Quo vadis?

Puhkan või siis niiöelda puhkan juba teist nädalat, sest tegelikult olen pidanud kolmel jooksuvõistlusel osalema. Treeningplaani hetkel ei ole. Noh tegelikult tulevikuks on, aga kõik see struktureeritud süsteem hakkab alles kuu aja pärast. Tunnen juba praegu, kuidas energia ja tahe kasvab iga päevaga.

Kõigepealt väikesed jooksuvõistlused, kus ma osalesin.

Runfest

25. augustil olin Helsinkis ning osalesin seal Kaivupuistol toimuval väga populaarsel runfestil. Kokku osales seal pea 300 viieliikmelist meeskonda ning mina ja mu töökaaslane Anne said seal siis ABB Drives service meeskonnas üles astuda. Mõlemad olime siiski erinevas meeskonnas ning meeskondade vahel olid inimesed jaotatud nii, et meie tasemed võimalikult võrdsed oleks. Iga osaleja pidi jooksma ühe 4.2 kilomeetrise ringi. Kuna aga kaks inimest haigestus, siis mina ja Anne jooksime kaks vahetust järjest, kokku 8.4 km. Kuigi kogu raja peale oli vaid üks küngas, siis see rada tegelikult väga kerge ei olnud: joosta tuli vaheldumisi asfaldil, murul ja kruusal ning kui ei olnud parajasti tugevat tuult oli see rada ikka ühes või teises suunas kaldu. Kuigi oli tunda, et olin veel väsinud jooksin mõlemad ringid siiski väga ühtlaselt 18:03 ja 18:01 ajaga, mis oli enam kui 4 minutit kaasvõitlejatest ringi kohta nobedam. Veel märkasin seda, et nende kahe ringi jooksul must kordagi mööda ei mindud. Ise neelasin vast pea sadakond rajale sattunut alla. Aga see oli fun võistlus ning konkurents, kui välja arvata esikümne meeskonnad ei olnud eriti tugev. Kohad siis ABB Gold (minu) 59 ja ABB Platinum (Anne) 70. Nägin osalemas ka Soome imejooksjat Alisa Vainiot, kellelt oli plaan peale jooksu autogramm küsida, kuid kui ma lõpetasin oli ta rajal ning pärast enam talle kahjuks peale ei sattunud.

Runfest team. Muide vasakpoolne härra on 30-40 aastat tagasi jooksnud

800m alla 2 min, 1500m alla 4 min ja 5k alla 15 minuti.

Ülemiste järve jooks

Olin seal kirjas ja kuna kellelegi osalust anda ei jõudnud, siis tuli ise rajale minna. Kuna teadsin, et võistlus kestab umbes-täpselt tund aega, siis justkui perfektne moment kasutada ära see enda laktaadiläve live testina. Ülemiste jooks selline võistlus, kus juhul kui sa järvejooksude sarjas ei osale, siis pead kitsal rajal kuskil tagant startima ning isikliku rekordi või üldse hea aja tegemine on üsna lootusetu. Soomes jooksmisest oli mõningates lihastes kangust ning seekord läksin erinevalt eelmisest aastast rajale mõttega, et esimestel kilomeetritel raja kõrval mätastel slaalomit tegema ei hakka, vaid jooksen rahulikult teiste taga. Startisin Kaarel Barinovi kõrval nii 300-400ndal kohal. Kuna tema tegi natuke slaalomi ja mina niipalju teha ei tahtnud, siis kadus ta mult eest ära. See mõningate tekkinud aukude ärakasutamisega vingerdamine tähendas viie minuti kanti esimese kilomeetri kiirust. Teisel kilomeetril silkas must mööda kolleeg Ake Lang. Teadsin, et ta on tasemelt minu kanti jooksja ning otsustasin, et nii lihtsalt ennast ka võita ei lase, ehk siis võtsin sappa. Peale teist kilomeetrit tuli ka asfalt koos laiema teega ning saime lõpuks jooksma hakata. Akel oli kuidagi kiire ning meie vahe kärises 15 meetriseks. Vahepeal saime ka veel ühest ABB jooksjast Alekseist mööda, kes on ilmselt järvejooksude sarjal osaleja, sest kuidas muidu ta nii ette stardikoha sai.

Peale Peetri joogipunkti kui jälle Järve äärde jõudsime olin Akel uuesti sabast kinni. Kuna edasi tuli oma viis kilomeetrit lagedat koos tugeva vastutuulega, siis proovisin ise võimalikult vähe tööd teha. Ehk liikusime tihedalt iga vähegi kiirema tagant tulnud jooksja seljataga kõrgemale positsioonile. Kuskil üheksanda kilomeetri kanti tundus, et mets varjab juba niipalju tuult ära, et sain ise ette vedama minna. Tähendas see siis seda, et kadusid ka viimased mehed, kes minu ja Ake tage end hoida proovisid. Kilomeeter enne metsa, kui uuesti kiirendasin jäi ka Ake. Endale üllatuseks leidsin järgmisena rajalt uhkes üksinduses jooksva Kai Alberti. Kasutasin momenti, et oma kolm-nelisada meetrit tema kaitsva selja taga puhata, enne kui sadakond meetrit raja kõige raskema osa tulekut uuesti kiirendasin.

