Peale Sinilillejooksu olid emotsioonid kõrgel ja treeningtahe laes. Ei andnud endale taastumiseks aega. Jäin külmetushaigusse, tegin haigena lõigutrenni. Siis jäi magu haigeks. Tegin õiged liigutused ja sain valust lahti. Samas kümnes aprill ja ma olen "megalt" väsinud. 50 min kerget jooksu rahulikus tsoonis ja mul on tunne nagu ma punnitan vägisi joosta poolmaratonist poolt õige poolmaratoni tempoga. Vahepeal tuleb mõni tuttav ja tuletab meelde, et sa plaanisid ju täispika Ironmani teha. Jah mäletan ja täis peaga sai isegi käed löödud. Täna plaanivad need teised käte lööjad seda asja veelgi vähem teha. Muidugi ma teeks ja tahan kui see paganama tervis või selle puudumine lubaks mul piisavalt treenida. No vaatame, äkki ikka saame. Õnneks on mul aega piisavalt, et see pull kasvõi korra elus läbi teha. Samas kui ma selle nimel nii palju ohverdaks, siis tahaks ikka korralikult (korraliku tulemusega) teha. Jutt on endine, kui on keha ja tervist, siis teeme ära. Asja ei tee lihtsamaks see, et hetkel on mul kolm ametit, kaks last ja kolm lemmiklooma, aga ma ei karda, sest elu ei tohi karta.
9. aprill. Ühe lemmikloomaga neist kolmest läks halvasti. Meie heasüdamliku hiiglasega (Kesk-Aasia lambakoer Carlito). Ühel päikeselisel pühapäeval oli ta järsku siruli. Hästi loid ning tundus, et tal on raske hingata. Igasugu liikumine tundus talle hästi väsitav ning tegi ta seda ainult hädavajadusel. Süüa tahtis samuti väga minimaalselt. Proovisime selle 70+ kg autole saada - ei õnnestunud. Koer läks paanikasse ning otsustasime, et ootame järgmise hommikuni kuni VetMobiil tööle hakkab. Esmaspäeval koerte kiirabikliinikus selgus raske tõde. Kõike arvesse võttes otsustasime tema hinge koerte paradiisi aidata. Diagnoos: südames on olnud tromb, lisaks nii südame kui ka kopsude ümbrus (rinnakuõõs?) vedelikku täis, tugev alajahtumine jne. Koera vanuseks sel hetkel 9 aastat. Veel nädal tagasi müras ta laste ja teise koeraga. Olin tol hetkel kindel, et ta näeb paar suve veel kindlasti ära. Võttes arvesse jõuluhommikul juhtunut teadsin, et ikkagi suudan nutta. Järgmise paari päeva jooksul valasin 3/4 oma viimase kümne aasta jooksul nutetud pisaratest. Pisaraid valasid paljud meie ümber. Keira isegi nädalaid hiljem. Inimesed, kes seda koera tundsid teadsid kõik, et ta on väga eriline.
15. Aprillil avastasin, et mu nädala jooksev jooksukilometraaž ületab 70 km. Loodan, et see maht toob peale väsimuse ka tulemusi. Väsimust tõesti kohati on palju. Rattaga sõitma ja ujuma enam praktiliselt ei jõuagi. Aga kas peaks? Käime poisiga jõusaalis ja airsofti mängudel. Muus osas on rohkem jooksutrenn. Klubitrennides olenevalt olukorrast teen kohati peale juhendamise ka ise kaasa. No venitused ja ÜKE osa pigem teen.
21. Aprillil sain kirja enda jaoks järjekordse külaka võidu. Toimus Vaela Jüriööjooks. Kuna tugevat konkurentsi seekord ei olnud tuli võit soolojooksuga. Proovisin sellegipoolest oma võimeid testida. Paar päeva varem külmetusin, mille tagajärjel tabasid mind põiepõletik ja kõhulahtisus. See tegi oleku veidi hõredaks. Jooks toimus maastikul. Otsustasin, et katsetan, kas Vaporflyd on pehmel pinnasel sama head, kui asfaldil. Ei olnud, kuna pea olematu mustri tõttu libises jalg igal sammul tagasi. Lisaks neelas maapind endasse suure osa iga süsiniklplaadi abiga tekitatud tõukest. Kuigi alustasin omast arust konservatiivselt, siis kes teab Vaela terviserada on see selline igavesti kaval energia neelaja. 1500 m ringide ajad vastavalt 6:03 ja 6:07, mis hetkeseisuga tähistavad Stravas ringirekordit. Planeeritud negatiivse spliti asemel hoopis väike ärakukkumine. Keskmine võimsus 316 w.
Peale minu ja Marguse toodi meie jooksuklubisse medaleid ka naiste rindelt (Salome naiste üldvõitja ja Pille vanuseklassi teine).
24. aprillil kasvatasin lõuatõmmetes isikliku rekordi 28 peale 3 seeria kohta (10, 9, 9). Need on rahulikud puhtad tõmbed ilma igasuguse kõikumise või nõksutamiseta (lõug üle kangi). Ma isiklikult pean lõuatõmmet meeste jõuharjutuste kuningaks või siis mehelikkuse mõõdupuuks (otsene seos jõud/kehakaal) suhtega. Uue harjutusena lisandus "power clean", ehk jõutõmme rinnale. Seda teen praegu 60 kg kangiga ning kordused jäävad pigem viie kanti. Iseenesest hea plahvatuslik harjutus, mis kaasab palju lihaseid ning tõmbab hingetuks.
Aprilli viimasel päeval tuli tõukerattakrossis Vaela Spordiseltsi esindada. Tiimis 2 meest, 2 naist ja laps (kuni 12 aastat). Pleale minu minu jooksugrupist Annika, Margit ja Margus ning lapsesindajaks võtsin õepoja Revori (kes muide sõitis väga hästi). 11 tiimi hulgas olime kindlalt kolmandad. Sõitsin viimast vahetust (2 x 1 km ring). Paar meest sain kätte, kuid kahjuks selgus, et need olid ringiga jääjad. Teise koha ankrumeest nägin alles viimase paarisaja meetri peal ja seal polnud enam midagi teha.
Tahate numbreid ka, eksju?
Koer on maetud kuuse alla - õigemini sinna on maetud tema tuhk.
