"Lootsin saada kuue hulka, aga jäin esimeseks" - selline põnev tsitaat keerles peas, kui Nõmmele lõpuks ennast testima jõudsin. Vahva mõte pärit intervjuust, kus algkooli spordipoiss jagas telesaates oma äsja saadud võistluskogemust. Aga enne lugu sellest, kuidas ma ennast kevadtalvel kohe kuidagi käima ei saanud.
Nagu varem kirjutatud olid aasta esimestel kuudel mul ilusti suusad all. Kardioga seis hea ning ka rattanumbrid näitasid pukil ilusaid watte. Andsin ju kaks korda nädalas spinningutrenne, kus ka ise sain teistega koos korralikult pulssi üles kangutada. Veebruari lõpust märtsi keskpaigani oli meil plaanitud Ameerika reis. Kolm nädalat enne reisi algust jäin Covidisse. Haigus iseenesest endast midagi hullu ei kujutanud. Kerge kurguvalu ja suur väsimus. Olin sunnitud igal lõunal tegema tunnise lisauinaku. Kuigi proovisin kaotatud kardiovalkulaarset võimekust taastada, siis kuni reisini ennast käima ei saanud ja olin sunnitud peale igat trenni katset paar lisa puhkepäeva võtma. Ei saanud pulssi üles, ega lihastesse piisavat hapnikku. Lisaks väsisin kiirelt. Kuigi reisule võtsin jooksutossud kaasa, siis reaalselt jooksma sain vaid paaril korral ning ka siis suutsin rullida ennast ringi pigem nagu tigu.
Tristaniga Bahamal, talvine pekk ilusti peal
Esimest korda tundsin, et organism on haigusest paranenud ja saan jälle pingutada alles märtsi keskel. Haigestumisest oli möödas selleks hetkeks poolteist kuud. Nädal hiljem tegin FTP testi - tagasikukkumine 25 watti (20 minuti keskmine 350). Kuu hiljem sarnane haigus, aga lühemalt ning kukkusin tagasi järgmised kümmekond watti. Kui tervikpilti vaadata, siis juuni keskpaigaks olen ikkagi liikunud vormi ja treenitusega vaikselt tõususuunas. Oluline väljakutse hooaja alguspoolel on olnud ka kehakaal. Kui talvel oli ta 80-81 kilo tuuri, siis pärast süsteemset toitumise jälgimist sain ta 78 kanti. Kuigi 78 on mu tavapärasest võistluskaalust suurem, siis kaalulangetamine on alati selline peen mäng. Kui kiirelt ja kuidas lagetada nii, et ei tekiks suuremat kadu jõus. Kui saan mõne kuuga kaalu alla 75 kilo, siis kirjutan oma meetodi eraldi artiklina lahti.
Hooajaks on mul kaks suuremat plaani: Tallinna Ironmanil sõita ratast eesmärgiga parandada oma 90 kilomeetri isiklikku rekordit (selleks tuleks hoida keskmist kiirust üle 40 kilomeetri tunnis) ning teine suurem eesmärk oleks joosta sügisel üks korralik maraton. Sinna vahele jääb siis mõõdukas koguses võistlemist - midagi, mis ei oleks väga kaugel ja läheks treeninguga kokku. Ideaalis võiks need olla kas maastikurattavõistlused, maastikutriatlonid või hädapärast ka mõni lühem võidujooks - kasvõi selleks, et toetada Annelit (hetkel väga heas jooksuvormis). Kui panna kehakaalu teema kokku võistlusplaanidega, siis ratta puhul on oluline, et ma ilusti eraldistardi kombesse ära mahuks. Jooksmine - seal on seos kergema kehakaaluga ilmselgem.
