laupäev, 24. juuni 2017

Suve esimesed nädalad - mida oled valmis andma?

Mis aeg on parim rattasõiduks? Jaanipäeva hommikul kell 8. Ärkasin peale seitset üles väsinult ja pohmellis. Ausõna ma arvan, et need eilset 5-6 rummi kokteili on kokku rohkem kui ma ülejäänud eelneval viiel kuul alkoholi tarbinud olen, nii et ma muidu olen ikka suht karsklane. Tänaseks oli plaanis pikem rattasõit. Kiikasin siis EMHI lehele, et umbes mis kell oleks parim seda teha. Ennustus näitas, et kuni lõunani saab sõita, edasi sajab vihma. "Deem", ma ei kujutanud selle enesetundega ette isegi seda, kuidas ma tunnike sõidan. Kas kõik või mitte midagi. Panin rattale ühe spordijoogi (vanilje maitsega - proovige sellist leida), teise hoidjasse Go Hydro ning tagataskutesse banaani ja kaks Corny batooni (muud polnud, sest PowerBari vahvlid ja TORQi batoonid hetkel veel sõidavad Inglismaalt siiapoole). Vaatamata pikkadest varrukatest oli õues kahtlaselt külm, sõrmedel oli külm ja jalgadel oli külm. Algus polnud paljulubav, aga liikuma ma sain. Tunnikese pärast sõin banaani ja ka ilm oli veidi soojemaks läinud ning justkui imeväel hakkaski enesetunne paranema. Muide autosi ei olnud peaaegu üldse, välja arvatud see üks, mis tuli enne Uuesalu pööret täpselt siis kui ma üle tee sõita tahtsin. Nii et ma olin ihuüksinda täielik maanteede kunn ja hirm. Vähemalt esimesed poolteist tundi. Pärast ikka tekkis mõni üksik rattur veel, kes polnud ennast eile õhtul liiga pikalt pudelipõhju lugema unustanud.

Et asja huvitavamaks teha, siis käisin uusi teid avastamas. Leidsin ühe vaatamisväärsuse ka: "Tuhala maaalune jõgi." Silt oli, vaatasin, et kus see jõgi siis on ka? Maa all ju: "daaa." Kindlalt teisena lemmik Eesti turismi objekt peale Kuressaare Linnust minu jaoks. Kokku sain küll nelja plaanitud tunni asemel kolm, aga selles seisus hea ikka. Eriti tore oli see, et sain nüüd oma jooksva aasta rattakilometraaži üle 8 tuhande. 8k pole just ultra number, aga milline kvaliteet: mmm!

Mina vs Frodeno:
Frodeno ujub aastas 1100 km,
sõidab ratast 15000 km,
jookseb 5000 km.

Mina: 270, 8000, 1600 - ok Frodo võitis.

Nüüd aga suve esimeste nädalate kokkuvõtte.

Filter Pirita 31.05

Kuna olin korraga nii vormis kui ka värske, siis läksin tugevat tulemust püüdma. Pirita etapp pole minu jaoks tavaliselt just kõige meelepärasem olnud, kuid juba ette kripeldas see, et olen seal paar korda keskmisele kiirusele 40 km/h üsna lähedale saanud ning nüüd oli aeg see viga ära parandada. Rada ei sobi mulle väga hästi kahel põhjusel. Esiteks ei ole ma mägede mees. Mul pole lähiümbruses ühtegi üle 5m kõrget küngast, millest üle sõita. Õnneks ZWIFT on mind talvel selles osas üsna palju aidanud. Samuti olen tähele pannud, et mulle sobib paremini pikemaajalisem piiri peal kannatamine, kui järsud võimsuse lakkeviimised, mis vahelduvad kergemate puhkustega. Teiseks olen ma veel natuke koba Lükati tee silla kurvi läbimiseks täishooga. Vaatasin, et näiteks Ivo Suure vastu kaotan ma sellel väikesel lõigul 7 sekundit.

