Vana-aasta jooks - minu imeline maraton

Otsus osaleda tuli üsna "lambist." Vend helistas, küsis, kas ma tahan osaleda. Jah, miks mitte kui vahepeal haigeks ei jää. Jäin haigeks, aga ikka osalesin.

Ettevalmistus

Oktoobris ja novembris sai triatloni kava järgi päris palju trenni tehtud. Jah jooksukilomeetreid oli küll tunduvalt vähem kui ühel korralikul maratoni ettevalmistusperioodil võiks olla, nädalas ca 50-60, 90-100 asemel. Nendest kilomeetritest sai peaaegu kõik lindil joostud. Isegi ei mäleta, millal ma enne vana-aasta jooksu viimati õues jooksin. Äkki kuu aega tagasi?

Teiperit asendas ca nädalane kõhutõbi, mis enam-vähem kolmapäevaks oli lõppenud. Neljapäeval lindil sörkides oli maos veel väike raskus sees, aga reedeks tundus, et see on läinud. Laadimine käis nii, et neljapäeval ja reedel sai tänu igalpool valitsevale pühade meeleolule palju kooke ja küpsiseid tangitud. Kuna reede õhtuks olin otsustanud, et kui hommikul ei saja, siis sõidan Rocca al Maresse ja kohapeal otsustan, kas registreerin ennast või mitte, siis palusin Annelil omale kaerahelbeputru teha. Selgus, et kaerahelbed on otsas. Küsisin siis pastat, lisandi materjali ei pidavat olema. Ma siis ütlesin, et keeda suvalised makaronid, söön need ketsupi ja hapukoorega ära. Siiski läks palju paremini, sain täisterapasta kapist leitud tomatipüree ja tuunikalaga, maitses imehästi. Tarbisin seda ka laupäeva hommikul.

Kuna erilisi eesmärke ei olnud, siis magasin öösel nagu kott ja olin hommikul päris värske.

Kaasa pakkisin kaks paari jooksujalanõusi ning üsna palju erinevaid riideid erinevateks oludeks. Mõtlesin, et mida kanda otsustan kohapeal..

Enne starti

Nähes stardi ümber entusiastliku jooksurahvast sebimas sai justkui kuutõbisena otsejoones telki ennast kirja panema mindud. Kuna mul oli ca 1 kraadi õuetemperatuuri juures kergelt külm, siis läksin koolimajja ennast soojendama ja keha kergendama. Kooli fuajees trehvasin oma rõõmuks nägusi, mis kõlavad tuttavalt. oma küla elanikku Margust ja Anneli sõbrannat Ritat, kes olid mõlemad oma esimest maratoni tegema tulnud (leidsid ka aja). Etteruttavalt võin ära mainida, et Margus jõudis edukalt finišisse ning kuigi Rita sai viiest neli ringi tehtud on 34 kilomeetrit kindlasti ta isiklik distantsirekord. Nii, et mõlema poolt järjekordne eneseületus.

Start oli siis Rocca al Mare kooli ees ning joosta tuli viis ca 8,4 km pikkust ringi. Kooli ja vabaõhumuuseumi vaheline ca 700 meetrine lõik oli siis kahesuunaline, ehk eesjooksjad said näha enda taga tulijaid ja tagumised siis neid, kes nende ees. Minumeelest täitsa vahva nüanss ühe võistluse jaoks. Üldiselt meeldibki mulle mitme ringi formaat natuke rohkem kui ühe suure ringi oma. Jah miinuseks on küll katkestamise lihtsus enne viimast ringi, aga plussid kaaluvad selle väikese probleemi üles.

Riietuse osas sai pool emotsioonide ajel ennast riietatud kõige õhemasse selles kliimas mõeldavasse kostüümi. All suvised võistlustossud õhukeste sokkide otsas ning õhukesed kui pikad liibukad, üleval üks kiht pikkade varrukatega hingavat kompressioonsärki. Lisaks õhemat sorti müts ja kindad. Lootsin et vihma ei saja, ning jooksen piisavalt kiiresti, et mitte ära külmuda. Varustuse raskus on ju väga oluline. Ei kahetsenud kordagi.

Võistlus ise

Parajasti loeti sekundeid stardini kui avastasin, et mu kell näitab valesi andmevälju, ehk ei näidanud jooksva kilomeetri tempot. Vahetasin siis pulsinäidiku jooksa kilomeetri kiiruse vastu ja mõningase viivitusega peale jooksma asumist sain ka aja käima. Pulsivöö on mul üldse viimasel ajal trennivälisest kasutusest kõrvale jäänud. Olen aru saanud, et jooksen võistlustel paremini kui seda näitu ei tea.

Võistlejaid oli rajal 163 ning rivi läks paari kilomeetriga pikaks ära. Nüüd kus ma olen juba natuke paremaks saanud on selgelt tunda, kuidas inimesi kellega võistlustel sama tempot joosta on eelmiste aastatega võrreldes hõredamaks jäänud. Kuskilt seljatagant küsis üks härra, kes mis tempot jookseb, mille peale ma siis enesekindlalt vastasin: "3:15". Talle see sobis ning võttis mulle sappa. Umbes kolmandal kilomeetril läksid meis mööda Raio Piiroja ja Anu Teppo, kelle tempo küll paraku 10 sekundit iga kilomeetri kohta liiga kiire, kuid siiski tol hetkel mulle sobis ning otsustasime nendega liituda. Mingil hetkel märkasime, et meie pundis on veel teine naisterahvas, Ultrajooksu naiste 100km Eesti rekordi omanik Mari Boikov. Tekkis selline paras punt kellega oli vahepeal lobisedes oli kilomeetreid palju kergem mööda saata.

Kuskil kümnendal kilomeetril Mari Boikov siis ründas. Keegi meist temaga kaasa minna ei tahtnud. Mõned kilomeetrid see vahe justkui kasvas, aga siis peale 14. kilomeetrit jäi see samaks. Poolmaratoniks saime ta jälle kätte ning jätsime selja taha. Ilm muide oli esimesel kahel ringil parim, mida sellel perioodil üldse tahta võis. Minimaalne tuul, ei mingit vihma ja korra tuli isegi päike välja. Seda rõõmu jätkus kahjuks vaid pooleks distantsiks. Alates kolmandast ringist oli tunda, et tuul tõuseb ning hakkab ka tibutama. Poolmaratoni läbimise hetkel asendus kella näidik täpselt 1:33st 1:34-ga. Sekundeid ta mul jooksvalt alates tunnist enam ei näita. Poole distantsi aeg oli maratoni jaoks minu puhul ajuvabalt kiire (tuli isiklik rekord). Püüdsime kinni veel paar eesjooksjat, kelledest üks jäi meie pundiga koos jooksma. Mõne aja jooksime siis nelja-viiekesi, kuna see härra kes minuga alguses 3:15 jooksma tuli oli ühel hetkel kadunud. Pean ära mainima, et Anu ja Raio olid minuga võrreldes väga head joojad. Igas joogipunktis jooksid nad mulle umbes 10 meetrise vahe sisse, mille ma siis kohe tagasi kiirendasin. Kuigi ma võtsin juues asja rahulikult ajasin ma ikka pea alati omale jooki peale ja läkastasin.

Umbes 15 km peal tehtud foto leidsin Marathon 100 lehelt

Kolmandal ringil läks jooks selles mõttes lõbusamaks, et hakkasime ringiga mahajäänutest mööduma. Isegi kuigi enamik kellest mööda saime ei olnud ammu konkurendid tekitas see ikka hea tunde.
Alates 26-ndast kilomeetrist hakkas vaikselt raskemaks minema. Hakkasin siis arvutusi tegema kuidas praegusest olukorrast maksimum võtta. Kuna meie pundi jänesed kipusid tempot isegi tõstma, siis oli selge, et selliselt mul lihased enam pikalt vastu ei pea. Minu jaoks on maratoni distants 10 kilomeetrit liiga pikk. Neljanda ringi keskkohta tähistavas joogipunktis umbes 11km finišist oli otsus tehtud ning lasin grupil eest ära minna. Läksin plaan B peale üle, joosta isiklik rekord ning võimaluse korral alla 3:20. Teadsin, et ei tohi tempot, mis enne oli ca 4:25 / km oluliselt viiest minutist kilomeetri kohta aeglasemaks lasta.

Viimase ringi alguses jooksis mulle vastu üldvõitja Tõnu Lillelaid, kellele aplodeerisin. Seekord minust ringiga mööda ei joostud. Kuigi viimane ring oli tohutult raske ja kukkusin kuus kohta, (ka Mari Boikov sai must umbes poole ringi peal mööda), siis positiivset tooni andis see, et neid ringiga mahajääjaid oli palju rohkem ning erinevalt neist olin mina oma viimasel ringil. Nägin ka mõnda konkurenti, kelle viimane ring oli veel raskem. Et krampe ära hoida tuli teha ka mõned kõnnisammud. Lisaks kostitas mind vahepeal külm vihmasadu, 1-kraadisest vihmast on jahedamat raske ette kujutada. Vabaõhumuuseumi juurest hakkas Finiš paistma ning viimased 700 m sai päris kiirel sammul läbitud. Vähemalt nägin pealtvaatajate jaoks lõpusirgel hea välja.

Finišis ootasid mind tavapäraseks saanud kaasaelajad, ehk venna perekond. Õnneks jõudsin kohale enne nende 8,4 km jooksu starti. Finišikell näitas üllatavat aega 3:17:51. Suurest õnnest viskasin käed õhku. Sellist aega poleks asjaolusi arvesse võttes kuidagi oodanud. Ma ei ole talisportlane, ma vihkan talisporti ja treenin alati talvel pigem siseruumides. Ja näe mis juhtub, Liina arvas, et see on sellest, et ma ei jõudnud ennast üles kütta ja põdeda, läksin ilma ootusteta, tuleb, mis tuleb. Äkki tal on õigus, aga võib olla oli lihtsalt vajalik töö juba varem tehtud ning vajas ainult realiseerimist. Tähtis on see, et seal rajal olin mina ja läbisin need kilomeetrid selle ajaga. Rajal andsin ma endast kõik, finišis olin täielikus segaduses kuhu ma nüüd minema peaks, sunati edasi, et medal kaela panna. Jalg lõi täiesti krampi ja liikumatuks. Venitasin krambi välja ning sain oma medali kaela. Kella unustasin ka kinni panna. Oleksin ma suutnud Raio ja Anu (naiste üldvõitja) pundi tempos püsida oleks tulnud aeg 3:07 kanti ja koht umbes 17-s, aga ärge muretsege: järgmisel aastal! Praegu tundub, et peamine pidur on lihasvastupidavus sest eelkõige hakkavad sääred umbes 10 km enne lõppu üles ütlema. Eks pean siis sellega natuke tööd tegema.

