Vormi minemine ehk kolm võistlust jutti

Kogu see alljärgnev tegevus sai ette võetud vähem kui nädala jooksul.

Mida ma Rae valla mängude orienteerumiselt õppisin?

Õppisin seda, et mõnikord tark võib võita lolli ja agarat. Võrdluses kahe ABB meeskonna vahel oli meie tiimis kindlasti rohkem jooksupotentsiaali, kuid peaaegu null orienteerumispotentsiaali. Aega oli meil poolteist tundi, et leida võimalikult palju punkte ning need siis ära registreerida. Kui algul oli plaan, et läheme kindlapeale ja hakkame korjama teede- ja majadeäärseid punkte, siis lõpuks lõpetasime ikka paksus metsas. Jüri kanti ma tunnen ning alguses läks päris hästi. Jah, mõne kohapeal oli lihtsalt kõrge aed ees, kust edasi ei saanud ja pidi ümber pöörama. Lõpupoole mõtlesime, et kas kõik või mitte midagi ning otsime mõne keerulisema punkti ka metsast üles. Probleemiks osutus meie mittemõistmatus, et mida kuradit need tingmärgid seal tähendavad. Kaardi peal seletust ei olnud. Pärast võistlust selgus, et olime oma punktile väga lähedal hetkel, mil otsustasime loobuda ning finiši suunas liikuda. Väike möödapanek kommunikatsioonis ja Lehol jäi viimane punkt registreerimata ning finišisse jõudsime 12 sekundit enne "tähtaega". Pooleteise tunniga 11,5 km läbitud, kuid tulemus oluliselt kehvem kui kilometraaž oleks võinud lubada. Enne võistlust öeldi, et linnulennult kõik punktid 14 km - me ei saanud pooligi. Järeldus - tarkus võidab orienteerumises ogarust ja agarust. Peale katkikriibitud nõgesepunnides jalgade saime kindlasti hunniku kogemust juurde. Samas seltskond oli väga positiivne ning tõsiselt motiveeritud. Selle üle on mul väga hea meel.

Kahe ABB tiimi ühispilt. Vasakult: Gert, Janar, Siim, Kristjan, Kadri-Anna, Leho, Anneli, Keiri, Gerly, Pille, Silver, Helen

Rapla selveri jooks 10 km?

Kuna ei ilm ega vorm rekordijooksu ei soosinud, siis otsustasin, et võtan asja ettevaatlikult. Samas mõtlesin, et nüüd kui alla 40 minuti ei peaks saama, siis tuleb vist küll tossud nurka visata. Viimane kaalumine oli kehakaalu numbriks 75.2 kg andnud - kolm kilo madalam kui talvel, kuid pea samapalju raskem kui mullu samal ajal, samas kohas. Korraldaja oli seekord lahke ning rinnanumber 77 tähendas seda, et sain üsna eesotsast startida. Pulsivöö pealepaneku mõte oli seekord selles, et peale tugeva trenni oli sellel võistlusel veel üks eesmärk: koguda minu kohta andmeid. Eelkõige huvitas laktaadiläve pulss. Olgu öeldud, et jooksuvõistlustel ei jälgi ma pulssi enam ammu, jooksen enesetunde järgi. Samas kasutan seda treeningute ja võistluste hindamiseks ning pikematel rattasõitudel.

