Maastikuratta vol 1, ehk suve teine pool

Nagu juba varem öeldud, valikud ja sammud said tehtud. Kõige esimene väike katsetus oli mul Kiilis kolmapäevaku rajal.  110-s koht 177 lõpetanu seas on muidugi häbiväärselt madal. Ise ka ei saa aru, miks ma nii kehva olen. Tundub, et kitsal ja kurvilisel rajal nikerdamine ei tulnud mul just kõige paremini välja. Samuti ei sõitnud ma üle kivihunniku otseteed. Lihtsalt ma ei julgenud, ega osanud ning kui need kaks asja kokku saavad, siis on kanaliin ainuõige valik.

Üsna kohe peale seda tuli esimene päris maastikuratta maraton. Läksin sinna eelõige eesmärgiga ennast ja maratonide hingeelu paremini tundma õppida. Kuna tekkis vahepeal spontaanne soov osta kaamera ning hakata spordi videosi tegema, siis sai too esimene võistlus ka ilusti lindile: https://www.youtube.com/watch?v=suKgmcd4xN0&t=1s . Ehk siis peale järjepideva maastikurattavõistluste tulemuste parandamise tekkis veel üks hasart - videode tegemise oskuste arendamine. Tänu juhtunud viperustele (3 x kett maas) pidin alustama täiesti viimaselt positsioonilt, kust jõudsin umbes 430 osaleja seas 202-ks.

Kolmas test oli mul Paldiski poolsaarel. Oma üllatuseks avastasin, et rattal kannatab 2 tundi järjest 170-se pulsiga uhada küll. Kuna vahepeal sai ka oma tehnilisi oskusi kõvasti arendatud, siis kuskil "kana ei pannud" ning kõik keerulised kohad läbisin täitsa nagu oleks varem ka rattaga sõitnud. Eks seda muidugi ennustasid mulle natuke varem ka treeningud, kus proovisin pidevalt midagi uut, keerulist ja hirmutavat ette võtta. Koht tuli 55-s 190 finišeerija hulgas, ehk jälle natuke parem. Kuna ma kaarti (loe silte) lugeda ei osanud, siis ainuüksi oma 10 kohta läks valesti sõitmiste nahka. Muuhulgas katsetasin esimest korda videole peale mölisemist. Leiab selle siit: https://youtu.be/O6YZHUVPyAg .

Paldiski finiš paistab

Neljandaks testiks sõitsin Paidesse, kus sain Eesti omavalitsuste suvemängudel maastikurattakrossis tõelise mudaelamuse. 3.4 kilomeetri ringi peal sõitsime tund aega + viimane ring. Jõudsin selle aja jooksul teha seitse ringi. Kui sajab korralikult vihma enne ja võistluse ajal, rada lookleb põhiliselt murul ja metsas, siis võite ette kujutada, milliseks ta muutub, kui sealt kõik see sada matsi viis ja enam ringi üle sõidavad. Vaesed naised, kes peale mehi rajale lasti. Esimese ringi sõitsin liidrite taga, sain haamri ning järgmised kolm ringi kulus taastumiseks ning teiste möödalaskmiseks. Sealt edasi sain jalad jälle alla ning võtsin mõned kohad tagasi. Prillid, millest peale kolmandat ringi enam läbi ei näinud panin heaga taskusse. Kokkuvõttes 33-s koht 68 seas (kos sõitsid M ja M40 klassid) ning tugevaid rattureid oli seal küllaga.

Viies väike test oli Kolmapäevak Pirital. Seal tundsin et olen tehnilistes kohtades juba päris kiire. Tagasilöök tuli teise ringi alguse tõusul, kus kasseti vahele läinud puutükk pani ta jubedalt viskama ning seetõttu pidin rattalt maha hüppama. Seal olid ka ainsad kaks möödujat tolle võistluse käigus. Lõpuni vajutasin ilma kahe olulise madalama kiiruse käiguta, korra panin ka rajalt välja, kuid jäin napilt püsti. Põhjuseks tavapärane lenks (ja käsi) puusse. Kui esimesel Kolmapäevakul sain kotti tervelt realt erinevatelt naistelt, siis seekord oli eespool napilt üks. Luban, et kui tervist on, siis järgmisel aastal kavatsen selles spordis ainult meestega konkureerida.

Pirital oli all juba sügisesse sobiv laiem ja mustrisem kumm...

Kokkuvõttes, nagu osadele sõpradele olen öelnud alustasin küll üsna hea jalaga kuid paraja kobakäpana maastikul. Samas tollest hetkest alates, kui triatloni asemel põhispordiks maastikusõidu valisin olen saanud paremaks iga nädalaga. Ambitsioonid on suured - oleks ainult tervist! Siinkohal tervitused kõikidele sõpradele, konkurentidele, lugejatele ning Youtube kanali subscriberitele! 

Keeran uue lehekülje

Ühel hetkel avastasid mitmed mu sõbrad, et olin oma triatloni ratta müüki pannud. Loomulikult hakati küsimusi küsima, et mis siis nüüd. Kuigi olen regulaarselt treeninud eraldistardirattal sõitu ning ka ujumist, siis aitab mu otsusest ehk aru saada kui võtame ette reaalse statistika. Eraldistardivõistustel olen viimasel kahel aastal osalenud ainult korra (sel kevadel Kosel kuna oli unikaalne rada). Triatlonis kasutasin ratast viimati 2018 augustis (Triathlon Estonia 70.3 ajaga 4:44:54). Pärast seda olen triatlonil osalenud kolmel korral, neist kõik maastikutriatlonid. Samas alates 2014 kuni 2018 osalesin enamus Filtri eraldistardid ning oma paarikümnel triatlonil/duatlonil.

