A Dios Le Pido

 19. augustil teen tõenäoliselt raskeima trenni enne maratoni. Trenni teeb eriti raskeks tõik, et eelmisel õhtul mängin 3 tundi Warhammerit (jalgadel tammumine) ja söön kõrvale mingit kräppi. Hommikul mõtlen, et oleks pidanud ennast laadima, aga pole eriti millegagi enam laadida. Teen kolm sooja juustusaia. Mõtlen, et täna ma jooksen peaaegu maratoni ilma teiperi ja laadimiseta (eile jooksin 10km). Kui asja ära teen, siis maraton ei saa ju olla raskem. Kahe tunni ja 55 minutiga jooksen tõusvas tempos nati üle 36 kilomeetri. Vahepeal on ikka päris raske. Kolmekümne teisel kilomeetril on õudsalt raske. Peaaegu murdun. Trennist Kadri küsis järgmisel päeval kui kiiresti ma jooksin? Talle tundus nagu teeks 100 meetri lõike. Einohh komplimendid mulle meeldivad. Trenni kestsin ära. Kuigi esiti oli raske diivanilt püsti saada, siis 2 tundi hiljem tuiasin ringi Kiili kohvikute päeval ja tankisin oma kalorid ilusti burgerite ja kookidega tagasi.

22. augustil avastan ennast mõtlemast. Jooksin just varahommikul metsas 10 kilomeetrit. Täitsa lõpp milline kaif on joosta enne kella seitset uduses ja niiskes metsas ilma särgita. Jooks kui spordiala toob meid kõige lähemale inimese ürgsele olemusele. Taban ennast mõtlemas, et olen 43 aastat vana, see on siis umbes ürginimese oodatav keskmine eluiga. Samas on mu füüsiline võimekus selline, et kui praktilised oskused välja jätta, oleksin võimeline olema täitsa asjalik kütt või sõdalane. Enamik tänapäeva mehi seda enda kohta ilmselt öelda ei julgeks. Mõtlen, kui ma olin 33, nii 10 aastat tagasi, või hoopis 23. Tõenäoliselt olen hetkel kõige tugevam, kui vaadata kui kiirelt ma võin joosta, ratast sõita, suusatada, lõuatõmbeid, erinevaid raskusi tõsta jne. See on tegelt inspireeriv tunne. 10 aastat tagasi olin ma kindlasti painduvam ja oskasin tõenäoliselt paremini poksida. Ma ei usu, et palju paremini, kuna mul on tunne et aastatega sisse kodeeritud liigutuste mustrid ei kao nii kergelt ära.

23. August – Kangru Kross

Kangrus tuli joosta ametlikult kaks kilomeetrit (kaks ringi krossirajal). Minu ja Olegi GPS-i jaoks tuli distantsi kokku 1.88 / km. Samas kui arvesse võtta tihedat metsa ja väga kurvilist rada, siis kes seda GPS-i täpsust seal teab. Rada oli küll kõvem, kui Vaela-Mõisaküla, kuid samas künklikum (või siis küngas pluss auk) ja nagu öeldud kurvisem. Muidu hea pinnas, kuid kohati turritas mõni kivi või juurikas. Soojenduseks tegin kaks või kolm ringi ning võimlesin. Soojenduse ajal tabasin ennast mõtlemast, et nüüd kolmandat korda küll enam jalga väänata ei tahaks.

Raja ääres seisis mu peamine konkurent Kaspar rattariided seljas. Kuna stardini oli vaid kümmekond minutit uurisin, kus ta jooksuriided on. Selgus, et tekkinud terviseprobleem ei luba tal joosta ning taandab ennast karikavõistluse konkurentsist tõstes mind selle esikohale. Natuke kahju, võitlus oli meil kõva, kuigi mul poleks enam sanssi olnud seda vahet kinni joosta. Mis teha, piiripeal veteranisport nagu meil on, asjad juhtuvad. Ometi tegi ta mul elu lihtsaks. Nüüd tuli ainult natuke vahet suurendada järgmise mehega, et päev enne maratoni ei peaks Paeknas liiga palju pingutama.