Epiloog

Selle vägeva maratoniga lõppeb mu sportlik aasta 2014. Kahe aastaga olen parandanud oma maratoni aega enam kui tunni võrra. Jalalihased on kanged ning treppidest allatulek tekitab korralikku vaeva. Eile sai mu saavutust venna jures Džinni, õllede, mõnusa sauna, basseini ja eriti mõnusa seltskonnaga premeeritud. Lubasin ondale kõike head, mis pähe tuli. Nüüd on ehk paras aeg ka aasta numbrites kokku võtta. Ehk siis kuidas ünnestus jooksu eesmärke täita:

• 5 km alla 19 minuti - 20:05 (pluss 1:05). Tegin ainult ühe võistluse, kus jooksin hea vormi pealt halva tulemuse.
• 10 km alla 40 minuti - 40:42 (pluss 0:42). Hästi alanud hooaeg ning peale Tallinna maratoni enam vormi ei saanud, enne head jooksu tuli talv peale.
• Poolmaraton alla 1:30:00 - 1:33:59 (pluss 3:59). Ei võistelnud, jooksin tempotreeningus veidi üle 1:34 ja isikliku rekordi Vana-aasta maratoni sees.
• Maraton alla 3:15 - 3:17:59 (pluss 2:29). Võtsin aasta lõpus riski uuesti proovida ja tegin korraliku tulemuse.
• Kehakaal alla 72kg - 71kg (miinus 1 kg). Eesmärk täidetud.

Kuigi ükski mu jooksuplaan ei täitunud usun, et ka jooksutreenerite jaoks oleksid nad olnud üsna ambitsioonikad. Poolmaratonis kuigi parandasin kuus minutit ei proovinud ma kordagi tõsiselt. Lühemad maad arenesid hooaja alguses hästi, aga sügisene madalseis rikkus mu võimalused. Maraton oli kokkuvõttes, isegi ainult Tln Maratoni põhjal kordaminek.

Kokkuvõttes arvan, et 2014 aasta tõi kaasa väga suure arengu. Täna jooksen kohati (kas või läbi Jooksja ajakirja) juba koos natuke tuntud nimedega ning tunne on võimas. Sellega koos ka eneseusk. Loodan, et 2015 tuleb veel vägevam. Eks aasta alguses panen miskid eesmärgid paika.

Soovin kõikidele jooksusõpradele ja blogi lugejatele mõnusat jõuluaega, usku iseendasse ning kordaminekuid 2015 aastal! Kõige tähtsam on uskuda iseendasse ning homme võita seda inimest, kes ma olin eile.

Minu võitlus, ehk ma ei ole mitte kuhugi kadunud

Ma tean, et oleksin pidanud juba ammu kirjutama. Aga raske on kui ei ole lihtsalt millestki kirjutada. Läheb järjest külmemaks ja pimedamaks ning eesti inimene muutub laisemaks, hakkab energiat kokku hoidma. Usun, et mu vaikusest võib jääda mulje, et ma olen vähemalt mõneks asjaks oma asjale käega löönud. Kaugel sellest, trenni on tehtud ning rohkem kui kunagi varem. No tegelikult olen ma kirjutanud veidike ka, tegin kaks mustandit, mõlemad jäid avaldamata. Neist esimene oli liiga igav ning teine oli liiga isiklik ning tänu sellele ei saanud ma jagamiseks luba.

Olekski ehk kirjutamist veel edasi lükanud, aga täna novembrikuu viimasel õhtul kohe tuli vaim peale. Mis oleks veel parem kui Kinder munast Gargameli avada? Täita oma pooleks aastaks seatud eesmärk kahe kuuga. ehk siis täna õhtul täitsin ma oma kevadeks plaanitud ujumise eesmärgi - 1 kilomeeter 24 minutiga. Täpset aega ei saanud kuna ujula seinakell näitas ainult minuteid. Kuna kell oli suur, siis minutid olid selgelt näha ning samas võis aimata ka seda, kas oli minuti algus, keskpaik või lõpp. No igal juhul tulemus tuli umbes 23:50 +- 20 sekundit. Ujusin järjest kroolis püstipöördega (mitte salto), paremalt igas tsüklis hingates, ehk siis kõige turvalisema moodusega, mida tean. Nüüd siis vastus neile kes küsivad kui ruttu saab praktlilselt null ujumisoskusest ühe kilomeetri järjest ujumiseni 24-minutiga. Vastus on kaks kuud ja kümme päeva. Siinkohal tahan tänada oma treeneri Vladimirit, kelle praktilised nõuanded tegid selle võimalikuks.

Mis edasi? No võtame sihiks kilomeeter alla 20 minuti ning 1,5 kilomeetrit (ehk olümpiatriatloni distants) alla 30 minuti.

Nagu ma ennist ütlesin, trenni on tehtud väga palju. Ma arvan, et ma pole elus kunagi nii palju teinud kui kahel viimasel kuul. All toon siis ajalise graafiku viimase 12 kuu kohta.

Mis siin ikka pikalt lobiseda, toon konkreetsed numbrid nende kuude kohta. Täpsustuseks nii palju, et välja on jäetud soojendused, venitused jne, ehk julgelt võiks 10-15% vb isegi rohkem ajale juurde lisada. Arvestatud on ainult konkreetset sooritust.

Oktoobri trennid: 38 tundi ja 23 minutit.
Novemberi trennid: 39 tundi ja 8 minutit.
Jooks 41 tundi ja 15 minutit, 491 km.
Ujumine 28 tundi, 38,6 km.

Kokku siis päris paras ports tööd. Sellele lisanduvad mõned insanityd ja rattasõidud. Sain rattapuki ja hakkasin vaikselt väntamist ka harjutama. Rattakilomeetreid pole mõtet anda kuna pukil ei saa neid päris objektiivselt. Numbrid oleks võinud olla veel suuremad, aga päris mitmeid päevi läks külmetushaiguste nahka. Nädalavahetustel oli juba üsna tavaline, et alustasin ca 2-tunnise jooksuga ning tegin õhtul insanity ja siis järgmisel päeval veel kaks rasket trenni. Pühapäeva õhtuti olin füüsiliselt täiesti kinni. Arvan, et immuunsüsteem saigi sellest paraja põntsu, et olin pidevalt glükogeenist täiesti tühi. Ma usun, et oma neli külmetushaigust pidin küll ära kannatama. No nii ei saa see olukord jätkuda.

Tubane rattatrenn

Võtsingi siis viimase nädala väga kergelt ning esmaspäevast alustan täiesti uue plaaniga. Tegelikult on see selline hübriidplaan, kus on mitu asja kokku pandud. Pidin võtma arvesse seda, et ma ei ole eriti hea ujuja, et jooksu tasemelt võiks vabalt advanced ironmani plaani teha (kannatan 100+ km nädalas ilusti ära), jalgratast aga ei saa väga palju teha. No usun, et isegi väga head ratturid ei treeni 4-6 tundi järjest pukil - see oleks liiga hardcore. Kes on sõitnud nii väljas kui ka pukil teab millest ma räägin.

See sama koer, kes mul augustis süles oli, koos pojaga

Aga mõned võtmesõnad lähituleviku trennide kohta. Hakkan rohkem tegema jõu või crosstrainingut. Talv on selleks hea aeg ning ülakehale ka rohkem koormust, keskosa tugevaks. Jooksma hakkan ilmselt vähem. Ei mingeid tühjaksjooksmisi eriti suure külmaga õues. Kohendan veel jätkuvalt toitumist. Veel rohkem aluselisemaks, veel rohkem taimsemaks. Jutt läheb liiga pikaks, keegi ei jõua seda lugeda. Eks lähiajal annan teada, kas olen tervemaks muutunud oma uue süsteemiga. Üks asi veel, olen nüüd ca 72 kilo raske või siis kerge. Kevadel sellisest positsioonist jooksuvõistlustele minnes võiks ju päris häid tulemusi loota.

Ujumise esimene kuu

Vaatasin oma Garmini kalendrist, et täpselt kakskümmend viis päeva tagasi läksin ma esimest korda basseini sooviga päriselt ujuda või siis see tegevus selgeks õppida. Iseenesest ei ole selles mitte midagi uut, et keegi kolmekümnendates eluaastates inimene otsustab ühel hetkel ujumise selgeks saada. Eks see mõte sai kannustust salasoovist mõnel triatlonil osaleda ja kes teab ehk elus Ironmangi läbida. Kui keegi küsiks mu käest täna, mis võiks olla mu ühe või teise triatloni eeldatav läbimisaeg, siis kõige õigem vastus oleks see, et vetelpääste korjab mu esimesel etapil veest välja.

 

Minu varasem suhe veega on olnud pigem vihkamise kui armastuse suhe. Suviti olen rannaskäikudest püüdnud ikka vaikselt ära viilida ja kui mind isegi õnnestub lõpuks mere äärde meelitada või sundida, siis vees käin ainult ühe korra ennast märjaks kastmas. Seda ka ainult sellepärast, et inimesed minu kallal ei noriks. Üldiselt ongi kõikvõimalikud vettekastmised ka sõprade seltskonnas seotud rohkem sellega, et punti sisse sulanduda kui sellega, et mulle see protsess meeldiks. Samas vee all ujumisega, snorgeldamise ja sukeldumisega olen ilusti hakkama saanud, selleks on ka loogiline põhjus. Tegime viimases ujumistrennis mõned katsed minu pinnalpüsivusega ning tulemus oli selline, et treener soovitas kaalus juurde võtta (jooksutreener soovitaks selle peale muidugi kohe vastupidist). Nii halb küll õnneks asi ei olnud, et ma täis tõmmatud kopsudega oleks põhja kivina lebama jäänud. Tulin ikka vaikselt pinnale tagasi. Samas kui kopsu tühjemaks lasen, siis võin vabalt vee põhjas istuda või pikutada. Selili veepinnal lebamine on minu puhul samuti praktiliselt võimatu, eriti rasked ja tihedad tundusid olevat jalad. Kokkuvõttes on siis mul väga kerge vee põhja ligidal liuelda, aga pinnal ujumisega on vaja natuke rohkem tööd teha. Käed kiiremini käima, rohkem õhku kopsus hoida, ei tasu lasta ennast tõmmete ajal õhust päris tühjaks. Samas on ju triatlonistid kõik väikese rasvaprotsendiga ning ujumise osast saavad ilusti läbi nii et pole mõtet pille päris kotti veel visata.