Lühidalt müügiga läks hästi. Päevaga olid uued omanikud leidnud ratas, ketasjooks, veel üks paar aerojookse ning lisaks asjadest, mida ei kuulutanud triatloni kingad ja kiiver. Ketasjooksuga oli üks naljakas lugu. Anneli arvas, et see maksis vahemikus 50-100 Eurot. Kui kuulis, et müüsin 300 Euroga hakkas laginal naerma. "See oli nii kole, hea et maha müüsid. Kas selle mehe naine ka teab kui palju see maksis? Oot, kui palju sa ise selle eest maksid?" Sellised repliigid kõlasid, kui autosõidu ajal muuseas seda müüki mainisin.

Aga miks siis selline muutus? Eks ta oli vormistamise küsimus rohkem. Viimased vähemalt aasta aega on mind köitnud ainult kaks asja: maastikuratta sõit ning jooksuklubi, kus ma ise treener olen - no on fantastiline seltskond. Natuke saab sellest lugeda järgmisel lingil:
 https://www.harjuelu.ee/vaela-spordiseltsis-peaaegu-et-tipptasemel/janar-novitski/ .No mõned faktivead on (esiteks ei hakka ma oma lõpetamata jäänud magistrikraadi kohe ära realiseerima ning peale topispalli on meie trennis palju muud toredat inventari), aga see on ajakirjandus. Üldjoontes ju väga positiivne ja lõbus artikkel. Käisime seltskonnaga ka hiljuti Saaremaal laagerdamas - oli raske nii peale kui lihastele, kuid kaasa sain suurel hulgal fantastilisi mälestusi.

Vaela jooksjad juuli 2020 Leisis

Maastikurattasõidule andis postiivse lisapaugu Anneli hilinenud 40-nenda juubeli kink. See sama punakas tegelane minu ees.

Tegelikult oli mul märtsis veel kindel plaan minna Tallinna Ironmanile. Kui see nüüd septembrisse liigutati, tõstsin minagi käed üles. Kõik muud alternatiivid olid lihtsalt ahvatlevamad. Aga kõige rohkem pika triatloni puhul tekitas minus jälestust mõte, et ma peaks nüüd enamik suvest paaril korral nädalas käima kalipsoga Trapis ringitamas. Aeg ajalt teha ujumist basseinis crosstraininguna on täitsa Ok, kuid suvel see avaveeasi juurde panna on minu jaoks lihtsalt liiga palju sebimist. Palju kergem on tossud jalga visata või rattale hüpata ning treening hakkab koduukse ees.

Oli veel üks väga oluline faktor - tervis ja taastumine. Selleks, et saada triatlonis tulemusi (eriti pikemas distantsis), mis mind rahuldaks, oleks olnud vaja üsna palju treenida. Selle aja ma leian, kuid iga kord kui tõstsin koormuse teatud tasemeni (kellele midagi ütleb, siis nädalane stress-score üle 1000), siis ei suutnud ma enam töö ja pere kõrvalt taastuda. Jäin haigeks või tekkisid tõsised ületreeningusümptomid (kohutav meeleolu ja enesetunne). Lõputu nõiaring - viin koormused üles, ravin või taastun ning siis uuesti otsast peale. Olen ju nüüd 40 aastat vana ning keha ei taastu nii nagu ideaalses maailmas võiks see olla.

Pidin keskenduma vähematele spordialadele või leppima kehvemate tulemustega. Mõte esimesest tundus meeldivam. Olen ju nüüd triatloniga aktiivselt tegelnud juba viis aastat. "Never say never", äkki mõne aasta pärast olen tagasi. Müüdud rattast jääb paar väga olulist faktilist mälestust. Esiteks oli ta mul kõige esimene peale lapsepõlve kokukat ning teiseks: alates 2017 aastast ei sõidetud mu rattast mööda mitte ühelgi eraldistardi või triatloni võistlusel (mõlemaid rohkem kui 10). Triatloni võistlusel selle mööndusega, et esimeste kilomeetrite möödujad sain alati kätte ja jätsin kaugele maha. Abiks oli kindlasti mu keskpärane ujumiskiirus, ei pidanud ju seetõttu kõige kõvemaid triatloni mehi rattarajal nägema. Vaadates tulevikule saan rohkem tegeleda sellega, mis mulle rohkem meeldib ning samal ajal jääb aega nii muudeks hobideks kui ka perele ja kodusteks asjadeks.

 Anneli alustas teatejooksu kiirelt ja sai kerge haamri

teatejooksu lõpuspurt 

rahulolev nägu pärast seda kui tuled esimesest vahetusest liidrina 

viies koht: meie tiim Kiili valla mängude teatejooksus (kahjuks

ei õnnestunud kolmandat mees teida kes oleks meie naistest

kiirem)

TE 2018 - viimane triatlon Plasmaga, 90 km distantsi keskmisest kiirusest 

üle 40 km/h lahutas vaid kaotatud geelipudel, millele pidin järgi jooksma.

