kolmapäev, 7. september 2016

Tagasivaade 2016 võistlus- ja treeninghooajale

Arvasin, et ei kirjuta nüüd enam mõnda aega, kuid miski nagu kripeldab hinges, mida tahaks välja öelda. Ilmselt on see mingi sisemine soov ennast kaitsta või õigustada või midagi muud, ma ei tea mis see on.

Jaanuari algus oli eriti jooksmise seisukohalt paljulubav. Jooksin jaanuaris lumeda ja libedaga 100 kilomeetri tuuri nädalamahte. Kuigi olin väsinud tundsin, kuidas võhm ja kiirused vaikselt paranevad. Nii hea jooksuvastupidavusega polnud ma kunagi varem talvel olnud. Lähenev hooaeg lubas võimsaid jooksurekordite purustamisi.

Siis hakkas kahjuks juhtuma: ühel hommikul ei saanud voodist tõustes paremat jalga maha panna, nii valus oli kannaalune - olin hankinud kardetud plantarfastsiidi. Pullerits hiljuti kirjutas, kuidas jalgrattavigastused on hullemad kui jooksuvigastused. Noh, jaanuaris murtud rangluu oleks mul ilmselt ammu terve, samal ajal kui see tallaalune kõõlus kummitab mind siiani. Jah, ma saan oma võistlused tehtud, aga paar päeva annab see vigane piirkond alati peale tugevamat jooksu tunda. Avastasin veel, et paigast läks jooksmistel ära pinnakontakti tasakaal. Väga tehniline info, aga parema jala kontakt läks pikemaks, enne olid nad võrdsed (kõikumine alla 0,5%): noh Forerunner 920XT näitab sellist peensust. Peamise tagajärjena tekkis oluline langus jooksukilometraažis. Seejärel vigastasin ennast fatbikel ning olin kaks järgmist nädalat jooksust täiesti eemal. Lisaks tabas mind kõhuvalu, probleem, mis kummitas mind viimased kaks aastat järjest, kuid tundub, et nüüdseks olen sellest vabanenud või vähemalt on olukord ikka palju parem. Käisin uuringutel ning avastati helicobakter-pylori, mis mul iga kuu-kahe tagant makku põletiku tekitas. Sisuliselt tähendas see alati 6-10 päevast tõsist hoopi treeningutele.

Kõrvemaa kevadjooksuks ja Saku Sügisjooksuks olin jooksnud kuus-seitsesada kilomeetrit vähem, kui jaanuaris plaane tehest lootsin ning ka tulemused olid vastavad. Kõrvemaa kevadjooksus kaotasin mullusele tulemusele pea minutiga ning ka mitte kumbki järgnev poolmaraton ei andnud mulle aega alla pooleteise tunni, vähemalt tegin isikliku rekordi 1:30:16. Aasta varem oleks suutnud ehk 1-2 minutit nobedam olla. Tegin veel mitu pikemat jooksuvõistlust, kuid hooaeg oli pigem üles ehitatud ebaratsionaalsele lõbutsemisele, kui millelegi muule. Jah jälgisin küll natuke makrosi, kuid treenisin ja võistlesin ikka rohkem nii nagu tuju parajasti oli. Ehk jälgides loogikat: taguda rauda kui ta kuum on. Selle asemel, et enda taset vaikset kõrgemale tõsta, kasutasin hooaja potentsiaali hoopis juunis-juulis ära. Triatloni kõrghetkeks oli Tartu Millil tulemuse parandamine 18 minutit (suutsin muuhulgas esimest korda ka kõiki naisvõistlejaid edestada) ning sealt edasi Tallinna Triatlon, Otepää IM ja Triathlon Estonia tiksusid vaikselt allamäge - iga järgmine natuke halvem kui eelmine.

Ujumisega oli asi ühene - jah, ma olen parem, aga palju vähem paremaks läinud kui lootsin. Ajad on üks asi, aga teine asi on enesetunne, millega ujumast rattale lähed ja see on olulisi edusamme teinud. Rattasõiduga juhtus nii, et ma ei tea millele ma lootsin. Kas sellele, et hakkan kevadest oma kümnete võistluste vahel veel sadu kilomeetreid väntama või olengi megaandekas. Oli, mis ta oli - kuidagi ta kandis mind distantsidel, mis polnud pikemad kui 40 kilomeetrit ning kui poleks tulnud Kiilis seda võimsat temposõitu, siis oleksin ma oma potentsiaalis tõsiselt kahtlema hakanud. Ajast ma ei räägi, aga jooksin ju aastaga kokku sama palju kilomeetreid kui väntasin. Kui võtta arvesse fakt, et kaks tundi rattasõitu kulutab inimest vähem kui tund jooksu ning see, et triatlonis ei jookse parimad jooksjad alati parimaid aegu, siis pole vaja palju edasi mõelda, kuhu peaks oma energia tulevikus rohkem suunama kui eesmärgiks on triatlon.

Kokkuvõttes oli spordiaasta tulemuste osas üks paras pettumus, kuid isiklike kogemuste osas kulda väärt. Siinkohal tekib muidugi küsimus, kas ikka peaks alati ise jalgratast leiutama. Täna on seis selline, et mingit jalgratta leiutamist uueks aastaks ei tule. Annan jooksvalt teada, kuidas treenin ja kuidas läheb. Esimesel puhkenädalal treenisin kokku 4 tundi, millehulgas 2 jooksuvõistlust (eelmises postituses kajastatud), tegin veel kerge pooletunnise ujumise ja 40 minutit rattasõitu. Teisel puhkenädalal oli vaja veel kolmandalgi pisikesel jooksul käia ning kokku sai treenitud viis ja pool tundi.

Vaadates aastale tagasi tekib tahes-tahtmata küsimus: millega mu blogi üldse kedagi inspireerida võiks, Ei ole ju erilisi tulemusi nagu näiteks Steve Way'l. Ainus, mis pähe tuleb on lõputu võitlus ja järjepidevus, see, et ma keeldun alla andmast, loobumast või vähemaga leppimast, isegi siis, kui tagasilööke tuleb igalt rindelt. Ma usun, jätkuvalt, et ma pole liiga kulunud või vana ning ühel hetkel tulevikus hakkavad mu pingutused dividende maksma. Kui ma kahtlen, siis võtan lahti SELLE lehe, vaatan neid numbreid ja küsin endalt: "Janar, mis on sinu vabandus?"