Talvised üldised treeningud harrastusjooksjatele vol 3. - jõutreening.

 Jätkan näpunäidete sarjaga eelkõige oma klubilistele. Vahepeal tuli jah paraku kirjutamisse pikem paus sisse. Kõigepealt jäin mina haigeks, siis käisin pidutsemas, siis läks naine komandeeringusse ja lapsed jäid haigeks. Ehk kamaluga kirjutamist segavaid sündmusi.

Võistlushooaja väline treening on ideaalne aeg disbalanssidega tegelemiseks ning oma keha üldiseks tugevdamiseks. Disbalansside all pean silmas olukorda, kus erinevate kehaosade sirutaja- ja painutajalihaste jõud on läinud üksluise tegevuse tagajärjel tasakaalust välja ning seetõttu tekivad suuremad vigastusteriskid (Näiteks põlveliigese sirutajalihased arenevad kõverdajalihastest palju tugevamaks ning seetõttu tekib vigastus reie kakspealihases, mis tegeleb põlveliigese kõverdamisega). Jooksmine on ühekülgne tegevus, mis on ideaalseks kasvupinnaks sellele, et keha tasakaalust välja viia. Ühtlasemalt treenitud tugev keha on igasugu spordivigastustele palju vastupidavam. Elu on näidanud, et üks-kaks jooksu hooaega saab edukalt läbida ja kiirelt areneda ilma, et peaks üldse mingisuguseid eriharjutusi tegema. Samas mid aasta edasi, seda suuremaks muutuvad vigastusteriskid ning pikas perspektiivis on parem jooksja see, kelle tervis vigastustele paremini vastu peab. 

Jõusaalitreeningu põhimõtted

Jooksja (ja ka triatleet) ei ole kulturist, seetõttu piisab 1-2 jõutreeningust nädalas. Kuna puhkeaeg trennide puhul (min 48 tundi) on piisav siis pole ka mingit mõtet lihasgruppide kaupa päevi diferentseerida. Pigem igal korral kogu keha läbi teha. Kuna paljusi harjutusi on võimalik modifitseerida ning on olemas ka välijõusaalid, siis ei ole sisejõusaalile juurdepääs oluline. Mida tähtsat veel silmas pidada?

• Harjutuste sooritamise tehnika. Kindlasti jälgida õiget tehnikat. Mida suuremat raskust tõstate, seda olulisem on tehnika. Ei hakka harjutuste sooritustehnikat lahti kirjutama. Palju parem on vaadata seda youtube videotest. Kõige ohtlikumad harjutused: kükk ja jõutõmme - selg nõgusaks, tagumik taha, raskus läbi kandade maasse.
• Korduste arv. Esimesed paar kuud võiks teha lihasvastupidavust. Selle tagajärjel tugevnevad lihased, kõõlused ning kinnistub õige tehnika. Korduste arv harjutuse kohta 8-15 tk ning iga harjutust 3 seeriat. Puhkus seeriate vahel 1-1,5 min. Näiteks sihtida korduste arvu kümme ning puhata seeriate vahel 80 sekundit.
• Loeb aeg pinge all. Korduste arvust olulisem on aeg, mil lihased on pinges. Üksikud korrad hea tehnikaga aeglaselt tehtud harjutust kaalub tihti õle kiire kerge raskusega vehkimise.
• Optimaalse raskusaste ja korduste arvu suhe. Areng toimub juhul kui seeriaga jõutakse viie korduse lähedale maksimaalsest hea tehnikaga sooritatud korduste arvust. Näiteks kui treenija suudab teha maksimaalselt 10 lõuatõmmet, siis piisab kui seerias teha 5-6 kordust. 50 kätekõverdust treenib samamoodi nagu 5 kangi surumist rinnalt juhul kui mõlemal korral on jõutud maksimaalse soorituse lähedale. Ajaliselt on efektiivsem ja ka psühholoogiliselt on lihtsam kui valitakse sellised raskusastmed, mille maksimum jääb alla 20 korduse.
• Vabad raskused on paremad kui fikseeritud raskused. Vabade raskustega treenimine tundub esmapilgul ohtlikum, kuid on kindlasti efektiivsem, sest areneb inimese tasakaalutunnetus ning trenni saavad ta kõi toetavad ja stabiliseerivad väiksemat lihased. Näiteks rinnalihaste treenimine kehvemalt parema suunas: smithi press, kangi surumine pingilt, hantlite surumine kaldpingilt (kõige parem neist kolmest).
• Eelistada harjutusi kus on võimalik kasutada korraga rohkem lihaseid ja suuremaid raskusi. Näiteks lõuatõmme on kindlasti parem kui hantlitega küünarnukist käte kõverdamine. Jooksja pole kulturist. Vähemate harjutustega saate tugevamaks ning keha vormib see sama hästi. Suuremad massid harjutustel toodavad pealegi rohkem testosterooni (hormoon mis põletab rasva ja ehitab lihaseid).
• Kord kahe kuu tagant tuleks muuta treeningkava. Keha harjub õpitud liigustustega ning samade harjutuste kordamine ei taga enam nii hea arengut. Näiteks võiks teha 2 kuud jõuvastupidavustreeningut ning enne kevadet sinna otsa veel 4-6 nädalat maksimaalse jõu kava. Maksimaalse jõu treenimisel suuremad raskused, 3-5 kordust seeria kohta ning igal harjutusel 4-5 seeriat.

Näidiskava

Siin on üks võimalik näidis harjutustest, mida ühe treeningu jooksul läbi teha. Lähtunud olen sellest, et raskemad ja riskantsemad harjutused enne ja kergemad pärast. Lisaks sellest, et harjutused treeniks peamiselt vaheldumisi erinevaid lihaseid. Näiteks tõukavad ja tõmbavad liigutused vaheldumisi. Korduseid 8-12 tk seeria kohta. Iga harjutust 2 või 3 seeriat. Seeriate vaheline puhkus 60-90 sekundit.

1. Lõuatõmme / ploki tõmme ülevalt alla rinnale. Mina eelistaks lõuatõmmet kui on võimalik teha vähemalt 3 kordust. https://www.youtube.com/watch?v=CAwf7n6Luuc
2. Kükk kangiga. https://www.youtube.com/watch?v=3PRwtVpyslo
3. Hantlite surumine kaldpingil https://www.youtube.com/watch?v=Y_7aHqXeCfQ
4. (võib vahele jätta) Jõutõmme https://www.youtube.com/watch?v=r4MzxtBKyNE
5. Hantlite surumine üles https://www.youtube.com/watch?v=qEwKCR5JCog
6. Päkkadele tõus https://www.youtube.com/watch?v=8_YZ8upYKD8
7. Kasti combo. 10 kastile astumist kummagi jalaga koos hantli või sangpommiga, millele kohe otsa 10 küpet kastile.
8. Seljapink. Keretõsted raskus rinnal. Ärge üle sirutage. https://www.youtube.com/watch?v=ph3pddpKzzw
9. Kõhu combo. Variatsioone mida ja kuidas teha on väga palju. Valige näiteks siit (https://www.youtube.com/watch?v=ZoPVRr2oQUo) kaks harjutust, mida teete järjest.

Edukat treenimist!