Janarite heitlus Nõmmel

Üks võistlusraport vahepeal? Miks ka mitte. Olin ennast pannud kirja laupäevasele Nõmme rahvatriatlonile. Kuna kehtivad veel mõningad koroona-piirangud, siis oli see triatlongi natuke isepäine. Ühe triatloni asemel toimus kaks (hommikul ja lõunal) ning rahvast lasti stardist minema ühekaupa, 15-sekundiliste vahedega. Kuna ma ei teadnud, kuidas hommikul ennast käima saan, siis panin nime lõunasesse starti kirja. Mis oli küll liigne ettevaatlikkus, kuna tavaliselt ärkan kella kuue kanti.

Stardimaterjale väljavõttes tabas mind üllatus, olin registreerimisega ootamatult käbe olnud ning stardinumbriks "üks". Ma polnud selleks mõtteks eriti hästi valmis, et pean nüüd hakkama äkki rajaviitasi jälgima ning iga inimene, kes mu kätte saab tähendab automaatset kohakaotust. Tavaliselt olen jälitaja, aga seekord tehti jäneseks. Veel märkasin, et ka number kahe alla on kirjutatud Janar. Kuna see teine Janar (Tähepõld) oli mu tuttavate-tuttav, siis sai kohe ka tutvust tehtud. Olgu öeldud, et kui ma nüüd edaspidi kirjutan "Janar", siis tema on Janar ja mina olen mina. Lihtsalt teadmiseks kuna ta edasises loos mänib olulist rolli. Tõik, et tegemist oli pika ja atleetliku noormehega - siin mulle täna armu ei anta.

 Rambo? kilu? KiluRambo...

Ujumine

Esimene ala oli 100 meetrit basseini suplust. Esimese startijana oli mul ainsaks plussiks ehk see, et sain kuni stardihetkeni sel kuumal suvepäeval rahulikult jahedas veel hõljuda ajal, mil teised startijad olid basseinist välja kamandatud. Kuna ujumisala oli lühike, siis otsustasin, et ei hakka ennast viie sekundi pärast pildituks tõmbama, vaid ujun paraja varuga. Kui redelist välja ronima hakkasin vaatasin hetkeks selja taha - Janar oli päris lähedale jõudnud. Esimene vahetusala oli mul teadlikult natuke aeglasemaks planeeritud. Tegin enne mõned arvutused ning jõudsin järeldusele, et kui kasutan sokke, mille jalgapanekuks läheb umbes 10 sekundit, siis saan kahe vahetusala peale selle aja uuesti tagasi. Märgasi jalgu on integreeritud keele ja boa-kinnitusega rattakingadesse väga ebamugav sisse saada. Lisaks, kui Janar peaks mind vahetusalas kätte saama, siis võidan natuke ehk sellest, et saame rajal ehk koostööd teha. Olin enne juba niipalju informeeritud, et kui mina sõitsin XC (Cross Country ehk maastik) rattaga, siis tema sõitis CX (Cyclo Cross - oinasarvedega maanteeratas, millel laiemad ja karedamad kummid all) rattaga, mis on väga hea kiire valik Harku metsaringil. Ja nii see juhtus,
ki, et sõitsime vahetusalast korraga välja.

esimene sees, esimene väljas

Ratas

Sõtkumiseks oli meil 12,1 km pikk ring, mille alguses ja lõpus siis kilomeetri jagu tõuse ja laskumisi (natuke nagu maastikusõitu) ning kõik muu koosnes enam-vähem tasasest kinnitambitud kruusast. Kui mul oli esialgne plaan kuni tõusuni rahulikult rattasõitu sisse sulada ja ennast tagasi hoida, siis Janar kukkus kohe haamreid laduma. Kohe nii kõvasti, et enne mäkke minekut oli mul pulss juba 175 löögi peal. Mäe alguses käkkis ta käikudega nii palju ära, et sõitsin meie omavahelise vahe teise mäe lõpuks enam kui 50 meetri peale ning sain seetõttu kuni harku ringini hinge tõmmata. Harku ringil oli aga tema ratas nobedam, mis tähendas seda, et ta sai mu ilusti jälle kätte ning koostööd tehes tuli temal meid rohkem tõmmata. Vahepeal uuris Janar mult, et ega ta tagakumm liiga tühi pole. Oli tõesti kuidagi pehme. Ütlesin, et ärgu muretsegu, sellega saab sõita küll, eks ma siis hõikan kui asi ohtlikuks peaks minema. Tema õnneks oli see tagumine, sest esimene oleks võinud hiljem laskumisel väga valusalt lõppeda. Eks ma sain juba rattaraja keskel tempot vaadates aru, et siin me taganttulijaid ei näe. Tagapool oli muidugi startimas igasugu vingeid püsse, aga nende stardiajaga oli meil mitu minutit vahet. Viimased paar kilomeetrit tõmbasin ise, kuid hoidsin ennast nii palju tagasi, et kohe kui Harku ringilt maha saame ning tee nurk jälle ülespoole keerab oleks mul võimalik oma käik teha ning proovida vahe sisse sõita. Kogu see tõusuosa koosnes siis minu poolt haamri lajatamisest ning Janari meeleheitlikust võitlusest, mul mitte minna lasta. Hingamisest oli kuulda, et eks tal raske oli, aga maha ta pagan ei jäänud. Kui Nõmme mäe laskumiselt alla saime veeres Janar must veel hooga mööda ning kaklema ma rattal rohkem ei läinud. Lasin tal ees vahetusalasse minna, siin oli selge, et otsustab jooks.