Edasi oli paari kilomeetri jagu männiseid liivakünkaid. Eelmisel aastal olin seal täiesti kutu, kuid seekord teadsin juba ette selle lõiguga arvestada. Rahvast oli hõredalt ning vahest ehk kümmekond kaasvõistlejat õnnestus seal metsas alla neelata. Proovisin veel pikalt ühte endast kümmekond aastat vanemat härrasmeest maha jätta, kuid mees oli visa, no ei suutnud. Selgus, et oli minust 15 aastat vanem Sulev Liht, kes 10 aastat tagasi ikka oluliselt kõvemaid tulemusi jooksnud, kui mina praegu. Viimasel viiesajal meetril kui uuesti asfaldil olime, oli temal jalas veidi rohkem pauku. Finišis tänasin konkurenti põneva jooksu eest ning ootasin ära muljete vahetamiseks ka poole minuti pärast saabunud Ake ning Kai. Jah ma ei saanud seekord saja hulka ning olin ka üle minuti aeglasem kui mullu, kuid peamised eesmärgid said täidetud. Olin terve, ei kurnanud ennast liiga ära ning sain kätte ka oma vajalikud pulsitsoonid.

Laktaadilävi: 179 lööki minutis.
Max pulss võitlusel: 193 lööki minutis (võimalik, et kuskil lühemal andmisel teen 195 ka täis)

viimased meetrid metsas

Kiili valla külade teatevõistlus

Kolmapäeval oli jälle käes traditsiooniline küladevaheline teatevõistlus: 1 naine rattal, 1 naine jooksul, 2 meest rattal ning kaks meest jooksul. Kokku osales 8 tiimi. Jooksus oli meie meeskonnas ainsa naisjooksjana Anneli (A4). A4 sai meie naisratturilt teatepulga esimesena kätte ning suurendas kahekilomeetrisel ringil järgmiste ees vahe veelgi pikemaks. Selleks ajaks kui ma viimases vahetuses rajale sain oli meie positsioon kukkunud viiendaks ning siis jälle vahepeal neljandaks tõusnud. Kuigi vorm oli nagu ikka kehvapoolne ja ma tegelikult liikusin oma eelmise aasta mõlemast vahetusest veidi aeglasemalt suutsin siiski endast 25-30 sekundit varem startinud meesterahvaga vahe kolmekilomeetrisel raja keskpaigaks kinni joosta. Tegelikult oleksin võinud viimase ringi sörkida, sest kahte esimest poleks olnud enam võimalik niikuiniin püüda. Selleks ajaks kui ma rajale sain olid nad juba oma poolteist kilomeetrit läbinud. Ehk jätkasin eelmise aasta traditsioone - tõusen vahetusega ühe koha võrra.

Mida edasi?

Tegelikult on mul käsil teine puhkenädal ning peale nende poolkohustuslike jooksuvõistluste pole ma eriti midagi teinud, Keha juba kiheleb ning nõuab pikki ,ja tugevaid trenne (olen vist trennisõltlane). Olen võtnud sihi, et oma kümmekond päeva ei jookse üldse, 4-5 korda nädalas teen mõned kergemad ratta- või ujumistrennid.

Alates septembri keskpaigast hakkab jälle plaanipärane treening pihta ning sisuliselt on mul juba praegu järgmise 10 kuu trennid paigas. Olen jube hea plaanide koostaja, kuid kohutavalt halb nende täitja. Seekord luban (jälle), et teen uuel treeninghooajal teisiti. Mis siis plaanis on? Võtmesõna 2017 aastaks on triatlon. Mida see lühidalt minu jaoks tähendab?

1. 2 x rohkem ujumist

2. 3 x suurem rattakilometraaž

3. Vähemalt 2 x vähem jooksmist

4. 2 x nädalas jõutreening

5. Vähem (eriti pikki) võistlusi hooaja alguses. Ei mingeid maratone ja poolmaratone.

6. Tõsisem kiirustreening algab alles kevadel.

Miks nii? Viimane hooaeg õpetas, et kui kulutada 50% ajast jooksule, siis sellega triatloni tulemusi ei paranda. Lisaks ma arvan, et peaks Steve Magnessi usaldama ning mu rõhku panema rohkem mu kiirete lihaskiudude aeglaste lihaskiudude moodi treenimiseks. Kokkuvõttes, oi pikk postitus. Ma ei tea millal jälle kirjutan. Ilmselt siis kui midagi põnevat juhtub, avastan midagi põnevat, teen kuskil läbimurde või hoopis kukun millegagi totaalselt läbi. 