Hakkasime siis stardist selle massiga sujuvalt liikuma. Kuna tuul oli tagant, ehk õhk lihtsalt seisis mu ümber, siis läks kohe väga kuumaks ja higiseks. Hoidsin alguses kellegi taha, kelle seljal oli kiri: "Viljar." Tundus, et ta teeb ühtlast tempot. Mingi hetk aga tuli tagant vähe kiirema tempoga üks väga pikk Jooksupartneri särgis meesterahvas (Kristjan Värton). Tema tempo polnud ka päris tappev ning läksin kaasa. Kuna keha hakkas üle kuumenema, siis alates kolmandast kilomeetrist oli paras kannatamine. Õnneks oli vahepeal joogipunkt, kus ma topsi omale pähe tühjendasin, sest juua polnud ju mõtet. Kuigi ma kannatasin, siis Värtoni tempo oli vähemalt nii hea, et keegi enam mööda meist ei jooksnud ning hoopis ise püüdsime vaikselt selgasi. Teiste hulgas jäi maha Merlyn Lükk, naisjooksja kes mind hiljuti Rae Runil ära kottis. Aga täna toimus võistlus "minu maailmas" (jalgade all kõva asfalt) ning lõpuks jäi meie vahele pea 3 ja pool minutit. Moodustasime viieliikmelise grupi. Hoidsin küll kahe pika mehe taga, et energiat säästa, kuid nendevahelt puhuv tuul jahutas niipalju keha maha, et kuuenda kilomeetri kanti hakkasin vaikselt mõtlema, et kus ma siis nüüd vehkat teen. Vanadest ABB konkurentidest seekord asja ei olnud. Jooks on aus ala, kuidas töö nõnda palk. Kuna ABB-lased olid enamus kevadest kilomeetrite kogumise asemel millegi muuga tegelenud, siis jooksis meist igaüks eraldi vastavalt oma hetketasemele ning omavahelist konkurentsi praktiliselt polnudki. Kuigi esiti oli idee jälle peale kaheksanda kilomeetri pööret (tuul keerab küljele) pressima hakata, siis enda õnnetuseks mõtlesin, et lähen veidi varem. Vajutasin siis kohe 20-30 meetrit vahet grupiga sisse. Tugev vastutuul hakkas täiega ahistama. Kahjuks olin kilomeetripostid sassi ajanud ning kui nägin, et kohe-kohe saabuva kaheksa asemel paistab hoopis seitset märkiv verstapost, siis enesetunde huvides lasin grupi vaikselt uuesti järgi. Vähemalt äratas mu vahespurt juba 4:05 kanti langenud tempoga liikuva grupi üles ning pudistas ka paar vahepeal külge haakinud väsinumat meest maha. Kui viimaseks kaheks kilomeetriks asendus vastutuul algul külje- ja hiljem taganttuulega kadus grupisjooksmise mõte ära ning sai uuesti vajutama hakatud. Värtoniga jätsime ülejäänud mehed maha, saime veel paar tükki kätte ning viimane kilomeeter tuli juba 3:35-ga. Isegi sellel muidu ebameeldival kruusalõigul olin seekord sõiduvees. Ilmselt sain oma "lae" mingi hetk kätte ning pidin enamus võistlust mind vedanud mehe nelisada meetrit enne finišit minema laskma. Kuskilt tagant tuli hirmsa spurdiga üks noormees, keda enne polnud näinud. Ise noppisin enne finišit veel ühe selja. Netoajaks tuli ilus ümmargune 38:59 ja kohaks 64. Ehk siis tulemus üsna täpselt selline nagu ise arvasin, et täna võiksin ma võimeline olla. Vähemalt suutsin targemini joosta ja lõpuosas tavapärasest tugevam olla. Kuna koht oli seekord parem ning aeg kehvem kui mullu, siis võtan omale julguse oletada, et küllap olidki tingimused raskemad. Hakkame siis kohe ka andmetega pommitama:
Keskmine pulss: 178, sellest tuletatuna laktaadilävepulss 174 lööki minutis.
Keskmine tempo: 3:54 min/km
Kiireim kilomeeter: kümnes, 3:35
Aeglaseim kilomeeter: kaheksas 4:07 (ootasin grupi järgi)
Kadents: 185 sammu minutis
Sammupikkus: 1,41 meetrit

Muid andmeid ei anna, läheb liiga diipiks, aga Garmin annab veel vähemalt 5-6 erinevat asja.

Filter Pirita - amazing s**t happens! 

Tavaliselt võistlused mul kas ebaõnnestuvad, jäävad loodetud eesmärkidele alla või siis saan enam-vähem hakkama sellega, milleks arvasin ennast võimeline olevat. Ainult väga harva suudan ennast üllatada ning välja tuleb midagi erilist. Jooksnud ennast Raplas korralikult kooma, oli mul vaja kolm päeva hiljem uuesti heas vormis olla.

