Tartu linnamaraton 2017, ehk lugu sellest, kuidas Pinocchio Jurjevit väisas

Kuigi ausalt, mul oli viimased 3 nädalat juba korralikult jooksmisest kopp ees, siis oli vaja kuidagi veel üle kaameli saba saada või kuidas seda nüüd nimetataksegi. Viimasel nädalal jooksin vaid kaks korda, ehk miinimumi, sest ma tõesti ei viitsinud. Märk sellest, et aeg on vaja maha võtta. Tegelikult oligi mul juba meelest läinud kui rasked need maratonid on. Noh plekkmehed on ka rasked, aga teistmoodi.

Tegelikult tahtsin ma rohkem seda lahedat Tartu maratoni särki saada (sorry Tallinn, Tartu särk on tõesti etem), sest olgem ausad see 3 tundi minu kilometraažiga (viimased 2 kuud 60 km nädalas) alistada pole kunagi väga reaalne olnudki. Treenerid ja raamatud ütlevad, et nii sota kanti peaks ikka olema. Hommikul pool kuus ennast käima saada oli parast väljakutse, kuid Illoga sõites möödusid kilomeetrid ludinal ning ei pannudki tähele, kui juba Tartu paistis. Ilm oli hea, stardis ca 10 pügalat, mis tähendas, et sai ilusti lühkaritega peale minna. Kindad ja bandana olid ka, kuid juba stardikoridoris sain aru, et need kindad lendavad küll väga ruttu minema. Toppisin nad siis kiiresti ühte betoonist auku, kuhu ajutisi aedasi pannakse lootuses, et 50/50 saan nad pärast seal kätte. Palju parem variant, kui kuskil pärapõrgus nad minema visata. Kuna mul oli esimest korda reaalselt startida kolme tunni tempomeistriga samas stardikoridoris, siis lihtsalt pidin selle välja kutse temaga kaasa joosta vastu võtma.

Algus oli kiire, nii nelja minuti tuuri kilomeetri kohta. Arusaadavalt kogusime bufrit mudaralliks, Toomemäeks ja joogipunktideks. Minu viga oligi tempo valikul natuke see, et kui 4:15-ga kilomeetreid võtta on minu jaoks üsna mugav, siis maratonis tähendab kolme tunni piiri alistamist pidevat vähemalt 10 sekundit kiiremat jooksu, mis tähendab minu jaoks juba natuke ebamugavamat tsooni. Esimestel kilomeetritel oli meie grupp ikka päris suur, nii 30 - 40 matsi. Kaks tugevat naist oi ka: Moonika Pilli ning Klaarika Kuusk. Kui Klaarika seitsmenda kilomeetri kanti meist maha jäi käis mõte läbi, et peaks tema tempoga kaasa minema, sest 10 sekundit rahulikum tempo oleks ikka oluliselt mugavam olnud. Millegipärast arvasin, et olen kõvem mees kuna sel aastal olen teda juba kahel korral võitnud. Samas on ta minust ikka palju-palju kogenum maratoonar ning teab väga hästi, mida ta teeb. Kümne kilomeetri matist läksime üle veidi alla 42 minuti.

Rada iseenesest väga kiire ei olnud. Polnud ka nii raske, kui Otepääl, kuid pidevalt olid kerged tõusud või langused. Oli kitsal jalgrajal jooksu, kilomeetreid mudasel kruusateel metsade vahel, ning vanalinna munakive. Kui peale 15. kilomeetrit hakkasin vaikselt kilomeetreid lõpuni lugema, siis oli selge, et siin ma nüüd lõpuni ära ei kesta. Hakkasin siis arvutama, mis juhtuks kui jookseks esimese poolmaratoni pooleteise tunniga ning teise poole 1:45. Pooliku matist saime üle tunni ja kahekümne üheksa minutiga. Nüüd oli vaja ainult niikaua kui võimalik pundis püsida. Sain aru, et olin ikkagi sellise võistluse jaoks liiga vähe kilomeetreid kokku kogunud. Vaatasin, et ka meie gäng oli vahepeal nii tosinapealiseks kahanenud. Kui viisteist kilomeetrit oli veel minna, siis käis litakas ära. Koos minuga isegi veel kolmel mehel. Ega me koos jooksma ei jäänud. Igaüks pani oma väikest soolot nende varudega või auruega, mis alles jäänud olid ning eks me siis edaspidi neid kohti omavahel vaikselt vahetasime. 30 kilomeetri matist läksin üle oma võistluse parima ajutise kohaga, ehk neljakümnendana ning aeg 2:07:48. Ma olen koguaeg öelnud, et 30 km võiks mingi standarddistants olla, neid suudaks ma veel päris hästi teha. Kui mõnda aega suutsin nii liikuda, et 3:15 punt mulle lähemale ei tulnud, siis viimasel kümnel kilomeetril pidin jälle korrektuure tegema. Eks ma siis sõin geele ja jõin ning peale 33. km tegin ka esimesed kõnnisammud. Tempo suutsin ikka nii viie minuti lähedale hoida. Kolmekümne kuuendal tõmbasin sisse kohvigeeli ning sealt edasi mõned kilomeetrid olin nagu miski ebamaine animeeritud Pinocchio, aga selline rohkem õudusfilmi variant. Jalad ja käed olid sirged, igalt poolt oli valus, aga kõndima ei pidanud sest energiat oli. Lihtsalt osad lihased ei tahtnud enam koostööd teha. Tagareied ja sääred olid valusad ning ka päkad andsid korralikult tuld. Isegi kõhulihased olid kanged. Kuna esireied olid hästi heas seisus, siis proovisin leiutada, kuidas säärte ja tagumiste reieihaste asemel nendega joosta. Ega seda välja mõelda ei suutnudki. Ka Klaarika Kuusk sai mu kahjuks mõned kilomeetrit enne finišit kätte. Tegelt ei saanud ma üldse enam aru, kes mind kätte sai ja kes mitte, sest nüüd jooksin koos poolmaratoni omadega.

Toomemäest sain isegi üllatuslikult mugavalt üle - polnudki nii raske, kui kartsin sest reied olid ju head. Alla joosta oli veidi valus, aga tempo oli vähemalt talutav ning viimaseid kilomeetreid võtta aitas ka teadmine, et vähemalt rekord tuleb kindlalt. Finišisirgel olin natuke "sneaky", ning spurtisin ühest teisest ärakukkunud endisest kolme tunni pundi mehest mööda. Tulemuseks kokku 58-s koht ajaga 3:11:28. Isikliku rekordi parandus veidi enam kui kuue minutiga tavapärasest natuke raskemal rajal. Ei teagi, kas nüüd rahul olla või mitte. Rekord tuli, aga kolmest tunnist jäin ikka päris kaugele - see kolme tunni tempo on ikka selle maa jaoks kuradi kiire. Positiivsetest üllatajatest oli Kaur oma 3:18:11 ajaga. Jäin ta finišist ilma, sest vahetasin samal ajal riideid (arvasin, et enne 3:20 ükski sõpradest ei saabu). Illo sai veel korralikuma kangi, kui mina, mida tassis oma pool distantsi kaasas enne kui napilt enne nelja tunni täitumist kaare alt läbi sai. Muide kindad olid ka ilusti seal alles, kuhu ma need enne starti toppisin.

Kuna see maraton on on selline jube asi, siis mõtlesin, et enne ma seda pulli uuesti ette ei võta, kui jooksen pooliku kas alla 1:22 või saan kaks kuud järjest ca 100 km nädalas jooksuga tegeleda. Aga nüüd lähen puhkama ja kirjutan siis kui on midagi uut kirja panna. Seniks edu kõikidele spordiharrastajatele, kes mu blogi vahest külastavad. Lõpetuseks naljakas fakt: tulemuste järgi oli tempomeister Indrek Teppo finišisirgel täiesti üksinda. Tundub, et kõik kukkusid varem või hiljem kooma ära.

kuskil lõpupoole tehtud kuna taga on poolmaratoonikud

Tutvustan oma kaasjooksjaid

Alates novembrist 2016 kui ABB Spordiklubi jooksusektsioon alustas treenimist Kaupo Tiisläri all hakkas meil tekkima punt inimesi, kellel meeldis koos jooksmist harjutada. Kokku on meie hulgast läbi käinud umbes kolmekümne kanti inimesi, kuid mõned on püsivamalt jäänud ning suhtlevad palju ka väljaspool treeninguid. Mõtlesingi siinkohal tutvustada mõnda aktiivsemat liiget, kes mulle nii võistlusradadel konkurentsi pakkunud on, kui ka kellega on niisama hea trennis lõike paugutada.

Gert

Gerti olen korduvalt ka oma blogis varasemalt maininud. Tegemist on siis minust kümmekond aastat noorema, pea kümmekond sentimeetrit pikema ning kümmekond sekundit kiirema jooksjaga keskmaa distantsidel (mees, kes nagu muuseas on enamike 10 km võistlustee lõpuspurtides valmis läbima viimased 200 meetrit  alla 30 sekundi). Tegelikult ei ole me omavahel kunagi keskmaal võistelnud, kuid trendid erinevatel mõõduvõtmistel annavad vihjeid selles suunas, et umbes nii võiks see olla. Kogu kevade ja suve esimese poole olen pidanud talle kaotamist taluma (kahel korral 4 km sisehalli ABB võistlustel, kahel korral Rae Runil ning korra Rapla Selveri 10 km jooksus, kui finišeerisime samas sekundis).

Kahjuks on Gert juba viimased kuu aega jooksmisest tervise tõttu väljas. Juba teisel Rae Runil oli kergest allakäigust märke, kui ta vaatamata mu "raudmehe väsimusele" võitis mind teistkordselt täpselt sama pika vahega. Pärnus, 10 km distantsil jäi ta mulle juba paari minuti jagu alla. Edasi pole ta võistlustele jõudnud - liiga teevad pidevad põletikud, püsivalt kehv enesetunne ja muud haigussümptomid. Ehk mees tuleb tänase seisuga viia põhjalikumale uurimisele.

Kaur

Gerdi kaksikvend. Kaur tuli sügisel meie trenni kõige ilusamate numbritega. 10 kilomeetrit on ta meist ainsana jooksnud alla 38 minuti ning ka poolmaratoni tulemus oli juba mullu minu uue rekordiga samasse auku. Millegipärast näitasid kevadel numbrid, et Gert on 2017 aastal kiirem poiss. Nii ka läks. Suve keskpaigaks oli Kauril motivatsioon maas ning trenn oli viimane tegevus, mille peale tuldi. Õnneks on paari kuu jooksul Kaur korraliku kammbäki teinud ning viimased võistlused, treeningud ja mehe motivatsioon ennustavad seda, et kõik suure distantsi rekordid (10, 21, 42) võivad perekonnas minna Kauri kätesse. Ainult maraton on vaja nädala lõpus korralikult realiseerida.

Ake

Poolmaratoni mees - kahjuks järjekordne patsient. Minuga minnakse kas kiirelt üles või siis vigaseks. Ake on jooksja, kes kipub 10 km ja 21 km võistlusi täpselt samas tempos lippama. Sellel aastal kontol siis neli stabiilset poolikut, millest parim mõni sekund üle 1:27, ehk teine aeg tänavu meie pundis sellel distantsil. Millegipärast ei õnnestu tal kohe kuidagi 40-st minutist 10 km distantsil jagu saada. Ake on minuga koos ka mõlemal korral Ironman Otepää rajal mõõtu võtnud, kuid kahjuks jäävad tema ratta- ja ujumisvõimed pigem keskpäraseks või kesiseks. Tartu Linnamaratonil ta seekord ei jookse tänu pidevale tugevale valule sääre siseküljes.