Nõmme õhtutriatlon 2022
Räägime hooaja esimesest võistlusest ka. Vabaõhumuuseumi triatlon jäeti tänu piisava arvu osalejate puudumisele ära. Rapla rattamaratonile ei saanud minna, kuna ei leidnud lapsehoidjat (reaalsed variandid reisisid kuskil). Jooksuvõistlusi ei vaadanud, kuna ma ei olnud jooksuga tegelenudki. Vähemalt Nõmme triatlon toimus, ma sain minna ja olin selleks ajaks juba neli lõigutrenni teinud. Ratta taseme osas mul suuri kahtlusi polnud - see oli kindlasti väga hea. Suur maht ning palju raskeid rattatrenne. Kindlasti innustas ekstra vaeva nägema Neo Bike ost endale kingituseks - jumal teab mille eest. Eks need võistlused on ju kahte liiki. Osadel lähen ma aega tegema (üritan mingit jooksu vms rekordit), teistel teen koha peale. Nõmme on nüüd konkreetselt see, kus koha peale asja teha.
Jõudnud võistluspaika tabas mind üllatus - mõõduvõtt toimub eraldistardist ning lisaks olen ma veel esimene startija. Sisuliselt tähendab see seda, et mul pole terve võistluse jooksul aimu mitmes ma olen. Pean üksinda pingutama ning lootma, et keegi mööda ei lähe (siis ma ilmselgelt enam liider ei oleks). Lisaks veel selline stress, et kuna võistlus on väiksema kaliibriga ning rada meile eraldi kinni pandud pole, saab mul ekstra ebamugav olema rattaga jalutajatest möödumine Harku ringil (mäletan, kuidas ma oma hõigetega inimesi kaks aastat tagasi teed andma sundisin). Tagantpoolt tulijatel saab olema lihtsam, sest mingiks hetkeks on inimestel selge, et toimub võistlus ja keset teed kakerdamine pole väga hea mõte. Õnneks oli see hirm asjata, sest peale paari suurema poogna ohtlikumaid olukordi ei tekkinud ning erinevalt soojendusel kogetust ei jalutanud isegi viimasel laskumisel kedagi lapsevankriga vastu (kiirused küündivad seal üle 50 km/h).
Bassinivesi oli üllatavalt normaalse temperatuuriga. Kuigi ujuda oli ainult 100 meetrit, siis alustasin vist veidi kiirelt, sest peale tagasipööret ootasin aktiivselt, millal redelini jõuan. Tagasipöördel muidugi libises jalg otsaseinas (proovisin mingit diagonaali) ja reaalselt mingit tõuget ei toimunudki. Kogu aeg koos redelist välja ronimise ja vahetusalasse jõudmisega oli umbes 2 minutit, ehk siis reaalselt veetsin vees 1:40 või mõni sekund peale. Hiljem sain teada, et olin tol hetkel kaheksas. Vahetusala võttis terve igaviku. Selline tunne oli, et sekundid tagusid nagu haamriga peas. Mis ma siis tegin? Panin numbrivöö, kiivri, prillid, sokid, rattakingad. Kui lõpuks rattaga välja sain oli pea minut läinud. Vähemalt olin üksinda - kellelegi sõiduabi pakkuda ma ei plaaninud.
Proovisin mingit normaalset rütmi kätte saada. Tõusule sõitsin ikkagi liiga suure käiguga ning pidin väänama nagu loom 177-löögise pulsiga. Õnneks tuli edasi rohkem allamäge ning harku ringi kruusal sain hakata 165 kanti pulsiga maastikuratta TT-d sõitma. Eesmärk oli hoida optimaalset pingutust nii, et tuleks normaalne ratta aeg ja samas jalgu enne jooksu päris ära ei lõhuks. Proovisin siis ennast nii palju väiksemaks teha kui sain. Vahepeal mõtlesin, et oleks pidanud ikka rattale TT pulgad peale keerama (ei tea kas tohtinuks?). Sain aru, et 33-35+ km/h sirgetel hoida pole eriline probleem, mis on selle maastiku ja ratta jaoks täitsa Ok. Muus osas sündmustevaene rattasõit tõi mulle aasta teisena kiire Harku ringi Strava segmendi ning võistluse teisena kiire rattaaja. Tänu ilmselt tõusudel tehtud rünnakutele sai vana sõber Karli Kannenberg võistluse nobedaima rattasõidu tiitli ning tõusis nagu hiljem selgus sellega võistluse jooksvaks liidriks. Kahjuks maksis ta sellega lõivu jooksus, kus ta pidi suure osa ajast pistetega võitlema. Millega Karli veel hakkama sai oli Martin Sagaja vedamisega mulle oluliselt lähemale. Kuigi olen Martini varem jooksuvõistluselt korduvalt edestanud (tema mind rohkem), oli tema vorm praeguseks hetkeks minu omast peajagu üle. Õnneks aitas mind tema katastroofiline ujumisoskus, ehk sisuliselt oli ta 3 kilomeetri jooksuks minust umbes ühe minuti ja 40 sekundi kaugusel.