Kuna Pirita rada koosneb kurvidest, tõusudest ja laskumistest, siis on mul võimalik pärast juba maeiteamitmendat korda võistlemist see enda peas väga hästi erinevateks juppideks ära liigendada. Jõu ja vastupidavuse reserv on mul üks, kuid jagades reservi targalt usun, et on võimalik erinevatel lõikudel päris mitu sekundit võita või kaotada. Treilerisse ronides (neile, kes ei tea, siis meie eraldistardivõistluste start antakse kõrgemalt nagu Tour de Francel ja muudel vahvatel suurvõistlustel) oli mul tunne, et see juba vähemalt 9 temposõitu kestnud järjepidevus, kus mitte keegi ei lähe must mööda saab lõpuks lõpu. Miks? Sest mu seljataha sättis ennast Eesti koondise värvides liibuvas kombes noormees. Isegi miski nimi oli seljale kirjutatud. Lihtsalt on nii, et kui su tagant stardib kalli rattaga rattur, kes ka oma välimuselt näeb sinust tunduvalt rohkem Tom Domoullini või Rohan Dennise moodi välja, siis hakkad igasugu asju mõtlema. Eks ma siis peale starti hakkasingi teda oma peas vaikselt "ootama."

Esimene lõik: laugest tõusust üles kuni vasakpöördeni. See on alati hästi lihtne osa. Jõudu ja värskust on palju ning ainus asi, mida jälgida tuleb on see, et üle ei paneks. Minu puhul siis seda, et pulss võiks olla selle lõigu lõpus alla 175.

Teine lõik: Alla Lükati sillale ja Ambrose mäest üles. Kuigi see vasak kurv Lükati silla poole vajab natuke pidurdamist, siis ei ole mõtet kohe pärast pööret tempot väga üles vajutada, sest kohe tuleb vähemalt minu jaoks, keeruline kurviga laskumine. Sild on kitsas ja kiirus tahab mind vastassuunavööndi suruda. Ausalt ma tahaks teada, kas keegi on sealt suurel kiirusel ilma kordagi pidurdamata üle ka sõitnud. Hea, kui ma saaks seda lõiku kuidagi eraldi harjutada. Tavaliikluses kui just hommikul kuue ajal peale ei lähe on see aga minu jaoks ohtlik ja kauge. Aga üldiselt tasub seal laskumisel natuke energiat koguda ja pulssi alla lasta, sest kohe tuleb raske koht. Ambrose mäest tasub jõuga üle suruda kuna see mägi nagu Põhja Eestis ikka on lühike ja kui tipust ülelükkamiseks veel mingit kiirust jagub, siis see on päris hea ajavõit. Kuigi mitte kõrge, siis tean omast käest (2015, 2016), et nõrga jalaga on nende küngaste võtmised ikka päris väsitavad.

Kolmas lõik: Ambrose mäest tagasipöördeni. Veel üks väike tõusupõndakas ning edasi üle kahe kilomeetri lauget laskumist. Tavaliselt on meretuul, mis seda lõiku üsna hästi neutraliseerib. Ehk sõidad mäest alla ning tuul puhub üsna tugevalt vastu. Mis tähendab, et tuleb lihtsalt tugevalt ja ühtlaselt sõita. Kui tuult on, siis tugevamini, ilma tuuleta saab veidi kergemalt võtta. Kokkuvõttes tasub natuke jõudu tagasitulekuks koguda. Ise tundsin, et olin need kaks eelnevat küngast ehk 5% liiga tugevalt vajutanud. Usun, et värskema jalaga oleks saanud paar kilomeetrit kõrgemat tunnikiirust hoida. Kell näitas, et liikusin umbes 44 km/h. Enne tagasipööret tasub vähe tirri lasta, sest kohe-kohe läheb jälle raskemaks.

Neljas lõik: Tagasipöördest Ambrose mäeni. Stabiilne ühtlane lauge tõus. Seekord puhus siis tuul tagant ning suutsin hoida üle 40 km/h. See on see osa, kus peab vähe pikemalt ja tugevamini pingutama. Ehk kui lõpuks jälle selle põhilise künka tippu saad, siis võiks pulss juba üsna lae lähedal olla. 