Illo

Illo tõin sisse sellepärast, et tema puhul on tegemist väga hea tööhobusega, kelle töötahe on viimase pooleteise aastaga väga stabiilselt ja olulisel määral tema võistlustulemusi parandanud. Õpiku järgi ei tohiks nii kiiresti areneda. Ehk aastaga on jõutud inimesest, kes suutis vaevu poolmaratoni kahe tunni kanti läbi sörkida meheks, kelle isiklik mark antud distantsil on alla 1:35 ning ka 10 km aeg pole enam 40 minuti piirist kaugel. Samas alles poolteist aastat tagasi hakkas piltlikult öeldes noorem versioon Raivo E. Tammest jooksuga tegelema. Natuke veel ja varsti hakatakse mulle korralikult kandadele astuma. Kokkuvõttes on Illo puhul tegemist betoonist või rauast mehega. Anna talle ette mida tahes, no mees ei murdu.

Vähemalt on meil kolm tervet meest. Kui kuu aega tagasi eesmärki: joosta meie pundiga vähemalt kolm parimat ABB maratoni aega, väljakuulutades tundsin ennast veel üsna kindlalt, siis täna, kus kaks kiiret poissi on audis võib selle plaani täitmine üsna keeruliseks kujuneda. Praeguse seisuga peaksime kõik kolm tegema aja minimaalselt 3:25 kanti. Endal on mul seis nii ja naa. Kui SEB poolmaratonile järgnenud nädal, mis oli plaanitud mul väga jooksumahukaks möödus haiguste tähe all, siis teisel nädalal näitasin juba päris korralikke ökonoomsusnumbreid. Jäin siis kohe peale võistlust külmetushaigusesse ning kohe peale seda kui korraks jalad alla sain järjekordselt oma tuttavasse maohaigusesse.

Mida tähendavad head ökonoomsusnäitajad? Pulsi ja kiiruse suhe nii, et isegi kell arvas, et viimastel nädalatel on mul prognoositud VOmax tõusnud esimest korda üle 60, ehk isegi 61 peale. Ökonoomne pulss minu jaoks on üle 10 km pikkuse distantsi puhul keskmise kiiruse 4:42 min / km kohta 147 lööki minutis. Kahju on muidugi kahest asjast. Esiteks sellest, et ma sain plaanitud treeningmahust ainult kaks kolmandikku joosta ning teiseks sellest, et mu kehakaal pole langenud ning mis seal salata - olen ikka korralikult hea ja paremaga liialdanud. Olgu, 73 kg pole paha, ka rasvaprotsent vähemalt visuaalselt tundub samuti normaalne, aga millegipärast unistasin paar-kolm kilo kergemast massist. Eks laupäeval selgub mis saab. Loodan joosta oma siiani tehtud maratonidest parima ning loodan ka seda, et oskan õigesti oma keha signaale lugeda ning sellele vastava tempo valida. Kui tuleb aeg alla kolme tunni - no see oleks ühe pikaajalise unistuse täitumine. Aga kui tuleb isiklik rekord, siis olen ikka õnnelik. Eks varsti kirjutan, mis sai. Pakun, et mu šansid on 40/60. Numbrid näitavad, et peaks saama hakkama. Samas olen pigem kiiruslikku tüüpi lihastega ning kipun pikematel võistlustel, kui kaks tundi, regulaarselt haamreid saama.

Ramm pole raugenud - SEB sügisjooksu poolmaraton 2017

No ma ei saa aru, mis moodi nüüd see poolik niimoodi lahti "kräkkida" õnnestus? Pärnu jooks näitas, et jaksu natuke on ning hooaeg pole veel täitsa läbi. Olin olnud juba pikemat aega haiguste ja vigastuste vaba ning ka ilmateade ei lubanud midagi kohutavat. Läks isegi veidi paremini - minu rajaloleku ajal temperatuur üle 20 kraadi ei tõusnudki Olen ju selline "kuumavares." Eesmärk oli joosta alla pooleteise tunni ning ideaalis kujutasin ette tunni ja 27 minuti alistamist. Plaan oli nii, et algul teen natuke slaalomit "kuna ma pidin jälle vähemalt tuhandest inimesest mööda saama) ning sätin ennast 1:30 punti, kust proovin mõnele kiiremale külge haakida ning ennast vedada lasta. Otsustasin, et proovin kuulata keha ning seejuures lähtusin numbritest, kus tempo alla 4:15 kilomeetri kohta on hea, kuid alla nelja minuti juba natuke kiire.

Tee oli lai ja kuna ma olin natuke "loovaid lahendusi" kasutanud, siis sain ennast esimesest kilomeetrist ilma hullemat sorti "pornograafiata" läbi veetud. Oli küll võistluse aeglaseim 4:10, kuid järgmine tuli juba alla nelja minuti, sest ma otsisin eespool startinud sõpru. Kuna tempomeistrit ei paistnud, siis oletasin, et olin ennast tast märkamatult mööda sebinud. Leidsin Atsi üles ning kuskil kaugel hakkas ka Ake paistma. Kuna aga ei saanud endale liiga tegemisega riskida, siis võttis talle kandadele jõudmine oma kilomeetri jagu aega. Edasi liikusime mõnda aega oma viie-kuueses grupis vaikselt liiga kiirelt alustanuid püüdes ikka ülespoole rühkides. Ake võttis muidugi nagu tubli õpilane ennast mulle sappa. Liikusime ühtlases mõned sekundid üle nelja minuti tempos. Kuskil kuuenda kilomeetri paiku loeti kohti, sain aru, et olen 89. kohal, top 100, pole paha. Seitsmendal kilomeetril tekkis jooksik ning võtsin riski ennast külge haakida. Vene mees oli, hästi vedas. Paar selli tulid kaasa, kuid kaheksandal kilomeetril pudenesid nad ära, neist viimasena Ake. Jõudsin korraks isegi muretseda, et ta minu pärast nüüd haamrit ei saa. Samas on tal juba oma neli poolikut sel hooajal selja taga, ehk mees teab, mis mees teeb.

Peale Rocca al Mare tagasipööret oli naljakas koht, kus jooksime mööda libedat silda või laudteed. Esiteks oli ta libe ning teiseks hakkas kuskil võnklema. Tegin sammu lühikeseks ja tihedaks proovides samal ajal võimalikult lõtva tehnikat hoida. Kümnendal kilomeetril vaatasin kella, 40:11 - pole paha. Kuskil jagati geele, panin ühe igaks juhuks tagataskusse ning otsustasin, et järgmises joogipunktis piirdun igaks juhuks veega - saan natuke enne lõppu geeli sisse tõmmata. Liikusime siis ühtlases tempos, Mihhail ees, mina taga ning vähehaaval alistusid meile eesjooksvad inimgrupid või üksikud mahajääjad. Mingi hetk liitus meiega ka paar prantslast, keda ma jooksu ajal ekslikult poolakateks pidasin. Armee poisid, küllap teenivad siin. On meil siin prantslasi missioonil? 14. kilomeetri kanti hakkas kauguses paistma suure musta patsiga naisterahvas. Teadsin, et naiste teine, kuna ühele naisele, kellest ma vahepeal mööda sain hüüti, et ta on kolmas naine. Hästi liikus (ühtlaselt), aga meiega vahe tõmbas vaikselt kokkupoole. 3-4 kilomeetrit enne lõppu saimegi kätte. Kiire kilomeeter oli, ilmselt olin sellest juba tüdinud, kuidas ma teda oma 15 minutit kauguses olin näinud ning tahtsin olukorra kiiremini purki saada, Liis Grete Arro oli, hingamisest sain aru, et ilmselt ta kaasa ei tule. Natuke veel ja ennäe imet, leidsin rajalt oma ultrasõbra Raido Tisleri. Mehe, kes pani mullu Laulasmaal 100 km jutti pärast seda, kui mu jalad 60 pealt üles ütlesid. Natuke suutis ta vedamist taluda, kuid oli ka juba parajalt küpse. Ma arvan, et kõik mu ümber, ka mina olime selleks ajaks ikka mõnusalt küpsed. Ma ikka pidevalt mõtlesin, et kas ma saan varsti haamri. Siis aga proovisin hetkeolukorda Otepääl kogetuga võrrelda ning sain aru, et nii hull ikka asi ei ole. Õnneks tundus, et see eelviimases joogipunktis allakugistatud geel hakkas ka vaikselt mõjuma.

Mõtlesin, et saan nüüd natuke armu ja tiksume lõbusalt koos finišisse, aga paar eesti meest hakkasid vajutama ja uhkus ei lubanud maha jääda. Prantslased lasid vahe sisse ning Miša jäi mulle kuklasse hingama. Raske oli kella uskuda, kui 20. kilomeetri ajaks näidu peal on kõigepealt number kolm ja selle taga neli. Tavaliselt olen ma sel ajal lukus. Kaks meest jooksid väikse vahe (15m) mu ette sisse. Mõtlesin, et töö on tehtud ja pole hullu, et ma neile nüüd vastu ei saa. Mere puiesteelt keerasime üles. Pikal tõusul küll tempo natuke rauges, kuid eesolevatega vahe enam ei kasvanud. Gert, kes oli tervisehädade tõttu kaasaeleja rollis hõikas mulle, et väga hea aeg tuleb. Tänasin Mišat hea vedamise eest ning mingi valemi järgi imesime ennast poistele järgi. Finiši sirgele keerates hõikas Miša midagi vene keeles, mille peale ma viimase käigu sisse lükkasin ning vajutasin meid neist kahest mööda, kellele ma kõigest minut tagasi olin juba mõttes alla jäänud. Miša tõusis kõrvale, tuletasin endale meelde tegevuse, milles ma lapsepõlves üsna hea olin, kuid nüüd enam nii hästi ei oska (100 meetri jooks). Pole küll Gert, kes Pärnus viimased 120 meetrit Mukungast, Fostist ja Nurmest kiiremini keevitas, aga mulle oli piisav, et lõpuspurt purki püüda.

Mis ma siis sain? 59-s koht ca 3000 lõpetaja seas ajaga 1:24:43. Netoaeg 1:24:31 ning koht paari võrra kõrgem. Esimene kilomeeter siis aeglaseim ning kaks viimast kõige kiiremad - nagu korralik negatiivne split. Imelik jah, tundub, et Tartu Linnamaratoniks pandi nüüd surve peale, et äkki ikka murran need kolm tundi. Meie jooksupundist oli suurim üllataja Ake ajaga 1:27:10 - korralik isiklik rekord, samuti esimest korda alla 1:30. Ake kohta viskan vahel trennis nalja, et kui Ake läheb kümne kilomeetri võistlusele, siis ta teab, et see on lühem kui pool maraton ja paugutab iga kilomeetri tervelt sekundi kiiremini. Tundub, et Ake peab nüüd trennis lõike koos Minu, Gerdi ja Kauriga jooksma hakkama. Ma küll ei tea, kuidas ta seda teeb, sest tal on ainult üks kiiru, mis ei sõltu distantsist. Kaur oli meie pundist kolmas, kes pooleteise tunni murdis. Ka Illolt korralik rekordiparandus alla 1:35. Tegelt on äge, asjad kuluvad ja kaovad, aga seda, kuidas ma täna jooksin ei saa mult keegi ära võtta. See on alles algus...

Mees jookseb vol. 110

110-s artikkel. Kui veel paar lauset statistika kohta öelda, siis seda blogi on leotud pea 21 000 korda ning keskmiselt kuus satutaksel siia viimasel aja natuke üle 1000 korra.

