reede, 3. veebruar 2023

Veteranisport ja treenimine väljaspool hooaega

 Sattusin eile juhuslikult vestlema ühe oma vana hea kolleegiga elektrifitseerimisäri päevilt. Selgus, et pisem punt mu vanu tuttavaid töötab nüüd koos ning vahetevahel olevat mina ja mu blogi jutuks tulnud. Väga meelitav, pean ütlema! Vesteldud sai muuhulgas sellest, et ma pole ammu midagi kirjutanud ning oleks inspireeriv, kui ma seda vahest teeksin. Aitaksin neil ennast uuesti käima tõmmata.

On reaalsus, et me oleme kõik vanemaks saanud. Ma olen ajaga muutunud vähem edevaks ning ka sporditegemise kontseptsioon pole enam päris see, mis kümme aastat tagasi, mil silmad olid veel väga "sinised." Tähelepanek sellegipoolest väga hea, sest kirjutamine iseenesest on igati kasulik tegevus. Õpetab meid ennast väljendama, sisemisi pingeid maandama, avastama häid hetki elus, mida me muidu ehk tähele ei paneks. Samuti aitab heade hetkede emotsioone uuesti kogeda. Kõikide heade ja halbade asjade puhul on kindel, et need lähevad mööda. Samas, kui ma kirjutan headest asjadest, siis olen avastanud, et kogen häid emotsioone uuesti. halbadest asjadest kirjutades negatiivset emotsiooni ei teki. Pigem võib tekkida isegi mingi uus huvitav vaatepunkt, lahustumine või uus mõistmine. Kui tekib mõistmine, siis toob see alati kaasa hea emotsiooni.


Käisin Kirilli rattaga eelmisel suvel IM Tallinna jaoks maanteid nühkimas, 
lõpuks vahetasin ikkagi oma osaluse selle vastu, et saaks vigastatud Annelit jooksurajal asendada.

Mida tähendab minu jaoks veteranisport? Päris mitut asja. Proovin need mõtted ükshaaval, aga mitte tähtsuse järjekorras esile tuua.

1. Võistlustulemused ei ole enam nii tähtsad. Pidage nüüd hoogu. see, mis ma just kirjutasin ei tähenda, et nad kehvemaks lähevad. Kuigi olen 42. aastane usun, et mu parimad pikamaajooksud on veel ees. Peamine muutus on see, et fookus läheb tulemustelt tegevustele. Enam ei ole nii, et kirjutan mingisugused numbrilised eesmärgid hooajaks ja siis proovin nui neljaks need ära teha. Täna ma lähtun protsessist: teha õigeid asju, õigel ajal, õiges mahus, õiges järjekorras ning see tagab tulemuse. Tagantjärgi: ma oleksin pidanud seda tegema kohe algusest peale. Nädalast treeningmahtu või intensiivsust ei tohiks kasvatada mitte eesmärkidesse kirjutatud kaunite numbrite järgi, vaid puhtalt eelmiste nädalate treeningute ja tervise järgi ning ka selle järgi missuguses mesotsüklis (offseason vs võistlushooaeg ja muud perioodid, mis nende vahele jäävad) parajasti ollakse. Identiteet ja suund peab olema, aga elatakse, tegutsetakse samas päevas ja nädalas.

2. Keskkonnaga minu ümber arvestamine. Väga palju asju nõuavad minu aega ja tähelepanu. Kuidas ma ise saaksin rohkem samal ajal andes ka teistele seda, mida neil vaja on? Igapäevased tegevused ja elu üles ehitamine. Kui ma viin poja hommikul kooli, siis on parajasti ujula üsna tühi. Teen ujumistrenni andes päevale hea energialaengu. Samas on nagu ilma igasuguste lisasõitude ja vaevata jälle üks trenn tehtud. Poeg tahab käia jõusaalis? Väga hea asi, kui ta treenida tahab. Teen talle kava, treenin tema kõrval ise ning käime saalis enamik aegadel siis, kui me niikuinii koos Jürisse satume. Veel üks näide: kui õues on ilus suusailm ja rajameister tööd teinud, olen valmis koheselt vahetama jooksu või rattasõidu suusatamise vastu. Aitab lisada mitmekülgsust ning keha, mida ma treenin on ju sama (mõte korjatud Priit Ailti podcastist).

3. Eksimisruumi on vanusega vähem. Nüüd tuleb täpselt arvestada sellega, mis on kehaline seis, riskid, üldine spordiväline koormus, tervis jne. Ei saa öö otsa pidu panna ja siis järgmisel hommikul Nõmme metsas jooksulõike raiuda. Nagu Joe Frieli raamatutes kirjas (tegelikult igalpool mujal ka) - tulemused tagab süsteemne järjepidev tegevus, mitte "monsternädalad", mis vahelduvad haiguste ja kurnatuste perioodidega. Ikka selleks, et saaks ennast jälle üle treenida. Harrastussportlasel tagab tulemuse pigem see, kui treenida pidevalt natuke vähem, kui keha seda lubaks.