 

Enne esimest korda basseini minekut tegin youtubes korralikku kodutööd: kuidas keha hoida, kuidas tõmmata, kuidas hingata jne. Juba videosi vaadates hirmutas mõte sellest, et ma pean nägupidi vette ronima. Minu jaoks on näo vettepanemine ilma snorgeldusmaskita alati tähendanud jubedat läkastamist, et vabaneda ninna voolanud veest. Kui teised saavad hakkama, pean mina ka hakkama saama! Kuna ma olen perfektsionist ja tahan kohe algusest kõike õigesti teha, siis sai selgeks veel see, et pean kohe alguses õppima ujuma bilateraalselt (kõrvalepõikena seda, et jutt käib siin artiklis valdavalt ainult kroolist), ehk hingates mõlemalt poolt vaheldumisi. Kes tahab teada, miks bilateraalselt krooli õpimine on kordades parem kui ainult ühelt poolt hingates, siis googeldage ja te tahate kohe järgmine kord basseini hüpates ka teiselt poolt hingama õppida.

 

 

Esimesel korral läksime siis kogu perega. Naine ja laps ühte riietusruumi ja mina teise. Loomulikult sain tunduvalt kiiremini valmis kui nemad ja läksin basseini harjutama. Õnneks oli bassein mõnusalt tühi. Algul panin pea vette ning kujutasin ette kuidas ma hingan, kord ühelt, siis teiselt poolt. Järgmisena jalutasin servast umbes kolme-nelja meetri kaugusele ning tegin paar tõmmet kuni servani - väga hull ei olnudki. Läksin veidi kaugemale, proovisin uuesti jne., vahepeal tõmbasin ikka kogemata vet ka sisse ja läkastasin. Kuna ma olin äärmisel rajal, siis mõtlesin, et ujun basseinipikkust üsna serva ligidal, nii, et saaks vajadusel kohe servast kinni haarata. Vahepeal pean mainima, et kõike loetletut tegin ma basseini madalas otsas kus jalad põhja ulatusid. Ujusin umbes 10-meetri kaugusele, haarasin äärest, läkastasin ja aevastasin ennast tühjaks ja siis ujusin tagasi. Lõpuks jõudsin sinnamaani, et ujusin terve basseinipikkuse, vahepeal mõned tõmbed konna tehes, et päris ära ei upuks ja vee suust välja köhitud saaks. Lisaks muudele õudustele see üle kolme tõmbe hingamine tundus kohutavalt harv, tundsin kuidas mu jalad kogu vajaliku hapniku mu organismist välja tõmbasid. Aga teised saavad, mina pean ka saama! Ühel hetkel jõudis Anneli ujularuumi. Tekkinud olukorda kirjeldas umbes nii, et ta ei leidnud mind. Ta nägi küll, et mingi tegelane ujub sarnase ujumismütsiga. Teades seda, et mina ujuda ei oska ja seega ei saa sama inimene olla ei pööranud ta sellele sellile rohkem tähelepanu. Lõpuks olin siis mina see, kes ta üles leidis, mille peale oli ta muidugi sügavalt üllatunud. Väidetavalt olevat ma talle meenutanud inimest, kes oskabki krooli ujuda. Muidugi tegin ma sellel korral väga palju pisivigu, aga mitte ühtegi väga suurt, mis hirmsasti silma riivaks. Neist osadest sain ma kohe teada, teistest alles paar nädalat hiljem ujumistrennis. Ametlike trennideni oli siis jäänud ca nädal ning mul oli vaja selle ajaga miski baas alla ehitada (teadsin, et seal mulle harjutustega eriti armu ei anta).

 

Loen siis oma tüüpilised algaja vead ette:

1. Paaniline jalalöök. Päkk liiga alla suunatud, meenutab rohkem jooksmist kui ujumist. Sööb meeletult hapnikku, aga edasi liigutab mind vähe.
2. Pea liigne tõstmine hingamisel. Tõstsin liiga kõrgele, vahel ette pannes sellega oma jalad ja keha uppuma.
3. Liiga vara alustan tõmmet, ei liugle.
4. Hingamisel vastaspoole käsi vajub läbi (peab hoidma sirgelt, et kannaks)

Need olid siis mu põhilised vead. Muidugi teevad algajad veel teisigi vigu, aga neid pole minu puhul välja toodud. Esimesel korral sain tunni ja kümne minutiga kokku läbitud 350 meetrit. Otsustasin, et hakkan oma distantse lugema, et saaks progressi jälgida. Muide esimesel basseinikorral pidin kaks korda vetsus käima, nii palju neelasin kloorivett. Igal juhul hakkasin regulaarselt, keskmiselt kolm korda nädalas harjutama. Käisin ise, mingi hetk tulid trennid. Parandasin vigu, muutusin vastupidavamaks, vet neelasin vähem ja pissil ei pidanud ka enam ühel hetkel käima. Harjutused trennis olid rasked, ehk ma käisin ujumas ja uppumas (seda siis nendel kordadel kui trenn oli). Muide trennis on meid ainult kuus inimest, ehk treener saab kõigiga väga individuaalselt tegeleda. Ujusin sessiooni jooksul 600, siis 800 meetrit, siis kilomeetri ja eelmise nädala lõpus juba poolteist. Kokku läks tund ja kolm minutit, ma pean ju ikka veel vahepeal puhkama basseinisirgete vahel.

 

 

Mõned inimesed, kes on mu teekonda kõrvalt näinud on öelnud, et olen selle kuuga teinud peaaegu nullist tohutu arengu. Anneli soovitas kõige selle peale lugeda mõnda raamatut kuidas miljonärks saada, mul pidi asjade järgitegemine väga lihtsalt käima. Küll ma jõuan sinna ka tulevikus kui olen nii vana, et enam kiiresti joosta ei saa. Eks kuu aja pärast saab blogis jälle üle vaadata kas ja kuidas on arengut olnud. Treenerile ütlesin, et kevadel pean ujuma kilomeetri alla 22 minuti (sel hetkel oli mul ainult 44 ette näidata). Ta pidas seda veidi liiga ambitsioonikaks, tänaseks on kilometer 38 minuti peale kokkunud, ehk 16 minutit on veel minna. Sellest minimaalselt 10 kukub juba siis kui puhkamisest lahti saan.

 

 

Lõpetuseks vabandan, et illustratsioonidena pidin suvalisi netist leitud asju kasutama. Lihtsalt ma näeks kuidagi tobe välja kui läheks ujulasse fotokaga ja paluks inimestel ennast pildistada.

You can't have it all

Täna ma räägin natuke vähem trennist ja veidi rohkem ajast ja planeerimisest. Facebookis jagati hiljuti artiklit sama pealkirjaga, mis mu tänane lugu. Lingi saab siit: http://markmanson.net/you-cant-have-it-all . Lugesin ta läbi ja sain aru, mida ma täpselt pean tegema. Samuti oli see väga heaks inspiratsiooniks midagi kirjutada. Ma ei hakka seda artiklit refereerima, ega selle mõtteid väga palju kordama. Kellel huvi saab selle ise läbi lugeda. Küll aga hea meelega jagan mõtteid, mis mul pärast selle lugemist peas küpsema hakkasid.

Üsna palju olen kohanud inimesi kes pärast mõningat vestlust ütlevad, et nemad ei saaks niimoodi treenida, sest neil pole selleks aega. Aga on ka enda suhtes ausaid inimesi, kes ütlevad, et neil ei ole püsivust või piisavat tahtejõudu. Ainus, mida meil kõikidel on sama palju, on aeg. Meie enda valik on kuidas me seda kasutame. Kui aega tõesti ei ole, siis on selle põhjuseks hoopis prioriteetide seadmise oskus või oskamatus, minevikust tehtud otsuste tagajärg, hirm muutuste ees või lihtsalt enda tahte allasurumine teiste hüvanguks. Ehk elan nii nagu teised tahavad, aga mitte nii nagu mina tegelikult tahaksin. Täiesti tavapärane on teha valikuid olukorras, kus ükskõik mida ma otsustan on keegi mu otsuses pettunud või solvunud. Näiteks kasvõi mina ise. Jätan olulise treeningu ära selleks, et mõne sõbra korraldatud üritusel olla, sõber on rõõmus, mina olen kokkuvõttes endas pettunud. Samas peab olema iga nädal mingi kindel tundide arv, mis on ohverdamise aeg, kus ma annan ja vastu ei saa eriti midagi. Noh võib olla saan mõne naeratuse või rõõmsa inimese enda lähedal, mis kokkuvõttes end ära tasub. Jah mu elu kuulub mulle, aga kindlasti on mõistlik sellest mingi osa kinkida teistele, sest nemad kingivad sulle vastu mõnikord midagi sellist, mida poest osta ei saa. Peamine on oskus valida, kellele meeldida. Proovides kõikidele meeldida tuleb välja üks imal kompott koos õnnetu raisatud eluga.

Suvi on ilus aeg. Ühel hea päeval võidab see noormees mind 

jooksus. Minu missioon on see talle võimalikult raskeks teha...

Uni

Aga lähme konkreetsemaks. Uni on olnud selline asi, mille arvelt olen ma minevikus üsna palju omale vägisi muudeks tegevusteks aega tekitanud. Kui mujalt justkui hästi ei saa, siis kiputakse ikka ja jälle une kallale minema. Aja jooksul olen õppinud, et see on üks paganama libedale teele minek. Mu elus on olnud perioode, kus ma olen liiga palju oma elult tahtnud. Selleks, et enne magamaminekut paar matši mõnes arvutimängus teha olen ohverdanud uneaega, sest varem ei olnud mul ju selleks tegevuseks aega. Tulemuseks on see, et võidan tõesti ühe tunni arvuti taga, aga vastu saan uimase, demotiveeritud tööpäeva, vähese isu ja energia treenida, samal ajal muidugi suurema söögiisu eriti sooviga magusat tarbida. Lõpuks olen rohkem stressis kui oleks olnud oma mängud mängimata jättes. Usun, et täna olen kindlasti olukorras, kus asjade seis ütleb, kas täna tuleb miskit videomängu või ei, mitte arvutimäng ei ütle, mida muud ma veel täna teha saan. Näiteks seda kui palju ma magada saan. Nüüd, kus ma teen korralikult trenni, nii nagu ka selle postituse teema on kõike ei saa pean ma leppima sellega, et vajan rohkem aega magamiseks kui mõni lihtsalt vaimse töö tegija. Kuskilt lugesin, et iga joostud 10  kilomeetri peale tuleks varuda nädalas pool tundi lisa uneaega. 100 km nädalas = 10 tundi lisa und. Kahjuks ei ole mul seda luksust, mis elukutselistel sportlastel: lasta keset päeva paariks tunniks silm looja. Nii, et arvestame sellega, mis on olemas - paneme igaksjuhuks kirja 8,5 tundi uneaega. Alles jääb 24 x 7 - 8,5 x 7 ~108 (komakohti ei arvuta).

