Triathlon Estonia 2018, ehk lugu sellest, kuidas ma alles viiendaks poolraudmehe distantsiks tempovaliku selgeks sain.

Intro

2018 kevadel oli plaan paigas - treenin Tallinna Maratoniks ning selleks, et ujumist ja rattasõitu mitte täitsa ära unustada teen mõned trennid ja võistlused jooksutreeningu kõrvalt. Alguses oligi treeningplaan üsna lihtne ning sain enam-vähem kõiki kolme ala harrastada. Tegelikult harrastasin peale jooksu veel rattasõitu ja natuke jõutreeningut. Ujuma sattusin parimal juhul paarikümneks minutiks korra nädalas, mõnikord ei käinud kuu aega jutti. Rattasõitu tuli natuke teha sest panin ennast kirja Filtri temposõidu karikasarja ning ei tahtnud protokolli mullusest kehvemaid aegasi saada. Esimene temposõit Jüris näitas, et talvel ei olnud ma rattasõidus kuhugi arenenud. Ehk suvaline kaootiline treenimine ja võistlemine edasi ei vii.

Juuni lõpus sattusin juhuslikult Fortuna klubist Vladimiriga rääkima ning sealt loomuliku jätkuna paari treeningusse. Omale üllatuseks avastasin, et enam kui poole aasta pea olematu ujumisega on mu tase millegipärast praktiliselt samaks jäänud. Ehk peas hakkas küpsema mõte - mis siis kui? Reaalsusele silma vaadates jõudsin järeldusele, et mul on kergem oluliselt parandada poolraudmehe triatloni aega, kui maratonijooksu aega. Kui Triatlon Estonia korraldaja saatis vanadele käijatele kirja, kus võimalus registreerida esimese vooru hinnaga, siis oligi liisk langenud. Nüüd tuli leida võimalus ja energia jooksu programmi kõrvalt vajalikud ujumised ja rattasõidud ära teha.

Kerge otsustada - raske teha. Paari nädalaga olin ikka päris küpse. Sai selgeks, et korralikku maratoniprogrammi poolraudmehe jaoks vajalikke ujumisi ja sõite mitte kuidagi ära ei mahuta. Ujumisi kuidagi veel, aga rattasõite kindlasti mitte. Hakkasin treeningutel hätta jääma. Kord polnud mul tänu eelmise päeva rattatreeningule all piisavalt jalgu, et kannataks vajalikus tempos plaanitud jooksutrenni teha, teinekord tuli rattatrenn tänu eelmise päeva raskele jooksule sisuliselt pooleli jätta, sest jalad ei genereerinud vajalikke watte. Nii edasi minna ei saanud. Mõtlesin, et proovin ikkagi tabada kahte kärbest ühe hoobiga, seda aga läbi triatloni programmi.

Edasi treenisin juba nagu triatleet. Rattasõitude keskmised kiirused hakkasid kasvama. Viimasel Filtri sõidul tegin üksinda Kiili ebatasasel 25 km pikkusel rajal keskmiseks kiiruseks 41.8 km/h. Samuti hakkasid ujumise intervallid paranema.

Nüüd tagantjärgi võin öelda, et kõige suurema vea tegin siis kui hakkasin maastikurattaga sõitma. Kiirustasin ja sain palju viga. Veel peaaegu kuu hiljem on mul väike sõrm kõver ning selle kõrvalolev sõrm annab nuki juurest pidevalt valu. Peale Triatlon Estoniat uurin, kas meditsiiniliselt saan veel oma olukorda parandada. See oli ka see periood, kus oleksin pidanud tegema oma kõige pikemad rattasõidud. Paraku jäid need tegemata ning seda tegematajätmist sain ka võistlusel tunda.

Triathlon Estonia 2018

Ilmaga üldiselt vedas. Vesi ei olnud ei soe ega külm. Vihma otseselt ei sadanud, kuid vahepeal veidi tibas ning mis peamine - 20 kraadi ja pilvine ilm tagas selle, et ka jooksudistantsil oli võimalik ennast normaalselt tunda.