Jooksu alguseks olin ma jooksvas arvestuses pronksikohale tõusnud. Kuna ma ühtegi bricki trenni teinud polnud (va see üks koos Fortuna klubi treenitavatega, kus ma ühe etapi prooviks peale ratast jooksin), siis ei tahtnud jalad hästi liikuma minna ning oli ka justkui hapniku puudus. Otsustasin, et ma praegu suruma ei hakka, ehk jooksin kontrollitult. Kuna tegin kogu võistluse kellaga rattaformaadis, siis nägin ainult jooksvat kiirust km /h. Alguses oli ta 13 km/h ümber (jube). Ajapikku hakkas parem ning üle 15 km / h numbrid juba sobisid. Kuna jooks oli selline back-to-back, siis nägin ka mõningaid konkurente. Martin Sagajaga hakkasin kella pealt kohe jooksvat ajavahet arvutama. Kohe esimesel ringil ehmatas, kui lähedal Karli mulle on, kuid tema liikumisest oli näha, et sealt on tulemas kukkumine. Viimasel ringil jooksin juba päris tiheda sammuga (sain oma sammu kohta isegi pealtvaatajatelt komplimente) ning suutsin teha ka korraliku kiirenduse. Istusin siis maha, lobisesin peale mind lõpetanud Martini ja Karliga ning ootasin lõplikke tulemusi. Martin oli veel pikalt teine, kuid kahjuks platseerus kaks palju hiljem startinud inimest täpselt meie vahele ning Martinile jäi seekord kõige mõrudam, neljas positsioon. Minu üldaega taganttulijad ei löönud ning kokkuvõttes neljas aeg jooksurajal (11:51) ning kõik varem tehtu andsid päeva parima soorituse. Tulemused: https://www.championchip.ee/results/2253
fotogeenilisusega just ei hiilga
Tundub, et mul kas joppab või oskan viimasel ajal võistlusi valida (mingi kogemusega lisandunud kiiks). Lisaks on väga äge, et Urmo Raiend ja co (Stamina Spordiklubi) ikka neid väiksemaid ja suuremaid võistlusi korraldab - respekt. Kuigi mu praegune treening toetaks väga Kõrvemaa triatlonil osalemist ja ise ka ilgelt tahaks, siis andsin käe seekord vallale ja lubasin nende eest esineda samal ajal kuskil, kus ma olen täielik autsaider (Eesti omavalitsuste mängud Otepääl). Ahh mis ma seal ikka seletan. Tegelikult ei oska ma lihtsalt kalendrit lugeda.
Janar janariks, aga tegelikult väärib autust hoopis vasakul seisev härra, kes on minust mingi 8 aastat vanem, nii et mul on aega möllata siin teiega küll.
Mis ma veel tahtsin öelda? Tegelikult seda, et ma pole mingi kõva tegija. Mul on oma lahingud, teistel on teiste omad. Vahel on hea mõni väiksem asi võita, annab positiivse laengu ning vihje, et olen õigel teel. Kes ma siis nüüd olen? Omast arust mingi treener (sain vahepeal üldkoolituse ka edukalt läbitud) ja harrastaja, kes kulutab harjutamiseks kesmisest rohkem energiat ja aega. Oma asja fänn olen ma kindlasti ning kindlasti kannustab mind suur soov saada ise ja luua võimalusi selleks, et mu treenitavad saaksid võistustel võimalikult häid tulemusi.
