Sai natuke kangutatud

Kõigepealt, Kaupo on meiega head tööd teinud. Teisipäeval sai joostud kilomeetri lõike spordihallis üsna mugavalt 3:55, 3:53 ja 3:43, mis näitas, et vorm on kindlasti parem kui eelmisel aastal. Seda kõike vaatamata sellele, et reaalselt olen ma sel sügisel jooksnud kolm korda vähem, kui mullu, ehk siis napilt 25 kilomeetrit nädala kohta. Lihtsalt tuleb joosta korra nädalas kiiresti, muud midagi.

Seekord otsustasin, et maratonirajale ma piinlema ei lähe, vaid teen kiire katse ühe ringi jooksus (8,44 km). Jutt käib Vana Aasta jooksust. Panin meid kirja teatemeeskonnana, ehk jah tuleb maraton, aga jagame distantsi viisakalt omavahel ära. Sai üsna kiiruga värvatud ABB Spordiklubi jooksutreeningutelt viis väledamat jalga ning nendest meeskond  moodustatud. Kuna on hilissügis, siis külmetushaigus sai sel nädalal minustki jagu ning raskemad treeningud ja mõni võistlus tuli vahetada igava ja tüütavalt aeglase kerimise vastu statsionaarsel rattal. Igaks juhuks jätsin tänu nohule ja kurguvalule alates teisipäevast ka kaks plaanitud kergemat jooksutrenni ära (ei tahtnud õue minna). Kes teab, äkki oligi parem, et ennast hoidsin. Natuke raskemini läks meie teise vahetuse mehel Gert Kuuskmäel, kelle veidi tõsisem haigus lajatas paariks nädalaks antibiootikumide peale. Aga seal me lõpuks olime, talviselt vihmases (kaks kraadi) Rocca al Mares, viis tugevat meest täis tahet ning sportlikku raevu.

Kaasa võtsin kaks paari tosse. Kuna ilm oli pigem mitte-libe, kui libe, siis otsustasin tavalise asfalditossu kasuks. Kuna olin ennast ankrumeheks seadnud, siis kiiret polnud. Sain rahulikult ennast soojaks ajada ning kohe kui seadsin ennast Illot ootama, siis juba ta paistis, minut-kaks varem, kui oleks julgenud oodata. Nii nagu minu eelnevalt jooksnud tiimikaaslaste aegadest välja lugesin, sain ka endale üsna ruttu praktikas selgeks - tänane rada pole rekordite rada. Ka 37 minuti mees Kaur (10k peal) ei saanud ju 34 minuti piirist jagu. Kui rahulikuma maratonitempo peal varem aru ei saanud, siis tegelikkuses oli see rada pidevalt üles-alla vonklev ning jooksukiirus põrkas seetõttu 3:45 ja 4:25 vahel kilomeetri kohta olenevalt sellest, missuguses rajalõigus ma parajasti olin. Tunda oli ka jäiselt piitsutavat tuult vastu nägu peksmas.

Polnud miskit üllatust, et tegemist oli puhtalt soolojooksuga, ei kedagi kõrval motiveerimas, ega abistamas tuulemurdmisel. Keskendusin vaid kellale ning eesjooksjate väsinud maratoonarite selgade püüdmisele. Püüdsin ka hulgi teatemeeskondi, kuid tempode vahesi arvesse võttes olid neid enamik ilmselt ringiga maas, ehk mitte meie otsesed konkurendid. Enesetunne ja kell tegid mulle teise kilomeetri lõpuks selgeks, et mõistuse häält kuulates alla nelja minuti kilomeetreid kangutada pole täna mõtet. Üks veider asi, mis mul on tekkinud on see, kui varem segas kiiruse tõstmist ja hoidmist just lihasvastupidavus või lihasväsimus (läks täis, väsis ära), siis nüüd on limiteerijaks kops. Kevadel ega sügisel pole tervisekontrollis mul astmat tuvastatud, kui kõvemini pingutades on selline tunne, et õhk saab otsa (kergelt nagu lämbumistunne). Kui tempot alandan, siis läheb jälle normaalseks. Joe Friel ja Julian Goater soovitavad treeningutes oma limiteerijatega tegelda. Ehk ma siis peaks uurima, missuguste trennidega parandatakse seda hingetuksjooksmise probleemi.

Kui nüüd see lämbumisasi ning tõik, et keegi minu tempoga koos ei jooksnud välja arvata polnudki see võistlus teab mis üliraske. Teise kilomeetri peal kui tundsin, et vasak toss hoiab kuidagi lõdvalt meenus, et unustasin stardis paeltele topeltsõlmed peale panna. Kolmandaks oligi peal lahti - ignoreerisin. Paar korda hõigati tagant, et mul pael lahti, hõikasin vastu: "Sorry, pole aega"!, ning nii ma lõpuni tiksusin paelad taga lipendamas. Mindi must ka korra mööda, 1.5 km enne lõppu. Ma ei tea, kes see oli, aga TriSmile mütsiga, ehk võimalik, et keegi klubikaaslane, kellest ma ei tea midagi. Proovisin kaasa minna, pikalt ei saanud, see kopsu jura hakkas segama. Vähemalt kella järgi kangutasin ennast alla 35 minuti finišisse (34:50, ametlikule ajale lisandub ilmselt veel see, mis kulus meil Illoga kiibivahetuseks).

Pulsivöö oli mul peal ning kuigi miskeid rekordeid ei tulnud, sain analüüsimiseks vajalikke andmeid oma hetkeseisu kohta. Lõpetuseks aitähh tiimikaaslastele, kes tegid korralikud jooksud ning Annelile, kes viisis selle "mõnusa" ilmaga mind passida ja mu jopet kanda. Oma vahetusega tõstsin meid vaid ühe koha võrra, ehk need kümned kellest mööda sain polnudki konkurendid (ainult kaks olid). Kokku tuli meie ajaks 3:03:08, ehk mu kiireim maraton, mis sellest, et kamba peale tehtud. Võistkondlik koht 18 / 86.

Meie meeskond:

1. Ake Lang 35:34

2. Kaur Kuuskmäe 35:25 (bruto)

3. Gert Kuuskmäe 37:01 (bruto)

4. Illo Jõe 40:07 (bruto)

5. Janar Novitski 35:03 (bruto)
(kõikidel peale Ake on aja sees kiibi üleandmiseks kulutatud aeg)

nägu ütleb, et sörkimisega täna ei piirdutud

tempo kõikus vastavalt rajaprofiilile, aga üldiselt jooksin ühtlaselt

299

Täna hommikul näitas kaal 73.3 kg. Eile õhtuks oli tõsine plaan ZWIFTis võistelda. Tavaliselt olen seda teinud reedeti. Kuna reedeks näitas võistluste ajakava 20 km sõitu laugel maal ning neljapäevaks oli märgitud 30 km rada, mis läks kahel korral üle 140-meetrise kõrgusega Box Hill'i, siis oli selge, kumba ma eelistan. Loomulikult mägist ja pikemat. Ehk plaanid tuli natuke ümber teha. Kirsiks tordile sai veel kolmapäevaõhtune ämma kõne: "briketti oleks vaja homme vedada." Ok, peale tööd läksin ja vedasin poolteist tundi, mis jättis mu enne võistlust piisava ajalise varuga, et jõuaks veel süüa, toitu seedida ning SIS Go Hydro abiga vedelikke laadida.

Londoni rada Zwifti's on tehtud hästi huvitavalt. Kõigepealt sellist asja nagu Box Hill päriselt Londonis ei asu. Mägi on täiesti olemas, aga tegelikkuses asub Surreys 70 km Londoni kesklinnast edelas. Zwifti rada on aga selline, et suur osa rajast läheb läbi mööda Londoni kesklinna UCI raja virtuaalset koopiat. Ehk me külastame Buckinghami palee juures asuvat parki (koht, kus lõpeb näiteks Londoni jooksumaraton), parlamendihoonet koos Big Ben-iga, Trafalgari väljakut, Thamesi kaldaid, ületame Toweri ja Chelsea silla ning ka muid vaatamisväärsusi, mida ma kas ei tunne või mille imetlemiseks mul piimhapet täis jalgadega mahti ei ole veel olnud. Edasi tuleb poole kilomeetrine tunnel, mis sisuliselt teleporteerib meid Londonist eemale maakohta, kus asub ka kurikuulus Box Hill, ehk erinevalt päris ratturitest ei pea me sinnajõudmiseks kümneid kilomeetreid lauskmaal väntama, vaid saame otse läbi teleportatsioonitunneli. Kokkuvõttes on arendajad väga laheda asjaga hakkama saanud pannes kokku kaks päris, kuid teineteisest eemal asuvat maailma: Londoni kesklinna ning muheda maakoha koos kontimurdva tõusuga.

Võistlus ise oli natuke harjumatu, kuna kogu B-kategooria startis teistest eraldi, mis tähendab seda, et kogu võistluse jooksul on täpselt teada, mitmendal kohal ma oma otseses konkurentsis olen. Ehk kui tahad oma kategoorias võita, siis tuleb minna esimestega ja kannatada. Kui minut oli stardini, soojendus tehtud ning kirjas juba enam kui 80 startijat, sai hakata panustama sellele, kas ma ennast esikümnesse välja rabelen. Tristani ja Anneli panused olid üksluiselt igavad, ehk jah, küllap ma ikka suudan. Nagu alati stardist sprindiga minema, power lakke. Jalgades andsid tunda nii teisipäeval vendade Kuuskmäedega spordihallis kangutatud kiired kaheksasajad, kui ka äsja tehtud briketi tassimine. Lihastele ma tegelt niiväga ei lootnud, lootsin pigem rohkem oma mootorile, ehk kopsule, verele ja südamele. Esimesed kaheksa kilomeetrit kuni mäeni liikus ca 40-pealine peloton (kuhu ma ka ennast sättisin) kiirelt, B-kategooria kohta liiga kiirelt. Teadsin seda sellest, et kuna olen ilmselt üks favoriite ning kui mul on raske, siis paljud selles grupis teevad kindlasti endale liiga.

Box Hilli tippu sõitmiseks vajalikud 3.4 kilomeetrit läbin ma mõistliku tugeva tempoga tavaliselt ca 9 minutiga, umbes 7 julma minutit võib kuluda mul sõites VOmaxis tuntavalt üle oma laktaadiläve. Mäe esimese otsa võtsin ambitsioonikalt, oma võimete kohta natuke liiga ambitsioonikalt. Kui teise kolmandiku alguseks olin tõusnud neljandale positsioonile, siis mäe tippu sain üheksandana ning hing oli paelaga kaelas. Isegi laskumisel ei antud armu, sest pidin enda grupis hoidmiseks vaeva nägema ning jõudes jalamile otsustasid kolm BRT (Bolt Racing Team) meest veel omakorda rünnata. Õnneks suutsime grupi kokku tõmmata ning edasi läks sündmustevaesemalt. Meid oli vast 7-8 meest ning tabloolt oli näha kuidas meie tugev sõit jälitajatega vahet ainult kasvatas. Teisel ringil mäele lähenedes oli selge, et esikümnest ma enam välja ei kuku. Mäel nagu ikka tõmmati veel esimesed paar minutit koos püsinud grupp pikaks. Ilmselt hakkasid meeste ahjud kõva kütmise peale liiga kuumaks minema ning osad pidid hakkama jahutuseks vett peale kallama. Poolel maal suutsin veel mäe keskel rünnanud BRT meeste kandadel püsida, siis aga kustus üks kolmest BRT mehest lõplikult ning kohe ka pärast seda ei jätkunud mul enam watte, et ülejäänud kahte vaateväljas hoida. Mäe otsas oli mu positsioon neljas jättes piisava vahe ette (15 sekundit), et BRT mehed saaks omavahel lõpuspurdis medalid jagada ning sama palju selja taha kahe järgmise mehega, et kui ma ennast nüüd lõdvaks ei lase, siis peaks suutma seda kohta kuni finišini hoida. Esialgu see vahe mu taga veidi vähenes kuna jälitajad ilmselt lootsid mind salamisi kätte saada, aga pärast mõnda aega punnitamist hakkas see jälle suurenema. Küllap olid mõlemad selleks hetkeks aru saanud, et mõistlikum on hakata valmistuma omavaheliseks sprindiks. Üldiselt 3-4 viimast minutit tulevad vaatamata suurele väsimusele kergemini. Kuna aju saab aru, et pingutus hakkab kohe-kohe lõppema, siis võib hakata vaikselt osasi kehafuktsioone välja lülitama, mis vabastab rohkem energiat võistluse tugevaks lõpetamiseks.