Ujumine

Ujumise alguses läks mul millegipärast hirmsaks rapsimiseks ning sain ka sahmaka vett omale kopsu, mida pidin konna tõmmates välja köhima. Igal juhul tempo oli selline, et kui ma arvasin, et nüüd olen ma juba ilgelt palju kannatanud, siis reaalsus oli see, et olime alles saare küljele jõudnud ning kell näitas viie minuti tuuri. Õppisin vaikselt tehtud veast ning lasin tõmbed pikemaks ja rahulikumaks. Ka pulss, mis oli 155 peale läinud enam ujudes nii kõrgele ei tõusnud. Illo küsis pärast ujumist, et mis nalja ma oma mütsiga tegin? Nägin küll, et kusagil peale kilomeetrit ujumist ujub mul üks sinimütsike kõrval, aga ei uskunud, et olukorras, kus ma olin nii palju pingutanud suudab Illo minuga samas tempos püsida. Aga jah, kui nüüd mõelda, siis sinise ujumismütsiga ujub meie triatlonitel kõige ambitsioonikamate hinnangute järgi üks protsent inimestest, nii et pidi ikka Illo olema. Enamus eelistab Tartu Milli erkrohelist või Otepää Ironmani punast, minul oli seekord nendest roheline variant. Aga mis nalja seal minu mütsiga siis sai? Tänu tavapäratult pikkadele juustele hakkas see mul ühel hetkel kuklasse kerima ning lõpuks tuli hoopistükkis ära. Korjasin ta veest üles ja mõtlesin mis ma temaga teen. Esimese hooga mõtlesin maha jätta, aga siis hakkas südametunnistus piinama, et mis ma ikka siin ilusat Eesti Järve reostan. Proovisin pähe tagasi tõmmata. saingi, aga kuna ta läks vett täis, siis algul oli mul peas selline parajalt koomiline balloon. Mõtlesin, et inimesed saavad ikka korralikult naerda kui sellisena ujumise finišisse purjetan. Õnneks, kui kätega vajutasin, siis voolas vesi külgedelt ilusti välja. Viimased 500 meetrit sain õige rütmi sisse ning ujusin esimest korda selles formaadis alla 40 minuti. Illo jäi lõpuga pool minutit maha, ehk siis 4,5 minutit kiirem, kui meie võistluseelne prognoos oli. Vannun juba teist või kolmandat korda, et Triathlon Estonia 1,9 km on tegelikult vähemalt 2 km pikk, sest mu GPS näitab alati vees reaalsusest lühemat maad. Seekord GPSil 1,98 km.

Aeg: 39:59

Pulss: 150

Ratas

Kuigi tänu sellele, et olin avavees vähe ujumistrenni teinud käis pea ilgelt ringi. Sellegipoolest sain väga kiire vahetusala tehtud. Napilt kiirema said ainult kaks poolproffi, kes olid lõpuprotokollis esimene ja teine. Ilge jama oli ainult see, kuidas rattakingad sõidupealt jalga saada olukorras, kus maapind kohe üldse ei taha silmade ees kõikumist ära lõpetada. Noh, kuidagi sain hakkama, aga järgmisel korral samas olukorras panen nad vahetusala kotti. Tuul oli pigem ebasoodne puhudes Keilast Saku suunas, meie õnneks aga mitte liiga tugev. 

Rattal oli mul toitumiseks ette nähtud üks joogipudel, kuhu segasin veega viis Torq-i õllemaitselist geeli ning kaks muud pudelit, kus ühes oli vesi ja teises hästi lahja spordijook. Plaan sõiduks oli ka tavapäratult konservatiivne, sõita esimene pool 152-löögise pulsi ümber ning teisel poolel tempot tõsta. Tahtsin, et esimest korda jääks mul energiat normaalse jooksu tegemiseks.