Talvised treeningud harrastusjooksjatele vol 2. - jooksmine

 Kui ma mõtlen jooksmisest talveperioodil, siis alati kangastub mu silme ees mustvalge telepilt Lasse Virenist lotakates puuvillastes dressides lippamas lumiste Soome metsade vahel. Ei mingeid jooksulinte, lõunalaagreid, tehnilist riietust või midagi muud. Ainult lumine ja pime Soome. Meie võimalused on muutunud, aga inimene ise, tema füsioloogia ja olemus on sama. Julgen väita, et ükski tänane Eesti jooksja ei saaks oma tasemelt vastu Lasse Virenile tema kõrgajal. Kuhu ma tahan selle mõttekäiguga jõuda? Mitte meie keskkond, rahakott ja varustus ei määratle meid, vaid meie ise - meie tahtejõud, soovid, organist, tervis. Eesti lumises, pimedas, porises ja vahel ka lumises talves saab väga hästi jooksuhooajaks valmistuda. Kuna aga keskkond on teine kui suvel ja ka võistlustel ei kiputa tol ajal käima (mitte et neid väga valida oleks) siis otsustasin kirjutada artiklite seeria sellest, kuidas minu jooksugrupis treenijad peaksid talvel treenima. Mitte midagi absoluutset, mõned näpunäited ja ka olulised asjad, mida teada.

Kiire jooks, lõikude jooksmine

Nüüd, kus me oleme kevadest hilissügiseni välja jooksnud kaks korda nädalas erineva pikkusega tugevaid intervalle on justkui veidi kummaline, kui treener ütleb et enam ei ole mõistlik päris samamoodi jätkata. Samas aitab kiirete lõikude jooksmine talvel säilitada jooksukiirust ja mõne isendi puhul seda isegi tõsta. Kuidas siis intensiivsemaid jooksutrenne teha? Piisab ühest korrast nädalas. Kaks võib teha, kui treenitakse viis või enam korda nädalas ning teisi treeningud ei tehta kõrge pulsiga. Mitte midagi ei juhtu kui kiired intervallid mõnel nädalal tegemata jäävad. Intervallide jooksmisel tuleb arvestada järgnevate reeglitega:

• Lõigud lühemaks. Arvan, et maksimaalne kiire lõigu pikkus võiks olla 200-300 meetrit. Pikad lõigud on organismi kurnavad ning neid ei ole mõtet teha juhul kui ei ole plaanis võistlusvormi lähiajal realiseerida. Ideaalne näiteks teha Vaela-Mõisaküla tähistatud ringil fartlekina. Tähised iga 250 m tagant. esmene ring soojenduseks. Alates teisest ringist joosta tugeva tempoga 250 meetri kaupa üle 250 m rahuliku sörgi. Selliseid ringe 2-3 (3-9 lõiku) tükki ning mahajooksuks rahulik sörk koju.
• Lõike ei ole soovitav joosta miinuskraadidega. Külm võib kahjustada hingamisteid ning libedus tekitab kukkumisohu.
• Lõikude aega ei ole mõtet eraldi võtta. Pigem teha enesetunde järgi ning hinnata pingutust. Paksem riietus, jahedam õhk, libedamad tingimused, pimedus aeglustavad jooksu juba iseenesest - oluline on pingutusaste. Paaril kiiremal lõigul tasub ennast korralikult hingeldama või hingetuks "paugutada."

Mahujooks

Talvehooaeg on vastupidavussportlasele ikkagi eelkõige mahu tegemise aeg. Lihasrakkudesse tekitatakse uusi mitokondreid (väikesed raku osad, kus toimub jooksuks vajaliku energia tootmine), areneb jooksuökonoomia ning samuti muutub võimekamaks südameveresoonkond (mida rohkem hapnikku lihastes, seda suurem on keha töövõime). Areneb ka nähtav jooksu ökonoomia. Liigutused muutuvad koordineeritumaks ning tugevneb karkass. Koormuste jooksev tõstmine mitte rohkem kui 10% kasvu nädalas. Soovitav teha üks jooks pikana (1-2 tundi) ning ülejäänute pikkus 30-45 minutit. Pika jooksu puhul võiks proovida iga nädalaga ajalist mahtu veidi tõsta. Üle kahe tunni (juhul kui tegemist ei ole ultrajooksjaga) ei ole mõtet jooksu venitada, kuna pika treeninguga tekkiv suurem kurnatus ei kaalu trennist saadavaid kasusi enam üles. Samuti tekib sellisel juhul vajadus joogi ja söögi rajale planeerimiseks. Kuni kaks tundi on talvel tehtav ilma jooki / sööki kaasa võtmata juhul kui nimene on õigesti toitunud ja organismis on piisavad vedelikuvarud. Joogipudeli raja kõrvale võtmine ja 3-5 km tagant joomine muudab samas treeningu nauditavamaks ja ka taastumine saab olema kiirem. Samas alati ei ole selleks võimalusi. Lõigu kokkuvõtteks kasvatada pika jooksu pikkus vähehaaval kahe tunni pikkuseks ning selle saavutamise järgselt jätta samaks.

Oluline, et ei jälgitaks jooksutempot, loeb vaid aeg jalgadel ning tunnetatav pingutus. Ka pulsivöö kandmine ei ole oluline, pigem hinnata seda et tempo ei pane väga hingeldama ning vajadusel saaks jooksmise ajal rahulikult vestelda. Eriti algajate puhul, kes oma pingutuse astet veel väga hästi ei tunneta võib olla pulsivöö oluline abimees. Kui pulss kipub joostes üles minema ja läheb suuremaks hingeldamiseks, siis trennist on rohkem kasu, kui teha jooks - kõnd vaheldumisi. Näiteks 2 + 2 minutit või 5 +5 minutit. Lühemad intervallid on veidi efektiivsemad, kuid neid saab mugavalt teha ainult sobiva taimeri olemasolul.

Kus joosta? Väjaspool hooaega, kui ei ole lähiajal tulemas kõval pinnasel toimuvaid võistlusi soovitan kindlasti eelistada pehmet rada. Metsarada koormab keha ühtlasemalt ning vähendab koormusvigastuste ohtu.

Millal on parem jooksmine muu treeninguga asendada? Kuigi enamik talvest on ilusti joostav, siis teatud ilmastikutingimuste puhul tasuks jooksmine ikkagi vahele jätta:

1. Ekstreemne külm. Minu jaoks on rahuliku jooksu piir ca -10 kraadi juures. Samuti tuleks arvestada tuulega, kuna tugev tuul puhub inimese ümber tekkiva sooja õhu kihi lihtsalt laiali ja tekib nö. tuulekülm.

2. Libedus. Kiilasjää või kombiatsioon ebatasasest jääst ja veest selle pinnal. Jooks saab olema piin ning kukkumisoht on suur.

Näiteks värske lume peal ja isegi natuke sügavamas lumes on jooksmine täitsa Ok. Keha ja õiged lihased saavad vajaliku koormuse. Kui peaks juhtuma olukord, kus lumi tuleb maha ning samas on pehmed talveilmad ja jooksuisu suur, siis peab arvestama järgmisega. Inimene õpib libedal üsna ruttu efektiivselt jooksma. Samas tekitab libedal pinnasel jooks pideva pinge stabiliseerimisega seotud lihastes ja liigestes. Kui see on seotud ka üldise jooksukoormuse kasvuga, siis on see ideaalne pinnas tüütu koormusvigastuse külgesaamiseks. Minu siiani halvim jooksuvigastus (plantarfastsiit) juhtus just nende kahe asja koosmõju tõttu.

Kui eelnev paari lausega kokku võtta, siis talvisel hooajal teha kiireid lõike oluliselt harvemini. Lõikude pikkus lühem. Talv on sobiv aeg üldise vastupidavustreeningu mahu kasvatamiseks. Jooksutreeningute puhul lähtuda ajast ja pingutuse astmest. tempo pole oluline. Järgmistes peatükkides kirjutan muudest jooksjale sobivatest spordialadest, mida harrastada, eraldi venitamisest ja jõutreeningutest ja võib-olla ka üht-teist toitumisest.

Annika ja Salome poodiumi teisel ja kolmandal astmel. 2023 tahaksime mõned

esikohad klubisse tagasi tuua...