minek

ja nüüd mäkke

ning 20 minutit hiljem

Sörk

Jooksumenüüs oli kolm kilomeetrist ringi. Vahetusala tegin seekord veidi kiiremini ning koos me sealt väravast välja lippasime. Mõlemal jalad ikka korralikult pehmeks sõidetud ning keel vestil. Esialgu oli mul ainult üks plaan - jooksen Janari taga ning proovin kuidagi oma jalad ja hingamisrütmi normaalselt tööle saada. Õnneks ka temal kohe peale sõitu kiiret minekut polnud. Teadsin ette, et jooksutasemelt oleme umbes samasse auku. Kahjuks pole ma sel hooajal eriti palju jooksnud ning seetõttu ei tundnud ma ennast ka rajal eriti kindlalt. Esimese ringi keskpaigaks sai mul selgeks, et tõenäoliselt kui nii jätkub, siis jookseme need kolm ringi ilusti koos. Ainus variant Janarit võita on mul siis, kui ma teisel ringil suudan eest ära joosta. Nii võrdsete tasemete juures on 15 sekundit viimase ringiga vahet teha sisuliselt võimatu. Proovisingi siis teisel ringil kahel korral suruda. Pulss tõusis 170 pealt 179-le. Kuulsin, et taga läks hingamine raskeks. Korra tundus, et hakkab vahe tekkima, aga siis kuivas see jälle kokku. Jalad olid kuidagi lukus ning ma lihtsalt rohkem ei jõudnud suruda, ega ka tegelikult julgenud. Ei tahtnud ka päris pildi eest jooksmisega riskida. Viimasele ringile läksime koos. Kui 500m oli minna, siis ütlesin Janarile, et sa oled mind võitnud ning lasin jala sirgu - seekord tunnistasin kaotust. Oli näha, et ta sai sellest lisainnustust ning lõpusirgele tulime juba ükshaaval.

ja viimased meetrid

sellise numbriga saab joosta tavaliselt kas

laste võistlusel või kui oled mingi sarja liider

Kuna lõpparvestuses olid nagu kord ja kohus netoajd, siis jäi meie lõpptulemuseks Janar Tähepõld neljas koht ning Janar Novitski viies koht. Kui mõlema triatloni ajad (hommiku ja õhtu) kokku rehkendada, siis oleksin ma olnud üheksas ning veteranide hulgas hõbedasel kohal (kahjuks vanuseklasside auhindu välja ei antud). Arvan, et võrreldes mullu toimunud sarnase võistlusega (Pirita Triatlon) oli mu sooritus mõnevõrra parem ning ka naiste liider jäi seekord tunduvalt kaugemale. Noh kui seda indikatsiooni üldse kohane kasutada on.

Siinkohal kasutan võimalust, et tänada Janar Tähepõldu nii huvitava ja pingelise Janarite lahingu eest, oma fänne Terttut, Reemot, Annelit ja teisi, kelle kohalolek innustas mind korralikult pingutama. Samuti Martinit, kes ei olnud küll mu fänn, vaid konkurent (9s koht lõunatriatlonil), kuid oli tore jälle näha ning lahingut pidada.

Ajad: 

Ujumine 100 m: 2:01 - Eks siin mängis kindlasti rolli see, et ujumise aeg läks kinni peale seda kui ma olin bassust välja saanud ja ka natuke lipanud.

Ratas 21.1 km: 21:50, mis tähendas umbes 33 km/h keskmist tempot. Tegelikult päris hea, kuid vaadates üldvõitja aega, mis on 2 minutit nobedam (36 km/h), siis on mul rattal ikka veel kõvasti arenguruumi.

Jooks 3 km: 11:36. Kui vaadata, et lõunatriatloni nobedaim jooksja lippas 10:55-ga, siis ega see kokkuvõttes nii paha aeg polnudki. Ja olgem ausad, kuum ilm mõjutab jooksmist ikka päris palju.

Janarid, ehk Suur Peeter võitis seekord Väikest

Peetrit või siis Koljat Taavetit

Üks foto ütleb...

Tõepoolest. Ka mina sain Kirilli sünnipäeval kingi.

seda fotot pole vist vaja kommenteerida...

Minu esimene triatloniprojekt algas 2019 oktoobris. Kirilli sünnipäeval toimuma pidanud Otepää Ironman jäi kahjuks ära. Me ei lasknud ennast sellest morjendada ning korraldasime ise kohaliku triatloni. Oli kaks osalejat, kellest üks sai disklahvi kuna vigastuse tõttu jättis ujumises osalemata, kuid sellegipoolest lubasime tal rattasõidu ja jooksu kaasa teha juhul kui ta ei mõjuta millegi muu kui oma laserpilguga teise osaleja sooritust.

Pean kiitma oma õpilast, kes kõik treeningud korralikult kaasa tegi ning seetõttu igal alal oma võimekust väga oluliselt parandas. Ei ole kerge teha võistlust, kus kogu aja pead ise endale tempot tegema ning rajal ei ole mitte kedagi püüda. Viimasel alal tuli järjekordne poolmaratoni jooksu rekord. Seda kuuma ilma käes, kes enne oli rattal saadud haamer, lisaks käis meie ainsas joogipunktis iseteenindus, kus me seisime, neelasime geeli, jõime ja kastsime ennast voolikust. Nii päris mitu minutit võis sinna kuluda. Sellises olukorras olles saanud veel enne poole ratta pealt haamri polnud poolmaratoni aeg 1:52 üldse halb.