Kiili valla mängude teatevõistlus

Nagu juba viiendat korda traditsiooniks kujunenud, siis tuli Maarekil Vaela-Mõisaküla vähegi sportlikud inimesed jälle üles leida ning jõuk jooksuks ja maastikurattasõiduks Kiili gümnaasiumi juurde üles seada. Seekord sain kohe aru, et oleme kõrges mängus sees, kuna ratta jaoks olid meile suuremat sorti kaliibriga püssid toodud: juuniorite Eesti valitsev maastikukunn Markus Pajur ning naisuisutajate tipp Elisabeth Jõgi, kelle mõlema puhul võis rattal suurt edu konkurentide ees oodata. Elisabethi sõnul muidugi sõitis ratas ise ja tema ei teinud mitte midagi, yeah right… Ka meie kolmas rattur Rait Kull, kes vahepeal kaotatud koha jälle tagasi tõi osutus vingeks pähkliks. Ning viimaks alati sportlik Maidlate perekond, kes resideeruvad mu kodust vaid 150 meetri kaugusel. Ka neilt polnud oodata vähemat kui korralikku jooksu. Kuna tiim oli tugevalt stabiilne, siis saingi oma minutijagu enne lähimat konkurenti viimasena rajale. Sain mugavalt silgata, sest ainuke tõsisem vastane Rainer Kravets oli juba neljandas vahetuses oma jooksu ära teinud. Kui teised pidid rämedalt tööd tegema ja higi valama, siis mul oli võimalik mugavustsooni piiril rõõmsalt finišis käed õhku visata. Päris mugavustsooniks seda rada kunagi nimetada ei saa, sest vaatamata kolmele kilomeetrile on seal järske kurve, ülipehmet multsa, libedaid künkaid ja igasugu muud läbu. Pidin ikka natuke ähkima ka, et need kilomeetrised ringid kuidagi alla nelja minuti ära pigistada. Sellegipoolest oli finišis meie edu juba kindlalt viie minuti tuuri kasvanud. Pagan, nende viimase aja võitmistega võib liiga ära tõusta.

Kahe silla jooks Pärnus

Septembrikuu esimese nädala lõpu menüüs troonis 10 kilomeetrit mõnusat paugutamist Pärnu linnas. Väljas oli mõnusalt jahe jooksuilm. Kahjuks esimese saja lõpetaja särki seekord ei saanud (40 sekundit jäi puudu), kuna korraldajad panid mu kuskile viiendasse-kuuendasse stardigruppi. Käisin küll paaris väravas eespool kauplemas, et äkki keegi laseb mu läbi. Valve oli korralik ning ilmselt olid sõnad peale loetud. Oma 30 sekundit kulus selleks, et stardijoonest üldse üle saada ning sillale keerates tuli ka mõned sammud jalutada. Väehaaval hakkas peale silda teeäärset muru ilmuma ning sain põigeldes ennast vaikselt ettepoole puksima hakata. Noppisin mõned tuttavad seljad ning kolmandast kilomeetrist oli võimalik juba päriselt jooksma hakata. Ehk siis sain vähemalt seitse kilomeetrit jutti alla nelja minuti võetud. Iseenesest oli selline omamoodi jooks. Minust mööda ei mindud, kuid kiire arvutus näitab, et keskmiselt pidin võtma iga kahe sekundi tagant minimaalselt ühe selja. Justkui Filtri temposõit, aga jube tihe. Ega ka lõpus väga mugavaks ennast lasta ei saanud kuna püüdmata oli veel Kaur (Gert oli tervisega hädas ning tema sain seekord juba varakult kätte). Vahepeal avastasin veel tuttava välimusega naisi. Anu Teppot polnud varem võitnud, pidin vajutama, Klarika Kuusest polnud ka varem jagu saanud, pidin vajutama. Kuskil paistsid Brit Rammul ja Liliana torn - jälle oli vaja keevitada. Edasi hakkas rada otsa saama ning paigutasin ennast ühe grupi ette.

Järsku astub keegi kannale (protokolli järgi Rait Mänd, vabandust kui jube tobedalt eksin). Siis astub uuesti, mille peale ma juba karjatan. Tundub, et naudib seda asja. Pobiseb vaid habemesse, et jooksku ma kiiremini. "Kuule onu, ma pidin ikka kuradi pika maa maha jooksma, et sind kätte saada." No ma ei tea, ma ise vabandan alati kui kellelegi natukenegi vastu lähen. Tahtis ta või ei tahtnud, aga Flyknit Streak on nii konstrueeritud, et neid ei saa kannale astudes lihtsalt maha joosta. Soonib ebameeldivalt, aga kannale võib kasvõi 10 korda astuda, üle nad sealt ei tule. Keerasime siis lõpusirgele ning onu otsustas spurtida. Seekord oli käik varuks ning lihtsalt põhimõtte pärast panin selle sisse. Netoaeg 39:38, bruto umbes 40 minutit. Viimased 5 kilomeetrit jooksin 19 minuti ja nelja sekundiga, ehk siis selle põhjal saab alguses kaotatud aja enam-vähem välja arvutada. Kauri kätte ei saanudki, lõpetas kümmekond sekundit enne mind. Vähem kui viie minuti jooksul tiksus kohale kõik see minu treeninggrupi tuumik: Gert, Illo, Ake, lisaks veel Ats ja Mikk. Hea treenida, kui on palju sarnaste võimetega inimesi.

Järgmisel aastal tuleb ainuüksi stardikoha pärast osaleda.

Parema pildi puudumisel. Mädal oli ilus, eks selle top

100 särgi luban siis 2018 ära tuua.

40 km alla tunni ja siis uuesti

Tõepoolest, laupäeval Triathlon Estonial tiimi nimel paugutades õnnestus esimest korda rattal läbida 40 kilomeetrit alla tunni (kusagile 56 ja 57 minuti vahele) ning siis tegin ma seda sama asja uuesti. Väidetavat oli ujumise osa 1.9 km asemel pigem 2.1 kanti. Pireti korralik sooritus (36:13) tõi mulle vahetuse teise / kolmandana (ujujad olid paarisekundise vahega). Kuigi viimasel kümnel kilomeetril hakkas jõud raugema ja kiirus kukkus alla 40 km/h õnnestus siiski vahetus Akele üle anda turvalise 15 minutise edumaaga teiste ees. Ake tegi oma jooksu ning nii see juhtus: esimest korda õnnestus täiskasvanueas esikoht saavutada (küll meeskonnana) - ABB Spordiklubi on Triathlon Estonia poolpika distantsi võitja. Aitähh Ake ja Piret: ilma teieta poleks ma seda suutnud. Finišis oli näha, et igaüks meist andis rajal endast kõik. Keskmine kiirus Strava järgi 90 km distantsil 40.2 km/h. Ja tõesti, massaažitelgis lõi mul tagareie krampi. Ühe lolluse tegin ka. Ma ei tea mida ma mõtlesin kui 90km eraldistardile kolme joogipudeliga läksin, sest tegelikult kulus vaid üks ja pool ning kolmandat vedasin lihtsalt niisama rattaga kaasas. Kui koju jõudes ratast autolt maha tõstsin, torkasin järsku mingi terava asjaga omale valusalt küüne alla. Tagumisest rattakummist tõmbasin välja terava peenikese traadi, mis õnneks polnud sisekummini jõudnud. Muide järjekordselt polnud varukummi kaasas. Kuigi ostsin veel ühe sadulakoti, siis ka seda ei õnnestunud kuhugi normaalselt kinnitada. Mul on ISM Attack sadul, mis on toru peal viidud nii ette otsa kui võimalik.

paar fotosüüdistust toimunust

Nädal peale Otepää IM-i osalesin ka Rae Run Suvejooksul (6 km maastikku). Kuigi paar päeva varem testides oli rada väga kõva, siis möödunud äikesetorm oli ta kohati pehmeks ja libedaks teinud. Kuigi oleksin pidanud maastikutossu kasutama, siis seda ei teinud. Esimene kilomeeter möödus grupis 3:30 tuuris, sealt edasi liikusime 3:45 tempos ning järsku kolmanda kilomeetri alguses olid mul jalad täiesti tühjad. Võimalik, et süüdi oli veel võistlusväsimus või oli põhjus hoopis liiga kiires alguses. Maastikujooksud mulle üldiselt ei istu - olen varem kindlasti maininud. Nelja - viie mehe grupp kus ka Gert oli jooksis eest ära ning edasi tiksusin üksinda. Meeste arvestuses sain ajaga 22:39 seitsmenda koha, mis oli kõigest 10 sekundit aja parandust võrreldes kevadega. Selle võistluse puhul oli kõige tähtsam, et osales ka minu kaks kuud ja kümme päeva varem sünnitanud Anneli, kes jooksis naiste hulgas korraliku viienda koha ajaga 29:09, ehk ladus kilomeetreid ilusti alla viie minuti.

Treenimegi praegu mõlemad anneliga 3 + 2 süsteemis. Nädalas on sis kolm arendavat treeningut ja kaks taastavat jooksu. Arendavatest on mul esimese treeninguna lühemad lõigud staadionil (laktaadi lävi ja üle selle). Teise treeninguna on pikk struktureeritud fartlek (17-20 km), rahulikust tempost kuni laktaadi läve temponi ning kolmas treening on pikk jooks, kus olenevalt kavas olevast jooksust võib olla samuti kiiremaid lõike sees. Annelil on sarnane struktuur, aga trennid on lühemad. Peale jooksu proovin ka 1-2 korda nädalas ujuda ja ratast sõita.

Siseneme 2017 aasta hooaja kolmandasse, ehk viimasesse võistlusetappi

2016 aastal finišeeris minu vanuseklassis IM Otepääl minu ees 19 eesti meest, 2017 aastal oli see number 10. Minu ja vanuseklassi Eesti meistritiitli vahele jääb 10 tugevat meest ning 28 minutit. Nüüd on mul kaks valikut. Ma kas lepin sellega või võtan selles osas midagi ette. Kuigi sel aastal suurt käkkimist ei olnud, olen varem mitmele tuttavale öelnud, et mul on oskus pikkadel distantsidel oma tulemust ära käkkida. Eks ta nii ole, mida pikem on distants, seda pikem on õppimiskõver. Ajast rääkides kärpisin aastaga 17 minutit. 17 minutit on selline tulemus, mis nagu on ja nagu ei ole ka. Kokkuvõttes on see veidi vähem kui poolteist minutit kuus. Peale minu tegid trenni osas kõvasti tööd veel Kardon, Krister, Erko, Tanel Padar jpt. Kõik nad arenesid natuke. Minuga samaväärse arengu tegi neist vast vahest ainult Kardon. Tanelil näiteks jooks ebaõnnestus täielikult. Pole hullu, ma tegin eelmisel aastal Triathlon Estonial 2 x suurema fiasko kui sina sel aastal Pühajärvel. Tean väga täpselt mis sul juhtus - täpselt sama asi, mis mul eelmisel aastal. Lähed suure tuhinaga peale, arvad et oled palju parem kui mullu ja saad juba rattal kangi. Rattalt tuled küll maha plaanipäraselt, aga jooksuks ei jää enam mitte mingeid varusi - õppimiskõver ma ütlen. Enda puhul arvan seda, et kui 100% sellele võistlusele pühenduda, siis peab eraldi mägesi jooksma õppima. Kui muud varianti pole, siis "elevationiga" kevadel jooksulindil. Uue ajagraafiku järgi pole kümmet kuudki jäänud.

Kui palju kohti ja aega suudan järgmise aastaga võtta? Raske öelda, no tahaks vähemalt 15 minutit. Ujumine on kirstunael, Kai küsis Marko Albertilt mu tulemuse kohta, vastust võib ette aimata. No ma ei tea, sügis-talvel võtan selles osas midagi tõsiselt ette. Eks talviste testide tulemused näitavad, mis saab. No raske uskuda, et ma olen selline täielik erand, kellega ei anna mitte midagi teha. Mingid kavad mul on. Pean Vladimiriga (Fortuna pealik) ka rääkima, äkki tal mingeid ideid, mida minuga peale hakata.

Üks parimaid tsitaate, mida olen viimasel ajal lugenud on ühelt järjekordselt legendaarselt triatleedilt ja treenerilt Allan Pitman-ilt: "Inimesed ülehindavad seda, mida on võimalik saavutada aastaga, kuid alahindavad seda, mida on võimalik teha kümne aastaga." Minu arvates võtab triatloni enam - vähem selgeks õppimine sama kaua nagu vanasti võttis "baka" - neli aastat. Siis oskad juba teha, iseasi muidugi, mis tasemel, aga suuri pangesi ei tohiks enam tulla. Asju tuleb vaadata pikemas perspektiivis. Ükskõik, kuidas proovida, minust mingi suurema võistluse võitjat aastaga ei tee. Ühe aastaga on võimalik hoopis asjad ära rikkuda.

IM 70.3 Otepää narratiiv

USA Treener Maria Simone soovitab võistluse analüüsimisel vastata järgmistele küsimustele:

1. Mida ma õppisin? Kindlasti sain uusi kogemusi halva ilmaga ujumiseks. Õppisin seda, et ilmselt vajavad jalad IM Otepää jooksuks spetsiaaltreeningut (mägede).