selline geelindus oli kaasas, kummastki äärest üks jäi kasutamata

Pea 10 kilomeetrit oli sõidetud, kui tõusul Saue sillale juhtus äpardus. Pillasin ikka veel niiskete sõrmede vahelt oma geeli pudeli. Panin ratta teepervele ja jooksin tagasi. Kiire arvutus näitas, et pigem kaotan praegu 1-2 minutit, kui hakkan poole rattasõidu pealt kooma kukkuma. Esimese 10 kilomeetri keskmiseks kiiruseks tuli kõigest 34 km/h. Pärnu maanteel, kus oli pigem küljetuul hakkasin vaikselt kaotatut tasa tegema. Ainus jama oli, et kui pool maad oli läbi ja mõtlesin, et nüüd hakkan vajutama, siis enesetunne ütles seda, et kui tahan veel ilusti joosta tasub olla pigem konservatiivne. See on siis selle tagajärg, et vaatamata ilusale FTP numbrile, mis lubab korralikult eradistarte sõita olid mul jäänud sellel aastal enamus pikemaid sõite tegemata. Vaid korra sõitsin 100 km. Samuti on aastane kilometraaž mul vähem kui 8000 km. Ehk eelmisel aastal tavapärane negatiivne split rattal jäi seekord tulemata. Sellise kilometraaži ja nii väheste pikkade sõitudega ei tee kuidagi nii, et sõidad 90 km 40+ km tunnikiirusega negatiivse splitiga ja jääb veel energiat jooksuks. Kuna tugev ei saanud arusaadavatel põhjustel täna olla, siis ma proovisin olla vähemalt tark.

Kuskil 65 kilomeetri kanti sõitsin Aarne Vasarikust mööda ning 80+ km kanti sõitsin uuesti Vasarikust mööda. Alles siis sain aru, et tal oli ikka hall, mitte valge ratas nagu sellel eelmisel "Vasarikul" või siis tema koopial. Aga selle viimase, ehk õige Vasariku ning veel ühe meesterahvaga, kelle üles korjasime sõitsimegi ilusti koos vahetusalasse. Viimasel viiel kilomeetril polnud pointi tugevalt panna, sest Paldiski poolt Keilasse oli jälle vahelduseks natuke taganttuult ning meie kolme lõplikud kohad tehakse niikuinii jooksurajal selgeks. Kuigi kardio osas oli ilgelt palju reservi, siis spetsiifilised rattalihased ei lubanud kiiremini sõita ning meie ennustused selles osas mitmendal kilomeetril ma Kardoni kätte saan läksid vett vedama. Reaalselt sai ta jooksma oma kolm minutit varem ning ka kogu ratta aeg tuli mulle lubamatult lähedane. No umbes selline vahe, mis meil eraldistardivõistlustel 10 kilomeetri kohta tuleb, ehk umbes 9 korda väiksem kui pidanuks. Siin ei olnud asi Kardonis, vaid minu võimetuses pikka eraldistarti sõita. Muidu oli rattarajal äge, minust mööda ei sõidetud, ise sõitsin paljudest. Kaamera filmis päris mitut minu möödasõitu (loodetavasti jõuab ka kuskile videosse). Nägin rajal ka Maria Jänese-t, kes oli täispikka sõitu tegema tulnud ning mitmel korral mulle võistluse jooksul rõõmsalt kaasa elas.

Aeg: 2:22:11, kiirus 38 km/h

Pulss: 153 (ainult)

kuigi rattaajaga eesotsas, olid ootused veelgi kõrgemad

Jooks

Nüüd jooksu juurde. Joosti kokku neli umbes 5,3 km pikka ringi. Kuigi mu vahetusala kiiruse skill oli ikka veel värske, sai see sellega ära nullitud, et ma ei saanud kohe pihta kuhu oma vahetusala kotti jätta. Jälle oli kodutöö tegemata, ehk jooksma saime sisuliselt kolmekesi koos. Õnneks mu veidike parem vedru ja kergem kaal lubasid vaikselt teistele jahimaadele imbuda. Jooksu alguse plaan oli ka konservatiivne, pulss alla 155. Kuna jooksu alguses oli alaselg parajalt kange ning muidu kehv olemine, siis ikka andis juurelda selle üle, et kuidas ma nüüd poolmaratoni jooksen. Jooksin nagu robot tegemata välja sellest, kas ma ise kellestki mööda jooksen või kas see, kes must möödub on mu otsene konkurent. Teadsin, et jooks tuleb pikk ja raske ning nii mõnigi tugev võib väga ootamatult rajal ära kukkuda.