Olen tähele pannud nii ise kui ka lugenud sellest, et peale treenituse ja keha kompositsiooni muutuvad pikemaajalise regulaarse treenimise ja võistlemise tagajärjel veel mõned asjad. Esimene asi on raskuste talumine. Algajatel on väga raske tugevat treeningut taluda, isegi nii raske, et paljude jaoks lõppeb see tee peale esimesest trennist osa võtmist. Isegi meie jooksutrennis olen märganud paari inimest, kes tulid, neil oli silmnähtavalt raske, ilmselt järgnes sellele ka mitu päeva tugevat lihasvalu. Edasipidi ei ole need inimesed ennast rohkem näole andnud. Kogenud treenija jaoks on see justkui rutiin, et ta paneb ennast pidevalt ebamugavasse tsooni, mõnikord kohe tõeliselt ebamugavasse, kuid paari päeva pärast on valmis seda jälle kordama. Valulävi suureneb ju ainult siis, kui valu regulaarselt tunda. Valulävega koos muutuvad ka need kellad, viled ja pidurid, millega keha kaitseb meid enesele liiga tegemise eest. Pärast korduvat pingutust saab keha aru, et polegi nii hull ning kaitsemehhanismid võib tõsta järgmisele tasemele. Ühel hetkel sama pingutus ei tekitagi enam nii palju ebamugavust.

Teine huvitav asi on see, kuidas keha õpib ressursse kasutama. Samal ajal kui toimub teadlik õpe, ehk läbi kogemuse me õpime ennast paremini tundma. Kogenud võistleja saab väga hästi aru selest, kas praegune pingutuse tase on mõistlik, et hea tulemusega finišisse jõuda, ehk oskab valida õigema intensiivsuse. Teine nähtamatu asi, mis tundub et toimib on see, kuidas keha õpib erinevatest kehafunktsioonidest ressursse vabastama pingutusega toimetulekuks. Võtame kasvõi selle finišispurdi, osa ajufunktsioone lülitatakse välja selleks, et vabaneks ressurss viimaseks tugevaks pingutuseks. Proovi korraga spurtida ja matemaatikaülesandeid lahendada? Kindlasti tuleb paremini välja rahulikult sörkides.

Aga selle sõidu lõpp? Finišisse tulin protokollis 86 inimese seast neljandana. Kuna mu 20 minuti FTP x 0.95 oli suurem kui 4 W/kg kohta ning see juhtus esmakordselt, siis tõsteti mu tulemus otse A-kategooriasse. Enam mind B-kategooria võistlustel näha ei saa. Eks hakkan siis esialgu A-kategooria viimaste kohtade nimel punnitama. Kogu talvise treeningtsükli eesmärk sai saavutatud vaid kolme kuuga. Strava annab mu ennustatavaks FTP-ks 311 W, mis on 4,24 W / kg, ZWIFT ja Trainingpeaks ütlevad, et mu tase on 299 W, ehk 4,08 W/kg. Ise lähtun edaspidistes treeningutes viimasest (madalamast) numbrist. Üha enam olen veendunud, et igal inimesel on asjad, kus ta on andekas ja alad, kus ta on vähem andekas või hoopistükis andetu. Kogemused on näidanud, et kui ma võtan omale mõistliku eesmärgi ujumises, siis saavutan selle parimal juhul prognoositust kaks korda pikema ajaga, joostes suudan oma eesmärgi saavutada 50/50 tõenäosusega ning rattal kipun arenema poole kiiremini kui oleks tavapärane. Suur dilemma, kuhu peaks keskenduma? Triatloni õpikud ütlevad, et keskendu oma nõrgimale alale. Aga kui ma ühel rindel arenen palju kiiremini kui teistel ning see on triatloni pikim ala? See tekitab küsimusi, millele ilmselt ei ole nii lihtne vastata? Peatse kuulmiseni / lugemiseni / nägemiseni!

 Sõidan juba viimased kaks nädalat TFC racing team kollases särgis

hammer time!

Ujumine ja jooks baasperioodil

Kuigi mu selle aasta triatloni võistlustel tehtud ujumised olid veidi paremad, kui eelmisel ning lõppesid ka natuke parema enesetundega, siis ega seal alal kahjuks sellist arengut polnud nagu lootsin. Miks? Esiteks arvasin ma sügisel, et vahet pole kuidas ja palju ma ujun, niikuinii saan oluliselt paremaks. Võtsin vist aluseks selle, kuidas ma kilomeetridistantsil 42 minuti pealt 24 peale alla tulin ja lootsin samamoodi jätkata. Teise asjana siis mõtlesin, et kuna ma ujumises niikuinii saan paremaks, siis keskendun parem sellele, et kevadel mõni alla 3 tunni maraton joosta. Kahjuks eksisin mõlemas punktis.

Olgu, vigu teeme selleks, et neist õppida. Eelmise aasta Oktoobri ujumismaht 2200 meetrit, selle oktoobri ujumismaht 24 000 meetrit, ehk 11 korda rohkem. Kuni selle nädalani treenisin järgnevalt: kolmapäeviti on mul grupitrenn Fortuna ujumisklubiga ning reedel ja laupäeval ujun samal ajal kui mu pojal on trennid, ehk siis kohe nende kõrvalrajal. Kuna Tristani treeningud kestavad vaid 45 minutit, siis on selge, et midagi pikka ma nende jooksul teha ei saa (reaalselt jääb mulle umbes 40 minutit). Tavaliselt läbin selle ajaga ujudes 1500 - 2000 meetrit. Distants oleneb sellest, mida ma teen (kui on palju jalgade intervalle, siis on ka distants lühem). Pea iga trenni juurde kuuluvad tehnikaharjutused. Kuigi mu keskmise trenni kilometraaaž on väike, ei tasu seda alahinnata - saan keskenduda tehnikale ja kvaliteedile. Käesolevast nädalast alates tõusis mu ujumiskordade arv nädalas nelja korrani, ehk keskmine kuine kilometraaž peaks sinna 30 lähedale minema. See on harrastustriatleedi jaoks juba korralik number. Neljanda trennina lisan mahu-ujumise, ehk katkematu kilomeeter ja rohkem ujumine kord nädalas. Vaikselt tulevad ka esimesed viljad. Fortuna trennides olen hakanud aeg-ajalt võitma inimesi (jah me ujume üsna tihti võidu), kellest jäin varem kaugele maha. Praegu teen seda just lühematel distantsidel, pikemate jaoks tuleb mul veel areneda. Aga, see on alles algus...

Iseenesest on super, et meie ujumisgrupis on viis väga lähedase tasemega sportlast, kusjuures igaühel on oma leivanumber, milles ta hea on. Minu trump on punniga ainult kätega krooli ujumine - ilmselt on mul lihtsalt hea käte vastupidavus, võib olla ka jõud. Märt arvas, et mul on käed tugevad ja vastupidavad kuna olen suure osa oma minevikust poksinud, kes teab.

Jooks? Loodus tühja kohta ei salli. Kui üks tuleb, siis teine peab minema. Ehk jutt käib rattasõidust. Ma ei tea, kuidas näiteks Ivo Suurel see treenituse ülekanne toimib (kiiret jooksujalga panin tähele ka Markus Pajuril), aga minu puhul kipub see pigem vastupidi liikuma. Kui jalgrattal saan paremaks, siis jooksus on seisak või isegi väike tagasikäik. Ise arvan, et see ülekanne võib hakata alles teatud kõrgemast tasemest pihta. Ehk praegu pole ma veel rattal piisavalt hea, et seal saavutatud kardio hakkaks jooksu üle kanduma. Kui palju ma siis jooksen? Vähe - viimasel ajal veidi alla 30 kilomeetri nädalas. Arvan, et selle aasta lõpuni jääb see nädala keskmine kuskil 30 ja 40 vahele. Kuna kõike ei saa, siis sisuliselt on jooksu lülitanud hooldusrežiimi peale. Ehk püüan taset hoida, kuid arvestan, et edasiminek rattas või ujumises võib mu jooksutaset veidike veelgi allapoole viia.

Ma olen seda ka kuskilt varem lugenud, kuid nüüd on mul omal nahal järgi proovitud tõde: "Kõige rohkem mõjutab võistlustulemusi see, mida ma viimasel kolmel kuul tegin." Ehk siis kui ma peaks täna maratonile minema, siis on sellest vähe kasu, kui ma näiteks jooksin aasta aega tagasi keskmiselt kuus 400 kilomeetrit ja mu laktaadilävi oli umbes 4 min / km. Pigem tuleb mu tulemus vastav sellele, kuidas ma viimati 30 km nädalas sörkisin, ehk oluliselt halvem. Ehk siis siinkohal soovitus, et kui keegi tahab üksikul alal rekordeid lööma minna, siis teha umbes kolme kuune just sellele alale suunatud tsükkel. Olulised on kiirustreeningud ja võimalusel ka mõned kontrollvõistlused, Teine teema on võistelda spetsiaalselt treenimise eesmärgil - see, mida ma viimati Jüris tegin. Sellisel juhul ei tohiks võistlused olla liiga pikad. Jooksu puhul kuni 10 km, jalgrattasõidus 50 km.

Et jooksu alal oleks talvel mingigi ärritaja, sai esimesest novembrist alustatud kord nädalas toimuvate sisetreeningutega Kaupo Tiisleri juhendamisel. Peale lõikude jooksmise koosneb treening siis komponentidest, mida jooksuhuvilised (ka mina) kunagi teha ei viitsi, ehk tehnika. koordinatsiooni ja jõuharjutused. Seega annab see mulle hea võimaluse loobuda ühest iseseisvast jõutreeningust nädalas. Oehh, kuidas ma vihkan neid iseseisvaid jõutreeninguid.