Okei, starti. Alustan ettevaatlikult, kuid omastarust piisavalt kiiresti. Kahte kilomeetrit pole kerge joosta. Kuidas joosta kiiresti, aga mitte liiga kiiresti? Vigadeks palju ruumi pole. Nagu oodatud lähevad ees Oleg ja Erkki (Hummal), aga läheb ka kolmas – keegi tundmatu sinises särgis. Lähen omas rütmis neljandana. Vahe esimestega kasvab, aga minu selja tagant läheb vähehaaval hingamine ja sammumüdin vaiksemaks. Loodan, et ehk sinisärk hakkab kustuma. Ei hakka, kuigi peale 800 meetrit enam meie vahe ei suurene. Esimese ringi lõpus näitab tabloo umbes 3:30 – täitsa hea tempo ju. Hakkan ennast vaikselt kooma poole vajutama. Vahe sinisärgiga hakkab vaikselt vähenema. Mõtlen et enne lõppu on vaja see 15-20 meetri peale saada, siis on tugeva spurdiga võimalust. Poole ringi peal karjatan – väänan uuesti vasakut jalga. Valus on, teen mõned kõnnisammud. Proovin longates jooksma saada. Vaikselt hakkan uuesti hoogu üles saama. Eesolija on lootusetult läinud. Kurvis kiikan üle õla – paar taganttulijat lähenevad. Pean läbi valu spurtima. Ca 10 sekundit kaotasin teisel ringil, kui vanuseklassi lähima konkurendi ees on mul 20 sekundit jälle juures.

Arvutan kiirelt, et viimasel etapil võin joosta kilmeetreid kuni 30 sekundit tavapärasest aeglasemalt, ehk sisuliselt maratonitempos.

Jalg on rohkem paistes, kui eelmiste äparduste tagajärjel. Valusööstud käivad isegi hüppeliigese siseküljes ja tallas. Külmutan pidevalt. Järgmistel päevadel on kõik igatpidi jooksuga üsna halvasti. Lonkan ja olen igatpidi väsinud ning katki. Laupäeval teen lühendatud pika jooksu. Kogu tee on valus, aga 24 kilomeetrit saan läbitud. Tundus sama raske nagu jookseks 36, iga külje pealt. Pikad tempolõigud (5 x 1,6 km) on tempo poolest Ok (4:10-15), aga enesetunne on nadi. Järgmisel päeval jooksutrenni ei tee, veedan hoopis päeva airsofti mängides.

28. augustil tunnen, et hakkan vaikselt jalgu alla saama. Jooksen koos klubiga statal 4 x 1200. Tempo 3:45 / km ja hingamine on normaalne. Aga ei, järgmisel päeval jälle raske olla. Pea läheb paksuks ja joosta raske. Palavikku õnneks pole. Täna, 30. augusti lõpus plaanin ennast kirja panna. Kahjuks sain sekord mina enne otsa, kui võistlus kätte jõudis. Tahan asja siiski lõpuni teha ning peale seda oktoobrini puhata.

Loodan väga, et järgmise postituse saan kirjutada positiivses võtmes Tallinna maratonist: „A Dios Le Pido“ (palun jumalat). Ma pole religioosne, lihtsalt suvaline pealkiri.

start

  esimene ring

finiš

Neli nädalat ja katki ei tohi minna

 Tagasivaade kesksuve treeningutele.

Kõigepealt jooksukilometraaž viimasel kolmel kuul:

Mai - 227 km

Juuni - 291 km

Juuli - 308 km

Tegelikkuses võib nendele numbritele 5-10% juurde lisada, kuna ma ei mõõda võistluseelseid soojendusi ja mahasörkimisi. samuti ei mõõda erinevate treeningute käigus tehtud lühemaid jooksuringe. Lisaks jooksule olen teinud korralikus mahus ÜKE-t minimaalselt kahel korral nädalas.