Talvised üldised treeningud harrastusjooksjatele vol 1.

 Käesolev artikkel on suunatud eelkõige meie enda klubi jooksjatele, kelle jaoks lõppeb jooksualaste grupitreeningute hooaeg oktoobri lõpus ning algab taas esimese aprilliga. Samas kehtivad antud põhimõtted kindlasti kõikide treenijate jaoks, kelle võistlushooaeg on peamiselt suvel.

Kuidas siis täita viis meid eesootavat pimedat ja külma kuud? Esimene reegel on see, et kui valida kas veidi valesti treenimise või üldse mitte treenimise vahel, siis kindlasti treenida. Valesti treenimise all pean silmas seda, kui kogu talvine hooaeg läheb valdavalt anaeroobse treeningu tähe all. Näiteks kolm korda nädalas intervalltreening (ka võitlussport) ning sellele lisanduv jõusaalitreening. Selline mudel on iseenesest tagab väga hea lihasjõudluse ning vastupidava kere eelseisvaks hooajaks. Sobib väga hästi just neile, kelle nõrgaks küljeks on plahvatuslik jõud võid korduma kippuvad koormusvigastused. Peamiseks puuduseks pean liiga väikest tähelepanu aeroobse töö tegemisele. Väiksem aeroobne maht seab siinkohal kindlasti veidi madalama lae sellele, mis tasemele on just jooksutulemustes hooaja jooksul võimalik jõuda. Samas antud mudel võiks vabalt sobida juhul kui:

• 1. Sportlane on algaja
• 2. Puuduvad alternatiivid või motivatsioon pikkade rahulike trennide tegemiseks.
• 3. Probleemid jooksu koormusvigastustega.

Treeningute ideaalne jaotus nädala lõikes

Rääkides ideaalsest on allolev lihtsalt soovitatav juhis. Reaalne elu tähendab aga midagi muud. Meil on pered, töö, muud hobid, eelistused jne. Tähtsam nn. "ideaalse mudeli" jälgimisest on tagada see, et harrastaja on motiveeritud, tal on huvitav, et ka muu elu oleks ilusti tasakaalus. Ehk alati tuleb muuhulgas silmas pidada oma isiklikke soove, rahalisi võimalusi, ajakulu, tervist, koduseid vajadusi jne.

Lähtudes eeldusest, et treenitakse minimaalselt kolm korda nädalas (kirjutan kõik hiljem eraldi teemadena lahti).

- Üks intensiivne treening (maksimaalselt kaks, kui treenitakse viis või rohkem korda nädalas): Intensiivsete lõikudega jooksutreening (lõigutreening või fartlek) või muu intervalltreening (ratas, suusk, rühmatreening, võitlussport jne.).

- Minimaalselt üks pikem aeroobne treening. Võimalusel jooks, et säilitada jooksusamm ja harjumus. Tempo rahulik vestlustempo. Kui pulss kipub kõrgeks minema, siis teha vahele kindlasti jalutuspause. Tempo on väga ebaoluline, loeb ainult aeg jalgadel. Sobiva ilma puudumisel muu aeroobne vastupidavussport. Isiklikult pean rahulikuks jooksuks ebasobivaks ilma, kui temperatuur on külmem kui -10 kraadi, on ekstreemne tuul või kiilasjää.

- üks kuni kaks jõutreeningut. Raskuste tõstmine, harjutused kehaga jne. Kirjutan jõutreeningu eraldi artiklina lahti.

- Kõik muud treeningud pigem aeroobsed. Võib teha ka kaks pikka trenni nädalas kui on tervist ja tahet.

Millal minna nn. "ideaalse" jaotuse valiku peale?

• 1. Tegemist on kogenud jooksjaga (mitmes hooaeg)
• 2. Oluline parandada tuleval hooajal isiklikke rekordeid.
• 3. Vastavaks treenimiseks on olemas tahe ja võimalused.

Kirjutan edaspidi kõik treeningute liigid eraldi lahti. 

Tänavusel Paekna järvejooksul tuli esikohakonkurentsis

Janar Säkkile alla vanduda

 

Kaardid, mida diiler meile jagas

 Kuna jooksmise võlu hakkas mulle juuli-augustiga oma lihtsuses taas meeldima, siis jätkasin hea meelega sama laine harjalt. Kuigi hakkas selgemaks saama, et uut maratoni isiklikku rekordit ma sel sügisel ilmselt üritama minna ei saa jätkasin siiski oma maratoniplaaniga, mis tõi mulle igasse nädalasse kaks pikka jooksu (24 km ja rohkem). Osad neist tuli muidugi ära jätta, kuna tekkis mõni terviseprobleem või sattusin mõnele muule üritusele, mis sporditegemist segas.

Üldjuhul läks tõusvas joones kuni mao limaskesta põletik pani jälle litaka ära. Ma olen seda ringi juba nii palju kordi läbinud, et peaks hakkama vaikselt õppust võtma. Mudel on hästi lihtne: alati kui mul on kas füüsiliselt või vaimselt stressirikas periood lõppeb see kas mao- või külmetushaigusega. Lihtsalt organism ei ole disainitud suuri koormusi/mahte taluma. Pole mingit tähtsust kui palju ma optimeerin või kui väga ma tahan. Siit jõuame postituse tuumani: meile kõigile jagatakse kätte kaardid, meie asi on nendega nii hästi mängida kui võimalik. Mida see minu jaoks tähendab? Tähendab erinevaid omadusi, millega ma pean elus ja sportimises arvestama. neid on nii häid kui ka halbu. Headest omadustest - väga hea koormusvigastuskindlus. Mul on peaaegu võimatu endale tekitada koormusvigastust. Enne annavad kõik muud süsteemid alla, aga vigastust ei tule. Mul on head kiiruslikud omadused ja mu keha allub väga hästi igasugu jõutreeningule. Vastupidavuslikud eeldused on keskmised ning mu keha sobib millegipärast palju paremini jooksma distantse, mis on lühemad kui 21 km ning samuti sobib talle rattasõit. Eriti selline tempokas, mille kestus jääb kahe tunni raamidesse. Negatiivsetest asjadest ei meeldi mu lihastele pikad treeningud ja võistlused ning suur koormus või treeningmaht teeb mu lihtsalt haigeks. 

Ükskõik kui väga mind innustab idee raudmehe tiitlist või maratonijooksust, siis reaalselt ei ole mind lihtsalt looduse poolt disainitud selleks põhjalikult treenima, ega ka seda hästi läbima. Ma olen seda ringi juba oma 10 korda läbinud, alati lõppeb see pettumuse, hala ja haiguste laviiniga. Just siis, kui hakkab lootus tekkima. Jah ma võiks iga kell minna maratoni läbi sörkima või tänase seisupealt Ironmani läbima. Läbimine pole probleem. Probleem on selles, et ma ajan taga tulemust - tahan teha hästi. Kui ma hästi teha ei saa, siis ma parem ei tee.