Triathlon Estonia: kas keegi nägi eile Keilas tigu?

Tunnen, et pean vahel ka ebaõnnestumistest kirjutama. Arvasin, et suudan süsteemi petta. Isegi tippsportlased ei suuda neli kuud järjest vormis olla. Mõtlesin, et see baasi tegemine, vormi ajastamine on mingi veider "mambo - jambo", mida vaid tippsportlased harrastavad. Veidral kombel tundub, et need samad reeglid kehtivad kõigile lihtsurelikele samamoodi. Alates aprilli lõpust tegin kolm poolmaratoni, ultra, kolm pikka triatloni ja terve hulk igasugu muid võistlusi. Kõik ikka täiega. Eelmisel nädalavahetusel panin hetkevormi rattal võimsustestiga proovile, tulemuseks oli 10% langust võrreldes juunikuuga. Arvasin, et äkki on seotud sellega, et jooksin päev varem veidi kiiremas tempos või siis lihtsalt veel Otepääst väsinud. Samas targemad ütlevad, et numbrid ei valeta kunagi.

Eesmärk oli teha järjekordne IM70.3 triatlon alla viie tunni. Tundus lihtne, sest kui kõrvaldada eelmise aasta võistlusest ainult katkine kumm või kadunud kiip, siis saaks samas tempos rajal liikudes juba sobiva aja. Kõik ujumised on ju ka näidanud, et olen sellel distantsil tänavu 2-3 minutit kiirem ( teisisõnu minu puhul vähem aeglane). Kalipso, mis on mulle natuke väike tundus eile hommikul eriti kitsas. Mõtlesin, et viimane võistlus sellega, kannatan ära. Sain Anneli abiga ta selga, Kui käed lõdvaks lasin, siis oksad olid laiali nagu hernehirmutisel. Ujumine oli nagu alati - igav. Loen minuteid ja juurdlen, kas ma liigun nüüd liiga kiiresti või liiga aeglaselt. Kui saare tagant tagasi hakkasime tulema, siis lõi vastu korralik laine. Polegi näinud, et mõni Eestimaa järv niimoodi lainetaks. Punnitasin ära ning vahetusalas kella kinni lüües tabas mind pettumus: sama aeg, mis aasta tagasi. Tegelikult oli vist rada pikem või ujumistingimused raskemad, sest näiteks sain hiljem teada, et Meriliis kas on minust palju parem ujuja ujus kaks minutit eelmisest aastast aeglasemalt.

Rattale jõudnud avastasin, et kell ei näita ei pulssi ega kadentsi. Tavaliselt sõidan nii, et jälgin ainult neid kahte numbrit ja selle järgi saan siis nii pulsi kui rütmi paika. Proovisin siis enesetunde järgi lootes, et näidikud lähimal ajal ikka kella peale tagasi ilmuvad. Ega ikka ilmunud küll. Tuul oli ebasoodne, ikka palju tugevam kui EMHI ilmaennustus pühapäevaks lubas. Enne 30 km täitumist sain kätte Meriliisi tiimi ratturi. Kuidagi vara, kas alustasin liiga kiirelt? Peale 30 km oli tunne nagu oleks olümpiadistantsil, et kohe-kohe võiks hakata vahetusala tulema. Küllap oli reaalne pulss olnud pigem 165 kui plaanitud 151, enesetunne ikka valetab jubedalt. Kahjuks ei ole võimalik rattal ka spidomeetri järgi sõita sest kiiruse hoidmiseks vajalik energia sõltub tohutult palju tuule suunast. Noh langenud FTP ja alla 3000 rattakilomeetri aastas, ega palju ei saa tahta. Kannatasin ja proovisin hoida tempot. Kui viimast korda kanama risti poole vastutuulest ümber keerasin, siis selgus, et oodatud taganttuul oli pöördunud korralikuks küljetuuleks. 70 kilomeetri peal olin täitsa küpse ning ka fakt et kõik kolm joogipudelit olid selleks ajaks pea tühjad näitas, et midagi on siin valesti. Lisaks tahtis reis krampi lüüa. Vaatamata kõigile kannatustele sai kogu rattadistantsi ajal sai must mööda ainult üks konkurent ja seda ka alles viimasel kilomeetril. Ratta aeg tuli alla kahe ja poole tunni, mis on ju iseenesest 90 kilomeetri kohta päris soodne.