Töö ja perekond

Jälle üks asi, millest ei saa üle ega umber. Vanamees, kes tahab hakata hiljem, kui oleks ehk mõne arvates kohane, tulemusi tegema peab seda tihti tegema oma töö ja pere kõrvalt. Viimastel aastatel on mind õnnistatud töö lähedusega kodukohale. See on suur väärtus. Paljud inimesed ei märkagi kuidas nad oma elust aastas 400 tundi liiga palju ära annavad selleks, et tööle ja sealt koju saada. Õnneks ei pea ma ummikutes istuma ning saan edasi ja tagasi umbes 15 minutiga. Lisaks jääb veel poja lasteaed ilusti teele ning saame mõlemad sõidu otsad omavahel vesteldes veeta. Kui ma võtan nüüd kokku aja sellest, millal ma täna ärkasin hetkeni, mil ma kodus tagasi olen, siis tuleb see kokku koos lapse vedamisega kokku 10 tundi päevas ja seda siis viis korda nädalas, ehk 50 tundi. Pole ju üldse nii palju. Kuna ma teen vaimset tööd, siis eriti vahva on veel see, et ma tööd tehes samal ajal taastun trennidest. Peab lihtsalt vahepeal püsti seisma, et tagumik toolist lapikuks ei läheks. Pereasjade juurde põikame kohe tagasi, enne trenn.

Üks viimaseid mitte nii külmi nädalavahetusi

Treening

Sellest hetkest kui hakkasin jooksu kõrvale rohkem ujuma ja jalgrattaga sõitma tuli mul kilomeetrite lugemise asemele miski muu alternatiiv leida. Ei saa ju panna kõrvuti ujumise ja ratta meetreid ning öelda, et see kolm kilomeetrit ujutud distantsi on kümme korda halvem kui too kolmkümmend rattaga sõidetut. Hakkasin aega lugema, ehk treeninguks kulutatud tunde. Loen puhast treeningut, hetkest mil stopper läheb käima kuni see seiskub, venitamine, soojendamine, dušši all käimine riiete vahetamine ning muud tegevused sinna sisse ei kuulu. Lühidalt kümme tundi ja rohkem puhast trenniaega nädalas  on normaalne, vähem on halb. Veel mõtlesin, et nüüd kui ratas läheb talvepuhkusele, siis tahaks joosta sadakond kilomeetrit keskmiselt nädalas. Saabuv talv ja kõik muu sellega kaasnev tähendab seda, et ilmselt tuleb umbes pool maad jooksulindil ära punnitada. Kui sinna juurde veel ujumine ja muud trennid panna, siis ma muidugi ei tea, mis ta lõpuks tundides tegema hakkab. Isegi kui puhas trenniaeg peaks mingi valemiga 15 tunni lähedale tõusma, siis koos kõigi sellega seonduvate lisaliigutustega see üle kahekümne ikka ei lähe.

Tagasi pere juurde ja muu eraelu

Aga lööme numbrid kokku. 108-50-20 = 38 tundi. Seda on ju päris palju. Vaja sünnipäevale minna, 6 tundi 38-st, palun! Naine tahab poodi minna, 2 tundi - palun! Tahan õhtuti omaette patareisi laadida, lugeda, telekat vaadata, mida iganes - 10 tundi - palun! Lapsega vaja lego kokku panna - aega pisavalt. Naise ja koertega vaja jalutada, leiame aja. Vaja muru niita - ikka saab. Mis ma tahan sellega öelda? 38 tundi nädalas libisevat aega, seda on väga palju. Lihtsalt me ei oska seda planeerida ja molutame niisama. Pärast vaatame, et mitte midagi ei saa tehtud. Mis nüüd kogu sellel jutul pealkirjaga pitmist? Pereinimesel on raske täita muid eesmärke peale töö ja perekohustuste. Ometi sai just tõestatud, et selleks on piisavalt aega, meil kõigil. Tuleb lihtsalt natuke planeerida, asju ümber tõsta, eesmärgid paika panna ja iseenda õiguste eest võidelda. Jah, kõike ei saa, peab valima. Võtame esmajärjekorras need tegevused, mis aitavad meie eesmärkidele kaasa. Mõnikord peabki sõbrale ütlema, et ma ei tule sinuga sellel reedel läbustama. Jah ta pettub, aga ilma, et inimesed minu ümber vahest pettuksid ei ole võimalik kuhugi jõuda. Targalt aega planeerides võib alustada võib näiteks sellest, et välismaale töölähetusele minnes paneme jooksuasjad kotti, sest õhtuti on ju meeletult vaba aega, mida targalt täita. Ja kindlasti tasub kõike logida sest ajalugu annab väga selge vihje sellele, milleks me homme suutelised oleme. Soovin kõigile lugejatele paremat planeerimist, et järgmiseks suveks oleksime oma eesmärkidele palju lähemal kui täna ja suudaksime tulevikus omale püstitada selliseid, millest varem ei julgenud unistada.

Maraton on huvitav distants, on asju, mida lühematel maadel ei juhtu. Veel kahekümne teisel kilomeetril on kõik ilusti koos. Kes oskaks selle pildi põhjal öelda, et härra numbriga 194 lõpetab minust 10 minutit varem ning noormees numbriga 2104 lõpetab minust 20 minutit hiljem.

Kuidas edasi

Maratonijärgne pärastlõuna võttis mind vastu oodatud pohmelliga. Olen juba harjunud, et iga pikemat pingutust tekib mul pohmaka sarnane olek, mille intensiivsus ja kestus on seotud puhtalt sellega kui kaua ja kui kõvasti sai pingutatud. Esimesed päevad peale maratoni käin aegluubis, kanged on nii sääred kui ka reie esimesed ja tagumised lihased. Astudes on valu veel vasaku jala keskmistes varvastes, loodan, et ei ole midagi stressmõra sarnast. Muu tundub justkui korras olevat.

Näide Tln. Maratoni ühtlasest tempost ning moment,

kus mul probleemid tekkisid



Jooksmine sellel aastal

Kuigi on selge, et Maratonis ma oma tulemust 2014 aasta numbri sees enam ei paranda on mul veel terve rida muid jooksuga seotud eesmärke täitmata. Üks esimesi, mida tahaks kindlasti lähiajal teha on 10 kilomeetri jooksus 40 minuti piiri murda. Ideaalis võiks see olla võistlus, aga kuna ma ühtegi ahvatlevat 10k võistlust Tallinna ümbruses tulemas ei näe tundub mulle, et see tuleb siiski teha time trialina. Veel hoian silmad lahti võimalike 5km ja poolmaratoni võistluste suhtes. Teoreetiline šanšš, et osalen Tartus poolmaratonil on hetkel õhus. Poolmaratoni hetkel ei tea, aga kindlasti parandan 5 km rekordit, kasvõi üksinda. Üldiselt mida pikem on distants seda rohkem tahaks rekordit parandada võistlustel. Lihtsalt teiste inimestega koos joostes on seda ju oluliselt lihtsam teha.

Maraton 2015?

2013 aastal parandasin oma Maratoni rekordit 27 minuti võrra, käesoleval aastal 22,5 minuti võrra. Igal järgneval aastal läheb lineaarne rekordi parandamine järjest raskemaks. Lihtne loogika ütleb, et mu aeg võiks 2015 aastal olla umbes 15 minuti võrra parem, ehk umbes 3:10. Sellega aga ma kahjuks leppida ei saa sest kolm tundi on see piir, mille pean alistama. Ma tean kust ma selle saan - lihtsalt talvehooajal tuleb endaga korralikult tööd teha. Viimasel talvel ma treenisin, aga jooksukilomeetreid oli vaatamata ideaalsele ilmale liiga vähe. Seekord tuleb vajalik töö talvel ikkagi kõige kiuste ära teha. Nagu ütles Briti jooksulegend Sebastian Coe: "Medalid võidetakse talvel, suvel nad lihtsalt korjatakse kokku."



muusa...

Treening sügiseks

Järgmisest nädalast naasen vaikselt tugevama treeningu juurde. Kuna tundub, et jalad tahavad veidi puhkust, siis jooksukilometraaži kohe üles ei lajata. Proovin palju crosstrainida. Ilusa ilmaga sõidan rattaga, halvema ilmaga jooksen, ujun või teen Beachbody Insanityt. Muide see insanity treenib väga hästi jooksulihaseid, nii kere kui ka jalgade omi.

Konkreetset kava hetkel ei ole. Ei ole kindel kas jooksus jätkan Garmini kavadega või lähen üle Danielsi 4- või 5-nädala tsüklitele. Kui tuleb konkreetsem kava, siis vähemalt osa sellest jagan. Ei saa praegu ka triatlonikava ette võtta kuna ujumise ja rattasõiduoskused vajavad tehnilise baasi tegemist. Esiteks pean ma korraliku tehnikaga ujuma õppima ning seoses sellega registreerisin ennast just edasijõudnute trenni (algajate oma ei olnud). Pean siis kiirelt proovima iseseisvalt kahe nädalaga olukorda parandada, et ma seal väga lootusetu välja ei näeks. Rattasõitu teen eesmärgitult kuna vaja õppida ratast korralikult käsitlema (aerobaridel sõitma, asendeid kiirusel vahetama, jooma jne). Lisaks tuleb tekitada omale plekist tagumik ja puust munad. Ehk peaks jõudma 100 km järjestikuse sõiduni ilma, et jalgevahe valus oleks.

Üldjoontes peaks kevadel jõudma sellisesse seisu, kus kehakaal oleks normaalolekus ca 70 kg ning 39 minuti piir 10 km jooksus oleks juba varakevadel murtud. See looks eeldused 3 tunni alistamiseks maratonil. Kindlasti tahan 2015 aastal teha mõne traitloni, aga konkreetse võistluse ja distantsi dikteerib see kuhu ma oma ujumisoskusega jõudnud olen.

 

SEB Tallinna Maraton 2014 läbi minu silmade

 Proloog

Ma ei ole pikalt kirjutanud, kuigi oleks ehk pidanud. Lihtsalt raske on klaviatuuri ette võtta ja jooksust kirjutada kui nii palju asju seoses jooksmisega on halvasti. Viimasest veidi rohkem kui kahest nädalast olin ma enamuse haige. Lisaks terav valu kannas. Kuna ma aga niikuinii joosta ei saanud, siis kadus vähemalt see valu ise ära. Veel reedel olin kindel mitteosaleja sest alles veel neljapäeval vaevas mind 39-kraadine palavik.

Kuu tagune pilt Kiili lehest, võtan valla sportmängudel teatevahetust.

Aga aitab hädaldamisest. Helistasin vennale Kristjanile, kes süstis minusse hunniku optimismi. Vähemalt niipalju, et minna netiavarustesse uurima, missuguse konditsiooniga ma joosta tohin. Võtsin siis selektiivselt need artiklid, mis lubasid mul võistlema minna ning nende põhjal tegin otsuse. Kuna palavikku enam ei olnud ja lihased tundusid värsked nigu vasika sisefilee, siis otsustasin, et teen laupäeval väikse ringi ning testin oma kopse ja südant. Jooksin veidi üle nelja kilomeetri, kahjuks avastasin alles teisel kilomeetril, et mul polegi pulsivööd peal. Samas õhku oli piisavalt ja samm üsna mõnus. Ainus veider asi oli see, et hakkasin jube kergesti higistama. Kuna aga higistamistest ei olnud jooksu eesmärk, siis võisime seda tõika ju ometi ignoreerida.

