Tallinna Maraton 2023 - tegelikult oli ju äge

Teeme seekord nii, et kõigepealt räägin ma maratonist endast ning peale seda tulevad proloog ja epiloog. Nekroloogi õnneks seekord ei tule. 

Kõige esimene maraton, milleks ma sihipäraselt treenisin oli aastal 2013, ehk täpselt kümme aastat tagasi. Anneli treenis tol aastal esimest korda poolmaratoniks. Toona olime noored, ilusad ja tugevad ning ajad olid meil 3:48 ja 2:12. Sel aastal olime lihtsalt veelgi ilusamad ja tugevamad.

Minu viimasest maratonist, mis oli Tallinnas möödus neli aastat ning ka praktiliselt kogu rada oli teistmoodi. Sel korral kindlasti näiteks tõusurikkam. Maratoni ajastusega läks selles mõttes veidi nihu, et lisaks juba varasemates postitustes mainitud asjadele sattusime järjekordselt vist kõige kuumemale päevale. Hommikul ja stardis oli tegelikult üsna normaalne, pilvine ja 16 kraadi. Suuremat sorti WC järjekorras passimine mind seekord ei seganud, kuna niikuinii erilist soojendust teha plaanis polnud. Start oli viidud sel korral Toompeaesisele Falgi teele, ehk hakkas üsna järsu allamäega. Sellest mulle muidugi kasu polnud, sest stardinumber 19** tähendas seda, et ees oli paras inimmass ja peale pauku tuli veidi seista, siis sai kõndida ja kaare alt sain juba joostes läbi. Esimestel kilomeetritel slaalomit ei teinud. Jooksin ennast sujuvalt soojaks. Kui tekkis mugav vaba ruum, siis liikusin vaikselt ette, muidu eriti ei põdenud. Sel korral oli veidi teistsugune lähenemine. Mu kella ekraan oli sätitud nii, et nägin suurelt järelejäänud distantsi, ning natuke väiksemalt Strydi järgi watte. Niipalju ma teadsin, et rohelises tsoonis peaks keskmine tempo kuskil 4:30 +- 10 min/km tulema kõikudes siis vastavalt tõusunurkade ja tuule järgi. Seda viimast oli muide üsna vähe.

Vähehaaval liikusin 3:45, siis 3:30 grupist ja kuskil viienda/kuuenda kilomeetri kanti sain Marko Alberti 3:15 tempogrupist mööda. Viie kilomeetri vaheajapunktis olin kuskil 240-s. Edasi jooksin põhiliselt üksinda, mis oli mõnus, selline paras zen. Ega ma muud ei teinud enamuse ajast, kui püüdsin vähehaaval kaasjooksjaid ja iga viie kilomeetri kaupa liikusin ca kümmekond kohta ettepoole. Enesetunne oli hea ja energiatasemega tundus ka, et oli hästi. Stryd aitas tõusudel hoida niipalju tagasi, et kõik, kes pikkadel tõusudel mööda läksid saadi ilusti laskumistel ja laugetel kohtadel uuesti kätte. Pikemad koos või siis paarisjooksmised olid ühe härraga (vast 60 tuuri), aga ta vajus peale kümnendat natuke ära ja Taani naisega, aga meie tempo jaotus ei klappinud. Ta kippus tõuse üle forsseerima ja laskumised jooksis minu jaoks liiga aeglaselt. Mul ei olnud mingit soovi mäe peal punasesse minna ja väga ei põdenud kui tempo mingi 5:20 peale lasin (numbreid nägin alles hiljem Stravast), sest kilomeetri-paari pärast sain ta niikuinii jälle kätte.

See peaks olema Harku tõusu algus (ca 20 km). Taga on nn. Taani naine, kellelt

ma lõpuks kuskil 10 minutiga ära sain.

25 pealt hakkasid esimesed õudsad asjad vaikselt pihta. Päike tuli välja ning tundsin, et pean hakkama endale joogipunktides külma vett pähe ja kaela jne kallama. Olek oli sellegipoolest veel üsna hea, mõnedest vanadest konkurentidest nagu Martin Sagaja, Mari Boikov möödumine andis ainult lisaenergiat. Geele ma muide tarbisin nii, et esimese geeli võtsin umbes 12 km pealt ja sealt edasi veel kolm (ühekaupa ikka) iga 7-8 kilomeetri järel olenevalt sellest, kus parajasti joogipunkt asus. Arvutasin kella pealt kilomeetreid tagurpidi ning teadsin, mis kohapealt on vaja hakata järgmist punkti ootama noh, et pealejook oleks olemas. Kui geeli ei võtnud, siis jõin spordijooki. Geeliga koos läks ainult vesi.

Kuskil kolmekümnenda kilomeetri peal tundsin, et hakkan vaikselt väsima. Võrreldes viimase maratoniga oli see tunne ca 10 km hiljem, mis tundus tol hetkel väga hea näitaja. Mõtlesin, et kui 35 peale samas rütmis edasi paugutan, siis viimane seitse tuleb tahtejõu pealt. Muide, mitte ükski mu vigastus ei andnud maratonipäeval tunda. Va. hüppeliiges, mis oli viimastel kilomeetritel valulik, aga see poleks mind niikuinii seganud. Ühel hetkel avastasin, et suure veekallamise ja higistamise peale on mul number nurgast lahti rebenenud. Mõtlesin, et pean ta ette tagasi saama, sest kui ma ta kaotan, siis ei saa ju aegasi kuhugi kirja. Surusin haaknõela läbi numbri ning panin ta omast arust kinni. Vaatasin veidi aja pärast, number lahti ja haaknõel tilpneb lahtiselt niisama. Tol hetkel tekkis kinnisidee, et pean ta kinni saama. Aga ei saa, sõrmed veest ja higist megalt libedad. Aeglustan, jään sisuliselt seisma, surun nõela sügavale sõrme, valgub verest punaseks. Mõtlen, et äkki annab see lisa adrenaliini edasi suruda. Sain numbri tagasi. Kaotasin sellele jamale pool minutit. Suva see number, peaasi, et jaksaks lõpuni joosta. Saan tempo üles. Kuskil 35km kanti tuleb ka joogipunkt, aga unustan geeli võtta. Taipan seda alles siis kui olen sealt läbi. Tean, et üks punkt tuleb veel, aga siis on ju võistlus praktiliselt lõppenud. 35. kilomeetriks olen tõusnud muide oma siiani kõrgeimale positsioonile (170) Kuigi tempo hakkab langema kannatan vaikselt edasi. Tundub, et vähemalt viiest minutist võtan kilomeetreid siiani kiiremini. Mõni varem püütu läheb must mööda, möödun ka ise mõnest haamri saanust.

Olen Kopli tänava keskel. Ees ja taga on tühjus. Järsku hakkab tänav mu ees kaldu vajuma. Jalad kaovad alt ära ning panen käpa maha. Ajan ennast uuesti püsti ning komberdan tee äärde puu alla varju. Hakkan puude all vaikselt edasi kõndima. Rohkem inimesi läheb mööda. Tunnen, et keha temperatuur läheb allapoole ja saan hakata sörkima. Nüüd tõesti sörkima, mitte jooksma sest suurema kiiruse peale tahab peapööritus tagasi tulla. Süda on kergelt paha. Inimesi möödub siit ja sealtpoolt. Samas möödun mõnest, kes on veel rohkem koomas. 3 km enne lõppu ja Marko Albert möödub oma 3:15 pundiga. Või siis ca 30-pealisest pundist on tema juures alles ainult kaks inimest. Sain päev hiljem Kailt teada, et finišisse oli ta üksinda saabunud. Natuke veel minna ja tee ääres on Anneli ja Kätlin. Lobisedes tiksun oma seasörgiga edasi. Inimesed elavad kaasa, eneseirooniana hõikan neile, et kohe läheb spurdiks. Üks Taani naine läheb 600m enne lõppu mööda. Mitte see, kellega koos jooksin, vaid üks teine kellest juba ca 15 km kanti mööda sain. Teen Annelile žesti, mis näitab et rohkem endalt kohti ära võtta ei lase. Lõputõusul natuke hagu ja need paar inimest uuesti seljataha jätta on selleks korraks see jube distants jälle alistatud.

Epiloog

Ma ei usu, et ma midagi tempovalikus valesti tegin. Temperatuur läks tõesti ootamatult kõrgeks ning oli raske ette näha, mida see mu maratoni lõpuga teeb. Samas esimesed 25 km oli mugav kruiisimine. Võimalik, et vastus peitub proloogis. Peale maratoni niitsid muru, jalutasin ja mässasin koertega. Ei midagi sellist, mis esimestel aastatel. Lihasvalu natuke on, aga muidu tundub klõik tibens-tobens.

Proloog

Päev enne maratoni toimib kõik. Hommikul jookseb Anneli poolmaratonis isikliku rekordi: 1:45:55, mis on 27 minutit kiiremini, kui 10 aastat tagasi. Mul tuli võrdluseks maratoni pealt ainult pool tundi. Ise jooksen viimase krossijooksu etapi. Kuna ka mu põhikonkurendil Priit Kingol on kindel plaan maratonil osaleda, siis teeme koos kergema tempojooksu. Veidral kombel lõpetame koos teiste maratonimeestega, kes tulid samuti kohta hoidma või niisama läbima: Erkki Hummal ja Janar Säkk. Sarja vanuseklassi karika sain kätte.

Anneli oma parimal jooksul

Maratonieelne nädal oli veidi raske. Kolmapäeval olin lähetuses. Magasin eelneval ööl vaid 4 tundi. Samal päeval oli ühel mu koertest operatsioon. Kui millalgi öösel saabusin, siis selgus et rohkem vabatahtlikke pole ning tuleb mul endal keskaasia lambakoer kaissu võtta. Ehk siis veel üks magamata öö kohe otsa. Kas ja mida need asjad mõjutasid? Raske öelda, arvan, et kuumus mõjutas ikkagi kõige rohkem. Lisaks tuletan meelde augistikuu vormilangust, vigastusi ja meeletut üleväsimust. Äkki hea, et niigi läks?

 

A Dios Le Pido

 19. augustil teen tõenäoliselt raskeima trenni enne maratoni. Trenni teeb eriti raskeks tõik, et eelmisel õhtul mängin 3 tundi Warhammerit (jalgadel tammumine) ja söön kõrvale mingit kräppi. Hommikul mõtlen, et oleks pidanud ennast laadima, aga pole eriti millegagi enam laadida. Teen kolm sooja juustusaia. Mõtlen, et täna ma jooksen peaaegu maratoni ilma teiperi ja laadimiseta (eile jooksin 10km). Kui asja ära teen, siis maraton ei saa ju olla raskem. Kahe tunni ja 55 minutiga jooksen tõusvas tempos nati üle 36 kilomeetri. Vahepeal on ikka päris raske. Kolmekümne teisel kilomeetril on õudsalt raske. Peaaegu murdun. Trennist Kadri küsis järgmisel päeval kui kiiresti ma jooksin? Talle tundus nagu teeks 100 meetri lõike. Einohh komplimendid mulle meeldivad. Trenni kestsin ära. Kuigi esiti oli raske diivanilt püsti saada, siis 2 tundi hiljem tuiasin ringi Kiili kohvikute päeval ja tankisin oma kalorid ilusti burgerite ja kookidega tagasi.

