Proloog
Ma ei ole pikalt kirjutanud, kuigi oleks ehk pidanud. Lihtsalt raske on klaviatuuri ette võtta ja jooksust kirjutada kui nii palju asju seoses jooksmisega on halvasti. Viimasest veidi rohkem kui kahest nädalast olin ma enamuse haige. Lisaks terav valu kannas. Kuna ma aga niikuinii joosta ei saanud, siis kadus vähemalt see valu ise ära. Veel reedel olin kindel mitteosaleja sest alles veel neljapäeval vaevas mind 39-kraadine palavik.
Kuu tagune pilt Kiili lehest, võtan valla sportmängudel teatevahetust.
Aga aitab hädaldamisest. Helistasin vennale Kristjanile, kes süstis minusse hunniku optimismi. Vähemalt niipalju, et minna netiavarustesse uurima, missuguse konditsiooniga ma joosta tohin. Võtsin siis selektiivselt need artiklid, mis lubasid mul võistlema minna ning nende põhjal tegin otsuse. Kuna palavikku enam ei olnud ja lihased tundusid värsked nigu vasika sisefilee, siis otsustasin, et teen laupäeval väikse ringi ning testin oma kopse ja südant. Jooksin veidi üle nelja kilomeetri, kahjuks avastasin alles teisel kilomeetril, et mul polegi pulsivööd peal. Samas õhku oli piisavalt ja samm üsna mõnus. Ainus veider asi oli see, et hakkasin jube kergesti higistama. Kuna aga higistamistest ei olnud jooksu eesmärk, siis võisime seda tõika ju ometi ignoreerida.
See kõikse tähtsam päev
Kuna seekord magamisega probleeme ei olnud sai uni tänu kõrgenenud erutuse astmele juba kella kuueks otsa. Pugisin eilset pastat kuni tundus, et kohe tuleb okserefleks (tegelt oli super hea pasta, Anneli tehtud, ma lihtsalt sõin liiga vara ja liiga palju). Aega oli mul rohkem kui vaja, oigerdasin diivanil, vaatasin National Geographicut ja proovisin aegluubis oma asju valmis panna. Teipisin oma rinnanibud ära (kui palju neid inimesi ikka publiku hulgas on kelle veritsevad rinnad käima tõmbavad) ja panin oma ilusa kollase maika selga. Õnneks käisin peegli eest läbi mille tulemusena siis nööpisin oma rinnanumbri kollaselt ümber sinisele särgile. Ei tahtnud välja näha nagu piimatootja maskott, lihtsalt kollasest maikast kumas roheline kinesioteip täiega läbi.
Aga mu rinnad ei ole tänane teema. Avastasin linnas, et Tallinn tahab mu käest ca 20 EUR lisa osalustasu saada. Vahepeal muudeti parkimine selliseks, et 3 EUR tuleb tunnis mitte midagi tegemise eest maksta. Pahurana viisin auto parkimismajja. Tegin kõik muud stardieelsed toimetused vabaduse platsi ümbruses ära ning tänu parkimise jamale ja faktile, et tualetid olid stardiala juurest kadunud saabusin oma stardikoridori kolm minutit enne starti - väga hea, vähem aega pabistamiseks. Vaatasin ettepoole ning avastasin, et 3:15 tempomeistri on nad must kuradima kaugele paigutanud.
Esimese kilomeetri jooksin nagu üks õige maratoniboss - kõige kiiremini. Tempomeister oli vaja ju kätte saada. Strateegia oli lihtne - kleebin ennast tempomehe külge nii kauaks kui saan ja siis pärast vaatan, mis edasi saab. Nelja kilomeetri peal oli veider tunne parema jala tagumises reielihases. Mõtlen, et kammoon, see peab olema mingi libavärk, ei saa ometi nii olla. Õnneks ei olegi ja kaheksandal kilomeetril on mul veel parem kui neljandal ja kaheteistkümnendal veel parem. Pirita tee lõpupoole enne tagasipööret püüan oma venda silmata, kuna nii täpselt ei mäleta kus ta mul kaasa elamas käib (häbi mulle), siis ma teda ei näe. Kuna ilmselt olin pundi keskel, siis õnneks tema mind ka ei näe, nii et oleme tasa. Muidu oleks olnud lahe bossata ja ootusi üles kruttida, et 10 kilomeetrit ja ma juba nii ruttu kohal.
