Janarite heitlus Nõmmel

Üks võistlusraport vahepeal? Miks ka mitte. Olin ennast pannud kirja laupäevasele Nõmme rahvatriatlonile. Kuna kehtivad veel mõningad koroona-piirangud, siis oli see triatlongi natuke isepäine. Ühe triatloni asemel toimus kaks (hommikul ja lõunal) ning rahvast lasti stardist minema ühekaupa, 15-sekundiliste vahedega. Kuna ma ei teadnud, kuidas hommikul ennast käima saan, siis panin nime lõunasesse starti kirja. Mis oli küll liigne ettevaatlikkus, kuna tavaliselt ärkan kella kuue kanti.

Stardimaterjale väljavõttes tabas mind üllatus, olin registreerimisega ootamatult käbe olnud ning stardinumbriks "üks". Ma polnud selleks mõtteks eriti hästi valmis, et pean nüüd hakkama äkki rajaviitasi jälgima ning iga inimene, kes mu kätte saab tähendab automaatset kohakaotust. Tavaliselt olen jälitaja, aga seekord tehti jäneseks. Veel märkasin, et ka number kahe alla on kirjutatud Janar. Kuna see teine Janar (Tähepõld) oli mu tuttavate-tuttav, siis sai kohe ka tutvust tehtud. Olgu öeldud, et kui ma nüüd edaspidi kirjutan "Janar", siis tema on Janar ja mina olen mina. Lihtsalt teadmiseks kuna ta edasises loos mänib olulist rolli. Tõik, et tegemist oli pika ja atleetliku noormehega - siin mulle täna armu ei anta.

 Rambo? kilu? KiluRambo...

Ujumine

Esimene ala oli 100 meetrit basseini suplust. Esimese startijana oli mul ainsaks plussiks ehk see, et sain kuni stardihetkeni sel kuumal suvepäeval rahulikult jahedas veel hõljuda ajal, mil teised startijad olid basseinist välja kamandatud. Kuna ujumisala oli lühike, siis otsustasin, et ei hakka ennast viie sekundi pärast pildituks tõmbama, vaid ujun paraja varuga. Kui redelist välja ronima hakkasin vaatasin hetkeks selja taha - Janar oli päris lähedale jõudnud. Esimene vahetusala oli mul teadlikult natuke aeglasemaks planeeritud. Tegin enne mõned arvutused ning jõudsin järeldusele, et kui kasutan sokke, mille jalgapanekuks läheb umbes 10 sekundit, siis saan kahe vahetusala peale selle aja uuesti tagasi. Märgasi jalgu on integreeritud keele ja boa-kinnitusega rattakingadesse väga ebamugav sisse saada. Lisaks, kui Janar peaks mind vahetusalas kätte saama, siis võidan natuke ehk sellest, et saame rajal ehk koostööd teha. Olin enne juba niipalju informeeritud, et kui mina sõitsin XC (Cross Country ehk maastik) rattaga, siis tema sõitis CX (Cyclo Cross - oinasarvedega maanteeratas, millel laiemad ja karedamad kummid all) rattaga, mis on väga hea kiire valik Harku metsaringil. Ja nii see juhtus,
ki, et sõitsime vahetusalast korraga välja.