22. augustil avastan ennast mõtlemast. Jooksin just varahommikul metsas 10 kilomeetrit. Täitsa lõpp milline kaif on joosta enne kella seitset uduses ja niiskes metsas ilma särgita. Jooks kui spordiala toob meid kõige lähemale inimese ürgsele olemusele. Taban ennast mõtlemas, et olen 43 aastat vana, see on siis umbes ürginimese oodatav keskmine eluiga. Samas on mu füüsiline võimekus selline, et kui praktilised oskused välja jätta, oleksin võimeline olema täitsa asjalik kütt või sõdalane. Enamik tänapäeva mehi seda enda kohta ilmselt öelda ei julgeks. Mõtlen, kui ma olin 33, nii 10 aastat tagasi, või hoopis 23. Tõenäoliselt olen hetkel kõige tugevam, kui vaadata kui kiirelt ma võin joosta, ratast sõita, suusatada, lõuatõmbeid, erinevaid raskusi tõsta jne. See on tegelt inspireeriv tunne. 10 aastat tagasi olin ma kindlasti painduvam ja oskasin tõenäoliselt paremini poksida. Ma ei usu, et palju paremini, kuna mul on tunne et aastatega sisse kodeeritud liigutuste mustrid ei kao nii kergelt ära.

23. August – Kangru Kross

Kangrus tuli joosta ametlikult kaks kilomeetrit (kaks ringi krossirajal). Minu ja Olegi GPS-i jaoks tuli distantsi kokku 1.88 / km. Samas kui arvesse võtta tihedat metsa ja väga kurvilist rada, siis kes seda GPS-i täpsust seal teab. Rada oli küll kõvem, kui Vaela-Mõisaküla, kuid samas künklikum (või siis küngas pluss auk) ja nagu öeldud kurvisem. Muidu hea pinnas, kuid kohati turritas mõni kivi või juurikas. Soojenduseks tegin kaks või kolm ringi ning võimlesin. Soojenduse ajal tabasin ennast mõtlemast, et nüüd kolmandat korda küll enam jalga väänata ei tahaks.

Raja ääres seisis mu peamine konkurent Kaspar rattariided seljas. Kuna stardini oli vaid kümmekond minutit uurisin, kus ta jooksuriided on. Selgus, et tekkinud terviseprobleem ei luba tal joosta ning taandab ennast karikavõistluse konkurentsist tõstes mind selle esikohale. Natuke kahju, võitlus oli meil kõva, kuigi mul poleks enam sanssi olnud seda vahet kinni joosta. Mis teha, piiripeal veteranisport nagu meil on, asjad juhtuvad. Ometi tegi ta mul elu lihtsaks. Nüüd tuli ainult natuke vahet suurendada järgmise mehega, et päev enne maratoni ei peaks Paeknas liiga palju pingutama.

Okei, starti. Alustan ettevaatlikult, kuid omastarust piisavalt kiiresti. Kahte kilomeetrit pole kerge joosta. Kuidas joosta kiiresti, aga mitte liiga kiiresti? Vigadeks palju ruumi pole. Nagu oodatud lähevad ees Oleg ja Erkki (Hummal), aga läheb ka kolmas – keegi tundmatu sinises särgis. Lähen omas rütmis neljandana. Vahe esimestega kasvab, aga minu selja tagant läheb vähehaaval hingamine ja sammumüdin vaiksemaks. Loodan, et ehk sinisärk hakkab kustuma. Ei hakka, kuigi peale 800 meetrit enam meie vahe ei suurene. Esimese ringi lõpus näitab tabloo umbes 3:30 – täitsa hea tempo ju. Hakkan ennast vaikselt kooma poole vajutama. Vahe sinisärgiga hakkab vaikselt vähenema. Mõtlen et enne lõppu on vaja see 15-20 meetri peale saada, siis on tugeva spurdiga võimalust. Poole ringi peal karjatan – väänan uuesti vasakut jalga. Valus on, teen mõned kõnnisammud. Proovin longates jooksma saada. Vaikselt hakkan uuesti hoogu üles saama. Eesolija on lootusetult läinud. Kurvis kiikan üle õla – paar taganttulijat lähenevad. Pean läbi valu spurtima. Ca 10 sekundit kaotasin teisel ringil, kui vanuseklassi lähima konkurendi ees on mul 20 sekundit jälle juures.

Arvutan kiirelt, et viimasel etapil võin joosta kilmeetreid kuni 30 sekundit tavapärasest aeglasemalt, ehk sisuliselt maratonitempos.

Jalg on rohkem paistes, kui eelmiste äparduste tagajärjel. Valusööstud käivad isegi hüppeliigese siseküljes ja tallas. Külmutan pidevalt. Järgmistel päevadel on kõik igatpidi jooksuga üsna halvasti. Lonkan ja olen igatpidi väsinud ning katki. Laupäeval teen lühendatud pika jooksu. Kogu tee on valus, aga 24 kilomeetrit saan läbitud. Tundus sama raske nagu jookseks 36, iga külje pealt. Pikad tempolõigud (5 x 1,6 km) on tempo poolest Ok (4:10-15), aga enesetunne on nadi. Järgmisel päeval jooksutrenni ei tee, veedan hoopis päeva airsofti mängides.

28. augustil tunnen, et hakkan vaikselt jalgu alla saama. Jooksen koos klubiga statal 4 x 1200. Tempo 3:45 / km ja hingamine on normaalne. Aga ei, järgmisel päeval jälle raske olla. Pea läheb paksuks ja joosta raske. Palavikku õnneks pole. Täna, 30. augusti lõpus plaanin ennast kirja panna. Kahjuks sain sekord mina enne otsa, kui võistlus kätte jõudis. Tahan asja siiski lõpuni teha ning peale seda oktoobrini puhata.

Loodan väga, et järgmise postituse saan kirjutada positiivses võtmes Tallinna maratonist: „A Dios Le Pido“ (palun jumalat). Ma pole religioosne, lihtsalt suvaline pealkiri.

start

  esimene ring

finiš

Neli nädalat ja katki ei tohi minna

 Tagasivaade kesksuve treeningutele.

Kõigepealt jooksukilometraaž viimasel kolmel kuul:

Mai - 227 km

Juuni - 291 km

Juuli - 308 km

Tegelikkuses võib nendele numbritele 5-10% juurde lisada, kuna ma ei mõõda võistluseelseid soojendusi ja mahasörkimisi. samuti ei mõõda erinevate treeningute käigus tehtud lühemaid jooksuringe. Lisaks jooksule olen teinud korralikus mahus ÜKE-t minimaalselt kahel korral nädalas.

Kuigi Peetris loodetud 38 minuti alistamist ei juhtunud võitsin kõiki lähimaid konkurente kelle nime ja välimuse silma järgi ära tunnen nende hulgast, kes mind maikuus Raplas võitsid. Kas on liiga ambitsioonikas selle põhjal väita, et olen isikliku kavaga suutnud ennast paremini treenida kui muud klubid (Treeningpartner, Sparta, Jooksupartner jne) minu konkurente? Ühe möönduse siiski lisan: Tarmo Kaisla, kes jooksis väga korraliku 37:16, mis oli isegi parem, kui tema tänavune Rapla tulemus. Minu puhul tuleb arvestada ka seda, et Peetri (erinevalt Raplast) sai joostud ilma teiperita tugeva plaani pealt, st väsimuse foonilt.

Nagu juba varem mainitud, siis sel aastal kasutan maratonitreeninguks natukeekstreemsemat lähenemist, kus pikad jooksud on esiteks oluliselt pikemad, kui varasematel maratonitrenniperioodidel ning alati tugeva lõpuga. Nad on kindlasti ka oluliselt pikemad, kui treenerid tavaliselt minu tasemega inimesele soovitaks. Miks sai selline otsus tehtud? Mul ei ole elus olnud maratoni, kus viimane kolmandik poleks olnud suure ärakukkumisega. Ehk teen katset, kas sellise lähenemisega on võimalik treenida mu lihaseid pikemat aega koormuse all vastu pidama. Minu 3:11 ja kahel korral 3:17 on kõik osaliselt kõndides tehtud. Usun, et antud meetod ei tööta kindlasti kõikide peal. See kava on siis kaasa toonud meeletuld raskeid trenne, millest viimase pikkus ületas 35 kilomeetrit. Lisaks oli tol päeval ka pisavalt kuum, nii et pidin peale 30 km läbimist tempolõigul kolmel korral sörgi peale üle minema, kuna tekkis tunne, et sama tempoga jätkates hakkan teadvust kaotama. Kas see kava töötab või mitte saame teada siis, kui olen Tallinna maratoni läbinud. Kas ma sinna jõuan? Veel kolm ja pool nädalat võimalik ennast suure koormusega ära lõhkuda. Viimasel paaril nädalal koormused langevad ning seal ilmselt enam suuri vigastuseriske pole. Sinnani aga on kõik lahtine.

Üks huvitav asi, mida Garmin näitab on race predictor. Olgu öeldud, et minu puhul eksib Garmin ca kaks minutit kümne kilomeetri kohta. Ehk ennustab mind aeglasemak, kui ma võistlustel olen. Tegelikult pole see nii oluline. Oluline on see, et graafik on järjepidev. Võtab arvesse mu pulssi erinevatel tempodel ja proovib ennustada, mis vormis ma hetkel olen. Kui jooned tõusevad, siis on areng positiivne. Siin on näha, et varakevadel olen teinud kiiret arengut (osaliselt ilmselt ka tänu lume minekule) ja pärast seda on sammud läinud väiksemaks. Eks ta peab ka nii olema, kuna olen jõudnud lähemale oma isiklikele rekorditele.

Garmini viimase 12 kuu hinnang minu võimetele

Kodarad kaikaid täis

Augusti teisel nädalal hakkab jama pihta. Lõdvestusjooksul peale selle aasta pikimat trenni väänan vasakut hüppeliigest. Väänamine üle mitme aasta mõtlen. Natuke lonkamist ja jooksen lõpuni. Ilmselt olin liiga väsinud. Tähelepanelikum tuleb olla, aga mis teha. Midagi hullu ei juhtu ning valu taandub mõne päevaga.

Kaks päeva hiljem teisipäeval teen kilomeetri testi. Jooksen küll kolm minutit, kuid kuna 40 meetrit jääb kilomeetrist puudu võib pmst sellega arvestada. Keskmiseks tempoks 3.08 / km, mis peaks olema isiklik rekord. See on 7 sekundit parem kui viimasel korral. Pärastlõunal istun juba ei tea mitmendal koosolekul. Olen kuidagi eriti väsinud. Järsku on süda ka paha, tahaks oksendada. Kuna oleme juba üle aja, siis vabandan ja lahkun. Hiljem lisanduvad pea- ja kurguvalu. Olen ilmselt mingi pisiku külge saanud. Võtan paar päeva rahulikult. Milline ebaõiglus mõtlen. Pean tegema tööd, aga ei saa teha seda, mida ma päevas kõige rohkem tahaks – treenida. Muidugi see väide „pean“ on üsna lapsik – mitte midagi ma ei pea. Lihtsalt valikud elus. Eesti riik on mul õnneks valimise väga lihtsaks teinud. Niikaua kuni suudan oma jalul arvutini komberdada pole mingit haiguslehe võtmist. Kolm esimest haiguspäeva tuimalt palgast maha – tänan ei!