10,5 punktis tegin geeli ja siis tuli see nö eikellegimaa. Minu jaoks tavaliselt umbes 10 km kuni poolmaraton. Lihtsalt tuimalt tambid, emotsioone enam nii palju ei ole. Enesetunne on ok, hakkad juba uskuma, et suudad tempot lõpuni hoida. Ring sai läbi, tuli poolmaratoni ajavõtupunkt - vau ma olen pundis! Sain pirita sillast üle - Vau ma olen ikka veel pundis! Veidi häiris see, et päkad hakkasid veits valusaks minema. Ei midagi hullu, proovisin rohkem siis täistallale maanduda. Hakkan mõtlema, et jätkuks nüüd kiirust ja head sammu sinna kohta kus mul vend peaks perega kaasa elama. Ei jätkunud, 29. kilomeetril käib paremast säärest kerge spetsiifiline klõps läbi. Ma tean väga hästi seda tunnet ja mida see tähendab. Mind sellega ei peta - 13 kilomeetrit minna ja mul hakkavad tulema krambid. Võib olla paar kilomeetrit lasen krambivabalt, siis olen hädas. Siia see koer oligi maetud, olingi liiga optimistlik, et tulen haigustest välja, peaaegu üldse ei jookse ja siis lasen 42 kilomeetrit nagu vurr. Aasta tagasi polnud mul mingeid krampe, küllap olid need põdemispäevad midagi vajalikku mu säärtest tuuri pannud.
Seal Pirita tee tagasipöörde juures nägin oma Venda, tema naist Liinat, nende lapsi, veel onu Alarit, kes tegi pilti ja tema elukaaslast Katit. Nii toredad inimesed, tulevad spetsiaalselt mind ja Annelit vaatama. Olen neile selle eest väga tänulik. Aga selleks hetkeks olin grupist paarkümmend meetrit maas ja mu samm ei olnud päris see. Tundus, et säärtele meeldis see tempo mahavõtt justkui rahunesid maha. See oli ikka veel alla 5 min / km kohta, mida lõpuni hoides oleks saanud päris vinge aja. Jälle lõhuti mu illusioonid ära, sest umbes 9 km oli minna ning ma seisin ja venitasin säärelihaseid. Ühest korrast sai kaks ja kahest sõltuvus ning lõpuks olin ma pidanud oma säärtele vähemalt 10 korda reageerima. Venitama, tegema mõned kõnnisammud jne. Geelidega oli nii, et kolmanda tegin ma umbes 28 kilomeetri pealt ja vennalt saadud neljanda 35 peal. Joogipunktides võtsin rahulikult, sõin rosinaid, soola, banaani, veel soola ja proovisin siis veega maitse suust ära saada.
Põhjus miks üle 30 km jooksnud inimesi ei tohiks pildistada
Siin fotol on näha kuidas valusad sääred sunnivad mind halva tehnikaga "overstridema"
Neli kilomeetrit enne finišit tunnen et tahaks kiiremini joosta, olen ma ju sellel hooajal väga palju treeninud väsinud jalgadel kiiruse tegemist. Proovin korduvalt, aga ei saa. Kohe kui natuke kiirus kasvab löövad jalad krampi. Vastik, vastik, vastik. Peamine mõte, mis mind painab kogu tagasitee sealt viimasest ümberpöörust - peaasi, et 3:30 punt mind kätte ei saaks. Krambitades või mitte, aga iga minut viib mind vabaduse väljakule lähemale ning ühel hetkel ongi tabloo mu vaateväljas ning numbrid seal näitavad 3:25. Ehk kümmekond minutit andis teisel ringil tagasi. Lõpuprotokolli aeg on 3:25:55, mis ei ole päris see, mida ma tahtsin (homme lähen jooksen majaringidega üle - nali!). Samas on see jällegi uus rekord, 23 ja pool minutit kiirem kui eelmisel korral.
Epiloog
Anneli oli jälle haigena poolmaratoni stardis. Sai ka väärilise aja 2:08:18 (samasse auku, mis eelmisel aastal), millest ta treeningute käigus on korduvalt kiiremini jooksnud. Vähemalt oli tal äge number - 500 ja kuradima hea nägi ta seal rajal välja. Ta lubas, et ühel suvel ei ole ta mitu kuud vigane ja võistlusel ei ole haige ning teeb ka ühe korraliku aja.
Saan nüüd rohkem oma uue rattaga sõita ning proovin ka vaikselt ennast ujumiskursustele kirja panna. Kuigi kõik juba aimavad mis värk sellega on kirjutan ma sellest lähitulevikus eraldi.