esimene sees, esimene väljas

Ratas

Sõtkumiseks oli meil 12,1 km pikk ring, mille alguses ja lõpus siis kilomeetri jagu tõuse ja laskumisi (natuke nagu maastikusõitu) ning kõik muu koosnes enam-vähem tasasest kinnitambitud kruusast. Kui mul oli esialgne plaan kuni tõusuni rahulikult rattasõitu sisse sulada ja ennast tagasi hoida, siis Janar kukkus kohe haamreid laduma. Kohe nii kõvasti, et enne mäkke minekut oli mul pulss juba 175 löögi peal. Mäe alguses käkkis ta käikudega nii palju ära, et sõitsin meie omavahelise vahe teise mäe lõpuks enam kui 50 meetri peale ning sain seetõttu kuni harku ringini hinge tõmmata. Harku ringil oli aga tema ratas nobedam, mis tähendas seda, et ta sai mu ilusti jälle kätte ning koostööd tehes tuli temal meid rohkem tõmmata. Vahepeal uuris Janar mult, et ega ta tagakumm liiga tühi pole. Oli tõesti kuidagi pehme. Ütlesin, et ärgu muretsegu, sellega saab sõita küll, eks ma siis hõikan kui asi ohtlikuks peaks minema. Tema õnneks oli see tagumine, sest esimene oleks võinud hiljem laskumisel väga valusalt lõppeda. Eks ma sain juba rattaraja keskel tempot vaadates aru, et siin me taganttulijaid ei näe. Tagapool oli muidugi startimas igasugu vingeid püsse, aga nende stardiajaga oli meil mitu minutit vahet. Viimased paar kilomeetrit tõmbasin ise, kuid hoidsin ennast nii palju tagasi, et kohe kui Harku ringilt maha saame ning tee nurk jälle ülespoole keerab oleks mul võimalik oma käik teha ning proovida vahe sisse sõita. Kogu see tõusuosa koosnes siis minu poolt haamri lajatamisest ning Janari meeleheitlikust võitlusest, mul mitte minna lasta. Hingamisest oli kuulda, et eks tal raske oli, aga maha ta pagan ei jäänud. Kui Nõmme mäe laskumiselt alla saime veeres Janar must veel hooga mööda ning kaklema ma rattal rohkem ei läinud. Lasin tal ees vahetusalasse minna, siin oli selge, et otsustab jooks.

minek

ja nüüd mäkke

ning 20 minutit hiljem

Sörk

Jooksumenüüs oli kolm kilomeetrist ringi. Vahetusala tegin seekord veidi kiiremini ning koos me sealt väravast välja lippasime. Mõlemal jalad ikka korralikult pehmeks sõidetud ning keel vestil. Esialgu oli mul ainult üks plaan - jooksen Janari taga ning proovin kuidagi oma jalad ja hingamisrütmi normaalselt tööle saada. Õnneks ka temal kohe peale sõitu kiiret minekut polnud. Teadsin ette, et jooksutasemelt oleme umbes samasse auku. Kahjuks pole ma sel hooajal eriti palju jooksnud ning seetõttu ei tundnud ma ennast ka rajal eriti kindlalt. Esimese ringi keskpaigaks sai mul selgeks, et tõenäoliselt kui nii jätkub, siis jookseme need kolm ringi ilusti koos. Ainus variant Janarit võita on mul siis, kui ma teisel ringil suudan eest ära joosta. Nii võrdsete tasemete juures on 15 sekundit viimase ringiga vahet teha sisuliselt võimatu. Proovisingi siis teisel ringil kahel korral suruda. Pulss tõusis 170 pealt 179-le. Kuulsin, et taga läks hingamine raskeks. Korra tundus, et hakkab vahe tekkima, aga siis kuivas see jälle kokku. Jalad olid kuidagi lukus ning ma lihtsalt rohkem ei jõudnud suruda, ega ka tegelikult julgenud. Ei tahtnud ka päris pildi eest jooksmisega riskida. Viimasele ringile läksime koos. Kui 500m oli minna, siis ütlesin Janarile, et sa oled mind võitnud ning lasin jala sirgu - seekord tunnistasin kaotust. Oli näha, et ta sai sellest lisainnustust ning lõpusirgele tulime juba ükshaaval.

ja viimased meetrid

sellise numbriga saab joosta tavaliselt kas

laste võistlusel või kui oled mingi sarja liider

Kuna lõpparvestuses olid nagu kord ja kohus netoajd, siis jäi meie lõpptulemuseks Janar Tähepõld neljas koht ning Janar Novitski viies koht. Kui mõlema triatloni ajad (hommiku ja õhtu) kokku rehkendada, siis oleksin ma olnud üheksas ning veteranide hulgas hõbedasel kohal (kahjuks vanuseklasside auhindu välja ei antud). Arvan, et võrreldes mullu toimunud sarnase võistlusega (Pirita Triatlon) oli mu sooritus mõnevõrra parem ning ka naiste liider jäi seekord tunduvalt kaugemale. Noh kui seda indikatsiooni üldse kohane kasutada on.