Lõppu jooksvad numbrid viimase nelja nädala kohta:
Ujumine: 10 h 40 min, 22 800 meetrit
Ratas: 19 h 40 minutit, 650 km, 4 võistlust.
Jooks: 8 h 15 min, 95 km, 1 võistlus
Jõutreening: 2 h 45 min, 6 treeningut
Nädala keskmine maht: 10 tundi ja 20 minutit

kevad: Mas Curanyes, Patja D'Aro, Kataloonia

peaaegu perfektne triatleedi treeningu pirukas

Offseason rattal, ehk võistlemine ja treenimine ZWIFTis

Üha enam hakkab tekkima kindlus, et süsteemsus on tulemuste alus ning juba vaikselt hakkan tunnetama ka esimeste viljade valmimist. Töökaaslane Priit uuris, kuidas ma suudan leida motivatsiooni selliselt üksinda päevast-päeva treenida? Tema puhul on see arusaadav, tegemist on jalgpalluri, ehk põlise meeskonnasportlasega. Erinevalt tiimisportlastest meeldib individuaalalade inimestel iseendaga pikki arutlesi pidada või siis lihtsalt vaikust või olemise meeldivat kestvust nautida. Noh muidugi pea pooled treeningud on justkui ebameeldivad kohustused. Nendega saan hakkama nii, et proovin suhtuda neisse kui töölkäimisse. Kas ma jätaksin tööle minemata, kui ma homme hommikul tunneks, et ei viitsi või olen liiga väsinud? Teate vastust isegi, loomulikult mitte. Sama on treeninguga - kui tahad palka saada, siis pead ilusti oma asjad ära tegema. Treeningu palgaks on enesekindlus, enesega rahulolu, võistlustulemused, uute piiride ületamine: neid dimensioone on palju, sõltub sellest, kes mida otsib.

Ratast nüüd enam õuest ei sõida, vaid ainult toas pukil. Kasutan programmi nimega ZWIFT. Korra vist juba kirjutasin sellest lühidalt, aga kellel sügavam huvi, siis Youtube on infot täis ning väga ümber jutustama ma seda kõike ei hakka. Teised inimesed on seda korduvalt teinud ning paljud kindlasti paremini, kui mina suudaks. Lühidalt öeldes sõidan internetis koos teiste inimestega (üle maailma) ja nende vastu (võistlustel) kasutades selleks oma triatloni ratast, pukki, arvutit ja mõningaid andureid. Pingutus on täpselt nagu päris, selle vahega, et puudub roolikeeramine, kukkumisoht ning nauding looduse häältest ja lõhnadest. Plusspoolelt on rattale ja sealt maha minek kiirem protsess kui õue ronimine (riietus, ratta puhastamine, õlitamine, kummide pumpamine jne - seda kõike on palju vähem), saan pilku telekale visata ning vahepeal kodustega möliseda.

Tegin kaks kuud tagasi sellise investeeringu, et vahetasin oma rumala puki targa vastu (Tacx Vortex). Treenimise seisukohalt ei anna see võrreldes vana Blue Motioniga eriti midagi juurde, kuna watte pigistad samamoodi välja ning watid, kehakaal, tõusu- ja langusnurgad määravad ära siis selle, kui kiirelt ma virtuaalmaailmas edasi liigun. Mitte parem, kui päris, kuid siiski hea alternatiiv Eestis talviseks rattatreeninguks. Eriti sobilik inimese puhul (nagu mina), kellel puudub maastikuratas või fatbike ning kes ei põe arvutifoobiat. Smart puki eelis tuleb rohkem välja võistlustel. Saad ennast mugavamalt kohaldada tõuse võimsamalt võtma ning laskumistel taastuma. Ei pea nii väga numbritesse ja rajaprofiili süvenema, sest tunned seda oma jalgades.

Mõned kuud tagasi tekitati ZWIFTI võistluste moodul, ehk võistlemise protsess muutus minu jaoks piisavalt mugavaks, et sain omale lubada nendes osalemist. Kokku olen osalenud kolmel korral, reedestel kriteeriumitel (20 ja 30 km) ning Kiss Tacx World Championships-il (51.4 km). Mõtlesin siin pikalt, kuidas ma nüüd kirjutan inimestele online rattavõistlusest. Probleem on selles, et enamik inimesi ei suhestu sellega, ehk kui pole isiklikku kogemust sarnases asjas, siis ei saada aru, ei minda mõttega kaasa ja ei elata neid momente läbi. Aga ma võtan riski ja räägin siiski ühest võistlusest.

Kiss Tacx World Championships men #2

Tegemist on siiani võimalik, et tänaseni maailma suurima online rattavõistlusega. Stardis on minuga koos veidi enam kui 560 inimest. Algus on tüüpiline grupisõidule, lennatakse täiega anaeroobsesse, punasesse. Pulss tõuseb minutiga 170 löögini, jagatakse maid, ehk lagunetakse gruppidesse. Kui liiga taha jääd, siis naljalt sealt enam tagasi ei tule. Sellise sõitjatearvuga on paras pudru ja kapsad. Kuskil viiendaks kilomeetriks saan aru, et sõidan ca 100-pealises grupis (pelotonis). Mul pole aimugi mitmes ma olen, sisetunne ütleb et üle keskmise hea. Proovin hoida grupi keskele või veidi ettepoole lootes grupi lagunemisi mitte maha magada ning samas pulssi allapoole 165 kanti saada. kardan, et 170 peal ei sõida ma seda distantsi lihtsalt läbi. Ühel hetkel taipan, et tegelikult on mu kergem energiat säästa kui olen pigem kas grupi keskel või veidi tagapool, iga watt on arvel. Olen ka enestunde saanud selliseks, et on raske, aga ilmselt ma suudan neist kinni hoida. Rada on üsna lauge, kuid üksikud tõusud või kiirendused löövad ajuti pulsi üle 170. 35 kilomeetrit sõidetud, kui järsku vaatan, et grupp läheb minu eest pooleks. Meeletu andmine ning keel vestil, suudan sappa võtta. Vaatan, et sajakonna asemel on meid jäänud alles vahest napilt 30. 40 kilomeetrit läbitud, lauge laskumine ning tasane maa ja järsku eraldab mind ja üht teist meest grupist ca 10 meetrit. Mismõttes ellises kohas rünnatakse, ajuvaba ju. Mõlemad vajutame ning anname alla. Millegipärast oli mul just sel hetkel eriline füüsiline ja vaimne madalseis. Kui vahe on grupiga juba ca 50-meetriseks paisunud mõtlen, et jube hea idee oleks nüüd ikkagi grupp kinni püüda. Lükkan kaks käiku üles ja hakkan püsti raiuma. Ekraani vasak nurk näitab numbreid üle 400 wati. Vahe väheneb poole lühemaks, proovin veel, kuid järsku jäävad jalad seisma - ongi kõik? Einoh väga mõistlik sprint 10 kilomeetrit enne lõppu. Vaatan tabloolt, et vahe järgmise jälitajate grupiga ca 20 sekundit. Mis ma nüüd teen, jään neid vaikselt ootama? Ei, sõidame teise mehega, Steve Tweed Inglismaalt (suhtlesime veel pärast võistlust sotsiaalmeedias omavahel) vaheldumisi üksteise tuules ning meetrid hakkavad vaikselt mööduma, polegi nii hull. Peloton kaob meelehärmiks väga kiirelt kaugusse. Ca 6 kilomeetrit minna, künklik osa, 66-kilone Steve kiirendab (ma kaalun hetkel 74), mina kaasa minna ei jõua sest see loll katse gruppi kinni püüda tappis mu jalad liiga ära. Kujutlen, et olen Filter Jüri temposõidul ning vaja ainult natukene veel lõpuni powerit hoida. Kõrgeima künka tipp, 2,3 km minna, edasi kuni finišini läheb rajaprofiil pigem allamäge. Vahe Stevega juba 10 sekundit ning tagant tuleva grupiga samuti 10 sekundiliseks kahanenud. Lähen kolmeks minutiks, sest umbes nii palju kulub mul aega finišini, väga valusasse tsooni. Pulss ületab 180 löögi piiri. Jõuan Steve Tweedile kandadele ning kaotan talle vaid sekundiga. Jälitajate grupist lahutab mind palju, palju rohkem kui vaja. Peaaegu kukun oma statsionaarselt rattalt maha, nii raske oli. Kui suurem valu möödas lähen tulemuste lehele ning mulle vaatab vastu uskumatu 89-s koht ajaga 1:11:22. Strava ütleb, et mu FTP (funktsionaalne jõu lävi tunnis) tõusis just 264 wati pealt 273 peale: success (kõrgeim number siiani elus)!

Tagasi treeningu juurde tulles vist juba rääkisin, et kohaldasin Fitzgeraldi 22 nädala level 9 IM 70.3 kava pea kaks korda pikemaks selle arvelt, et teen meeletult pika baasperioodi. Jälgin peamiselt, et makrod oleks samad, ehk jooks, ujumine, ratas, jõutreening - neid kõiki teen nii palju ja sellise suhtega, nagu on kavas kirjas - ei mingit ülepanemist. Minu puhul ongi päris suur väljakutse jälgida seda, et ei juhtuks sama, mis eelmisel aastal, ehk ma ei tohi minna isevooluteed. Pidevalt on kiusatus, et kuna mul on aega ja tunnen hästi, siis teeks äkki 50 km rattal. Aga ei, seda ei tohi - puhkamine on kavasse sisse plaanitud põhjusega. See, miks ma osadel õhtupoolikutel tunnen ennast värskelt ning teistel piinatuna - see on kõik sisseplaneeritud süstemaatiline lähenemine. Täna pean ma puhkama või sörkima ainult 7 kilomeetrit, seda selleks, et homme oleks jõudu ennast kõvemini kooma tõmmata - luua stiimul oma kehas piiride laiendamiseks.

Niipalju siis rattasõidust, järgmistel kordadel proovin peatude veidi rohkem ujumisel ja jooksul.

Tacx MM: minu avatar (vasakul) ei  paikne tuule suhtes just 

kõige ideaalsemas kohas. Kollase särgiga grupi keskel on Steve Tweed

                                                          väike screenshot tulemuste lehelt 

Mu avatar külgvaates Cervelo challengelt. Tegelikkuses on ekraani

servad igasugu erinevaid näidikuid täis (power, pulss, kiirus, distants,

tõusu- ja langusnurgad, rajaprofiil, lähedal olevad sõitjad, 
mõned nende numbrilised näitajad, rahvused jne).

Lõpetuseks üks päris pilt ka ekstreemse

suveilmaga Laulasmaa ultralt

Nelja aasta projekt

Miks ma kirjutan? Selleks, et te ei arvaks, et ma olen loobunud, alla andnud - ei, kaugel sellest! Lihtsalt sain natuke järele mõelda, mis on valesti ning juba mitmendat korda korrektuure teha.

Üleeile sörkides meenus Tallinna Triatlonilt üks lahe moment, mille nüüd soojenduseks kirja panen. Lähen joostes teisele ringile. Kuna ka see võistlus tuli enam-vähem välja, siis võisin liikuda nii 4:20-4:30 kilomeetri kohta. Päris palju on raja ääres kaasaelajaid. Ühel hetkel on vaiksem moment ning vastu tatsab kõhukas vuntsidega härrasmees oma perega, ilmselt oli kaks last ja proua. Kuna sel hetkel on keskkond vaiksem, siis kuulen tahtmatult nende juttu pealt. Jutt käib ilmselt toimuvast võistlusest. Äkki põrutab ilmselgelt vormist väljas härra fraasi: "Käivad siin oksad laiali, aga ujuda nad üldse ei oska." Eks need arvamused on subjektiivsed ning äkki oligi ta kunagi tippujuja. Mina oma subjektiivsusega tunnen ennast nädalavehetuseti pühapäevasuplejatega võrreldes basseinis nagu kuningas, teiste triatleetidega võistlustel aga täielik kobakäpp. Võta nüüd kinni, osakavad nad siis, või ei oska ujuda.