Kokku kulus kogu soorituse peale mõni minut üle 5:30. Kui võtta arvesse seda, et reaalselt ujus õpilane GPSi järgi üle kahe kilomeetri (arvestades väikest tiiki ja raja kuju, siis pakun et sellest numbrist reaalselt palju rohkem) ning seda, et peale rattal saadud haamri mõjutas meid tugev tuul ning vajadus arvestada kaasliiklejatega ning mitte panna enda elu ja tervist ohtu, siis on seal päris palju ruumi kärbeteks.

Uus katse peaks praeguste plaanide järgi tulema Tallinna võistluse raames viiendal septembril (kui ma nüüd kuupäevaga puusse ei pane). Liina ja Kirill, aitähh teile selle päeva eest, tegite ka mulle selle väga mõnusaks ja meeldejäävaks. Hetked, mille nimel elada...

must ja valge koer lähevad rattale

kuigi ma tõesti ei tahtnud, siis tänu sellele, et need

kohad, mis jooksjatel kipitama võivad hakata hakkasid ka mul

pidin mõned kilomeetrid enne lõppu särgist loobuma

Ehitame ta korralikult üles

Nüüd üks päris blogiartikkel ka vahelduseks.

Vahepeal on mult paar korda küsitud, et kas ma blogi ikka pean. Nii ja naa. Üheltpoolt on raske uskuda, et enam väga imesi saab juhtuda. Vanus tuleb peale. Märtsis täitus 40 eluaastat. Olen saanud nende aastate jooksul teha korralikult asju, mida olen tahtnud teha. Olen saavutanud tulemusi, millest olen unistanud, kuid polnud kindel, et sinna jõuan. Üks oluline asi, mis ehk muutunud on ehk natuke edevus. Ei tunne, et pean nii palju jagama ja näitama. Piisab sellest, et paar lähimat inimest teab. Mul on niikuinii jooksugrupp ja üks triatloni individuaaltreenija - nad on piisavalt hästi kursis. Teisalt ei taha ma olla järjekordne elav näide sellest, mis tavaliselt blogidega juhtub. Alustatakse entusiasmiga, kuid siis tuleb vaikne ja kindel blogi surm, asi vajub ära. Kui alustasin kirjutamisega, siis lugesin mitmeid huvitavaid spordiblogisi. Kui paljud on neist täna aktiivsed? Mitte ükski. Kõige rutemini surid need, kus autor võttis eesmärgiks kirjutada midagi iga päev.

Koroona viiruse hirm tekitas mulle uusi võimalusi. Sain hakata kaks korda päevas treenima. Kui hakkan tööle hommikul seitsme ajal (pole janti lastega, mis aja ära kulutaks) ja pakin arvuti kokku õhtul nelja - viie vahel, siis jääb lõuna kanti 1-2 tundi, mida saan mõnusalt treenimiseks ära kasutada.

Hantlid

Veel üks asi, miks see kevad on teisiti. Hakkasin tõsisemalt üldkehalisi jõuharjutusi tegema. Kuna kaasan treeningutele ka Tristanit (nüüd juba 9 aastane) ning tema lemmiktrenn on just jõutrenn, siis olen pidanud seda tegema tihemini kui ühele triatlonimehele mõistlik on. No kui poiss tahab treenida, siis pole talle mõtet "ei!" öelda. Ehk siis vabade raskuste tõstmine, TRX, tasakaalulaud - need on sellel kevadel teemad olnud. Kui just paremini jooksma ei saa, siis rannavorm tuleb ehk ägedam. Ei saa elada 100% ainult enda eesmärkidele. Pealegi räägitakse, et mitmekülgne areng on inimesele parem.

My Fitnesspal

Kui varem on olnud tõsise jälgimise all trenn ja uni, siis üks oluline muutuja, mis sel aastal esimest korda rangele kontrollile allub on toitumine. Miks nii? Mul oli see kaalu jama ja tõsine hirm, kas hooajaks üldse saan mõistlikku võistluskaalu (et mahuks kalipso ja eraldistradi kombinesiooni sisse ikka ära). Muidu ikka jälgin, mida suhu panen, kas ikka on "sporditreenerite liidu" poolt heaks kiidetud? Loomulikult on mul teooria väga tugev, aga mitte kunagi varem ei ole ma viitsinud päriselt toiduaineid kaaluda ja jooksvat päevikut pidada selle kohta kui palju midagi suust sisse läheb. Ühesõnaga kolmest distsipliinist (trenn, uni, toitumine) kaks oli paigas, kolmas vajas timmimist. Viimase õlekõrrega haarasin MyFitnesspalist. Tegin premium konto (1 kuu tasuta) ning otsustasin, et kui kuu aega kasutamist näitab, et sellega on mul võimalik oma eesmärke saavutada, siis pikeneb leping automaatselt aasta võrra (45 EUR). Algkaal 79.1 kg. Esimestel päevadel hakkas kaal ilusti langema 100-200 grammi kaupa. Siis hakkas üles-alla põrkama ning kahe nädala pärast oli pks tagasi algkaalus. Mõtlesin, et viskan selle programmi kus kurat - kustutan ära ja panen konto kinni. Proovisin mõelda kainelt: mis ma olen teinud on see, et ma olen tegelikult peatanud oma kiire kaalutõusu. Kaks nädalat on lühike aeg. Mul on veel 2 nädalat tasuta premiumi, annan programmile veel veidi aega ennast tõestada. Jätkasin täpselt samamoodi, 2 nädalat hiljem kaalusin 2,5 kg vähem. Raha läks üle ning ma olin rahul. Samal ajal tõusid sujuvalt jõu ja kiirusnäitajad. Moraal - anna muutuste tekkeks aega, ära kiirusta, usu oma eesmärkidesse ja tegevustesse. Kui mõistliku aja jooksul ei ole tulemused sobivad, siis saab alati timmida.

