laupäev, 7. oktoober 2017

Tartu linnamaraton 2017, ehk lugu sellest, kuidas Pinocchio Jurjevit väisas

Kuigi ausalt, mul oli viimased 3 nädalat juba korralikult jooksmisest kopp ees, siis oli vaja kuidagi veel üle kaameli saba saada või kuidas seda nüüd nimetataksegi. Viimasel nädalal jooksin vaid kaks korda, ehk miinimumi, sest ma tõesti ei viitsinud. Märk sellest, et aeg on vaja maha võtta. Tegelikult oligi mul juba meelest läinud kui rasked need maratonid on. Noh plekkmehed on ka rasked, aga teistmoodi.

Tegelikult tahtsin ma rohkem seda lahedat Tartu maratoni särki saada (sorry Tallinn, Tartu särk on tõesti etem), sest olgem ausad see 3 tundi minu kilometraažiga (viimased 2 kuud 60 km nädalas) alistada pole kunagi väga reaalne olnudki. Treenerid ja raamatud ütlevad, et nii sota kanti peaks ikka olema. Hommikul pool kuus ennast käima saada oli parast väljakutse, kuid Illoga sõites möödusid kilomeetrid ludinal ning ei pannudki tähele, kui juba Tartu paistis. Ilm oli hea, stardis ca 10 pügalat, mis tähendas, et sai ilusti lühkaritega peale minna. Kindad ja bandana olid ka, kuid juba stardikoridoris sain aru, et need kindad lendavad küll väga ruttu minema. Toppisin nad siis kiiresti ühte betoonist auku, kuhu ajutisi aedasi pannakse lootuses, et 50/50 saan nad pärast seal kätte. Palju parem variant, kui kuskil pärapõrgus nad minema visata. Kuna mul oli esimest korda reaalselt startida kolme tunni tempomeistriga samas stardikoridoris, siis lihtsalt pidin selle välja kutse temaga kaasa joosta vastu võtma.

Algus oli kiire, nii nelja minuti tuuri kilomeetri kohta. Arusaadavalt kogusime bufrit mudaralliks, Toomemäeks ja joogipunktideks. Minu viga oligi tempo valikul natuke see, et kui 4:15-ga kilomeetreid võtta on minu jaoks üsna mugav, siis maratonis tähendab kolme tunni piiri alistamist pidevat vähemalt 10 sekundit kiiremat jooksu, mis tähendab minu jaoks juba natuke ebamugavamat tsooni. Esimestel kilomeetritel oli meie grupp ikka päris suur, nii 30 - 40 matsi. Kaks tugevat naist oi ka: Moonika Pilli ning Klaarika Kuusk. Kui Klaarika seitsmenda kilomeetri kanti meist maha jäi käis mõte läbi, et peaks tema tempoga kaasa minema, sest 10 sekundit rahulikum tempo oleks ikka oluliselt mugavam olnud. Millegipärast arvasin, et olen kõvem mees kuna sel aastal olen teda juba kahel korral võitnud. Samas on ta minust ikka palju-palju kogenum maratoonar ning teab väga hästi, mida ta teeb. Kümne kilomeetri matist läksime üle veidi alla 42 minuti.

Rada iseenesest väga kiire ei olnud. Polnud ka nii raske, kui Otepääl, kuid pidevalt olid kerged tõusud või langused. Oli kitsal jalgrajal jooksu, kilomeetreid mudasel kruusateel metsade vahel, ning vanalinna munakive. Kui peale 15. kilomeetrit hakkasin vaikselt kilomeetreid lõpuni lugema, siis oli selge, et siin ma nüüd lõpuni ära ei kesta. Hakkasin siis arvutama, mis juhtuks kui jookseks esimese poolmaratoni pooleteise tunniga ning teise poole 1:45. Pooliku matist saime üle tunni ja kahekümne üheksa minutiga. Nüüd oli vaja ainult niikaua kui võimalik pundis püsida. Sain aru, et olin ikkagi sellise võistluse jaoks liiga vähe kilomeetreid kokku kogunud. Vaatasin, et ka meie gäng oli vahepeal nii tosinapealiseks kahanenud. Kui viisteist kilomeetrit oli veel minna, siis käis litakas ära. Koos minuga isegi veel kolmel mehel. Ega me koos jooksma ei jäänud. Igaüks pani oma väikest soolot nende varudega või auruega, mis alles jäänud olid ning eks me siis edaspidi neid kohti omavahel vaikselt vahetasime. 30 kilomeetri matist läksin üle oma võistluse parima ajutise kohaga, ehk neljakümnendana ning aeg 2:07:48. Ma olen koguaeg öelnud, et 30 km võiks mingi standarddistants olla, neid suudaks ma veel päris hästi teha. Kui mõnda aega suutsin nii liikuda, et 3:15 punt mulle lähemale ei tulnud, siis viimasel kümnel kilomeetril pidin jälle korrektuure tegema. Eks ma siis sõin geele ja jõin ning peale 33. km tegin ka esimesed kõnnisammud. Tempo suutsin ikka nii viie minuti lähedale hoida. Kolmekümne kuuendal tõmbasin sisse kohvigeeli ning sealt edasi mõned kilomeetrid olin nagu miski ebamaine animeeritud Pinocchio, aga selline rohkem õudusfilmi variant. Jalad ja käed olid sirged, igalt poolt oli valus, aga kõndima ei pidanud sest energiat oli. Lihtsalt osad lihased ei tahtnud enam koostööd teha. Tagareied ja sääred olid valusad ning ka päkad andsid korralikult tuld. Isegi kõhulihased olid kanged. Kuna esireied olid hästi heas seisus, siis proovisin leiutada, kuidas säärte ja tagumiste reieihaste asemel nendega joosta. Ega seda välja mõelda ei suutnudki. Ka Klaarika Kuusk sai mu kahjuks mõned kilomeetrit enne finišit kätte. Tegelt ei saanud ma üldse enam aru, kes mind kätte sai ja kes mitte, sest nüüd jooksin koos poolmaratoni omadega.