Ülemiste jooks 2022

Aga olgu, aitab negatiivsusest. Räägime toredatest asjadest. Osalesin Ülemiste järve jooksul, kuna ma lihtsalt tahtsin. 15 km ümber jäävad jooksud on minu jaoks ideaalse pikkusega. Esiteks saab neid joosta korraliku tempoga, kuna nad on piisavalt lühikesed selleks, et ma energiast tühjaks ei jookseks. Teisalt ei ole see selline raiumine nagu 3 km võistlusjooks. Ülemiste jooksu puhul meeldib mulle kõik peale esimese paari kilomeetri. Esiteks on seal veidi kitsas ja käib selline üksteise otsas koperdamine ning teiseks on seal väga suur oht jalgu välja väänata (jah olen seda teinud). Pikka juttu seekord ei kirjuta. Seekord alustasin konservatiivselt, joostes pigem koos teistega sama rütmi proovimata igal võimalusel mööda trügida. Alates kolmandast kilomeetrist hakkasin ühtlase tempoga järjest eesolijaid noppima ning nii läks see enam-vähem lõpuni. Ainult ühest kutist ei saanud jagu, kellega kahekesi terve distantsi vältel koos tööd tegime ja ettepoole liikusime. Viimases joogipunktis tekkis meil väike vahe ning see jäi ka lõpuni. Taktika oli jälle väga lihtne: viimastel kolmel kilomeetril metsarajal gaas põhja ja kannatama. Selleks ajaks on paljude konkurentide jalad pudid ning seetõttu tekib võimalus paari kilomeetri jooksul päris palju kohti tõusta. Tegingi siis lõpuosa 5-6 lööki kõrgema pulsiga kui ülejäänud raja. Tulemuseks seekord 57 minutit ja 50 sekundit, millega jäin napilt esimese 50 hulgast välja (kokku üle 530 lõpetaja). Kuna teadupärast tõmmatakse Ülemistel joon 1 tunni peale (kes enne joont on tõsised jooksumehed, kes peale joont - need on asjaarmastajad), siis vähemalt sellega on hästi. Olen kiiremini ka jooksnud, aga võttes arvesse, et see oli neljast jooksust teisena hea aeg olukorras, kus oli kõrgeim temperatuur (28 ja päike), oli kõrgeim kehakaal, suurim vanus ning samas ka kõige parem enesetunne peale finišit, siis arvan, et füüsiline seis on ju täitsa Okei.

Järjekordne võistlus Ukraina värvides. Mis sellest, et vastupidi - mul ei ole kollaseid pükse lihtsalt.

Treenisin ratturiks, aga pidin hoopis jooksma

 Et järg käest päris ära ei läheks leian, et on mõistlik aeg jälle üks vahekokkuvõte teha. Nagu varem juba kirjutatud, siis kogu kevad ning suve algus möödusid rattatreeningu tähe all. Hakkasin tihemini eraldistardiratast laenutama ning asendiga harjuma. Tundus, et tase ei ole aastatega kukkunud. 100 km sõidud sain aeroobses ilma suure vaevata tehtud ning keskmised kiirused tulid enamuses 35 km/h kanti. Lõikude sõitmisel olid ees ikka pigem 4-ga hakkavad numbrid. Kahjuks võistlustel midagi realiseerida ei jõudnud, kuna hakkas asju juhtuma. Jah tegelesin natuke jooksu ja ujumisega ka, kuid see teine võimalus võeti seoses ujula sulgemisega juulis kah ära. Kuna ma andsin jätkuvalt jooksutreeninguid, siis olin ma sellega paaril korral nädalas ühte- või teistmoodi seotud. Kui kevad ja suve alguse jooksutrennid tähendasid minu jaoks harjutuste ettenäitamist ja raja ääres mölisemist, siis juunis hakkasin ise ka juba vaikselt kaasa töötama. Kõigest sellest nikerdamisest oli vähemalt niipalju kasu, et kui Kaarel triatloniklubist ka meie juurde jooksutrenni lõpuks jõudis (kusagil juulis) sain teada, et mu figuur oli vahepeal oluliselt paranenud. Ilmselt ei olnud tegemist enam selle veebruaris Bahamal tehtud pooleldi vaala pildiga, mis ma 20 juunil siia blogisse postitasin (minge vaadake terviseks).

Omavalitsuste suvemängud 2022

Juuni alguses kohtusime mõnusa seltskonnaga Käärikul, et maha pidada võistlused teiste valdade ja linnade kangemate spordimeeste ja naistega või siis minu puhul meessoost spordiveteranidega. Jah, ma ei võistelnud enam absoluudis, vaid üle 40 vanuses meeste seas. Kuna ma olin lahkes tujus ja tahtsin põnevust, siis otsustasin võtta asjast maksimumi, ehk panin ennast kirja nii rattakrossi, kui ka jooksualadele. Ega mu klubilised Ruslan ja Annikagi kitsimad polnud. Annika otsustas mõlemal päeval hommikust õhtuni staadionil istuda ning kõikvõimalikud tegevused kaasa teha alates jooksmisest kuni kaugushüppe ja kõikvõimalike esemete loopimiseni välja (ma isiklikult nägin teda kuuli ringis ja odaviskesektoris). Ruslan läks sama teed - võtta kergejõustikust maksimum.

Päev hakkas minu jaoks rattal. Formaat oli lihtne - sõita 3,4 km ringil tund aega ja siis veel üks tund lisaks. Enamus rajast oli mururada koos korralike tõusumeetritega. Sisuliselt kogu rada tundus, et oli üks ronimine või siis laskumine, sest tagasi ringi algusesse pidi ju kuidagi saama. Midagi tehnilist minu jaoks seal polnud. Ainsad, mis vajasid veidi keskendumist oli puude siksak, kus osad mehed ikaldusid ning kurviga lõppev mudalaskumine, kus oli vaja mõelda ainult seda, et mis hetkel ja kui palju ma pidurdan. Veel oli pikk laskumine, kus kiirused läksid 50 km/h tuuri, aga see oli natuke rohkem selline julgusproov. Sain aru, et mu ratta pidamine on hea ning kui ma ka kukun, siis lohisen mööda märga muru kuhugi heina sisse või võssa. Luude murdmiseks ei tohiks minna.

Kui soojendus tuli teha vihmaga, siis stardis lõi jälle leitsaku üles. Kohe läks hirmsaks andmiseks (sõitsime absoluudiga koos) ning pulss juba esimeste tõusudega üle 175-e. Niipalju siis targalt alustamisest. Võtsin veidi pöördeid maha ning platseerusin ühe Hawaii dressis ratturi taha (selleks ajaks olid kõik juba laiali rebitud - no polnud lihtsalt tuulessõidu rada). Niipalju sain ennast koguda, et mingil hetkel läksin ette ja ühe katkematu ca 15 min pingutusega tirisin meid kahele eessõitjale järgi. Sellega mu tähesära seal võistlusel sisuliselt kustus. Mõned ringid sõitsin kannatades nendega koos lastes pigem ennast vedada. Säravaimad momendid olid ehk pikkade laskumiste alustamine grupi neljandalt positsioonilt ning nende lõpetamine esimesel. Tõusudel pigem andsin kohti. Mis seal salata olin ilmselt ka seltskonnas suurima gravitatsiooniga. Ühel hetkel sai purakas otsa ning pidin poisid oma teed laskma (tegelikult polnud neist keegi mu otsene konkurent nii et siin polnud mingit vahet). Võistluse viimased 20 minutit kulmineerus paraja piinlemisega paduvihmas - vahepeal oli jälle sadama hakanud. Niipalju sai ennast kokku võetud, et üle ühe koha selles agoonias ei loovutanud konkurentidele. Lõppkoht oli vanuseklassi kuues, mis on tegelikult täitsa Ok. Siinkohal ütleks ma ikkagi seda, et teised veteranratturid on ikka kuradima tugevad, mitte mina ei ole nõrk, kuigi sel hetkel kui Josten Vaidem must tõusul ringiga mööda lendas mõtlesin vastupidist. Lisaks tõi see koht vallale olulisi punkte.

autorit kahjuks ei tea, kuid ilus selge foto Omavalitsuste suvemängude rattakrossist

Edasi viis seiklus ming peale mudaste riiete eemaldamist kergejõustikustaadionile 800 meetrit jooksma.