2. Mis toimis hästi? Arvan, et pacing rattal oli seekord naelapea pihta. Samuti olid sujuvad ja kiired vahetusalad. Lisaks arvan, et oli õige otsus panna rattakingad T1 kotti. Arvan, et ka toitumine rattal oli väga hästi plaanitud (vesi + 6 geeli ühes pudelis).

3. Mille üle olen uhke? Koha ja rattaspliti.

4. Mis ei läinud hästi? Ilmselt ei olnud mul piisavalt head ujumisettevalmistust nendes tingimustes. Aeg tuli kehva kuna käelihastel ei ole piisavat vastupidavust hoida kõrget kadentsi ning olin hädas ka nägemisega, mis tingis paljude lisameetrite läbimist. Tulemuseks kehva aeg suure energiakuluga. Teine probleem oli haamri saamine jooksus. Arvan, et 5 km enne lõppu oleks pidanud võtma kohvigeeli. Lisaks puudus ettevalmistus vastval maastikul jooksmiseks.

5. Kuidas sain hakkama olukordadega, mis ei olnud minu kontrolli all? Normaalselt, ei lasknud ennast olukorrast häirida, tegin oma asja.

6. Kus on kasvuruumi? Kõiges. Jooksus on taseme tõstmine üsna keeruline ning seal on ilmselt ruumi kõige vähem. Enamus tuttvaid väidavad, et ujumises on väga palju arenguruumi ja sellele tuleks keskenduda. Usun ka et rattal annab teha aastaga ca 70% sellest arengust, mis tegin eelmisel talvel, kuigi iga uus watt tuleb aina raskemalt. Usun, et aeg 2:20-2:24 on rattaetapil aastaga saavutatav.

7. Kas tunded ja mõtted võistluse ajal olid kontrolli all, kas midagi aitas või töötas mu vastu? Väga hästi toimis esimese ringi jooksmine Mariaga. Ma ei tea, kas oleksin suutnud või pidanud ennast sundima veel kauem tempos vastu pidama. Kas see oleks olnud võimalik selles seisus? Enne jooksu oli kõik väga külm ja kalkuleeritud.

8. Kas võistluseelne planeerimine aitas või pidurdas mind? Arvan, et läks suhteliselt hästi. Pereinimesena ei ole mul kahjuks 100% võimalik välja puhata, aga usun, et antud olukorras sain normaalselt hakkama.

9. Mis oli toitumis- ja joogistrateegia, kas see toimis? Sellest on räägitud. Üldjuhul toimis.

10. Kuidas oli keskkond? Ilm, maastik, võistlus ise jne? Järves ujumiseks ilmselt peaaegu maksimaalselt ebameeldiv. Meres võib muidugi olukord veel halvem olla. Rattal tugevad tuuleiilid ning päikesega veheldusid paduvihmad. Rattarada oli ka kohati natuke ülerahvastatud. Osad inimesed sõitsid konkreetselt üksteise tuules. Jooksu ja rattaraja profiil olid rasked. Temperatuur oli võistlemiseks sobiv.

Viimase etapi sisu ning taastumine

Aega on mul 8 ja pool nädalat ning eesmärgiks maraton alla kolme tunni. Midagi teha ei ole, tuleb palju joosta. Selle nädala algus oli raske, tagareied andsid tunda viis päeva (neist kolm päeva väga intensiivselt). Teisipäevases jooksutrennis oli valus joosta kiiremini kui 6 min/km, ka vaim oli jätkuvalt kurnatud. Kolmapäeva hommikuks plaanisin seitse, aga jooksin ainult 4 km. Alles kolmapäeva õhtul sain jalad enam-vähem liikuma, kuigi natuke valus oli ikka. Vaatamata sellele, et normaalset tulemust ei oodanud oli vaja Pirita Filter temposõidus anda maksimum. Oli ju minu jaoks viimane etapp ja kiip oli vaja ära viia. Mul on see põhimõte, et kui kohale lähen ja number on peal, siis panen ikka korralikult. Seda ma ka tegin ning puhtalt tahtejõu pealt tuli rajal isiklik rekord ajaga 14:05, keskmine kiirus 42.6 km/h ning 26. koht. Järgmine aasta kavatsen seal 44 km/h keskmist välja sõita.

kannatada (panna?) on vaja, teise Kiili etapi finišini alla ühe kilomeetri

Ilma Pirita tulemust arvestamata olen sarjas kõrgel 16. kohal (peale Pirita punktide arvestust ilmselt veelgi kõrgemal). 2017 aasta sarja tulemused siis kokkuvõttes järgmised:

1. Jüri 15k / 26 / 22:03 / 40.8 kph

2. Kiili 25k / 87 / 38:45 / 38.7 kph

3. Pirita 10k / 28 / 14:08 / 42.4 kph

4. Jüri 15k / 42 / 21:53 / 41.1 kph

5. Kiili 25k / 41 / 36:53 / 40.8 kph

6. Pirita 10k / 26 / 14:05 / 42.6 kph

Pean veel taset hoidma 19. augustil toimuva Triathlon Estonia 90 km eradistardi jaoks ning pärast seda võin rahus rattavormi alla lasta selleks, et paar korralikku jooksu teha. Kui esialgu oli plaan minna 100% jooksule üle, siis tänaseks on see plaan muutunud. Selleks, et toetada oma pikaajalist arengut triatlonis ning vähendada jooksuvigastuste ohtu jõudsin järeldusele, et ma ujumisest ja rattasõidust järgnevaks kaheks kuuks ei loobu. Laias laastus on mul nüüd nädalas viis jooksutrenni, kaks rattasõitu ning kaks ujumist. Viiest jooksust kolm on kvaliteettreeningud ning kaks ülejäänut siis kerge jooks maksimaalselt 10 km. Kvaliteettreeningutest üks on Jüri staadionil lõigud, teine struktureeritud fartlek ning kolmas on pikk jooks. Kusjuures ainult osa pikkadest jooksudest on plaanis teha rahuliku tempoga. Pigem tulevad nad rasked struktureeritud ning hõlmavad lisaks Z2-le veel maratoni ja laktaadiläve temposi. Ujumised tulevad ilma kavata pigem rahulikud. Rattasõidud olenevalt ilmast kas rahulik õues ca poolteist tundi või pukil ca 1 tund intervalle. Lõppeesmärk see, et maratoniperioodi lõpuks ei kahaneks oluliselt mu võimekus ujuda ja ratast sõita. Vastasel juhul oleks oht, et lihased kohalduks ümber ainult jooksmisele, sest seda me ju ei taha.

Jänese tegi jänest, aga haamri sain mina - Ironman Otepää 2017

Jah, nii oli. Alates kolmandast-neljandast kilomeetrist võtsin Maria Jänesele sappa ning nii me oma kümme kilomeetrit koos jooksime. Ühe asja olen ma paljude võistluste jooksul ära õppinud, kui vajad raskel võistlusel tempotegijat, siis otsi sarnase tasemega naisterahvas. Mehed kipuvad võistlema, aga naised jagavad energiat väga targalt, nagu robotid. Ei mingit emotsiooni, testosterooni, vaid vaikselt kannatades tehakse töö ära. Iseenesest väga kihvt, sest jooksuvõistlustel ei saa ma tavaliselt joosta koos naisega, kes kohe-kohe saab oma vanuseklassis Eesti meistriks. Minul oli väga raske, hingamisest sain aru, et tal oli ka raske, aga tal oli kaalul ka palju rohkem kui mul. Pühajärvelt jooksime läbi veel ilusti koos - keskmine tempo rajal 4:35 min /km. Kui peaksid juhuslikult lugema sattuma, siis aitähh abi eest. Saime isegi tuntud jooksuhundi Raio piiroja kätte, kuid kolmeteistkümnendal kilomeetril sain totaalse haamri. Miks just nüüd? Oleks see viis kilomeetrit hiljem juhtunud, oleksin ennast ilusti viisaka jooksusammuga finišisse forsseerinud. Teise joogipunkti mäkke jalutasime juba Piirojaga kõrvuti.  Järgmisel päeval uurisin talt - oli oma reied rattal ära tapnud. Jah, Otepää rada ei anna armu, rattarajal murravad jõudu mäed ning tugevad tuuleiilid, üles-alla jooksurada võtab jalgadest viimasegi jõuraasu.

kuna sattusime teisele ringile minnes vestlusse, 

siis ema arvas, et jooksen kellegi tuttavaga koos

Nüüd aga kõigest ilusti algusest peale. Ehk lugu sellest, kuidas ma sinna keerulisse lõppu välja jõudsin. Eks lugeja saab hinnata ja soovi korral kommenteerida, kas oleksin pidanud midagi teisiti tegema.

Ujumine

Pühajärv võttis meid seekord vastu tormise ilmaga, vihm ja tugev tuul ning lained, nagu meres, eriti teispool saart. Sättisin ennast üsna startijate rivi tagaossa, isegi Raivo E-Tamm läks oma kolm minutit varem väravast läbi. Oli nagu eelmiselgi aastal turvalisuse huvides rulluv start. Loodus armu ei andnud ning häiritud nähtavusele ning sellele, et lained mind kursilt eemale kandsid pidin nii mõnegi lisameetri ujuma. Ka Meriliis, kes tiimis ujus kurtis raskete tingimuste üle. Igal juhul tulin veest välja plaanitust neli minutit hiljem. Tuletan meelde, et plaaniks oli sel aastal teha kogu võistlus nelja tunni ja viiekümne minutiga. Kuigi lootsin rahulikult ja sujuvalt ujuda ilma liigset energiat kulutamata, siis pidin selle asemel oma mitukümmend minutit loodusjõududega võitlema. Vähemalt saan ennast lohutada sellega, et arvatavasti ei pea niipea enam sellistes ujumistingimustes triatloni tegema.

Ujumise aeg: 41:42

Koht: 391

Keskmine pulss 152

Tänu rattaraja alguse iseärasustele panin seekord rattakingad pedaalide asemel T1 kotti. Vahetusalast väljaminek oli ülesmäge, kohe peale seda tuli keerata hotelli ette ja siis kohe uus pööre paremale. Ehk päris kaua oleks läinud aega, enne kui ma oleks saanud neid hakata kingi sõidu pealt normaalsel kiirusel veeredes jalga panema. Üldiselt sain vahetusalast nagu alati kiiresti oma asjad tehtud ning tõusin sellega 347. kohale.