Tegin vahetusalas kiire arvutuse ning vaatasin, et viie tunni alistamiseks pean jooksma kõigest aeglase 1:45 poolmaratoni. Hakkasin siis 4:50 tempos minema (paras teosamm), mis oleks mulle tempo hoidmisel isegi pea viis minutit varu jätnud. Tundsin kohe, et midagi on valesti: külmavärinad, peapööritus ja soov oksele hakata viitasid kergele kuumarabandusele. Peale neljandat kilomeetrit pidin hakkama tegelema sellega, et distantsi üldse lõpetada. Hakkasin keha jahutama kõndimispausidega, joogipunktides külma vee kallamisega pähe, kaenlaaukudesse ning jääkuubikute püksitoppimisega (polnud just kõige mugavam, kuid siiski hästi toimiv lahendus). Kümnenda kilomeetri paiku sain keha enam-vähem maha jahutatud ning ka päike oli pilve taha läinud. Siis kui mõtlesin, et olen ennast peaaegu uuesti käima saanud (suutsin järjest kilomeetri asemel juba kahe kaupa joosta) ja vaid ring oli jäänud tõmbasin sisse kokakoola. Otepääl aitas hästi, kuid seekord kahjuks tulemuseks korralik kõhuvalu. Kui jalutasin, siis kõhuvalu läks väiksemaks, kui jooksin siis läks tugevamaks, nii tugevaks, et ei suutnud välja kannatada. Ok, ma oleks võib olla püüdnud teda taluda kui ma oleks Ironmani MM-il esikolmiku koha eest võistelnud. Igal juhul otsustasin, et see on viimane kord kui me võistlustel Cocat tarbin. Selliselt kannatades need viimased viis kilomeetrit möödusid, ainsana hoidis mind rajal hirm, et kui katkestan, siis võib sellest halb harjumus saada. Ei taha seda harjumust. Poolmaratoni läbimine võttis mul kokku aega tunni ja 56 minutit ning viimasel kilomeetril sai Meriliisi vend must samuti mööda.

Viimase asjana tuli võistlusest meelde kuidas eelviimasel ringil küsis mult Toomas Ellmann, et kas ma kompan oma piire. Haha, neid piire sai seal tõesti päris hästi kombatud. Olgu kuidas on, aga nüüd on hooaeg läbi. Tallinna maratoni osaluse andsin juba teisele inimesele ära. Nüüd jääb üle vaid puhata ja nagu alati: järgmine aasta targemini teha.

Naer läbi pisarate. Terve keha oli neid musti täppe täis (mingid

minikärbsed).  Poisile ütlesin, et olen Pipi.

Väike IM Otepää järgne analüüs

Juba enne, kui teen käesolevale triatlonihooajale lõpu vähem kui kahe nädala pärast toimuval Triathlon Estonia poolpikal võistlusel (1.9-90-21.1) saan juba vaikselt hakata kokkuvõtteid oma treeningutest tegema. Tegin selle analüüsi rohkem iseenda jaoks, nii et vabandust kui liiga kuiv tundub.

Kõigepealt üks väga huvitav võrdlustabel, mille sain Kardonilt.

Siin on näha meie kolme positsioonid kõikides ajavõtu punktides.

Kardon on ujumistasemelt minust ja Kristerist tugevalt üle, samal ajal kui me Kristeriga oleme omavahel enam-vähem võrdsed. Ehk siis oma üldise taseme kohta oleme Kristeriga kehvad ujujad. Esimene järeldus: kui me tahaks järgmisel aastal paremini esineda peaksime talvel kindlasti väga palju aega basseinis veetma.

Rattasõidu alguses on näha kuidas ma esimeses veerandis tegin suure tõusu ning tõmbasin Kristeriga kahe- kuni kolmeminutise vahe sisse. Tõesti sõitsin oma 10 kilomeetrit järjest keskmiselt ca 41 km tunnis, kuid oh üllatust Kiilis näidatud sprindijalga kauemaks ei jätkunudki. Kuigi mulle tundus see ärakukkumine väga suurena, siis tegelikkuses kukkusin Kristeri temposse ja jäin sinna püsima kogu ülejäänud rattasõidu.

Sarnane ärakukkumine oli ka Kardonil, kuid ilmselt natuke väiksem. Tema puhul tuleb arvestada seda, et tagant tuli palju tugevaid rattureid peale ning koha parandamine pärast nii head ujumist tähendab ainult head sõitu. Tegelikult teadsin ma seda juba ammu, et isegi optimistlikuimate kalkulatsioonide valguses ei suuda ma välja mõelda kuidas teda sel aastal Otepää võistlusel võita. Ainus lootus oleks olnud kui ta totaalselt ära kustuks, aga tema tasemega mehed kahjuks ei kustu totaalselt ära. Ta on lihtsalt parem mägedes sõidul tänu oma kogemusele (treenimisele ja võistlemisele nendes tingimustes) ning kergemale kehakaalule. Lauskmaal paneks ma meid rattal täpselt samasse kategooriasse ning mida pikem on distants, seda rohkem julgen ma tema peale panustada.