Viies Lõik: Lükati sillast üle, mäkke ning sealt alla finišisse. Tagasitulles saab sillale sõita korraliku kiirusega ilma, et peaks pidurdama. Lihtsalt pole sellist järsku kurvi. Peale silda tuleb teine kogu võistluse raske tõus. Midagi käkkisin ära, ehk sõitsin üles haigelt raske käiguga. Jalgratturite keeli peaks see olema 55/13, aga seda nägin alles pärast, kui sain aru, et mäest allatulekuks ei peagi nagu käiku vahetama. Pole ime, et see lõpp seal ülal nii meeletult raske tundus. Jõudsin vaid korra mõelda, et pärast tuleb ju veel joosta ka. Kui mägi võetud ja parempööre tehtud, siis see lõpuosa on nagu algus ainult selle vahega, et nüüd tuled vaikselt allapoole. Kiirus on tänu gravitatsioonile iseenesest üsna hea ning vaikselt loed meetreid ja kasutad ära selle vähese reservi, mis jalgadesse veel jäänud. Seda tavaliselt palju ei ole, sest äsja sai pulss oma maksimumi ning ATP pani reitest vehkat. Tulemusega jäin rahule. Aeg 14:03, mis on mõni sekund kiirem mõlemast eelmise aasta numbrist. Keskmine kiirus 42.7 km/h. Augustis pean 14-st minutist jagu saama.

Muide, juba tagasipöördel sain aru, et see kutt mind ikka kätte ei saa. Protokoll ütles, et oleks me vastupidises järjekorras startinud, siis oleks ma ise ta peaaegu kinni püüdnud. Siit uus vanasõna spordisõpradele: "Ära kunagi ülehinda oma vastast välimuse järgi."

jätkuvalt lemmikratturi Peter Sagani värvides (filtri ilusad

pildid on teinud Kristjan Kivistik)

Filtril peab ju tänavu jooksma ka

Lihased saavad Pirita rattasõidul isegi vaata, et rohkem vatti, kui Kiilis. Samas aga vaim, glükogeeni tase ja üleüldine olek on värskemad. Ega ma sellest jooksust väga midagi ei oodanud, sest kõik need samad suuremad tõusud, mis olid rattasõidul tuleb seal ära teha ning justnimelt see laugem pool rattarajast jääb jooksmata. Soojendus andis mõista, et kehaline seis on parem kui Kiilis ning Margusest saan ehk sellel korral jagu. Margus oli jälle nii kena ning oli nõus järjekordselt minu eest 15-sekundilise edumaaga minema kalpsama. 

Esimene kilomeeter on alati kerge ning olin üllatunud, et suutsin tõusunurgal hea enesetundega hoida alla 3:50 kilomeetrikiirust. Sundisin ennast mõistusele, et mitte niiväga kohe alguses üle pingutada. Sellegipoolest tundus, et eesjooksjale ei liigu ma kohe üldse lähemale. Samas nägin, et Margus jällegi omakorda sai üsna kergelt seekord enda ees startinud Klarika Kuuse kätte. Pärast vasakpööret juba tuttava Lükati silla poole lendas justkui kork pealt ning laskumisel imesin järgi ning sain Margusest mööda. Seljataga puhkehetke ei võtnud, lasin sama rütmiga edasi. Ambrose mägi frustreeris sellega, kui palju tempo ikka langes. Samas, kui nägin kohe peale mäge tagasipöördel, et olen siiani kulutanud jooksuks umbes 9 ja pool minutit hakkasin vaikselt usukuma, et teengi mägisel rajal selleaasta parima viieka. Tuli ainult korralikult fokuseerida ning mõte jooksu raskustest kuidagi eemale saada. Kui oled võistlemas teist korda päevas, siis on see ikka mentaalselt palju raskem kui näiteks 10 või 21 kilomeetrit jutti paugutada. Peale teist rasket tõusu oli jalg ikka väga pehme või oli pea pehme, mõlemad olid ikka väga pehmed. Lausa frustreeriv oli vaadata kui kerge sammuga Bert Tippi must mööda tippis. See on see mees, kes juba teist aastat järjest siiani kõik Filtri tempojooksud ära on võitnud. Mõnisada meetrit enne finišit kuulsin taga uusi samme. Tõusin päkkadele ja spurtisin need viimased paarsada meetrit, lihtsalt põhimõtte pärast.