Rattasõit

Toitumise kohapealt otsustasin seekord kergema lastiga minna. Ees oli aeropudel, mida sain käigupealt täita ning toru peal veepudel, kuhu kallasin kuus geeli. Maitses küll kehvasti, aga ei mingit pakenditega mäkerdamist. Esimese joogi võtsin kohe Otepääl,  jõin ja viskasin pudeli minema. Kanepi punktid jätsin vahele ning teise Otepää pudeli tühjendasin aerobaride peal olevasse pudelisse. Varukummi polnud ka peal, kuna ei saanud oma sadulakotti kuhugi kinnitada. Ehk pidin lootma sellele, et midagi seal all katki ei läheks.

ratta algus

Juba esimestel tõusudel sain aru, et sel aastal olen teisest puust. Ehk nendest, keda rajal nägin (va mõned tiimikad) keegi väga pikalt konkureerima ei jäänud. Küllap olid kiiremad poisid juba ammu enne mind veest väljas. Ka pilgud kellale tagasipöörete juures näitasid, et olen vähemalt rattaajaga graafikus. Jälgisin vaid seda, et pulsi keskmine eriti üle 155 ei läheks. Ka sõidu taktika oli sel aastal vähe teine. Sujuva sõidu asemel võtsin kõik tõusud jõuga ning allamäge tegin kergemini, seal oli rohkem rõhku heal asendil kui pedaalimisel. Sain ka pea kõik tuttavad näod kätte välja arvatud Kardoni va vigurvända. Ma ei tea mis nad sinuga seal vahepeal teinud on. Lisakindlust andis veel see, kui teisel ringil tiimi sõitvast tugevast rattanaisest Karmen Reinpõllust enesekindlalt mööda lendasin. Eelmisel aastal olid meie rollid teistpidi.

kusjuures see asend kõlbas päris hästi ka selleks,

et konkurentidest vaba jooksuga mäest alla mööda veereda

Kokkuvõttes oligi ratta peal kõik hea - hea - hea, välja arvatud mõned väikesed nüansid. See, kuidas üks priske soome tüdruk mulle laskumisel järsult ette keeras nii, et pidin pidureid raiuma. Eks neid blokkimisi oli veelgi. Inimesed võiks enne möödumist korra üle õla kiigata või siis üksinda sõites keskjoonest eemale hoida. Ka tuul ja vihm tekitasid vahepeal raskusi. Korra hakkas padukaga külm ja visiir läks uduseks. Tänu tuulele läks üks vasakpööre üsna riskantseks - ma proovin kallutada ühele poole, aga tuul surub jõuga teises suunas. Lisaks tänu tuulele või ma ei tea millele lihtsalt korra tõusul kukuti mu ees - nagu täiesti lambist. Üle õla kiigates nägin, et mees ajas ennast püsti ja hakas uuesti ratta selga ronima. Hästi läks muidugi see, et sellel korral ei ajanud kedagi rattaga alla. Raskeks tegelt eriti ei läinudki, võib olla alles viimasel viieteistkümnel kilomeetril. Aga poolraudmehe distantsi ratta lõpus peabki raskeks minema, muidu pole õige pingutus. No raske uskuda, et kui viimases lõigus Kanepist Otepääle on must ainult 25 inimest kiiremad (neist enamus profid) ma kuskil üle panin. Ehk kokkuvõttes tuli ilus sõit tõusvas tempos.

sõidud selleks korraks sõidetud

Ratta aeg: 2:28:36

Koht: 35

Keskmine pulss: 157

Rattasõiduga olin ennast tõstnud 85. kohale. Kui vahetustelki sisse hüppasin oli seal juba ees Jürgen Ligi, kes oli juba tossud peaaegu jalga saanud. Istusin talle kõrvale ja hakkasin oma asju sättima (konkurendil tuleb silm peal hoida). Kui vahetusalast välja sain hõikas juba vend raja äärest, et Ligi on 20 sekundit ees. Ma siis hõikasin vastu, et ärgu muretsegu, kohe saan kätte. Vahetusalaga tõusin 81. kohale, mis oli mul ka tolle võistluse kõige kõrgem koht. Sellega oleks võinud asi lõppeda.

Jooks

Ligi saingi peale esimest kilomeetri posti kätte. Joosta oli raske, aga mitte liiga raske. Usun, et poleks neid va paganama mägesi olnud, siis oleksin saanud ikka päris hea ajaga hakkama. Kahjuks pole minu jalad selliste asjadega harjunud. Allatulek oli reitele ikka päris karm. Toitumisplaan nägi ette vett ja kahte geeli (3,5 ja 11 km).

Selle tasemega võistlusel on esisaja hulgas ikka päris raske joosta. Ikka korralikult tuleb valu anda, sest ümberringi on ikka korralikud välejalad. Neljandast kilomeetrist läks nii nagu proloogis kirjas - kannatasin, aga hoidsin kinni. Põhiline mõte, mis alates neljateistkümnendast kilomeetrist kummitas oli: Piiroja tuleb vaateulatuses hoida, siis on kõik hästi. Nii ma siis taarusin. Üldiselt olen ma päris hea kannataja, aga seekord oli veresuhkur ikka täitsa maas. Üle kilomeetri korraga joosta ei kannatanud, sest oleks kohe-kohe oksendanud. Üle 50 meetri ei tahtnud kõndida ka, lisaks korralik peapööritus. Koolat ka ei julgenud enne viimast punkti võtta, sest mõtlesin: kõhulahtisus on viimane asi, millest sellisel hetkel unistada. Äkki oleks ikka kohvigeeli pidanud võtma? Neid pakuti toitlustuspunktides. Just kohvigeel oli Piiroja üles äratanud kui ta must ainult kaks ja pool kilomeetrit enne finišit nagu noor sälg mööda kalpsas. Muide jooksurada oli pea pool kilomeetrit pikem. Veel 21 km posti juures vaatasin, et mul üle kahe minuti aega alla viie tunni ajaga lõpetada. Reaalsus oli see, et 500-700 m tuli veel tiirutada enne kui finišikaare alt läbi sain. Vend ütles ka, et ma oli lõpus joostes ikka täielik kivinägu. Ajaga 5:00:20 olin esimene inimene, kes nelja tunni piiri alistada ei suutnud. Piiroja läbis finiši napilt pool minutit varem ning Maria Jänese poolteist minutit varem. Kokku kaotasin teisel ringil 8 kilomeetriga 8 minutit. Eraldi väärib mainimist see, et esimest korda jooksis Kardon minust triatloni võistlusel kiiremini.

ärge muretsege, härra zombi jõuab

kohe finišisse

Jooksu aeg: 1:45:04

Koht: 119

Keskmine pulss: 162

Aeg 5:00:20 andis mulle siis ca 650 startija seas 93 koha ning minu vanuseklassis (ühtlasi tugevaim) oli see siis 23-s. Tugevaim sellepärast, et igas muus vanuseklassis oleks olnud selle ajaga koht kõrgem. Kuigi ajaline plaan jäi täitmata ei tohi soorituse üle väga nuriseda, sest võrreldes muude konkurentide eelmise aasta aegadega olen teinud päris hea arengu. Järgmisel korral julgen vast kohvigeeli ka ära proovida. Lõpetuseks mõned tsitaadid, mida inimesed mulle pärast võistlust on öelnud, ainult teie pärast tasub mul seda projekti jätkata:

Kerli (endine klassiõde): "see, kui tugevalt sa rattal sõitsid, see oli üliäge"

Taivo (kaasvõistleja ja tuttav): "see, kuidas sa seda teed, innustab mind täiega"

Ema: "ma olin su üle väga uhke"

Aitähh Kristjan, et mind kohapeal jälle kogu orgunniga aitasid.

before and after, mitu kalorit kulus?

Kaks nädalat hooaja eelviimase etapi lõpuni

Veider lugu mesilastega

Kui keegi mulle seda räägiks siis ei teakski kas uskuda või mitte. Sõitsin oma tavapärast Tuhala-Jüri-Assaku-Kiili jne ringi. Kokku koos lisapoognatega ümmargused 70 kilomeetrit. Proovin sõita 10 km kergelt, 10 km tempokalt, siis 5 kergelt, 10 tempokalt jne. Tegelt väsisin mingi hetk ära ja sõitsin edasi lõike 5 km kaupa. Lihtsalt reied olid eelmistel päevadel liiga kinni tambitud. Igal juhul teen oma tempo lõiku ja järsku plaks: miski sumisev asi suus. Enne kui aru saan on ta refleksist välja sülitatud - vedas et sutsakat ei saanud. Mõne minuti pärast kordub sama asi, kuid seekord maandub tatine elukas suust mu reiele puusa juurde ja paneb sinna litaka ära. Natuke on valus, kuid kümne minuti pärast ei tunne enam midagi ning saan oma trenni rõõmsalt lõpuni tehtud. Pakun, et "sõbrad" kes mind külastasid olid tavalised maamesilased. Mis on tõenäosus, et see juhtub kaks korda ühe sõidu jooksul? Siiani on kõikvõimalikud põrnikad ja putukad pauguga vastu kiivrit, prille või keha prantsatanud, suhu on vaid paaril korral miskid pisemad tegelased sattunud. No ma ei sõida ka päris suu ammuli, kuid pingutuse ajal läheb ta natuke ikka lahti.

enamus ajast kasutan õues treenimiseks

tavalist maanteeratast

Viievõistlus Varblas

Vanade sõpradega sai paar päeva Varbla puhkekülas nn. "maksapuhastuslaagrit" peetud. Laivo oli õllepudelite vahele muuhulgas oda, ketta ning 7-kilose kuuli peitnud. Tuli siis kõik see kümme matsi teisel päeval välja ajada, et üks korralik meeste mõõduvõtt organiseerida. Ebatavapärane oli vast see, et tegime kõik alad muru peal või heinamaal paljajalu. Kaugust hüppasime ja kuuli tõukasime liivasele võrkpalliväljakule. Esimene suurem üllatus oli see, et 100-meetri jooksus oli mul alles neljas aeg. Natuke sai asja heastatud kaugushüppega, kus olin kindlalt teine. Kuulitõuge, mis teada-tuntud nõrk ala võib öelda isegi 6.96 ja veeinda kohaga õnnestus. Kahjuks odaviske asemel (mida ma isegi natuke oskan) valisime ohutuma ketteheite. Ketas läks mul oma teed ning sealt eelviimane koht. Viimases 1500m jooksus, mis on minu ala pakkus Laivo ülatuslikult kuni lõpumeetriteni tugevat konkurentsi. Kokkuvõttes sain kaela virtuaalse pronksmedali. Võitjas kahtlust polnud: Laivo teenis maksimumpunktid kõigis alades peale viimase. Eks peab kuskilt kuuli hankima ja kodu muru auguliseks pommitama. Põnevaim võistlus oli vast Hardil, kes juba esimese ala esimestel meetritel oma tagareie ära tõmbas ning edaspidi statisti rolli täitis.

Varbla gäng. Pildilt puudu kaameramees härra Hardi-

Vigane Ots

Valmisolek Otepää Ironmaniks

Kokku olen jooksva aasta jooksul treeninud 537 tundi, millest:

Ujumine: 110 tundi, 263 km

Ratas: 263 tundi, 8223 km

Jooks: 140 tundi, 1622

Jõutreening: 24 tundi

Iseenesest on väga hea ühtlaselt jaotunud pirukas. Ühtlasi pidasin kinni ka oma lubadusest rattasõidu mahtu oluliselt kasvatada ning see tegevus on mulle ka kõige rohkem tagasi toonud viies mind rattal kindlalt esimese 5% hulka triatlonitel/duatlonitel ning reeglina esilehele Filtri temposõidu karikaetappidel. Keskmine kiirus võistlustel on paranenud veidi üle 2 kilomeetri tunnis.

Vaatamata sellele, et jooksumaht on jäänud muutumatuks või isegi veidi langenud olen oma tulemusi parandanud (10 km isikliku rekordi parandus 1 minut ning 2 minutit kiirem Tartu Mill triatlonil). Põhjuseks on kvaliteedi kasv. Olen väga palju investeerinud aega staadionitel lõikude jooksmisse ning jooksuharjutuste tegemisse. 

Ka ujumisdistantsidel olen ennast parandanud. Kahjuks küll üsna vähe, ca 1 minut kilomeetri kohta. Olen küll tööd teinud, aga midagi pole teha, lihtsalt on nii.

Alates kevadest olen treeninud Fitzgeraldi level 9 IM70.3 kava järgi, mille täielik täitmine osutus mulle liiga raskeks. Esiteks treeningute maht - mu keha lihtsalt ei pea muu elu kõrvalt sellisele koormusele vastu. Teisalt olen nüüd kahe lapse isa ning eraelu vajab veidi rohkem tähelepanu. Ehk olen pidanud vähendama mitmeid nädalaid kuni nelja tunni võrra. Eks ma aimasin seda juba varem ette kui selle kava võtsin, et ilmselt peab midagi ära jätma. Olen proovinud siiski olulised võtmetrennid ära teha. Olen saanud hakkama suuremate brickidega, ka mitu üle kahe tunni jooksu on tehtud, kuid päris pikki rattasõite pole saanud läbida. Kord on eraelu sõrad vastu pannud, siis jälle ilm kaikad kodaratesse visanud. Viimasel korral kui kõik justkui klappis ilmaennustuse ja muu elu järgi hakkas siiski sadama ning peale 55 kilomeetrit väntamist keerasin vihmast lirtsuvate kingadega koju tagasi. Kokku siiski õnnestus sel aastal teha kolm sõitu, kus kilometraaž tuli napilt-napilt 100 ja 110 vahele. Ei ole võrreldav näiteks härra Padari hiljuti läbitud Etape du Touriga.