Kuigi Peetris loodetud 38 minuti alistamist ei juhtunud võitsin kõiki lähimaid konkurente kelle nime ja välimuse silma järgi ära tunnen nende hulgast, kes mind maikuus Raplas võitsid. Kas on liiga ambitsioonikas selle põhjal väita, et olen isikliku kavaga suutnud ennast paremini treenida kui muud klubid (Treeningpartner, Sparta, Jooksupartner jne) minu konkurente? Ühe möönduse siiski lisan: Tarmo Kaisla, kes jooksis väga korraliku 37:16, mis oli isegi parem, kui tema tänavune Rapla tulemus. Minu puhul tuleb arvestada ka seda, et Peetri (erinevalt Raplast) sai joostud ilma teiperita tugeva plaani pealt, st väsimuse foonilt.

Nagu juba varem mainitud, siis sel aastal kasutan maratonitreeninguks natukeekstreemsemat lähenemist, kus pikad jooksud on esiteks oluliselt pikemad, kui varasematel maratonitrenniperioodidel ning alati tugeva lõpuga. Nad on kindlasti ka oluliselt pikemad, kui treenerid tavaliselt minu tasemega inimesele soovitaks. Miks sai selline otsus tehtud? Mul ei ole elus olnud maratoni, kus viimane kolmandik poleks olnud suure ärakukkumisega. Ehk teen katset, kas sellise lähenemisega on võimalik treenida mu lihaseid pikemat aega koormuse all vastu pidama. Minu 3:11 ja kahel korral 3:17 on kõik osaliselt kõndides tehtud. Usun, et antud meetod ei tööta kindlasti kõikide peal. See kava on siis kaasa toonud meeletuld raskeid trenne, millest viimase pikkus ületas 35 kilomeetrit. Lisaks oli tol päeval ka pisavalt kuum, nii et pidin peale 30 km läbimist tempolõigul kolmel korral sörgi peale üle minema, kuna tekkis tunne, et sama tempoga jätkates hakkan teadvust kaotama. Kas see kava töötab või mitte saame teada siis, kui olen Tallinna maratoni läbinud. Kas ma sinna jõuan? Veel kolm ja pool nädalat võimalik ennast suure koormusega ära lõhkuda. Viimasel paaril nädalal koormused langevad ning seal ilmselt enam suuri vigastuseriske pole. Sinnani aga on kõik lahtine.

Üks huvitav asi, mida Garmin näitab on race predictor. Olgu öeldud, et minu puhul eksib Garmin ca kaks minutit kümne kilomeetri kohta. Ehk ennustab mind aeglasemak, kui ma võistlustel olen. Tegelikult pole see nii oluline. Oluline on see, et graafik on järjepidev. Võtab arvesse mu pulssi erinevatel tempodel ja proovib ennustada, mis vormis ma hetkel olen. Kui jooned tõusevad, siis on areng positiivne. Siin on näha, et varakevadel olen teinud kiiret arengut (osaliselt ilmselt ka tänu lume minekule) ja pärast seda on sammud läinud väiksemaks. Eks ta peab ka nii olema, kuna olen jõudnud lähemale oma isiklikele rekorditele.

Garmini viimase 12 kuu hinnang minu võimetele

Kodarad kaikaid täis

Augusti teisel nädalal hakkab jama pihta. Lõdvestusjooksul peale selle aasta pikimat trenni väänan vasakut hüppeliigest. Väänamine üle mitme aasta mõtlen. Natuke lonkamist ja jooksen lõpuni. Ilmselt olin liiga väsinud. Tähelepanelikum tuleb olla, aga mis teha. Midagi hullu ei juhtu ning valu taandub mõne päevaga.