Laupäeva hommikuks on enesetunne jonksus. Teen 20 minuti testi. Kuna mu 10 km keskmine power on sel hooajal 320 w ja kilomeetri 380 w, siis arvab Stryd, et ma olen nii kõva mees, et üle 340 wati teen 20 minutit ikka ära. Alustan haigelt kiirelt ja teisel kilomeetril hakkan hävima. Kangutan kuidagi lõpuni ja saan tulemuseks ca 5.3 km keskmise tempoga 3.48 / km. Rahul ei ole, aga pingutasin korralikult.

Õhtul lähen kontserdile: Weeknd. Kontsert on hea. Peale ühte saan öösel voodisse, kuid pea heliseb läbi une hommikuni, kuni kella kuuest on uni läinud. Anneli näitab telefonist miimi: noored meie taga: „nägin mingeid neljakümneseid, ei usu, et nad ühtegi laulu teavad.“ Olen päev otsa uimane ning lõppeks hakkab magu valutama. Esmaspäeva hommikuks on kurgu- ja peavalu samuti tagasi. Vahepeal toimivad maitseelundid naljakalt. Äkki on Covid. Kiirtesti otsida ei viitsi. Tegelikult pole mul selleks aega, praegu on kõige tähtsamad treeningnädalad enne maratoni. Jätan treeningpäeva vahele, järgmisel jooksen kurguvaluga 10 kilomeetrit. Algul on mõnus pärast teevad kuumus ja kurnatus liiga.

Teisipäevast ÜKE-t järjekordselt klubitrennis kaasa teha ei saa, aga kolmapäeva hommikuks on kurk jälle terve. Võtan riski ja teen 2 x 20 min tempojooksu eesmärgiga joosta ca 4:05 / km. Teisel kilomeetril, kui tuleb killustikul joosta väänan järjekordselt sama hüppeliigestEsimese puraka teen ilusti ära, kuid teise keskel hakkab keha kuidagi tühjaks minema. Ilmselt ei suutnud keha tänu maos olnud põletikule piisavalt hästi glükogeeni omastada ja jooksen ennast sellest lihtsalt selleks ajaks tühjaks. Mis teha, otsustan, et jätan jälle treeningpäeva vahele andmaks kehale võimaluse veel taastuda.

Täna, 18 augustil tunnen, et olen tagasi. Vasak jalg on kinesioteibitud, parem reiepealne annab pea igal jooksul tunda. Raskematel jooksudel annavad tunda parem säär, vasak tagareis. Vahepeal kui olen palju jooksnud on trennide alguses vasak põlv veidi kange. Need asjad mind ei morjenda, sest tundub, et vorm on Ok ja üldvastupidavus väga hea. Ees on 10 kõige raskemat ja kriitilisemat päeva. Üks tõsine tagasilöök ja kaalun tõsiselt Tallinna maratoni plaani ümber mängida.

Käkerdame juuli teises pooles ning paneme punkti Peetri jooksuga

 Juuni alguses mõtlen: varsti algab puhkus. Saan puhata ning veelgi rohkem ja kvaliteetsemalt treenida, toituda jne. Ehk augusti alguseks olen nagu tippsportlane. 

Tegelikkus! Puhkuse esimesel nädalal lähen perega kolmeks päevaks Lätti. Kuigi tossud on kaasa, sis meie Riia hotell asub sellises kohas, et eriti kuhugi jooksma minna pole. Pole ka väga aega ja ega tegelikult tahtnudki. Ilmselt tuleneb see keskkonnavahetusest. Äkki on hea, saan võistlusest ilusti välja puhata. Vähemalt liigume mõõdukalt ning toitumine on ka enam-vähem korras. Igal juhul nädala lõpuks olen tagasi ning reedel joksen juba kvaliteetsed 31 km pikka jooksu. Enestunne võttes arvesse treeningu raskusastet täitsa Ok. Siit on ju maratonini veel peenikesed 11 km. Edasi koliseb asi allamäge. Laupäevaõhtul on Marguse 50. Saan küll mõningase võitlemise tagajärjel poole ühest öösel minema ja tuttu, kuid kokteile on selleks ajaks keres juba paras ports.

Järgmisel hommikul liigun Varbla suunas - igaaastane laager koos vanade sõpradega. Kolm ööd ja päeva. Päeval proovime olla natuke asjalikumad, ehk mängime võrkpalli, käime burksiputkas, mängime Magic the Gatheringi jne, kuid õhtud mööduvad mõnusas seltskonnas sauna, tünni, õlle, džinni ja rummi saatel. Esimesel õhtul päris hulluks ei lähe ning pooleldi pohmasena suudan järgmisel lõunal vomax intervalle joosta. Neljanda intervalli keskel hakkan kõndima, kuid viiendal olen jälle jalul - ei liha ega kala. Rohkem Varblas endale tosse alla ei saa, See-eest on seltskond hea, kokteilid maitsvad ning liha läheb alla kõikvõimalikes variatsioonides ikka kilode viisi. Kolmapäeva õhtuks, kui ümmarguse ja kurnatuna tagasi jõuan otsustab tervis öelda: mina enam ei mängi! Kurk haige, pea valutab jne. Tahaks ennast kaaluda, kuid igal hommikul unustan kaalule minna. Et oleks võrdlusmoment, siis kaalun alati hommikul peale ärkamist. Enesetunne ja peegel ütlevad, et olen kahe nädalaga ümmargusemaks muutunud. Jätan haiguse tõttu jooksmata, kuid proovin teha erinevaid kodutöid. Reedel, päev enne Peetri jooksu jooksen haigena. Mõtlen: kas kõik või mitte midagi. Laupäeva hommikul tunnen kurgus veel kerget kriipimist, kuid muidu on täitsa hea. Tundub, et seekord sai immuunsüsteem pahalasest üsna kiiresti võitu.

Peetri jooks  

Ilm on jooksuvõistluseks seekord parem. Temperatuuriks näitab auto sihverplaat 21 kraadi. Ilm on pilvine. Osad ütlevad, et ka niiske. Samas on ka keerutav tuul. Peetris on alati tuul. Ütlen eteruttavalt ära, et rada on tänavu raskem, kui eelmistel aastatel. Kust ma seda võtan? Võrdlesin käesoleva aasta tulemusi viimase viie aasta tulemustega ning nii meeste kui ka naiste esikolmikud on ca minuti aeglasemad. Asi ei ole selles, et konkurents on sel aastal nõrk. Näiteks meestest sai teise koha eelmise aasta võitja 50 sekundit aeglasema tulemusega kui eelmisel aastal. Naiste puhul tuleb vahe veelgi surem. Kaisa Kukk sai sel aastal naistest teise koha poolteist minutit aeglasema ajaga, kui tema kahe aasta tagune võidu aeg. Miks? Ilm oleks nagu okei. Pakun, et põhjus on selles, et joostakse kaks ringi ning seetõttu on rajal kurve rohkem, lisaks on mitmeid lõike, kus tuleb joosta kruusal või suisa kividel (käib usin teede remont).

Kuna kõik ilusamad jooksuriided on pesus või mustad, siis pean olema üleni kollane, nagu tibu. Mõtlen, et olen ümmargune tibu. Kustkohast mul nii palju kollaseid jooksuriided osta õnnestus? Sooja seekord teha ei saa, kuna pean 20 minutit peldiku järjekorras seisma. Kivi siinkohal korraldaja kapsaaeda. Seda enam on mul põhjust joosta nii nagu esiti plaanisin: esimene ring passiivselt ning teisel ringil tempot juurde kerida. Jõuan veidi WC sabas võimelda ning enne starti kolm kiirendust teha. Kobin stardialasse ning näen, kuidas Kaisa Kukk veel viimaseid kiirendusi teeb. Endal selline füüsiline vorm, nagu hakkaks kohe olümpiale sõitma.

Antakse start ning hakkan vaikselt tiksuma. Erinevalt tavapärasest seekord lausa piinlikult rahulikult. Must jooksevad mööda mitmed noored poisid ja ümmargused mehed. Või olid need hoopis ümmargused poisid ja noored mehed? Õnneks nad kilomeetri pärast väsivad. Lähen oma ühtlases rütmis ning vaikselt hakkan inimestest mööduma. Kolmandal kilomeetril jõuan järgi tugevale ratturile ja suusatajale Emeri Lepale. Hoian tempot, kuid enam see nii mugav ei tundu. Kuna jooksen ikkagi kiiremini kui enamik inimesi mu kõrval, siis on ilmselt hästi. Mingil hetkel jookseme läbi autosalongi. Kuna olek on zen ja mõtted on jooksmise peal, siis ei pane isegi tähele mis marki seal müüakse. Edasi tulevad kurvid, kruusad ja värgid ning nii see esimene ring läbi saab. Kerge enesetunde check ning otsustan, et tempot veel tõsta ei tohi. Mõtlen, et äkki viimased kolm kilomeetrit. Leian ühe härra, kes edeneb soodsalt ning otsustan tema tuulest abi saada. Pikal vastutuule lõigul vaatan kellalt, et 4.2 km on veel minna, kuid minu pingutuse aste on selline nagu juba oleks vunki juurde pannud. Mõtlen, et jään tema taha ning vaatan, mis saab. Püüame järgmist gruppi, mille peas paistab ka Jürgen Weber. Rajaprofiil muutub kergelt langevaks. Mõtlen, et kasutan oma suuremat gravitatsiooni ning lähen ise vastutuules vedama. Saame nad kätte. Mõtlen, kas hakkame jälle Jürgeniga pendeldama nagu Raplas. Jooksen neist mööda, lisaks möödun ka Anne-Ly Palmist, Kaia Lepikust (võidan teda täna vist elus esimest korda). Keegi kaasa ei tule. Joosta on veel kaks ja pool kilomeetrit. Kas pean vastu? Kuigi pikalt on ette näha, siis gruppe ei paista. On üksikud jooksjad pikkade vahedega. Kannatan ja loen meetreid. Vaatan kella vist nüüd juba iga kahesaja meetri tagant. No ei taha otsa lõppeda see piin. Vähehaaval püüan veel paar selga. Kuigi olen veteran tundub, et sprindikiirust on veel veidi alles - viimasel neljasajal meetril parandam oma positsiooni veel kahe võrra.

Ei kukugi pingutusest pikali. Võtan oma medali, erinevaid reklaame, banaani, joogi ja lähen oma raja kõrvale jäetud spordijoogipudelit ära tooma. Õnneks/kahjuks on keegi ta tuuri pannud - selle oleksin pidanud juba mitu kuud tagasi ära viskama. Niikuinii plaanisin lähimasse prügikasti poetada.

Kodus vaatan Strava faili. Hämmastavalt ühtlane jooks oli. Kui tavaliselt joostakse kiiremini esimene ja viimane kilomeeter ning keskel tempo langeb, siis suutsin seekord ka jooksu keskel hoogu säilitada.

tibu on autosalongi sattunud. Sain ka lõpuks teada, mis margid müügis.

kuvatõmmis Stravast. Ma jooksin viimase kilomeetri tugevalt, lihtsalt rada oligi reaalselt seal väga raske ja seetõttu võib Stravast vale mulje endale luua.