Nädalavahetusel tegin kaks testtreeningut:

1. Võimsus. Ratas pukil 4 min intervallid + 4 min puhkus. Intervall 355 w, puhkus 210 w, kahanevalt 1- minutini (kahanes nii intervall kui ka puhkus). Kokku 28 minutit VOMaxis. Olgu öeldud, et eelmisel aastal samal ajal oli mu FTP umbes 260 w, ehk ilmselt poleks ma toona sama trenni ka 50 w madalama võimsusega vastu pidanud.

2. Vastupidavus. Brick - Ratas 80 km + jooks 10,5 km. Väsimuse foonil maksimaalselt Z2 tsoonis. Treening andis kindluse, et kui üle ei pane, siis pean distantsi ilusti vastu. Jooks oli kuumas ning pulsi/kiiruse suhe rahuldav-hea. Rohkem rõõmu tegi rattasõidu keskmise kiiruse 34,4 km/h keskmine pulss 134 lööki minutis (mis näitab väga head kiirusökonoomiat).

Kokkuvõttes, kui tervis vastu peab ning rajal tehnilisi rikkeid ei teki, siis kõik märgid ennustavad Otepää jaoks korralikku tulemust. 

Kiiver haiseb - Tartu Mill Triatlon 2017

Esimene asi, mis mu täna hommikul pähe lõi oli see, kui ma juunis oma tütre pildi sotsiaalmeediasse panin, siis sai see päevaga 10 korda rohkem "laike", kui mu blogi eales on saanud. Ehk ilmselt saan ma "selle teise asjaga" triatlonist paremini hakkama. Tegelikult on kõik hästi ja arusaadav, teistpidi oleks olnud lihtsalt kurb. Tütre sünni kohta mäletan veel seda, et oli teine juuni varahommik ning autoaknad olid jääs. Istusime sisse ning ma pidin neid kraapima hakkama.

Nädala alguses olin kahtlev oma vormi osas, sest mõned testtreeningud ei olnud just paljulubavad. 24 km jooksul, kus oli vaja joosta viimased 6 km tempokalt suutsin vaevu kilomeetri aegasi alla nelja ja poole minuti hoida. Kui tegin "bricki (tellist)", kus sõitsin 40 km kergelt ning jooksin peale 7 km tugevalt oli 4:10 tempo parim, mis ma jooksus suutsin. Teisipäeval aga jooksime 5 x 1 km lõike ning keskmiseks ajaks tuli 3:38 (vabalt, ilma kangutamata). See kummutas kahtlused, vorm pidi olema hea.

Seekord läksin Tartusse üksi, sest beebit polnud mõtet kaasa võtta. Kõlab muidugi üsna tüütu, sõidad kaks tundi, teed oma asja ära ja siis kaks tundi koju tagasi. Samas inimene, kes vähegi triatlonist lugu peab ei tohiks seda võistlust maha magada. Kesklinnas, väga huvitav rada, super korraldus jne. See lihtsalt on üks "peab tegema" võistlus. Tasemelt nagu Ironman, aga kordades soodsama hinnaga. Sõit on tüütu, aga kui kohal olen (jõudsin kaks tundi varem), siis on edasi juba kõik tore, sest kindlasti kohtan tuttavaid, keda on tänu jooksule ja triatlonile päris palju tekkinud. Nägin jooksutrennist Oliveri, kes läbis oma esimese triatloni, veel kohtasin triatloni perekonda Vellinguid. Kaasa elamas olid ujumistrenni kaaslased Kristjan ja Karli (tänan toetuse eest, sellest on alati abi!). Lisaks nägin vana klassikaaslast Urmot, kes samuti läbis oma esimese triatloni ning loomulikult olid kohal vanad sõbrad-konkurendid Krister ja Kardon. Seoses Kristeriga, tema naine on muide mu endine klassiõde lahenes kohe ka probleem kuhu ma oma koti saan jätta. Üldse oli Kerli täiega tegija tehes pilte ning tuues meile peale võistlust Cocat ja saiakesi, aitähh sulle!

brother from another mother (and father),

enne starti rõõmsad näod

Väike pang oli mul ujumisprillidega. Võtsin esimest korda kaasa täiesti tutikad (ära proovitud mudel - Speedo Fastskin Elite 3), kuid neil oli väike probleem. Enne kui vette jõudsin läksid nad kaks korda järjest nina juurest pooleks. Kristerile tegi mu rumalus muidugi veidi nalja, esimest korda nende prillidega triatlonil, ilma, et oleks varem kordagi proovinud. Eks ma siis harjusin selle mõttega, et küllap tuleb osa jõest läbida Tarzani-stiilis (pea vee peal). Õnneks kalipsoga pole see nii ulmeliselt raske kui ilma. Ujumine oli sel aastal kuidagi eriliselt kehv. Vool oli nõrgem ning vesi oli kuidagi turbulentne. Ma ei tea, kuidas see võimalik, aga jõgi lihtsalt lainetas ja korralikult. Ka rulluv start väga ei aidanud, sest osalejaid oli seekord tavapärasest rohkem (kõik väljamüüdud) ning üksteise otsas ujumist oli ikka väga palju. Ehk korralik pesumasin, alles viimane kolmandik oli normaalne. Mõtlesin küll, et proovin asja väga rahulikult võtta ning igasugu matse ja kokkupõrkeid ignoreerida, kuid korra jäin ikka kahe suurt kasvu kaaslase vahele ning tõmbasin sahmaka vett kopsu, mille väljaköhimiseks läks oma minutijagu aega. Erinevalt lõdvast olekust pinge all siiski hoidsid prillid ennast koos ning sain selle ebamugava asja tehtud. Veest tulles vaatasin kella ning 24:50 ei olnud kindlasti aeg, mille järele olin tulnud. Samas Tartu milli ujumise aega ei saa kunagi tõsiselt võtta sest tingimused ujumiseks on väga erinevad. Eelmisel aastal oli vesi peegelsile ja kiire vooluga, sel aastal pigem vastupidi. Kõikide ujujate ajad olid sel aastal eelmisest kehvemad. 

Ujumise aeg: 24:50, koht 196.

Keskmine pulss: 149

Nüüd on selline koht, kus minumeelest suur osa inimesi mõtleb, et vahetusalas peaks veidi hinge tõmbama. Aga ei ole nii, esimene vahetusala peab olema kindlasti suurema pingutusega tehtud kui ujumine, sest seal on võimalik väga palju kohti ja aega võita. Puhata tuleb rattal kui olematu pingutusega saab liikuda üle 30 km/h. Võib olla oli asi selles, et ma nii taga veest välja tulin, aga juba enne rattale jõudmist jooksin kalipsoga oma kümnekonnast inimesest mööda. Muidu läks vahetusala normaalselt. Ainus koht, kus sekundeid kaotasin oi see kui numbrivöö tagurpidi peale tõmbasin. Esimene emotsioon kui kiivri pähe sain oli - "kurat, see ju haiseb." Olin seda korduvalt läbi higistanud, aga mitte kunagi desinfitseerinud. Kas keegi soovib järgmiseks võistluseks mu kiivrit laenata? Nali - tegelikult teen ta täna korralikult korda ning oma nunnut ei laena kellelegi. Poc Cerebel on tõesti hea eraldistardi kiiver. Kuigi veidi lärmakas, aga siiski mugav, kiire ja hea vaateväljaga.

T1 aeg: 1:27, tõusin 178. kohale - vot nii palju võib vahetusalas võita.

Rattasõit hakkas kingadega juramisega. Olin rattalemineku trenni teinud sokkides, kuid märjad jalad ei tahtnud seekord kuidagi kingadesse minna. Läks oma 2-3 minutit ning ca 5 kohakaotust enne kui asjad jonksu sain. Hea märk oli see, et kohe sõidu alguses nägin Vasarikku sest tavaliselt on ta must enne ratast oma paar minutit eespool. Ratta esimesed 5 minutit läheb mul tavaliselt pulsi alandamiseks ja normaalsesse sõidurütmi saamiseks. Sealt edasi läheb töötegemiseks. Rattal tegelikult juba kuuendat võistlust järjest must keegi ei möödunud. Kõik kiiremad mehed olid eespool. Jah alguses käis natuke pendeldamist edasi-tagasi. Aga 15-ks kilomeetriks olin need duellijad kõik kaugele maha jätnud. Rattal ei läinud mul kordagi raskeks, tegin oma sõitu, mingit kindlat aega taga ei ajanud. Paaril korral tegin teadlikult raskemaks Jakobi tänava tõusul kui püsti üles raiusin. Teadsin, et olen tugev ja saan seda omale lubada. Mõlemal korral tuli seal 3-5 kohta parandust ning alati teadsin, et järgneb kurvine laskumine, kus saab pulsi uuesti väga madalale. Huvitav on see, kui tõusu lõpus oled ca 5 meetrit konkurendist eespool, siis peale lühikest lauget osa kasvab see kiirelt 40 meetri peale. Nii palju varem saab hakata kiirendama. Natuke tegin tööd ta Tartust väljas vastutuule osas, sest arvasin, et see on koht, kus saab aega võita.

Rajal otsisin tuttavaid nägusi. Kristerist ja Taivost sain mööda esimesel ringil, Kardonit aga ei näinud kusagil. Veel möödusin Jürgen Ligist ning parimatest naistest (Eleri Etverk ja Alma Sarapuu). Kui neist kahest viimasest möödas olin, siis ütles sisetunne, et naised mind täna ei võida. Vahepeal vaatasin kellast jooksvat kiirust ning sain aru, et laugetel küljetuulega aladel hoidsin ilma suurema pingutuseta üle 41 kilomeetrist tunnikiirust. Tartu linn loomulikult oma kurvide, tõusude ja ebatasase teega tõmbas keskmist korralikult alla. Vahetusalasse jõudsin triatloni kohta isegi üllatavalt värskena edestades selle alaga isegi sellist tuntud nime nagu Priit Ailt (mees, kes tegi päeva kiireima ujumisspliti). Mult siis päeva 16-s aeg rattal.

seekord sain kiiremini rattalt maha

ka konkurendihärra rattaga ühel pool

Ratta aeg: 01:02:15, keskmine kiirus strava järgi 39.7 km/h

Keskmine pulss: 164

T2-st pole väga midagi rääkida sest see läks viperusteta ja alla minuti. Parimast ajast ca 15 sekundit aeglasemalt, aga ma ei tee ju üldse vahetusala trenni. 43.s olin seal muidu. Oluline, mida märkasin oli see, et vahetusala oli üsna tühi, järelikult olin ikka kõvasti tõusnud.

