Kõrvemaa 2015 - 16 kilomeetrit raskeid künkaid.

Mõtlesin oma selle aasta võistluste peasponsorile ABB-le väheke reklaami teha ja panin selga T-särgi, mille seljal suur valge ABB logo. See kohe tekitas kohustuse mitte liiga aeglaselt joosta - elekter on ju kiire, mitte aeglane.

Igal juhul läksime siis meie külast mina, mu elukaaslane, poeg ja Margus. Ilm väga kiita ei olnud, kogu aja tuli seenekat. Asfaldil jooksmiseks oleks selline ilm täitsa Ok. Kahjuks asfaldi ei olnud, oli liiv, muru, kruus ja mõni koht natuke porine ja libe. Kuna ma varem ei olnud Kõrvemaal võistelnud, siis ei osanud rajast enne midagi arvata ning distantsi põhjal võtsin eesmärgiks umbes 1 tund ja 6 minutit. Oleks ma rada enne näinud, siis oleks prognoosi 2-3 minutit aeglasema teinud. Lisaks oli plaan esimese 100 hulka joosta (kirja oli end pannud tuhatkond jooksusõpra). Alustasin viimasest stardigrupist ning alguses oli natuke nikerdamist, et ennast ettepoole saada. Selles mõttes oli vähemalt see huvitav, et kogu raja jooksul jooksis minust ainult üks inimene konkreetselt mööda ja läks eest ära. Ise möödusin väga paljudest.

Esimestel kilomeetritel sai selgeks, et rada on raskem kui ma arvasin. Kops tahtis kergelt kinni minna ning tõusudel tuli end natuke tagasi hoida. Umbes teisest kuni kuuenda kilomeetrini jooksin ühe habemega mehe taga, kelle seljale oli kirjutatud "Ironman Copenhagen finisher," Kui ironman, siis ilmselt oskab oma tempot plaanida ja tundus turvaline valik. Ironman tegi head tempot ja möödusime päris mitmetest. Laugema raja keskmise osa peal hakkas paistma naisterahvas roosas ja otsustasin hoopis teda püüdma hakata. 7-8 kilomeetri peal saingi ta kätte. Edasi oli inimesi juba hõredamalt. Järsku avastasin, et mu kõrval jookseb meesterahvas paljajalu. Arvestades neid kõiki munakive laskumistel kukkusin siis uurima, et kas jalgu ära ei lõhu. Sain vastuseks, et pole hullu. Vaatasin siis natuke ta jalgu ja oligi justkui evolutsioon oma tööd teinud. Täpselt nii nagu raamatus kirjas: laiem arenenud pöid, suur varvas natuke eraldunud, tugevad säärelihased - selline, milliseks paljajalu jooks pidi inimese jalad arendama.

Mitmel korral tahtsin oma kindaid minema visata. Mingil arusaamatul põhjusel olin nad enne starti kätte pistnud ning juba teisel kilomeetril võtsin käest ära ja nüüd oli neid tüütu kanda. Liiga head kindad olid, hea meel, et ära ei visanud. Mis veel juhtus? Neljandal kilomeetril väänasin jalga, aga õnneks mitte väga kõvasti ja valu kadus kiirelt, peale 10-t kilomeetrit hakkas tagasi tulema. Ootamatult kaks kilomeetrit enne lõppu jõudis ironman mulle järele - need ju ammutavad viimaseid energiavarusi kosmosest. 500m lõpuni silt ja kõlaritest kostab, et naiste võitja Kaisa Kukk on finišikoridoris. Njah, arvata võis, et nii läheb. Tänu oma stardipositsioonile ma isegi ei näinud teda. Vaatasin, et nüüd on finišisirge ja hakkasin kiirendama. Ei olnud finišisirge, hoopis finiš oli kaugemal peale väikest tõusu, mul pulss laes. No ironmani päris kätte ei saanud, finišeerisin täpselt tema selja taga. Aeg oli 1:06:59 ja koht 68, sellistes tingimustes, arvan, et olen rahul.

Kohviku diivanil Tristaniga Annelit oodates istus must poiss meile kõrvale. Vaatasin, et Ibrahim Mukunga. Uurisin siis kuidas läks. Ära võitis ning eriti raske ei olevat olnud. Veel kurtsime teineteisele seda kuidas me mõlemad tänu libedale pinnasele oma hüppeliigest vigastasime. Tagasihoidlik häbelik poiss oli. Aga sellel rajal 16 km peaaegu 50 minutiga - see on tase. Lasin lõpetuseks Annelil veel endast võitjaga koos ühe pildi teha.