See viib mind järgmise punktini. Minu aastane rattakilomeetrite jooksevsaldo on ca 3000 km. Uurisin välja, et parematel rattameestel jääb see 7 000 - 10 000 vahele. Ilmselgelt vajan järk-järgulist kilometraaži tõstmist.

Kolmas punkt on see, et jooksime üsna ühes tempos. Reaalselt, kui vaadata meie kõigi võimeid ainult jooksuvõistlustel, siis peaks meil olema arvestatavad vahed. Tean, et minu jooksutaseme ja kilometraaži juures peaks ma olema võimeline Otepää rajal jooksma heal päeval triatloni sees aega alla 1:40. Viis minutit tuleks tavapärasele (1:30) jooksuvõistlusajale juurde sellest, et tegemist on triatloniga ning viis minutit rajaprofiili raskusest. Eelnev viib meid sinna, kus võime väita, et IM70.3 distantsi jooksutulemusel on mul palju vähem seost sellega, kui hea jooksja ma olen ning palju rohkem sellega, kui hea ujuja või rattur ma olen. Eriti just rattur, et läbida distants kiirelt ilma jalgu liigselt tapmata, et jääks teravust ka kiireks jooksuks.

Tallinna Triatlonil tehtud foto. Kusjuures ma pidevalt juurdlen,

kas peaks ca 1 cm sadulat tõstma. Enne viimast võistlust igaks

juhuks ei katseta.

Mida ma saan järgmisel aastal paremini teha?

• Alustasin sellega, et kogun sõpradelt ja tuttavatelt erinevaid endmeid nende treeningu kohta. Võrdlen mahtusi, struktuuri arengu, nende taseme ja sooritusega ning teen järgmiseks hooajaks järeldused, kuigi põhijäreldused on juba tehtud.
• Trainingpeaksiga saan välja arvutada optimaalsed (niivõrd-kuivõrd) mahud koos periodiseerimise ja puhkenädalatega (tasuline kuumaksupõhine teenus). Pikka aega on kummitama jäänud küsimus kas otsida omale treener või mitte ning siiani ei suuda ma sellele ühest vastust leida. Osaliselt teeb treeneriametit praegu koos väga heade analüüsidega TrainingPeaks. Samas on tema miinuseks see, et pean ennast 100% ise motiveerima ning nö. ei vastuta mitte kellegi ees peale iseenda. Treeneri miinuseks oleks ilmselt lisakulu ning vähesem paindlikkus siduda omavahel erinevaid treeningprogramme. Lisaks kardan seda, et treener laseks mul teha liiga vähe ning ma ei saaks kunagi oma potentsiaali kätte, samas võib see ka ennast nö "katki treenides" saavutamata jääda. Ehk kokkuvõttes tundub, et ma ei suuda otsustada. Ja kui ma ei suuda otsustada, siis tavaliselt ei muuda ma mitte midagi.
• Kindlasti tuleb rattasõidu ja ujumismahu kasv osaliselt jooksu arvelt. Tõesti ma viimasel talvel ei viitsinud toas pukki sõita, nüüd kus mul on ZWIFT viitsin kindlasti rohkem.

Aga enne kui kõik need põhimõtted käiku lähevad on mul vaja teha Triathlon Estonia ja SEB Tallinna Maraton võimalikult hästi ning mõlemis kasvõi natukenegi isiklikku rekordit parandada. Kuigi pole veel kindel, aga ilmselt on sealt alates mõistlik jooksuhooaja pikendamise asemel pigem "reset" teha ning 2-3 nädala pärast treeningutega vaikselt uuesti alustada.

Panen lõppu veel oma aastase jooksevsaldo kilomeetrites, hea järgmisel aastal võrrelda mahte ja võistlustulemusi. Teadlikult ümardasin ülespoole kuna tean, et paljud eelmise aasta võistluskilomeetrid minu enda süü tõttu TP andmetest puudu.
Ujumine: 110 km
Jooks: 2600 km
Ratas: 3000 km

minu kahenädalane treeningblokk, mille eesmärk taastuda IM Otepääst ning olla puhanud ja 

terav Triathlon Estonia ajal.

Alla aetud kass ja elu halvim poolmaraton, ehk Ironman Otepää.