Teine oluline asi, mis ma õppisin on see, kui lihtne on üle snäkkida ning kui palju erinevad toiduained energiat sisaldavad. Makrosi jälgin ka, et oleks enam-vähem. Näide: hästi tervislik segu - pähklid ja rosinad. Kui lihtne on mööda minnes võta kausist peotäis ja see nahka panna. Kui oled teinud kolm korda nii päeva jooksul, siis on see 800 kalorit lisaenergiat. 800 kalorit märkamatult - see võib tähendada kuu jooksul kilo allavõtmise asemel kahe lisakilo lisamist puusadele. Jällegi teema, millest võiks väga pikalt heietada. Tänane kaal - 75.2 kg.

Kirill

Kirill on mu triatloni õpilane, kes oli kirjas Otepää Ironman 2020-l. Tegin talle nõustamist ja kavasi - nii pilootprojektina. Kirilli treenimine see on mu loetud teooria, isiklikud kogemused jne kokku. Selle vahega, et Kirilli treeningplaanist jätan ma välja kogu kasutu jura, mis ma ise aastatega enda peal läbi olen teinud. Ehk ei lase tal teha trenne, millest ei ole kasu või mille ainus tagajärg on kurnatus. Lisaks arvestan kõige muuga, mis treeninguid mõjutab (eraelu, vigastused jne). Oma pooliku Ironmani teeb ta ilmselt septembris Tallinnas, kuid juunis plaanime teha võistluse läbi virtuaalselt.

Jälle käpuli

Selle kevade "big thing" on minu jaoks maastikurattasõit. Ilmade paranedes olen seda ilmselt kõige rohkem teinud ja ka kõige rohkem nautinud. Kui peale põletavate lihastega kangutamise on vahepeal ka rõõmufaktor sees, siis ma ei imesta, et just see retsept hästi palju keskealisi mehi kaasa haarab. Vähem pauku põlvedele, mitmekülgsus ja mõnus liikumine looduses. Ei imesta, et just maastikurattamaratonid meil nii populaarsed on.

Praegune statistika ütleb, et umbes iga tuhande maastikuratta kilomeetri kohta tuleb mul üks kukkumine, mille tagajärjel olen vähemalt nädala rattapealt maas olnud. Kas see on normaalne? minumeelest on palju. Kas mu on halb õnn või peaksin olema mõnes kohas ettevaatlikum?

Eelmisel nädalal tegime venna tuttavate või õigemini ta tuttavate-tuttavatega ühe vahva matka. Esimese päeva kilometraaž 110, millest pea poole sõitsin paistes ja valutava parema käega. Põhjuseks Viru raba laudtee. Kõik on muidu tore ja oleks ka turvaline, kui raja servade tagant ei ulatuks mõlemal pool rada välja paksud teravate servadega liiprid. Ütlen kohe ära, et ma natuke kartsin neid või siis selles mõttes, et ma sõitsin laudteel mõeldes, et sinna liipritesse lennata ei tahaks. Ühesõnaga ei olnud päris enesekindel. Juba mõnda aega sõitnud, ei märganud ma vasakul liiga lähedal olevat peenikest mändi. Lenksuga sisse, ratas risti, servast maha ja peakas. Peopesaga maandusin liipri nurka, ülejäänud keha rullus neist eemale. Tulemuseks murdunud piduri link, murdunud meheau ning võimetus jätkata matka järgmisel päeval. Õnneks luud terved, aga sel nädalal maastikuratta trenni ei tee - valus on noh. Filteri sarja esimesest sõidust ikkagi loobuda ei kavatse.

Ratta vigastused vs minu omad. Osad paranevad ise,

teised tahavad raha.

Filter TT

Ikka käisin, kuidagi oli vaja ju esimesele koroonakriisijärgsele jõukatsumisele jõuda. Kuna päev enne võistlust käisin Narva Jõesuus sünnipäevapeol, siis läks õigeks ajaks kogu varustusega Kosele jõudmine nii, et veidi sooja ka teha jõuaks üsna napikalt. Kuigi rada oli mööda veel avamata maanteed, hästi sile ja lihtne, siis tuul keerutas tugevalt. Kord väänas ühelt, siis teiselt küljelt, siis puhus vastu. Pean vist sellisteks olukordadeks madalama esijooksu hankima, et saaks rohkem väntamisele keskenduda.