Augustis tuli tõe hetk. Selliselt treenides, nagu ma viimased kaks aastat teinud olen enam jätkata ei saa. Kuidas ma siis treeninud olen. Tavaliselt olen võtnud sihiks 1-3 kuu pärast toimuva võistluse (vähemalt poolmaraton või pikem). Olen siis kiiruga otsinud selleks võistluseks enam-vähem sobiva programmi ning siis hakanud järjest trenne laduma. Näiteks nelja-viiekuulise maratoniplaani viimased 1-2 kuud. Ei mingit baasi, finetuuning, teiper ning võistlema. Siis tuleb kahe nädala pärast uus võistlus. Uus finetuning ning, teiper ning võistlema. Saate ise aru, mis valesti on? Ma ei suuda mõelda pikaajaliselt ning näha tervikut. See peab muutuma.

Triatlonitreener (mitte minu) Mark Kleanthos on öelnud: "do not force the fitness, just do the right things and fitness will come to you." Juba pea kuu tagasi alustasin nelja aasta projektiga, mille eesmärk on mind viia Eestis M40 vanuseklassi tippu (jah saan siis 40-aastaseks). Trennis ja taastumises muutub palju. Eks räägin asju lahti kild-killu haaval. Peamine muutus on see, et enam ei valmistu igaks tulevaseks võistluseks eraldi, vaid lähtun arengust kui tervikust. Veel proovin vältida tegemisi, mis võivad sellele "projektile" kahjulikud olla.

Veidi võistlesin ka. Rae Kross sai valitud kuna oli piisavalt lühike ning kodu lähedal, sain otse töölt minna. Distantsiks oli ametlikult 6 kilomeetrit Jüri terviserajal. Tänu kuivale ja külmale ilmale viimase nädala jooksul ei olnudki rada pehme. Ok ta ei ole nii kiire kui asfaldirada, aga see ei anna mulle mitte mingit õigust joosta 15-20 sekundit kilomeetri kohta aeglasemalt, kui varem asfaldil tehtud. Alustasin kiirelt ning pilk kellale sundis tempot alandama. Esimese kilomeetri lõpuks oli selge, et siit kiiret jooksu ei tule. Ja kuidas saakski, kui viimase nelja nädala kilometraaž vaevu 80 täis loksub. Jah paraku peab nentima, et kipun jooksuvõistlustel üha uutele naistele kaotama. Lisaks kaotasin ka vanale tuttavale "briketipoiss" Rivo Aunpule. Ok vormi polnud ja ei tohtinudki olla nii, et siin ei saa mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Eesmärk oli lihtsalt korraks jalgadele kiiremat liikumist anda (nii vähemalt korra kuus võiks seda minimaalselt ka talvel olla). Kui mais-juunis miski sarnase tasemega soorituse teen, siis on küll kuri karjas. Ametlik tulemus meeste võistlusklassis kuues koht ajaga 24:01.

Võistlesin esimest korda ka ratta onlines, täpsemalt ZWIFT Friday Criteriumis. 30 km rämedat andmist. Väga fun oli. Praegu pikalt sellel ei peatu.

Kuna inimesi huvitavad igasugu numbrid, siis jagan ka neid hea meelega. Preparation period hakkab vaikselt läbi saama ning asendub baasperioodiga. Preparation hakkas mul 6 treeningtunnist nädalas ning lõppes 11 tunniga. Baasi esimene osa jääb umbes 9 ja 13 tunni vahele (kuni detsembrini) ning kahe kuu pärast maht jälle suureneb. 9 tundi on siis iga kolme nädala tagant toimuv puhkenädal.

Viimased 28 päeva:
Ujumine: 9 tundi, 19 km - väga palju teen tehnikadrille
Ratas: 18 tundi, 500 km
Jooks 7 tundi, 90 km
Jõutreening 3 tundi (6 korda 30 min)

Augustikuu Triathlon Estonia finiš. Lõpp oli õudne, 
aga pojale positiivse eeskuju andmise pärast
 ei tohtinud katkestada.

Kristjan Sa Calobrat nautimas samal ajal kui ma Eesti

külmas Rae Krossil punnitasin

Tagasivaade 2016 võistlus- ja treeninghooajale

Arvasin, et ei kirjuta nüüd enam mõnda aega, kuid miski nagu kripeldab hinges, mida tahaks välja öelda. Ilmselt on see mingi sisemine soov ennast kaitsta või õigustada või midagi muud, ma ei tea mis see on.

Jaanuari algus oli eriti jooksmise seisukohalt paljulubav. Jooksin jaanuaris lumeda ja libedaga 100 kilomeetri tuuri nädalamahte. Kuigi olin väsinud tundsin, kuidas võhm ja kiirused vaikselt paranevad. Nii hea jooksuvastupidavusega polnud ma kunagi varem talvel olnud. Lähenev hooaeg lubas võimsaid jooksurekordite purustamisi.

Siis hakkas kahjuks juhtuma: ühel hommikul ei saanud voodist tõustes paremat jalga maha panna, nii valus oli kannaalune - olin hankinud kardetud plantarfastsiidi. Pullerits hiljuti kirjutas, kuidas jalgrattavigastused on hullemad kui jooksuvigastused. Noh, jaanuaris murtud rangluu oleks mul ilmselt ammu terve, samal ajal kui see tallaalune kõõlus kummitab mind siiani. Jah, ma saan oma võistlused tehtud, aga paar päeva annab see vigane piirkond alati peale tugevamat jooksu tunda. Avastasin veel, et paigast läks jooksmistel ära pinnakontakti tasakaal. Väga tehniline info, aga parema jala kontakt läks pikemaks, enne olid nad võrdsed (kõikumine alla 0,5%): noh Forerunner 920XT näitab sellist peensust. Peamise tagajärjena tekkis oluline langus jooksukilometraažis. Seejärel vigastasin ennast fatbikel ning olin kaks järgmist nädalat jooksust täiesti eemal. Lisaks tabas mind kõhuvalu, probleem, mis kummitas mind viimased kaks aastat järjest, kuid tundub, et nüüdseks olen sellest vabanenud või vähemalt on olukord ikka palju parem. Käisin uuringutel ning avastati helicobakter-pylori, mis mul iga kuu-kahe tagant makku põletiku tekitas. Sisuliselt tähendas see alati 6-10 päevast tõsist hoopi treeningutele.

Kõrvemaa kevadjooksuks ja Saku Sügisjooksuks olin jooksnud kuus-seitsesada kilomeetrit vähem, kui jaanuaris plaane tehest lootsin ning ka tulemused olid vastavad. Kõrvemaa kevadjooksus kaotasin mullusele tulemusele pea minutiga ning ka mitte kumbki järgnev poolmaraton ei andnud mulle aega alla pooleteise tunni, vähemalt tegin isikliku rekordi 1:30:16. Aasta varem oleks suutnud ehk 1-2 minutit nobedam olla. Tegin veel mitu pikemat jooksuvõistlust, kuid hooaeg oli pigem üles ehitatud ebaratsionaalsele lõbutsemisele, kui millelegi muule. Jah jälgisin küll natuke makrosi, kuid treenisin ja võistlesin ikka rohkem nii nagu tuju parajasti oli. Ehk jälgides loogikat: taguda rauda kui ta kuum on. Selle asemel, et enda taset vaikset kõrgemale tõsta, kasutasin hooaja potentsiaali hoopis juunis-juulis ära. Triatloni kõrghetkeks oli Tartu Millil tulemuse parandamine 18 minutit (suutsin muuhulgas esimest korda ka kõiki naisvõistlejaid edestada) ning sealt edasi Tallinna Triatlon, Otepää IM ja Triathlon Estonia tiksusid vaikselt allamäge - iga järgmine natuke halvem kui eelmine.

Ujumisega oli asi ühene - jah, ma olen parem, aga palju vähem paremaks läinud kui lootsin. Ajad on üks asi, aga teine asi on enesetunne, millega ujumast rattale lähed ja see on olulisi edusamme teinud. Rattasõiduga juhtus nii, et ma ei tea millele ma lootsin. Kas sellele, et hakkan kevadest oma kümnete võistluste vahel veel sadu kilomeetreid väntama või olengi megaandekas. Oli, mis ta oli - kuidagi ta kandis mind distantsidel, mis polnud pikemad kui 40 kilomeetrit ning kui poleks tulnud Kiilis seda võimsat temposõitu, siis oleksin ma oma potentsiaalis tõsiselt kahtlema hakanud. Ajast ma ei räägi, aga jooksin ju aastaga kokku sama palju kilomeetreid kui väntasin. Kui võtta arvesse fakt, et kaks tundi rattasõitu kulutab inimest vähem kui tund jooksu ning see, et triatlonis ei jookse parimad jooksjad alati parimaid aegu, siis pole vaja palju edasi mõelda, kuhu peaks oma energia tulevikus rohkem suunama kui eesmärgiks on triatlon.

Kokkuvõttes oli spordiaasta tulemuste osas üks paras pettumus, kuid isiklike kogemuste osas kulda väärt. Siinkohal tekib muidugi küsimus, kas ikka peaks alati ise jalgratast leiutama. Täna on seis selline, et mingit jalgratta leiutamist uueks aastaks ei tule. Annan jooksvalt teada, kuidas treenin ja kuidas läheb. Esimesel puhkenädalal treenisin kokku 4 tundi, millehulgas 2 jooksuvõistlust (eelmises postituses kajastatud), tegin veel kerge pooletunnise ujumise ja 40 minutit rattasõitu. Teisel puhkenädalal oli vaja veel kolmandalgi pisikesel jooksul käia ning kokku sai treenitud viis ja pool tundi.

Vaadates aastale tagasi tekib tahes-tahtmata küsimus: millega mu blogi üldse kedagi inspireerida võiks, Ei ole ju erilisi tulemusi nagu näiteks Steve Way'l. Ainus, mis pähe tuleb on lõputu võitlus ja järjepidevus, see, et ma keeldun alla andmast, loobumast või vähemaga leppimast, isegi siis, kui tagasilööke tuleb igalt rindelt. Ma usun, jätkuvalt, et ma pole liiga kulunud või vana ning ühel hetkel tulevikus hakkavad mu pingutused dividende maksma. Kui ma kahtlen, siis võtan lahti SELLE lehe, vaatan neid numbreid ja küsin endalt: "Janar, mis on sinu vabandus?"

Quo vadis?

Puhkan või siis niiöelda puhkan juba teist nädalat, sest tegelikult olen pidanud kolmel jooksuvõistlusel osalema. Treeningplaani hetkel ei ole. Noh tegelikult tulevikuks on, aga kõik see struktureeritud süsteem hakkab alles kuu aja pärast. Tunnen juba praegu, kuidas energia ja tahe kasvab iga päevaga.

Kõigepealt väikesed jooksuvõistlused, kus ma osalesin.