Kuna rattasõit kestis 1 tund ja 11 minutit ning keskmine pulss oli mul 176, siis võite ette kujutada, kuidas mu jalad ennast tundsid. Tegelikult ei tohiks ma nii pika aja peale sellist pulsinubrit üldse suuta välja anda. Muide sellist numbrit ei saanud ma hiljem kummaski jooksus kätte. Sõime, lobisesime Ruslaniga ning vahepeal vaatasin, kuidas ta kuuli loobib. Vihmane ilm jõudis ennast samuti järelejäänud nädalavahetuseks saunaks kruttida. Esimesel päeval ma ei vaadanud, aga teisel näitas staadioni termomeeter 28-t kraadi. Jooksust mäletan seda, et esimene ring liikusid jalad okeilt ning ringi ajaks tuli 1.08. Kolmandas kurvis sain haamri, lihtsalt jalad ei liikunud ja olid tinarasked. Kuna ma venisin teise ringi juba pooleteise minuti tuuri, siis tuli ajaks ca 2:35 ja koht vist tagantpoolt kolmas. Tegelikult peaks poodiumi ründamiseks olema suuteline minu klassis seda distantsi läbima alla 2:20.

Järgmisel päeval (pärast mõningaid õhtusi lemmikjooke - džinn toonikuga) ei läinud midagi paremaks. Mul olid tõsiselt raske kolme kilomeetri jooksul hoida tempot, mis oleks olnud alla 4 minuti kilomeetri kohta. Lõppresultaat jällegi tagantpoolt kolmas 12 minuti ja kahe sekundiga. Aeg, millest olen varem vähemalt minuti jagu kiirem olnud. Poodiumi ründamiseks oleks vajalik siin 10:30.

Kõigele vaatamata oli ka midagi head. Päeva naelaks ja hingekosutajaks sai mu õpilase Annika hõbemedalit vääriv 400 meetri jooks. Aitähh Annika, et mulle selle kauni hetke tõid! Samuti vajavad äramärkimist vahvad nabapluusid (umbsed ja väikesed numbrivestid, millega me jooksime olles kuuma tõttu enne eemaldanud nende alt oma maikad - jube kahju, et fotosi kuskilt ei saanud). Lisaks toredad hetked mõlemast jooksust, kuidas must jookseb mööda õllekõhuga meesterahvas, kelle puhul pealevaadates ei suudaks elusees uskuda, et ta mulle nüüd pähe teeb. Ehk siis kokkuvõttes läbisin jooksud puhtalt statistirollis. Vähemalt on mul nüüd järgmiseks aastaks selge, mida see vinge miniolümpia endast kujutab, ning mis tasemetel peab sõitma ja jooksma, et oleks võimalik vallale üldse punkte koguda. Nende teadmistega saan järgmiseks aastaks valmistada ette meie jooksjaid ja ka ise õigeid valikuid teha. Viimase asjana tahan tänada Kiili valla spordijuhti Kaupot, kes sellel vingel üritusel osalemise meile võimaldas.

Annika poodiumil vasakul

Tallinna Ironman 70.3 teade

Juuli teisest nädalast toimus mu plaanides korralik muutus. Hakkasin rattasõidu asemel jooksu treenima. Esiteks oli mul peale Käärikut "pepu haige", ehk nn "butthurt" ja see vajas "salvi". Tõesti, esinesin seal jooksus alla igasugust arvestust. Teiseks vigastasid ennast kaks teatejooksjat ning meil oli rattur Helen, kellele me ei olnud vaatamata lubadustele siiani võistkonda loonud / leidnud. Kolmandaks oli mul juba paras siiber eraldistardirattaga "asfaldi neelamisest". Mu mõistus mingil põhjusel ei taha tolereerida treeningblokke (mesotsükleid), mis kestavad üle nelja kuu.

Hakkasin jooksu nö. ehitama nullist. Maht, pikad jooksud, tempojooksud jne. Poolmaraton pole nali, kuhu lendad saiavormiga peale - ehk läheb õnneks. Veel ühte tõehetke poleks ma enam üle elanud. Kolme ja poole nädalaga õnnestus üllatavalt palju ära teha. Ironmanidega nagu ikka - eks nad on kallid. Kindel on see, et inimesele, kes tuleb esimest korda küla mastaabis võistlustelt jätavad nad kustumatu mulje. Ka mulle, kes ma juba kolmandat korda selles programmis rajal annab osalemine hingekosutust ja meelerahu. Vaela tiimi ratturi asemel olin ma nüüd jooksja oma kalli Anneli asemel Maidlatega tiimis "Naabrid hoos", ehk kogu meeskonna mõte jäi täpselt samaks - olime naabritega hoos.

Ironman tracker app oli fantastiline, lubas mul paralleelset jälgida kõikide tuttavate tiimide ja üksiküritajate võistlust ning samuti ennustas ta mulle paariminutise täpsusega, millal ma Marguselt kiibi saan. Jooksu rada oli muidugi omapärane. 21 kilomeetri sissse mahtus paar kilomeetrit kruusa, neli kilomeetrit vanalinna munakive ning paljude väiksemate kõrval neli pikka tõusu. 180 - kraadiseid pöördeid ei hakka ma parem üldse kokku lugema. Kui me paneme sinna juurde tempode vahest tekkinud vajaduse 21 kilomeetrit slaalomit joosta, siis saamegi kokku mitte just rekordit soosiva raja. Mis seal rajal oli? Supermelu, meelelahutus, karjuvad pealtvaatajad, linna- ja maastikuvaated, viimase peal joogipunktid, isegi Vaela Spordiseltsi kisakoor (Margus, Kati, Monika ja Ivo) oli raja strateegilises punktis kohad sisse võtnud. Kuidas mu jooks läks? Arvan, et hästi. Proovisin tabada pingutustastet, millega enam-vähem vastu pean. Kuigi rajaspetsiifikast lähtuvalt kõikusid mu kilomeetritempod hüppeliselt nelja ja 4:40 vahele pidasin pikemas perspektiivis vastu. Suurem väsimus tabas siis, kui 17 km oli läbitud. Siis tuli lihtsalt panna ning vaatamata sellele, et meeletut lõpuspurti ei tulnud ei tulnud ka mingit ärakukkumist. Pealegi on tore jälle vahelduseks võistelda kusagil, kus mitte keegi must mööda ei jooksnud. Ametlik aeg: 1:32:58, Garmini järgi 1:31:50 (rada oli ilmselt tegelikkuses pikem). Ma usun, et kõike arvesse võttes väga hästi. Ja kui ma ütlen teile, et mu jooksev aastane jooksukilometraaž nädala kohta on alla 20 kilomeetri, siis ütlete teie, et mul ikka räigelt vedas, et sellise aja sain. 

ei ole higi - vesijahutus hoopis

Naabrid hoos. Kuna võtsin särgi oma vigastatud prouale, siis ei saanud seda

pilditegemiseks selga toppida. Või kui oleks seda teinud, siis oleks foto teema, mitte Naabrid

hoos vaid "härra nabapluus tembutab jälle"

Vaela Spordiseltsi tiim. Suured kummardused Helenile, kes osutus tõeliselt vingeks naiseks. Mõtle

kust sa alustasid ja kuhu sa tänaseks välja jõudsid - ja see on alles algus.

Mõningad analüüsid ka, ehk miinimumprogramm, mis tasemel peaks inimene olema, et Tallinna 70.3 raudmehel saada poodiumile ühes karmimas kategoorias - M40-45. Need ajad peaks olema võimeline tegema võistluse sees, ehk siis eraldi mõned protsendid veelgi kiiremini.

Ujumine: alla 34 minuti

Ratas: alla 2:18

Jooks: alla 1:25

Üks oluline fakt veel lõppu. Kiili vald võitis väikeste valdade arvestuses (esindasin) ning Rae vald võitis suurte valdade arvestuses (olen ka tihedalt seotud).

