Kuum-kuum suvi

Tundub, et eestlaste palveid on kuulda võetud ning selle aasta suvi on tulnud eriti pikk ja kuum. Pole nüüd kaks nädalat ühtegi postitust teinud. Lihtsalt jooksuteemal ei ole minuga midagi eriti huvitavat juhtunud.Tulevased võistlused on kuskil kauguses. Lähim ja küllap ka selle suve tähtsaim proovilepanek saab mul olema igaastane Tallinna Maraton, kuid sinna on veel oma poolteist kuud aega.

Tegime Anneliga eile ühe mõnusa rattasõidu mu jooksuradadel ning sealt pärineb ka enamik selle   blogipostituse pilte. Mul ei olnud selleks päevaks kavas ühtegi treeningut, aga kuna lihased olid nii kinni, siis pidin nad mingi tegevusega, mis ei ole jooks venituste tegemise jaoks soojaks saama.

Kuigi nahk hakkab mõnusalt pruuniks minema ning haigustest ei ole enam haisugi on 30-kraadine kuumus jätnud paraja pitseri minu treeningutele, meeleolule ja üleüldisele enesetundele.

Südasuve jooksu järgne treeningperiood on mind kostitanud kolme väga raske treeningnädalaga. Neist iga nädal sisaldab vähemalt ühte kompleksset intervalljooksu, kus ma jooksen 2 x 10 minutit piimhappe lävel ning nende vahele jääb viis kilomeetrist lõiku ca 10km jooksu võistlustempos. Samuti lõppevad nädalad ühe lõbusa tõusvas tempos pika jooksuga. Pean tunnistama, et üleeilses pikas jooksus võttis väsimus oma ning 21km (rahulik) + 8 km (kiire) jooks muutus 19+4ks. Enne 20km otsustasin, et jätan teise geeli võtmata ning võtan suuna kodu poole. Planeeritud kiirust ei oleks mul kohe kuidagi jätkunud. Täna tundus isegi 6 km taastav jooks paraja piinakambrina. Eks põhjuseid, miks asjalood nii on läinud on mitmeid. Suurem osa tagasilööke jooksus saab alguse ilmselt sellest õnnistatud kuumast suvest. Treenida on väga raske, kiirused on tihti madalamad kui varem ning see on mu motivatsiooni veidi kõikuma pannud. Tean, et motivatsiooniga on alati nii, et seda on kas rohkem või vähem või ei ole seda üldse ning need tujud muutuvad pidevalt. Olen võtnud eesmärgiks vaatamata kuumusele ennast oma treeningplaanist läbi forsseerida. Olen mõningaid trenne muutnud või ümber tõstnud, aga oma kilomeetrid olen saanud ikkagi kuidagi õnneks läbitud.

Kuumusel pidi olema ka mingi spetsiifiline positiivne mõju treeningule. Paarist kohast olen lugenud umbes sellist mõtet, et need, kes kuuma suve ära kannatavad ning oma trennid vaatamata piinlemisele korralikult ära teevad purustavad sügisel isiklikke rekordeid. Viimaste päevade enesetunne tuletab üha rohkem ja rohkem meelde hoopis ühe filmi pealkija: "Ära aetud hobused lastakse maha." Ilmselgelt on suur probleem taastumise ja kõige sellega kaasnevaga. Kuna sellist powerit ja tahtejõudu nagu juunis ei ole praegu sees, siis ütleme ausalt olen olnud natuke laisk lisategevustes: venitamine, masseerimine rulliga, korralik toitumine jne. Pühapäeval oli seda ilusti lihastes tunda. Esimestel kilomeetritel olid lihased kergelt kanged ja kõõlused justkui kiskusid oma kinnituspunkte luudel. Tundsin nii achilleseid kui ka seda tallaalust kõõlust. Samuti oli tunda igal kokkupuutel maaga luid ja liigeseid ning seda kuidas mu jalgade liikuvus on häiritud. Lendamise tunde asemel oli vaevalise kulgemise tunne. Võimalik, et pean ka tänase põhitrenni homsesse edasi lükkama.