Peale esimest ringi oli Kardoniga vahe paar minutit (rajal on üks hea koht, kus inimesed üksteisele vastu jooksevad ning näed endast 5 minutit ette ja tahapoole). Peale teist ringi oli meie vahe ikka paar minutit. Teise ringi lõpupoole oli mul enesetunne tänu konservatiivsele tempole paranemise märke hakanud näitama. Ainus ehk negatiivne asi oli see, et kuna kõhus oli imelik, siis jätsin ära kümnendale kilomeetrile planeeritud geeli. Samas mõtlesin, et Kardoni püüdmist ei saa ma viimaseks ringiks jätta ning hakkasin vajutama. See vajutamine tähendas siis seda, et tõstsin pulsi 154 pealt 162-le ning tegelikkuses jooksin ikka samas tempos. Ehk siis mul ei tulnud seda tavapärast kolmanda ringi tempo ärakukkumist. Saingi Kardoni juba 14 kilomeetri peal kätte. Veel sain kätte Janno Metsapoole, kes 10 kilomeetrit varem must ilge kiirusega mööda kappas, kuid nüüd juba selgeid haamri märke välja näitas. Njaa, see distants on salakaval. Ega mulgi hakkas vaikselt võtmata jäetud geelist energiavõlg tekkima, aga parem energiavõlg, kui kõhuvalu või pasanteeria.

Viimase ringi alguseks oli kõht vähemalt niipalju korda läinud, et sain kohvi geeli sisse tõmmata ning tänu sellele paar kilomeetrit veel tempot hoida. Viimased kolm versta oli paras suremine, kus mulle isegi lõpumeetritel armu ei antud. Kuulsin tagant kappavaid samme - selge, keegi rallib veel finiši poole. Vastu tahtmist panin oma niigi kangetel jalgadel spurdikäigu sisse ning finisikoridori sisenesin turvalise vahega. Õnneks aitas see vahespurt tagada mulle koguaja napilt alla 4:45 - ehk eesmärk selleks aastaks täidetud.

Aeg: 1:39:14, tempo 4:42 / km

Pulss: 159

Tulemus kokku: 4:44:54

Koht üldarvestuses: 8

Usun, et kokkuvõttes selle materjali pealt, mis mul hetkel pakkuda oli läks üsna hästi. Ei lasknud ennast äpardustest muserdada. Suutsin teha rajal õigeid otsuseid tempovaliku osas vaatamata sellele, et ettevalmistus oli jäänud parajalt auklikuks. Just siit on näha, kuidas kogemus hakkab ka vaikselt minu kasuks tööle. Veel on mul hea meel selle üle, et M40 vanuseklassis tuli Kardon teiseks ning Vasarik tema järel kolmandaks. Tuttavatest oma debüüdi teinud Illo Jõe ületas meie mõlema ootusi läbides distantsi mõni sekund üle 5:20. Neli minutit enne Illot saabus finišisse teise tuttava debütandina Märt Kivila.

paar internetist leitud pilti finišeerimisest.

mõlemad Illoga võime tulemusega rahul olla

Miks ma ei osalenud Tallinna Ironmanil?

Kuna süümekad panid kirjutama, siis kirjutangi süümekatest.

