Quo vadis?

Puhkan või siis niiöelda puhkan juba teist nädalat, sest tegelikult olen pidanud kolmel jooksuvõistlusel osalema. Treeningplaani hetkel ei ole. Noh tegelikult tulevikuks on, aga kõik see struktureeritud süsteem hakkab alles kuu aja pärast. Tunnen juba praegu, kuidas energia ja tahe kasvab iga päevaga.

Kõigepealt väikesed jooksuvõistlused, kus ma osalesin.

Runfest

25. augustil olin Helsinkis ning osalesin seal Kaivupuistol toimuval väga populaarsel runfestil. Kokku osales seal pea 300 viieliikmelist meeskonda ning mina ja mu töökaaslane Anne said seal siis ABB Drives service meeskonnas üles astuda. Mõlemad olime siiski erinevas meeskonnas ning meeskondade vahel olid inimesed jaotatud nii, et meie tasemed võimalikult võrdsed oleks. Iga osaleja pidi jooksma ühe 4.2 kilomeetrise ringi. Kuna aga kaks inimest haigestus, siis mina ja Anne jooksime kaks vahetust järjest, kokku 8.4 km. Kuigi kogu raja peale oli vaid üks küngas, siis see rada tegelikult väga kerge ei olnud: joosta tuli vaheldumisi asfaldil, murul ja kruusal ning kui ei olnud parajasti tugevat tuult oli see rada ikka ühes või teises suunas kaldu. Kuigi oli tunda, et olin veel väsinud jooksin mõlemad ringid siiski väga ühtlaselt 18:03 ja 18:01 ajaga, mis oli enam kui 4 minutit kaasvõitlejatest ringi kohta nobedam. Veel märkasin seda, et nende kahe ringi jooksul must kordagi mööda ei mindud. Ise neelasin vast pea sadakond rajale sattunut alla. Aga see oli fun võistlus ning konkurents, kui välja arvata esikümne meeskonnad ei olnud eriti tugev. Kohad siis ABB Gold (minu) 59 ja ABB Platinum (Anne) 70. Nägin osalemas ka Soome imejooksjat Alisa Vainiot, kellelt oli plaan peale jooksu autogramm küsida, kuid kui ma lõpetasin oli ta rajal ning pärast enam talle kahjuks peale ei sattunud.

Runfest team. Muide vasakpoolne härra on 30-40 aastat tagasi jooksnud

800m alla 2 min, 1500m alla 4 min ja 5k alla 15 minuti.

Ülemiste järve jooks

Olin seal kirjas ja kuna kellelegi osalust anda ei jõudnud, siis tuli ise rajale minna. Kuna teadsin, et võistlus kestab umbes-täpselt tund aega, siis justkui perfektne moment kasutada ära see enda laktaadiläve live testina. Ülemiste jooks selline võistlus, kus juhul kui sa järvejooksude sarjas ei osale, siis pead kitsal rajal kuskil tagant startima ning isikliku rekordi või üldse hea aja tegemine on üsna lootusetu. Soomes jooksmisest oli mõningates lihastes kangust ning seekord läksin erinevalt eelmisest aastast rajale mõttega, et esimestel kilomeetritel raja kõrval mätastel slaalomit tegema ei hakka, vaid jooksen rahulikult teiste taga. Startisin Kaarel Barinovi kõrval nii 300-400ndal kohal. Kuna tema tegi natuke slaalomi ja mina niipalju teha ei tahtnud, siis kadus ta mult eest ära. See mõningate tekkinud aukude ärakasutamisega vingerdamine tähendas viie minuti kanti esimese kilomeetri kiirust. Teisel kilomeetril silkas must mööda kolleeg Ake Lang. Teadsin, et ta on tasemelt minu kanti jooksja ning otsustasin, et nii lihtsalt ennast ka võita ei lase, ehk siis võtsin sappa. Peale teist kilomeetrit tuli ka asfalt koos laiema teega ning saime lõpuks jooksma hakata. Akel oli kuidagi kiire ning meie vahe kärises 15 meetriseks. Vahepeal saime ka veel ühest ABB jooksjast Alekseist mööda, kes on ilmselt järvejooksude sarjal osaleja, sest kuidas muidu ta nii ette stardikoha sai.

Peale Peetri joogipunkti kui jälle Järve äärde jõudsime olin Akel uuesti sabast kinni. Kuna edasi tuli oma viis kilomeetrit lagedat koos tugeva vastutuulega, siis proovisin ise võimalikult vähe tööd teha. Ehk liikusime tihedalt iga vähegi kiirema tagant tulnud jooksja seljataga kõrgemale positsioonile. Kuskil üheksanda kilomeetri kanti tundus, et mets varjab juba niipalju tuult ära, et sain ise ette vedama minna. Tähendas see siis seda, et kadusid ka viimased mehed, kes minu ja Ake tage end hoida proovisid. Kilomeeter enne metsa, kui uuesti kiirendasin jäi ka Ake. Endale üllatuseks leidsin järgmisena rajalt uhkes üksinduses jooksva Kai Alberti. Kasutasin momenti, et oma kolm-nelisada meetrit tema kaitsva selja taga puhata, enne kui sadakond meetrit raja kõige raskema osa tulekut uuesti kiirendasin.