Toomemäest sain isegi üllatuslikult mugavalt üle - polnudki nii raske, kui kartsin sest reied olid ju head. Alla joosta oli veidi valus, aga tempo oli vähemalt talutav ning viimaseid kilomeetreid võtta aitas ka teadmine, et vähemalt rekord tuleb kindlalt. Finišisirgel olin natuke "sneaky", ning spurtisin ühest teisest ärakukkunud endisest kolme tunni pundi mehest mööda. Tulemuseks kokku 58-s koht ajaga 3:11:28. Isikliku rekordi parandus veidi enam kui kuue minutiga tavapärasest natuke raskemal rajal. Ei teagi, kas nüüd rahul olla või mitte. Rekord tuli, aga kolmest tunnist jäin ikka päris kaugele - see kolme tunni tempo on ikka selle maa jaoks kuradi kiire. Positiivsetest üllatajatest oli Kaur oma 3:18:11 ajaga. Jäin ta finišist ilma, sest vahetasin samal ajal riideid (arvasin, et enne 3:20 ükski sõpradest ei saabu). Illo sai veel korralikuma kangi, kui mina, mida tassis oma pool distantsi kaasas enne kui napilt enne nelja tunni täitumist kaare alt läbi sai. Muide kindad olid ka ilusti seal alles, kuhu ma need enne starti toppisin.

Kuna see maraton on on selline jube asi, siis mõtlesin, et enne ma seda pulli uuesti ette ei võta, kui jooksen pooliku kas alla 1:22 või saan kaks kuud järjest ca 100 km nädalas jooksuga tegeleda. Aga nüüd lähen puhkama ja kirjutan siis kui on midagi uut kirja panna. Seniks edu kõikidele spordiharrastajatele, kes mu blogi vahest külastavad. Lõpetuseks naljakas fakt: tulemuste järgi oli tempomeister Indrek Teppo finišisirgel täiesti üksinda. Tundub, et kõik kukkusid varem või hiljem kooma ära.

kuskil lõpupoole tehtud kuna taga on poolmaratoonikud



esmaspäev, 2. oktoober 2017

Tutvustan oma kaasjooksjaid

Alates novembrist 2016 kui ABB Spordiklubi jooksusektsioon alustas treenimist Kaupo Tiisläri all hakkas meil tekkima punt inimesi, kellel meeldis koos jooksmist harjutada. Kokku on meie hulgast läbi käinud umbes kolmekümne kanti inimesi, kuid mõned on püsivamalt jäänud ning suhtlevad palju ka väljaspool treeninguid. Mõtlesingi siinkohal tutvustada mõnda aktiivsemat liiget, kes mulle nii võistlusradadel konkurentsi pakkunud on, kui ka kellega on niisama hea trennis lõike paugutada.

Gert

Gerti olen korduvalt ka oma blogis varasemalt maininud. Tegemist on siis minust kümmekond aastat noorema, pea kümmekond sentimeetrit pikema ning kümmekond sekundit kiirema jooksjaga keskmaa distantsidel (mees, kes nagu muuseas on enamike 10 km võistlustee lõpuspurtides valmis läbima viimased 200 meetrit  alla 30 sekundi). Tegelikult ei ole me omavahel kunagi keskmaal võistelnud, kuid trendid erinevatel mõõduvõtmistel annavad vihjeid selles suunas, et umbes nii võiks see olla. Kogu kevade ja suve esimese poole olen pidanud talle kaotamist taluma (kahel korral 4 km sisehalli ABB võistlustel, kahel korral Rae Runil ning korra Rapla Selveri 10 km jooksus, kui finišeerisime samas sekundis).

Kahjuks on Gert juba viimased kuu aega jooksmisest tervise tõttu väljas. Juba teisel Rae Runil oli kergest allakäigust märke, kui ta vaatamata mu "raudmehe väsimusele" võitis mind teistkordselt täpselt sama pika vahega. Pärnus, 10 km distantsil jäi ta mulle juba paari minuti jagu alla. Edasi pole ta võistlustele jõudnud - liiga teevad pidevad põletikud, püsivalt kehv enesetunne ja muud haigussümptomid. Ehk mees tuleb tänase seisuga viia põhjalikumale uurimisele.