Harrastussportlase saavutused

 Mõtlesin, et paneks kirja enda jaoks olulisemad saavutused harrastussportlase teel. Alustan lugemist alates 2013 aastast, mil hakkasin regulaarsemalt treenima ning jooksuvõistlustel osalema. Arvesse ei lähe kooliajal saadud diplomid, ega ka võitlusspordiga teenitu. Samuti ei lisa siia muuhulgas tekkinud mälumängu, dartsi, bowling, SUP või muu sellise tegevuse karikaid/medaleid. Nimekiri on mõnes mõttes suvalises järjestuses. Tähtsamad või hilisemad saavutused ei pruugi olla eespool. Miks ma seda tegin? Nostalgia pärast. Hea on ajas tagasi vaadata. Veider on see, et esimesed triatlonite võidud tulid alles peale 40. elaastat. Ilmselt on neil õigus, kes ütlevad, et tähtis on olla järjepidev ja oma aeg ära oodata.

Poodiumikohad

Individuaalvõistlused

1. Nõmme õhtutriatlon 2022 - 1. koht.

2. Paekna järve jooks (3,6 km) 2021 - 1.koht.

3. Vabaõhumuuseumi triatlon 2021 - 1. koht

4. Filter temposari jooks M35 2020 - 1.koht

5. Filter temposari jooks absoluutarvestus 2020 - 3.koht

6. Vaela tervisejooks (4,2 km) 2019 - 1.koht

7. ABB Meistrivõistlused 3000 m 2019 - 1.koht

8. ABB Meistrivõistlused 1500 m 2019 - 1.koht

9. ABB Meistrivõistlused 400 m 2019 - 1.koht

10. Filter Temposari 2018 kombineeritud arvestus (ratas + jooks) - 1.koht

11. Viimsi poolmaraton (jooks) 2016 - 5.koht

12. Rae Valla MV ujumine 100m - 3.koht

Teatevõistlused

1. Kiili valla mängud teatesuusatamine 2022  - 1. koht

2. Kiili valla mängud teatejooks 2019 - 2. koht

3. Rae valla mängud teatesprint 2019 - 3. koht

4. Telia triatlon 2018 (sprint - ratas + jooks) - 2. koht

5. Triathlon Estonia 70.3 meeskondlik (ratas) 2017 - 1.koht

6. Viimsi basseinitriatlon meeskondlik (ujumine ja jooks) 2017 - 2.koht

Mõned rekordid ajalises mõttes

Triatlon

1. Ironman 70.3 - Triathlon Estonia 2018 - 4:44:54

Jooksmine

1. 1500 m - TLU Kehakultuur sisseastumiskatsed 2021 - 5:05

3. 5 km - Filter Kiili 2019 - 18:04

4. 10 km - Rapla Selveri suurjooks 2019 - 37:32

5. Poolmaraton - SEB Tallinna Sügisjooks 2017 - 1:24:25

6. Maraton - Tartu Linnamaraton 2017 - 3:11:28

7. Pikim jooks - Laulasmaa Ultra 2016 - 63,3 km

Ratas

Eraldistart (back to back, ei ole allatuult):

1. 25 km distants (Filter Kiili 2018) - 41,8 km/h

2. 90 km distants (Triathlon Estonia 2017) - 40,2 km/h

Ujumine

1. 100 m - Rae valla MV 2017 - 1:25:55 

2. 1500 m - üksinda basseinis 2017 - 29:44

2. 1900 m - avavees Triathlon Estonia 2018 - 39:59

kuna kassipilti ei olnud, siis minu loomad kevadsoojust nautimas

maikuus tehtud klõps treeninggrupist keskkonnanädala raames

"Lootsin saada kuue hulka, aga jäin esimeseks" - treenimine ja võistlemine aasta algusest suveni.

 

"Lootsin saada kuue hulka, aga jäin esimeseks" - selline põnev tsitaat keerles peas, kui Nõmmele lõpuks ennast testima jõudsin. Vahva mõte pärit intervjuust, kus algkooli spordipoiss jagas telesaates oma äsja saadud võistluskogemust. Aga enne lugu sellest, kuidas ma ennast kevadtalvel kohe kuidagi käima ei saanud.

Nagu varem kirjutatud olid aasta esimestel kuudel mul ilusti suusad all. Kardioga seis hea ning ka rattanumbrid näitasid pukil ilusaid watte. Andsin ju kaks korda nädalas spinningutrenne, kus ka ise sain teistega koos korralikult pulssi üles kangutada. Veebruari lõpust märtsi keskpaigani oli meil plaanitud Ameerika reis. Kolm nädalat enne reisi algust jäin Covidisse. Haigus iseenesest endast midagi hullu ei kujutanud. Kerge kurguvalu ja suur väsimus. Olin sunnitud igal lõunal tegema tunnise lisauinaku. Kuigi proovisin kaotatud kardiovalkulaarset võimekust taastada, siis kuni reisini ennast käima ei saanud ja olin sunnitud peale igat trenni katset paar lisa puhkepäeva võtma. Ei saanud pulssi üles, ega lihastesse piisavat hapnikku. Lisaks väsisin kiirelt. Kuigi reisule võtsin jooksutossud kaasa, siis reaalselt jooksma sain vaid paaril korral ning ka siis suutsin rullida ennast ringi pigem nagu tigu. 

Tristaniga Bahamal, talvine pekk ilusti peal

Esimest korda tundsin, et organism on haigusest paranenud ja saan jälle pingutada alles märtsi keskel. Haigestumisest oli möödas selleks hetkeks poolteist kuud. Nädal hiljem tegin FTP testi - tagasikukkumine 25 watti (20 minuti keskmine 350). Kuu hiljem sarnane haigus, aga lühemalt ning kukkusin tagasi järgmised kümmekond watti. Kui tervikpilti vaadata, siis juuni keskpaigaks olen ikkagi liikunud vormi ja treenitusega vaikselt tõususuunas. Oluline väljakutse hooaja alguspoolel on olnud ka kehakaal. Kui talvel oli ta 80-81 kilo tuuri, siis pärast süsteemset toitumise jälgimist sain ta 78 kanti. Kuigi 78 on mu tavapärasest võistluskaalust suurem, siis kaalulangetamine on alati selline peen mäng. Kui kiirelt ja kuidas lagetada nii, et ei tekiks suuremat kadu jõus. Kui saan mõne kuuga kaalu alla 75 kilo, siis kirjutan oma meetodi eraldi artiklina lahti.

Hooajaks on mul kaks suuremat plaani: Tallinna Ironmanil sõita ratast eesmärgiga parandada oma 90 kilomeetri isiklikku rekordit (selleks tuleks hoida keskmist kiirust üle 40 kilomeetri tunnis) ning teine suurem eesmärk oleks joosta sügisel üks korralik maraton. Sinna vahele jääb siis mõõdukas koguses võistlemist - midagi, mis ei oleks väga kaugel ja läheks treeninguga kokku. Ideaalis võiks need olla kas maastikurattavõistlused, maastikutriatlonid või hädapärast ka mõni lühem võidujooks - kasvõi selleks, et toetada Annelit (hetkel väga heas jooksuvormis). Kui panna kehakaalu teema kokku võistlusplaanidega, siis ratta puhul on oluline, et ma ilusti eraldistardi kombesse ära mahuks. Jooksmine - seal on seos kergema kehakaaluga ilmselgem.