Juuni lõpust juuli keskpaigani ühtlase tugeva treeningu lainel.

 Nii ootamatult, kui vasakusse jalga kuumalained tulid nad ühel päeval kadusid. Hakkasingi juba kartma, mis minuga toimub. Ilmselt oli mingi närvikahjustus ülepingutusest, mis vajas paranemiseks aega. Arvan, et tegin alaseljas millelegi liiga suure töötegemisega (palju raskuste tõstmisi).

Täidan lünki

Mõtlesin üle pika aja maratoni proovida ning miks mitte Tallinna maratoni rajal. Eesmärke ei taha esmakordselt seada. Kõige olulisem oleks ilma kõndimata lõpuni joosta (siiani pole õnnestunud). Juunis tegin ka oma tänavused esimesed jooksud üle 20 kilomeetri. Kuna alati on mind maratoni viimases kolmandikus krambid kimbutanud, siis nüüd proovin jõuda pikemate jooksudeni kui tavapäraselt (26-27 km) ning ühtlasi arendada pikkade jooksude lõpus tugevamat tempot. Peale juuni krossi otsustasin teha ca kuuajalise võistluspausi ning teha rohkem kvaliteettrenni ja tõsta mahtu.

Kaine Jaan

Esimest korda umbes üle 27 aasta kui olin Jaaniõhtul täiesti alkoholivaba. Läksin selle asemel järgmisel hommikul joksma. 25 km koos tugevama lõpuga (6 km 4:25 tempos). Raske oli, aga sain hakkama. Tempo võiks ka muidugi veits parem olla, aga kes teab. Äkki jõuame veel sinna.

Treening ja mahud

Jooksumaht mais oli madal 244 km ning juunis 290 km. Viimaste nädalate keskmine üle 80 km. Kuu alguses oli jooksu vähem, kuna käisin töölähetusel ja korra läks magu rikki. Enesetunne ütleb, et vorm on viimastel nädalatel paranenud. Lisaks on langenud kehakaal 76.4 kg peale ning ka visuaalselt on pilt parem kui kogu eelmise aasta jooksul üldse.

Trenni osas duubleid enam praktiliselt ei tee. Keskendun rohkem rasketele kvalittettrennidele. Hetkel tundub, et toimivad minu puhul paremini kui duublitega treeningtundide lakke ajamine. Jooksnud olen valdavalt varahommikuti algusega 6:30-7:00. Temperatuur on tunduvalt talutavam. Olen alati olnud rohkem seda tüüpi jooksja, kes kipub kergelt üle kuumenema. Alguses oli raske kohaneda kiirete lõikude jooksmisega kell 7 hommikul, kuid ajapikku on asjad paremaks läinud. Kergeid taastavaid jookse pigem pole. Taastun puhates, koduseid töid tehes või koertega jalutades. Siinkohal on hea meenutada mu endist treenerit Taivo Püi-d "sul pole mõtet lihtsalt mahu pärast joosta ja ennast ära väsitada, parem jookse vähem ja kvaliteetsemalt". Olen proovinud sellel hooajal nii käituda ning praegu ütleb enesetunne, et see lihtsalt toimibki minu puhul paremini.

Südasuve Challenge

Kuigi juuli temperatuur on olnud valdavalt jooksjale sobiv, siis nagu kiuste otsustas ilmavana teha nii, et võistluspäev sai olema väga päikeseline. Start oli lõunal. Selleks ajaks oli päike asfaldi korralikult kuumaks kütnud. Temperatuur oli 26-27 kraadi ning päike paistis lagipähe. Mõndades kohtades aitas jahutada kerge merebriis. Juba soojendusjooksu tehes sai selgeks, et siin tuleb igas punktis juua ja võimalusel endale midagi külmemat kraevahele kallata.

Võistlejaid oli kümne kilomeetri ditantsil vast kolmesaja tuuri. Rada, kuigi heade vaadetega, siis oma ülesehituselt kahjuks üsna igav - Surfiklubi eest kesklinna suunas Reidi teeni ja siis sama teed pidi tagasi.

Stardikorraldus mulle meeldis. Jooksjad lasti rajale kümne kaupa kümnesekundiste intervallidega. Paljudel võistlustel kipun ma tänu tihedatele stardikoridoridele kaasvõistlejate otsa koperdama. Sel korral sai kohe algusest oma asja teha. Võtsin koha sisse neljandas laines. Teadsin, et poodiumile ei konkureeri, seega ei pea kõiki põhikonkurente piidlema. Samas annab neljas laine mulle lisamotivatsiooni sellega, et saan ehk eesjooksjaid vaikselt kinni püüda. Alustasin rütmiga, mis tundus mulle suhteliselt kerge. Kuskil pooleteise kilomeetri pealt hakkas kahekilomeetrine tüütu nõukaaegsetest betoonplaatidest koosnev vähemalt kaks kilomeetrit kestev lõik. Kuigi tempo plaatide peal veidi rauges oli see piisav, et jätta seljataha veel viimasedki minu lainest startinud. Selleks momendiks olin püüdnud kinni ka teised varem startinud nõrgemad jooksusõbrad. Eks neid selgasi veel aeg-ajalt tuli, aga nüüd juba palju hõredamalt.

Enne tagasipööret hakkas kaugusest paistma esimesest lainest startinud naiste liider Anne-Ly Palm. Kuskil seitsmendal kilomeetril sain ta kätte, kuid kuskil selleks ajaks hakkas mu keha vaikselt üle kuumenema. Kergelt vastu puhunud meretuul oli asendunud leitsakuga, mis tundus mu ümber täiesti paigal püsivat. Olen seda vist korduvalt kirjutanud, et kui teistel on kuumuses raske joosta, siis mul on see tavaliselt suisa kohutav. Ime, et niigi kaugele olin ilma suurema piinata jõudnud. Mingil hetkel olid jalad juba parajad makaronid ja pea oli ennast vist juba kuhugi kosmoselainele lülitanud. Tõenäoliselt andis proua Palmile lisainnustust see, et ta mind uuesti kätte sai ja mööda läks. Kui mul oli üha halvem, siis tema keeras hoopis vinti peale. No pagan, naisi ikka täna võidan, mul peaks ju pool minutit hilisema startija edumaad veel alles olema. Sellest viimasest kahest kilomeetrist ma väga rääkida ei taha, no oli väga, väga ebamugav. Protokolli järgi oli mu aeg tol päeval kaheksas, mis on ju täitsa norm. Aeg 39 ja umbes pool minutit ei ole midagi, mille üle rõõmustada. Kui kedagi veel huvitab, et kui palju ma siis endalt kahe kilomeetri jooksul eest ära joosta lubasin, siis oli see neli sekundit. Ehk isegi kui on väga raske suudab inimene ennast kokku võttes ikka üsnagi kiirelt liigutada.

selline see betoontee - vaja jälgida suuremaid pragusi, et ninali ei käiks

või midagi välja ei väänaks

Tahaks kõrgemale lennata, aga tiivad ei kanna - Mai 2023

11. mail tehti ajalugu

Esimest korda kaotasin jooksuvõistlusel oma õpilasele. Võistluseks siis Kiili krossijooksude sarja esimene etapp - maastikujooks Kiili pargis ja staadionil.

Konkurents oli külaka kohta vägagi tihe. Paar kiiret Audentese noormeest ning enamik valla tuummisemaid jooksumehi. Distantsiks siis 2 ringi kogupikkusega 2.3 km, ehk korralik andmine. Rada oli pigem raskemate killast. Üks järsk tõus ning palju järske kurve, mõni nii järst et kurvi väljavõtmiseks tuli hoog peaaegu nulli tõmmata.

Kiili valla Kross

Esimestest meetritest lennati Erki Hummali vedamisel ajuvabalt kõrge kiirusega minema. Peale esimest kurvi staadionilt murule tempo küll mõnevõrra rauges, kuid minu jaoks oli ikkagi vastikult kiire. Siin oli kaks valikut, kas viiese pundiga kaasa minna ja loota, et keegi ehk kustub või valida mõistuspärasem tempo. Ei hakanud ennast kellegi õla taha pressima. Proovisin teisi lihtsalt võimalusel mitte liiga kaugele ette ära lasta. Kui ma asfaldisirgel ja staadionil suutsin lennata, siis maastikuosal konkreetselt surin. Kuna aga maastikul jooksmist oli mõnevõrra rohkem, siis tiksusid vastased parajate vahedega eest ära. Viimasel kolmesajal meetril proovisin veel vajutada nii palju kui sain, et trennikaaslasest konkurendile mitte liiga suurt edumaad jätta. Lõpuks loeb ajaliselt nelja etapi koondtulemus. Mulle siis üldis kuues ning M40 vanuseklassis teine koht ( palju õnne Kaspar). Võitja oli samuti vana tuttav - Oleg Kozlov, või siis olen mina hoopis vana tuttav, sest tema on noor (31) ja mina olen vana (43). Aga pole hullu, sest minu ees lõpetanud Erki Hummal on 50 ja suudab must paremini "keevitada". Muidu tulemuste leht asub siin: "https://my.raceresult.com/242611/?fbclid=IwAR16swLeJyUMqo4z2Xglco_2wPZJHEXyM5Ckdx-ui0Y6pdfLZlDJtj0Xjh0#0_85984F" Kuna rada oli tegelikkuses pikem kui tulemuste lehel kirjas, siis mu reaalne kilomeetri tempo 3:38 ning watte 334, mis on juba suht Ok. Nüüd oleks vaja varsti üks korralik test asfaldil ka teha. Klubilistest pean kindlasti jälle Annika ära nimetama - vanuseklassi ja naiste üldvõit.

Panin üle

Mai keskel treenisin üle. Tahtsin magama minna aga ei suutnud uinuda. Põhjust polnud, olin väsinud, jalad rasked, kogu keha tundus raske. Jätsin nädalavahetuseks plaanitud rasked trennid ära. Arvan, et olin lihtsalt üle pannud, kõigega. Tööl intensiivne, trennid, õpilased. Lisaks olen ka kodus tavapärasest rohkem toimetanud. Viimasesse aega on jäänud ka mitmeid füüsiliselt raskeid töid ja tegemisi. Kui sinna panna otsa see, et tegelesin kiivalt oma kava järgimisega, samas tegin kaasa ka Tristani jõutrennid ja mitmed oma klubi lõikude jooksmised - nii meelelahutuseks. Arvan, et puhkus aitas. No enam-vähem sain jalad alla. Samas 6 korda 800 m staadionil 3:45 tempoga oli ootamatult raske joosta.

Rapla Selveri jooks - õe sõbrannalt sain peaaegu pähe

Kui ma sinna läksin, siis ei saanud ma ise ka aru, kas ma siis nüüd tahan või ei taha joosta. Vist väga ei tahtnud. Hommikune kehakaal 78.4 kg - see ka ei julgustanud. Mõtlesin, et miinimumprogrammist 10 km 40 minutiga, kui korralikult pungestada, saan vast jagu. Enamik hommikust sain muidugi korralikult ennast igasugu koristamiste ja toimetamistega väsitatud, aga pole hullu - see on lihtsalt poweri test Stryd jaoks.