Hea vormi saladus

Tänasega võin öelda, et mul on vähemalt 15 aastat kogemusi enda vormi ja välimuse kallal töötamise osas. Nii vormi heaks treenimine ja toitumine kui ka selle täiesti käest ära laskmine on korduvalt läbi tehtud. Olen inimene kellel on sisemine kirg kõike süviti ja teaduslikult uurida ning siis iseenda peal kõike seda katsetada. Peale tuhandete artiklite olen lugenud hoolega läbi vähemalt 10 jooksu-, 5-10 triatloni- ja kolm vabatehnikas ujumise raamatut. Olen vist juba kusagil seda maininud, et vaadates mu lähisugulasi ja ka seda, mis on alati juhtunud kui lasen endal minna vabalangemise teed, siis kaldun oma suure magusaisuga geneetiliselt selgelt ülekalulisusele. Loodusega leppides ja ilma pideva võitluseta kaaluksin ma täna kindlasti üle 100 kilo. Hilisteismeeas hakkasin ma ju oluliselt kiiremini jämedaks minema kui näiteks mu sama vanad sõbrad. Päris mitmel hetkel olen jahmatusega peeglisse vaadanud, korralikult ära ehmatanud ja siis ennast mõneks ajaks käsile võtnud. Mõned meetodid, mida olen kasutanud on toiminud kauem, teised vaid väga lühiajaliselt. Esimene mälestus kehakaalust pärineb mul ajast kui olin 15-aastane ning see number oli 75,xx kilogrammi. Ilmselt varem ei olnud ma kaalu näinud või siis lihtsalt ei huvitunud nendest numbritest seal tablool. Aga poksitrenni riietusruumis oli kaal olemas ja kuna teised kaalusid, siis tundus mõistlik seda sama teha. Aga 15 aastasel vähemalt poleldi spordipoisil on ju ainevahetus korras ja välimus normis. Täna mõned tunnid enne Kõrvemaa kevadjooksu tegin kiire weigh-ini ning kaal näitas 72,7 kg. Pole ju paha 35-aastase mehemüraka kohta. Olen söömise osas viimasel ajal vabamalt võtnud ning see tänane number ei ole tänu sellele ka viimase aasta kõige madalam. Kuigi mu pikkuse ja kaalu numbrid on samad võrreldes valitseva Ironmani maailmameistri Sebastian Kienlega, siis arvestades mu keha koostist võiks mu ideaalne võistluskaal olla 68 ja 70 kilogrammi vahel (tal on jalades veidi rohkem lihasmassi). Loodan sinna ka olulisemate võistluste ajaks (august - oktoober) jõuda.

Sai nüüd eellugu üsna pikalt veeretatud. Vaja ju välja tuua mõni põhjus miks mind üldse peaks kuulama. Aga nüüd asja juurde ehk asjad, mis töötavad.