Siinkohal kasutan võimalust, et tänada Janar Tähepõldu nii huvitava ja pingelise Janarite lahingu eest, oma fänne Terttut, Reemot, Annelit ja teisi, kelle kohalolek innustas mind korralikult pingutama. Samuti Martinit, kes ei olnud küll mu fänn, vaid konkurent (9s koht lõunatriatlonil), kuid oli tore jälle näha ning lahingut pidada.

Ajad: 

Ujumine 100 m: 2:01 - Eks siin mängis kindlasti rolli see, et ujumise aeg läks kinni peale seda kui ma olin bassust välja saanud ja ka natuke lipanud.

Ratas 21.1 km: 21:50, mis tähendas umbes 33 km/h keskmist tempot. Tegelikult päris hea, kuid vaadates üldvõitja aega, mis on 2 minutit nobedam (36 km/h), siis on mul rattal ikka veel kõvasti arenguruumi.

Jooks 3 km: 11:36. Kui vaadata, et lõunatriatloni nobedaim jooksja lippas 10:55-ga, siis ega see kokkuvõttes nii paha aeg polnudki. Ja olgem ausad, kuum ilm mõjutab jooksmist ikka päris palju.

Janarid, ehk Suur Peeter võitis seekord Väikest

Peetrit või siis Koljat Taavetit

Üks foto ütleb...

Tõepoolest. Ka mina sain Kirilli sünnipäeval kingi.

seda fotot pole vist vaja kommenteerida...

Minu esimene triatloniprojekt algas 2019 oktoobris. Kirilli sünnipäeval toimuma pidanud Otepää Ironman jäi kahjuks ära. Me ei lasknud ennast sellest morjendada ning korraldasime ise kohaliku triatloni. Oli kaks osalejat, kellest üks sai disklahvi kuna vigastuse tõttu jättis ujumises osalemata, kuid sellegipoolest lubasime tal rattasõidu ja jooksu kaasa teha juhul kui ta ei mõjuta millegi muu kui oma laserpilguga teise osaleja sooritust.

Pean kiitma oma õpilast, kes kõik treeningud korralikult kaasa tegi ning seetõttu igal alal oma võimekust väga oluliselt parandas. Ei ole kerge teha võistlust, kus kogu aja pead ise endale tempot tegema ning rajal ei ole mitte kedagi püüda. Viimasel alal tuli järjekordne poolmaratoni jooksu rekord. Seda kuuma ilma käes, kes enne oli rattal saadud haamer, lisaks käis meie ainsas joogipunktis iseteenindus, kus me seisime, neelasime geeli, jõime ja kastsime ennast voolikust. Nii päris mitu minutit võis sinna kuluda. Sellises olukorras olles saanud veel enne poole ratta pealt haamri polnud poolmaratoni aeg 1:52 üldse halb.

Kokku kulus kogu soorituse peale mõni minut üle 5:30. Kui võtta arvesse seda, et reaalselt ujus õpilane GPSi järgi üle kahe kilomeetri (arvestades väikest tiiki ja raja kuju, siis pakun et sellest numbrist reaalselt palju rohkem) ning seda, et peale rattal saadud haamri mõjutas meid tugev tuul ning vajadus arvestada kaasliiklejatega ning mitte panna enda elu ja tervist ohtu, siis on seal päris palju ruumi kärbeteks.

Uus katse peaks praeguste plaanide järgi tulema Tallinna võistluse raames viiendal septembril (kui ma nüüd kuupäevaga puusse ei pane). Liina ja Kirill, aitähh teile selle päeva eest, tegite ka mulle selle väga mõnusaks ja meeldejäävaks. Hetked, mille nimel elada...

must ja valge koer lähevad rattale

kuigi ma tõesti ei tahtnud, siis tänu sellele, et need

kohad, mis jooksjatel kipitama võivad hakata hakkasid ka mul

pidin mõned kilomeetrid enne lõppu särgist loobuma

Ehitame ta korralikult üles

Nüüd üks päris blogiartikkel ka vahelduseks.

