Kui mina olen kõiges, mis ma teen hirmus süsteemi ja plaanide mees, siis Kristjan on väljaspool tööd oma tegemistes pigem kaootiline. Oskab ta minust oluliselt paremini mäest nii suuskade kui lauaga alla lasta. Lisaks saab ta väga hästi hakkama lainesurfiga ning ka maastikurattaga keerulistesse kohtadesse sattudes ei kuku ennast kohe vigaseks.
Kui aga ta vette aidaukse peale istuma panna ning ka aer kätte susata, siis pole mul talle midagi vastu panna. Ühes me oleme siiski sarnased - otsime koguaeg tegevusi, millega endale ebamugavust, väsimust ja miks mitte valu tekitada. Üks selline katsumus sai Kristjanil eelmise nädala lõpus ka ette võetud. Kuna projekt oli väga omapärane ning ka huvitav, siis palusin tal selle minu jaoks kirja panna, et saaks jälle midagi põnevat sportlikku postitada. Kui mu blogi muuga ei löö, siis vähemalt järjepidevusega lajatab täiega, aga nüüd sõna päevakangelasele endale, ehk kõik see värk läbi kristjani silmade, kõrvade käte ja kesteab mille veel....
---------------------
Neljapäeva, 30.08. hommik. Istun kontoris laua taha ja avan arvuti. Millegi pärast on veel ees aknas ilmateenistuse tuuleinfo ja vajutan refresh nuppu ning mulle kuvatakse järgmise 48h tuuleinfo Soome Lahel. Oota – mida ma just nägin. Homme (31.08.) pakub ilmataat selle järgi ideaalse akna, et see “hullus”, mis peas juba asjade hulka, mis ei saa niikuinii kunagi tehtud, liigitatud sai, ära teha!
Saadan sõber Penny’le (üks väheseid, kellega olin julgenud seda mõtet jagada) sõnumi, et homme on vist õige päev. “Mhmm” tuleb vastu. “Kas läheme?”. “Läheme”, vastan, ise asjast vist päris hästi aru saamata…..
Aga kust kõik alguse sai? Vana-aasta õhtul on meil selline komme, et paneme alati pere ja sõprade ringis kirja eesmärgid tulevaseks aastaks. Kuna olin just tollel aastal saanud suhteliselt heaks sõbraks SUP laua sõiduga ja kasutanud seda ka regulaarse vahendina treeninguteks, panin kirja, et midagi ägedat võiks SUP lauaga teha. Mida? No näiteks Soomest-Eestisse või vastupidi võiks ära sõita, sai
veksel välja öeldud – ja sinna see jäi.
Kerime ajas pool aastat edasi ja algas uskumatult ilus Eesti suvi. Mina olin aga kimpus valude, põletike, ravimite ja igasuguse muu jamaga, mis kindlasti ei oleks lasknud midagi sellist ette võtta. Olin oma mõtet vaid pere ja paari sõbraga jaganud, aga halb enesetunne ei võimaldanud ka Eesti Meistrivõistluste etappidel selliseid esitlusi teha, mis oleks enesekindlust lisanud. Oli ka selline mõte, et panen lihtsalt üksi moonakotiga mõni hommik Soome poole plagama ja vaatan, kuidas tagasi jõuan, aga kuna sellist katsumust tahaks lõpetada ikka oma kodus, siis sai valitud marsruudiks tiba kindlam variant Porkkalast Piritale (oleks võinud ka Viimsi poolsaare tipus lõpetada ja 12km lühema maa läbida, aga see ei oleks olnud see). Suvi hakkas lõpule veerema, päevad lühenema ja ilmad tuulisemaks muutuma – tuul on aga SUP vaenlane. Ja seda siis kuni saatusliku päevani.
Kui olin Penny’le sõnumi ära saatnud tuli meelde, et kuidagi on vaja ju Soome saada. Ise sõidaks paadiga kuidagi sinna ära, aga tagasi? Õnneks on mul sõber Staffan, kes ainuüksi sellel suvel on paadiga sõitnud Eesti, Soome ja Rootsi rannikul üle 3500 meremiili. Helistasin talle. “Selline lugu ja teeks sellist asja – kas saad täna õhtul tulla Piritale ja teeme ära?” – “Oota, ma helistan sulle 10 min
pärast tagasi,” kõlas vastus. Ei läinud 5 min mööda, kui ta helitas tagasi: “if you are crazy enough to do it, then I am in!”. Saatsin Penny’le ja Staffanile sõnumid, et kohtume 18:00 Pirita jahisadamas ja andsin oma abikaasa Liinale oma plaanist teada.