Looge omale eesmärgid, mis ei ole seotud kaalu ega kehakumeruste ümbermõõtudega. Ammu ära proovitud. Kaalu sihi tekitamine, enda pidev peeglist vahtimine jne ei toimi. Täna olen 90 kilo, tahan saada alla 80 kilo, mõtlen, et kui selle saavutan küll siis näen hea välja ja hakkan elu täiel rinnal elama - EI TOIMI! Esiteks võib suur osa kaalu kaotust olla seotud vedeliku tasakaalu muutumisega (söön tervislikumalt ja rakud seovad vähem vedelikke). Teine ja olulisem küsimus tekib sellest, mis edasi saab. Tavaliselt saab edasi see, et kolme kuu pärast olete veel raskem kui alguses ja veel vähem motiveeritud uut katsumust uuesti ette võtma. Või siis see enda pidev peeglist vaatamine. "Juba päris hea, aga siin on veel natuke pekki, see tuleks õhemaks saada." Ühesõnaga, need ei toimi. Tuleb omale luua reaalsed sooritusega (mitte välimusega) mõõdetavad eesmärgid. See võib olla joosta järjest kõndimata 10 kilomeetrit, joosta maraton alla 3:30, midagi ujumise, rattasõiduga, jõusaalis raskuste tõstmisega - mida iganes. Oluline, et saaks määrata alguspunkti - tänane seis ja tulevikuks uue, parema numbri. Näiteks kui ma tegelesin mõned aastad tagasi "Bodyrocki" aeroobse jõutreeninguga, siis oli mul seal üks kava, mida ma kasutasin oma võimekuse mõõtmiseks. Seal oli 5 erinevat harjutust erinevatele lihasgruppidele, kindel arv kordusi ja seda kõike tuli teha 8 ringi järjest. Mõõtsin aega, mille jooksul suutsin kogu treeningu ära teha. Alguses pidin puhkama nii harjutuste vahel kui isegi nende keskel ning hing oli kui paelaga kaelas. Ajaks tuli üle 35 minuti. Aasta möödudes suutsin sama kava teha nii läbi, et aeg oli alla 19 minuti ning oluliselt paranenud välimus oli justkui hea boonus. Täna kui ma vaatan peeglisse ei pea ma lugema pekivolte, vaid vaatan oma välimust kui keha, mis läbib 5 kilomeetrit alla 19 minuti, maratoni alla 3:20 ja ujub 1500m alla 36 minuti ning see on juba hoopis teine tunne. Kui ühed eesmärgid saavad täidetud, siis tekivad uued ja omakorda jälle uued, see on kui lõputu ring või siis nõu, mis ei saa niipea täis. Vähemalt mitte enne oma geneetilisele piirile lähedale jõudmist. Ehk ajage taga distantsi, kiirust, raskusi ja hea füüsiline vorm tuleb ise su jurde justkui muuseas.

Võistelge. Registreerige ennast juba varakult mõnele võistlusele ning kuulutage seda oma sõpradele. Sellega tekib kohustus treenida. Võistlus ise on juba väga hea trenni eest. Lausa hämmastav kui palju rohkem jõuab inimene võistlusolukorras. Märtsi lõpus jooksin lauge maa peal isikliku 5 km rekordi: 19:38, nädal hiljem võistlusolukorras küngastel 18:59. Täitsa ime missugused tagavara ressursid konkurents minust välja imeb. Võistelda tasub umbes korra kuus, sii on eeldus selleks, et vahepeal ollakse arenenud. Igast trennist arengut otsida ei tasu. Veel ei tasu põdeda kui mõni võistlus ebaõnnestub - meil kõigil juhtub. Halb võistlus võib olla juhuste kokkulangemine, hea tulemus seda ei ole, sest sa olid siin ja jooksid ise selle distantsi just selle ajaga. Sa suutsid seda vaid sellepärast, et sa olid selleks võimeline. Kordan jälle, et ei pea just jooksmine olema, kasutan lihtsalt seda võrdlust kuna see blogi sai alustatud jooksublogina ning jooksmine on kerge peaaegu kõigile kättesaadav sport. Pikemas perspektiivis ja eriti motiveerides ennast töötama võistlusvälisel perioodil pange kirja mõned nimed, kes on sellel aastal teiega võistlustel samal tasemel. Vaadake, kes järgmise aasta võistlusteks talvel kõige rohkem arenenud on.

 Tristaniga Kõrvemaa lastejooksul

Magage. Vähemalt 7 tundi igal öösel. Veel parem kui 8 või 9, aga inimesed on erinevad ja vajavad taastumiseks erineval hulgal und. Proovige magama minna ja ärgata enam vähem samal ajal. Laupäevaöö kell 3 vastu pühapäeva ei ole nii kvaliteetne aeg nagu pühapäevahommik kell 7. Miks magada maha elu kvaliteetseimad hetked? Jah, aeg ajalt tasub lõdvaks ennast lasta. Pohmellisüümekad muudavad järgmise nädala distsiplineeritumaks. Üleväsinud ja unine inimene on näljane (sööb palju ja võtab juurde) ning alt igasugu vigastusi enda külge korjama.

Olge järjepidev. Kuus korda pool tundi trenni nädalas on kordades efektiivsem kui kaks pooleteisetunnist trenni.