Ilm oli muidu hea, 15 kraadi, aga väga tugev tuul. Taktikaliselt jooksin õigesti ja valesti. Õigesti jooksin alguse, kus otsisin lihtsalt sobivat tempot ja rütmi ilma et laseks ennast teiste tegemistest segada. Peale teist kilomeetrit hakkasin ennast vaikselt ettepoole kruvima. Vea tegin siis kui valisin omale tempomeistriks liiga kiire jooksja. Keerasime just lõputule vastutuule sirgele. Kahjuks juhtus nii, et kilomeetri pärast olin üksinda. Kui esimesed 5 km olin suutnud hoida 3:48 tempot, siis järsku olin 4:07 peal. Ei suutnudki kohe otsustada, kas suruda üksi vastu tuult edasi või oodata teised uuesti järele. Otsustasin suruda, aga ei jõudnud, isegi ei jõudnud paari möödujaga kaasa minna. Vahepeal hakkas jälle eluvaim tagasi sisse tulema ning vähemalt endise mustkunstniku Jürgen Veberiga, kes mulle juba ma ei tea mitmendat korda uuesti järgi jõudis, suutsin kaasa minna. Viimased kolm kilomeetrit tiksusid jälle, kuigi ma pean ütlema tõsise isikliku pingutusega, alla nelja minuti. Jalad olid liiga tühjad, et midagi lõpus teha, Lõpusirgele minnes vaatasin tabloole: 39 minutit saab kohe-kohe täis. Nii et eks ma siis kiirendasin. Hästi oluline on ju see, et aeg oleks 38-midagi, mitte 39 midagi, sest see teine variant tähendab, et sain alla 40 minuti, aga esimene seda, et jooksin kindlalt alla neljakümne. Õnneks jõudsin. Finišis nägin õe sõbrannat Maritit. Tal oli medal juba kaelas. Ütlesin: "oot, sa tegid mulle pähe, mis su aeg oli"? "Napilt üle 39". "Ei sa ei teinud mulle pähe". Noh, next time. Minu 38:53 - ei liha ega kala. Ei teagi, kas kaks või kolm korda olen distantsi kiiremini teinud. Väga hullu pole, siit võib proovida edasi minna. Ala veel vahetama ei pea. Critical Power Strydis tõusis ka natuke, 314 pealt 322 peale.

Kiili valla Kross 2

Seekord 3 km pehmel kodusel laasturajal. Oleg oli megakiire ja peamine konkurent Kaspar omas mind koduväljakul täiesti ära. Kokkuvõttes olin neljas, vanuseklassis teine ning minu "vana" rajarekord joosti üle. Ise parandasin isikliku ca 25 sekki 11:39 peale. Kõik tundus lihtsalt võisteldes kuidagi pehmesti ja valesti. Peale esimest 400 m kui Kaspar kandu näitas mõtlesin - aega on, küll ta surema hakkab. Mingil põhjusel läks endal samuti raskeks ning kaotasin teisel ringil poodiumikoha. Lihtsalt see kutt, kes esimese ringi mu tuules läbis läks teisel mööda ja minust võitlejat ei olnud.

Samas kuna tundub, et Kaspariga vahet enam kahel viimasel etapil tagasi ei jookse ning järgmise konkurendi Toomas Lohoga on turvaline vahe, võin ennast Tallinna maratonile kirja panna. Lihtsalt kuna viimane etapp on täpselt päev enne maratoni, siis kannatab seda teha kui ei pea ennast ribadeks jooksma. Umbes nagu Erkki Hummal tegi viimasel korral enne oma võistlust. Hoidis vahet Põldre vastu.

Päeva nael jälle Annika (minu trennist) oma ülivõimsa jooksuga. Vanuseklassi esimene ning peaaegu sai vastu Päikesemajade linalakale, kes siiani minu klubi naisi alati pika puuga edestanud.

Vallamängude 400 m

Mega väsimuse pealt. Ärge küsige mis, aga viimasest 48 tunnist oli all. 23 km pik jooks, 1:30 jõutrenn ja 13 tundi betoonitöid. Jalad olid pehmed, 12 mehe seast jooksin mõne pügalaga alla 1:05 kolmanda koha. Kuulitõukes tegi meie naine esikoha, odaviskes viimasel hetkel avastatud plätudega võistlust pealt vaatama tulnud Henry Paal viskas meile teise koha. Arvan, et isegi värskena joostud 1:02 poleks meid aidanud, kuna 400 m jooksus annab iga sekund, mis alla 60 räigelt palju punkte. Esikoha mees lajatas 55 sekiga platsi puhtaks.

Muidu jah, mis seal ikka. Proovin jooksus mõistlikult areneda või siis õigemini areneda tagasi sinna, kus ma juba olin. Anneli võistelda ei taha, kuid eile pani kuumaga puusalt poolmaratoni isikliku (1:54).

Lihtsalt päikese käes joogi ja geelideta. Kui ta ennast vigaseks ei tee (jälle), siis 1:50 kukutame tänavu tema jaoks kindlasti.

Üks veider asi, mis viimasel ajal kummitama on hakanud on see, et vasakus jalas käivad vahepeal sooja- või kuumalained üle. Nii paar tükki ühe jooksu peale. Seda eriti joostes või kui pikemad füüsilised tööd, kus palju kõndimist ja tassimist. Võimalik, et mingi närvikahjustus või midagi muud. Loodan, et läheb üle, sest kuidagi imelik tundub. Nagu keegi pissiks jala peale seljatagant. Mingit valu ega muud pole.

Marko telefonist tulnud klõpsud valla mängudelt.

Autasustamise ajaks oli mu tiim juba laiali jooksnud.

Aprill - kuhu koer on maetud?

 Peale Sinilillejooksu olid emotsioonid kõrgel ja treeningtahe laes. Ei andnud endale taastumiseks aega. Jäin külmetushaigusse, tegin haigena lõigutrenni. Siis jäi magu haigeks. Tegin õiged liigutused ja sain valust lahti. Samas kümnes aprill ja ma olen "megalt" väsinud. 50 min kerget jooksu rahulikus tsoonis ja mul on tunne nagu ma punnitan vägisi joosta poolmaratonist poolt õige poolmaratoni tempoga. Vahepeal tuleb mõni tuttav ja tuletab meelde, et sa plaanisid ju täispika Ironmani teha. Jah mäletan ja täis peaga sai isegi käed löödud. Täna plaanivad need teised käte lööjad seda asja veelgi vähem teha. Muidugi ma teeks ja tahan kui see paganama tervis või selle puudumine lubaks mul piisavalt treenida. No vaatame, äkki ikka saame. Õnneks on mul aega piisavalt, et see pull kasvõi korra elus läbi teha. Samas kui ma selle nimel nii palju ohverdaks, siis tahaks ikka korralikult (korraliku tulemusega) teha. Jutt on endine, kui on keha ja tervist, siis teeme ära. Asja ei tee lihtsamaks see, et hetkel on mul kolm ametit, kaks last ja kolm lemmiklooma, aga ma ei karda, sest elu ei tohi karta.

9. aprill. Ühe lemmikloomaga neist kolmest läks halvasti. Meie heasüdamliku hiiglasega (Kesk-Aasia lambakoer Carlito). Ühel päikeselisel pühapäeval oli ta järsku siruli. Hästi loid ning tundus, et tal on raske hingata. Igasugu liikumine tundus talle hästi väsitav ning tegi ta seda ainult hädavajadusel. Süüa tahtis samuti väga minimaalselt. Proovisime selle 70+ kg autole saada - ei õnnestunud. Koer läks paanikasse ning otsustasime, et ootame järgmise hommikuni kuni VetMobiil tööle hakkab. Esmaspäeval koerte kiirabikliinikus selgus raske tõde. Kõike arvesse võttes otsustasime tema hinge koerte paradiisi aidata. Diagnoos: südames on olnud tromb, lisaks nii südame kui ka kopsude ümbrus (rinnakuõõs?) vedelikku täis, tugev alajahtumine jne. Koera vanuseks sel hetkel 9 aastat. Veel nädal tagasi müras ta laste ja teise koeraga. Olin tol hetkel kindel, et ta näeb paar suve veel kindlasti ära. Võttes arvesse jõuluhommikul juhtunut teadsin, et ikkagi suudan nutta. Järgmise paari päeva jooksul valasin 3/4 oma viimase kümne aasta jooksul nutetud pisaratest. Pisaraid valasid paljud meie ümber. Keira isegi nädalaid hiljem. Inimesed, kes seda koera tundsid teadsid kõik, et ta on väga eriline.

15. Aprillil avastasin, et mu nädala jooksev jooksukilometraaž ületab 70 km. Loodan, et see maht toob peale väsimuse ka tulemusi. Väsimust tõesti kohati on palju. Rattaga sõitma ja ujuma enam praktiliselt ei jõuagi. Aga kas peaks? Käime poisiga jõusaalis ja airsofti mängudel. Muus osas on rohkem jooksutrenn. Klubitrennides olenevalt olukorrast teen kohati peale juhendamise ka ise kaasa. No venitused ja ÜKE osa pigem teen.

21. Aprillil sain kirja enda jaoks järjekordse külaka võidu. Toimus Vaela Jüriööjooks. Kuna tugevat konkurentsi seekord ei olnud tuli võit soolojooksuga. Proovisin sellegipoolest oma võimeid testida. Paar päeva varem külmetusin, mille tagajärjel tabasid mind põiepõletik ja kõhulahtisus. See tegi oleku veidi hõredaks. Jooks toimus maastikul. Otsustasin, et katsetan, kas Vaporflyd on pehmel pinnasel sama head, kui asfaldil. Ei olnud, kuna pea olematu mustri tõttu libises jalg igal sammul tagasi. Lisaks neelas maapind endasse suure osa iga süsiniklplaadi abiga tekitatud tõukest. Kuigi alustasin omast arust konservatiivselt, siis kes teab Vaela terviserada on see selline igavesti kaval energia neelaja. 1500 m ringide ajad vastavalt 6:03 ja 6:07, mis hetkeseisuga tähistavad Stravas ringirekordit. Planeeritud negatiivse spliti asemel hoopis väike ärakukkumine. Keskmine võimsus 316 w.

M40+ esikolmik, kellest mina ja Margus finišeerisime ka reaalselt

kahe esimesena.

Peale minu ja Marguse toodi meie jooksuklubisse medaleid ka naiste rindelt (Salome naiste üldvõitja ja Pille vanuseklassi teine).

24. aprillil kasvatasin lõuatõmmetes isikliku rekordi 28 peale 3 seeria kohta (10, 9, 9). Need on rahulikud puhtad tõmbed ilma igasuguse kõikumise või nõksutamiseta (lõug üle kangi). Ma isiklikult pean lõuatõmmet meeste jõuharjutuste kuningaks või siis mehelikkuse mõõdupuuks (otsene seos jõud/kehakaal) suhtega. Uue harjutusena lisandus "power clean", ehk jõutõmme rinnale. Seda teen praegu 60 kg kangiga ning kordused jäävad pigem viie kanti. Iseenesest hea plahvatuslik harjutus, mis kaasab palju lihaseid ning tõmbab hingetuks.