Aega midagi ette valmistada, laadida vms teha ei olnud. Oli vaja pakkida, asjad paati tõsta ja kurss Soome poole võtta. Lahkusime sadamast ca 18:30 ja tiba enne kella 21:00 andsime otsad Porkkala sadamas. Ilma Staffani navigeerimisoskusteta ja paadisõidu kogemuseta oleks vist päris hätta jäänud – tüüp parkis ka laenatud, katkise roolisüsteemiga, paadi millimeetri täpsusega igale poole ära. Väike õlu kohalikus kõrtsis, kus kõrtsipidaja lubas juhul, kui ma selle asja ära teen, 10 tasuta õlut anda, pisut sööki ja proovisin magama jääda. Und aga ei kippunud tulema. Kell 1:30 tuli kriis – “miks ma seda teen?” “Äkki ei stardikski – oleks lihtsam kui poolel maal loobumine?” “Ma ei ole trenni teinud
piisavalt, ei saa hakkama.” Olid mõtted. Kõht keeras ja vähkresin veel natuke kois, kuni lõpuks uinusin.
5:15 oli äratus. Ilm oli tuulevaikne, meri peegelsile ja metsa tagant paistis tõusva päikese kuma – “läksime!,” eks näis kaugele jõuame. Ajasin Aini, Mia (Aini naine) ja Staffani üles, et oma lahkumisest teada anda. Edasi olin mina, laud, aer, pisut spordijooki, mõned geelid ja batoonid ja telefon (igaks juhuks) ning meri. Soome saarestik oma vaikuses ja looduse ilus koos tõusva päikesega oli lihtsalt imeline. Ca 7km ja olin viimastest saartest möödumas ning ees laiutas esmapilgul lõputu
tühjus. Üks hüljes pistis minust ca 10m eemal pea pinnale ja vaatas pead raputades minu poole. Võtsin kompassi ette ja raiusin tuimalt edasi. Sain kokku ligi 1,5 tundi sõita, kui ida poolt pressis peale udu ja koos sellega tekis idatuul. Ühtäkki olin paksus udus, millest isegi päikese jälge ei olnud näha. Sõitsin kompassi järgi edasi, kui äkki hakkasid lausa kusagilt väga lähedalt kostuma udupasunate viled ja laevamootorite kuminat. Olin udus jõundud laevateedele ja nähtavus oli hetkedel lausa 50m. Helistasin oma toetustiimile, kes olid just sadamast lahkumas. Üksi edasi minna oli liiga riskantne. Ühel hetkel tekkis äkiline ca 1m kõrgune lainetus ja nägin endast umbes 50m kauguselt möödumas Helsinki-Stockholm liini laeva – hea, et alla ei jäänud.
MarineTraffic.com ütles, et edasi peaks mõnda aega ohutu olema. Liikusin vaikselt paati oodates edasi, et kuuleksin ohtu kujutavat heli või tunnetaksin vee liikumist. Õnneks liiga kaua ei läinud ja liikusin paadi saatel nüüd tiba kiiremini, kuid endiselt tihedas udus edasi. Kui oli läbitud 1/3 teekonnast, võtsin korra reelingust kinni, et keha kergendada, üks banaan põske pista ja jälle edasi.