Ärge olge väga piirav söömisega. Kui teil on toitumiskava, siis tehke vähemalt kaks söögikorda või petupäev, kus tarbite, mida hing ihaldab. Mõni inimene võib-olla tõesti vajab ranget toitumiskava. Samas mulle tundub, et ranged toitumiskavad töötavad ainult lühikest aega. Pikemas perspektiivis toimib paremini toitumine kui muutus elustiilis. Näiteks nii, et ma söön maiustusi ainult reedeti või kui tean, et laupäeval on kellelgi sünnipäev tulemas, siis muudan selle nädala magusapäeva laupäevaks. Alati valin toidule lisandiks kartulite, makaronide või riisi asemel tatra või hautatud köögiviljad. Kui võtan liha, siis pigem kana või kala. Alati vaatan, et see oleks võimalikult vähe töödeldud. Puhas filee on alati etem kui kotletid. Koguseid ei ole mõtet piirata, tuleb piirata valikuid. Õhtul on nälg, siis närida õunu, kiivit, banaani aga mitte võileibu teha. Üldse saiatooteid tasub süüa nii vähe kui kannatab.

Pidage blogi ja jagage seda oma sõpradega. Pange sinna kirja oma soovid ja eesmärgid. Te ei taha ju oma lugejaid ometi alt vedada? Nad loodavad teie peale, hoiavad teile pöialt.

Sai vist enam-vähem kõik. Eks neid nippe on veel, aga need, mis ma ette lugesin toimivad kindlasti. Kõik on omal nahal järele proovitud.

Aylaga tossude kulumist uurimas - mida räägib see jooksutehnika kohta?

See nädal algas mul vaevaliselt. Pühapäeval pärast pikemat rattasõitu läksin oma isale appi puid vedama ja seal see jama algas. Kõht läks kuidagi raskeks ja hakkas kergelt valutama. Ei tahtnud kaevelda ning õhtuks me need puud ikkagi ära veetud saime. Aga kõhus oli mingi paha putukas sees. Selline tunne, et olen kõhu liiga täis söönud ning sellepärast tahab magu valutada. Pärast õhtusööki läks asi veel hullemaks ning magama suutsin jääda alles pärast paari tundi voodis vähkremist. Kokku nautisin tol päeval kõhuvalu vähemalt oma kaheksa tundi. Suuremat valu suutsin küll järgmistel päevadel vältida, kuid süüa sain vähe ning stabiilselt oli tunne, et kõht on väga täis, aga samal ajal olen ma näljane. Teisipäevast-neljapäevani olin ma töö pärast Helsinkis. Võtsin oma jooksukad kaasa juhuks kui kõht peaks lubama väheke sörkida. Kuigi läbi kerge valu, loksumise tunde ja pideva ebamugavuse see mul ikkagi isegi kolmel korral õnnestus. Jooksin ringe ümber järve meenutava merelahe, mis asub otse raudteejaamast põhjapoole.

Kõhu sain korda alles neljapäeva õhtuks ning seda tähistasin laevas chilliburgeri ja šokolaadiga. Veel õnnestus selleks aastaks avada merehooaeg. Vesi oli kõigest kolm kraadi, aga saunast otse minnes kannatas paar korda sisse minna küll. Selline vahva jaapani stiilis saun asub üsna Helsinki kesklinnas merekaldal nagu seda on Kultuurisauna. Kellel huvi proovida, siis soovitan seda teha. Kuna ümber selle eelnevalt mainitud lahe jooksis väga palju soomlasi siis õnnestus mul märgata koguni kahte kultuurilist eripära. Esiteks meeldib neil liibukate peal kanda lühikesi pükse. Kuna antud tegevuses suudan ainult ebapraktilisust näha, siis on see ilmselt miski kohalik moeröögatus. Veel meeldis enamikel meestel jooksu ajal pidevalt maha sülitada. Jällegi asi, mida ma Eestis eriti märganud ei ole. Jah sülg on rõve, aga kuna eestlane on kannataja rajvas, siis võtab ta ennast kokku ja neelab selle jõleduse alla:)

pole küll Hki-st, aga riietus on üsna sama

Aga nüüd põhiteema juurde. Reedel tosse jalga tõmmates avastasin, et ühtede mu heade jooksukate aeg on kahjuks ümber saanud. Kuigi tegemist on Eesti jooksjate seal väga populaarse mudeliga, siis minumeelest on see ikkagi parim disain ja värvilahendus, mida ma tossudel näinud olen. Peale selle olid nad hämmastavalt head ka võistlustel. Paraku ühtegi maratoni ma nendega (Adidas Adios Boost 1 siis) ei teinud (Boost 2-l juba kaks seljataga) jääb ikkagi kummitama siiani üks põnevamaid sündmusi nii soorituse, raja kui ka põnevuse pärast - Südasuve maraton Võsul, kus ma eelmisel Juulil 15,4km distantsil umbes tunni ja kahe minutiga 17. koha pälvisin.