Aprilli viimasel päeval tuli tõukerattakrossis Vaela Spordiseltsi esindada. Tiimis 2 meest, 2 naist ja laps (kuni 12 aastat). Pleale minu minu jooksugrupist Annika, Margit ja Margus ning lapsesindajaks võtsin õepoja Revori (kes muide sõitis väga hästi). 11 tiimi hulgas olime kindlalt kolmandad. Sõitsin viimast vahetust (2 x 1 km ring). Paar meest sain kätte, kuid kahjuks selgus, et need olid ringiga jääjad. Teise koha ankrumeest nägin alles viimase paarisaja meetri peal ja seal polnud enam midagi teha.

Kõik 15 esikolmiku meeskondade liiget ühel pildil. Meie punt paremal.

Tahate numbreid ka, eksju?

Ujumine - 1:15 - 2,5 km

Ratas - 1:45 - 56 km

Jooks - 22:00 - 244 km

Jõutreening - 5:05 - 0 km

Pole nagu midagi, aga samas jõutreening ja jooks koormavad orgaismi rohkem kui ujumine või rattasõit.

Koer on maetud kuuse alla - õigemini sinna on maetud tema tuhk.

Täitsa hästi ju

 Jõutreening

20. märtsist alates hakkasin uuesti kangiga kükkima. Tervise huvides tegin mitu suurt sammu tagasi. Tegin 2 x 12 kordust 50 kiloga. Sellegipoolest tundub, et jalad polnud enam üldse harjunud ja kaks järgmist päeva olid reied haiged.

Hantlite rinnalt surumisega kaldpingil jõudsin 25 kiloni. Suurimad jõusaalis kaaluvad 40 kilo. Naljatasin Tristanile, et pole kindel, kas ma seda kaalu suruda tahan, kuna ilmselt tähendaks see seda, et ma ei suuda enam nii kiiresti joosta.

Ujumine

Sain teada, et mai algusest läheb mu kohalik ujula kogu suvehooajaks renoveerimisse. Lõhnab pikema ujumispausi järele ning ilmselt dikteerib mulle ka natuke seda, missugustel võistlustel osalen. Tegelikult on mul sellest siiralt kahju, sest parim aeg basseinitamiseks on suvi. Ei pea rada trennide ja teiste inimestega jagama.

Pöördumine taas jooksmise poole ja mõtteid 2023 suvehooajast

Kogu treeningmaht oli märtsis arusaadaval põjusel languses. Põhjus nimelt selles, et otsustasin järjekordselt natuke tõsisemalt jooksuga tegelema hakata. Kuna jooksmine annab kehalisele taastumisele kõige kõvema puraka, siis lihtsalt ei kannatanud rohkem teha ja samal ajal tervena püsida. Lisaks ma ei tunne, et mu keha oleks suuteline looma korraga igal triatloni alal positiivset adaptsiooni (arengut). Seega otsustasin, et keskendun ühele alale ja proovin selles paremaks saada. Kas paremaks kui kunagi varem? Jah, see oleks eesmärk. Vähemalt proovin teha selleks endast kõik oleneva. Jooksmise valisin sellepärast, et ta on sama äge nagu rattasõit (ujumine pole kunagi väga meeldinud), tema treenimine ja võistlemine võtavad kõige vähem raha ja aega. Ajaga on üldse kitsas. Tööpäevad on pikad ja intensiivsed (viimasel ajal on tehtud julgemaid karjäärivalikuid) ing õhtud on kõik juba kinni planeeritud. Õnneks on töö vähemalt nii paindlik, et võimaldab vahepeal lõunati trenni teha - võidavad kõik: mina, minu lähedased ja ka tööandja.

Nii et siis jooks. Teised alad jäävad, küll aga väiksemas mahus, tegelikult kõik alles. Esiteks täidavad nad risttreeningu rolli (aidates hoida keha lihaskonda paremas balansis ja vältida vigastusi) ning teisalt tundub, et hetkel ma väga suurt kasvu jooksumahus ära ei kannata. Enamike treeninguid kummitab kange säär, mis paneb mõtlema selle peale, et ta jumala eest tõsisemaks vigastuseks ei kujuneks. Nädalase jooksukilometraaži olen hetkseisuga 50 peale tõstnud. Üks hea omadus teiste alade tegemisel risttreeninguks on see, et saan seal enam-vähem taset hoida ja suvalisel hetkel mõnel vahval triatlonil osaleda. Oman ju veel head kalipsot ja kahte väga head maastikuratast ning need ehk tahavad kasutamist. 

Mul on mõned väikesed unistused ka läbida mõni vinge katsumus. Hetkel on meeles mõlkunud Põgenemine Paidest, Eesti Metsatriatlon ja Heavy Metal Ultra. Seal tuleb lihtsalt peale minna. Kui ma hakkaks mõneks neist eraldi treenima oleks mul kohe tuksis - haige, vigane jne. Nii et jah, treenin lühemateks võistlusteks ja eks näeb, mis juhtuma hakkab. Lõppkokkuvõttes on ju oluline, et oleksin heas vormis, terve ning meelelahutust (actionit) peab ka olema.

Mahud märtsis

Ujumine - 4:10 - 10 km

Ratas - 6:10 - 182 km

Jooks - 18:10 - 188 km

Jõutreening - 4:15 - 0 km

Suusatamine: 1:35 - 21 km

Sinilille jooks

Sellenimelisele võistlusele läksin esimest korda. Peamiseks eesmärgiks järjekordselt hetkevõimekust treeningtsoonide määramiseks testida. Pärast viimast 8 km testi lubasin endale, et edasised teen võistlustel. Kergem ennast rajal motiveerida ja rohkem põhjust enne testimist natuke puhata.

Distantsiks 3.2 km ning toimumas see Stroomi ranna kergliiklusteedel. Hommik võttis meid vastu nulli kraadi ja tugeva külma tuulega. Kaasa võtsin kahed tossud juhuks kui rajal peaks jää olema. Õnneks ei olnud ja sain parematega rallida. Juba kahetsesin, et soojenduse ajaks ei võtnud rohkem paksemaid pükse kaasa. Sellegipoolest sain asja ilusti tehtud hoides ennast rohkem puude taha peitu.

Umbes sellise kabariidiga võistlused mulle istuvad. Ca 300 osalejat ja piisavalt WC-si. See tähendab, et on ruumi kaasvõistlejate vahel manööverdada ja parkimine toimib samuti normaalselt.

Startimiseks väga ette ei trüginud, kuna arvasin, et tõenäoliselt on piisavalt aega ja ruumi, et ennast käigupealt ettepoole sebida. Kuna hooaeg on alles alguses, siis ei oska oma võimeid õigesti hingata. Parem alustan konservatiivselt ja siis vaatan, kuidas edasi läheb. Nii nagu arvasin, siis peale 500-600 meetri läbimist tekkis ruumi juurde ja sai ühtlasemalt inimestest mööda liikuma hakata. Kui kell tegi esimese kilomeetri lõpus piiksu, siis ekraanilt vastuvaatav aeg 3:55 oli parem, kui tol hetkel lootsin. Vaikselt võisin vinti peale keerata ja üha rohkem inimesi kinni püüda. Kui natuke üle poole maa oli joostud sain aru, et eespool väga palju jooksjaid enam polegi, vast paarkümmend. Vast poolsada meetrit ees tundus olema naiste liider. Võtsin eesmärgiks ta kinni püüda. Kuna viimase kilomeetri jooksime vastu tuult, siis vaatamata suuremale hulgale wattidele ja kõrgemale pulsile oli teine kilomeeter võistluse kiireim. Kuna nüüd oli jooksjaid rajal hõredalt, siis peale esimese naise jõudsin järele ehk ühe käe sõrmede arvu meestele. Tuult tuli üksinda trotsida, kuna plaan oli jätkuvalt kohta parandada. Viimasel kolmesajal meetril õnnestus üks korralik finisiheitlus teha, kuid seekord tulin spurdist välja kolme hulgast teisena. Enda väljavabandamiseks mainin ära, et minu spurt oli 100 meetrit pikem ja viimaseks viiekümneks enam uut käiku ei jätkunud. Sellegipoolest oli üsna äge võistluse lõpus 425 watiga 3 min / km tempot kütta. Ehk siis minu kabariitidega (78 kg) peaks selliste wattidega suutma terve tee joosta, kui tahaks Eesti meistriks tulla.

Lõppkokkuvõttes 12 koht 278 lõpetanu hulgas netoajaga 12:08 (3:47 min/km). Kadents 178 sammu minutis, keskmise sammupikkusega 147 cm. Keskmine võimsus 322 w.

Critical running power tõusis 314 wati peale (4.02 w/kg). Sisuliselt tähendab seda, ma peaks trennis hakkama 350 watiga 90 sekundi intervalle jooksma. Seda oma kaheksal korral intervallipikkusega pea 500 meetrit. Tundub jube raske.

Link tulemustele: https://championchip.ee/results/2466

Foto peale starti. Siia pildile ma veel ei mahtunud.

Märts 2023 - ronime vaikselt kõrgemale

 Olen jätkuvalt süsteemse treeningu ning enam-vähem optimaalse trenni ja puhkusetasakaaluga juba kaks ja pool kuud ilusti hakkama saanud. Jah väljaspool sporti tekkiva stressi tase on ehk kõrgem kuna viimasel ajal olen tõesti olnud kõva töötegemise ja enesearengu lainel. Ma ei suuda meenutada elust ühtegi perioodi, kus ma oleks nii korralikult oma keha kuulanud ja erinevaid markereid jälginud, kui selle esimese veerandi puhul. Ilmselt hakkab vaikselt midagi sinna üles kohale jõudma.

Märtsi keskel tegin viie päeva jooksul teste kõigi kolme triatloni ala kohta.

Jalgratta test FTP 270 (+12w)

Ootuspärane tulemus. Kuna veebruari keskpaigast alates suunasin oma treeningu põhiliselt jooksukeskseks, siis ma arvan, et tulemus on täitsa Ok. Pulsid läksid testi ajal kõrgemaks (tundub et vormi vaikse tulemisega talun neid veidi paremini) ning usun, et mul oli olemas lisaks varu saamaks 10 watti kõrgem tulemus. Ei tahtnud ennast ribadeks pingutada selle nimel, et kõik treeningtsoonid hoobilt veelgi raskemaks muutuks.

Jooksu test 8 km 290 w keskmine, uus critical power 287 w (3.68 w/kg). Keskmine tempo 4:22 / km

Esimene kuu Strydiga treenimist tehtud. Hetkel jooksu mahud 40 km kanti nädalas. Pikad jooksud tervise huvides maksimaalselt 1:20. Pigem jooksen vahel kiiremini, kui palju. Käesoleva testi tegin asfaldil. Korralik parandus wattide osa, kuid keskmise tempo puhul oleksin tahtnud näha ilusamat tulemust. Mingil jabural põhjusel kujutasin ette, et see jooksutempo on ikka 4 minuti kanti versta kohta. Mis see meile näitab? Lumi neelab energiat (watte), mida saaks suunata rohkem edasiliikumiseks. Captain obvious?