Õuduste algus

Otepää, 50 kilomeetrit rattal sõidetud. Paremale jäävad kahe- kolmekordsed majad, vasakul on midagi pargilaadset. Kuigi ilm on sombune on tee ääres päris palju pealtvaatajaid ja kaasaelajaid. On kerge laskumine ning ratta kiirus 40 km/h kanti. Ühel hetkel näen kuidas paremalt poolt jookseb musta- hallikirju kass teele. Vaatan, et saan õnneks enne teda aga ei ... kass märgates mu tulekut hoopis kiirendab. Kõik käib vähem kui sekundi jooksul. Nii esi- kui tagaratas teevad hüppe samal ajal kui nad mõlemad loomast üle sõidavad. Jään rattale püsti, rahvast käib läbi kahin. Vaatan vasakule ja näen kuidas kass tulistvalu parki pageb - vähemalt jäi selgroog terveks mõtlen. Kassil on üheksa elu, loodan, et ta enne mind pole kaheksat ära kasutanud. Kuni viimase tagasipöördeni Kanepis on sündmuse pärast halb tunne, miks just minuga? Aga see on liiga egoistlik mõte, heidan selle peast, parem kannatan ise süümekaid kui keegi teine.

Pärast Kanepit on raske üldse millelegi mõelda, 23 kilomeetrit on sõita, aga ma sain täieliku haamri. Keha on energiast tühi, jalad on kanged, ma ei jõua sõita. Võtsin ju komapäeval Kiilis riski ning see tasus kuhjaga. Aga Ironmanil, nägin esimesel rattaringil Kardonit, võtsin jälle riski, tahtsin ta kinni püüda ning kuid plaan kukutas mu põhjatusse sügavikku.

Juba teise poi juures ujumises sain aru, et olin liiga kiirelt alustanud, käed läksid piimhapet täis, aga lõpuni tuli panna, küll rattal laen ja taastun. Teisel või oli see kolmandal kilomeetril, tõusul Otepääle haaran joogipudeli, kuhu on segatud geelid. Joon, panen pudelihoidjasse tagasi, õigemini tahan panna, aga vihm on teinud pudeli libedaks ning see libiseb sõrmede vahelt. Vaid hääl, mida teeb plastiku veeremine asfaltil kaob seljataga kaugusse: sinna läks mu toitumisplaan. Õnneks on piisavakt toitlustuspunkte ning kahekümne kilomeetripärast saan uue pudeli spordijoogiga - vähemalt janusse ma täna ei koole.

Kui rattarajal tibutav vihm ning märg tee välja arvata, siis ilm on minu jaoks pea ideaalne. Arvan, et olen heas vormis, alahindan Otepää mägesi, ülehindan enda taset. Viimasel kahekümnel rattakilomeetril lülitan kella display ümber, et näha järelejäänud kilomeetreid. Loen neid nüüd ükshaaval, sest pulsist ja kiirusest, mille järgi esimese ringi sõitsin ei ole enam juttugi. Vastaseid massiliselt alla ei neela, nüüd on olelusvõitlus vaid koha säilitamise nimel. Kanepist alla tulles nägin Krister Haavi vastu tulemas ca kahe minuti kaugusel minu taga, õigemini ta hõikas mulle, muidu polekski märganud. Pean võitlema, et ta mind enne vahetusala ei näeks. Finišis ütles Krister, et ma olin näost ikka päris hall kui talle vastu tulin.

no ei tule see käsi sealt välja

rattasõidu algus - nüüd ma teile alles näitan

pool rattast läbi

veel on natuke jõudu

kristjan elab tuliselt kaasa

vist oli nii põnev rattasõit, et väike Marlon leidis omale mugava aseme

Kus said õudused lõpu

Sisenen vahetusalasse enesetundega, mis peaks olema siis kui teed ühe korraliku võistluse ja annad endast kõik. Aga ei, ma pean veel poolmaratoni jooksma. Enne vahetusala hõikas Kristjan (vend), et Tanel on kahe minuti kaugusel. Mis kuradi Tanel?

Asja krooniks märkan, et vahetusalas vahetab rattakingi tossude vastu Erko Selde. Erko on siis Anneli sõbranna/töökaaslase elukaaslane, kes esimest aastat triatlonis. Mis paganama moodi ta siia nii vara jõudis? Ta oli must oma neli minutit kiiremini ujunud, vaid kolm minutit aeglasemalt sõitnud ning ülejäänud kaks siis neelasid minu kasuks vahetusalad. Ma olen seda varem vist öelnud, et vahetusala on mu parim triatloni spordiala. Kiitsin teda kõva tulemuse eest ning läksin oma teed. Lisakommentaarina, kuna oli nn. chip timing (kiibiaeg), siis paremad ujujad lasti minust mõni minut varem rajale.

Hakkan jooksma, jalalabasi ei tunne, pulss läheb vaevu 145 peale. Kristjan hõikab kohe peale vahetusala, et vahe Taneliga on 26 sekundit, kes see Tanel veel on? Peale järgmist kurvi saan teada. Tätoveeritud spetsiifilise kombega mehes tunnen ära Tanel Padari. Mis kuradi moodi ta juba siia sai? Soovin talle jõudu ning kiidan väga hea rattasõidu eest. Sõitis ta ju minuga üsna samasse aega.