Nõmme õhtutriatlon 2022

Räägime hooaja esimesest võistlusest ka. Vabaõhumuuseumi triatlon jäeti tänu piisava arvu osalejate puudumisele ära. Rapla rattamaratonile ei saanud minna, kuna ei leidnud lapsehoidjat (reaalsed variandid reisisid kuskil). Jooksuvõistlusi ei vaadanud, kuna ma ei olnud jooksuga tegelenudki. Vähemalt Nõmme triatlon toimus, ma sain minna ja olin selleks ajaks juba neli lõigutrenni teinud. Ratta taseme osas mul suuri kahtlusi polnud - see oli kindlasti väga hea. Suur maht ning palju raskeid rattatrenne. Kindlasti innustas ekstra vaeva nägema Neo Bike ost endale kingituseks - jumal teab mille eest. Eks need võistlused on ju kahte liiki. Osadel lähen ma aega tegema (üritan mingit jooksu vms rekordit), teistel teen koha peale. Nõmme on nüüd konkreetselt see, kus koha peale asja teha.

Jõudnud võistluspaika tabas mind üllatus - mõõduvõtt toimub eraldistardist ning lisaks olen ma veel esimene startija. Sisuliselt tähendab see seda, et mul pole terve võistluse jooksul aimu mitmes ma olen. Pean üksinda pingutama ning lootma, et keegi mööda ei lähe (siis ma ilmselgelt enam liider ei oleks). Lisaks veel selline stress, et kuna võistlus on väiksema kaliibriga ning rada meile eraldi kinni pandud pole, saab mul ekstra ebamugav olema rattaga jalutajatest möödumine Harku ringil (mäletan, kuidas ma oma hõigetega inimesi kaks aastat tagasi teed andma sundisin). Tagantpoolt tulijatel saab olema lihtsam, sest mingiks hetkeks on inimestel selge, et toimub võistlus ja keset teed kakerdamine pole väga hea mõte. Õnneks oli see hirm asjata, sest peale paari suurema poogna ohtlikumaid olukordi ei tekkinud ning erinevalt soojendusel kogetust ei jalutanud isegi viimasel laskumisel kedagi lapsevankriga vastu (kiirused küündivad seal üle 50 km/h). 

Bassinivesi oli üllatavalt normaalse temperatuuriga. Kuigi ujuda oli ainult 100 meetrit, siis alustasin vist veidi kiirelt, sest peale tagasipööret ootasin aktiivselt, millal redelini jõuan. Tagasipöördel muidugi libises jalg otsaseinas (proovisin mingit diagonaali) ja reaalselt mingit tõuget ei toimunudki. Kogu aeg koos redelist välja ronimise ja vahetusalasse jõudmisega oli umbes 2 minutit, ehk siis reaalselt veetsin vees 1:40 või mõni sekund peale. Hiljem sain teada, et olin tol hetkel kaheksas. Vahetusala võttis terve igaviku. Selline tunne oli, et sekundid tagusid nagu haamriga peas. Mis ma siis tegin? Panin numbrivöö, kiivri, prillid, sokid, rattakingad. Kui lõpuks rattaga välja sain oli pea minut läinud. Vähemalt olin üksinda - kellelegi sõiduabi pakkuda ma ei plaaninud.

Proovisin mingit normaalset rütmi kätte saada. Tõusule sõitsin ikkagi liiga suure käiguga ning pidin väänama nagu loom 177-löögise pulsiga. Õnneks tuli edasi rohkem allamäge ning harku ringi kruusal sain hakata 165 kanti pulsiga maastikuratta TT-d sõitma. Eesmärk oli hoida optimaalset pingutust nii, et tuleks normaalne ratta aeg ja samas jalgu enne jooksu päris ära ei lõhuks. Proovisin siis ennast nii palju väiksemaks teha kui sain. Vahepeal mõtlesin, et oleks pidanud ikka rattale TT pulgad peale keerama (ei tea kas tohtinuks?). Sain aru, et 33-35+ km/h sirgetel hoida pole eriline probleem, mis on selle maastiku ja ratta jaoks täitsa Ok. Muus osas sündmustevaene rattasõit tõi mulle aasta teisena kiire Harku ringi Strava segmendi ning võistluse teisena kiire rattaaja. Tänu ilmselt tõusudel tehtud rünnakutele sai vana sõber Karli Kannenberg võistluse nobedaima rattasõidu tiitli ning tõusis nagu hiljem selgus sellega võistluse jooksvaks liidriks. Kahjuks maksis ta sellega lõivu jooksus, kus ta pidi suure osa ajast pistetega võitlema. Millega Karli veel hakkama sai oli Martin Sagaja vedamisega mulle oluliselt lähemale. Kuigi olen Martini varem jooksuvõistluselt korduvalt edestanud (tema mind rohkem), oli tema vorm praeguseks hetkeks minu omast peajagu üle. Õnneks aitas mind tema katastroofiline ujumisoskus, ehk sisuliselt oli ta 3 kilomeetri jooksuks minust umbes ühe minuti ja 40 sekundi kaugusel.

Jooksu alguseks olin ma jooksvas arvestuses pronksikohale tõusnud. Kuna ma ühtegi bricki trenni teinud polnud (va see üks koos Fortuna klubi treenitavatega, kus ma ühe etapi prooviks peale ratast jooksin), siis ei tahtnud jalad hästi liikuma minna ning oli ka justkui hapniku puudus. Otsustasin, et ma praegu suruma ei hakka, ehk jooksin kontrollitult. Kuna tegin kogu võistluse kellaga rattaformaadis, siis nägin ainult jooksvat kiirust km /h. Alguses oli ta 13 km/h ümber (jube). Ajapikku hakkas parem ning üle 15 km / h numbrid juba sobisid. Kuna jooks oli selline back-to-back, siis nägin ka mõningaid konkurente. Martin Sagajaga hakkasin kella pealt kohe jooksvat ajavahet arvutama. Kohe esimesel ringil ehmatas, kui lähedal Karli mulle on, kuid tema liikumisest oli näha, et sealt on tulemas kukkumine. Viimasel ringil jooksin juba päris tiheda sammuga (sain oma sammu kohta isegi pealtvaatajatelt komplimente) ning suutsin teha ka korraliku kiirenduse. Istusin siis maha, lobisesin peale mind lõpetanud Martini ja Karliga ning ootasin lõplikke tulemusi. Martin oli veel pikalt teine, kuid kahjuks platseerus kaks palju hiljem startinud inimest täpselt meie vahele ning Martinile jäi seekord kõige mõrudam, neljas positsioon. Minu üldaega taganttulijad ei löönud ning kokkuvõttes neljas aeg jooksurajal (11:51) ning kõik varem tehtu andsid päeva parima soorituse. Tulemused: https://www.championchip.ee/results/2253 

fotogeenilisusega just ei hiilga

Tundub, et mul kas joppab või oskan viimasel ajal võistlusi valida (mingi kogemusega lisandunud kiiks). Lisaks on väga äge, et Urmo Raiend ja co (Stamina Spordiklubi) ikka neid väiksemaid ja suuremaid võistlusi korraldab - respekt. Kuigi mu praegune treening toetaks väga Kõrvemaa triatlonil osalemist ja ise ka ilgelt tahaks, siis andsin käe seekord vallale ja lubasin nende eest esineda samal ajal kuskil, kus ma olen täielik autsaider (Eesti omavalitsuste mängud Otepääl). Ahh mis ma seal ikka seletan. Tegelikult ei oska ma lihtsalt kalendrit lugeda.

Janar janariks, aga tegelikult väärib autust hoopis vasakul seisev härra, kes on minust mingi 8 aastat vanem, nii et mul on aega möllata siin teiega küll.