Mis neil siis viga oli? Mõlemas jalanõus oli ilusti olemas sõrmepistmise auk juhuks kui käes on palju asju ja vaja tossud sõrmede otsa pista. Ühes igaks juhus koguni kaks tükki. Suurem mure oli tallad. Eriti parema jala oma kus päka välisservas oli platiktugi läbi kulunud nii et väikese sõrme sai kerge vaevaga läbi pehme ja pudeda vahetalla vajutada. Aga nüüd kulumisest. Praktiliselt säilinud kannamuster ning slickid päkad viitavad sellele, et tegemist on inimesega, kes kasutab jooksmisel peamiselt jalalaba esimest osa ning kand maad peaaegu ei puuduta. Ehk siis ametlikes terminites "forefoot striker." Pildil pole näha, aga isegi see väike kiri, mis tähistab kanna osas kulumist on 100% terve. Ayla vasaku kulmu juures on see kõige katkisem osa. Väliskumm on mõlema päka välisservas plastikuni kulunud ning paremal jalal on isegi selle all olev plastiktugi ära kulutatud. Ayla pani tähele seda, et millegipärast on parema jala välisserv kiiremini kulunud kui vasaku oma. Aga otsustasime, et praegu veel järeldusi ei tee. Vaatame tulevikus üle ka järgmised tossud selleks, et aru saada, kas ma tõesti olen veidi balansist väljas ja avaldan paremale jalale suuremat koormust. Tippjooksjate aeglustatud videodest on hästi näha, et peaaegu kõikidel maandub esimesena päka välisserv ning siis rullub jalg sissepoole. Ilmselt käige efektiivsem põrutuse leevendamise moodus, mille inimjalg on aja jooksul omaks võtnud. Seega ei tohiks selles midagi valesti olla kui välisservad on rohkem kulunud. Pigem oleks selge alarm, et midagi on väga valesti kui hoopis siseküljed oleks rohkem kutud. Sellisel juhul ma siin ilmselt analüüsimas ei oleks, vaid oleks ilmselt ammu mingi vigastusega jooksust eemal. Peaaegu ühtlaselt siledaks kulunud päkk viitab ei milegile muule kui äratõukel tekkivale hõõrdejõule. Jõu suuname taha (ja alla) ja kuna maakera ei anna järgi, vaid annab järgi hoopis meie mass, siis nii tekibki jooksmisel see edasi (ja ka üles) liikumine. Natuke hakkida saanud plastik talla keskosal näitab ainult seda, et toss on näinud palju kruusa ja maastikku. Tasasel asfaldil see osa maad ei puuduta.

Aga tänaseks kõik. Tundub, et ilm lubab mu jälle üle pika aja jalgratta selga ja peab kiirustama enne kui jälle sadama hakkab.

Kevadist vormi testimas, ehk meenutusi Nõmme maanteejooksust

Uhkelt rinnale tagudes võin väita, et olen oma kevadist plaani mahtude kasvatamise osas eeskujulikult täitnud. Veebruar oli treeningu mahtude osas suurem kui kunagi varem ning märts jälle omakorda veel mahukam kui veebruar. Keskmiselt tegin ma nädalas puhast treeningut kolmeteist ja poolel korral, kokku umbes üksteist tundi. Harrastaja kohta on seda päris palju, tippudega võrreldes mitte nii väga. Teoreetiliselt lubaks keha tõsta mahte 20 tunni kanti, mille saaks siis realiseerida põhiliselt jalgrattasõidu mahu kasvatamise arvelt. Palju jooksu kolgib liiga läbi, liiga suur vigastamise oht. Viivuks õnnistas märts meid päikese ja sooja ilmaga ning kõik need päevad kasutasin ma ilusti ära, et rattaga tänavale saada. Kael oli esimestel kordadel jube kange kuna nüüd tuli aero-asendis ka päriselt teed vaadata, mitte nii nagu pukil: jõllitan kuhu jumal juhatab. Vaadates hirmuga sellele, kuidas triatloni ja temposõidu võistlused lähenevad olen paaniliselt oma mahte just ujumises ja rattasõidus oluliselt suurendanud. Joosta oskan ma niigi, ujuda ja rattaga sõita - mitte eriti.