Üks oluline rattavormi indikaator minu jaoks on see, kas saad naistelt pähe. Tõesti seekord saingi, Marli Liis Mõttus (loodan, et kirjutasin nime õigesti) oli kiirem \\\parandus 14.06.2020 - vabandust, minupoolne eksitus, kontrollisin tulemused üle, ma ei ole kaotanud ühelegi naisele///. Lisaks jäi M40 esikolmik vähemalt minuti kaugusele. Minu keskmine kiirus seekord ametlikult 42 km/h, GPS-i järgi 42.3 km/h. Distants seekord 20 km.

Mõned päevad hiljem lõikasin sügavalt sõrme ning küsimus, kas Filtril jätkata või mitte oli minu jaoks "no-brainer." Kiip läheb esimesel võimalusel registratuuri tagasi.

selle foto tegin nädal hiljem kui sõitsin niite eemaldama

Virtuaalvõistlused Koroona eksiilis

Paralleelselt treenimisega tegelen enda pideva testimisega võistlustel. Panen siia kirja tulemused, et näha, kas liigun õiges suunas. Artikkel uueneb jooksvalt.

1. Märtsi lõpp. Vaela spordiseltsi jooks, 3 ringi ja 5 ringi. 3 ringi, 4,2 km aeg 18:56 pehmel maastikul, viies koht 11 mehe seas. Kaotasin elus esimest korda mõlemale Margusele. Liiga vähe aega pikast spordipausist ja tõesti polnud võimekust joosta. 5 ringi, ehk 7 km aeg 34:07 ning neljas koht 7 mehe hulgas. 5 ringi iseenesest oli tol ajal liiga pikk pingutus võrreldes sellega, milleks keha valmis oli. Viimasel ringil veel haamer.

2. Aprilli algus. Trismile eraldistardi challenge Stravas.
10, 3 km Paekna ringil. Räme kõva tuul oli, millest umbes 2/3 vastu ja ülejäänu tagant vms. Aeg 16:04 ja keskmine kiirus 38.4 km/h, millega tõusin tol hetkel teiseks. Kui vstutuules nägin vaeva, et üle 30km /h surada, siis allatuult liikusin 46 ja 52 vahel.

3. Aprilli algus. VR 2 - 3 km jooks, 40 km ratas, 10 km jooks.
Esimene ala 3 km jooks aeg 13:28, tempo 4:28. Teine ala ratas (sees, Zwiftis TTrattal aeroasendis) 57:30 (41,8 km/h 286w), teine jooks 10 km 46:20 (4:38/km). Positiivne oli ehk see, et ühelgi alal ei vajunud ära. Kõik alad tegin järjest, ainult riided vahetasin kiirelt.
Kokkuvõttes aeg: 1:57:18 ja vanuseklassi (M40-44) koht 188 / 2500


4. 18 Aprill. VR 3 - 1,5 km jooks, 20 km ratas, 5 km jooks. Selline korralik sprint - nii duatloni mõttes.

Esimena ala 1,5 km jooks. Kuna ühildasin selle Vaela virtuaaljooksuga, siis jooksin pehmel metsarajal. Kuna kõrgete puude keskel on mu GPS nii nagu ta on, siis reaalselt jooksin umbes 1650 m. Aeg tuli 6:32. 4:10/km (reaalne kiirem). Kuna esimese ala tegin nati tugevamalt kui oleks teinud tavaolukorras, siis teised alad kannatasid sellest. Teine ala 20 km ratas. Zwiftis kuna jälle halb ilm. Aeg 28:03 ning NPW 314 W. Viimane ala 5 km jooks. Aeg 22:13, ning tempo 4:26 / km. Kole külm tuul oli päris palju vastu ka veel, oleks pidanud ringi teistpidi jooksma. Üldse kuidagi imelik üle mitme aasta kui selliste lühikeste distantside tempod hakkavad neljaga. Aga siit saab ainult paremaks minna. Kokku aeg 56:52 ning vanusegrupi koht oleks olnud 220/2957.

5. 25. Aprill Vaela-Mõisaküla virtuaalduatlon. Toimus meie laasturajal. Algul oli vaja joosta 1,3 km, siis sõita 7 km ratast ning lõpuks joosta 2,3 km. Jooks oli nii nagu ta sellel rajal ikka, aga tundus, et on võrreldes eelmiste võistlustega paremaks läinud. Rattasõit oli korralik vintsutus. Lihtsalt gaas põhjas terve tee. Nagu eraldistart null tagasipöörde või üldse mingi kohata kus saaks hetkekski kergemalt lasta. Lihtsalt see laastu veeretkistus on nii karm.

6. VR5 IM70.3 - 2.-3. mai - katkestasin. Kuna olin väsinud ja tahtsin ühtlasi vähendada riski ennast vigastada, siis otsustasin teha alad vastupidises järjestuses. Alad jagada kahe päeva peale ning hoida aeroobset tempot (vähemalt 10 pulsilööki alla tavapärase võistluse). Poolmaraton 1:50:54, pulss 144, temo 5:15/km. Jah, vorm vähehaaval paraneb. Järgmisel hommikul rattasõit. Teist korda üldse sel aastal eraldistardirattaga õues. Keha ei olnud asendiga piisavalt harjunud ning 50 kilomeetri pealt oli alaselg nii valus, et otsutasin katkestada. Kahjuks tuli üle 20 kilomeetri veel koju vändata. 71.5 km ajaga 2:04:06. Võttes arvesse kõiki olusi (külm, tuul, kare asfalt) oli keskmine kiirus 34,6 km/h 143 bpm pulsi juures täitsa Ok. Rattavormiga hetkel maas ei ole, aga kahjuks jäi võistlus katki.

