Aprilli viimasel nädalavahetusel jooksime teadet. Meie tiim koosnes kahest perekonnast: mina Anneliga ning Margus ja Margit Maidla. Võistkondi oli kokku kuus. Jooksin viimast vahetust, ca 1500 meetrit Vaela-Mõisaküla imekaunil pehmel terviserajal. Lidusin enam-vähem nii hästi kui sain olukorras, kus eesolevaid konkurente näha ei ole. Lõpuks ikkagi hakkas teisel kohal platseeruv naisterahvas paistma, kuid temast paarikümne meetri kaugusele jäämine oli mu lagi selles hetkes ja situatsioonis. Lohutuseks - esikolmiku tiimidest oli meie hulgas kõige enam "tugevama soo" esindajaid.
töökaaslase väike poeg, kes mind ainult korra elus näinud,
otsustas mind kunstitunnis kujutada - olen meelitatud!
sain Annelilt ke.... - siiski pulga!
Filter tempojooks Jüri
Edasi ootas mind kolmapäevane Filtri tempojooks. Samal päeval ostsin omale uued tossud, mis ka kohe katsetuseks jalga läksid. Tollel esimese mai päeval oli parim diil, mida õnnestus leida ja välja kaubelda mõni Nike React Odyssey 2. React sobis kiiremaks jooksuks küll. Polnud siiski tüüpiline kerge 5km racer, pigem läheks maratonirajale, aga asja ajas ära küll. Tempojooks on siis selline formaat., kus jooksjad lastakse rajale ükshaaval iga 15 sekundi tagant. Ehk eesmärk on püüda ees lippavaid selgasi ja samal ajal endale mitte kedagi järgi lasta. Lihtsalt jooksed omas rütmis nii nagu oskad, sest ega seal mingit üksteise vedamise teemat niikuinii ei teki.
Esimene, kelle kätte sain oli minu ees startinud Anneli ning kohe pärast seda alistus ka teine Annelist varem startinud naisterahvas. Peale vasakpööret Aaviku suunas paistis kaugses vast minutikese varem startinud eelmise aasta naise üldvõitja Klaarika Kuusk. Tean, et ta on vigastustega kimpus olnud ning seetõttu pidasin reaalseks ta enne finišit veel kinnigi püüda. Esimene kilomeeter kerge laskumise ning taganttuulega tuli mugavalt 3:36-ga. Teine enam nii mugav ei olnud ning peale tagasipööret oli lõbu asemel korralik võitlus iseendaga. Eks ma vaikselt neid inimesi noppisin ning vähem kui kilomeeter enne lõppu sain ikka Klaarikale ka kandadele. Puhkasin siis ta selja taga mõnisada meetrit kuni viimasel tõusul enne Aia tänavasse pööramist panin koomatõmbamise käigu sisse. Erilist pauku enam jalas ei olnud, aga ära ma selle värgi kannatasin.
Tasuks väike rekordiparandus üle 2 aasta sellel distantsil. Seekordne aeg 18:34 tähendas keskmiseks tempoks 4:42 / km. Polnud päris see, mille järele tulin, kuid selles vanuses ei tea kunagi missugune rekord on viimane, ehk tasub rõõmustada. Eks ma tegelt jooksin järjekordselt trenni pealt kergelt kangete reiepealsete ja säärtega. Kevadised võistlused on niikuinii poole kohaga trenni eest.
75.5 kg - pole nii suure massiga ammu rekordeid teinud
Vaela jooksugrupp
Testisime üle nelja nädala jooksjate võimeid. Jooksime 3 x ca 850m ringi. Võrdlesin eelmiste jooksude temposi ja pulsse. Kõikide puhul ootuspärane areng. Paaril treenitaval isegi üle ootuste hea. Tagasilööke, ega seisakuid ei olnud.
Vaela grupp selle aasta kuumima ilmaga ÜKE-tamas
Rapla Selveri suurjooks 10 km.
Kordasin eelmisel võistlusel tehtud trikki - ehk panin esimest korda järjekordselt jalga uued tossud. Paraku on nii, et sel kevadel on mu eelmise ja üleelmise hooaja ostud järjest lagunema hakanud. Murdub kas tallaalune plastikust "torsion struktuur", tekivad talda sügavad praod või kuluvad päkkade välisservad pool cm madalamaks. Seekordseks katsetuseks siis Nike Zoom Fly 2 - vetruva juba tuttava "react" tallaga kergemat tüüpi pikema maa võistlusjalanõu, millele vedruefekti võimendamiseks süsinikplaat sisse pandud.
Ilm oli jällegi jahe, kuigi tuuline - mulle meeldis. Esimesed neli kilomeetrit tiksusin grupis, kus olid ka naiste liidrid Kaisa Kukku ja Kaia Lepik. Kuigi vaikselt lootsin, et näen nende omavahelise heitluse ära, siis peale allatuult keerates läks neil omavahel tempotegemiseks ning oma rütmi säilitamise nimel sain endaga kokkuleppele, et lagunevas grupis ei pea ma iga hinnaga just esimestega kaasa minema. Sättisin ennast ühe härrasmehe (Harvis Mill) selja taha ning mõnda aega me kahekesi vaikselt tiksusime. Viie kilomeetri tähise juures vaatasin kella: 18:14 - mitteametlik isiklik rekord viiel kilomeetril. Pikamaa jooksu puhul on huvitav see, et üsna tihti tuleb pikema võistluse sees lühemate maade rekordeid. Ilmselt sellest, et ei minda kohe paugutama, vaid joostakse targemalt ja hea rütmiga.