Elu esimene selfie :D

Mida veel kurta? Seda, et magada on raske. Konditsioneeri mul kodus ei ole ning magamistuba asub teisel korrusel. Õhtuti on see tuba parajalt kuumaks köetud ning vaatamata avatud akendele pole ta enne kella kahte eriti magatav. Ehk lähen voodisse, vähkren tunni-kaks, ärkan iga krõbina peale üles ning selliselt pooletoobiselt need ööd mööduvad. Pikka ühtlast ööund enam hästi ei mäletagi. Hea indikaator une vähesusest on näiteks see, et jäin eile õe juures aias ajakirja lugedes diivanile lihtsalt põõnama. Täna peale rannaskäiku heitsin voodisse ning jälle oli hoobilt silm kinni.

Midagi huvitavat veel tehtud treeningutest? Sai käidud Naissaarel ning üks nö. jooksumatk tehtud. Teised vedasid renditud ratastega kompse ja lapsi ning mina jooksin. Kuna Naissaare teede olukord on lihtsalt kohutav, siis pidin ma jalamehena rattureid koguaeg järgi ootama. Tore retk oli see aga sellegipoolest.

Käesoleva nädala lõpuks näitab treeningplaan mulle poolmaratoni time trialit. Mingeid eesmärke selleks seada ei taha. Tahan lihtsalt kuumuses läbida selle kiiremini kui kunagi varem, ehk kõik ajad alla tunni ja 39 minuti on Ok, ennast tapma ei hakka. Seda, kas ma teen seda siin või Otepääl ei oska veel täpselt öelda. Lubasin nimelt tuleva nädalavahetuse venna perega Otepää kandis telkides veeta, kus pidid olemas olema ideaalsed tingimused jooksu treenimiseks. Kui palju ma neist nn. ideaalsetest tingimustest ära suudan kasutada selgub juba varsti. Pakuti ka võimalust soovi korral mõnes TriSmile teatetiimis jooksjana osaleda, kahjuks aga pidin ma oma seisukorda ja treeningeesmärke silmas pidades sellest variandist siiski loobuma. Vennal Kristjanil nii lihtne ei ole, teda ootab ees kogu triatloni läbimine.

Viljapõllud on ilusaks kollaseks muutunud

Südasuve jooks Võsus - 15 km

Asi sai alguse sellest, et mu noorem vend helistas kolmapäeval ja küsis, et kuna ta naine läheb laupäeval Võsule 15 km jooksma, siis äkki ma tahan nendega liituda. No kuidas ma saan ei öelda kui keegi mind võistlema kutsub. Mõeldud-tehtud, nüüd oli vaja vaid üks korralik proovitrenn teha.

Sellest kuidas ma pole eriti hästi treenida saanud sai kahes viimases postituses juba kirjutatud küll. Kõigepealt ca kaks nädalat haigusi, siis Võrtsjärve äärde kolmeks päevaks sõpradega pidutsema (jah ma olen ka inimene). Ehk sisuliselt oli mu treening üks veidi pikem jooks (19 km) kiirema lõpuga (viimased 4 kilomeetrit) pühapäeval ning kerge pohmelliga tempojooks kolmapäeval. Testimine ütles, et kui on prognoosi järgne kuum ilm, siis suudan hoida kiirust umbes 4:20 ja 4:30 minutit/km vahele. Noh kui muud välja ei tule, siis saan vähemalt ühe kõrge pulsiga tempojooksu trenni tehtud. Neljapäeval tegin veel kergema sörgi.