Peale teist kilomeetrit on joogipunkt. Kugistan alla vahetusalast kaasa võetud geeli ning hakkan vaikselt jalgu alla saama. Kui joostud on 5-6 kilomeetrit astun Taivo Vellingule saba peale. Deja-vu: Taivo väljendab ilmekalt seda, kuidas ma teda igal triatlonil umbes samas kohas jooksurajal tagant tulles ehmatan. Kuigi mul on halb ja raske ja vahepeal pistab, siis ikkagi tõstan jooksurajal vaikselt aga kindlalt oma positsiooni.

Kaheteistkümnendaks kilomeetriks on mul sääred ja tagareied nii läbi, et krampide vältimiseks pean võtma järsemad tõusunukid kõndides. Vaatan, et see taktika otseselt midagi halba kaasa ei too ning tänu kiiremale sammule laugetel ja laskumistel parandan ikkagi vähehaaval oma kohta. Raske on, 6 kilomeetrit enne lõppu möödun lätlasest, kellega üksteisest rattarajal oma kümme korda mööda sõitsime ning kellele ma viimasel kahekümnel kilomeetril kui ära kustusin totaalselt alla jäin. Soovitan talle nii nagu alles reedel tuttavaks saanud Bogdanile, kellest ma äsja ringiga möödunud olin, et võta tõusud kõndides ning jookse lauged ja laskumised. Ta ütleb, et ei suuda, liiga läbi on. Viimased neli kilomeetrit ma enam tõusudel ei kõnni, lõpp on liiga lähedal, et mitte riskida. Finišikaare all sooritan rõõmust hüppe ning siis hakkab taastumine õlle ja pastaga.

Kardon on juba ammu kohal. Esimese kahe alaga kaotatud 6 + 4 minutist suutsin ma tagasi joosta oma olematutel jalgadel vaid pool minutit. No Kardon on mägede mees. Vaid veidi peale mind finišeerib Taivo, siis Krister ning palju ei lähe mööda kui ka Erko on finišis.

Aeg kokku: 5:17:45
Koht 141 / 428
Ujumine 1.9 km - 40:30
Ratas 90 km - 2:41:21
Jooks 21.1 km - 1:50:56

siiras rõõm sellest, et jalad jälle

kindlalt maal

vaid 10.5 km on jäänud

Aga mida teised tegid

Anneli osales reedel 5 kilometri jooksul ning oli seal ajaga 25:10 93 osaleja seas 29-s.

Hans-Kristjan läbis pühapäeval aquatloni 100 + 1500 m

Tristan ja Marlon läbisid Ironkids 500 m jooksu.

Mõned kokkuvõtvad sõnad veel festivali kohta. Kuigi ilmaga jälle ei vedanud oli korraldus viimase peal. Iga detail oli paigas, inimesed olid hästi lahked ja abivalmid. Taneli kontsert, triatlon, Ain-Alar Juhanson korraldajana - kõik täiuslik.

keskendunud Hans-Kristjan

lõbusas tujus Anneli

lahe jooksustiil Tristan

rõõmus pall nimega Marlon

41.6

Kaunis edev "vaadake mind" artikkel tuli välja. Sai just jaanuaris selleks hooajaks püstitatud eesmärkidele pilk peale visatud. Avastasin, et jooksmise vallas ei ole ma veel mitte midagi teinud. Noh tegelikult ei ole ma ka peale kevadel joostud poolmaratonide midagi muud veel ka tõsiselt proovinud. Viis kuud on aega, nii et veel pole midagi hullu.

Eile täitus üks salasoov, ületada jalgratta temposõidus maagiline keskmise kiiruse piir 40 km/h. Usun, et selline eesmärk on kõikidel inimestel, kes oma tulemustega selle 40 lähedale jõuavad. See on justkui murdepunkt, millest alates oled juba natuke tegija. Jüri etapp oli selleks saavutuseks natuke liiga pikk ning Pirita, mis on küll kõige lühem, ei sobi mulle eriti hästi tänu oma järskudele kurvidele ja rajaprofiilile. Maikuus sõidetud Kiili etapp andis aimu, et kui teisel korral klikivad tingimused paremini ja on vormi, siis just see on see koht, kus võib see eesmärk lõpuks täituda. Tol päeval oli kõike: temperatuur piisavalt jahe, tuul piisavalt nõrk ning ka võistluse start oli viidud maanteele, mis tähendas seda, et sai kohe paugutama hakata ilma, et peaks rambilt maha tulles mõned eluohtlikud kurvid läbima.