Väga palju olen teinud triatlonikeeles bricke. Brick, kes ei tea, on selline trenn, kus ühele triatloni alale järgneb vahetult teine. Olen neid teinud põhiliselt sisetingimustes või siis nii, et jooksen õues ja ratast teen toas. Meeldejäävaim brick koosnes kolmest ringist, kus igas ringis oli 20 min ratast ja 10 min jooksu. See ajas jalad ikka päris korralikult sassi ning tundus kokuvõttes väsitavam kui teha lihtsalt tunnikesele rattale poolekas jooksu peale. Üllatav selle brickinduse juures on see, et need hirmujutud sellest, kuidas peale rattasõitu on jube raske joosta ei kipu minu puhul eriti kehtima. Igas ratas-jooks brickis olen olnud nii pulsi kui tempo järgi sama võimekas kui lihtsalt jooksma minnes.

Aga nüüd pealkirja teema juurde tagasi minnes. Tegin nädal aega tagasi väikese testi - jooksin 5 km nii kiiresti kui jõudsin. Ajaks 19:37, mis oli isiklik rekord. Ehk minu puhul esimest korda alla 20 minuti. Kuna olen omadega jõudnud sellesse faasi, kus üksinda on pea võimatu rekordeid üle joosta, siis mõtlesin, et lähen panen ennast proovile ka päris võistlusel. Viie kilomeetri jooksud on võistlemiseks väga mugavad. Ei kesta kaua, nendeks ei pea eriti ette valmistuma, taastumine võtab üsna vähe aega ning olulisi korrektuure treeningplaani tegema ei pea. Lisaks saab hea ülevaate oma kiiruslikust vastupidavusest. Minu ettevalmistus oli see, et ma päev varem tegin tavapärase kahe asemel vaid ühe trenni - küll raske, aga basseinis, nii et jalad olid hommikul üsna värsked.

Korralduse osas on Nõmme maanteejooks hästi lihtne. Lähed pool tundi varem kohale, registreerid ennast ainult 10 Euro eest ära, teed soojenduse ja ongi start. Vastavalt nii nagu 5 ja 10 km võistluse puhul soovitatakse läksin kohale parajalt näljasena, kere on kerge ja kõht ei tegele seedimisega ehk kõrge tempo peale ei teki piinavaid gaase (paljude puhul väljendub see nn pistmisena). Ilm oli viimase paari nädala üks halvimaid. Kaks soojakraadi ning taevast sadas alla miskit vihma ja lörtsisegu, mis tegi jalad üsna kiirelt märjaks. Peale viie minutist soojenduse läksin tagasi tuppa (spordikeskuse omasse siis) ning teatasin Annelile, et seal õues ei saa ennast mitte soojaks, vaid saab hoopis külmaks. Mingi hetk ikka läksin tagasi ja tegin sörgi ning dünaamiliste venituste asemel hoopis kiirendusi, et õiget jooksusammu sisse saada ning pulsimootorit üles kerida.

Mõned hetked hiljem olin juba stardis. Silma järgi tundus, et veidi alla 100 jooksuhullu on ennast sellesse mitte nii meeldivasse ilma kohale tarinud. Et mitte korrata Otepääl tehtud viga, kus ma lasin ennast esikolmikus liiga kiirelt stardist minema vedada läksin vabatahtlikult kuhugi startijate pundi lõpuossa. Juba antigi start ning samal hetkel ma avastasin, et ei olegi võimalik oma stopperit käima vajutada. Ettevalmistustuhinas olin unustanud oma Garmini käima panna. Esimese mõnesaja meetriga sai alglaadimine tehtud. Kuskil 300 pealt oli ka miski satelliit olemas ning sain aja käima panna, et mul oleks mingigi ettekujutus tempost olemas. Spordikeskuse territooriumilt välja, kurv paremale ning adusin, et mu kõige suurem hirm: äkki peab Nõmme mäest üles jooksma, saab tõeks. Vähemalt hea, et enne ei teadnud ette pabistada. Ma olen üldse tõusudel jube kogenematu ja kehva ning ainus mõistlik strateegia tundus olevat võtta asja väga konservatiivselt - mitte ennast tõusul ära küpsetada. Siinkohal kasutan võimalust mainida, et kõrguste vahe sellel rajal oli minu jaoks vägagi hirmutav. Ainult 5 kilomeetrise raja peal tuli tõusta üle 30 meetri üles. No muidugi tegi meele mõrudaks kui ma nägin kui paljud inimesed tõusul minust mööda jooksid, aga ma neelasin selle alla sest ma teadsin, seekord jooksen ma targalt. Peale seda rasket küngast kulus veel mõnisada meetrit, et omale õige rütm sisse saada. Mõnest inimesest sain laugel mööda, keegi läks minust mööda ning siis tekkis peaaegu kuni lõpuni status quo - ehk mitte midagi ei juhtunud. Ilmselt ongi see natuke lühematel maadel üks näitaja, et oled paremaks saanud. Üldjuhul alla 20 minuti jooksjad teavad oma võimeid hästi ning rajal ennast ära ei küpseta.