7. Järgmise asjana käisin uuesti Trisimle VR-i esimest ringi vajutamas, et tõestada endale, et ma suudan nüüd eraldistardi värke jälle üle 40 km/h teha. Trismile võistusel oleks uus aeg olnud parim, kuid KOM-i võtmisest jäi 10 sekundit puudu. 10.3 km keskmiseks kiiruseks tuli 41.1 km/h. Jah, seda pidi ongi ring tunduvalt aeglasem. Kui nüüd seda käeulatusest kaugemale ei nihutata, siis kavatsen kuu jooksul KOM-i ära võtta.

Minu neljas tulemine

On märtsikuu algus. Kuigi õues on veel jahe, lumelägane ja kohati tuuline lähevad päevad pikemaks ja ka päike näitab ennast üha rohkem. Minu viimasest blogipostitusest on möödas enam kui pool aastat. Ma ei tea miks. Võib-olla sai edevus otsa.

Kirjutasin vahepeal loo valmis sellest, miks ja kuidas ma Tallinna maratonil järjekordselt hävisin. Internetti ei jõudnud see kunagi. Kahe sõnaga - vale ettevalmistus ja liiga pikk hooaeg.

Kõigele vaatamata õnnestus mul suve jooksul ning sellele järgneval sügisel ikkagi saavutada. Filtri temposarjas nagu ennustasin pärjati mind üldarvestuse meeste kolmanda koha ning vanuseklassi võiduga. Vanuseklassi konkurents oli nõrk, üldarvestuse kolmas tuli võitlusega.

Novembri alguses oli vaatamata pea olematule maratonijärgsele kilometraažile vorm veel alles ning võitsin Vaelas lühikese distantsi (4,2 km) jooksu. Tegin ühtlase jooksu pehmel ja märjal laastul 3:50 kanti kilomeetritempoga. Olin selleks ajaks Zwiftis rattasõidule keskendunud.

Rattal oli algus vaevaline. Olin kukkunud tasemega tagasi B-gruppi. samas hakkas treeningute ja kohe lisandunud võistluste abiga vorm kiirelt tõusma. Isegi nii hästi, et kolme kuu pärast purustasin kõik oma varasemad rekordid. 20 km Time Triali keskmine 5 w/kg kohta (370w puhast). Väga tugeval kriteeriumisarjal sain kokkuvõttes viienda koha. Puhkus oli olnud abiks.

Enne parimat rattavormi lasin puusalt veel ühe võistluse. ABB punt soovis, et osaleksin nendega aastalõpu teatejooksul (8,4 km per/inimene). Olin küll nüüd juba pea 2 kuud ainult ratast sõitnud. Nädal enne tegin ühe jooksu ainult - fartlekki. Kuna polnud aimugi kas ja kuidas ma joosta suudan, siis alustasin ettevaatlikult. Üllatusena oli jooks sujuv ja ühtlane. püüdsin päris mitu konkurenti kinni ning 5 km posti juures olin alla 20 minuti. Mis pole üldse paha, kui on talv ja pole enam ammu jooksuga tegelenud. Lõpupoole paistsid kauguses veel mõned seljad. Surusin kuis jaksasin ning viimane kilomeeter tuli üllatusliku 3:20-ga. Täpset aega ei mäleta. Kuskil protokollis kirjas. Üle minuti parandasin isiklikku rekordit eriti kui võtta arvesse seda, et 15 sekki tuli mu ajale juba seetõttu juurde, et kui Tiit mulle teatevahetuse andis oli mul alles jope seljas. Eks ta ka jooksis ootamatult nobedasti.

Jaanuaris läks kõik jälle allamäge. Jäin angiini, tekkis abtsess. 3 korda käisin EMO-s. Kiirelt pandi ka mandlioperatsiooni aeg. Nädal hiljem sattusin verejooksu tõttu paariks päevaks tagasi haiglasse. Üks pool paranes kehvalt. Kõik see tähendas poolteist kuud sisuliselt voodites ja toolides lösutamist. Või siis kokku paarkümmend päeva elu valuvaigistist-valuvaigistini ning sinna juurde siis ebaregulaarset und tunni-kahe kaupa. Ööl ja päeval polnud vahet - kõik oli ühesugune ses zombimaailmas.

Täpselt nädal tagasi tegin esimese trenni. 40 minutit vabasõitu rattapukil. Minu aeroobsest tsoonist (ca 130 lööki minutis) oli saanud tõsine võistlustsoon - 160+ südamelööki minutis ning sinna juurde kamaluga ähkimist. Sellisel tasemel olin ma viimati vist 2016 sügisel peale puhkust. Aga ma tean, et see kõik tuleb tagasi. Lihased mäletavad ning kardio naaseb ruttu. Pean olema ainult ettevaatlik ning ei tohi üle panna.

Kohtumiseni kevadestel ja suvistel triatloni-, ratta- ja jooksuvõistlustel. Kui mu keha seda lubab.

Filteri sarja 6 kiireimat jooksjat. Vasakult: Janar Juhkov, Bert Tippi, 

Janar Novitski, Maarek Tõnismäe, Urmas Põldre, Viljar Hiienõmm

esikolmik. Vana spordisõber Margus mahtus ka ilusti "poodiumile" ära

mina koos TFC Racingu uue noorsõitja Tristan Novitski-ga