Aeg-ajalt peatasin sõudmise ja istusin laual, et jalalabadele puhkust anda. Ning paar tundi hiljem kadus ka udu, kuid tuul jäi. Tegin keskmiselt 100 tõmmet paremalt ning 2 vasakut. Selline vahekord muutis katsumuse veelgi raskemaks. Horisondil paistsid esimesed märgid Eestist – Tallinna Madala tuletorn ja häguselt kaguses ka teletorni tipp. Lähemal olid kaubalaevad, mille teekondasid oli järgmiseks vaja ületada. See läks õnneks suhteliselt hõlpsasti ning lisaks sellele, et korra pidin pisut kiirendama, et lähenevast laevast kaugemale jõuda, ühtegi intsidenti ei olnud. Aeg ja tõmbed muudkui möödusid ja kui ei oleks olnud GPS,i mis näitab kaugust sihtkohast, tundus, justkui seisaksin paigal. Nähtavale olid ilmunud Tallinna tornid ja Aegna saare riba, aga need ei tulnud lähemale. Rassisin edasi. Peagi muutusid ees mööduvad Tallinn-Helsinki-Tallinn laevad üha suuremaks ja avastasin, et olin Tallinna Madala tuletornile lähedale jõudnud. Ka Aegna tundus käega katsutav, kuigi olin sellest veel 8 meremiili eemal. Poolteist tundi veel ja võiksin olla kuival maal, mõtlesin. Õnneks sai ka hoolimata tihedast liiklusest, viimane laevatee ohutult ületatud ja kui olin turvaliselt ca pool kilomeetrit Aegna saarest põhjas, saatsin paadi tänusõnadega Pirita poole teele ning jätkasin taas üksi. See oli suhteliselt emotsionaalne hetk, kuna ma teadsin, et olin vähemalt Soomest Eestisse ära tulnud, keha oli kurnatusest tühi, aga samas teadsin ka, et Pirital ootab mind Liina, äkki ka Marlon ja mõned sõbrad. Ka nemad, nagu paljudki teised, ootasid kedagi, kes oli Reede õhtul Soomest Eesti poole teel….
Aegna tagant välja jõudes oli aga siiani minu vastu pigem armulisel ilmataadil veel üks üllatus varuks. Idatuul tugevnes veelgi ja merele tekkis lainetus. Proovisin külg eest liikuda Viimsi Poolsaare taha varjule, aga kuna olin ka siiani pidanud tegema ainult paremalt tõmbeid, siis muutus see veelgi raskemaks. Enam ei olnud küsimus millal ma Piritale jõuan, vaid selles, kuidas ma jõuan. Kui minna oli veel alla 10km, siis muutus tunne paremaks, aga minek aina raskemaks, kuid edasi oli vaja kõigest hoolimata liikuda. Õnneks oli maismaa lähedal, aga tuule tõttu oleks ilmselt olnud lihtsam lasta sellel ennast katkestamise korral Pikakari randa kanda, kui Viimsi poolsaarel randuda. Miiduranna sadama juures nägin väikest punast kummipaati lähenemas, kus üks tuttav piss “issi!Issi” hüüdis. “Kas sa tahad paati tulla?” küsis Marlon ilmselt katsumuse raskusest aru samaata. “Ei poja – issi proovib ikka lõpuni tulla!”.Viimane geel sisse ja edasi. Kui oli minna veel 1,5km, tuli Liina SUP’iga vastu ja pisut enne randa Aivar koos oma purjelauakooli kasvandikega – see oli äge. Viimased meetrid läksid täiesti ise-enesest ja astusingi Pirita ranna pinnale. Marlon jooksis mind kallistama ning Liina tuli lilledega oma “Kalevipoega” tervitama. Tehtud! Kindlasti on sadu inimesi, kes võiksid selle katsumuse ära teha kiiremini, aga mina olin esimene! Aega kulus kokku 11h ja 5min. Kui ei oleks olnud udus paadi ootamist ja külgtuult, oleks isegi 9h olnud saavutatav, aga selline see meri kord on – ettearvamatu.
Numbritest:
Distants. Ca 65km – jah, Soome on tõesti nii lähedal
Tõmbeid: Paremalt poolt ca 30 500, vasakult ca 1600.
Samme: 50443 (jah, ka jalad teevad SUP peal tööd).
Minu suured tänusõnad lähevad siinkohal:
Liinale, kes saatis mind Soome poole heade soovidega teele ja mind koju ootas
ning kes on alati mind kõiges innustanud ja minu kõrval olnud.
Minu poegadele, kes on mind tohutult inspireerinud ja annavad rasketel
hetketel motivatsiooni edasi minna.
Ain “Penny”’le, kes oli valmis kohe sõna otseses mõttes paati hüppama, seda
üritust jäädvustama ja andis mulle alla selle katsumuse jaoks parima laua
Staffan’ile, kes meid turvaliselt üle mere edasi ja tagasi viis
Sellele mehele, kes paati laenas
Pirita surfiklubi rahvale, kes mind vastu võtsid.
Hüljestele, kes te ikka aeg-ajalt oma mustad pead veest välja pistsite ja mind
tervitasite.
Miks ma seda tegin? Aga miks mitte! Keskeakriis väljendub kõigil meil erinevalt.