Runfest

25. augustil olin Helsinkis ning osalesin seal Kaivupuistol toimuval väga populaarsel runfestil. Kokku osales seal pea 300 viieliikmelist meeskonda ning mina ja mu töökaaslane Anne said seal siis ABB Drives service meeskonnas üles astuda. Mõlemad olime siiski erinevas meeskonnas ning meeskondade vahel olid inimesed jaotatud nii, et meie tasemed võimalikult võrdsed oleks. Iga osaleja pidi jooksma ühe 4.2 kilomeetrise ringi. Kuna aga kaks inimest haigestus, siis mina ja Anne jooksime kaks vahetust järjest, kokku 8.4 km. Kuigi kogu raja peale oli vaid üks küngas, siis see rada tegelikult väga kerge ei olnud: joosta tuli vaheldumisi asfaldil, murul ja kruusal ning kui ei olnud parajasti tugevat tuult oli see rada ikka ühes või teises suunas kaldu. Kuigi oli tunda, et olin veel väsinud jooksin mõlemad ringid siiski väga ühtlaselt 18:03 ja 18:01 ajaga, mis oli enam kui 4 minutit kaasvõitlejatest ringi kohta nobedam. Veel märkasin seda, et nende kahe ringi jooksul must kordagi mööda ei mindud. Ise neelasin vast pea sadakond rajale sattunut alla. Aga see oli fun võistlus ning konkurents, kui välja arvata esikümne meeskonnad ei olnud eriti tugev. Kohad siis ABB Gold (minu) 59 ja ABB Platinum (Anne) 70. Nägin osalemas ka Soome imejooksjat Alisa Vainiot, kellelt oli plaan peale jooksu autogramm küsida, kuid kui ma lõpetasin oli ta rajal ning pärast enam talle kahjuks peale ei sattunud.

Runfest team. Muide vasakpoolne härra on 30-40 aastat tagasi jooksnud

800m alla 2 min, 1500m alla 4 min ja 5k alla 15 minuti.

Ülemiste järve jooks

Olin seal kirjas ja kuna kellelegi osalust anda ei jõudnud, siis tuli ise rajale minna. Kuna teadsin, et võistlus kestab umbes-täpselt tund aega, siis justkui perfektne moment kasutada ära see enda laktaadiläve live testina. Ülemiste jooks selline võistlus, kus juhul kui sa järvejooksude sarjas ei osale, siis pead kitsal rajal kuskil tagant startima ning isikliku rekordi või üldse hea aja tegemine on üsna lootusetu. Soomes jooksmisest oli mõningates lihastes kangust ning seekord läksin erinevalt eelmisest aastast rajale mõttega, et esimestel kilomeetritel raja kõrval mätastel slaalomit tegema ei hakka, vaid jooksen rahulikult teiste taga. Startisin Kaarel Barinovi kõrval nii 300-400ndal kohal. Kuna tema tegi natuke slaalomi ja mina niipalju teha ei tahtnud, siis kadus ta mult eest ära. See mõningate tekkinud aukude ärakasutamisega vingerdamine tähendas viie minuti kanti esimese kilomeetri kiirust. Teisel kilomeetril silkas must mööda kolleeg Ake Lang. Teadsin, et ta on tasemelt minu kanti jooksja ning otsustasin, et nii lihtsalt ennast ka võita ei lase, ehk siis võtsin sappa. Peale teist kilomeetrit tuli ka asfalt koos laiema teega ning saime lõpuks jooksma hakata. Akel oli kuidagi kiire ning meie vahe kärises 15 meetriseks. Vahepeal saime ka veel ühest ABB jooksjast Alekseist mööda, kes on ilmselt järvejooksude sarjal osaleja, sest kuidas muidu ta nii ette stardikoha sai.

Peale Peetri joogipunkti kui jälle Järve äärde jõudsime olin Akel uuesti sabast kinni. Kuna edasi tuli oma viis kilomeetrit lagedat koos tugeva vastutuulega, siis proovisin ise võimalikult vähe tööd teha. Ehk liikusime tihedalt iga vähegi kiirema tagant tulnud jooksja seljataga kõrgemale positsioonile. Kuskil üheksanda kilomeetri kanti tundus, et mets varjab juba niipalju tuult ära, et sain ise ette vedama minna. Tähendas see siis seda, et kadusid ka viimased mehed, kes minu ja Ake tage end hoida proovisid. Kilomeeter enne metsa, kui uuesti kiirendasin jäi ka Ake. Endale üllatuseks leidsin järgmisena rajalt uhkes üksinduses jooksva Kai Alberti. Kasutasin momenti, et oma kolm-nelisada meetrit tema kaitsva selja taga puhata, enne kui sadakond meetrit raja kõige raskema osa tulekut uuesti kiirendasin.

Edasi oli paari kilomeetri jagu männiseid liivakünkaid. Eelmisel aastal olin seal täiesti kutu, kuid seekord teadsin juba ette selle lõiguga arvestada. Rahvast oli hõredalt ning vahest ehk kümmekond kaasvõistlejat õnnestus seal metsas alla neelata. Proovisin veel pikalt ühte endast kümmekond aastat vanemat härrasmeest maha jätta, kuid mees oli visa, no ei suutnud. Selgus, et oli minust 15 aastat vanem Sulev Liht, kes 10 aastat tagasi ikka oluliselt kõvemaid tulemusi jooksnud, kui mina praegu. Viimasel viiesajal meetril kui uuesti asfaldil olime, oli temal jalas veidi rohkem pauku. Finišis tänasin konkurenti põneva jooksu eest ning ootasin ära muljete vahetamiseks ka poole minuti pärast saabunud Ake ning Kai. Jah ma ei saanud seekord saja hulka ning olin ka üle minuti aeglasem kui mullu, kuid peamised eesmärgid said täidetud. Olin terve, ei kurnanud ennast liiga ära ning sain kätte ka oma vajalikud pulsitsoonid.

Laktaadilävi: 179 lööki minutis.
Max pulss võitlusel: 193 lööki minutis (võimalik, et kuskil lühemal andmisel teen 195 ka täis)

viimased meetrid metsas

Kiili valla külade teatevõistlus

Kolmapäeval oli jälle käes traditsiooniline küladevaheline teatevõistlus: 1 naine rattal, 1 naine jooksul, 2 meest rattal ning kaks meest jooksul. Kokku osales 8 tiimi. Jooksus oli meie meeskonnas ainsa naisjooksjana Anneli (A4). A4 sai meie naisratturilt teatepulga esimesena kätte ning suurendas kahekilomeetrisel ringil järgmiste ees vahe veelgi pikemaks. Selleks ajaks kui ma viimases vahetuses rajale sain oli meie positsioon kukkunud viiendaks ning siis jälle vahepeal neljandaks tõusnud. Kuigi vorm oli nagu ikka kehvapoolne ja ma tegelikult liikusin oma eelmise aasta mõlemast vahetusest veidi aeglasemalt suutsin siiski endast 25-30 sekundit varem startinud meesterahvaga vahe kolmekilomeetrisel raja keskpaigaks kinni joosta. Tegelikult oleksin võinud viimase ringi sörkida, sest kahte esimest poleks olnud enam võimalik niikuiniin püüda. Selleks ajaks kui ma rajale sain olid nad juba oma poolteist kilomeetrit läbinud. Ehk jätkasin eelmise aasta traditsioone - tõusen vahetusega ühe koha võrra.

Mida edasi?

Tegelikult on mul käsil teine puhkenädal ning peale nende poolkohustuslike jooksuvõistluste pole ma eriti midagi teinud, Keha juba kiheleb ning nõuab pikki ,ja tugevaid trenne (olen vist trennisõltlane). Olen võtnud sihi, et oma kümmekond päeva ei jookse üldse, 4-5 korda nädalas teen mõned kergemad ratta- või ujumistrennid.

Alates septembri keskpaigast hakkab jälle plaanipärane treening pihta ning sisuliselt on mul juba praegu järgmise 10 kuu trennid paigas. Olen jube hea plaanide koostaja, kuid kohutavalt halb nende täitja. Seekord luban (jälle), et teen uuel treeninghooajal teisiti. Mis siis plaanis on? Võtmesõna 2017 aastaks on triatlon. Mida see lühidalt minu jaoks tähendab?

1. 2 x rohkem ujumist

2. 3 x suurem rattakilometraaž

3. Vähemalt 2 x vähem jooksmist

4. 2 x nädalas jõutreening

5. Vähem (eriti pikki) võistlusi hooaja alguses. Ei mingeid maratone ja poolmaratone.

6. Tõsisem kiirustreening algab alles kevadel.

Miks nii? Viimane hooaeg õpetas, et kui kulutada 50% ajast jooksule, siis sellega triatloni tulemusi ei paranda. Lisaks ma arvan, et peaks Steve Magnessi usaldama ning mu rõhku panema rohkem mu kiirete lihaskiudude aeglaste lihaskiudude moodi treenimiseks. Kokkuvõttes, oi pikk postitus. Ma ei tea millal jälle kirjutan. Ilmselt siis kui midagi põnevat juhtub, avastan midagi põnevat, teen kuskil läbimurde või hoopis kukun millegagi totaalselt läbi. 

Triathlon Estonia: kas keegi nägi eile Keilas tigu?

Tunnen, et pean vahel ka ebaõnnestumistest kirjutama. Arvasin, et suudan süsteemi petta. Isegi tippsportlased ei suuda neli kuud järjest vormis olla. Mõtlesin, et see baasi tegemine, vormi ajastamine on mingi veider "mambo - jambo", mida vaid tippsportlased harrastavad. Veidral kombel tundub, et need samad reeglid kehtivad kõigile lihtsurelikele samamoodi. Alates aprilli lõpust tegin kolm poolmaratoni, ultra, kolm pikka triatloni ja terve hulk igasugu muid võistlusi. Kõik ikka täiega. Eelmisel nädalavahetusel panin hetkevormi rattal võimsustestiga proovile, tulemuseks oli 10% langust võrreldes juunikuuga. Arvasin, et äkki on seotud sellega, et jooksin päev varem veidi kiiremas tempos või siis lihtsalt veel Otepääst väsinud. Samas targemad ütlevad, et numbrid ei valeta kunagi.

Eesmärk oli teha järjekordne IM70.3 triatlon alla viie tunni. Tundus lihtne, sest kui kõrvaldada eelmise aasta võistlusest ainult katkine kumm või kadunud kiip, siis saaks samas tempos rajal liikudes juba sobiva aja. Kõik ujumised on ju ka näidanud, et olen sellel distantsil tänavu 2-3 minutit kiirem ( teisisõnu minu puhul vähem aeglane). Kalipso, mis on mulle natuke väike tundus eile hommikul eriti kitsas. Mõtlesin, et viimane võistlus sellega, kannatan ära. Sain Anneli abiga ta selga, Kui käed lõdvaks lasin, siis oksad olid laiali nagu hernehirmutisel. Ujumine oli nagu alati - igav. Loen minuteid ja juurdlen, kas ma liigun nüüd liiga kiiresti või liiga aeglaselt. Kui saare tagant tagasi hakkasime tulema, siis lõi vastu korralik laine. Polegi näinud, et mõni Eestimaa järv niimoodi lainetaks. Punnitasin ära ning vahetusalas kella kinni lüües tabas mind pettumus: sama aeg, mis aasta tagasi. Tegelikult oli vist rada pikem või ujumistingimused raskemad, sest näiteks sain hiljem teada, et Meriliis kas on minust palju parem ujuja ujus kaks minutit eelmisest aastast aeglasemalt.