Kaur

Gerdi kaksikvend. Kaur tuli sügisel meie trenni kõige ilusamate numbritega. 10 kilomeetrit on ta meist ainsana jooksnud alla 38 minuti ning ka poolmaratoni tulemus oli juba mullu minu uue rekordiga samasse auku. Millegipärast näitasid kevadel numbrid, et Gert on 2017 aastal kiirem poiss. Nii ka läks. Suve keskpaigaks oli Kauril motivatsioon maas ning trenn oli viimane tegevus, mille peale tuldi. Õnneks on paari kuu jooksul Kaur korraliku kammbäki teinud ning viimased võistlused, treeningud ja mehe motivatsioon ennustavad seda, et kõik suure distantsi rekordid (10, 21, 42) võivad perekonnas minna Kauri kätesse. Ainult maraton on vaja nädala lõpus korralikult realiseerida.


Ake

Poolmaratoni mees - kahjuks järjekordne patsient. Minuga minnakse kas kiirelt üles või siis vigaseks. Ake on jooksja, kes kipub 10 km ja 21 km võistlusi täpselt samas tempos lippama. Sellel aastal kontol siis neli stabiilset poolikut, millest parim mõni sekund üle 1:27, ehk teine aeg tänavu meie pundis sellel distantsil. Millegipärast ei õnnestu tal kohe kuidagi 40-st minutist 10 km distantsil jagu saada. Ake on minuga koos ka mõlemal korral Ironman Otepää rajal mõõtu võtnud, kuid kahjuks jäävad tema ratta- ja ujumisvõimed pigem keskpäraseks või kesiseks. Tartu Linnamaratonil ta seekord ei jookse tänu pidevale tugevale valule sääre siseküljes.


Illo

Illo tõin sisse sellepärast, et tema puhul on tegemist väga hea tööhobusega, kelle töötahe on viimase pooleteise aastaga väga stabiilselt ja olulisel määral tema võistlustulemusi parandanud. Õpiku järgi ei tohiks nii kiiresti areneda. Ehk aastaga on jõutud inimesest, kes suutis vaevu poolmaratoni kahe tunni kanti läbi sörkida meheks, kelle isiklik mark antud distantsil on alla 1:35 ning ka 10 km aeg pole enam 40 minuti piirist kaugel. Samas alles poolteist aastat tagasi hakkas piltlikult öeldes noorem versioon Raivo E. Tammest jooksuga tegelema. Natuke veel ja varsti hakatakse mulle korralikult kandadele astuma. Kokkuvõttes on Illo puhul tegemist betoonist või rauast mehega. Anna talle ette mida tahes, no mees ei murdu.


Vähemalt on meil kolm tervet meest. Kui kuu aega tagasi eesmärki: joosta meie pundiga vähemalt kolm parimat ABB maratoni aega, väljakuulutades tundsin ennast veel üsna kindlalt, siis täna, kus kaks kiiret poissi on audis võib selle plaani täitmine üsna keeruliseks kujuneda. Praeguse seisuga peaksime kõik kolm tegema aja minimaalselt 3:25 kanti. Endal on mul seis nii ja naa. Kui SEB poolmaratonile järgnenud nädal, mis oli plaanitud mul väga jooksumahukaks möödus haiguste tähe all, siis teisel nädalal näitasin juba päris korralikke ökonoomsusnumbreid. Jäin siis kohe peale võistlust külmetushaigusesse ning kohe peale seda kui korraks jalad alla sain järjekordselt oma tuttavasse maohaigusesse.

Mida tähendavad head ökonoomsusnäitajad? Pulsi ja kiiruse suhe nii, et isegi kell arvas, et viimastel nädalatel on mul prognoositud VOmax tõusnud esimest korda üle 60, ehk isegi 61 peale. Ökonoomne pulss minu jaoks on üle 10 km pikkuse distantsi puhul keskmise kiiruse 4:42 min / km kohta 147 lööki minutis. Kahju on muidugi kahest asjast. Esiteks sellest, et ma sain plaanitud treeningmahust ainult kaks kolmandikku joosta ning teiseks sellest, et mu kehakaal pole langenud ning mis seal salata - olen ikka korralikult hea ja paremaga liialdanud. Olgu, 73 kg pole paha, ka rasvaprotsent vähemalt visuaalselt tundub samuti normaalne, aga millegipärast unistasin paar-kolm kilo kergemast massist. Eks laupäeval selgub mis saab. Loodan joosta oma siiani tehtud maratonidest parima ning loodan ka seda, et oskan õigesti oma keha signaale lugeda ning sellele vastava tempo valida. Kui tuleb aeg alla kolme tunni - no see oleks ühe pikaajalise unistuse täitumine. Aga kui tuleb isiklik rekord, siis olen ikka õnnelik. Eks varsti kirjutan, mis sai. Pakun, et mu šansid on 40/60. Numbrid näitavad, et peaks saama hakkama. Samas olen pigem kiiruslikku tüüpi lihastega ning kipun pikematel võistlustel, kui kaks tundi, regulaarselt haamreid saama.