See kõikse tähtsam päev

Kuna seekord magamisega probleeme ei olnud sai uni tänu kõrgenenud erutuse astmele juba kella kuueks otsa. Pugisin eilset pastat kuni tundus, et kohe tuleb okserefleks (tegelt oli super hea pasta, Anneli tehtud, ma lihtsalt sõin liiga vara ja liiga palju). Aega oli mul rohkem kui vaja, oigerdasin diivanil, vaatasin National Geographicut ja proovisin aegluubis oma asju valmis panna. Teipisin oma rinnanibud ära (kui palju neid inimesi ikka publiku hulgas on kelle veritsevad rinnad käima tõmbavad) ja panin oma ilusa kollase maika selga. Õnneks käisin peegli eest läbi mille tulemusena siis nööpisin oma rinnanumbri kollaselt ümber sinisele särgile. Ei tahtnud välja näha nagu piimatootja maskott, lihtsalt kollasest maikast kumas roheline kinesioteip täiega läbi.

Aga mu rinnad ei ole tänane teema. Avastasin linnas, et Tallinn tahab mu käest ca 20 EUR lisa osalustasu saada. Vahepeal muudeti parkimine selliseks, et 3 EUR tuleb tunnis mitte midagi tegemise eest maksta. Pahurana viisin auto parkimismajja. Tegin kõik muud stardieelsed toimetused vabaduse platsi ümbruses ära ning tänu parkimise jamale ja faktile, et tualetid olid stardiala juurest kadunud saabusin oma stardikoridori kolm minutit enne starti - väga hea, vähem aega pabistamiseks. Vaatasin ettepoole ning avastasin, et 3:15 tempomeistri on nad must kuradima kaugele paigutanud.

Esimese kilomeetri jooksin nagu üks õige maratoniboss - kõige kiiremini. Tempomeister oli vaja ju kätte saada. Strateegia oli lihtne - kleebin ennast tempomehe külge nii kauaks kui saan ja siis pärast vaatan, mis edasi saab. Nelja kilomeetri peal oli veider tunne parema jala tagumises reielihases. Mõtlen, et kammoon, see peab olema mingi libavärk, ei saa ometi nii olla. Õnneks ei olegi ja kaheksandal kilomeetril on mul veel parem kui neljandal ja kaheteistkümnendal veel parem. Pirita tee lõpupoole enne tagasipööret püüan oma venda silmata, kuna nii täpselt ei mäleta kus ta mul kaasa elamas käib (häbi mulle), siis ma teda ei näe. Kuna ilmselt olin pundi keskel, siis õnneks tema mind ka ei näe, nii et oleme tasa. Muidu oleks olnud lahe bossata ja ootusi üles kruttida, et 10 kilomeetrit ja ma juba nii ruttu kohal.

10,5 punktis tegin geeli ja siis tuli see nö eikellegimaa. Minu jaoks tavaliselt umbes 10 km kuni poolmaraton. Lihtsalt tuimalt tambid, emotsioone enam nii palju ei ole. Enesetunne on ok, hakkad juba uskuma, et suudad tempot lõpuni hoida. Ring sai läbi, tuli poolmaratoni ajavõtupunkt - vau ma olen pundis! Sain pirita sillast üle - Vau ma olen ikka veel pundis! Veidi häiris see, et päkad hakkasid veits valusaks minema. Ei midagi hullu, proovisin rohkem siis täistallale maanduda. Hakkan mõtlema, et jätkuks nüüd kiirust ja head sammu sinna kohta kus mul vend peaks perega kaasa elama. Ei jätkunud, 29. kilomeetril käib paremast säärest kerge spetsiifiline klõps läbi. Ma tean väga hästi seda tunnet ja mida see tähendab. Mind sellega ei peta - 13 kilomeetrit minna ja mul hakkavad tulema krambid. Võib olla paar kilomeetrit lasen krambivabalt, siis olen hädas. Siia see koer oligi maetud, olingi liiga optimistlik, et tulen haigustest välja, peaaegu üldse ei jookse ja siis lasen 42 kilomeetrit nagu vurr. Aasta tagasi polnud mul mingeid krampe, küllap olid need põdemispäevad midagi vajalikku mu säärtest tuuri pannud.

Seal Pirita tee tagasipöörde juures nägin oma Venda, tema naist Liinat, nende lapsi, veel onu Alarit, kes tegi pilti ja tema elukaaslast Katit. Nii toredad inimesed, tulevad spetsiaalselt mind ja Annelit vaatama. Olen neile selle eest väga tänulik. Aga selleks hetkeks olin grupist paarkümmend meetrit maas ja mu samm ei olnud päris see. Tundus, et säärtele meeldis see tempo mahavõtt justkui rahunesid maha. See oli ikka veel alla 5 min / km kohta, mida lõpuni hoides oleks saanud päris vinge aja. Jälle lõhuti mu illusioonid ära, sest umbes 9 km oli minna ning ma seisin ja venitasin säärelihaseid. Ühest korrast sai kaks ja kahest sõltuvus ning lõpuks olin ma pidanud oma säärtele vähemalt 10 korda reageerima. Venitama, tegema mõned kõnnisammud jne. Geelidega oli nii, et kolmanda tegin ma umbes 28 kilomeetri pealt ja vennalt saadud neljanda 35 peal. Joogipunktides võtsin rahulikult, sõin rosinaid, soola, banaani, veel soola ja proovisin siis veega maitse suust ära saada.

 Põhjus miks üle 30 km jooksnud inimesi ei tohiks pildistada

Siin fotol on näha kuidas valusad sääred sunnivad mind halva tehnikaga "overstridema"

Neli kilomeetrit enne finišit tunnen et tahaks kiiremini joosta, olen ma ju sellel hooajal väga palju treeninud väsinud jalgadel kiiruse tegemist. Proovin korduvalt, aga ei saa. Kohe kui natuke kiirus kasvab löövad jalad krampi. Vastik, vastik, vastik. Peamine mõte, mis mind painab kogu tagasitee sealt viimasest ümberpöörust - peaasi, et 3:30 punt mind kätte ei saaks. Krambitades või mitte, aga iga minut viib mind vabaduse väljakule lähemale ning ühel hetkel ongi tabloo mu vaateväljas ning numbrid seal näitavad 3:25. Ehk kümmekond minutit andis teisel ringil tagasi. Lõpuprotokolli aeg on 3:25:55, mis ei ole päris see, mida ma tahtsin (homme lähen jooksen majaringidega üle - nali!). Samas on see jällegi uus rekord, 23 ja pool minutit kiirem kui eelmisel korral.

Epiloog

Anneli oli jälle haigena poolmaratoni stardis. Sai ka väärilise aja 2:08:18 (samasse auku, mis eelmisel aastal), millest ta treeningute käigus on korduvalt kiiremini jooksnud. Vähemalt oli tal äge number - 500 ja kuradima hea nägi ta seal rajal välja. Ta lubas, et ühel suvel ei ole ta mitu kuud vigane ja võistlusel ei ole haige ning teeb ka ühe korraliku aja.

Saan nüüd rohkem oma uue rattaga sõita ning proovin ka vaikselt ennast ujumiskursustele kirja panna. Kuigi kõik juba aimavad mis värk sellega on kirjutan ma sellest lähitulevikus eraldi.

Lühiuudised

Sai siin Soome laeva peal mõned read igavusest kirja pandud (täiendasin täna veel paari reaga). Illustreerin oma juttu paari kalli inimese suvise pildiga.

Tervislik seis

Ei ole ma nüüd natuke aega kirjutanud, jalg paraneb, aga üsna aeglaselt. Peale jooksu või rattasõitu on tavaliselt paistetus üleval, mida siis proovin külmaga maha võtta. Üldjuhul on hommikuks täielikult kadunud. Sai siin pühapäeval, päev pärast mu venna poissmeesteõhtut, mil õnnestus alles pool kuus magama minna (pärast parajalt suurt kogust alkoholi muidugi), üks pikem rahulik jooks tehtud. Päeva alustasin kolme ja pooletunnise muruniitmisega, mille tagajärjel ilmselt tänu ebatasasele kohati pehmele maapinnale läks pindluukõõlus üsna valusaks. Ilmselt tõmbasin selle ka oma toonase väljaväänamisega ka ära. Tuli jälle teipida, ning jooksmisel ta valu ei teinudki. Üllataval kombel ei tundnud enne 20 kilomeetrit mitte mingit väsimust. Kokku sai 28,5 km täitsa mõnusalt ühe jutiga läbitud. Tempo oli 5:12 ringis.

Poolmaratoni rekord

Kuna Rakvere ööjooks mu plaanidesse ei sobinud, siis otsustasin poolmaratoni proovi teha nädal varem üksinda Time Trialina. Kuna erilist ettevalmistust tol nädalal ei teinud, lihtsalt vigastus hoidis mind suuremast kilometraazist. Paar lühemat sibamist siiski läbi valu tegin. Tuli jälle võtta abiks viimasel ajal sõbraks saanud kinesioteip. Eesmärgiks võtsin tagasihoidliku alla 4:30 min / km ning auhinnaks juhul kui peaks alla 1:35 tulema pooleliitrine pudel Pepsit. Nii ma siis jooksin, parajalt kuumas õhtuses ilmas, pilk kella piidlemas ning pepsi pudel silmade ees. Tegin ühe strateegilise pange ka. Mul on vöö nelja pudeliga, neist igaüks mahutab 230ml , aga otsustasin, et hoian kaalu kokku ja lähen kahega. Liiga vähe sain juua ja lõpus kannatasin vedelikupuuduse käes. Kuni 15. kilomeetrini oli kõik täiesti normaalne, viimased kuus kilomeetrit pidin kannatama. Õnneks lõpuaeg 1:34:22 tähendas seda, et sain oma ihaldatud Pepsi, millest Anneli oli salaja juba rüüpamas käinud.

Külade teatejooks

Oli siis selline maastikuratta- ja jooksuvahetustega võistlus. Minu ülesandeks oli joosta kolm ca kilomeetrist ringi pargi ebatasasel maastikul, kus oli ka üks järsum künkast üleminek. Kuna vahepeal oli korralik padukas, siis oli see rada veel ka parajalt libe. Ehk paras paanika, kartsin oma poolvigast hüppeliigest uuesti ära väänata. Meeskondi võis olla silma järgi nii 8-10 tükki. Esimesed vahetused tegime kolmandal positsioonil. Kolmanda vahetuse rattamees tõi mulle teatepulga juba teisel positsioonil. Ma siis hoidsin sama tempot kogu raja vältel. Kuigi kolmanda koha mees tegi kohe algul ponnistuse ja võttis sappa, siis peale esimest ringi jäi ta uuesti maha ning tegelikult midagi erilist minu seisukohalt ei muutunud. Ajaks öeldi mulle 9:55, mis on küll ülihea, kuid kui arvestada rajal olnud tingimusi, siis oleks 10:55 reaalsem, mille järgi oletan, et rada oli natuke valesti mõõdetud. Ehk siis igaks juhuks oma rekordite tabelit ei uuenda.