Tubli jooksu eest mulle auhinnaks 31 osaleja seast kuues koht ajaga, mis jääb isiklikule rekordile alla vähem kui kümme sekundit: 18:58.

Ei tea, kas läksid Raplas jalad lahti või juhtus mingi muu ime, aga sellel rajal, sellises seisus poleks küll sihukest pauku oodanud.

järgi saite, aga mööda ei lase - kohe-kohe tuleb finiš

paar protokolli koondarvestusest nende kohta, kes on võtnud vaevaks

kaks ala jutti teha. Vaatamata väga heale tulemusele olin Pirital napilt
teine

Mis juhtus Kiili Filtril

Olin eelmisest korrast Jüris veel näljane. Üks kahest pidi õnnestuma: sõidan isikliku rekordi või jooksen eelmisest korrast paremini. Veel parem kui õnnestuks mõlemad stsenaariumid. Ilm oli väga hea, vahest isegi liiga hea. Kuum temperatuur (ca 24 kraadi) ning pea olematu tuuleke. Oli teada, et tuleb kiire sõit. Kuna oli paarissõit, siis tegin üle pika aja vahelduseks koos kaaslasega, seekord Laivoga.

Arvestades häid tingimusi, siis pean ütlema, et veidi ebaõnnestusime. Alustasime liiga kiirelt. Arvan, et me mõlemad peaks paarissõitu selle kohapealt õppima - oleme liiga entusiastlikud ja tahame ees tööd teha. Esimene löök (tehniline viperus) tuli mulle 10 kilomeetri pealt. Üks aeropulk põrus rappuva Tuhala tee peal lahti, käis oma pesas ringi ja tahtis sealt välja ronida. Algul kartsin, et pean terve ülejäänu tee püstises asendis sõitma. Õnneks avastasin, et saan ka ühe käega ilusti tasakaalu hoitud ning kui pulka jõuga ülespoole kangutada, siis püsib see enam-vähem samas asendis. Aeg ajalt pidin teda muidugi tagasi lükkama. Kahjuks tähendas see seda, et ülejäänu 15 kilomeetrit pidin sõitma pinges käte ja õlgadega ning ennast võimalikult aerodünaamiliseks tegemise ja ülakeha lõdvestamise asemel tuli keskenduda sellele, et saaks enam-vähem korraliku tempoga lõpuni sõita nii et "ratas laiali ei laguneks." Laivo ülesanne oli must mitte-maha jääda ning teha tööd ees ainult siis, kui ta tõesti tunneb, et ta jõuab. Võib öelda, et sai oma missiooniga hakkama. Metsa varjulistes kohtades, kus tagasõitja varju näha ei olnud kiikasin aeg-ajalt seljataha, et näha kas ta on ikka alles - õnneks oli. Kui 3 kilomeetrit oli minna ning tundsin, et olen täitsa suremas võttis Laivo ohjad enda kätte ning tiris meid kilomeetrikese edasi, mille jooksul taastusin nii, et sain tugevalt lõpuni vajutada.

Lõppaeg 26:22 (41.2 km/h) tähendas isikliku rekordi parandamist veidi alla poole minuti. Samas arvestades seda, mis ajaga me tagasipöördeni sõitsime oleks sealt pidanud tulema kaks minutit kiirem aeg. Lihtsalt käkkisime liiga kiire esimese poolega oma võimalused ära. Arvan, et kui mul poleks olnud tehnilist probleemi ning me oleks esimese poole sõitnud 30 sek aeglasemalt, siis teise poole oleks vähemalt poolteist minutit kiirema saanud teha. Usun, et lõppkokkuvõttes õppisime mõlemad nii energia jaotamise kohta kui ka selle kohta, et poldid tasub enne sellist võidusõitu korralikult üle käia. Kui järgmisel korral on ilma ja ratas alt ei vea, siis arvan, et meie võimetes on vähemalt poolteist minutit varu. Oli hea trenn. Kell näitas, et taastumisaeg on 64 tundi. Mul tegelikult niipalju aega ei olnud - oli veidi üle tunni, et ennast jooksuks valmis seada.

