Oma olemuselt on Kiss 100 ZWIFTis pika traditsiooniga võidusõit, no oma paar aastat tuleb seda ajalugu ära. Alguses, kui sõitjate tase oli kehvem, siis vaadati seal osalejaid kui üksikuid hulle. Tol ajal ka mina ei kujutanud ette, et tahaks puki peal 100 kilomeetrit võidu ajada. Seda siis olukorras, kus mõte isegi sarnase distantsi pikkusest rahulikust veeremisest ajas turjakarvad püsti. Aga inimene kohaldub ja muutub treenitumaks ning see, mis algul tundub pea võimatu võib saada hiljem standardiks. Olin seda pikka sõitu paaril korral varem teinud. Midagi hullu pole olnud, aga võidule reaalselt lähedale saanud polnud ma mitte kunagi. Aga iga asi juhtub elus ühe korra ning on tore, kui see esimene kord ka ilusti kirja saab.
Kui jaanipäevajärgseks õhtupoolikuks oli pohmakas põetud, võtsin kätte ja paigutasin oma ratta virtuaalvõistluse stardikoridori. Kuna võistlesin ZWIFTis esimest korda maanteeratta peal (eraldistardikas oli Eesti Meistrivõistlusteks välja laenatud), siis ei osanud oma võimete kohta eriti midagi arvata. Ainus, mis ma teadsin oli see, et viimase nädala-paari jooksul olin ilmselt elu parimasse rattavormi tõusnud. Viimase laktaadiläve trenni põhjal sain aru, et maanteerattal on lihaste kasutus võrreldes eraldistardiga kuidagi harjumatult teistmoodi, samas jõudu nagu jagus. Kuigi Zwiftpoweri võistlusreitingute leht on tänu GDPRi jõustumisele juba nädalaid maas, oli stardis üllatavalt palju konkurente. Startisin ca kolmekümne A ja B kategooria vahelt. Pakun, et D-si ja C-si oli teises koridoris umbes samapalju, sest alates neljandast ringist hakkasime neid vaikselt ringiga noppima ning neid ikka muudkui tuli ja tuli. Võistluse sisuks oli 7 ringi London loopil (kokku 105 km), mille igat ringi iseloomustab tõus Box Hillile. See on umbes kolm kilomeetrit 5-6% tõusunurgaga ronimist. Meie ronisime seda keskmiselt kuue ja poole minutiga. Ülejäänud 12 kilomeetrit ühest ringist on siis laskumine või valdavalt lauge osa mõningate lühikeste põntsudega. Sisuliselt toimubki kogu reaalne võistlus Box Hilli tõusul ning ülejäänud osa sõidetakse grupis enam-vähem mõistlikus tempos.
siin on see reljeef ilusti näha. Meie liikusime vastu päeva, ehk siis eest
läbi paremale ning laugemat osa pidi üles.