Anneli olukord

Ta on mul siin vaikselt läbi valu proovima hakanud. Sõbranna kutsumisel õnnestus tal laupäeval ööjooksul osaleda ning see oli olnud esimene kord pärast kahte kuud kui ta ei olnud mitte mingit valu tundnud. Ise ta arvas, et see võis adrenaliinilaengupärast nii olla. Iga juhul on ta nüüd powerit täis ja kaupleb, et ma temaga ca 30-kilomeetrise katse teeks. Umbes nii, et kui suudab selle ära joosta, siis paneb ennast Tallinna Maratoni põhidistantsile kirja – einoh julge tädi. Tegime siis eile selle katse ka ära pärast seda kui mul see teatekas läbi sai. Mul jalad võistlusest pehmed, tassisin jooke ja tegin 4 tunni maratoni tempot. Peale 20 km läksid Annelil puusad kangeks ja kuna keegi meile medalit ei lubanud, siis otsustasime, et jookseme poolmaratoni. Ei läinud päris 100% plaanipäraselt, aga 1:59:29 tähistas sellegipoolest Anneli isiklikku poolmaratoni rekordit. Eks siis näeb mis distantsile ta ennast lõpuks kirja paneb. Olen kindel, et kui miski uus vigastus tal jälle välja ei hüppa, siis olenemata distantsist tuleb jälle uus isiklik rekord.

Natuke dünaamikast ka

Toon kolm näidet.

• 5 km kiirusega 4:01 - 188 sammu minutis
• 21 km kiirusega 4:28 - 188 sammu minutis
• 28 km kiirusega 5:14 - 184 sammu minutis

Ehk siis olenemata kiirusest jooksen kogu aeg samas rütmis. Usun, et osa sellest on tõigal, et ma ei kuula jooksmise ajal muusikat ning tänu sellele on välja kujunenud kindel rütm. Sisuliselt tõstes jooksukiirust 25% tõuseb mu sammude hulk minutis 2% ning sammupikkus 23%. Rütm jääb umbes samaks, lihtsalt igasse sammu panen rohkem energiat.

Botased kuluvad - jee jee, ehk Adios Boost 2.0

Juba Juuni alguses avastasin, et olen oma Adizero Adios Boostidel päka välimise serva juurest välistalla ära lõhkunud. Fakt iseenesest ei ole midagi üllatavat arvestades mu koduseid treenimistingimusi. Teravate kivide kandidaate talla alla jäämiseks on lausa kilomeetrite kaupa.

Kuna asfaldil joostes on kuulda plastikuklõbinat, siis otsustasin, et vähemalt Tallinna maratoni jaoks pean uued jalanõud hankima. Oma tumesinihõbeoranžide iludustega olen siiani võistlemist jätkanud ning järjest isiklikke rekordeid purustanud. Samas nüüd on selge, et TriSmile oli viimane kord, mil nad võistlust nägid. Nimelt sai juba paar nädalat tagasi Amazonist uued võistlustossud tellitud, mis siiani kasutamata pakendis seisnud.

Adidase Adios Boosti sarja puhul on tegemist siis väga universaalsete pikamaajooksu võistlusjalanõuga. Toss on suhteliselt õhuke ja kerge, kuid samas piisavalt toestatud, põrutuskindel ja mitte nii väga madala kannaga, ehk sobib väga paljudele ning kannataks vajadusel ära ka kergema jooksja kannalemaandumise. Ja mis seal imestada, kohtab ju nii Eesti kui ka mujal maailmas toimuvate pikamaajooksu võistluste esikümnetes päris tihti just seda Adidase sarja. Vaatan, et eestlaste lembus selle firma ja mudeli osas on väga eesrindlik, küllap on siin suur roll olnud ka Sportlandi soodsatel pakkumistel, mis oh üllatust on ka muu euroopaga võrreldes soodsad olnud. Sai ka ise eelmisel aastal vooluga kaasa mindud ning nüüd siis oman sarjast juba kolmandat mudelit järjest. Alguse sai see erkkollasest Adios 2-st. Kui aus olla, siis jala jaoks on see tunnetus nende kõigi puhul sisuliselt sama olnud vaatamata faktile, et Adios Boost vahetas siis Adios 2 tavapärase EVA vahtplast vahetalla materjali oma uudse graanultehnoloogiaga valmistatu vastu välja. Adidas räägib küll palju oma Boost vahetalla materjali headest omadustes, aga mina sellest joostes küll suurt aru ei saa.

 2013 Tallinna Maratonil Adios 2-ga vanalinna kilomeetreid mõõtmas.

Jalanõu on kerge, minu oma umbes 230 grammi, mis on tunduvalt vähem kui tavapärastel treeningjooksu jalanõudel, kuid samas piisavalt palju, et võrreldes mõnede kergemate võistlusjalanõudega tunduvad numbrid üsna suured. Vabanduseks selle mitte nii ülikerge kaalu jaoks võib tuua fakti, et tossus on piisavalt põrutuskindlust ja stabiilsust pakkuvaid komponente, et jalad peaks vastu ka pikemaid võistlusi nagu maraton ja miks mitte ka mõni lühem ultarjooks.

Efektsetes toonides Adios Boostiga Rapla Selveri jooksul 10km rekordit tegemas

Disaini osas on muutusi väga vähe, Alatates Adios 2-st ei ole tallamuster praktiliselt muutunud, vahetalla materjal muutus seoses Adios Boost tulekuga ning viimase Adios Boost 2.0 puhul vahetati välja ainult pealsetes olnud plastikosad tekstiili vastu. Lisaks läks kanna ja päka kõrguste vahe millimeetri võrra minule sobivas suunas (väiksemaks). Juba juuli keskpaigast otsisin internetist häid pakkumisi mõlemale viimasele mudelile, kuna hinnad jäid enam-vähem samasse auku, siis otsustasin uut mudelit proovida ning olen väga rahul. Miks väga rahul kui sisuliselt sama toss? Jah tunnetus on ju täpselt sama, aga ma olin nimelt suurusnumbritega natuke hädas. UK 9,5 oli justkui veidi suur ning kui proovisin 9,0-i, siis oli see justkui maratoni jaoks veidi väike. Tellisin siis vastavalt webipoodide soovitusele poolpimesi 9,5-e ning see oma suuruses täpselt sinna kaardistamata auku, mida mul vaja oli, ehk eelmise mudeli 9 ja 9,5 vahele.

Tegin täna siis oma teibitud jalaga esimese proovijooksu 32-kraadises kuumuses Tegelikult jooksin ma eile ka, aga tänu algaja kogenematusele kinesioteipisin oma jala nii, et jalalaba otsesuunaline liikumine oli vägagi piiratud ning tänu suuremale koormuse langemisele põlvele läks see parajalt kangeks. Loomulikult kaapisin eilse teibi maha ja pärast mõningat Youtubes toimunud eneseharimist asendasin selle omaloomingu professionaalide tööd meenutava taiesega.

Erksavärviline Adios Boost 2.0 pärast esimest jooksu.

Tänaseks distantsiks siis 7 km, mille keskele jäi 3 km pikkune lõik tempotestiks. Jooksin seda veidi alla 4:30 km. Tahan ikka hirmsasti nädalavahetusel oma poolmaratoni "Time Triali" ära teha ning saada mõningat vastust 4:30-4:40 min/km tempo potentsiaalse sobivuse kohta Tallinna maratoniks. Ja toss oligi jalas täpselt selline nagu kaks varasemat mudelit - nii nagu internetis igalpool kirjas: kerge, hea tunnetusega kuid samas piisavalt stabiilne ja pehme. Tossu peamise negatiivse joonena tooks välja ainult hinnataseme, mis juhul kui Sportland miskit suurt -40% kampaaniat ei tee, on tõepoolest üsna krõbe. Kokkuvõttes täna olen rahul sellega, jah ma võiks teisi mudeleid ka proovida, aga ma ei oska lihtsalt midagi muud praegu tahta.

See kolmekuune putukas lubas mulle paljajalu ära teha.

SmileRun ning jätkuvalt allamäge

Kuigi kuumad suveilmad veel vähemalt mõnda aega jõudsalt jätkuvad on minu puhkused selleks aastaks kahjuks puhatud. Suuri treeningu- ja arengu ambitsioone pole ma käesoleval hooajal kahjuks siiani täitnud. Samas aasta oluliseim jõuproov Tallinna Maraton ootab mind veel ees. Pärast seda saab ehk tibusi lugeda ja öelda kas selline isetreenimise süsteem (ilma klubi ja treenerita), mida ma siin viljelenud olen on kandnud piisavalt hästi vilja või ei.

Sai siin oma eelmise postituse kommentaarides varakult rõõmustatud selle üle kui hästi mul intervallid suvekuumuses välja tulid. Samas tabas mind juba samal öösel korralik hoop. Kogu öö tundsin korralikku iiveldust, magada suutsin ehk kokku vaid neli tundi ning pidevalt olin lähedal WC-sse oksendama jooksmisele. Otsustasin mahud ja kiirused nädalavahetuseni tagasi tõmmata. Nädalavahetuseks kutsuti mind Otepääle trenni tegema ja TriSmile võistlustele kaasa elama. Plaan oli osaleda sarja esimesel võistlusel SmileRun, seal oma 5 km kiirust testida, pärast seda kohalikel küngastel vähemalt 50 km mahtu joosta. See küngastel jooksmine kahjuks ainult unistuseks jäigi.

SmileRun

Tegemist siis 5 km jooksuga Pühajärve kallastel. Stardis oli ca 28-30 kraadi sooja ning päike siras üsna kõrgelt. Teadsin veel, et küllap seal rajal mõned tõusud ikka on. Esimese pange tegin siis kui kuulsin, et esimesed kolm kohta on auhinnalised. Kuna stardis ühtegi tuttavat nägu ei olnud mõtlesin, et jooksen siis esikolmiku peale.

Käis stardipauk ja panin kolmandana ajama. Enne poolt kilomeetrit näitas kell jooksvaks ajaks alla 3:20 min/km kohta, mis on ilmselgelt liiga kiire. Tuli esimene tõus, siis teine, mis oli eriti pikk ja järsk. Möödus üks konkurent ja siis veel üks. Käis kilomeetri piiks ning kell näitas 4:00. Teise kilomeetri lõpus möödus minust veel ka üks naisterahvas (kui ma õigesti mäletan, siis oli tegemist Venemaa jooksjaga). teine kilomeeter näitas aega 4:05 ning sealt edasi ma enam oma kella ei vaadanud. Mõtlesin, et jooksen lihtsalt enesetunde järgi lõpuni. Arvasin, et küllap ma ennast peale tagasipöörde punkti kogun - olen ju sellel aastal kõikide võistluste teised pooled tugevalt jooksnud.