Garmin tegi vahepeal piikse, mitte küll õigetes kohtades, aga sain teada enda jaoks olulise indikaatori - jooksin iga kilomeetri kiiremini kui neli minutit. Minu ees umbes viie meetri kaugusel oli üks umbes minu kasvu meesterahvas, kelle õlale ma minis purdiga siis umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu ennast ponnistasin, ning 30-40 meetrit eespool oli suurem punt. Ja nii see jäigi peaagu muutumatuna kuni lõpuni. Tõepoolest võistlusrada ei olnud muidugi kaugeltki selline, millega ma harjunud, ehk enamus ajast oli kas langus või tõus, mitte nii nagu mu kodu juures, kus kilomeetrite viisi lauget maad. Vähemalt jooksime asfaldil ja ei olnud libe. Ma ei kujuta ette, kuidas seda üldse libedaga joosta saaks.Teadsin, et kuskil 3,6 km peal asub raja kõrgeim punkt ning sealt edasi läheb põhiliselt allamäge. Igal juhul peale seda 3,6 km punkti oli selge, et eesolijaid ilmselt me kätte ei saa ning mul tuleb selle sama härraga, keda ma varem nimetasin lõpus üks vahva duell maha pidada. Kusjuures ma täiega naudin neid masohistlikke duelle. Kes millal ründab? Kelle varud on lõpus paremad? Kes kannatab suuremat valu? Poolteist kilomeetrit enne lõppu kui öeldi kohti, olin 30-s. Enda selja tagant kuulsin, kuidas kellelegi öeldi, et ta on teisel kohal olev naine. No kurat, rohkem naisi ma endast küll mööda ei lase! Sparta esinumbril pidin kahjuks juba esimesel kilomeetril, sellel hirmsal tõusul, minna laskma. Õnneks seda teist naist lõpuosas ei näinud, ilmselt jäi natuke maha.

Viimasel kilomeetril nähes, et sellest hobuseraua tõusust tuleb nüüd alla joosta tegin ma seda, mida ma kõige paremini oskan, ehk joosta kiireid laskumisi. Möödusin eesjooksjast, languse keskel olevat kurvi võtsin ideaaltrajektooris nagu vormel. Isegi siis oli tunne, et peaaegu lendan kurvist välja. Laskumisega tegin ca 5 meetrit vahet enda kasuks (hingamise hääle kaugenemise järgi). Sirgel natuke stabiliseerusin, keegi kuskil hõikas, et 18 minutit on täis - selge, teeme täna alla 20, enam pole palju jäänud. Tuli parkla ning tõmbasin sammu pikaks ja viimaseks 250ks meetriks lülitasin sisse oma kõige kiirema käigu, mis selle väsitava jooksu lõpuks veel jäänud oli. Kuna samme ja hingamist kuulda ei olnud, siis olin oma koha kindlustanud. Finišis muidugi tänasin kaasvõitlejat huvitava jooksu eest. Just sellised väikesed duellid on need, mis mu paremaks teevad, mis panevad mind mugavustsoonist välja minema ja oma piire tõeliselt kompama.

Hetk peale finišijoone ületamist, jalas Anneli kingitud superhead

püksid ja parimad jooksutossud. Ning jah, vahe järgmisega on sees :)

Lõpukoht 29-s ajaga 18 minutit ja 59 sekundit. Ehk tänu sellele viimasele punnitamisele sai sellel künklikult ja keerulisel rajal 19 minuti piir elus esimest korda murtud. Lausa ime, mida konkurents minuga teeb. Keegi oli Garminisse viimase kilomeetri kohta segmendi teinud ning sealt lugesin välja, et jooksin selle korraliku 3:37-ga. Samas midagi ei ole öelda, eestlane on jooksurahvas. Suhteliselt väikesel jooksul joosta künklikul rajal 5 kilomeetrit alla 19 minuti ning saada kõigest 29-s koht. Respect!

nii näeb see viimane kilomeeter välja