Võistluskeskus asus kaunis suvises kohas. WC-si oli stardis piisavalt ning neile erilist järjekorda ei tekkinud. 15 kilomeetri start anti kell 11, ehk siis kaks minutit enne 7 km distantsi starti. Joosta tuli kaks ringi läbi Võsu ning siis ümberkaudsete metsade maanteid mõõta. Kuna minu distantsil oli ainult 230 osalejat, siis tähendas see seda, et stardikoridoris oli lahedalt ruumi. Dünaamilised venitused tehtud ning 15 minutit enne starti stardikoridori. Mängis muusika ning hakati juhendaja järgi aeroobika stiilis soojendust tegema. Ma siis tegin ka. Sain oma südame käima ning lihased tööle üsna ruttu ning kuna stardini oli veel peaaegu 10 minutit aega mõtisklesin, mis ma nüüd edasi tegema peaks. Konutangi siin all pildil sinises riietuses stardikoridoris teised eeskujulikult liigutamas.

Leidsin, et mu jalad tahavad pigem miskit jooksulaadset saada ning lahkusin viieks minutiks stardikoridorist, et teha natuke sörki ja mõned kiirendused. Veel pean nimetama seda, et saanud teada osalejate arvu panin paika ka omale eesmärgi milleks oli jõuda 30 esimese hulka.

Kaks minutit enne starti olin tagasi koridoris, tundsin adrenaliinist kerget mõnusat kuumalainet ning iseeneslikult tuli naeratus näole. Käis pauk ja hakkasin üllatuslikult kiiresti liikuma, kohe üsna juhtgrupi järel.

Umbes 150 meetrit stardist ning viskasin pilgu kellale, jooksva kilomeetri tempoks näitas 3:15. Küllap on kella näit veel liiga väikese läbitud distantsi pärast veidi segane. 650m läbitud ning pilk uuesti kellale, 3:31. Teadsin, et kindlaim meetod minu puhul 10 km ja pikemates distantsides hävida on joosta esimene kilomeeter alla 3:40 min. Võtsin tempot mõnevõrra alla. Möödus mitu meest ning ka kaks naist: Kaisa Kukk ja Kristina Verevmägi. Suure jooksuhuvi tõttu hakkavad rahvajooksude esikolmikute nimed ja välimused pähe kuluma. Korra käis peast läbi mõte nende tempoga kaasa minna, sest eeldasin, et küllap nad sellel distantsil minust 2-3 minuti võrra kiiremad on. Loobusin siiski sellest mõttest ning otsustasin esialgu proovida tempo ja samm ühtlaseks saada. Pikk maa ju ees. Tundsin, et lihastesse on kiireset algusest hakanud piimhape tekkima ning see ei ole hea märk. Paar inimest möödus veel. Meelde jäi võimsa lakaga alfaisane.

Peale esimest kilomeetrit hakkas mu tempo stabiilselt langema ning tekkis tunne, et pean keskenduma B-plaanile, mis oli siis head tulemust mitte taga ajada ning joosta kilomeetrid ühtlaselt 4:20-30 vahele. Teise kilomeetri kanti möödust must kahemeheline tandem, see mu päästjaks saigi. Mõtlesin, et proovi pärast lähen kaasa, hoian grupist niikaua kinni kui suudan ja vaatan, mis saab. Hoidsime ühtlast tempot alla 4:20 min/km, mis siis esimese ringi lõpuks 4 minuti kanti kilomeetri kohta tõusis. Vahepeal kadus teine mees grupist ära ning jäime Villuga (Villu Kask - vaatasin lõpuprotokollist) sisuliselt kuni võistluse lõpuni kahekesi koos jooksma. Sain oma rütmi ja hingamise ilusti käima ning tundus, et iga kilomeetriga läheb mul justkui kergemaks. Olen Villule siiralt tänulik kuna tempotegijana oli tast väga palju abi esimesel ringil ning loodan, et teisel, kus võtsin ohjad enda kätte sain talle samaga vastata. Sai ka rajal üht-teist omavahel vesteldud - niipalju kui ca 170-löögine pulss lubas. Üllatav kui kerge on jooksuvõistlustel enda jaoks tundmatute inimestega vestlusse astuda.