Esimesed kilomeetrid künka alguseni nagu tavaks saanud sõitis grupp ilusti koos. Tõusul jälgisin, et esimene mees oleks enam-vähem löögiulatuses. Kuigi vajutasin üsna tugevalt (4,4-4,7 w/kg), siis oli näha et kellelgi ei olnud soovi nii pikal võistlusel üksi kohe alguses eest ära minna. Mäe harjal oli meid pelotonis alles täpselt 10 hinge ning sama pundiga sõitsime ka järgmised kaks ringi ilusti koos. Jõudsin vahepeal Annelile kiruda, et kuradi tugevad vastased, keegi ei jää maha. Neljanda ringi tõusu keskel läks järsku andmiseks. Pidin kohati 5-6 w/kg vahele suruma, et esimesed eest ära ei läheks. Grupp lagunes põhjalikult ning alla tulime juba kõigest neljakesi. Peale minu üks prantslane, austraallane ja britt. Kuna nimede peale mälu ei ole, siis meelde jäi ainult britt - A. Parsons. Alla veeredes mõtlesin, et kolme järgmist tõusu ma küll enam üle ei ela. Noh poolteist tundi rassimist oli juba all ja vaim hakkab väsima. Kui mäest alla jõudsime, siis kirjutas prantslane, et tal krambid, rohkem ei jaksa ning loobub. Vau, kus selline pisiasi andis energiat. Mõtlesin, et äkki ei ole ma ainuke, prantslane droppis ning teistel on äkki sama raske või isegi veel raskem, kui mul. Igal juhul olin ma nüüd esikolmikus. Vaatamata sellele, et ma järgmise ringi keskelt proovisin korra veel rünnata (no ei ole meeldiv, kui peale kahte tundi võistlust surud 175 pulsiga mäge) sõitsime "rõõmsalt" veel kaks ringi kolmekesi koos. Kuues mägi läks minu rõõmuks väga ühtlaselt, ilma kiiremate käikudeta - oli näha, et konkurendid mängisid kaarte viimase ringi peale. Sõidustiili ja avatari välimuste põhjal jõudsin järeldusele, et britt on ilmselt tugevam sprinter ning temast tasub enne finišit lahti saada. Austraallast pidasin heaks mägironijaks - kui ta mind tõusul ei dropi, siis on kaardid pigem minu kasuks. Neil hetkedel kindlasti kõik oletavad ja teevad vaikselt plaane, aga mitte keegi ei tea kui tugevad on konkurendid tegelikult. Vasak põlv hakkas ka juba valusaks minema - talle ilmselt ei meeldi need 400w ja suuremad võimsused, mida aeg ajalt tuli konkurentsis püsimiseks rakendada.
Viimasel tõusul nagu aimasin panigi austraallane kangema käigu sisse. Nägin üsna palju vaeva, et tal rattas kinni istuda ning samamoodi nägi Parsons minu ratta taga vaeva. Peale tõusu esimest kolmandikku aga hakkas britt vaikselt murduma. Algul tekis meie vahele sekundine, siis kahene, siis kolmene vahe ning järsku "blowup" - vahe hakkas järsult kasvama. Kuna ma ise kestsin veel, ma ei teagi miks, äkki jaanikul tarbitud süsivesikutest, siis tundus, et kogu etendus hakkab vägisi minu stsenaariumi järgi minema. Raske oli, aga kui tead, et see tõus on viimane (mis sellest, et pikk), siis tuleb kuskilt lisaenergia, mis annab tiivad. Kui viimane järsk nukk oli veel teha, lükkasin oma sprindikäigu (noh see enam-vähem viimane, mis veel jalgadesse jäänud oli) sisse ning hoobilt oli laskumisele minnes meie vaheks 4 sekundit minu kasuks. Kuna ma olin vähe suurema massiga, siis laskumisel lükkasin ainult nii palju, et ta mulle päris tuulde ei saaks. Lõpumaasikaks oli kaks ja pool kilomeetrit eraldistarti finišini. Nügisin seda vokki siis natuke üle 300 wati, et ehk kui ta mind isegi kätte saab on mul sprindiks natukenegi jalga. Kuna ma olin õnneks selles konkurentsis vingem eraldistardimees, siis ta mingil hetkel murdus ning väravast sain läbi sõita juba 20-sekundise eduga. Nii ta tuli - täitsa ootamatult, minu esimene virtuaalvõit KISS 100 sarjas. Kogu sõit kestis natuke üle kahe tunni ja 41 minuti ning tekitas korraliku kurnatuse ja peavalu. Aga nii saadakse loodetavasti tugevaks. Kogu võistluse normaliseeritud võimsuseks andis Strava 309 watti, mis on juba enam-vähem korralik number selliste kõikumistega võistluse jaoks.
Arvan, et ambitsioonikatel inimestel on vaja vahest võita. Võit muudab arusaamu, viib inimese täiesti uuele tasemele ning sütitab erilise tule. Tule, mis on valmis endast kõik andma, et kogeda seda tunnet üha uuesti ja uuesti.
Stravas asub see pingutus siin: https://www.strava.com/activities/1659532211/overview
vale ratas, vale koht, aga mees ning tunne jalgades on samad
