laupäev, 17. veebruar 2018

Ma tulen veel tagasi! Lisaks väike hinnang eelmisele aastale.

Avastasin hiljuti, et meie naiste pikamaa esitriatleet on mu blogi tsiteerinud: http://www.peastmaria.blog/kas-see-on-raske-ka/ . Väga hästi kirjutad Maria, huvitav on lugeda. Mitmed sõbrad ja tuttavad on küsinud, et mis toimub? Miks ma enam midagi ei kirjuta? Tegelikult olen kirjutanud küll, aga pole avaldanud. Pean tunnistama, et ma kadusin vahepeal "pildilt" täitsa ära küll. Aga eks ma siis nüüd kirjutan, et miks ja kuidas see juhtus.

2017 suvel oli mul elus kaks suuremat muutust: sain tütre ning uue ametikoha. Mõlemad tekitasid mulle lisakoormust või stressi selles mõttes, et kuidas ma nendes rollides hakkama saan. Kuna olen veel pool aastat hiljem mõlemas rollis alles, siis võib öelda, et olen sisse elanud küll ja nüüd hakkab olukord ka mu peas stabiliseeruma.

Aga oli veel suurem põhjus: olen viimase kolme aastaga teinud läbi väga suure arengu ning selle nimel on ka tõsiselt võitlust peetud. Ilmselt tegin oma tervisele sellega natuke liiga. Olen pikalt erinevate toiduainetega katsetanud ilma vastust saamata oma mao probleemide kohta. Ainus reaalne muster on see, et need tekkisid siis, kui hakkasin suure koormusega treenima ning kipuvad ikka ja jälle kohale tulema pigem siis, kui miski raske võistlus või rasked treeningud seljataga. Veel olen tähele pannud, et kui ma olen näiteks nädal aega haige ja ei saa treenida - no pagana heaks läheb olukord maos. Justkui mingi autoimmuunsuse häire oleks. Olen internetist väga palju otsinud, aga ei leia midagi selle kohta, et liigne sportimine tekitaks sellist terviseprobleemi. Lisaks eelnevale olen olnud nüüd kaks korda angiinis ning muude külmetushaiguste käes vaevelnud. Veel eilegi võtsin viimased antibiootiikumid ning järgmisest nädalast hakkan peale kahenädalast spordist eemalolekut jälle vaikselt harjutama.

Väga loodan, et suudan nüüd kevadeni terve püsida ja mingi baasi alla teha. Reaalselt olen talvega veidi oma rattavõimsust suutnud tõsta (FTP 339), kuid kehakaal on käest läinud. Isegi Illo küsis mõned nädalad tagasi:"Janar, kas sulle on õllekas ette tulnud?" Maksimaalne, mille jaanuari keskel kaalul kätte sain oli üle mitme aasta kõrgeim: 79.9 kg. Tean, et saan selle kaalu mure kindlasti lahendatud, ainult, kui suudaks terve olla, et saaks treenida ja kuida ka toitumise osas motivatsiooni üleval.

Usun, et ma ei ole oma viimast sõna rattal, jooksus ja triatlonil öelnud ning ka 2018 suvel, eriti sügise poole on võimalik mul oma piire laiendada. Nüüd aga hakkan hästi ettevaatlikult jälle pihta ning vaatan, mis keha teeb.

2017


2017 oli hea aasta. Lühidalt läks mul 2017 hooaeg nii.

Ujumine

Basseinis parandasin kõikide distantside rekordeid, mida ette võtsin, kuid avavees jäi areng realiseerimata. Võistlesin väljas paar korda ning kummalgi polnud tingimused kiita. Hädas, nagu aegadest näha olid ka kaasvõistlejad. Tartus oli emajõgi vaatamata enam-vähem normaalsele voolule kuidagi turbulentne ja pööriseline ning Otepää IM starti tabas samuti väga tormine ilm, kus sai ikka korralikult vastu lainet võideldud. Kuigi rõõmu valmistasid ka basseinivõistlustel saadud ajad pakkus ehk kõige rohkem rõõmu basseinis üksinda ujutud poolteist kilomeetrit, millest sain jagu vähem kui poole tunniga. Ehk paar ümmargust numbrit sain nüüd kätte.

Rattasõit

No siin tuli imesi nii ühelt kui teiselt poolt. Rattahooaja kohta võib öelda, et see oli super. Arvasin, et läheb hästi, kui nii suurt edu poleks oodanudki. Parimateks sähvatusteks olid vast Triathlon Estonial sõidetud 90 km üle 40 km/h keskmisega ning Otepää IM 32. rattadistantsi aeg. Aga tegelikult olid väga head absoluutselt kõik võrreldes eelnevate aastatega, kusiganes ma pedaali jala alla sain.

Jooksmine

Alates 2014 aastast olin ma esimest korda tervena maratoni stardis ning finišeerisin isikliku rekordiga. Jah eelnevate võistluste puhul oleks see aeg võinud olla vähemalt alla 3:10 ja miks-mitte isegi alla kolme tunni. 

Jooksmisega läks üldiselt üle aastase paigaltammumise järel üsna normaalselt ja seda päris tagasihoidlike mahtude pealt. Keskendusin pigem sellele, et saaks nädalas vähemalt kaks kvaliteet-trenni tehtud. Jalad sain käima ning kiirused kasvasid. 10 sekundine parandus 5 km distantsil, minut kiirem 10 kilomeetri peal ning kõige ülevamaks hetkeks mitte 1:27 või 1:28 poolmaratonil, vaid koguni 1:24:28 - aeg, mida poleks minust eriti keegi oodanud. Mis teha, pole jooksumees, aga arenguruumi tundub, et õnneks veel on.

Arvan, et mul oli hea ühtlane ja mõistlik areng kõikidel triatlonialadel. Miks ma nii aeglaselt ujun? No lihtsalt nii on, mis sellest et ma treenin ujumist rohkem kui väga palju minust vees kiiremad mehed. Näiteks mitmed ujumistrenni kaaslased, mõned tuttavad kaastriatleedid - treenivad vähem, ujuvad kiiremini. Anne on mujal, näiteks rattasõidus. Sarnane teema jooksuga - näen vaeva, aga tulemused tulevad väga visalt. Internet on blogisi täis, kus sama vaevaga tehakse hoopis teisel tasemel tulemusi. Aga mis ma kurdan, lõppkokkuvõttes teeb suure tööga ka üht-teist ära. 38 min 10 km peal ja alla 1:25 peal poolmaratonis pole just "lödipükste" numbrid.

Kokkuvõttes: Illo, Gert, kaur, Ake - hoidke alt, ma veel tulen tagasi! Muughulgas kirjutada luban ka rohkem, nii korra kuus äkki?

Motiveeriv foto eelmise aasta Pirita laskumiselt