Arutasin hiljuti oma küla tubli spordimehe ja triatleedi Margus Maidlaga seda teemat. Huvitaval kombel on õnnestunud Ironmani turundajatel luua inimestele, kes seekord sellest popist üritusest kõrvale jäid selline omapärane süümepiinu tekitav foon. Pärast neljandat augustit on mult korduvalt küsitud, et kas ma ikka osalesin ja kuidas mul läks. Kui ma püüan selgitada, et seekord ma kaasa ei teinud, siis tehakse suured silmad ja uuritakse, et mis mul siis juhtus? Nagu oleks mingi suuremat sorti õnnetuse või vigastuse küüsi sattunud või mingi hirmus tagasilöök eraelus. Kui ma selle ürituse maksumusest räägin (ca 600 EUR), siis justkui saadakse aru. Kõik muud selgitused, kuidas peale augusti alguse Ironmani on sisuliselt muu sportliku hooajaga lõpp ning kuidas lihtsalt seal osalemine eriti midagi mu treenitusele või kiirusele juurde ei anna läheb pigem kuulajal ühest kõrvast sisse ja tuleb teisest välja. Et kuidas siis mina ei käinud, kui kõik teised käisid?

Veel kohtan ma väga palju arusaama, kus kas maratoni või Ironmani läbimine on justkui mingi meeletu saavutus. Justkui midagi, mis on kordades raskem, kui sõita näiteks olümpiatriatlonil ratast  keskmise kiirusega üle 40 km/ h ja sinna peale joosta 10 kilomeetrit kiirusega 4 min / km kohta. Kui paljusi kõigutab, kui ma võtan omale julguse väita, et 80% laupäeval ajalimiidis finišeerujatest seda ei suuda? Sa kas oled Ironman või ei ole, nii lihtne see ongi. Inimestele meeldivad mustad ja valged lahendused.

Mida ma selle kõige peale ütlen. Jah, ma plaanin IM brändi võistlusel tulevikus ka ühe 140.6 läbi teha. Ma usun, et praeguse taseme juures suudaks ma seda juhul kui ei teki suuremaid tagasilööke alla 10 tunni. Praalimine praalimiseks, ise olen mõelnud, et ma tahaks selle suure asja ette võtta siis, kui ma tunnen, et minu sees on 9 tundi. Praegu seda kindlasti ei ole. Ehk kokkuvõttes ma arvan, et minu arengule mõjub pikemas perspektiivis täna paremini see, kui ma proovin esialgu oma pooldistantsi aega kiiremaks saada ning selle 600 Eurot investeerin pigem varustusse või treeningusse.

Esialgu on vaja aga täita ära järgmised verstapostid:
Võimekus ujuda IM distantsil alla 1:10
FTP rattal 380 W või siis umbes 5 W / kg
Võimekus joosta maraon eraldi alla kolme tunni

Kui kümne kuu jooksul hakkavad need "panged" üle ajama, siis vaatame edasi.

Koht, kus ma Telia triatloni teise koha mehe Aleksandr

Sepa eest ära kiirendasin

Jõmmu - teine koht Telia 4:18:4 triatlonil

Õnnestus mul siis Ironman Tallinna aftekal meeskondlikus võistluses kaasa teha. Kuna Kristjani tiim oli aktiivselt põhivõistlusel abiks, siis ei pidanud ma seekord osalemise eest midagi maksma. Hans-Kristjanist, kes on vahepeal 10-aastaseks saanud on paari aastaga päris tubli ujuja saanud. Mäletan nagu oleks see eile olnud, kuidas Trismile lastetriatloni 100 meetri ujumise lõpus üks väike poiss laseb vaheldumisi koera ja selili ujumist, ainult ühe eesmärgiga - mitte ära uppuda. Täna aga oli tal vaja tõsisemat rolli kanda - 400 meetrit täiskasvanute vastu 17-kraadises merevees.

Tiim JÕMMU koos peasponsoriga

Hans sai tiimidest üsna eesotsas veest välja, ootasin teda isegi veidi hiljem. Tiimid startisid koos üksikvõistlejatega. Ega ma hästi aru saanud, mitu tiimi enne mind rattale sai - vast mõned üksikud, sest kui ma kiibi sain, siis oli neid ikka enamus veel oma ujujat ootamas. Hansu ujumisjärgne kommentaar: "Muidu oli päris hea, ainult mingid paksud laiutasid ees." Üks oskus, mida Hansul arendada võiks olla see, kuidas jalgu kalipsost kiiremini kätte saada. Igal juhul olid kokkuvõttes mulle päris head kaardid kätte mängitud.