Mida me nüüd teame on see, et pmst 3.7 W/kg annab minu puhul edasiliikumise kiiruseks 4:20 min / km kohta. Selleks, et joosta 10 km taas alla 40 minuti sama kehekaalu puhul tuleks hoida üle 300 watist võimsust (kalkuleerisin hetkeseisuga 310-320). Kuna aeg on veel väga varane ja tõsist trenni pole veel tehtud, siis tegelikult täna ma selles ei kahtle, et soovi korral teen sel aastal mõned purakad alla 40 minuti. Küsimus on pigem selles, et kas ja mis tingimustel isikliku rekordi (alla 37:30) ületamine kõne alla tulla saab.

Panustan rohkem poweri peale, sest praegust kehakoostist arvesse võttes ei näe ma eriti suuri võimalusi massi kaotuseks rasva arvelt.

Ujumise test 400 m. 8:04.

Lihtsalt numbrile otsa vaadates puhas pettumus. Tagasiminek aastasse 2016. Suuremat pilti vaadates - esiteks, ega ma väga pingutanud. Teisalt ei saanud ma 3 nädalat ühe väkese tervisemure pärast ujulas käia ja see juhtus üsna hiljuti. Nüüd on kõik korras ja kiiremat testid tulevad kindlasti varsti. Seda ei tasu konkurentiel unistada, et ma võistlustel järsku üle kahe minuti 100 m liikuma hakkan. Eks see muidugi selline kehvake ala mul on ning tugeva treenimise või vähese treenimise tulemus määrab kõigest seda kas olen väga halb või lihtsalt halb. 

Enda arengu jälgimiseks võib kasutada ka Garmini VO2Max ennustusi. Pmst on seal tegemist pulsi ja tempo (jooks) või pulsi, kehakaalu ja võimsuse võrdlemisega (ratas). Suurem number näitab suuremat hetketaset. Igaks juhuks toon välja selle, et numbril ei ole pistmist reaalse VO2Max näiduga ning number ei kõlba teiste inimestega võrdlemiseks.

Põhjad aastavahetuse kanti olid 50 rattasõidu ning 52 jooksu puhul. Kuna jooksnud olen enam-vähem läbi aasta ning ratas langes vahepeal praktiliselt ära, siis on olemas loogilised seletused, miks need numbrid selliselt on arenenud. Seis 20 märtsil jooksu puhul 53 (tõus 1 punkt) ja ratasõidu puhul 55 (tõus 5 punkti). Positiivne trend on olemas, kuid samas on kvasti arenguruumi. Tõsiste tulemuste tegemiseks peaks mul Garmin näitama rattasõidu näiduks 59 ja jooksu näiduks 56-57. 

VO2Max 6 kuu Garmini joonis

Mida veel tehtud sai? Minu jaoks sai avatud airsofti hooaeg. Poisid käivad trennis aastaringselt, kuid ise osalen pigem ainult nädalavahetuseti peetavatel lahingutel. Saab mitu tundi jalgadel olla, kükitada, roomata (seekord veel mutta ei kippunud) ja sprinte joosta paarikilone automaat käes. Sel korral täitsa korralikud nii kuuekümne tuuri osalejaga lahingud.

Kokkuvõttes sai nüüd täitsa lampi emotsiooni pealt kõik kirja pandud. Spordipilte kahjuks ei ole. Ise pildistamist organiseerida ei viitsi, aga küll tulevad, kui piltnikud võistlustel taas ringi müttama hakkavad.

Seekord airsofti pilte. Mina paremal, Revor keskel.

Tristan üritab kedagi snaipripüssist tabada

2023 jaanuari ja veebruari ülevaade

 Nagu eelmises postituses sai kirjutatud, siis mida vanemaks harrastussportlane saab, seda osavam peab ta olema oma treeningute ja kogu ülejäänud elu korraldamises. Liiga palju ja liiga raskeid treeninguid, ootamatu pidu, stressirikas töö, pereprobleemid, kehv uni - kõik see võib süsteemi sassi lüüa ja korralikke tagasilööke tekitada. Seda siis kas haiguse, ületreeningu, vigastuse või pagan seda teab mis kõikvõimalikul kuju veel. See on nagu peenikesel nööril käimine. Iseenesest peaks selle aja jooksul olema tekinud piisavalt teadmisi ja kogemusi. Peaks olema tekkinud oskus iseennast lugeda. Ma olen aja jooksul tekitanud endale ühe kroonilise probleemi või sündis see kuidgimoodi kaasa, kes seda teab. Sai ta alguse juba 2013 või 14 aastal. 

Enne, kui faktide juurde asun juttu paarist tööriistast.

Neo

Kuskil jaanuari keskel hakkasin oma Neo Bikega tegelema. Kes ei tea, siis ilmselt üks maailma parimaid arvutiteel juhitavaid ratta sisetreeningu lahendusi. Mis teeb ta Tacx Neo 2T-st paremaks on see, et ta on veelgi vaiksem (peale ventilaatorite ei kuule tõesti mitte midagi), võimaldab sekunditega ratta seadistusi (asendit) muuta ning näeb minumeelest puhtam ja ilusam välja (ei mingit keti õlitamist). Miinusteks ehk jäikus. Mulle meeldib kui ratas suurema pingutuse all natukene väänleb ja nagiseb. See on aga nagu betoonplokk. Mida see tegelemine siis tähendas. Üle 300 w sõita on jube raske. Tegin FTP testi ja sain tulemuseks 241 W. Ilmselgelt on ratas tuksis ja näitab valesi tulemusi. Samas on näidud hästi stabiilsed ja järjepidevad. Tacx kodulehe info järgi on rattad väga täpsed ja kalibreerimist ei vaja. Ilmselt sattus mulle praak. Trenni mõttes ei häiri, aga kui kunagi edasi tahaks müüa, siis võib järelturu hinda mõjutada. Vaja see asi garantii ajal korda ajada. Et mingi tõestusmaterjal oleks olemas laenasin sõbralt võimsusanduriga pedaalid. Tulemus pärast rida erinevaid testimisi: ratas on korras, mina eksisin. Sel hetkel hakkas mulle koitma reaalsus: 2-3 aastat järjest ei ole ma süsteemselt korralikku rattatrenni teinud. Pigem on olnud miskid lühemad episoodid. Tegelikult ei ole ma ka ühtegi väga head sõitu teinud. Ehk siis reaalsuses on mu rattasõidu taseme kõver pidevalt alla käinud. Vähemalt sai nüüd asi lõpuks selgeks. Kuna enamik jaanuarist ja ka veebruari esimesel poolel õnnestus regulaarselt treeningratta selga ronida, siis 15. veebruaril tehtud test näitas arengut: uus FTP 259 w. Tegin testi väikese varuga, kuna ei tahtnud liiga hüppelist treeningkoormuste kasvu.

Stryd

Sellise nimega vidin sai tellitud. Tegelikult olen ma temast juba pikka aega (loe aastaid) teadnud, tema peale mõelnud ja ihaldanud, aga nüüd käis klõps ära. Tegelikult pole see migi ABSmaster pro või mööbli aurutaja ilma milleta inimesed elada ei saa. Lihtsalt on üks vidin, mis toob endaga kaasa huvitavaid ja kasulikke numbreid, juhiseid treenimiseks ning loomulikult lisaprobleeme ja muresi, sest puudusteta pole ju ometi miski.

Peale esimest kolme nädalat treeningut selle jubinaga ei ole mul piisavalt pädevust korraliku ülevaate andmiseks. Samas mõned sisendid saan juba anda. Sisuliselt on tegemist jalgratturite maailmas suurt edulugu pälvinud võimsusanduriga, aga seda seekord jooksuvõtmes. Kuigi toote sünniaeg läheb juba viie aasta tagusesse perioodi (toodet on lihtsalt korduvalt täiustatud) ei ole ta objektiivsetel põhjustel massidesse jõudnud. Kui tippjooksjad saavad oma intervallid ilusti staadionil stopperi abiga ära tehtud, siis ratturite puhul jääb mõõdulindist ja kellast natuke väheks. Jalgratturi puhul tasub võimsus kindlasti appi võtta. Minu arvates piisab täiesti targast pukist ning õuetrennid võib vabalt ka ilma teha.

Mille poolest siis ratta ja jooksu võimsused erinevad. Laias laastus on nad sarnased, ka wattide hulk, mida mõõdetakse on üsna samasse auku. Taga aetakse sama asja, võimalikult head võimsuse ja kehakaalu suhet. Kui ratta puhul pole päris selge, kas tähtsamad on puhtad watid või W/kg, siis pikamaajooksu puhul on W/kg A ja O, ehk asi, mida parandada. Miks nii? Jooksja puhul kulub enamik genereeritavast võimsusest gravitatsiooni ületamiseks, ratturi puhul alates vähegi arvestatavatest treening- ja võstluskiirusest asutakse võitlusse eelkõige õhutakistuseta. Vähemalt niikauaks, kuni ei pea mäest üles sõitma. Mis see numbrites tähendab? Jooksja puhul varieeruvad watid oluliselt vähem. Kui 300 w FTP-ga rattur võib vabalt sprintida 1200 watiga, siis sama suure kritilise võimsusega jooksja võib neljakohalisest numbrist ainult und näha. Mis selle Strydiga siis tuleb? Väike vidin, mis käib tossu küljes, äpp, kus saab treeningkavadega mässata ja igasugu tagasisidet oma jooksu kohta vaadata. Alguses on äpp hinna sees ning kuue kuu pärast, kui on selge, kas asi toimib saab igaüks ise otsustada kas jätkab 10 Eur tasumist kuus, et kasutada laiemat spektrit erinevaid funktsioone. Hinnaks 279 Eur ning vähem kui nädalaga jõuab Hollandst kohale. Ostu põhjused minu jaoks: vaadata, kas poweriga treenimine aitab mul saada paremaks jooksjaks, võimaldada hinnata intervallide intensiivsust maastikul, alla- ja vastutuult joostes ning aidata valida õigem algustempo pikkade lõikude ja võistluste jaoks. Aga kõige rohkem kõnetas mind fakt, et saan treeningut hinnata ilma, et ma peaks joostes seda tüütut pulsivööd kandma. Jah rattal, kus rappumist vähe see ei sega, aga joostes häirib. Kell võtab käe pealt ka pulssi, aga mina aru ei saa millal ta pulssi näitab ja millal midagi muud. Kohati tunduvad need numbrid randmelt mõõdetuna tõiesti suvalised. Toode tasub ennast minu jaoks ära siis, kui on näha võistlustulemuste paranemist. Eks sellest kirjutan tulevikus.

Väike Strydi jubin Pegasus Gore-texi peal, mis muide osutus üliheaks

jooksujalanõuks lumistes tingimustes.

Strydi äppis on väga palju infot ja graafikuid, see siin näitab kriitilist

võimsust ja mõndasi treeningvahemikke

Muidu laias laastus pole viimasel ajal tervis treenimisi väga seganud. Seljavigastuse paranemine võttis selle hetkeni, kus ta enam absoluutselt mind ei seganud kolm ja pool nädalat. Jaanuari alguses oli kõhutõbi ja veebruaris segas tervis (või selle vähesus) treeninguid kahe päeva jooksul.