Võsu vahel oli mu vend endale kaasaelajana (ta väga jooksmist ei armasta - pigem sõidab rattaga pikki distantse ning võistleb aeg-ajalt mõnel triatlonil) ülesandeks võtnud mulle mu positsiooni teavitada. Saime teada, et oleme 19-20 kohal, ees ei paistnud kedagi ning arvestades meie ühtlaselt tõusnud tempot esimese ringi teises pooles võis arvata, et ka selja taga on pikalt tühjust. Sel hetkel tundus, et eesmärk esimese 30 hulka saada on käeulatuses. Jõudnud Võsult välja metsavahelisele maanteele silmasin kauguses kahte poid, mille suunas ujuda - see pikkade juustega mees ning temast umbes 20 meetrit tagapool üks valges särgis noormees. Kuna ma neid ammu näinud ei olnud, siis oli selge, et Võsult läbi joostes olime nendele oluliselt lähemale tulnud. Viskasin õhku küsimuse, kas suudame nad enne lõppu kinni püüda? Nemad siis kahekesi hirvedena ees, meie Villuga huntidena järel. Villu, kes oli teise ringi algusosas natuke raskustesse sattunud pakkus mulle, et kui ma tunnen ennast hästi jooksku ma aga eest ära. Keeldusin viisakalt kuna järelejäänud 7-8 km oli katsetamiseks minu jaoks liiga pikk maa. Igastahes vahe eesjooksjatega vähenes silma järgi 10-15 sekundit iga kilomeetri kohta ning 10 km märgi juures tundus, et umbes poole vahest olime tagasi jooksnud. 12. kilomeetriks saime neist esimese kätte ning siis tegin ma endapoolt strateegilise käigu ning tõstsin järsult tempot joostes kilomeetri umbes 3 minuti ja 45 sekundiga proovides seega tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Ehk siis anda mitu moraalset signaali korraga, mõlemast eesjooksjast mööduda nii kiire tempoga, mille puhul ei teki nende peas soovi minuga kaasa tulla ning ühtlasi siis Villu ka seljataha jätta. Võistlust oli jäänud veel viimane viiendik, vedamise töö oli tehtud ning nüüd võitles iga mees iseenda eest.

 (Enam ei ole palju jäänud - suu vahul kui muskusest nõretaval täkul)

Selline pingutus pärast 12 kilomeetrit andis muidugi paraja põntsu ning viimased kaks kilomeetrit pidin läbima korralikus agoonias kuid siiski üsna kiires tempos. Plaan oli niivõrd-kuivõrd õnnestunud. Kahene kogenud tandem Villu ja Kain Väljaots nähes mu kiiruse raugemist asusid mind muidugi isukalt uuesti jälitama. Mitmel korral kui kuulsin kellegi hingamist tagantpoolt tulemas tegin mõned kiired sammud, et vahe jälle vähemalt 10 meetri peale rebida. Peaaegu oleks paar kepikõndijat naisterahvast maha jooksnud kes minu samme kuuldes ilusti kokku tõmbusid praktiliselt sulgedes selle vahe kust ma läbi spurtida plaanisin. Veidi enne alla randa pööret mu jälitajad õnneks loobusid ning seadsid ennast valmis selleks, et omavahelised sotid lõpusirgel klaarida. Üldse olid viimased paar kilomeetrit, eriti kitsas metsavaheline rannaäärne osa aeglasemate 7km lõpetajatega tihedalt kaetud ning nende vahel tuli päris korralikku slaalomit harrastada.

Kuigi lõpusirgel midagi enam muutuda ei saanud spurtisin sellegipoolest kuna kaasaelajate hõikeid oli raske mõista ning oli tunne justkui oleks kedagi taganttulijat mind veel püüdma innustatud (olen korra ise kiire lõpuspurdiga kaugelt tulles selliselt kaks kohta võtnud). Slaalom tehtud, pärast finišit käpp Villule pihku, kes minu taga 18-nendana lõpetas. Tänasime teineteist hea töö eest tempo tegemisel. Veel natuke ootamist ning Liina üllatas meid finišeerides kolm minutit varem kui me esimese ringi aja põhjal oletasime. Igati tore ja korda läinud võistlus oli. Väga hea korraldus ning suure tõenäosusega näeb mind ka tulevikus selles sarjas.