Jooksuga läks kehvasti. Kuna sõit võttis korralikult läbi ja ilm oli kuum, siis juba sooja tehes sain aru, et ma täna lihtsalt ei jõua. Lõpuks ei jõudnudki eriti sooja teha (lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud) ning läksin niisama starti. Margus Maidla käest sain seekord kahe, Klaarika Kuuselt üheteist sekundiga pähe ning 5 kilomeetri ajaks fikseeriti mul 20:08. Njah: "s**t happens." Täna lihtsalt polnud minu  jooks, samas arvan, et trennina oli kasulik ikka.

ega mul siit enam lihtsate investeeringutega aeromaks minna ei anna,

sellise setupiga on tulemus juba rohkem mootori taga. Arvan, et Laivo peab

 oma seadistusega sama kiiruse hoidmiseks kuskilt lisa 30-40 watti leidma.

selle pildi järgi tundub nagu mu pea oleks vahepeal paisunud,

vähemalt on tore finišis ebaõnnestumine naeratusega vastu võtta

           

Filter Jüri1 2018 - natuke teistmoodi proovikivi

Maikuu teine päev sai alguse mu tütre üheteist kuu sünnipäeva ning Filteri temposõidu ja jooksuga. Plaan oli lihtne, sõita 15 kilomeetrit eraldistardist nii kiiresti kui võimalik, siis natuke puhata ning pärast seda joosta 5 kilomeetrit jällegi nii kiiresti kui suudan. Kuigi teoreetiliselt peaks mul jalgades sel aastal veidi rohkem võimsust olema ei ole ma seekord saanud timetriali jaoks vajalikke trenne teha. Pigem on kõvemad vajutamised piirdunud maksimaalselt 5-minutise pingutusega. Samuti olen ma vaid korra rattaga õue saanud. Ka ilm ei olnud täna ratturite poolt. Kogu raja ulatuses puhus mõõdukalt tugev tuul ning ka temperatuur ei võimaldanud mõelda lühikestes pükstes, rääkimata kombinesoonis sõidust. Osad küll läksid paljaste põlvedega, ma olin 50/50. Eemal hoidis mõte, et ma pean nende põlvedega veel pärast jooksma ka. Vähemalt ei sadanud vihma. Sõit oli selline tavapärane pressimine. Proovisin aru saada, missuguse pingutusega suudan ühtlast tempot hoida. Usun, et enam-vähem õnnestus. Üsna varakult hakkasin inimeste selgasi püüdma, minust mööda ei mindud. Isegi Kardoni, kes startis poolteist minutit varem sain paar kilomeetrit enne finišit kätte. Kardon pole lühikese maa mees lihtsalt. Kahjuks andis pooletoobine ettevalmistus juba esimestest kilomeetrist tunda ning peab nentima, et no ei ole veel "Ferrarit sees", pigem nagu diiselmootor. Vaevu-vaevu suudan lükata pulsi 170 peale kui juba õhku ahmin. Loodan, et saan paari kuuga ennast ikka raskemate trennide ja võistlustega kuidagi vormi ja tuleb ka mõni ootamatu sähvatus ära. Kokku tuli 33-s koht (234 finišeerijat) ajaga 22:19,6 (keskmine kiirus 40.3 km/h). Eelmisel aastal oli pulss 173, ning aeg 22:03. koht natuke madalam, kuid tugevaid sõitjaid oli kindlasti rohkem kui varem.

Edasi andsin oma esijooksu eelmise aasta võitja Kert Martma ratta alla (oli enda omal kummi lõhkunud) ning hakkasin külma käes passides vaikselt lõdisema. Tristan mängis sama ajal batuudil. Nagu oodatud, tegi Kert korraliku aja (keskm. kiirus 44,5 km/h). Tema hinnang - hea kiire jooks, tuule käes nõudlik, ehk umbes sama nagu ma ise alati arvanud olen. Lihtsalt mul endal on väga vähe võrdlusmomente Tegelikult mõtlesin selle tuule kätte üldse rauaga tulla, aga ei jõudnud ja ei viitsinud kodus pidureid jälle ümber tõstma hakata. Mingil hetkel muidugi ronisin autosse ja lükkasin soojendused põhja. Ilmselt sain natuke külma, sest enne jooksu tuli oma kolmel korral põit tühjendamas käia.