kellel tööpäev lõppeb, kellel algab

Rattarada oli minu jaoks maanteesõidu mõttes siiani õudsaim, mida ma sõitnud olen. Pidevad järsud kurvid, tagasipöörded, auklik tee, kahel korral tuli üle rongitee ning veel kahel korral üle trammitee sõita. Korduvalt pidin korraldajatega kommunikeeruma, et kuhu ma nüüd pöörama pean. Saan ka korraldajatest aru, eks kesklinnas ongi väga raske normaalset rattarada luua ning põhiaur läheb loomulikult eelneva päeva raudmehe võistlusele. Äkki oleks ma ise pidanud raja osas natuke kodutööd enne tegema? Kõigele lisaks sain ma aru, et ma olen kurvides pärast vigastusi palju ebakindlamaks muutunud - sinna läks kindlasti aega kaduma. Oli, kuidas oli, rattal liikusin ikka pidevalt ettepoole ning mind tagantpoolt segama ei tuldud. Kuna pulsivööd peal ei olnud, siis näitas kell randmel põnevuse mõttes jooksvat kiirust. Eks ta oli umbes nii, et kui tee läks mäest üles ja vastu tuult, siis oli kiirus 36 km/h, kui lihtsalt vastu tuult, siis 41, neutraalsetel sirgetel 44-46 ning soodsatel sirgetel õnnestus 50-st km/h jagu saada. Aga noh kõik see vurts läks jälle igasugu sinka-vonkades kaduma. Vahepeal hakkas jooks või mingi sodi vastu pidurit käima (pärast kontrollisin, ikka oli sirge) ning vahepeal kontrollisin, kas tagumine kumm veel ikka terve. Viimasest tagasipöördest panin ka täiega mööda. Kui sain aru, et mulle hõigati "tagasipööre", siis ei aidanud ka see, et tagaratas pidurdades täitsa blokis oli. Sellisesse lolli kohta sõitsin, et oma paarkümmend sekki kaotasin. Andrei Tserednik, kellest olin mõned minutid tagasi mööda läinud oli paraja vahega jälle ees. Pidin ikka korralikult agu andma, et vahetusalaks talle jälle kandadele jõuda. Rattas oli nii, et minust 30 sekki parema aja sai võidutiimist Marek Antoniak. Aleksandr Sepp individuaalist sai 1 sekund kiirema aja, ehk sisuliselt oli ta must kogu ratta alguses mõnikümmend sekki maas, mis siis selle paha tagasipöördeni vähehaaval kasvas ja siis pärast seda jälle teiseks vahetusalaks endiseks sai.

Kuna sissetulek ja väljaminek olid vahetusalas samast august, siis oli seal sees ikka korralik sinkavonkatamine. Mingi hetk arvasin, et mind meelega kiusatakse, aga küllap oli teistel ka nii. Välja sain vahetusalast nii, et Tserednik oli mõnikümmend meetrit ees ja Sepp sama palju taga. Tiimi konkurentidest ei teadnud eriti midagi, ainult seda hõigati, et olin jooksu alguses teisel kohal. Kuna sellist distantsi tehakse ikka täisjõuga, siis oli esimene kilomeeter ikka korralik ähh-puhh ja tahaks jalgu tagasi saada värk. Niipalju, et Tserednikust sain ette. Esimese kilomeetri aeg tuli 4:12, aga siis sain jalad tööle ja edasi läksin juba neljast minutist kiiremate kilomeetrite toel. Ega seal kedagi väga rohkem püüda ei olnud. Vajutasin, mis ma vajutasin, indiviiduaali esimest meest ja esimese tiimi jooksjat üles ei leidnud. Ainult Aleksandr Sepp sai mulle kandadele ja vedas ise kilomeetrikese kuni ma enne lõppu eest ära kiirendasin. Ehk jooksu ajad saime samamoodi nagu rattaajad omavahel samasse auku. Meeskondliku võistluse mõttes oli see jooksmine siis napilt teisena kiire aeg.

väike video finišist

Ajad ka:
Ujumine 400m: 8:22
Ratas 18km: 26:44
Jooks 4 km (tegelikult veidi lühem): 13:59
Koht: 2/24

Kristjan päev varem - Marko Alberti "isiklik eskort"

Marlon kogu võistluse aja sisuliselt finiši kõrval.