(Rõõmus pilt Liinaga peale finiši läbimist)

Kokkuvõttes siis 230 osaleja seast ajaga 1:02:15 17-s koht. Kui eelmisel aastal proovisin võistlustel esimeste poolte lõpetajate hulka saada, siis sellel aastal olen üsna edukalt esimese kümne protsendi hulgas positsioone jahtinud.

Sellisena nägi asja Garmin. 16. kilomeetrit pole mõtet vaadata kuna unustasin kella peale finišeerimist käima. Nüüd siis sai enda peal ka ära kinnitatud fakt, et piimhappe läves on võimalik joosta tund aega järjest küll. Loodan, et leian tulevikus kuskilt mõne foto ka võistluse keskosast ning saan hiljem selle oma blogisse lisada.

Cadence

Lõpuks ometi tagasi blogimise juures. Kõigepealt tahaks kirjutada treeningutest ehk kuidas mul pärast haigust uuesti treeningutega alustamine on läinud. Väga vaevaliselt - üle kivide ja kändude. Olen teinud paar rahulikku otsa, pulss on madal, samm on mõnus ja kerge. Ehk siis algus on väga lubav, justkui oleks korralikult välja puhanud. Jamad hakkavad pihta umbes neljandal kilomeetril. Jalalabades ja liigestes tekib ebamugavustunne, lihased muutuvad kuidagi kangemaks, justkui oleks vähemalt paarkümmend kilomeetrit selja taha jätnud. Teisipäeval sai tehtud 20-minutine tempojooks. Jällegi algusosa oli väga kerge ja kiire, suhteliselt madala pulsiga. Loogiliselt võttes peaks selline jooks minema nii, et alustan umbes 165 pulsiga, mis kümnendaks minutiks tõuseb 170 peale ja nii vaikselt üles kuni lõpuni umbes 175-ni välja. Koos pulsiga tõuseks ka stabiilselt kiirus. Jooks läks nii, et esimesed kümme minutit täpselt plaani järgi ning viimased viis minutit täpselt plaanist mööda, pulss tagasi umbes 164-165 peale. Mul lihtsalt ei olnud powerit, et kiirust hoida. Keha oli nagu tühjaks pigistatud sidrun. Tunnike pärast dušši võtmist sai ka enam-vähem selgeks, miks see trenn läks nii nagu ta läks - kõhulahtisus ning väike palavik. Sisuliselt võtsin laupäevani vabaks. Juba reedest oli tunne, et oleks justkui uuesti sündinud, aga muude tegevuste tõttu jooksma siiski ei jõudnudki. Täna see eest lajatasin hommikul nii kiire kui ka õhtul rahuliku otsa ning tunne on nii nagu vanasti - hea!

Vabandust, et ma nüüd teooriat ümber kirjutama kipun, aga see lihtsalt on nii oluline teema. Ma olen üsna vanas eas alustanud treeningut väga suurte koormustega ning usun, et see tehnikaosa on just see, mis mind sisuliselt vigastustevabana hoidnud on.

Sammutihedus, ehk inglise keeles cadence on selline asi, millest tasub kindlasti rääkida. Eriti oluline on see teema nendele inimestele, kes tegelevad hobikorras vaikselt jooksuga ning juhuslikult on mu blogi peale sattunud samas ei käi nad otseselt trennis ega loe ka eriti selle ala kirjandust. Minu arvates on sammutihedus pikamajooksu tehnika peamine alustala. Kui see on korras, siis saab sellega väga palju muid asju ka korda. 2013 aasta New Yorki maratonil loeti kokku 150 esimese lõpetaja jooksusammude arv minutis. Keskmine tulemus tuli 184, ehk siis kõik pikamaajooksu huvilised võiks püüelda 180-190 sammu vahele keskmiselt minutis. Juhul kui ei ole vastavatvarustust, mis sammude arvu minutis loeks, siis on selleks mitu muud head võimalust, mida võib julgelt kasutada.