Kuigi olin laisk ja soojendust tegin Lillepi ringil (pole hea koht temposõidu jaoks soojendamiseks, pukk on parem), tundsin juba stardist algavast tõusust, et sel aastal on jalad palju tugevamad kui varem. Eelstartinu sain kätte juba enne vasakpööret Lükati silla suunas ning järgmise Ambrose mäest jõuga üle raiudes. Kuigi Kardoni, kes poolteistminutit varem startis ei suutnud nii lühikese sõidu peale kinni püüda, oli siiski keskmine kiirus 42.4 km/h selle künkliku 10 km etapi kohta täpselt see, mille järele olin tulnud. Linnuke kirjas!

Eraelulised rõõmud ja raskused

Edasi läks spordi mõttes keerulisemaks. Ööl vastu teist juunit algas protsess ning samaks hommikuks 10:54 olin värske tütre isa. Järgmine nädal oli õppimise nädal: tuli õppida, kuidas kõikide raskuste kiuste hakkama saada ja tugevamana välja tulla. Nädala algus tõi Tristanile ja mulle tugeva mandlipõletiku, värskele beebile nohu ning Annelile näonärvi halvatuse. Näonärvi halvatus on selline huvitav asi, et ühel hetkel avastad, kuidas kogu üks näopool ei toimi. Räägid ja naerad ainult ühe suupoolega, silmalaug läheb ka ainult ühel poolel korralikult kinni, kui kulmu kortsutad või imestad, siis ikka ainult poole näoga. Paranemisprognoosiga samuti keeruline. Öeldakse, et tõenäoliselt paraneb, aga millal ja kui palju seda ei tea. Paranemisprognoos on reeglina ühest kuust paari aastani. Tuleb ootamatult ja kiiresti, kuid lahkub väga visalt. Tõenäosus seda elu jooksul põdeda on umbes kahel juhul tuhandest.

Tristan sai antibiootikumid peale ning hakkas juba esimestel päevadel terve poisi moodi käituma. Kuna mulle keeldus doktor esialgu antibiootikume kirjutamast, siis tegin sellise käigu, et pärast viit päeva vindumist võtsin riski ja tarbisin kahe päevaga ära oma ema antibiootikumide jäägid. Aitas ja sain terveks, uuesti pole veel haigeks jäänud. Tänaseks on ka Keira (selline nimi sai tütrele) nohust vabanenud ning viimastel päevadel on Anneli väga suuri paranemise märke näidanud.

Muide kogu Anneli ravi koosneb tegevustest, mida me oleme internetist õppinud. Neuroloogist pole mingit kasu olnud. Ütles ainult, et muu taastub, aga suu ei taastu. Üldiselt on ta meid pidevalt ära unustanud, ilmaasjata jooksutanud ja pikalt oodata lasknud või miskit häma ajanud. Mida kuradit, tänaseks on suu 90% taastunud. Igal juhul kui mõni lugeja peaks nüüd näonärvi halvatuse saama, siis pöörduge parem minu või Anneli poole, me teame, mida peab tegema. "Lahtiütleja" tuleb muidugi kaasa.

Tänu haigusele jäi mul kahjuks Narva poolmaratonil oodatud vastasseis vendade Kuuskmäedega ära, kuid loodan selle asja ette võtta hiljemalt SEB Sügisjooksul. Lisaks veel see värk, et pean nüüd ennast Ööjooksule kirja panema, muidu ei saa Linnajooksude 100+ rada tehtud.