Hea rütmiga jooks oli nüüd pärast poole maa läbimist muutunud rohkem selliseks südamega jooksuks. Kui joosta poole lühema maa peal isiklik rekord, siis on selge, et ega väga mingeid uusi käike enam organismi ei jää. Tempo kukkus meil väheke ning peale seitset kilomeetrit tekkis Harvisel järsult madalseis või oli see mingi taktikaline käik. Tundus, et rohkem ei tahtnud ta mind meetritki vedada. Läksin siis ette ja püüdsin olukorda säilitada niipalju kui väsinud organism lubas. Tuli ka võistluse aeglaseim kilomeeter: 3:53. Ei tea kas asi oli sokkidest või oli see sokkide ja uute sissejooksmata tossude koosmõju, aga mingisuguse hõõrdumise tagajärjel läksid mul päkad väga tuliseks. Nagu oleks jooksnud kuumadel sütel. Tempo langus tekitas olukorra, kus üks vana konkurent, Jaan Õun, kellest olin vahepeal mööda jooksnud sai mu uuesti kätte ja eks ma proovisin siis viimasel kahel kilomeetril tema kandadel kuidagi oma eluvaimu sees hoida.
Kui 800 meetrit minna ning pööre tuttavale kruusale, siis ei olnud üldse enam jalgu all. Kuigi suutsin oma jooksva kilomeetri kiirust kuidagi alla 3:50 hoida kaotasin ikkagi kolm kohta taganttulijatele, kellel oli rohkem varu, kui mul ehk seekord sellist pikka vajutamist jalast ei tulnud. Järsku oli lõpusirge ning kuna mul hea sprindikiirus, siis päästsin vähemalt ühe koha päästa, muu patsahkam jäi kolme seki kaugusele. Tagantjärgi oleks ehk pidanud sprinti varem alustama, sest nii kutu ma ka polnud. Netoaeg 37:32 tähendab seda, et parandasin oma isiklikku rekordit 10 kilomeetri peal 32 sekundiga. Kuigi jooksu teine pool polnud eriti nauditav, tuleb ikkagi rõõmus olla. Kuskilt tuleks nüüd leida kuu-paariga natuke kiiruslikku vastupidavust, et jooksu teised pooled Kaisade ja värkidega ära kesta. Esimest korda olen ma justkui nii lähedal, samas aga veel nii kaugel. Ka Anneli võistles ning jooksis esimest korda ka ametlikult alla 50 minuti (48:59). Varem on ta seda trennis teinud. Aga aitab nüüd küll, varsti kirjutan ehk jälle...
Hea rütmiga jooks oli nüüd pärast poole maa läbimist muutunud rohkem selliseks südamega jooksuks. Kui joosta poole lühema maa peal isiklik rekord, siis on selge, et ega väga mingeid uusi käike enam organismi ei jää. Tempo kukkus meil väheke ning peale seitset kilomeetrit tekkis Harvisel järsult madalseis või oli see mingi taktikaline käik. Tundus, et rohkem ei tahtnud ta mind meetritki vedada. Läksin siis ette ja püüdsin olukorda säilitada niipalju kui väsinud organism lubas. Tuli ka võistluse aeglaseim kilomeeter: 3:53. Ei tea kas asi oli sokkidest või oli see sokkide ja uute sissejooksmata tossude koosmõju, aga mingisuguse hõõrdumise tagajärjel läksid mul päkad väga tuliseks. Nagu oleks jooksnud kuumadel sütel. Tempo langus tekitas olukorra, kus üks vana konkurent, Jaan Õun, kellest olin vahepeal mööda jooksnud sai mu uuesti kätte ja eks ma proovisin siis viimasel kahel kilomeetril tema kandadel kuidagi oma eluvaimu sees hoida.
Kui 800 meetrit minna ning pööre tuttavale kruusale, siis ei olnud üldse enam jalgu all. Kuigi suutsin oma jooksva kilomeetri kiirust kuidagi alla 3:50 hoida kaotasin ikkagi kolm kohta taganttulijatele, kellel oli rohkem varu, kui mul ehk seekord sellist pikka vajutamist jalast ei tulnud. Järsku oli lõpusirge ning kuna mul hea sprindikiirus, siis päästsin vähemalt ühe koha päästa, muu patsahkam jäi kolme seki kaugusele. Tagantjärgi oleks ehk pidanud sprinti varem alustama, sest nii kutu ma ka polnud. Netoaeg 37:32 tähendab seda, et parandasin oma isiklikku rekordit 10 kilomeetri peal 32 sekundiga. Kuigi jooksu teine pool polnud eriti nauditav, tuleb ikkagi rõõmus olla. Kuskilt tuleks nüüd leida kuu-paariga natuke kiiruslikku vastupidavust, et jooksu teised pooled Kaisade ja värkidega ära kesta. Esimest korda olen ma justkui nii lähedal, samas aga veel nii kaugel. Ka Anneli võistles ning jooksis esimest korda ka ametlikult alla 50 minuti (48:59). Varem on ta seda trennis teinud. Aga aitab nüüd küll, varsti kirjutan ehk jälle...
see on kohahoidja eelmise aasta finišist kuniks saan mõne
uue foto
ABB sai rogainil neljanda koha. Ma olin domestique (tassisin kola
ja motiveerisin)