1. Loed kokku kõik sammud 10 sekundi jooksul ning korrutad kuuega. See oli mul esialgu peamine meetod. Teadsin lihtsalt, et oleks vaja teha umbes 30 või veidi rohkem samme sella aja jooksul
2. Täpsemaks meetodiks oleks kas minuti või poole minuti jooksul lugeda ühe jala samme ning saadud arv siis korrutada vastavalt kahe või neljaga. Selle metoodika peale läksin nüüd sellest kevadest alates.

Ma siis hakkasin eelmise aasta juunist lugema. Keskmine sammude hulk minutis tuli sinna 160 kanti. Võtsin probleemi ette ning üritasin tihedamalt joosta. Sain arvu 165 peale, siis kuu hiljem üle 170 ning sügisjooksuks oli juba üsna mugav ca 180-nene sammutihedus välja kujunenud. Eks iga ümberõppimine on alguses tülikas ning esimese hooga toob soorituses tagasilööke. Samas sammutiheduse ümberõppimine kui seda vähehaaval teha omab tulemustele üsna väikest mõju, tunduvalt väiksemat kui õppida näiteks kannalt päkale jooksma. Olen siin kirjutanud, et profid jooksevad nii kuna see on tõhusam ja kasulikum, aga sellest miks pole veel maininud. Toon siis mõned põhjused:

1. Lühem (tihedam) samm tähendab seda, et maandud rohkem jalalaba keskele või päkale kui kannale. Jah eliitjooksjate hulgas on oluliselt rohkem üle päka kui kanna jooksjaid. See ei tähenda muidugi seda, et üle päka jooksjad on alati kiiremad. Küll aga on ära tõestatud, et päkale või jalatallale maandujatel on umbes 2,7 korda vähem jooksuvigastusi, vähem vigastusi tähendab rohkem trenni ning rohkem trenni paremaid tulemusi. Kardad puusa või põlvevigastusi või oled nendega kimpus olnud. Rohkem samme, sirutad ette pigem põlve kui jalalabaga, päkk enne maha kui kand ja põlvemured kaovad. Jah, üle päka jooksmisega on oma riskid ja hädad, ehk kirjutan neist natuke teistel kordadel.
2. Üleastumise vähendamine. Üleastumine ehk overstriding tähendab seda, et jalg tuleb maha  tunduvalt enne puusi. Ehk siis tekib pidurdusefekt, tavaliselt on see seotud ka üsna terava kannale maandumisega, mis lööb korraliku põrutusjõu läbi põlve ja puusaliigeste. Lisaks tekib suur energiakadu kere üles-alla võnkumisel (energia peaks olema suunatud rohkem jooksusuunas) ning jalad peavad sisuliselt kere kogu ulatuses üle tugijala vedama selle asemel, et tugijalg võiks lihtsalt kiire puutega kohe üles minna. Ilmselt pole vaja rohkem seletada mis moodus rohkem või vähem energiat kulutab.
3. Võimalus kasutada edasiliikumisel gravitatsiooni. Kerge keha ettekalle hüppeliigestest, tekib justkui kerge kukkumisefekt ning jalgade töö on sisuliselt kukkumist ära hoida, Tekib nagu iseeneslik edasiliikumine. Pikalt puusast ette maandudes on seda peaaegu võimatu teha.
4. Kergem arendada kiirust. Minnes üle aeglasemalt jooksult kiiremale on oluliselt lihtsam sama sammutihedusega teha lihtsalt veidi pikemad sammud. Samas panna pikkade sammudega jalad oluliselt kiiremini käima on oluliselt raskem, see on korduvalt tõestatud. Oletame, et kui ma jooksen 184 sammu minutis pikkusega 110 cm teeb see keskmiseks kiiruseks umbes 5 min / km, pannes samale sammutihedusele natuke jõudu taha ning venitades sammu 130 cm peale olemegi juba umbes kiiruse 4 min / km juures. Proovi aga nn. üleastuvaid pikki samme tegevad jalad 140 sammu pealt minutis sama sammupikkusega 180 sammu peale käima panna - see on praktiliselt võimatu. Inimene arendab treenides välja mingi oma rütmi ning peamine muutuja peaks olema just sammu pikkus.'