Rattale jõudnud avastasin, et kell ei näita ei pulssi ega kadentsi. Tavaliselt sõidan nii, et jälgin ainult neid kahte numbrit ja selle järgi saan siis nii pulsi kui rütmi paika. Proovisin siis enesetunde järgi lootes, et näidikud lähimal ajal ikka kella peale tagasi ilmuvad. Ega ikka ilmunud küll. Tuul oli ebasoodne, ikka palju tugevam kui EMHI ilmaennustus pühapäevaks lubas. Enne 30 km täitumist sain kätte Meriliisi tiimi ratturi. Kuidagi vara, kas alustasin liiga kiirelt? Peale 30 km oli tunne nagu oleks olümpiadistantsil, et kohe-kohe võiks hakata vahetusala tulema. Küllap oli reaalne pulss olnud pigem 165 kui plaanitud 151, enesetunne ikka valetab jubedalt. Kahjuks ei ole võimalik rattal ka spidomeetri järgi sõita sest kiiruse hoidmiseks vajalik energia sõltub tohutult palju tuule suunast. Noh langenud FTP ja alla 3000 rattakilomeetri aastas, ega palju ei saa tahta. Kannatasin ja proovisin hoida tempot. Kui viimast korda kanama risti poole vastutuulest ümber keerasin, siis selgus, et oodatud taganttuul oli pöördunud korralikuks küljetuuleks. 70 kilomeetri peal olin täitsa küpse ning ka fakt et kõik kolm joogipudelit olid selleks ajaks pea tühjad näitas, et midagi on siin valesti. Lisaks tahtis reis krampi lüüa. Vaatamata kõigile kannatustele sai kogu rattadistantsi ajal sai must mööda ainult üks konkurent ja seda ka alles viimasel kilomeetril. Ratta aeg tuli alla kahe ja poole tunni, mis on ju iseenesest 90 kilomeetri kohta päris soodne.

Tegin vahetusalas kiire arvutuse ning vaatasin, et viie tunni alistamiseks pean jooksma kõigest aeglase 1:45 poolmaratoni. Hakkasin siis 4:50 tempos minema (paras teosamm), mis oleks mulle tempo hoidmisel isegi pea viis minutit varu jätnud. Tundsin kohe, et midagi on valesti: külmavärinad, peapööritus ja soov oksele hakata viitasid kergele kuumarabandusele. Peale neljandat kilomeetrit pidin hakkama tegelema sellega, et distantsi üldse lõpetada. Hakkasin keha jahutama kõndimispausidega, joogipunktides külma vee kallamisega pähe, kaenlaaukudesse ning jääkuubikute püksitoppimisega (polnud just kõige mugavam, kuid siiski hästi toimiv lahendus). Kümnenda kilomeetri paiku sain keha enam-vähem maha jahutatud ning ka päike oli pilve taha läinud. Siis kui mõtlesin, et olen ennast peaaegu uuesti käima saanud (suutsin järjest kilomeetri asemel juba kahe kaupa joosta) ja vaid ring oli jäänud tõmbasin sisse kokakoola. Otepääl aitas hästi, kuid seekord kahjuks tulemuseks korralik kõhuvalu. Kui jalutasin, siis kõhuvalu läks väiksemaks, kui jooksin siis läks tugevamaks, nii tugevaks, et ei suutnud välja kannatada. Ok, ma oleks võib olla püüdnud teda taluda kui ma oleks Ironmani MM-il esikolmiku koha eest võistelnud. Igal juhul otsustasin, et see on viimane kord kui me võistlustel Cocat tarbin. Selliselt kannatades need viimased viis kilomeetrit möödusid, ainsana hoidis mind rajal hirm, et kui katkestan, siis võib sellest halb harjumus saada. Ei taha seda harjumust. Poolmaratoni läbimine võttis mul kokku aega tunni ja 56 minutit ning viimasel kilomeetril sai Meriliisi vend must samuti mööda.

Viimase asjana tuli võistlusest meelde kuidas eelviimasel ringil küsis mult Toomas Ellmann, et kas ma kompan oma piire. Haha, neid piire sai seal tõesti päris hästi kombatud. Olgu kuidas on, aga nüüd on hooaeg läbi. Tallinna maratoni osaluse andsin juba teisele inimesele ära. Nüüd jääb üle vaid puhata ja nagu alati: järgmine aasta targemini teha.

Naer läbi pisarate. Terve keha oli neid musti täppe täis (mingid

minikärbsed).  Poisile ütlesin, et olen Pipi.

Väike IM Otepää järgne analüüs

Juba enne, kui teen käesolevale triatlonihooajale lõpu vähem kui kahe nädala pärast toimuval Triathlon Estonia poolpikal võistlusel (1.9-90-21.1) saan juba vaikselt hakata kokkuvõtteid oma treeningutest tegema. Tegin selle analüüsi rohkem iseenda jaoks, nii et vabandust kui liiga kuiv tundub.

Kõigepealt üks väga huvitav võrdlustabel, mille sain Kardonilt.

Siin on näha meie kolme positsioonid kõikides ajavõtu punktides.

Kardon on ujumistasemelt minust ja Kristerist tugevalt üle, samal ajal kui me Kristeriga oleme omavahel enam-vähem võrdsed. Ehk siis oma üldise taseme kohta oleme Kristeriga kehvad ujujad. Esimene järeldus: kui me tahaks järgmisel aastal paremini esineda peaksime talvel kindlasti väga palju aega basseinis veetma.

Rattasõidu alguses on näha kuidas ma esimeses veerandis tegin suure tõusu ning tõmbasin Kristeriga kahe- kuni kolmeminutise vahe sisse. Tõesti sõitsin oma 10 kilomeetrit järjest keskmiselt ca 41 km tunnis, kuid oh üllatust Kiilis näidatud sprindijalga kauemaks ei jätkunudki. Kuigi mulle tundus see ärakukkumine väga suurena, siis tegelikkuses kukkusin Kristeri temposse ja jäin sinna püsima kogu ülejäänud rattasõidu.

Sarnane ärakukkumine oli ka Kardonil, kuid ilmselt natuke väiksem. Tema puhul tuleb arvestada seda, et tagant tuli palju tugevaid rattureid peale ning koha parandamine pärast nii head ujumist tähendab ainult head sõitu. Tegelikult teadsin ma seda juba ammu, et isegi optimistlikuimate kalkulatsioonide valguses ei suuda ma välja mõelda kuidas teda sel aastal Otepää võistlusel võita. Ainus lootus oleks olnud kui ta totaalselt ära kustuks, aga tema tasemega mehed kahjuks ei kustu totaalselt ära. Ta on lihtsalt parem mägedes sõidul tänu oma kogemusele (treenimisele ja võistlemisele nendes tingimustes) ning kergemale kehakaalule. Lauskmaal paneks ma meid rattal täpselt samasse kategooriasse ning mida pikem on distants, seda rohkem julgen ma tema peale panustada.

See viib mind järgmise punktini. Minu aastane rattakilomeetrite jooksevsaldo on ca 3000 km. Uurisin välja, et parematel rattameestel jääb see 7 000 - 10 000 vahele. Ilmselgelt vajan järk-järgulist kilometraaži tõstmist.

Kolmas punkt on see, et jooksime üsna ühes tempos. Reaalselt, kui vaadata meie kõigi võimeid ainult jooksuvõistlustel, siis peaks meil olema arvestatavad vahed. Tean, et minu jooksutaseme ja kilometraaži juures peaks ma olema võimeline Otepää rajal jooksma heal päeval triatloni sees aega alla 1:40. Viis minutit tuleks tavapärasele (1:30) jooksuvõistlusajale juurde sellest, et tegemist on triatloniga ning viis minutit rajaprofiili raskusest. Eelnev viib meid sinna, kus võime väita, et IM70.3 distantsi jooksutulemusel on mul palju vähem seost sellega, kui hea jooksja ma olen ning palju rohkem sellega, kui hea ujuja või rattur ma olen. Eriti just rattur, et läbida distants kiirelt ilma jalgu liigselt tapmata, et jääks teravust ka kiireks jooksuks.

Tallinna Triatlonil tehtud foto. Kusjuures ma pidevalt juurdlen,

kas peaks ca 1 cm sadulat tõstma. Enne viimast võistlust igaks

juhuks ei katseta.

Mida ma saan järgmisel aastal paremini teha?

• Alustasin sellega, et kogun sõpradelt ja tuttavatelt erinevaid endmeid nende treeningu kohta. Võrdlen mahtusi, struktuuri arengu, nende taseme ja sooritusega ning teen järgmiseks hooajaks järeldused, kuigi põhijäreldused on juba tehtud.
• Trainingpeaksiga saan välja arvutada optimaalsed (niivõrd-kuivõrd) mahud koos periodiseerimise ja puhkenädalatega (tasuline kuumaksupõhine teenus). Pikka aega on kummitama jäänud küsimus kas otsida omale treener või mitte ning siiani ei suuda ma sellele ühest vastust leida. Osaliselt teeb treeneriametit praegu koos väga heade analüüsidega TrainingPeaks. Samas on tema miinuseks see, et pean ennast 100% ise motiveerima ning nö. ei vastuta mitte kellegi ees peale iseenda. Treeneri miinuseks oleks ilmselt lisakulu ning vähesem paindlikkus siduda omavahel erinevaid treeningprogramme. Lisaks kardan seda, et treener laseks mul teha liiga vähe ning ma ei saaks kunagi oma potentsiaali kätte, samas võib see ka ennast nö "katki treenides" saavutamata jääda. Ehk kokkuvõttes tundub, et ma ei suuda otsustada. Ja kui ma ei suuda otsustada, siis tavaliselt ei muuda ma mitte midagi.
• Kindlasti tuleb rattasõidu ja ujumismahu kasv osaliselt jooksu arvelt. Tõesti ma viimasel talvel ei viitsinud toas pukki sõita, nüüd kus mul on ZWIFT viitsin kindlasti rohkem.

Aga enne kui kõik need põhimõtted käiku lähevad on mul vaja teha Triathlon Estonia ja SEB Tallinna Maraton võimalikult hästi ning mõlemis kasvõi natukenegi isiklikku rekordit parandada. Kuigi pole veel kindel, aga ilmselt on sealt alates mõistlik jooksuhooaja pikendamise asemel pigem "reset" teha ning 2-3 nädala pärast treeningutega vaikselt uuesti alustada.

Panen lõppu veel oma aastase jooksevsaldo kilomeetrites, hea järgmisel aastal võrrelda mahte ja võistlustulemusi. Teadlikult ümardasin ülespoole kuna tean, et paljud eelmise aasta võistluskilomeetrid minu enda süü tõttu TP andmetest puudu.
Ujumine: 110 km
Jooks: 2600 km
Ratas: 3000 km

minu kahenädalane treeningblokk, mille eesmärk taastuda IM Otepääst ning olla puhanud ja 

terav Triathlon Estonia ajal.

Alla aetud kass ja elu halvim poolmaraton, ehk Ironman Otepää.