Sama asja tegi Tristan kodus.

Hans-Kristjan, Tristan ja Marlon

Tristan raskel 1500 m jooksul - pole talle seda jooksu
annet antud

Vaprad jooksu lõpetajad - Tristanil nägu
pingutusest punane

Natuke puhkust maastikuratta seltsis ja Kõrvemaa tri

Mäletan oma tänavusest suvepuhkusest seda, et ilmad olid väga kuumad. Nii kuumad, et öösel oli raske und leida. Mäletan veel seda, et pidevalt tuli rannas või mõnes muus kuumas kohas istuda. Spordist, ei unune naljalt see, kuidas ma Kristjani maastikuratta enda kätte sain selleks, et huvi pärast Kõrvemaa triatlon ära proovida.

selline jalgratas oli

Trenni sain teha sellega vaid neljal korral:
1. Juurikas viskas külili ning kukkusin hammasratta otsa jala katki. Kolm päeva ei saanud ujuda, kuid sain joosta ja pukil sõita.
2. Sõitsin vähe, ei kukkunud.
3. Kumm läks katki, tänu sellele panin veidi üle 20 km/h pealt asfaldil külje maha. Kriipsud-kraapsud ning muud põrutused. Suurem mure vasaku käe kaks välimist sõrme. Sõrmeluus kas mõra või rebenenud kõõlus. Loodan, et esimene. Veel nädal hiljem ujun ja sõidan ratast valuga. 10 päeva peale vigastust on sõrmede kõverdamine jätkuvalt valulik.
4. Test enne Kõrvemaad, kas suudan selle käega sõita. Kukun paaril korral liiva või mulla sisse, mingeid kahjusi pole, tundub, et saan vast hakkama.

sellised triibud tegi hammasratas (kohe peale haava pesemist)

paistes sõrmed ja muud kahjustused jätsin pildistamata

Treeningu mõttes on mu puhkus tagasiminek. Tekivad probleemid treeningutest taastumisega, mille põhjuseks keha toimetulek vigastuste parandamise, liigse päikese ning kuumusest tingitud unetusega.

Kõigele vaatamata olen ma juulikuu viimasel nädalavahetusel Kõrvemaa Triatloni stardis. Järvevesi on soe ning seega kalipsod keelatud. Ujun soojenduseks esimese poini ning pärast veel mõned kiirendused otsa. Saan aru, et ametliku 350 meetri asemel tuleb meil ujuda mitte rohkem kui 300. Mingil põhjusel on korraldaja mu nime kuskilt välja skänninud ning liigutanud esimese grupi starti.

Ujumist alustan kuskilt keskelt ning väga ettevaatlikult. Oletan, et kui ma kellelegi kogemata oma vasaku käelabaga vastu pead virutan - siis läheb küll pilt eest ära. Ees on konnataja, kellest mööda ei mahu ning vigastuse pärast ei julge üle või läbi ka ujuma minna. Alles pärast teist poid tagasipööramise järel tekib nii palju ruumi et saan mõnedest konnatajataest ja muudest tegelastest mööda kiirendada. Sellel ajal ronivad esimesed mehed vist juba veest välja. Ujumise aeg oli mul 270 osaleja seal 84-s, ehk mitte midagi hullu. Vahetusalas nagu ikka spurdin mitmetest mööda. Kohapeal läheb mul aga tavapäratult palju aega. Panen sokid, rattakingad, kiivri, prillid, numbrivöö.