Kaks päeva hiljem teisipäeval teen kilomeetri testi. Jooksen küll kolm minutit, kuid kuna 40 meetrit jääb kilomeetrist puudu võib pmst sellega arvestada. Keskmiseks tempoks 3.08 / km, mis peaks olema isiklik rekord. See on 7 sekundit parem kui viimasel korral. Pärastlõunal istun juba ei tea mitmendal koosolekul. Olen kuidagi eriti väsinud. Järsku on süda ka paha, tahaks oksendada. Kuna oleme juba üle aja, siis vabandan ja lahkun. Hiljem lisanduvad pea- ja kurguvalu. Olen ilmselt mingi pisiku külge saanud. Võtan paar päeva rahulikult. Milline ebaõiglus mõtlen. Pean tegema tööd, aga ei saa teha seda, mida ma päevas kõige rohkem tahaks – treenida. Muidugi see väide „pean“ on üsna lapsik – mitte midagi ma ei pea. Lihtsalt valikud elus. Eesti riik on mul õnneks valimise väga lihtsaks teinud. Niikaua kuni suudan oma jalul arvutini komberdada pole mingit haiguslehe võtmist. Kolm esimest haiguspäeva tuimalt palgast maha – tänan ei!

Laupäeva hommikuks on enesetunne jonksus. Teen 20 minuti testi. Kuna mu 10 km keskmine power on sel hooajal 320 w ja kilomeetri 380 w, siis arvab Stryd, et ma olen nii kõva mees, et üle 340 wati teen 20 minutit ikka ära. Alustan haigelt kiirelt ja teisel kilomeetril hakkan hävima. Kangutan kuidagi lõpuni ja saan tulemuseks ca 5.3 km keskmise tempoga 3.48 / km. Rahul ei ole, aga pingutasin korralikult.

Õhtul lähen kontserdile: Weeknd. Kontsert on hea. Peale ühte saan öösel voodisse, kuid pea heliseb läbi une hommikuni, kuni kella kuuest on uni läinud. Anneli näitab telefonist miimi: noored meie taga: „nägin mingeid neljakümneseid, ei usu, et nad ühtegi laulu teavad.“ Olen päev otsa uimane ning lõppeks hakkab magu valutama. Esmaspäeva hommikuks on kurgu- ja peavalu samuti tagasi. Vahepeal toimivad maitseelundid naljakalt. Äkki on Covid. Kiirtesti otsida ei viitsi. Tegelikult pole mul selleks aega, praegu on kõige tähtsamad treeningnädalad enne maratoni. Jätan treeningpäeva vahele, järgmisel jooksen kurguvaluga 10 kilomeetrit. Algul on mõnus pärast teevad kuumus ja kurnatus liiga.

Teisipäevast ÜKE-t järjekordselt klubitrennis kaasa teha ei saa, aga kolmapäeva hommikuks on kurk jälle terve. Võtan riski ja teen 2 x 20 min tempojooksu eesmärgiga joosta ca 4:05 / km. Teisel kilomeetril, kui tuleb killustikul joosta väänan järjekordselt sama hüppeliigestEsimese puraka teen ilusti ära, kuid teise keskel hakkab keha kuidagi tühjaks minema. Ilmselt ei suutnud keha tänu maos olnud põletikule piisavalt hästi glükogeeni omastada ja jooksen ennast sellest lihtsalt selleks ajaks tühjaks. Mis teha, otsustan, et jätan jälle treeningpäeva vahele andmaks kehale võimaluse veel taastuda.

Täna, 18 augustil tunnen, et olen tagasi. Vasak jalg on kinesioteibitud, parem reiepealne annab pea igal jooksul tunda. Raskematel jooksudel annavad tunda parem säär, vasak tagareis. Vahepeal kui olen palju jooksnud on trennide alguses vasak põlv veidi kange. Need asjad mind ei morjenda, sest tundub, et vorm on Ok ja üldvastupidavus väga hea. Ees on 10 kõige raskemat ja kriitilisemat päeva. Üks tõsine tagasilöök ja kaalun tõsiselt Tallinna maratoni plaani ümber mängida.