Edasi oli paari kilomeetri jagu männiseid liivakünkaid. Eelmisel aastal olin seal täiesti kutu, kuid seekord teadsin juba ette selle lõiguga arvestada. Rahvast oli hõredalt ning vahest ehk kümmekond kaasvõistlejat õnnestus seal metsas alla neelata. Proovisin veel pikalt ühte endast kümmekond aastat vanemat härrasmeest maha jätta, kuid mees oli visa, no ei suutnud. Selgus, et oli minust 15 aastat vanem Sulev Liht, kes 10 aastat tagasi ikka oluliselt kõvemaid tulemusi jooksnud, kui mina praegu. Viimasel viiesajal meetril kui uuesti asfaldil olime, oli temal jalas veidi rohkem pauku. Finišis tänasin konkurenti põneva jooksu eest ning ootasin ära muljete vahetamiseks ka poole minuti pärast saabunud Ake ning Kai. Jah ma ei saanud seekord saja hulka ning olin ka üle minuti aeglasem kui mullu, kuid peamised eesmärgid said täidetud. Olin terve, ei kurnanud ennast liiga ära ning sain kätte ka oma vajalikud pulsitsoonid.

Laktaadilävi: 179 lööki minutis.
Max pulss võitlusel: 193 lööki minutis (võimalik, et kuskil lühemal andmisel teen 195 ka täis)

viimased meetrid metsas

Kiili valla külade teatevõistlus

Kolmapäeval oli jälle käes traditsiooniline küladevaheline teatevõistlus: 1 naine rattal, 1 naine jooksul, 2 meest rattal ning kaks meest jooksul. Kokku osales 8 tiimi. Jooksus oli meie meeskonnas ainsa naisjooksjana Anneli (A4). A4 sai meie naisratturilt teatepulga esimesena kätte ning suurendas kahekilomeetrisel ringil järgmiste ees vahe veelgi pikemaks. Selleks ajaks kui ma viimases vahetuses rajale sain oli meie positsioon kukkunud viiendaks ning siis jälle vahepeal neljandaks tõusnud. Kuigi vorm oli nagu ikka kehvapoolne ja ma tegelikult liikusin oma eelmise aasta mõlemast vahetusest veidi aeglasemalt suutsin siiski endast 25-30 sekundit varem startinud meesterahvaga vahe kolmekilomeetrisel raja keskpaigaks kinni joosta. Tegelikult oleksin võinud viimase ringi sörkida, sest kahte esimest poleks olnud enam võimalik niikuiniin püüda. Selleks ajaks kui ma rajale sain olid nad juba oma poolteist kilomeetrit läbinud. Ehk jätkasin eelmise aasta traditsioone - tõusen vahetusega ühe koha võrra.

Mida edasi?

Tegelikult on mul käsil teine puhkenädal ning peale nende poolkohustuslike jooksuvõistluste pole ma eriti midagi teinud, Keha juba kiheleb ning nõuab pikki ,ja tugevaid trenne (olen vist trennisõltlane). Olen võtnud sihi, et oma kümmekond päeva ei jookse üldse, 4-5 korda nädalas teen mõned kergemad ratta- või ujumistrennid.

Alates septembri keskpaigast hakkab jälle plaanipärane treening pihta ning sisuliselt on mul juba praegu järgmise 10 kuu trennid paigas. Olen jube hea plaanide koostaja, kuid kohutavalt halb nende täitja. Seekord luban (jälle), et teen uuel treeninghooajal teisiti. Mis siis plaanis on? Võtmesõna 2017 aastaks on triatlon. Mida see lühidalt minu jaoks tähendab?

1. 2 x rohkem ujumist

2. 3 x suurem rattakilometraaž

3. Vähemalt 2 x vähem jooksmist

4. 2 x nädalas jõutreening

5. Vähem (eriti pikki) võistlusi hooaja alguses. Ei mingeid maratone ja poolmaratone.

6. Tõsisem kiirustreening algab alles kevadel.

Miks nii? Viimane hooaeg õpetas, et kui kulutada 50% ajast jooksule, siis sellega triatloni tulemusi ei paranda. Lisaks ma arvan, et peaks Steve Magnessi usaldama ning mu rõhku panema rohkem mu kiirete lihaskiudude aeglaste lihaskiudude moodi treenimiseks. Kokkuvõttes, oi pikk postitus. Ma ei tea millal jälle kirjutan. Ilmselt siis kui midagi põnevat juhtub, avastan midagi põnevat, teen kuskil läbimurde või hoopis kukun millegagi totaalselt läbi.