Tagasipöörde punktiks ei olnud vahed eesolevatega silma järgi muutunud ning ka taga ei olnud kedagi tulemas kuulda. Tuli võtta õhupall ning sellega tõestuseks, et ei lõiganud tagasi joosta. Peale õhupalli kätte haaramist olin ilmselt kuidagi liiga hajevil, et ei märganud jala alla sattunud kivi või käbi. Hüppeliigesest käis läbi tugev valujutt - olin selle korralikult välja väänanud - nii, et ei saanud esialgu jalale isegi toetada. Usun, et mu karjatust kuulis kogu vaheajapunkti neiude seltskond. Esimene emotsioon oli see, et võistlus on nüüd minu jaoks läbi. Trotsides valu proovisin oma jalga maha saada, üha uuesti ja uuesti kuni lõpuks sain longates joosta. Mingi hetk kadus ka silmnähtav lonkamine ära. Kahjuks uuesti sirgele teele jõudes oli eesolijatega vahe püüdmatuks muutunud.

Lõpupoole enesetunne paranes ning sai kiirust juurde panna. Püüdsin kinni ainukese esikümne seas oleva palliga jooksja. Enamikele oli jäänud õhupallist kätte ainult pulk, mille otsas see kunagi oli olnud. Kuigi jooksin viimase 300 meetriga talle umbes 30-40m vahe sisse, siis tänu üleüldiselt ebaõnnestunud võistlusele otsustasin seekord teha seda, mida ma ammu olen teha tahtnud. Nimelt jäin lihtsalt finiši ette seisma ja lasin enne joone ületamist taganttulija endast mööda.

Pool kilomeetrit enne lõppu (ma olen see tagumine kribu)

Lõpuprotokoll näitas mulle umbes 100 jooksja seas 9. kohta ning aega 20.05. Vaatamata kõigele olin teinud jälle isikliku rekordi. Peale selle oli finisis väga värske enesetunne ning kui rada oleks ootamatult pikendatud 5 km võrra oleksin kindlasti oma lõpupositsiooni parandanud. Pean ütlema, et kuna ma ei ole ennast lühemate distantside jaoks treeninud, siis jooksen neid ka kohutavalt halvasti. Ei ole vahet, kas distants on 5, 10 või 15 km jooksen ikka samas tsoonis, ehk kusagil piimhappe lähe ülemises otsas. Ma lihtsalt ei ole arendanud vajalikke oskuseid selleks, et joosta hästi 3 või 5 km distantse. Sügisepoole proovin ehk midagi selles osas ette võtta. Eraldi tahan ära mainida oma 6-aastase vennapoja, kes läbis elus esimest korda joostes 5km pikkuse distantsi.

Peale starti esimesest kurvist väljas.

Triatlon

Edasi läks see Pühajärve puhkus nii, et öösel tegi jalg parajalt valu ning järgmisel päeval lasin ta ära teipida. Ning tõepoolest see aitas väga palju, palju rohkem kui ma oleksin osanud loota. Kuna trenniplaanid nädalavahetuseks olid rikutud sain nüüd keskenduda rohkem enda pruuniks praadimisele, söömisele, joomisele ja triatlonivõistlustele kaasaelamisele ning tuttavaid, kellele pöialt hoida oli nii 33.3 kui ka 111 rajal. Eriti rõõmustas mind mu venna Kristjani 167 koht 4 tunni ja 21 minutiga 111 rajal, millega ta parandas nii oma koha kui ka ajarekordit. Kui ta lõpuks treenima ka hakkaks, siis võiks ta triatlonis päris kaugele jõuda. Samas süstis see võistlus ka minusse väikese pisiku ning lubasin talvel ehk ujuma õppida ja siis vähemalt läbitegemise mõttes selle raja kunagi ikkagi ette võtta. Peamiseks tegevuseks jääb aga ikka ja alati jooksmine. Hetkel on mul pooleli järjekordne raamat: "Advanced Marathoning," mille autoriks Pete Pfitzinger. Eks teen miski hetk ülevaate parimatest jooksuraamatutest, mida olen lugenud.

 Vend Kristjan 33-kraadises kuumuses isiklikku triatloni rekordit tegemas.

SmileRun lõpuprotokollile uuesti mõeldes oleks ehk õige taktikaga, ilma finišikoridoris seismata ning ennast vigastamata suutnud oma aega parandada ehk 40 sekundi võrra, kuid sellest ei oleks ikkagi piisanud kolmanda koha võitmiseks. Eks rekordeid tasub ju ikka teha nii, et neid ei oleks tulevikus liiga keeruline üle joosta. Füsioterapeut arvas, et enne neljapäeva ei tasu mul joosta, aga mis ma ikka muud teha saan kui jalad sügelevad.

Jalg laupäeva hommikul, aga kuna teist ei ole kõrvale panna, siis raske aru saada.

Kuum-kuum suvi

Tundub, et eestlaste palveid on kuulda võetud ning selle aasta suvi on tulnud eriti pikk ja kuum. Pole nüüd kaks nädalat ühtegi postitust teinud. Lihtsalt jooksuteemal ei ole minuga midagi eriti huvitavat juhtunud.Tulevased võistlused on kuskil kauguses. Lähim ja küllap ka selle suve tähtsaim proovilepanek saab mul olema igaastane Tallinna Maraton, kuid sinna on veel oma poolteist kuud aega.

Tegime Anneliga eile ühe mõnusa rattasõidu mu jooksuradadel ning sealt pärineb ka enamik selle   blogipostituse pilte. Mul ei olnud selleks päevaks kavas ühtegi treeningut, aga kuna lihased olid nii kinni, siis pidin nad mingi tegevusega, mis ei ole jooks venituste tegemise jaoks soojaks saama.

Kuigi nahk hakkab mõnusalt pruuniks minema ning haigustest ei ole enam haisugi on 30-kraadine kuumus jätnud paraja pitseri minu treeningutele, meeleolule ja üleüldisele enesetundele.

Südasuve jooksu järgne treeningperiood on mind kostitanud kolme väga raske treeningnädalaga. Neist iga nädal sisaldab vähemalt ühte kompleksset intervalljooksu, kus ma jooksen 2 x 10 minutit piimhappe lävel ning nende vahele jääb viis kilomeetrist lõiku ca 10km jooksu võistlustempos. Samuti lõppevad nädalad ühe lõbusa tõusvas tempos pika jooksuga. Pean tunnistama, et üleeilses pikas jooksus võttis väsimus oma ning 21km (rahulik) + 8 km (kiire) jooks muutus 19+4ks. Enne 20km otsustasin, et jätan teise geeli võtmata ning võtan suuna kodu poole. Planeeritud kiirust ei oleks mul kohe kuidagi jätkunud. Täna tundus isegi 6 km taastav jooks paraja piinakambrina. Eks põhjuseid, miks asjalood nii on läinud on mitmeid. Suurem osa tagasilööke jooksus saab alguse ilmselt sellest õnnistatud kuumast suvest. Treenida on väga raske, kiirused on tihti madalamad kui varem ning see on mu motivatsiooni veidi kõikuma pannud. Tean, et motivatsiooniga on alati nii, et seda on kas rohkem või vähem või ei ole seda üldse ning need tujud muutuvad pidevalt. Olen võtnud eesmärgiks vaatamata kuumusele ennast oma treeningplaanist läbi forsseerida. Olen mõningaid trenne muutnud või ümber tõstnud, aga oma kilomeetrid olen saanud ikkagi kuidagi õnneks läbitud.

Kuumusel pidi olema ka mingi spetsiifiline positiivne mõju treeningule. Paarist kohast olen lugenud umbes sellist mõtet, et need, kes kuuma suve ära kannatavad ning oma trennid vaatamata piinlemisele korralikult ära teevad purustavad sügisel isiklikke rekordeid. Viimaste päevade enesetunne tuletab üha rohkem ja rohkem meelde hoopis ühe filmi pealkija: "Ära aetud hobused lastakse maha." Ilmselgelt on suur probleem taastumise ja kõige sellega kaasnevaga. Kuna sellist powerit ja tahtejõudu nagu juunis ei ole praegu sees, siis ütleme ausalt olen olnud natuke laisk lisategevustes: venitamine, masseerimine rulliga, korralik toitumine jne. Pühapäeval oli seda ilusti lihastes tunda. Esimestel kilomeetritel olid lihased kergelt kanged ja kõõlused justkui kiskusid oma kinnituspunkte luudel. Tundsin nii achilleseid kui ka seda tallaalust kõõlust. Samuti oli tunda igal kokkupuutel maaga luid ja liigeseid ning seda kuidas mu jalgade liikuvus on häiritud. Lendamise tunde asemel oli vaevalise kulgemise tunne. Võimalik, et pean ka tänase põhitrenni homsesse edasi lükkama.

Elu esimene selfie :D

Mida veel kurta? Seda, et magada on raske. Konditsioneeri mul kodus ei ole ning magamistuba asub teisel korrusel. Õhtuti on see tuba parajalt kuumaks köetud ning vaatamata avatud akendele pole ta enne kella kahte eriti magatav. Ehk lähen voodisse, vähkren tunni-kaks, ärkan iga krõbina peale üles ning selliselt pooletoobiselt need ööd mööduvad. Pikka ühtlast ööund enam hästi ei mäletagi. Hea indikaator une vähesusest on näiteks see, et jäin eile õe juures aias ajakirja lugedes diivanile lihtsalt põõnama. Täna peale rannaskäiku heitsin voodisse ning jälle oli hoobilt silm kinni.

Midagi huvitavat veel tehtud treeningutest? Sai käidud Naissaarel ning üks nö. jooksumatk tehtud. Teised vedasid renditud ratastega kompse ja lapsi ning mina jooksin. Kuna Naissaare teede olukord on lihtsalt kohutav, siis pidin ma jalamehena rattureid koguaeg järgi ootama. Tore retk oli see aga sellegipoolest.

Käesoleva nädala lõpuks näitab treeningplaan mulle poolmaratoni time trialit. Mingeid eesmärke selleks seada ei taha. Tahan lihtsalt kuumuses läbida selle kiiremini kui kunagi varem, ehk kõik ajad alla tunni ja 39 minuti on Ok, ennast tapma ei hakka. Seda, kas ma teen seda siin või Otepääl ei oska veel täpselt öelda. Lubasin nimelt tuleva nädalavahetuse venna perega Otepää kandis telkides veeta, kus pidid olemas olema ideaalsed tingimused jooksu treenimiseks. Kui palju ma neist nn. ideaalsetest tingimustest ära suudan kasutada selgub juba varsti. Pakuti ka võimalust soovi korral mõnes TriSmile teatetiimis jooksjana osaleda, kahjuks aga pidin ma oma seisukorda ja treeningeesmärke silmas pidades sellest variandist siiski loobuma. Vennal Kristjanil nii lihtne ei ole, teda ootab ees kogu triatloni läbimine.