Miks osad mõtlevad, et ma ei suuda enam rattaga sõita? Minu Zwifti trennid lähevad ilusti Stravasse ja siis on mõned inimesed siit ja sealt mu tervise ja vormi kohta uurinud. Tegelikult on kõik hästi ja Neo Bike on ülivinge treeningriist. Lihtsalt mulle sattus selline eksemplar, mis näitab umbes 25% vähem watte kui ülejäänud neli vahendit, millega olen varem treeninud. Tagasi ma seda viima ei hakka, kuna muus osas toimib asi valatult ning onlines võistlemise eest keegi mulle reaalselt karikaid või raha ei viska. Pealegi on Zwiftis olemas B ja C kategooriad. Vorm ja power reaalses elus on sellegipoolest olemas ja eks ma proovin ennast suvel jälle ühel või teisel väiksemal triatlonil etteotsa vajutada. Oleks päris hea vaheldus sellele, et pooled naisterahvad must Zwiftis tänapäeval "casually" mööda vuravad. Muideks rääkides sellest, on mul hetkel päris huvitav kallutatud statistika: olen oma kahest viimasest osaletud triatlonist võitnud kaks. Tegelikult oleks see sooritus ilmselt kehvem kui näiteks saada kahel aastal järjest viiekümnes koht Tallinna Ironmanil, kuid sellegipoolest. Lihtsalt peab oskama oma lahinguid valida. Nii et jah kokkuvõttes, ei kannata ma mingi hirmsa haiguse käes, ei ole paksuks läinud või muud moodi vigane - lihtsalt see treeningratas on veidi ummamuudu.

Minnes nüüd sujuvalt vigastuste peale räägime talvisest offseasonist ka. Kui oktoober, november ja detsember olid sellised sujuvalt ligadi-logadi hooaja koormuste mahalaadimise kuud, siis jaanuarist hakkasin jälle korralikult ehitama. Trenne on päris mitut liiki, aga laias laastus ikka triatloni taktis. Eks kevade poole näeb kas spetsialiseerun rohkem ühele või teisele alale. Hetkel jälgin seda, et oleks erinevate triatloni distsipliinide vahel mingigi tasakaal.

ajaline koormus minutites spordialade kaupa, Other = suusatamine

Olen suutnud regulaarselt ujumisega tegeleda, võtta sisse tõsise jõutreeningu ning korralikult rattamahtu kasvatada. Sellisena peaks see trend võistluste alguseni (mai) ka jääma. Kas kaikaid kodaratesse ka lendab? Oojaa, detsembris gripp, jaanuari alguses tõsisem kõhuviirus ning jaanuari keskel vigastus jõusaalis. Sellest viimases räägin eraldi, kuna usun, et teistel on sellest õppida. Tegin kangiga kükkides viimast seeriat ning olin seitsmenda korduse juures kaheksast. Turjal lisaks enda massile 82,5 kg. Mõtted rändavad ringi, tehnika jälgimine peeglist ununes ära ja järsku käib seljast miski tõmme ja vabanemine läbi. Umbes poole sekundilise vahega algul vasakult ja siis paremalt poolt.
Surun ennast püsti ja panen kangi "racki" mõttes vandudes, et nüüd keerasin kõik p****e. Õnneks on inimene väga targalt disainitud - enne kui tekivad tõsisemad kahjud eluliselt olulistes organites (antud juhul lülisammas/seljaaju) annavad muud kohad järele ja teevad jätkamise võimatuks. Tõmbasin ilmselt lihased ära ja võis olla ka mikrorebendeid. Tulemuseks see, et iga liigutus oli valus, voodisse ja sealt väja saamine ning enda keeramine voodis: meeletu võitlus. Tõstsin oma jalgu ühest kohast teise kätega nagu invaliid. Kõndida ja seista sain ilusti aga mitte keerutada, kallutada või kummarduda. Tulemuseks kümmekond päeva suusa ja jooksupausi. Tänaseks olen juba 90% terve. Mida siit õppida?
1. Ohtlikke harjutuste puhul (kükk, jõutõmme jne) alati jälgida tehnikat.
2. Raskusi tõsta pikema perioodi tagant (minu puhul pea kord nädalas juurde)
3. Selga peab eraldi tugevdama. Jalgade poolest laseks ma 100 kiloga ka, aga selg näete ei pidanud 80ki vastu.

Sai vist juba päris palju kirjutatud, lahinguväljal näeme rsk!