Kukun juba liigselt lobisema. Mõned näited ja numbrid ka minu poolt. Sellel aastal olin laisk ning tellisin Garmin footpodi, mille ma oma haiguse ajal kätte sain ning nüüd siis lõpuks avanes võimalus sellega esimene katse teha.

 Selline väike, kerge vidin, mille saab tossupaelade külge kinnitada. Peale pedomeetri peaks tal olema veel võimekus mulle mittearusaadava metoodikaga mõõta distantsi ja aega veel sisehallis ning jooksulindil. Eks katsetan need võimalused ka sellel aasta kindlasti ära.

Esimese asjana kuna tundsin ennast hästi ning sees põlemas soov kiirust testida läksin rajale mõttega, et jooksen oma 5km isikliku rekordi ning sörgin tagasi. Jooksin hoopis 3 km rekordi ning sörkisin tagasi. Peale esimest kilomeetrit oli selge, et pikalt alla 4 min / km kiirust hoida ei suuda kuna kopsud läksid süsihappegaasi täis ning hapnikutransport lihastesse jäi kuidagi kehvemaks - vähese harjutamise viga ilmselt. Samas piimhappe kogunemist lihastesse ei tundnud üldse. Otsustasin siis poole pealt teades et ka 5 km rekord oleks käes piirdun ikkagi 3 km jooksmisega. Tulemus tuli selline eputavalt naljakas 11:59. Tegelikult oli ikkagi minu tänaste jooksude peamine eesmärk näha just seda, missuguses seisus mu jooksusammu tihedus siis on ka.

 Siin siis numbrid kiire 3km jooksu kohta kiirusega 4 min / km. Ning all 10 km joostuna rahulikult kiirusega 5:10 min/km.

Pean ära mainima, et jooksu ajal objektiivsuse mõttes mu kella displei sammutihedust ei näidanud. Ebaobjektiivsuse mõttes teadsin, et pean jooksma aeglase jooksu korraliku tehnikaga kuna plaanin cadence-st artikli kirjutada. Tulemuse võtsin just praegu kirjutamise hetkel välja ning olen ka ise väga üllatunud. Tulemus on hea, kuid pean ära märkima, et 3 km puhul oleks võinud olla samme kuna see on kiire jooks ikkagi pigem 186-188 minuti jooksul. Ilmselt jäi see arv selle taha, et viibisin üsna suure osa ajast õhus ning maakontakti aeg (kahju, et mu kell seda mõõta ei suuda) oleks võinud olla veidi lühem. Võimalik, et toimus ka veidi liiga suures amplitudis üles-alla pendeldamist.

Kokkuvõttes on vahva tõdeda, et sama tihedalt joostes, aga pikema sammuga on võimalik liikuda edasi oluliselt kiiremini. Äratõukele rohkem jõudu taha, veidi suurem keha kalle ette ning sammu avamine rohkem just seljataha kui ette - need peaks kiiruse tõstmisel võtmesõnad olema. Enda puhul võin lugeda jooksuõpikus sammutiheduse peatüki vähemalt hetkeseisuga sooritatuks.

Lõpetuseks koeratõugude spetsialistidele mälumängu küsimus: mis tõugu on mu uus sõber? Vihje: vastus on veidi keerulisem, ehk pole see, mis esimese hooga pähe tuleb. Vanus 2 kuud ja 10 päeva.