Õuduste algus

Otepää, 50 kilomeetrit rattal sõidetud. Paremale jäävad kahe- kolmekordsed majad, vasakul on midagi pargilaadset. Kuigi ilm on sombune on tee ääres päris palju pealtvaatajaid ja kaasaelajaid. On kerge laskumine ning ratta kiirus 40 km/h kanti. Ühel hetkel näen kuidas paremalt poolt jookseb musta- hallikirju kass teele. Vaatan, et saan õnneks enne teda aga ei ... kass märgates mu tulekut hoopis kiirendab. Kõik käib vähem kui sekundi jooksul. Nii esi- kui tagaratas teevad hüppe samal ajal kui nad mõlemad loomast üle sõidavad. Jään rattale püsti, rahvast käib läbi kahin. Vaatan vasakule ja näen kuidas kass tulistvalu parki pageb - vähemalt jäi selgroog terveks mõtlen. Kassil on üheksa elu, loodan, et ta enne mind pole kaheksat ära kasutanud. Kuni viimase tagasipöördeni Kanepis on sündmuse pärast halb tunne, miks just minuga? Aga see on liiga egoistlik mõte, heidan selle peast, parem kannatan ise süümekaid kui keegi teine.

Pärast Kanepit on raske üldse millelegi mõelda, 23 kilomeetrit on sõita, aga ma sain täieliku haamri. Keha on energiast tühi, jalad on kanged, ma ei jõua sõita. Võtsin ju komapäeval Kiilis riski ning see tasus kuhjaga. Aga Ironmanil, nägin esimesel rattaringil Kardonit, võtsin jälle riski, tahtsin ta kinni püüda ning kuid plaan kukutas mu põhjatusse sügavikku.

Juba teise poi juures ujumises sain aru, et olin liiga kiirelt alustanud, käed läksid piimhapet täis, aga lõpuni tuli panna, küll rattal laen ja taastun. Teisel või oli see kolmandal kilomeetril, tõusul Otepääle haaran joogipudeli, kuhu on segatud geelid. Joon, panen pudelihoidjasse tagasi, õigemini tahan panna, aga vihm on teinud pudeli libedaks ning see libiseb sõrmede vahelt. Vaid hääl, mida teeb plastiku veeremine asfaltil kaob seljataga kaugusse: sinna läks mu toitumisplaan. Õnneks on piisavakt toitlustuspunkte ning kahekümne kilomeetripärast saan uue pudeli spordijoogiga - vähemalt janusse ma täna ei koole.

Kui rattarajal tibutav vihm ning märg tee välja arvata, siis ilm on minu jaoks pea ideaalne. Arvan, et olen heas vormis, alahindan Otepää mägesi, ülehindan enda taset. Viimasel kahekümnel rattakilomeetril lülitan kella display ümber, et näha järelejäänud kilomeetreid. Loen neid nüüd ükshaaval, sest pulsist ja kiirusest, mille järgi esimese ringi sõitsin ei ole enam juttugi. Vastaseid massiliselt alla ei neela, nüüd on olelusvõitlus vaid koha säilitamise nimel. Kanepist alla tulles nägin Krister Haavi vastu tulemas ca kahe minuti kaugusel minu taga, õigemini ta hõikas mulle, muidu polekski märganud. Pean võitlema, et ta mind enne vahetusala ei näeks. Finišis ütles Krister, et ma olin näost ikka päris hall kui talle vastu tulin.

no ei tule see käsi sealt välja

rattasõidu algus - nüüd ma teile alles näitan

pool rattast läbi

veel on natuke jõudu

kristjan elab tuliselt kaasa

vist oli nii põnev rattasõit, et väike Marlon leidis omale mugava aseme

Kus said õudused lõpu

Sisenen vahetusalasse enesetundega, mis peaks olema siis kui teed ühe korraliku võistluse ja annad endast kõik. Aga ei, ma pean veel poolmaratoni jooksma. Enne vahetusala hõikas Kristjan (vend), et Tanel on kahe minuti kaugusel. Mis kuradi Tanel?

Asja krooniks märkan, et vahetusalas vahetab rattakingi tossude vastu Erko Selde. Erko on siis Anneli sõbranna/töökaaslase elukaaslane, kes esimest aastat triatlonis. Mis paganama moodi ta siia nii vara jõudis? Ta oli must oma neli minutit kiiremini ujunud, vaid kolm minutit aeglasemalt sõitnud ning ülejäänud kaks siis neelasid minu kasuks vahetusalad. Ma olen seda varem vist öelnud, et vahetusala on mu parim triatloni spordiala. Kiitsin teda kõva tulemuse eest ning läksin oma teed. Lisakommentaarina, kuna oli nn. chip timing (kiibiaeg), siis paremad ujujad lasti minust mõni minut varem rajale.

Hakkan jooksma, jalalabasi ei tunne, pulss läheb vaevu 145 peale. Kristjan hõikab kohe peale vahetusala, et vahe Taneliga on 26 sekundit, kes see Tanel veel on? Peale järgmist kurvi saan teada. Tätoveeritud spetsiifilise kombega mehes tunnen ära Tanel Padari. Mis kuradi moodi ta juba siia sai? Soovin talle jõudu ning kiidan väga hea rattasõidu eest. Sõitis ta ju minuga üsna samasse aega.

Peale teist kilomeetrit on joogipunkt. Kugistan alla vahetusalast kaasa võetud geeli ning hakkan vaikselt jalgu alla saama. Kui joostud on 5-6 kilomeetrit astun Taivo Vellingule saba peale. Deja-vu: Taivo väljendab ilmekalt seda, kuidas ma teda igal triatlonil umbes samas kohas jooksurajal tagant tulles ehmatan. Kuigi mul on halb ja raske ja vahepeal pistab, siis ikkagi tõstan jooksurajal vaikselt aga kindlalt oma positsiooni.

Kaheteistkümnendaks kilomeetriks on mul sääred ja tagareied nii läbi, et krampide vältimiseks pean võtma järsemad tõusunukid kõndides. Vaatan, et see taktika otseselt midagi halba kaasa ei too ning tänu kiiremale sammule laugetel ja laskumistel parandan ikkagi vähehaaval oma kohta. Raske on, 6 kilomeetrit enne lõppu möödun lätlasest, kellega üksteisest rattarajal oma kümme korda mööda sõitsime ning kellele ma viimasel kahekümnel kilomeetril kui ära kustusin totaalselt alla jäin. Soovitan talle nii nagu alles reedel tuttavaks saanud Bogdanile, kellest ma äsja ringiga möödunud olin, et võta tõusud kõndides ning jookse lauged ja laskumised. Ta ütleb, et ei suuda, liiga läbi on. Viimased neli kilomeetrit ma enam tõusudel ei kõnni, lõpp on liiga lähedal, et mitte riskida. Finišikaare all sooritan rõõmust hüppe ning siis hakkab taastumine õlle ja pastaga.

Kardon on juba ammu kohal. Esimese kahe alaga kaotatud 6 + 4 minutist suutsin ma tagasi joosta oma olematutel jalgadel vaid pool minutit. No Kardon on mägede mees. Vaid veidi peale mind finišeerib Taivo, siis Krister ning palju ei lähe mööda kui ka Erko on finišis.

Aeg kokku: 5:17:45
Koht 141 / 428
Ujumine 1.9 km - 40:30
Ratas 90 km - 2:41:21
Jooks 21.1 km - 1:50:56

siiras rõõm sellest, et jalad jälle

kindlalt maal

vaid 10.5 km on jäänud

Aga mida teised tegid

Anneli osales reedel 5 kilometri jooksul ning oli seal ajaga 25:10 93 osaleja seas 29-s.

Hans-Kristjan läbis pühapäeval aquatloni 100 + 1500 m

Tristan ja Marlon läbisid Ironkids 500 m jooksu.

Mõned kokkuvõtvad sõnad veel festivali kohta. Kuigi ilmaga jälle ei vedanud oli korraldus viimase peal. Iga detail oli paigas, inimesed olid hästi lahked ja abivalmid. Taneli kontsert, triatlon, Ain-Alar Juhanson korraldajana - kõik täiuslik.

keskendunud Hans-Kristjan

lõbusas tujus Anneli

lahe jooksustiil Tristan

rõõmus pall nimega Marlon

41.6

Kaunis edev "vaadake mind" artikkel tuli välja. Sai just jaanuaris selleks hooajaks püstitatud eesmärkidele pilk peale visatud. Avastasin, et jooksmise vallas ei ole ma veel mitte midagi teinud. Noh tegelikult ei ole ma ka peale kevadel joostud poolmaratonide midagi muud veel ka tõsiselt proovinud. Viis kuud on aega, nii et veel pole midagi hullu.

Eile täitus üks salasoov, ületada jalgratta temposõidus maagiline keskmise kiiruse piir 40 km/h. Usun, et selline eesmärk on kõikidel inimestel, kes oma tulemustega selle 40 lähedale jõuavad. See on justkui murdepunkt, millest alates oled juba natuke tegija. Jüri etapp oli selleks saavutuseks natuke liiga pikk ning Pirita, mis on küll kõige lühem, ei sobi mulle eriti hästi tänu oma järskudele kurvidele ja rajaprofiilile. Maikuus sõidetud Kiili etapp andis aimu, et kui teisel korral klikivad tingimused paremini ja on vormi, siis just see on see koht, kus võib see eesmärk lõpuks täituda. Tol päeval oli kõike: temperatuur piisavalt jahe, tuul piisavalt nõrk ning ka võistluse start oli viidud maanteele, mis tähendas seda, et sai kohe paugutama hakata ilma, et peaks rambilt maha tulles mõned eluohtlikud kurvid läbima.

Soojendussõidul tehtud kiirendused näitasid vormi kohta häid märke: pulss tõusis sprintides kiirelt üles ning langes samuti väga hästi peale pingutuse mahavõtmist. Halba vormi tähendanuks see, kui vajutad kangete jalgadega, juurde panna ei jõua, aga pulsi saad napilt üle 160. Kui aga lendab paugust vähem kui minutiga 170 peale, siis see tähendab, et lihastes on powerit. Kuum ilm ja vedelikupuudus Tallinna Triatlonil põhjustasid selle, et ei saanud endast kõike välja panna ning sestap taastusid lihased väga kiiresti. Ilmselt mängis rolli ka tõik, mida mainis oma blogis Rait Ratasepp: "keha õpib samu pingutusi tehes neist kiiremini taastuma." Üldse olen ma halb soojenduste tegija, aga fakt on see, et tulemused võistlustelt on alati paremad olnud kui olen korraliku soojenduse alla teinud. Nii, et tehke alati korralik soojendus, ärge ajage külma keha kohe peale starti stressi, siis ta ei tee koostööd.

Kuna oli plaan teisest Pirita teisest etapist loobuda, siis tekkis selline, "kõik või mitte midagi" olukord, ehk otsustasin, et lajatan pulsi tavapärasest kõrgemale ning vaatan, mis saab, kas suudan hoida? Mehele, kes hoiab rampil ratast püsti ütlesin veel: "lükka mulle 40 kilomeetrit tunnis sisse :)" ning läkski paugutamiseks. Pulss 177 peale ning tunne oli normaalne. Juurdlesin, kas peaks äkki veidi tagasi tõmbama - ahh ei, joosta ma ju suudan sellisega. Võrdluseks eelmise korra Kiili keskmine tuli 173. Peale Lähtset paremale, ebatasasele teele, tundus, et julgesin võtta mõlemad kurvid kiiremini kui tavaliselt. Ühel hetkel vaatan spidomeetrit, üle 46. Aru ei saanud kustpoolt tuul on, aga peale umbes 5-6 km Paekna risti ei tundunud, et oleks raskemaks läinud. Mõtlesin, et kui suudan üle 40 Paeknast Nabalani hoida, siis peab vastutuult vähem kui 5 km pressima, et keskmises kiiruses oluliselt mitte kaotada. Juba stardis sain aru, et möödasõite eriti ei tule, sest minu ees ja taga olid sellised väga profivälimusega kombedes mehed, kellede vahele ma oma tavalise riietuse ja vöökotiga niiväga hästi ei sobinud. Siiski möödusin paarist juba palju varem startinust.

