Kuna olen vanem ning blogipidamises ei ole nii minu jaoks kui ka üleüldse maailmas midagi uudset, siis kirjutan harvemini. Lihtsalt ei ole seda tunnet, et oleks midagi nii väga kirjutada.
Sügisene koormus oli tõesti suur. Õppisin uuesti korvpalli mängima (tuli välja küll). Õppisin enam-vähem selili ujuma ning mis kõige tähtsam korralikult konna tehnikaga liikuma. Veel tegin esimest korda elus kangil käärhööri, tagurpidi toenghööri, rõngastel mingeid harjutusi, kargasime üle kitse. Rööbaspuudele hüppasin ka, aga kukkusin ja väänasin varba pahupidi. Rohkem rööbaspuudele ei roninud, sest selleks hetkeks oli otsus juba tehtud.
Amet oli uus, kooli koormus suur ning kuna olin juba kolmandat korda lühikese aja jooksul haigestunud tegin raske osuse. Tahan olla terve, tegeleda edasi triatloniga, mitte olla väga stressis jne. Otsustasin, et lahkun ülikoolist ning võtan esimesel võimalusel triatloni treeneri kutsekoolituse ette. Sessi alguses tegin veel mõned eksamid: ujumine, esmaabi, anatoomia, akadeemilised õpioskused. Anatoomia ja ujumine põhimõtte pärast - kuna kursuse alguses öeldi, et nende kahe aine pärast kukuvad üliõpilased tavaliselt välja. Tahtsin minna ise, vabatahtlikult. Kõik õppeained, kus hindeid välja kirjutati olid B-d (ülikooli keeles väga hea). Kui ma oleksin olnud väsinud või ei oleks viitsinud, siis ehk oleksin edasi punnitanud. Tervis - see oli määrav.
Ahjaa, veel enne kui raskem aeg pihta hakkas, suve lõpus, oli veel üks võistus - Paekna järvejooks. Kauplesin Anneli jooksma. Ise ei plaaninud, kuna olin nädala järjest haige olnud. Palavikku veel enam ei olnud, aga kurk oli üsna haige. Läksin siis Annelit toetama ja kaasa elama. Kuna ma olen lollakas, kes oma tervist ja keha ei kuula, siis otsustasin kohapeal ennast ka kirja panna (tegelt olin salaja jooksuasjad kaasa pakkinud).
Tuli joosta kolm ringi ümber järve. Ma ausalt ei mäleta kui pikk see jooks oli, aga arvan et natuke alla nelja kilomeetri. Joosta sai veidi asfaldil, natuke murul, aga palju rohkem pehmete mätaste vahel. Stardikoridoris või olla mul ehk kakskümmend-kolmkümmend pead. Kui ma õigesti mäletan, siis naiste ja meeste jooks olid täiesti eraldi. Igal juhul juhtus nii, et tegime Anneliga mõlemad oma jooksus ees soolot ning tõime koju naiste ja meeste esikohatiitlid. Tõesti vinge tunne oli. Harrastussportlase rõõmud.
Vahepeal läks neli kuud mööda ja siis tuli vana-aasta õhtu. Annelil tekkis (muide üsna kaine peaga) veider mõte, et ostaks suusad. Nojah, mõeldud tehtud. Pärast ca 30 aastat ilma suuskadeta (mäe omad ja lumelaud ei lähe arvesse) tekkisid meile teisel jaanuaril suusad alla.
Proovisin siis rada külastada nii palju kui sain. Väga ei saanud, kuna andsin kaks korda nädalas Jüris spinnigutrenne (täitsa uus maailm minu jaoks, aga palju ägedam, kui esiti arvasin). Lisaks tuli kahel korral nädalas õhtuti poisiga trennis käia. Ja noh siis kui õhtud olid vabad ei olnud tihti ilma. Umbes 100 km venitasin kokku kuni Marko pani mind valla mängudele teatemeeskonnas Vaela Spordiseltsi esindama. Tolle ajani polnud ennast suuskadel eriti kiiresti liigutanud, kuna õppisin alles tehnikat. Või noh, ma oskasin uiskudega uisutada, kepid tuli lihtsalt juurde mõelda.
Kokku osales 14 meeskonda, milles igaühes kolm meest ja üks naine. Mehed sõitsid 4,5 ja naised 3 km. Saime loosiga 14. ehk viimase numbri, mis tähendas stardikohta kolmandas-neljandas reas. Esimest vahetust sõitis meil Margus P, kes on selline paras loom ning sobib hästi kitsal rajal vastaste seljas ukerdama.
Sain vahetuse neljandana. Esimene oli kaugel-kaugel ees. Teine ja kolmas mees paistsid vahel pikematel sirgetel vilksamisi. Hakkasin sõitma omast arust ühtlase tempoga. Rada oli märg ja sulane, aga see eest hästi hooldatud. Mina ei tea suusaradadest midagi. Määrimisest ei tea ka midagi. Raja kohta kuulsin, kuidas suusamehed omavahel arutasid, et suht raske rada, kuna kitsas ja kurvine ning kogu ulatuses peab tööd tegema, puhkemomente ei teki. Määrde eest hoolitses Marko ning tõesti tundus palju parem kui mul tavaliselt sellise ilmaga. Ringe oli kolm ja ega ma tegelikult kuni viimase ringi alguseni aru eriti saanud, kas ma lähenen eessõitjatele või mitte. Sõitsime suht sarnases tempos. Ringi lõpus oli paar tõusumoodi asja. Surusin need tugevamalt ning viimasele minnes olin eesolevast mehest juba 30 m kaugusel. Mõtlesin, et punnitan ta kinni püüda ja siis proovin tuules veidi puhata. Margus muidugi elas rajal niimoodi kaasa, et puhkamisest ei tulnud midagi välja, pidin jõuga mööda suruma. Viimane ring tuli kõige kiirem ning andsin Margitile vahetuse üle kolmandana, mõned sekundid teisest maas. Kuna kõige hirmsamad sägad sõitsid esimest ja viimast vahetust, siis tuli isegi teise vahetuse nobedaim aeg.
Margit krabistas rajal nagu väike orav ja oli teise ringi alguseks meid jälle koha võrra kergitanud. Teise Marguse sõiduks oli vahe esimesega 40 sekundit. Kuigi liidertiimi ankrumees lendas esimese sirge päris hea hooga minema oli peale 750 m läbimist Marguse samm parem ning vahet 10 sekundi võrra väiksemaks tiksunud. Teisele ringile läks Margus M. juba liidrina. Edasi võtsin poole ringi kaupa aega, et näha kas tagantpoolt ohustajaid paistab. Kolmanda ringi alguseks oli selge, et siit tuleb esikoht ära.
Igal juhul super. Eriti olukorras, kus kogu meie tiim koosnes veteranidest. Ühtegi staari meie hulgas polnud, samas polnud ka nõrka lüli. Kõik sõitsid väga ühtlaselt. Mehed näiteks aegadega 15:59, 16:19 ja 16:42 ning minu oma oli neist tagumine. Kõikide meie ajad etappide top 4-s.