Rattarada läheb praktiliselt kogu ulatuses vastutuult. Koosneb ta igasugustest asjadest nagu kitsad tehnilised lõigud, sügav liiv, sügavad lohud ja augud, laiad kruusateed, liivased tõusud jne. Mitmed kohad on käivad oma tehnilisuse poolest mul ilmselgelt üle jõu. Eks annab tunda ka vigastus ning kahe valusa kukkumisega kaotatud enesekindlus. Kohe kui rajaolud muutuvad keeruliseks jõuavad mulle järgi kas mingid grupid või sõidavad mõned mehed mööda. Ise saan kõige paremini hakkama laiadel teedel gruppide või üksikute sõitjate vastutuult vedamisega.

see rattale minek on muidugi kergelt koomiline

Kuna ujumise järgselt olid vahed väikesed, siis oli rattaraja alguse kitsastel teedel ikka korralikult sebimist. Samapalju nagu jalgu, kasutasin oma suuvärki selleks, et koordineerida trajektoore nii, et kaassõitjatega kokku ei paneks. Ühel hetkel vist sõitsime natuke valesti, sest hops, järsku keerasid meie ette samad tüübid, kellest alles veidi aega tagasi mööda läksime. Margus Maidlale jõudsin järgi, aga kohe kui tuli sügav liiv oli ta must jälle ees. Vähemalt jäin püsti, sest oma kaks meest olid seal küll selleks hetkeks külili. Üldse oli liiva kuidagi palju ning trajektooride osas polnud ma ka just eriti helge pea. Ühel hetkel vaatan, et kogu grupp tee servas kõval pinnasel, mina aga ägisen liiva täis rööpas. Nii ma siis seal pusisin, kord Kibuvits peal ja noh, teate küll... Kui vähem kui pool maad oli sõidetud, olid inimesed ja grupid ja kõik muu juba nii laiali, et kogu ülejäänud maa vedasin ühte vanemat härrasmeest. Vahepeal lasin ta ka korraks ette, et lihastest natuke laktaati minema lasta. Üldiselt läkski viimased 12 kilomeetrit puhtalt eraldistardi taktis. Ainult, et seekord oli mul tavapärase eraldistardika asemel all põrkav ja hüppav maastikupüss. Rattasõidu koguajaks tuli täpselt 47 minutit, mis oli tolle päeva 19-s aeg. Sellise amatööri kohta polegi nii hull. Usun, et kui saaksin vastavates tingimustes 2 kuud harjutada, siis võiksin vabalt neli-viis minutit kokku hoida. Kuskilt kuulsin, et vahetusalasse jõudsin kahekümnendana.

Joosta oli seekord vaja vaid 4 kilomeetrit, aga millised kilomeetrid. Liivased künkad ning pea 30-kraadine kuumus. Kuskil kilomeetri pealt vaatan ringi, ees ega taga pole mitte kedagi. Tegelikult kogu raja mõtlesin, et millal keegi taganttulija mu kätte saab. Ei tulnudki kedagi, ainult mulle jäid paar kilomeetrit enne lõppu ette paar meesterahvast, kelle puhul tundus, et jooksuga nad elus eriti tegelenud vist polnud. Jooksu aeg 16:47 - päeva 29-s aeg ning kokkuvõttes sain kaheksateistkümnenda koha. Illo muide parandas oma eelmise aasta aega 12 minuti võrra. Kui ma suudaks sama teha, siis saaksin esikoha.

Nike Streak kummipaeltega püsib nagu valatult jalas, samas, et

nad sinna saada on omaette ooper

Vähemalt on ta nüüd korra elus tehtud. Ratas on vennale tagastatud ning maastikule sel aastal ilmselt enam ei roni. Kas kunagi selle asja uuesti ette võtan määrab ilmselt see, milliseks kujuneb tulevikus majanduslik seis. Rattad ei ole ju ulme kallid, aga õnneks meie poliitikud on selle eest hästi hoolitsenud, et jumala eest rahalist ressurssi hobidele ei jääks. Sellise positiivse noodiga lõpetangi...

Samal ajal kui maailma parimad ratturid Tour de Francel vänta keerutasid

tegid minusugused seitsme-etapilist online tuuri. Tour de Oz-il 12-s koht 644

lõpetaja seas. Kolmel korral võitsin oma sõidu, neljal esikolmikusse ei saanud.