Filter Jüri 14.06

Saatus tegi kõik selle nimel, et ma lõpuks Eesti esinaisratturilt (Liisi Rist) kotti saaks. Teisipäeval julgesin juba kergesti sörkida. Trenni andsin seekord nagu päris treener - mölisesin, aga ise kaasa ei teinud. Kolmapäevaks olin küll väga puhanud, aga kuna üle nädala polnud ratta selga saanud, siis oli ilmselt vorm juba korralikult kukkuma hakanud. Üks indikaator, et päris korras ma veel ei ole oli see, kui juba kerge pingutus soojenduse ajal higi lurinal lippama ajas. Soojendus tehtud, kingakatted peale ning starti (ei hakanud selle sajakonna meetri pärast jalgu pedaalidesse vajutama). Kristjan Poltimäe startis minut enne mind. Ähvardasin ta enne Patika silda kinni püüda. Tuli siis minu start ning tee mis tahad, parem jalg ei jää pedaali külge kinni. Pakkusin küll, et tühistan oma stardi ning lähen järjekorra lõppu ennast "korda tegema." Kohtunik, lahke mees, lubas 30 sekundit hiljem uuesti üritada. Natuke jurasin kuni paremas jalas käis klõps ja rohkem ma seda pusima ei hakanud.

Stardist minema lennates oli loomulikult jalg jälle lahti. Tee mis tahad, kinni ei jää. Vannun ja kangutan, aga progressi pole. Mis ma siis nüüd teen? Katkestan? Sõidan lõpuni? Järsku Laste tänav otsas ning järsk pööre vasakule. Lükkan tagaratta blokki ning kuidagi vibades suudan kurvi ära võtta. Ilmselt on talvisest BMXi treenimisest kasu olnud, sest püsti ma jään. Otsustan, et katsun huvipärast, mis mul seal jala all toimub. Einohh muidugi, kinga kate on klambri peal. Teen selle korda ning hoobilt läheb king kinni. Vaatan, et vahepeal on pulss 180 peale tõusnud, vihaga raiun edasi. Algul ei saa aru, miks ma veel kedagi ei näe, pärast tuleb meelde, et ma startisin ju 30 sekki hiljem. No Kristjani saan alles peale silda kätte. Kuna ajasin omal ebaõnnestunud algusega harja punaseks, siis panen esimese poolega üle ning teen esimest korda üle väga pika aja temposõidus positiivse spliti. See tähendab seda, et teises pooles tempo langeb ja koht kukub. Sellel aastal olen kõikidel eelnevatel teises pooles oluliselt kohta parandanud. Aja parandus plaanitud minimaalse 20 sekundi asemel on napilt kümmekond ning ka koht ootamatult halb (42). Lihtsalt saatusel olid seekord sellised plaanid.

Vähemalt saan öelda, et sellel aastal pole Filtri sarjast ikka veel minust kordagi mööda sõidetud. Veel tähtsam: esimene hooaja eesmärk - hoida vähemalt pooltel Filtri etappidel keskmist ratta kiirust üle 40 km/h on täidetud.

 kurvist välja ja hoog üles

Edasi läheb nüüd nii, et järgmine nädal saab olema pikk ja raske treeningnädal, ehk "build" faasi viimane. Siis tuleb kergem nädal, mis tipneb Tartu Mill triatloniga. Pärast seda on treeningud veidi lühemad (peak period), kuid enamuses intensiivsed. Plaanisin Tallinna Ülikooli astuda kehakultuuri õppima (katsed oleks nädala pärast). Kuna, aga mulle haiguse ajal helistati ja tehti pakkumine "karjääriredelil tõusta" (oi milline klišee), siis ma ei julge seda kohustust juurde võtta. Esialgu piisab sellest, et on triatloni treeningud, uus laps, uus töö. Proovime need kolm asja kokku panna, vaatame, kuidas toimib ning alles siis saan otsustada, mida edasi teha. Nii loogiline, et teistpidi oleks lihtsalt väga ebaloogiline. Kuidagi pean oma treeneri adjustaadid kuskilt saama. Kaua ma ikka libatreenerina inimesi hullutan? Kui ma varem midagi ei kirjuta, siis loodan, et Tartu Milli tulemus või kogemus on väärt mingitki dokumenteerimist.


Ringitreening Jüris: Bulgaaria kükk, skorpion, kükk
küljele väljaastega, lõuatõmme.

kõrgel lennates on kukkumine kõrge: treenituse taseme
kukkumine peale haigust TrainingPeaks järgi