Joostes samuti nagu rattal läheb esimene kilomeeter rütmi leidmiseks ja lihaste lõdvestamiseks. Ei tee numbrit kui keegi seal mööda jookseb. Kombeka pidin eest lahti tõmbama kuna vastasel juhul ei liigu õlad üldse. Hea meelega oleks ta üldse poolde kehasse rebinud, aga see oli reeglitega rangelt keelatud. Lootsin, et suudan kilomeetreid võtta veidi alla 4:15, aga sisemine kell seadistas selle tempo isegi alla 4:10. Nädal varem poleks seda uskunud, aga päevad on erinevad. Jooksus mööduti must kokku kolmel korral, kuid ühe esimesel kilomeetril mööduja sain teisel ringil uuesti kätte - jõuvarude jagamine on keeruline kunst. Teise ringi alguses lippasin mööda esimesele läinud Kalev Kruusist, kellele hõikasin paar julgustavat sõna. Vastuseks sain: "Kurat, kuidas te niimoodi jooksete?" Ei olnud vastusega kitsi ning soovitasin rohkem harjutada. Eks ma tegelt tõusin oma jooksutempoga kamalujagu kohti. Tuleb lihtsalt targalt joosta ning seljad, mis kauguses paistma hakkavad võib juba ette võidetuteks lugeda, lihtsalt tuleb olla kannatlik ning plaanist kinni pidada. Keegi ei suuda lambist lõpus oluliselt tempot tõsta. Olümpiadistantsil joostes võib juba ette arvestada, et 5-8 km on kõige raskemad. Selleks ajaks on juba pikalt võisteldud ning minna on veel piisavalt palju et puht emotsiooni pealt tempot hoida on raske. Proovin tavaliselt selles osas ennast kuidagi välja tsoonida. Pea mõtetest tühjaks ning keskenduda igale sammule, aistingule eraldi jne.

kui pingutada tund ja viiskümmend minutit

laktaadiläve lähedal, siis läheb asi fotogeenilisusest

juba väga kaugele

Kui 7 kilomeetrit joostud mõtlesin, et töö on nüüd tehtud ning võin veidi lahedamat võtta hakkas kauguses paistma valge-sinine kombe koos helesinise nokatsiga. Kas tõesti Kardon? Olin ta juba tehnilise rikkega peas maha kandnud. Mis sellest et olin väsinud, aga tuli kindlaks teha. Hakkasin hambad ristis suruma ning maamärkide juures kella vaatama. Esimeseks vaheks meie puhul sain 21 sekundit. Teadsin et kerge see püüdmine ei saa olema. Olin Stravas ta tegemisi vaadanud. See jooksutrennide maht ja kvaliteet võrreldes varasemate aastatega oli tal hoopis teine. Enam ei olnud tegemist 4:50 tempos finišisse löntsiva mehega, vaid minek oli pigem nagu kogenud jooksja oma. Siinkohal kummardus Kardonile või ta treenerile sest aastaga on tehtud väga head tööd. Vaiksel nii iga natukese aja tagant kontrollides märkasin, et meie vaheline vahe väheneb iga korraga 2-3 sekundit. Vähemalt oli mille nimel pingutada. See ekstra ponnistus viimastel rasketel kilomeetritel andis mulle nii mõnegi koha teiste otseste konkurentide vastu. Kui kilomeeter oli joosta seadsin ennast vaikselt helesinise nokatsi taha hetkeks puhkama. Veidi ennast kogunud laususin: "väga hea rattasõit Kardon, kuid mitte piisav." Kardon vastas: "jah, ainult üks kilomeeter jäi puudu." Enne finišit vahetasin mõned sõnad veel teise kaasvõistlejaga, kes tänas mind väga hea vedamistöö eest (olin teda ikka mitu kohta ettepoole tirinud) ning lubas, et finišisirgel ta mu vastu spurtima ei hakka. Pidas sõna. Luku tõmbasin muidugi viisakuse pärast enne finišit ikka kinni sest äkki tehakse jälle pilti. Mees peab jääma alati džentelmeniks. Finišis vajusin kurnatusest istuli ning kohe pakuti leevenduseks juua.

töö tehtud - Kristerilt isiklik rekord olümpiadistantsi jooksus.

Jooksu aeg: 41:55, koht 49-s. Keskmine tempo 4:07 / km (distants 10.25 km)

Jooksu pulss: 170

Aeg kokku: 2:11:27, koht 40.

Selleks, et koju sõita kulus kaks kokakoolat ja Red Bull. vastasel juhul oleksin liikluses ohtlikuks muutunud. Koju oli vaja jõuda, sest seal ootasid juba hea seltskond, saun, soe tünn, head õlled, liha, puuviljad, pavlova tort ning mis kõige tähtsam: hea seltskond.

Kokkuvõttes vaatamata sellele, et üle 100 võistleja oli rohkem (palju ka välismaalasi) tõstsin oma lõpukohta oluliselt. Kui ma võtan kolm minutit ujumise ajast maha (tänu halvematele tingimustele, millega ei arvestanud), siis võin öelda, et sisuliselt sai ka teine hooajaks seatud eesmärk täidetud. Edasi ootab mind mõned nädalad pikki ja raskeid treeninguid ning järgmise start alles nelja nädala pärast Otepääl, kus eesmärgiks 4 tunni ja 50 minuti alistamine.

Suve esimesed nädalad - mida oled valmis andma?

Mis aeg on parim rattasõiduks? Jaanipäeva hommikul kell 8. Ärkasin peale seitset üles väsinult ja pohmellis. Ausõna ma arvan, et need eilset 5-6 rummi kokteili on kokku rohkem kui ma ülejäänud eelneval viiel kuul alkoholi tarbinud olen, nii et ma muidu olen ikka suht karsklane. Tänaseks oli plaanis pikem rattasõit. Kiikasin siis EMHI lehele, et umbes mis kell oleks parim seda teha. Ennustus näitas, et kuni lõunani saab sõita, edasi sajab vihma. "Deem", ma ei kujutanud selle enesetundega ette isegi seda, kuidas ma tunnike sõidan. Kas kõik või mitte midagi. Panin rattale ühe spordijoogi (vanilje maitsega - proovige sellist leida), teise hoidjasse Go Hydro ning tagataskutesse banaani ja kaks Corny batooni (muud polnud, sest PowerBari vahvlid ja TORQi batoonid hetkel veel sõidavad Inglismaalt siiapoole). Vaatamata pikkadest varrukatest oli õues kahtlaselt külm, sõrmedel oli külm ja jalgadel oli külm. Algus polnud paljulubav, aga liikuma ma sain. Tunnikese pärast sõin banaani ja ka ilm oli veidi soojemaks läinud ning justkui imeväel hakkaski enesetunne paranema. Muide autosi ei olnud peaaegu üldse, välja arvatud see üks, mis tuli enne Uuesalu pööret täpselt siis kui ma üle tee sõita tahtsin. Nii et ma olin ihuüksinda täielik maanteede kunn ja hirm. Vähemalt esimesed poolteist tundi. Pärast ikka tekkis mõni üksik rattur veel, kes polnud ennast eile õhtul liiga pikalt pudelipõhju lugema unustanud.

Et asja huvitavamaks teha, siis käisin uusi teid avastamas. Leidsin ühe vaatamisväärsuse ka: "Tuhala maaalune jõgi." Silt oli, vaatasin, et kus see jõgi siis on ka? Maa all ju: "daaa." Kindlalt teisena lemmik Eesti turismi objekt peale Kuressaare Linnust minu jaoks. Kokku sain küll nelja plaanitud tunni asemel kolm, aga selles seisus hea ikka. Eriti tore oli see, et sain nüüd oma jooksva aasta rattakilometraaži üle 8 tuhande. 8k pole just ultra number, aga milline kvaliteet: mmm!

Mina vs Frodeno:
Frodeno ujub aastas 1100 km,
sõidab ratast 15000 km,
jookseb 5000 km.

Mina: 270, 8000, 1600 - ok Frodo võitis.

Nüüd aga suve esimeste nädalate kokkuvõtte.

Filter Pirita 31.05

Kuna olin korraga nii vormis kui ka värske, siis läksin tugevat tulemust püüdma. Pirita etapp pole minu jaoks tavaliselt just kõige meelepärasem olnud, kuid juba ette kripeldas see, et olen seal paar korda keskmisele kiirusele 40 km/h üsna lähedale saanud ning nüüd oli aeg see viga ära parandada. Rada ei sobi mulle väga hästi kahel põhjusel. Esiteks ei ole ma mägede mees. Mul pole lähiümbruses ühtegi üle 5m kõrget küngast, millest üle sõita. Õnneks ZWIFT on mind talvel selles osas üsna palju aidanud. Samuti olen tähele pannud, et mulle sobib paremini pikemaajalisem piiri peal kannatamine, kui järsud võimsuse lakkeviimised, mis vahelduvad kergemate puhkustega. Teiseks olen ma veel natuke koba Lükati tee silla kurvi läbimiseks täishooga. Vaatasin, et näiteks Ivo Suure vastu kaotan ma sellel väikesel lõigul 7 sekundit.

Kuigi olin laisk ja soojendust tegin Lillepi ringil (pole hea koht temposõidu jaoks soojendamiseks, pukk on parem), tundsin juba stardist algavast tõusust, et sel aastal on jalad palju tugevamad kui varem. Eelstartinu sain kätte juba enne vasakpööret Lükati silla suunas ning järgmise Ambrose mäest jõuga üle raiudes. Kuigi Kardoni, kes poolteistminutit varem startis ei suutnud nii lühikese sõidu peale kinni püüda, oli siiski keskmine kiirus 42.4 km/h selle künkliku 10 km etapi kohta täpselt see, mille järele olin tulnud. Linnuke kirjas!

Eraelulised rõõmud ja raskused

Edasi läks spordi mõttes keerulisemaks. Ööl vastu teist juunit algas protsess ning samaks hommikuks 10:54 olin värske tütre isa. Järgmine nädal oli õppimise nädal: tuli õppida, kuidas kõikide raskuste kiuste hakkama saada ja tugevamana välja tulla. Nädala algus tõi Tristanile ja mulle tugeva mandlipõletiku, värskele beebile nohu ning Annelile näonärvi halvatuse. Näonärvi halvatus on selline huvitav asi, et ühel hetkel avastad, kuidas kogu üks näopool ei toimi. Räägid ja naerad ainult ühe suupoolega, silmalaug läheb ka ainult ühel poolel korralikult kinni, kui kulmu kortsutad või imestad, siis ikka ainult poole näoga. Paranemisprognoosiga samuti keeruline. Öeldakse, et tõenäoliselt paraneb, aga millal ja kui palju seda ei tea. Paranemisprognoos on reeglina ühest kuust paari aastani. Tuleb ootamatult ja kiiresti, kuid lahkub väga visalt. Tõenäosus seda elu jooksul põdeda on umbes kahel juhul tuhandest.

Tristan sai antibiootikumid peale ning hakkas juba esimestel päevadel terve poisi moodi käituma. Kuna mulle keeldus doktor esialgu antibiootikume kirjutamast, siis tegin sellise käigu, et pärast viit päeva vindumist võtsin riski ja tarbisin kahe päevaga ära oma ema antibiootikumide jäägid. Aitas ja sain terveks, uuesti pole veel haigeks jäänud. Tänaseks on ka Keira (selline nimi sai tütrele) nohust vabanenud ning viimastel päevadel on Anneli väga suuri paranemise märke näidanud.

Muide kogu Anneli ravi koosneb tegevustest, mida me oleme internetist õppinud. Neuroloogist pole mingit kasu olnud. Ütles ainult, et muu taastub, aga suu ei taastu. Üldiselt on ta meid pidevalt ära unustanud, ilmaasjata jooksutanud ja pikalt oodata lasknud või miskit häma ajanud. Mida kuradit, tänaseks on suu 90% taastunud. Igal juhul kui mõni lugeja peaks nüüd näonärvi halvatuse saama, siis pöörduge parem minu või Anneli poole, me teame, mida peab tegema. "Lahtiütleja" tuleb muidugi kaasa.

Tänu haigusele jäi mul kahjuks Narva poolmaratonil oodatud vastasseis vendade Kuuskmäedega ära, kuid loodan selle asja ette võtta hiljemalt SEB Sügisjooksul. Lisaks veel see värk, et pean nüüd ennast Ööjooksule kirja panema, muidu ei saa Linnajooksude 100+ rada tehtud.

Filter Jüri 14.06

Saatus tegi kõik selle nimel, et ma lõpuks Eesti esinaisratturilt (Liisi Rist) kotti saaks. Teisipäeval julgesin juba kergesti sörkida. Trenni andsin seekord nagu päris treener - mölisesin, aga ise kaasa ei teinud. Kolmapäevaks olin küll väga puhanud, aga kuna üle nädala polnud ratta selga saanud, siis oli ilmselt vorm juba korralikult kukkuma hakanud. Üks indikaator, et päris korras ma veel ei ole oli see, kui juba kerge pingutus soojenduse ajal higi lurinal lippama ajas. Soojendus tehtud, kingakatted peale ning starti (ei hakanud selle sajakonna meetri pärast jalgu pedaalidesse vajutama). Kristjan Poltimäe startis minut enne mind. Ähvardasin ta enne Patika silda kinni püüda. Tuli siis minu start ning tee mis tahad, parem jalg ei jää pedaali külge kinni. Pakkusin küll, et tühistan oma stardi ning lähen järjekorra lõppu ennast "korda tegema." Kohtunik, lahke mees, lubas 30 sekundit hiljem uuesti üritada. Natuke jurasin kuni paremas jalas käis klõps ja rohkem ma seda pusima ei hakanud.