Järsk Nabala kurv, väike tõus, surusin pedaale istudes kuna arvasin, et see on kiirem kui püsti raiuda. Proovisin keskenduda jõu rakendamisele pedaali ettesuunamisel ja ülestõmbel. Kare asfalt, laugest mäest alla, aga mida polnud oli oodatud vastutuul. Ilmselt oli ikkagi üsna tuulevaikne. Tähis kolm kilomeetrit lõpuni, jalad olid läbi, aga mitte sellised, et lõpuni ei kestaks. Arvasin, et kui metsatuka tagant enne Lähtset välja tulen, siis lajatab küljetuul nagu eelmisel korral kui tahtis mult lenksu käest rebida ning pean enne Finišit Kiili mäkke korralikus vastutuules pressima. Tuul tuli, aga mitte segav, pigem tekkis isegi selline edasiviiv purje efekt. Pööre paremale ning kerges vastutuules veidi üle kilomeetri Kiili tõusust üles. Tempo ei langenudki täiesti põhja ning kohati näitas neljaga algavat numbrit, isegi ühele minu ees kombekas startinule jõudsin päris lähedale. Nii kiirelt pole ma sealt veel kunagi üles saanud. Kõik märgid viitasid õnnestunud sõidule.

Tagastasin oma kiibi sekretariaati - minu temposõidud on selleks aastaks läbi. Tagasiteel koju lobisesin veel Laivoga ning seoses väsimuse, eufooria ja kõige muuga peaks ütlema, et paiknesin maanteel väga ohtlikult mööduva liinibussi suhtes. Õnneks tuli ta Nabala poolt ning ilmselt oli rattureid ja märke juba näinud ning oskas ootamatustega arvestada. Arvan, et Kiili etapiga sõitsin ennast tinglikult temposõitjate kolmandast liigast teisse liigasse ning mis peamine: õppisin ennast veel paremini tundma. Need liigad on muide minu peas. Teine hooaeg hobiratturina, eks järgmisel tuleb siis korra üle 43 ka teha.

Viimase etapi tulemus:
koht: 41/231
13 km, 18:44:1, keskmine kiirus 41.6 km/h

sõit sõidetud, finišist lahutab vaid kaks järsku kurvi

Tallinna Triatlon - ehk kuumus pole minu sõber

Ei kuulu ei kuumus, ega ka ujumine mu parimate sõprade hulka. Olümpiadistants võrreldes IM70.3 distantsiga, mida plaanin sellel aastal veel oma paar korda läbida sisaldab nimelt proportsionaalselt rohkem ujumist. 40 kilomeetri rattasõidu ja 10 kilomeetri jooksu kohta tuleb seal ju hämmastavalt pikk pooleteise kilomeetrine ujumisots teha. Näiteks IM70.3 distantsil saab vaid 400 meetrit pikema ujumise eest enam kui kaks korda rohkem ratast sõita ja joosta, ehk minu jaoks ikka oluliselt mugavam distants. Läksingi sinna Tallinna Triatlonile rohkem ühte korralikku trenni tegema ja kogemusi koguma ning lisaks ka muidugi see, et ABB järjekordselt toetas minu kui spordihullust harrastussportlase püüdeid oma tervist lõhkuda. Vähemalt Indrek Tustiti meelest neid asju, mis ma teen päris normaalsed inimesed ikka ei tee. Aga mis sa ikka teed, kui vanamehel kruvid logisevad.

Hommikul muidugi lajatas mulle kaalunäidik korraliku põntsu, see näitas 75.5 kg. Puhkus, maitsvad toidud ja joogid olid oma jälje jätnud. Ilmselt unustasin ennast peale Tartu Milli liiga pikalt taastuma.

Mis selle kuumusega peale selle juhtus, et lihtsalt kuum oli oli see, milles oli süüdi EMHI - noh need tegelased, kes ilma ennustavad. Kuna prognoosi järgi ootas meid ees ca 20 kraadi ja pilvine ilm, siis arvestasin rattal ühe joogipudeliga. Olukorral ei aidanud veel kaasa kuidasi see, et 21cc polnud arvestanud sellega, et kõik see 200 inimest tahab 40 minutit enne starti korraga oma stardimaterjale kätte saada ning tänu järjekordadele tuli seda stardiaega siis pool tunnikest edasi lükata - tore, ilm sai veelgi kuumemaks minna. Kahjuks seekord, erinevalt Tartu Millist, ei olnud mul igaks juhuks tagavara pudelit kaasas, mida oleks saanud enne vahetusalasse viimist ratta külge kruvida.

Ujumine

Kõigele vaatamata ja mulle üllatuseks oli sellel triatloni üks parimaid asju vesi. Mis vees hästi oli?

• Kuna tegemist oli merega, siis viimase aja kuumad ilmad ei suutnud seda supiks kütta ning küllap aitas ka maapoolt puhuv tuul, mis oli mere ääre kohta üllatavalt vaikne. Kohe mõnus oli oma päikesest ahjukuumas kalipsos sinna maha kükitada.
• Vaikne tuul: veepind oli umbes selline nagu ujuks järves ning vähekenegi merd meenutav laine oli vast ainult raja kaugeimas otsas. Ehk siis ilmselt oli see hea uudis ka rattadistantsile, niivõrd-kuivõrd.
• Ujudes oli mu ümber kogu aeg inimesi ning ma ei pidanud uhkes üksinduses ukerdama nii nagu eelmise aasta Triathlon Estonial - järelikult olen sellel spordialal ikkagi aastaga paremaks saanud. 
• Ümberringi oli tasuta Vytautase mineraalvesi. Ma olen küll lugenud, et väga ei tasu seda kaanida, aga noh mõned sõõmud ikka võtsin ja maitses.

Mis aga nii mõnud ei olnud oli ujumise lõpp kui vesi alla vöö oli ja seda oli päris pikalt. Ei suutnud otsustada, mis ma nüüd tegema peaks. Kas delfiini hüppeid, millega saab küll päris kiiresti edasi, kuid ajab jubedalt pulssi üles või siis ikkagi püsti sumpama kasutades aega kalipso ülemise poole eemaldamiseks. Tegin mõned hüpped, kuid jätsin need trikid Aleksander Latini sugustele meestele, kelle kannad oma kümme minutit enne mind maapinda puudutanud olid. Ujumine lõppes ühe ägeda spordialaga, milleks on kuumas liivas kalipsojooks päike lõõmamas lagipähe.

pidu juba ammu käis kui ma lõpuks pärale

jõudsin

Ujumise aeg koos pika vahetusalaga 32:46 (ma polnud aeglane, vahetusala oligi füüsiliselt pikk).

Rattasõit

Vahetusala läks libedalt, ainult käis läbi kerge jõnks kui kuulsin kuidas mu rattaking klõpsuga klambrisse kinnitus sel hetkel kui oma päka sinna peale vajutasin. Olin ta ilmselt enne vahetusala hooletult kinnitanud ning üsna suure tõenäosusega oleks see eksimus võinud tähendada kas rattaõnnetust või seda, et pean oma kaotatud rattakingale tagasi järgi jooksma.

Rattasõit nagu ikka oli paras pimeduses kobamine, ei tea ju kunagi kui kaugel mu sõbrad-konkurendid on või kui kiiresti nad sõidavad. Igal juhul tänu kuumale ilmale ja vähesele joogile otsustasin asja rahulikult võtta. Seda enam, et ükskõik kuidas ma arvutasin, ei suutnud ma välja mõelda kuidas ma üldse saaks täna Kristeri või Kardoni võita. Ehk siis esimese ringi sõitsin nii nagu ei tahaks ennast enne Otepää Ironmani ära kurnata ning alates teisest panin natuke kiirust juurde. Ka vedelikuga olin ettevaatlik, et seda liiga ruttu sisse ei kaaniks ja pärast piinlema ei peaks. Ega rattal peale selle ühe, kes must möödus kingade jalgapaneku ajal rohkem ristiinimesi  minust mööda sõitnudki (Tiimid ei loe), millest ma siis oletasin, et ega ma vist halvasti sõida. Noh tegelt teravamad poisid olid kuskil kaugemal ees ja kui peas on teadmatus ning keegi tempot üles ei kruvi (ei tekita võistlusmomenti), siis võibki illusiooni kütkeisse unelema jääda. Reealsus on see, et kuskil kaugel, teises reaalsuses teevad teised mehetegusi samal ajal kui mina oma prügikasti kuningas olen.

aero :)

Rattasõidu aeg 1:06:36, pulss 162. Kristerist olin natuke kiirem, aga Kardon tegi hämmastava 3 minutit nobedama sõidu.

Jooks

Teise vahetusala tegin juba nagu proff, kiirelt ning mitmest konkurendist möödudes. Igasugune enda hoidmine lõppes kohe peale vahetusala kui must jooksis mööda silma järgi oma 10 kilo raskem meesterahvas. Nagu mismõttes? Tegelesin siis esimese ringi aktiivselt oma temperatuuriprobleemiga kallates igal võimalusel vett pähe ning ennast hoides samal ajal hoolitsedes selle eest, et see must mööda jooksnud härrasmees eest kuhugi ära ei kaoks. Tõesti hästi jooksis, aga kuskil kuuendal kilomeetril said füüsikaseadused maksma pandud ning lisaks oli olukord ka jooksurütmi ja kehatemperatuuriga selleks ajaks mul paremaks läinud.

Pole tema aasta? Vasariku sain juba teises vahetusalas kätte

Külma vee pähe valamine oli palju abiks

Kuigi siin olid asjad korras, siis teisel ringil

juhtus häbiväärne moment kus ma Tristanist

nagu tühjast kohast mööda jooksin, ilmselt

olin liiga "tsoonis," aga häbi on ikka

Siinkohal peab au andma Krister Haavile, kes must täna kiiremini jooksis ning kuna Kardon oli nii võimas rattal olnud, siis ma neid poisse Lillepi pargi radadel kahjuks ei kohanudki.

Jooksu aeg 44:51, pulss 171. Sorry, ma lihtsalt ei suuda kuuma ilmaga joosta, nõrk olen noh.

Äge, korraga nii otse kui ka profiilis

fotograaf Anneli tundis ära Kristeri ja tegi tast pilti. Finišeeris 2

ja pool minutit enne mind

Mis seal ikka kokkuvõtteks öelda. Raske oli, tegin oma ära, aga ei "perfoorminud." Kolmapäeval paugutan Kiili Filtril jalad punaseks ning juba tuleval laupäeval Ironmanil kui ilm mind soosib ja taastuda suudan proovin ennast pikemal ratta- ja jooksurajal korralikult tühjaks pigistada. Nii, et kes mind täna võitsid Krister, Kardon, Liks, olge valmis! Olen siin nüüd erinevaid mehi kiitnud, aga tegelikult oli tänase päeva vaieldamatu kangelane Alma Sarapuu, minust 7 aastat vanem, aga võistles must kõrgemas liigas nii, et arenguruumi on kõvasti.

Aeg Kokku: 2:24:59

Koht 66, 141 startija seas

parima fänni medal

PS: Kõik pildid tegi Anneli, kes on juba kogenud spordifotograaf :)