Mis ma veel tahtsin öelda? Tegelikult seda, et ma pole mingi kõva tegija. Mul on oma lahingud, teistel on teiste omad. Vahel on hea mõni väiksem asi võita, annab positiivse laengu ning vihje, et olen õigel teel. Kes ma siis nüüd olen? Omast arust mingi treener (sain vahepeal üldkoolituse ka edukalt läbitud) ja harrastaja, kes kulutab harjutamiseks kesmisest rohkem energiat ja aega. Oma asja fänn olen ma kindlasti ning kindlasti kannustab mind suur soov saada ise ja luua võimalusi selleks, et mu treenitavad saaksid võistustel võimalikult häid tulemusi.

Keeruline sügis ja talv

 Kuna olen vanem ning blogipidamises ei ole nii minu jaoks kui ka üleüldse maailmas midagi uudset, siis kirjutan harvemini. Lihtsalt ei ole seda tunnet, et oleks midagi nii väga kirjutada.

Sügisene koormus oli tõesti suur. Õppisin uuesti korvpalli mängima (tuli välja küll). Õppisin enam-vähem selili ujuma ning mis kõige tähtsam korralikult konna tehnikaga liikuma. Veel tegin esimest korda elus kangil käärhööri, tagurpidi toenghööri, rõngastel mingeid harjutusi, kargasime üle kitse. Rööbaspuudele hüppasin ka, aga kukkusin ja väänasin varba pahupidi. Rohkem rööbaspuudele ei roninud, sest selleks hetkeks oli otsus juba tehtud.

Amet oli uus, kooli koormus suur ning kuna olin juba kolmandat korda lühikese aja jooksul haigestunud tegin raske osuse. Tahan olla terve, tegeleda edasi triatloniga, mitte olla väga stressis jne. Otsustasin, et lahkun ülikoolist ning võtan esimesel võimalusel triatloni treeneri kutsekoolituse ette. Sessi alguses tegin veel mõned eksamid: ujumine, esmaabi, anatoomia, akadeemilised õpioskused. Anatoomia ja ujumine põhimõtte pärast - kuna kursuse alguses öeldi, et nende kahe aine pärast kukuvad üliõpilased tavaliselt välja. Tahtsin minna ise, vabatahtlikult. Kõik õppeained, kus hindeid välja kirjutati olid B-d (ülikooli keeles väga hea). Kui ma oleksin olnud väsinud või ei oleks viitsinud, siis ehk oleksin edasi punnitanud. Tervis - see oli määrav.

Ahjaa, veel enne kui raskem aeg pihta hakkas, suve lõpus, oli veel üks võistus - Paekna järvejooks. Kauplesin Anneli jooksma. Ise ei plaaninud, kuna olin nädala järjest haige olnud. Palavikku veel enam ei olnud, aga kurk oli üsna haige. Läksin siis Annelit toetama ja kaasa elama. Kuna ma olen lollakas, kes oma tervist ja keha ei kuula, siis otsustasin kohapeal ennast ka kirja panna (tegelt olin salaja jooksuasjad kaasa pakkinud).

Tuli joosta kolm ringi ümber järve. Ma ausalt ei mäleta kui pikk see jooks oli, aga arvan et natuke alla nelja kilomeetri. Joosta sai veidi asfaldil, natuke murul, aga palju rohkem pehmete mätaste vahel. Stardikoridoris või olla mul ehk kakskümmend-kolmkümmend pead. Kui ma õigesti mäletan, siis naiste ja meeste jooks olid täiesti eraldi. Igal juhul juhtus nii, et tegime Anneliga mõlemad oma jooksus ees soolot ning tõime koju naiste ja meeste esikohatiitlid. Tõesti vinge tunne oli. Harrastussportlase rõõmud.

tõendusmaterjal pildis

Vahepeal läks neli kuud mööda ja siis tuli vana-aasta õhtu. Annelil tekkis (muide üsna kaine peaga) veider mõte, et ostaks suusad. Nojah, mõeldud tehtud. Pärast ca 30 aastat ilma suuskadeta (mäe omad ja lumelaud ei lähe arvesse) tekkisid meile teisel jaanuaril suusad alla. 

Proovisin siis rada külastada nii palju kui sain. Väga ei saanud, kuna andsin kaks korda nädalas Jüris spinnigutrenne (täitsa uus maailm minu jaoks, aga palju ägedam, kui esiti arvasin). Lisaks tuli kahel korral nädalas õhtuti poisiga trennis käia. Ja noh siis kui õhtud olid vabad ei olnud tihti ilma. Umbes 100 km venitasin kokku kuni Marko pani mind valla mängudele teatemeeskonnas Vaela Spordiseltsi esindama. Tolle ajani polnud ennast suuskadel eriti kiiresti liigutanud, kuna õppisin alles tehnikat. Või noh, ma oskasin uiskudega uisutada, kepid tuli lihtsalt juurde mõelda.

Kokku osales 14 meeskonda, milles igaühes kolm meest ja üks naine. Mehed sõitsid 4,5 ja naised 3 km. Saime loosiga 14. ehk viimase numbri, mis tähendas stardikohta kolmandas-neljandas reas. Esimest vahetust sõitis meil Margus P, kes on selline paras loom ning sobib hästi kitsal rajal vastaste seljas ukerdama.

Sain vahetuse neljandana. Esimene oli kaugel-kaugel ees. Teine ja kolmas mees paistsid vahel pikematel sirgetel vilksamisi. Hakkasin sõitma omast arust ühtlase tempoga. Rada oli märg ja sulane, aga see eest hästi hooldatud. Mina ei tea suusaradadest midagi. Määrimisest ei tea ka midagi. Raja kohta kuulsin, kuidas suusamehed omavahel arutasid, et suht raske rada, kuna kitsas ja kurvine ning kogu ulatuses peab tööd tegema, puhkemomente ei teki. Määrde eest hoolitses Marko ning tõesti tundus palju parem kui mul tavaliselt sellise ilmaga. Ringe oli kolm ja ega ma tegelikult kuni viimase ringi alguseni aru eriti saanud, kas ma lähenen eessõitjatele või mitte. Sõitsime suht sarnases tempos. Ringi lõpus oli paar tõusumoodi asja. Surusin need tugevamalt ning viimasele minnes olin eesolevast mehest juba 30 m kaugusel. Mõtlesin, et punnitan ta kinni püüda ja siis proovin tuules veidi puhata. Margus muidugi elas rajal niimoodi kaasa, et puhkamisest ei tulnud midagi välja, pidin jõuga mööda suruma. Viimane ring tuli kõige kiirem ning andsin Margitile vahetuse üle kolmandana, mõned sekundid teisest maas. Kuna kõige hirmsamad sägad sõitsid esimest ja viimast vahetust, siis tuli isegi teise vahetuse nobedaim aeg.

Margit krabistas rajal nagu väike orav ja oli teise ringi alguseks meid jälle koha võrra kergitanud. Teise Marguse sõiduks oli vahe esimesega 40 sekundit. Kuigi liidertiimi ankrumees lendas esimese sirge päris hea hooga minema oli peale 750 m läbimist Marguse samm parem ning vahet 10 sekundi võrra väiksemaks tiksunud. Teisele ringile läks Margus M. juba liidrina. Edasi võtsin poole ringi kaupa aega, et näha kas tagantpoolt ohustajaid paistab. Kolmanda ringi alguseks oli selge, et siit tuleb esikoht ära.

Igal juhul super. Eriti olukorras, kus kogu meie tiim koosnes veteranidest. Ühtegi staari meie hulgas polnud, samas polnud ka nõrka lüli. Kõik sõitsid väga ühtlaselt. Mehed näiteks aegadega 15:59, 16:19 ja 16:42 ning minu oma oli neist tagumine. Kõikide meie ajad etappide top 4-s.

Külakate võidukas tiim vasakult: Margus Parts, Margit Maidla, Janar Novitski, Margus Maidla.