Stardist minema lennates oli loomulikult jalg jälle lahti. Tee mis tahad, kinni ei jää. Vannun ja kangutan, aga progressi pole. Mis ma siis nüüd teen? Katkestan? Sõidan lõpuni? Järsku Laste tänav otsas ning järsk pööre vasakule. Lükkan tagaratta blokki ning kuidagi vibades suudan kurvi ära võtta. Ilmselt on talvisest BMXi treenimisest kasu olnud, sest püsti ma jään. Otsustan, et katsun huvipärast, mis mul seal jala all toimub. Einohh muidugi, kinga kate on klambri peal. Teen selle korda ning hoobilt läheb king kinni. Vaatan, et vahepeal on pulss 180 peale tõusnud, vihaga raiun edasi. Algul ei saa aru, miks ma veel kedagi ei näe, pärast tuleb meelde, et ma startisin ju 30 sekki hiljem. No Kristjani saan alles peale silda kätte. Kuna ajasin omal ebaõnnestunud algusega harja punaseks, siis panen esimese poolega üle ning teen esimest korda üle väga pika aja temposõidus positiivse spliti. See tähendab seda, et teises pooles tempo langeb ja koht kukub. Sellel aastal olen kõikidel eelnevatel teises pooles oluliselt kohta parandanud. Aja parandus plaanitud minimaalse 20 sekundi asemel on napilt kümmekond ning ka koht ootamatult halb (42). Lihtsalt saatusel olid seekord sellised plaanid.

Vähemalt saan öelda, et sellel aastal pole Filtri sarjast ikka veel minust kordagi mööda sõidetud. Veel tähtsam: esimene hooaja eesmärk - hoida vähemalt pooltel Filtri etappidel keskmist ratta kiirust üle 40 km/h on täidetud.

 kurvist välja ja hoog üles

Edasi läheb nüüd nii, et järgmine nädal saab olema pikk ja raske treeningnädal, ehk "build" faasi viimane. Siis tuleb kergem nädal, mis tipneb Tartu Mill triatloniga. Pärast seda on treeningud veidi lühemad (peak period), kuid enamuses intensiivsed. Plaanisin Tallinna Ülikooli astuda kehakultuuri õppima (katsed oleks nädala pärast). Kuna, aga mulle haiguse ajal helistati ja tehti pakkumine "karjääriredelil tõusta" (oi milline klišee), siis ma ei julge seda kohustust juurde võtta. Esialgu piisab sellest, et on triatloni treeningud, uus laps, uus töö. Proovime need kolm asja kokku panna, vaatame, kuidas toimib ning alles siis saan otsustada, mida edasi teha. Nii loogiline, et teistpidi oleks lihtsalt väga ebaloogiline. Kuidagi pean oma treeneri adjustaadid kuskilt saama. Kaua ma ikka libatreenerina inimesi hullutan? Kui ma varem midagi ei kirjuta, siis loodan, et Tartu Milli tulemus või kogemus on väärt mingitki dokumenteerimist.

Ringitreening Jüris: Bulgaaria kükk, skorpion, kükk

küljele väljaastega, lõuatõmme.

kõrgel lennates on kukkumine kõrge: treenituse taseme
kukkumine peale haigust TrainingPeaks järgi

Koomatõmbamise võlud - raske mai lõpu treeningnädal

Pole siin mingeid võlusid, korralik pohmaka tunne terve pühapäeva õhtu ning esmaspäeva takkapihta. Sai vist veidi ülepingutatud.

Nädalasse sisenesin parajalt väsimusfoonilt. Laupäevasele korralikule Jüri duatloni sooritusele järgnesid pühapäeval kvaliteetsed 2500m ujumist ning 60km rattasõitu (Kiili - Tuhala - Vaida - Jüri - Assaku - Uuesalu). Sellel kevadel on kujunenud nii, et pea kõik õuetreeningud olen teinud maanterattal ning temporatta peale lähen ainult võistlustel. Kui on pikemad rahulikud sõidud, siis tavaline maanteeratas on kuidagi rohkem "relaxed", "chillim." Nüüd, kus temposõidu asendit suudan 70-80 km järjest vabalt hoida, siis arvan, et ei vaja rohkem, kui 1-2 pikemat sõitu enne Otepääd. Mäletan aega, kus pidin piineldes ennast iga 5 min tagant püsti ajama. Lihtsalt kange selg ja kael ei lubanud kauem järjest asendis püsida. Edasi kujunes nädal alljärgnevalt.

E: Ujumine 2200m. Time Trial 1500m. Jalad olid "pakud" ning joosta poleks eriti saanud. Samas oli keha viimasel ajal palju vett näinud ning arvasin, et on sobiv aeg teha üks võimekuse test. Parandasin isiklikke rekordeid 1km peale üle 40 sekundi ning 1500m peale üle kahe minuti. Jah, käed kannatavad palju pikemalt tempokat tõmbamist, kui varem. Ehk kaks vana unistust täitus korraga: 1 km alla 20 min ja 1,5 km alla 30 min.

T: Spordiklubi jooksutreening. Harjutused, ÜKE. Sain selleks ajaks omale jalad jälle alla. Põhisetina jooksime 30 x 200 meetrit 40 sekundiga. Abimeheks nagu tavaliselt oli Gert Kuuskmäe. Kuigi aeroobselt polnud see väga raske, oli see lihastele ikkagi päris kurnav.

K: Jooks 8 km. Sörkisin hommikul kell 6, siis kui lihastele polnud eelmise päeva treening veel kohale jõudnud.

K: Ratas 60 km. Rahulik tempo. Sama Tuhala ring. Kirsiks tordil oli see, et 138 pulsiga oli keskmiseks kiiruseks ringil 34,2 km/h. Ilmselt on paranenud nii kardio kui ka sõiduasend, sest tee, mida sõitsin ei olnud suures osas just siledaimate killast. Sõitsin temporattal.

N: Puhkus. Tristanil oli lasteaia lõpetamine ning kuna hommikuks olid jalad üsna kutud ning ka õhtul peale kella üheksat polnud mõtet enam treenida, siis sai järgmisteks päevadeks spordi nälga kasvatatud.

R: Jooks 8 km. Jooksmine on ilmselt ainuke treening, mida ma ajaliselt jõuan nädala sees ärkamise ja tööle mineku vahel teha.

R: Ujumine 1800m.  Põhi sett 6 x 200 laktaadi lävel + 4 x 50 kiires tempos. Tegin Tristani trenniga samal ajal. Pidin vahepeal katkestama, kuna käisin uurimas, kas üks tüdruk, kes mulle küljepealt ette sõitis mu tõmbest haiget ka sai. Kahjuks on nii, et basseini radadel ei kehti lastele mingi loogika ega reeglid (kahjuks isegi mõnele täiskasvanule). Häirib, kui seistakse raja otsas täpselt raja keskel või tõugatakse ennast just sel hetkel minema, kui ma pöördes olen. Õnneks laupäeval ja pühapäeval oli bassein täiesti tühi.

R: Ratas pukil 2 tundi, 65km.  Päeva kolmas trenn, kohe ujumise järel. Peale kasvava võimsusega 30 min soojenduse oli vaja sõita 4 x 15 min (305w, 325w, 340w, 355w). See oli ette teada, et ma kogu kava lõpuni ei tee. Pole reaalne, et ma raske päeva lõpus sõidan pikki intervalle üle oma FTP. 305W puhul läks pulss veidi üle 150, ehk olek oli veidi ebamugav. 325w muutus selliseks närivalt raskeks. 340w kolmandaks minutiks oli selge, et seda lõpuni ei sõida ning peale kuuendat minutit lasin võimsuse alla. Viimase intervalli puhul otsustasin, et sõidan ühe watiga oma isikliku 5 min rekordi üle. Kannatasin ära. Oleks võinud veel paar minutit kannatada, aga sellel poleks olnud pointi, sest nädalasse oli jäänud veel 2 võtme treeningut.

L: Jooks 22km, 110 min. Kuigi eelmisel õhtul oli raske tundsin peale hommikusööki ja kohvi ennast jälle inimesena. Lisaks tundus ilm ka selline ahvatlev. Mitte liiga külm, mitte liiga soe. Esimesed 13 km jooksingi hästi mõnusalt ja kergelt, kuid siis läks küpsetamiseks ära. Ilmselt olid glükogeeni varud eelmisest päevast madalad ning see üksik geel ka väga ei aidanud. Võimalik ka see, et raskuste põhjuseks oli tõik, et esimest korda sel aastal jooksin korraga üle 20 kilomeetri.

L: Ujumine 2700m. Aeroobsed intervallid. Kuigi olin väsinud, siis trenn oli selline mõnus, masseeriv ja taastav ning pärast tundsin ennast palju paremini kui enne ujumist.

P: Ujumine 2500m. 9 x 75 m VOMax + 9 x 25 m  kiirus. See treening oli plaanis ära jätta. Kuna aga hommikune ilm oli kergelt vihmane ning mul oli niikuinii vaja sõita tanklasse ja poodi, siis viskasin ujumisasjad autosse. Tunne oli kergelt väsinud, aga muidu normaalne. Midagi erilist polnud, lõikude miinimumtemposi suutsin hoida (75m 1:20, 25m 0:23) ning sette pooleli ei pidanud jätma.

P: Ratas 100km, 3:20. Vahepeal jõudsin mööblit kokku panna, pojaga ratast sõita ning muru niita. Ilm oli soojaks (ja väga tuuliseks) läinud, ning lausa kutsus rattaretkele. Maanteka peale mahutasin 600 ja 800 ml pudel (lahja energiajook + vesi), kolm geeli pistsin tasku ning läksin "asfalti neelama." Inimesi oli väljas palju ning lootsin leida mõnda kellega vähemalt mingi osa koos sõita. Esimene (temporattaga tegelane) keeras kohe teises suunas kui talle saba peale istusin, järgmise tuules sain vaid 3 km liikuda ning siis keeras see ka kuhugi küla vahele. Rohkem kedagi samas suunas ei sõitnud. Vähemalt korra tunnis kiikasin oma telefoni, et kindlaks teha ega mu naine pole sünnitama hakanud. Esimesed 60 km oli hea, kuid pärast seda hakkas vaikselt kannatamiseks minema. Kojujõudmise ajaks olidki geelid ja joogid otsa saanud. Arvan, et kahe pudeliga saaks puhanult sõita ca 120 km (kui ilm pole oluliselt kuumem), pikema maa puhul peaks vahepeal kusagil juurde tankima.

Kokku TSS (training stress score) 947. Kokku ca 15 ja pool tundi, kuid pooled trennid olid kõrge intensiivsusega.

Esmaspäeva võtsin trenni vabalt. Teisipäeval, kui on jooksusektsiooni treening on vaja jälle jalad kõhu alt lahti saada. Kolmapäeval Filter Pirita temposõit, kus mul 40 km/h keskmist ikka veel tegemata. Vaja oleks see linnuke ka veel kätte saada (hetkel tundub lihtne). Hiljemalt reedel olen isapuhkusel. Samas kõik eelöeldu on kahtlane, sest iga hetk võib protsess käima minna. Lõpetuseks toon 28 päeva jooksvad numbrid ning konkurentidele ja sala-fännidele soovin edu ja kordaminekuid!

Ujumine: 25 km, 9,5 tundi
Ratas: 600km, 19 tundi
Jooks: 136km, 11,5 tundi
Muu: 3 tundi (jõutreening ja BMX)
Kokku: 43, ehk polegi nii palju, sest mul oli vaja oma viis korda võistelda ka.

Rivaal ja treeningpartner (jooksus) Gert Kuuskmäe

kotib kiirusega meie konkurenti

Ujumistreeningu kaaslane Karli Kannenberg Kiili Filtril

jalgade teravust lihvimas 

Esimene Kiili Filter läks kirja laktaadiläve treeninguna

paar päeva enne Jüri duatloni