Soojendussõidul tehtud kiirendused näitasid vormi kohta häid märke: pulss tõusis sprintides kiirelt üles ning langes samuti väga hästi peale pingutuse mahavõtmist. Halba vormi tähendanuks see, kui vajutad kangete jalgadega, juurde panna ei jõua, aga pulsi saad napilt üle 160. Kui aga lendab paugust vähem kui minutiga 170 peale, siis see tähendab, et lihastes on powerit. Kuum ilm ja vedelikupuudus Tallinna Triatlonil põhjustasid selle, et ei saanud endast kõike välja panna ning sestap taastusid lihased väga kiiresti. Ilmselt mängis rolli ka tõik, mida mainis oma blogis Rait Ratasepp: "keha õpib samu pingutusi tehes neist kiiremini taastuma." Üldse olen ma halb soojenduste tegija, aga fakt on see, et tulemused võistlustelt on alati paremad olnud kui olen korraliku soojenduse alla teinud. Nii, et tehke alati korralik soojendus, ärge ajage külma keha kohe peale starti stressi, siis ta ei tee koostööd.

Kuna oli plaan teisest Pirita teisest etapist loobuda, siis tekkis selline, "kõik või mitte midagi" olukord, ehk otsustasin, et lajatan pulsi tavapärasest kõrgemale ning vaatan, mis saab, kas suudan hoida? Mehele, kes hoiab rampil ratast püsti ütlesin veel: "lükka mulle 40 kilomeetrit tunnis sisse :)" ning läkski paugutamiseks. Pulss 177 peale ning tunne oli normaalne. Juurdlesin, kas peaks äkki veidi tagasi tõmbama - ahh ei, joosta ma ju suudan sellisega. Võrdluseks eelmise korra Kiili keskmine tuli 173. Peale Lähtset paremale, ebatasasele teele, tundus, et julgesin võtta mõlemad kurvid kiiremini kui tavaliselt. Ühel hetkel vaatan spidomeetrit, üle 46. Aru ei saanud kustpoolt tuul on, aga peale umbes 5-6 km Paekna risti ei tundunud, et oleks raskemaks läinud. Mõtlesin, et kui suudan üle 40 Paeknast Nabalani hoida, siis peab vastutuult vähem kui 5 km pressima, et keskmises kiiruses oluliselt mitte kaotada. Juba stardis sain aru, et möödasõite eriti ei tule, sest minu ees ja taga olid sellised väga profivälimusega kombedes mehed, kellede vahele ma oma tavalise riietuse ja vöökotiga niiväga hästi ei sobinud. Siiski möödusin paarist juba palju varem startinust.

Järsk Nabala kurv, väike tõus, surusin pedaale istudes kuna arvasin, et see on kiirem kui püsti raiuda. Proovisin keskenduda jõu rakendamisele pedaali ettesuunamisel ja ülestõmbel. Kare asfalt, laugest mäest alla, aga mida polnud oli oodatud vastutuul. Ilmselt oli ikkagi üsna tuulevaikne. Tähis kolm kilomeetrit lõpuni, jalad olid läbi, aga mitte sellised, et lõpuni ei kestaks. Arvasin, et kui metsatuka tagant enne Lähtset välja tulen, siis lajatab küljetuul nagu eelmisel korral kui tahtis mult lenksu käest rebida ning pean enne Finišit Kiili mäkke korralikus vastutuules pressima. Tuul tuli, aga mitte segav, pigem tekkis isegi selline edasiviiv purje efekt. Pööre paremale ning kerges vastutuules veidi üle kilomeetri Kiili tõusust üles. Tempo ei langenudki täiesti põhja ning kohati näitas neljaga algavat numbrit, isegi ühele minu ees kombekas startinule jõudsin päris lähedale. Nii kiirelt pole ma sealt veel kunagi üles saanud. Kõik märgid viitasid õnnestunud sõidule.

Tagastasin oma kiibi sekretariaati - minu temposõidud on selleks aastaks läbi. Tagasiteel koju lobisesin veel Laivoga ning seoses väsimuse, eufooria ja kõige muuga peaks ütlema, et paiknesin maanteel väga ohtlikult mööduva liinibussi suhtes. Õnneks tuli ta Nabala poolt ning ilmselt oli rattureid ja märke juba näinud ning oskas ootamatustega arvestada. Arvan, et Kiili etapiga sõitsin ennast tinglikult temposõitjate kolmandast liigast teisse liigasse ning mis peamine: õppisin ennast veel paremini tundma. Need liigad on muide minu peas. Teine hooaeg hobiratturina, eks järgmisel tuleb siis korra üle 43 ka teha.

Viimase etapi tulemus:
koht: 41/231
13 km, 18:44:1, keskmine kiirus 41.6 km/h

sõit sõidetud, finišist lahutab vaid kaks järsku kurvi