Huvitavaid numbreid

Kehakaal: jaanuari alguses 79.5 kg, märtsi alguses 77.7 kg - langus 1.8 kg

FTP rattal: jaanuari keskel 241 w = 3.01 w/kg , veebruari keskel 259 w = 3.30 w/kg - tõus 18 w

Crit power jooksul: 276 w = 3.54 w/kg. Mõõdetud hiljuti 5 km lõigul lumes. Aeg 22:30.

Kõik allolevad numbrid ümardan lihtsuse mõttes tundideks.

Jaanuaris treenitud kokku: 35 tundi:

Ujumine: 6 tundi / 17 km

Ratas: 15 tundi / 481 km

Jooks: 5 tundi / 53 km

Jõu- ja joogatreening: 6 tundi

Suusatamine: 1 tundi / 22 km

Veebruaris treenitud kokku: 40 tundi ja 45 minutit, mis koosnes:

Ujumine: 9 tundi / 28 km

Ratas: 16 tundi / 485 km

Jooks: 10 tundi / 102 km

Jõu- ja joogatreening: 5 tundi

Suusatamine: 1 tundi / 17 km

Annan siis juba mõned jõunäitajad ka selle põhjal, kuidas ma treenisin. Jõumeestel hea vaadata kui palju nad triatlonimehest tugevamad on. Jooksjatel tore teada, kus arenguruumi leidub. Kõikide seeriate vaheline puhkus 1:30

Kükk kangiga 3 x 8 82,5 kg (sellega vigastasin)

Jõutõmme kangiga 2 x 8 70 kg (seda harjutust kardan)

Õlapress hantlitega 9, 8, 7 kordust 17,5 kg per/hantel

Rinnalt surumine kaldpingil hantlitega 10, 10, 9 kordust 22,5 kg per/hantel

Lõuatõmbed laia haardega 9, 9, 8 kordust

Kõhulihased: jalad rippes vastu kangi 2 x 8

Kirjutan uuesti, kui saan märtsi kokku tõmmata.

Veteranisport ja treenimine väljaspool hooaega

 Sattusin eile juhuslikult vestlema ühe oma vana hea kolleegiga elektrifitseerimisäri päevilt. Selgus, et pisem punt mu vanu tuttavaid töötab nüüd koos ning vahetevahel olevat mina ja mu blogi jutuks tulnud. Väga meelitav, pean ütlema! Vesteldud sai muuhulgas sellest, et ma pole ammu midagi kirjutanud ning oleks inspireeriv, kui ma seda vahest teeksin. Aitaksin neil ennast uuesti käima tõmmata.

On reaalsus, et me oleme kõik vanemaks saanud. Ma olen ajaga muutunud vähem edevaks ning ka sporditegemise kontseptsioon pole enam päris see, mis kümme aastat tagasi, mil silmad olid veel väga "sinised." Tähelepanek sellegipoolest väga hea, sest kirjutamine iseenesest on igati kasulik tegevus. Õpetab meid ennast väljendama, sisemisi pingeid maandama, avastama häid hetki elus, mida me muidu ehk tähele ei paneks. Samuti aitab heade hetkede emotsioone uuesti kogeda. Kõikide heade ja halbade asjade puhul on kindel, et need lähevad mööda. Samas, kui ma kirjutan headest asjadest, siis olen avastanud, et kogen häid emotsioone uuesti. halbadest asjadest kirjutades negatiivset emotsiooni ei teki. Pigem võib tekkida isegi mingi uus huvitav vaatepunkt, lahustumine või uus mõistmine. Kui tekib mõistmine, siis toob see alati kaasa hea emotsiooni.

Käisin Kirilli rattaga eelmisel suvel IM Tallinna jaoks maanteid nühkimas, 

lõpuks vahetasin ikkagi oma osaluse selle vastu, et saaks vigastatud Annelit jooksurajal asendada.

Mida tähendab minu jaoks veteranisport? Päris mitut asja. Proovin need mõtted ükshaaval, aga mitte tähtsuse järjekorras esile tuua.

1. Võistlustulemused ei ole enam nii tähtsad. Pidage nüüd hoogu. see, mis ma just kirjutasin ei tähenda, et nad kehvemaks lähevad. Kuigi olen 42. aastane usun, et mu parimad pikamaajooksud on veel ees. Peamine muutus on see, et fookus läheb tulemustelt tegevustele. Enam ei ole nii, et kirjutan mingisugused numbrilised eesmärgid hooajaks ja siis proovin nui neljaks need ära teha. Täna ma lähtun protsessist: teha õigeid asju, õigel ajal, õiges mahus, õiges järjekorras ning see tagab tulemuse. Tagantjärgi: ma oleksin pidanud seda tegema kohe algusest peale. Nädalast treeningmahtu või intensiivsust ei tohiks kasvatada mitte eesmärkidesse kirjutatud kaunite numbrite järgi, vaid puhtalt eelmiste nädalate treeningute ja tervise järgi ning ka selle järgi missuguses mesotsüklis (offseason vs võistlushooaeg ja muud perioodid, mis nende vahele jäävad) parajasti ollakse. Identiteet ja suund peab olema, aga elatakse, tegutsetakse samas päevas ja nädalas.

2. Keskkonnaga minu ümber arvestamine. Väga palju asju nõuavad minu aega ja tähelepanu. Kuidas ma ise saaksin rohkem samal ajal andes ka teistele seda, mida neil vaja on? Igapäevased tegevused ja elu üles ehitamine. Kui ma viin poja hommikul kooli, siis on parajasti ujula üsna tühi. Teen ujumistrenni andes päevale hea energialaengu. Samas on nagu ilma igasuguste lisasõitude ja vaevata jälle üks trenn tehtud. Poeg tahab käia jõusaalis? Väga hea asi, kui ta treenida tahab. Teen talle kava, treenin tema kõrval ise ning käime saalis enamik aegadel siis, kui me niikuinii koos Jürisse satume. Veel üks näide: kui õues on ilus suusailm ja rajameister tööd teinud, olen valmis koheselt vahetama jooksu või rattasõidu suusatamise vastu. Aitab lisada mitmekülgsust ning keha, mida ma treenin on ju sama (mõte korjatud Priit Ailti podcastist).

3. Eksimisruumi on vanusega vähem. Nüüd tuleb täpselt arvestada sellega, mis on kehaline seis, riskid, üldine spordiväline koormus, tervis jne. Ei saa öö otsa pidu panna ja siis järgmisel hommikul Nõmme metsas jooksulõike raiuda. Nagu Joe Frieli raamatutes kirjas (tegelikult igalpool mujal ka) - tulemused tagab süsteemne järjepidev tegevus, mitte "monsternädalad", mis vahelduvad haiguste ja kurnatuste perioodidega. Ikka selleks, et saaks ennast jälle üle treenida. Harrastussportlasel tagab tulemuse pigem see, kui treenida pidevalt natuke vähem, kui keha seda lubaks.

Miks osad mõtlevad, et ma ei suuda enam rattaga sõita? Minu Zwifti trennid lähevad ilusti Stravasse ja siis on mõned inimesed siit ja sealt mu tervise ja vormi kohta uurinud. Tegelikult on kõik hästi ja Neo Bike on ülivinge treeningriist. Lihtsalt mulle sattus selline eksemplar, mis näitab umbes 25% vähem watte kui ülejäänud neli vahendit, millega olen varem treeninud. Tagasi ma seda viima ei hakka, kuna muus osas toimib asi valatult ning onlines võistlemise eest keegi mulle reaalselt karikaid või raha ei viska. Pealegi on Zwiftis olemas B ja C kategooriad. Vorm ja power reaalses elus on sellegipoolest olemas ja eks ma proovin ennast suvel jälle ühel või teisel väiksemal triatlonil etteotsa vajutada. Oleks päris hea vaheldus sellele, et pooled naisterahvad must Zwiftis tänapäeval "casually" mööda vuravad. Muideks rääkides sellest, on mul hetkel päris huvitav kallutatud statistika: olen oma kahest viimasest osaletud triatlonist võitnud kaks. Tegelikult oleks see sooritus ilmselt kehvem kui näiteks saada kahel aastal järjest viiekümnes koht Tallinna Ironmanil, kuid sellegipoolest. Lihtsalt peab oskama oma lahinguid valida. Nii et jah kokkuvõttes, ei kannata ma mingi hirmsa haiguse käes, ei ole paksuks läinud või muud moodi vigane - lihtsalt see treeningratas on veidi ummamuudu.

Minnes nüüd sujuvalt vigastuste peale räägime talvisest offseasonist ka. Kui oktoober, november ja detsember olid sellised sujuvalt ligadi-logadi hooaja koormuste mahalaadimise kuud, siis jaanuarist hakkasin jälle korralikult ehitama. Trenne on päris mitut liiki, aga laias laastus ikka triatloni taktis. Eks kevade poole näeb kas spetsialiseerun rohkem ühele või teisele alale. Hetkel jälgin seda, et oleks erinevate triatloni distsipliinide vahel mingigi tasakaal.

ajaline koormus minutites spordialade kaupa, Other = suusatamine

Olen suutnud regulaarselt ujumisega tegeleda, võtta sisse tõsise jõutreeningu ning korralikult rattamahtu kasvatada. Sellisena peaks see trend võistluste alguseni (mai) ka jääma. Kas kaikaid kodaratesse ka lendab? Oojaa, detsembris gripp, jaanuari alguses tõsisem kõhuviirus ning jaanuari keskel vigastus jõusaalis. Sellest viimases räägin eraldi, kuna usun, et teistel on sellest õppida. Tegin kangiga kükkides viimast seeriat ning olin seitsmenda korduse juures kaheksast. Turjal lisaks enda massile 82,5 kg. Mõtted rändavad ringi, tehnika jälgimine peeglist ununes ära ja järsku käib seljast miski tõmme ja vabanemine läbi. Umbes poole sekundilise vahega algul vasakult ja siis paremalt poolt.

Surun ennast püsti ja panen kangi "racki" mõttes vandudes, et nüüd keerasin kõik p****e. Õnneks on inimene väga targalt disainitud - enne kui tekivad tõsisemad kahjud eluliselt olulistes organites (antud juhul lülisammas/seljaaju) annavad muud kohad järele ja teevad jätkamise võimatuks. Tõmbasin ilmselt lihased ära ja võis olla ka mikrorebendeid. Tulemuseks see, et iga liigutus oli valus, voodisse ja sealt väja saamine ning enda keeramine voodis: meeletu võitlus. Tõstsin oma jalgu ühest kohast teise kätega nagu invaliid. Kõndida ja seista sain ilusti aga mitte keerutada, kallutada või kummarduda. Tulemuseks kümmekond päeva suusa ja jooksupausi. Tänaseks olen juba 90% terve. Mida siit õppida?

1. Ohtlikke harjutuste puhul (kükk, jõutõmme jne) alati jälgida tehnikat.

2. Raskusi tõsta pikema perioodi tagant (minu puhul pea kord nädalas juurde)

3. Selga peab eraldi tugevdama. Jalgade poolest laseks ma 100 kiloga ka, aga selg näete ei pidanud 80ki vastu.

Sai vist juba päris palju kirjutatud, lahinguväljal näeme rsk!