Viljapõllud on ilusaks kollaseks muutunud

Südasuve jooks Võsus - 15 km

Asi sai alguse sellest, et mu noorem vend helistas kolmapäeval ja küsis, et kuna ta naine läheb laupäeval Võsule 15 km jooksma, siis äkki ma tahan nendega liituda. No kuidas ma saan ei öelda kui keegi mind võistlema kutsub. Mõeldud-tehtud, nüüd oli vaja vaid üks korralik proovitrenn teha.

Sellest kuidas ma pole eriti hästi treenida saanud sai kahes viimases postituses juba kirjutatud küll. Kõigepealt ca kaks nädalat haigusi, siis Võrtsjärve äärde kolmeks päevaks sõpradega pidutsema (jah ma olen ka inimene). Ehk sisuliselt oli mu treening üks veidi pikem jooks (19 km) kiirema lõpuga (viimased 4 kilomeetrit) pühapäeval ning kerge pohmelliga tempojooks kolmapäeval. Testimine ütles, et kui on prognoosi järgne kuum ilm, siis suudan hoida kiirust umbes 4:20 ja 4:30 minutit/km vahele. Noh kui muud välja ei tule, siis saan vähemalt ühe kõrge pulsiga tempojooksu trenni tehtud. Neljapäeval tegin veel kergema sörgi.

Võistluskeskus asus kaunis suvises kohas. WC-si oli stardis piisavalt ning neile erilist järjekorda ei tekkinud. 15 kilomeetri start anti kell 11, ehk siis kaks minutit enne 7 km distantsi starti. Joosta tuli kaks ringi läbi Võsu ning siis ümberkaudsete metsade maanteid mõõta. Kuna minu distantsil oli ainult 230 osalejat, siis tähendas see seda, et stardikoridoris oli lahedalt ruumi. Dünaamilised venitused tehtud ning 15 minutit enne starti stardikoridori. Mängis muusika ning hakati juhendaja järgi aeroobika stiilis soojendust tegema. Ma siis tegin ka. Sain oma südame käima ning lihased tööle üsna ruttu ning kuna stardini oli veel peaaegu 10 minutit aega mõtisklesin, mis ma nüüd edasi tegema peaks. Konutangi siin all pildil sinises riietuses stardikoridoris teised eeskujulikult liigutamas.

Leidsin, et mu jalad tahavad pigem miskit jooksulaadset saada ning lahkusin viieks minutiks stardikoridorist, et teha natuke sörki ja mõned kiirendused. Veel pean nimetama seda, et saanud teada osalejate arvu panin paika ka omale eesmärgi milleks oli jõuda 30 esimese hulka.

Kaks minutit enne starti olin tagasi koridoris, tundsin adrenaliinist kerget mõnusat kuumalainet ning iseeneslikult tuli naeratus näole. Käis pauk ja hakkasin üllatuslikult kiiresti liikuma, kohe üsna juhtgrupi järel.

Umbes 150 meetrit stardist ning viskasin pilgu kellale, jooksva kilomeetri tempoks näitas 3:15. Küllap on kella näit veel liiga väikese läbitud distantsi pärast veidi segane. 650m läbitud ning pilk uuesti kellale, 3:31. Teadsin, et kindlaim meetod minu puhul 10 km ja pikemates distantsides hävida on joosta esimene kilomeeter alla 3:40 min. Võtsin tempot mõnevõrra alla. Möödus mitu meest ning ka kaks naist: Kaisa Kukk ja Kristina Verevmägi. Suure jooksuhuvi tõttu hakkavad rahvajooksude esikolmikute nimed ja välimused pähe kuluma. Korra käis peast läbi mõte nende tempoga kaasa minna, sest eeldasin, et küllap nad sellel distantsil minust 2-3 minuti võrra kiiremad on. Loobusin siiski sellest mõttest ning otsustasin esialgu proovida tempo ja samm ühtlaseks saada. Pikk maa ju ees. Tundsin, et lihastesse on kiireset algusest hakanud piimhape tekkima ning see ei ole hea märk. Paar inimest möödus veel. Meelde jäi võimsa lakaga alfaisane.

Peale esimest kilomeetrit hakkas mu tempo stabiilselt langema ning tekkis tunne, et pean keskenduma B-plaanile, mis oli siis head tulemust mitte taga ajada ning joosta kilomeetrid ühtlaselt 4:20-30 vahele. Teise kilomeetri kanti möödust must kahemeheline tandem, see mu päästjaks saigi. Mõtlesin, et proovi pärast lähen kaasa, hoian grupist niikaua kinni kui suudan ja vaatan, mis saab. Hoidsime ühtlast tempot alla 4:20 min/km, mis siis esimese ringi lõpuks 4 minuti kanti kilomeetri kohta tõusis. Vahepeal kadus teine mees grupist ära ning jäime Villuga (Villu Kask - vaatasin lõpuprotokollist) sisuliselt kuni võistluse lõpuni kahekesi koos jooksma. Sain oma rütmi ja hingamise ilusti käima ning tundus, et iga kilomeetriga läheb mul justkui kergemaks. Olen Villule siiralt tänulik kuna tempotegijana oli tast väga palju abi esimesel ringil ning loodan, et teisel, kus võtsin ohjad enda kätte sain talle samaga vastata. Sai ka rajal üht-teist omavahel vesteldud - niipalju kui ca 170-löögine pulss lubas. Üllatav kui kerge on jooksuvõistlustel enda jaoks tundmatute inimestega vestlusse astuda.

Võsu vahel oli mu vend endale kaasaelajana (ta väga jooksmist ei armasta - pigem sõidab rattaga pikki distantse ning võistleb aeg-ajalt mõnel triatlonil) ülesandeks võtnud mulle mu positsiooni teavitada. Saime teada, et oleme 19-20 kohal, ees ei paistnud kedagi ning arvestades meie ühtlaselt tõusnud tempot esimese ringi teises pooles võis arvata, et ka selja taga on pikalt tühjust. Sel hetkel tundus, et eesmärk esimese 30 hulka saada on käeulatuses. Jõudnud Võsult välja metsavahelisele maanteele silmasin kauguses kahte poid, mille suunas ujuda - see pikkade juustega mees ning temast umbes 20 meetrit tagapool üks valges särgis noormees. Kuna ma neid ammu näinud ei olnud, siis oli selge, et Võsult läbi joostes olime nendele oluliselt lähemale tulnud. Viskasin õhku küsimuse, kas suudame nad enne lõppu kinni püüda? Nemad siis kahekesi hirvedena ees, meie Villuga huntidena järel. Villu, kes oli teise ringi algusosas natuke raskustesse sattunud pakkus mulle, et kui ma tunnen ennast hästi jooksku ma aga eest ära. Keeldusin viisakalt kuna järelejäänud 7-8 km oli katsetamiseks minu jaoks liiga pikk maa. Igastahes vahe eesjooksjatega vähenes silma järgi 10-15 sekundit iga kilomeetri kohta ning 10 km märgi juures tundus, et umbes poole vahest olime tagasi jooksnud. 12. kilomeetriks saime neist esimese kätte ning siis tegin ma endapoolt strateegilise käigu ning tõstsin järsult tempot joostes kilomeetri umbes 3 minuti ja 45 sekundiga proovides seega tabada mitu kärbest ühe hoobiga. Ehk siis anda mitu moraalset signaali korraga, mõlemast eesjooksjast mööduda nii kiire tempoga, mille puhul ei teki nende peas soovi minuga kaasa tulla ning ühtlasi siis Villu ka seljataha jätta. Võistlust oli jäänud veel viimane viiendik, vedamise töö oli tehtud ning nüüd võitles iga mees iseenda eest.

 (Enam ei ole palju jäänud - suu vahul kui muskusest nõretaval täkul)

Selline pingutus pärast 12 kilomeetrit andis muidugi paraja põntsu ning viimased kaks kilomeetrit pidin läbima korralikus agoonias kuid siiski üsna kiires tempos. Plaan oli niivõrd-kuivõrd õnnestunud. Kahene kogenud tandem Villu ja Kain Väljaots nähes mu kiiruse raugemist asusid mind muidugi isukalt uuesti jälitama. Mitmel korral kui kuulsin kellegi hingamist tagantpoolt tulemas tegin mõned kiired sammud, et vahe jälle vähemalt 10 meetri peale rebida. Peaaegu oleks paar kepikõndijat naisterahvast maha jooksnud kes minu samme kuuldes ilusti kokku tõmbusid praktiliselt sulgedes selle vahe kust ma läbi spurtida plaanisin. Veidi enne alla randa pööret mu jälitajad õnneks loobusid ning seadsid ennast valmis selleks, et omavahelised sotid lõpusirgel klaarida. Üldse olid viimased paar kilomeetrit, eriti kitsas metsavaheline rannaäärne osa aeglasemate 7km lõpetajatega tihedalt kaetud ning nende vahel tuli päris korralikku slaalomit harrastada.

Kuigi lõpusirgel midagi enam muutuda ei saanud spurtisin sellegipoolest kuna kaasaelajate hõikeid oli raske mõista ning oli tunne justkui oleks kedagi taganttulijat mind veel püüdma innustatud (olen korra ise kiire lõpuspurdiga kaugelt tulles selliselt kaks kohta võtnud). Slaalom tehtud, pärast finišit käpp Villule pihku, kes minu taga 18-nendana lõpetas. Tänasime teineteist hea töö eest tempo tegemisel. Veel natuke ootamist ning Liina üllatas meid finišeerides kolm minutit varem kui me esimese ringi aja põhjal oletasime. Igati tore ja korda läinud võistlus oli. Väga hea korraldus ning suure tõenäosusega näeb mind ka tulevikus selles sarjas.

(Rõõmus pilt Liinaga peale finiši läbimist)

Kokkuvõttes siis 230 osaleja seast ajaga 1:02:15 17-s koht. Kui eelmisel aastal proovisin võistlustel esimeste poolte lõpetajate hulka saada, siis sellel aastal olen üsna edukalt esimese kümne protsendi hulgas positsioone jahtinud.

Sellisena nägi asja Garmin. 16. kilomeetrit pole mõtet vaadata kuna unustasin kella peale finišeerimist käima. Nüüd siis sai enda peal ka ära kinnitatud fakt, et piimhappe läves on võimalik joosta tund aega järjest küll. Loodan, et leian tulevikus kuskilt mõne foto ka võistluse keskosast ning saan hiljem selle oma blogisse lisada.