esmaspäev, 5. september 2022

Kaardid, mida diiler meile jagas

 Kuna jooksmise võlu hakkas mulle juuli-augustiga oma lihtsuses taas meeldima, siis jätkasin hea meelega sama laine harjalt. Kuigi hakkas selgemaks saama, et uut maratoni isiklikku rekordit ma sel sügisel ilmselt üritama minna ei saa jätkasin siiski oma maratoniplaaniga, mis tõi mulle igasse nädalasse kaks pikka jooksu (24 km ja rohkem). Osad neist tuli muidugi ära jätta, kuna tekkis mõni terviseprobleem või sattusin mõnele muule üritusele, mis sporditegemist segas.

Üldjuhul läks tõusvas joones kuni mao limaskesta põletik pani jälle litaka ära. Ma olen seda ringi juba nii palju kordi läbinud, et peaks hakkama vaikselt õppust võtma. Mudel on hästi lihtne: alati kui mul on kas füüsiliselt või vaimselt stressirikas periood lõppeb see kas mao- või külmetushaigusega. Lihtsalt organism ei ole disainitud suuri koormusi/mahte taluma. Pole mingit tähtsust kui palju ma optimeerin või kui väga ma tahan. Siit jõuame postituse tuumani: meile kõigile jagatakse kätte kaardid, meie asi on nendega nii hästi mängida kui võimalik. Mida see minu jaoks tähendab? Tähendab erinevaid omadusi, millega ma pean elus ja sportimises arvestama. neid on nii häid kui ka halbu. Headest omadustest - väga hea koormusvigastuskindlus. Mul on peaaegu võimatu endale tekitada koormusvigastust. Enne annavad kõik muud süsteemid alla, aga vigastust ei tule. Mul on head kiiruslikud omadused ja mu keha allub väga hästi igasugu jõutreeningule. Vastupidavuslikud eeldused on keskmised ning mu keha sobib millegipärast palju paremini jooksma distantse, mis on lühemad kui 21 km ning samuti sobib talle rattasõit. Eriti selline tempokas, mille kestus jääb kahe tunni raamidesse. Negatiivsetest asjadest ei meeldi mu lihastele pikad treeningud ja võistlused ning suur koormus või treeningmaht teeb mu lihtsalt haigeks. 

Ükskõik kui väga mind innustab idee raudmehe tiitlist või maratonijooksust, siis reaalselt ei ole mind lihtsalt looduse poolt disainitud selleks põhjalikult treenima, ega ka seda hästi läbima. Ma olen seda ringi juba oma 10 korda läbinud, alati lõppeb see pettumuse, hala ja haiguste laviiniga. Just siis, kui hakkab lootus tekkima. Jah ma võiks iga kell minna maratoni läbi sörkima või tänase seisupealt Ironmani läbima. Läbimine pole probleem. Probleem on selles, et ma ajan taga tulemust - tahan teha hästi. Kui ma hästi teha ei saa, siis ma parem ei tee.

Ülemiste jooks 2022

Aga olgu, aitab negatiivsusest. Räägime toredatest asjadest. Osalesin Ülemiste järve jooksul, kuna ma lihtsalt tahtsin. 15 km ümber jäävad jooksud on minu jaoks ideaalse pikkusega. Esiteks saab neid joosta korraliku tempoga, kuna nad on piisavalt lühikesed selleks, et ma energiast tühjaks ei jookseks. Teisalt ei ole see selline raiumine nagu 3 km võistlusjooks. Ülemiste jooksu puhul meeldib mulle kõik peale esimese paari kilomeetri. Esiteks on seal veidi kitsas ja käib selline üksteise otsas koperdamine ning teiseks on seal väga suur oht jalgu välja väänata (jah olen seda teinud). Pikka juttu seekord ei kirjuta. Seekord alustasin konservatiivselt, joostes pigem koos teistega sama rütmi proovimata igal võimalusel mööda trügida. Alates kolmandast kilomeetrist hakkasin ühtlase tempoga järjest eesolijaid noppima ning nii läks see enam-vähem lõpuni. Ainult ühest kutist ei saanud jagu, kellega kahekesi terve distantsi vältel koos tööd tegime ja ettepoole liikusime. Viimases joogipunktis tekkis meil väike vahe ning see jäi ka lõpuni. Taktika oli jälle väga lihtne: viimastel kolmel kilomeetril metsarajal gaas põhja ja kannatama. Selleks ajaks on paljude konkurentide jalad pudid ning seetõttu tekib võimalus paari kilomeetri jooksul päris palju kohti tõusta. Tegingi siis lõpuosa 5-6 lööki kõrgema pulsiga kui ülejäänud raja. Tulemuseks seekord 57 minutit ja 50 sekundit, millega jäin napilt esimese 50 hulgast välja (kokku üle 530 lõpetaja). Kuna teadupärast tõmmatakse Ülemistel joon 1 tunni peale (kes enne joont on tõsised jooksumehed, kes peale joont - need on asjaarmastajad), siis vähemalt sellega on hästi. Olen kiiremini ka jooksnud, aga võttes arvesse, et see oli neljast jooksust teisena hea aeg olukorras, kus oli kõrgeim temperatuur (28 ja päike), oli kõrgeim kehakaal, suurim vanus ning samas ka kõige parem enesetunne peale finišit, siis arvan, et füüsiline seis on ju täitsa Okei.

Järjekordne võistlus Ukraina värvides. Mis sellest, et vastupidi - mul ei ole kollaseid pükse lihtsalt.