Vahepeal jäin tukkuma ning jooksustarti jõudsin siis, kui enamik osalejaid oli juba teele läinud. Jooksjaid ei olnud palju ning teele lubati nad iga 15 sekundi tagant. Pulsivööd ei pannud, sest see oli külm ja higine. Vähemalt ei pea täiesti üksinda terve tee maha jooksma. Minu ees startis vana konkurent Klarika Kuusk ning esimese mõttena võtsin omale eesmärgiks talle mitte väga palju kaotada. Mitte küll päris konkurent, sest tema võistleb omasooliste üldvõidu eest, mina aga võistlen pigem iseendaga, sest poodiumile, mul asja pole. Samas on ennast alati hea võrrelda, kui tead, et tegemist on sama tasemega sportlasega. Jüri rada on selline, et esimese poole jooksed rohkem mäest alla ning pärast tuleb tuldud teed tagasi tulla. Oletasin, et jalad on rasked nagu pakud, kuid üllatusena tundusid täitsa normaalsed. Sai joosta küll. Veidi peale kilomeetrit sibamist olin miski ime läbi Klarikal kandadel. Mõtlesin, et istun vaikset ta selja taga ning proovin teda selle strateegiaga siis teda 15 sekundiga võita. Teise kilomeetri lõpus, kui tee hakkas järjekordselt langema tuli mingi emotsioon peale ning kiirendasin. Umbes kolmandast kilomeetrist kui rada tõusis hakkas raskeks minema ning enam ei suutnud ma kilomeetri tempot alla nelja minuti hoida. Kuna kuskil taga oli koguaeg samme kuulda, sain aru, et Klarikaga mul enam edumaa ei kasva. Heaks vahelduseks ja motivatsiooniks oli jooksul kuue-seitsme aeglasema selja püüdmine. Kuidagi suutsin ennast siiski niipalju distsiplineerida, et mind ikkagi kätte ei saadud. Lõpus jooksin tänu kauguses paistvale eesjooksjale valesti ning pidin rajale saamiseks üle aia ronima. Lõpetasin siiski napilt enne Klarikat, pool sekundit kiirema ajaga, mis oli kiirem kui 20 minutit. Arvestades, et see jooks oli tunnike peale "all out" rattasõitu, siis polegi nii halb. Jooksu tulemus oli kümnes vaid 25 startija hulgast. Vanuseklassi esikohta jäi lahutama ainult kolm sekundit (see paganama aed). Tegelikult M35 oligi ainult kolm võistlejat.

Kahjuks pean nentima, et suure osa talvest olen "raisku lasknud," eriti, mis puudutab rattasõitu ja ujumist. Nüüd, kus kevadine vorm on paremini teada, formuleerin kindlad eesmärgid antud hooajaks, mis tuleb ära teha.

1. Maraton alla 3 tunni. Esialgu plaan joosta ühe korra SEB Tallinna Maratonil. Kui ebaõnnestun, siis arvatavasti proovin uuesti Vana Aasta jooksul. Seetõttu jätan ilmselt stardi Triathlon Estonial ära.

2. 10 km jooksu isiklik rekord. Plaan on teha nädal enne maratoni Pärnus. Võimalik, et leian mõne muu võistluse ja suudan selle varem ära teha. Raplas arvan, et ei ole selleks veel valmis.

Vana konkurendi ja sõbra Kardoniga sooja tegemas 

fotograaf on hästi huvitava nurga tabanud

veel üks huvitav koht pilditegemiseks (ilmselt droon)

elu on täis vingerpusse - pildil Kert Martma, kuid tänu sellele,

et eile sai äri tehtud, siis sõidan järgmise Filtri täpselt sama

jooksukombinatsiooniga

Finišisige - siin näha, mis vahe meil jäi

Margus Maidla - vana sõber võistlusradadel jooksis täitsa korraliku tulemuse