Vahepeal on mult paar korda küsitud, et kas ma blogi ikka pean. Nii ja naa. Üheltpoolt on raske uskuda, et enam väga imesi saab juhtuda. Vanus tuleb peale. Märtsis täitus 40 eluaastat. Olen saanud nende aastate jooksul teha korralikult asju, mida olen tahtnud teha. Olen saavutanud tulemusi, millest olen unistanud, kuid polnud kindel, et sinna jõuan. Üks oluline asi, mis ehk muutunud on ehk natuke edevus. Ei tunne, et pean nii palju jagama ja näitama. Piisab sellest, et paar lähimat inimest teab. Mul on niikuinii jooksugrupp ja üks triatloni individuaaltreenija - nad on piisavalt hästi kursis. Teisalt ei taha ma olla järjekordne elav näide sellest, mis tavaliselt blogidega juhtub. Alustatakse entusiasmiga, kuid siis tuleb vaikne ja kindel blogi surm, asi vajub ära. Kui alustasin kirjutamisega, siis lugesin mitmeid huvitavaid spordiblogisi. Kui paljud on neist täna aktiivsed? Mitte ükski. Kõige rutemini surid need, kus autor võttis eesmärgiks kirjutada midagi iga päev.

Koroona viiruse hirm tekitas mulle uusi võimalusi. Sain hakata kaks korda päevas treenima. Kui hakkan tööle hommikul seitsme ajal (pole janti lastega, mis aja ära kulutaks) ja pakin arvuti kokku õhtul nelja - viie vahel, siis jääb lõuna kanti 1-2 tundi, mida saan mõnusalt treenimiseks ära kasutada.

Hantlid

Veel üks asi, miks see kevad on teisiti. Hakkasin tõsisemalt üldkehalisi jõuharjutusi tegema. Kuna kaasan treeningutele ka Tristanit (nüüd juba 9 aastane) ning tema lemmiktrenn on just jõutrenn, siis olen pidanud seda tegema tihemini kui ühele triatlonimehele mõistlik on. No kui poiss tahab treenida, siis pole talle mõtet "ei!" öelda. Ehk siis vabade raskuste tõstmine, TRX, tasakaalulaud - need on sellel kevadel teemad olnud. Kui just paremini jooksma ei saa, siis rannavorm tuleb ehk ägedam. Ei saa elada 100% ainult enda eesmärkidele. Pealegi räägitakse, et mitmekülgne areng on inimesele parem.

My Fitnesspal

Kui varem on olnud tõsise jälgimise all trenn ja uni, siis üks oluline muutuja, mis sel aastal esimest korda rangele kontrollile allub on toitumine. Miks nii? Mul oli see kaalu jama ja tõsine hirm, kas hooajaks üldse saan mõistlikku võistluskaalu (et mahuks kalipso ja eraldistradi kombinesiooni sisse ikka ära). Muidu ikka jälgin, mida suhu panen, kas ikka on "sporditreenerite liidu" poolt heaks kiidetud? Loomulikult on mul teooria väga tugev, aga mitte kunagi varem ei ole ma viitsinud päriselt toiduaineid kaaluda ja jooksvat päevikut pidada selle kohta kui palju midagi suust sisse läheb. Ühesõnaga kolmest distsipliinist (trenn, uni, toitumine) kaks oli paigas, kolmas vajas timmimist. Viimase õlekõrrega haarasin MyFitnesspalist. Tegin premium konto (1 kuu tasuta) ning otsustasin, et kui kuu aega kasutamist näitab, et sellega on mul võimalik oma eesmärke saavutada, siis pikeneb leping automaatselt aasta võrra (45 EUR). Algkaal 79.1 kg. Esimestel päevadel hakkas kaal ilusti langema 100-200 grammi kaupa. Siis hakkas üles-alla põrkama ning kahe nädala pärast oli pks tagasi algkaalus. Mõtlesin, et viskan selle programmi kus kurat - kustutan ära ja panen konto kinni. Proovisin mõelda kainelt: mis ma olen teinud on see, et ma olen tegelikult peatanud oma kiire kaalutõusu. Kaks nädalat on lühike aeg. Mul on veel 2 nädalat tasuta premiumi, annan programmile veel veidi aega ennast tõestada. Jätkasin täpselt samamoodi, 2 nädalat hiljem kaalusin 2,5 kg vähem. Raha läks üle ning ma olin rahul. Samal ajal tõusid sujuvalt jõu ja kiirusnäitajad. Moraal - anna muutuste tekkeks aega, ära kiirusta, usu oma eesmärkidesse ja tegevustesse. Kui mõistliku aja jooksul ei ole tulemused sobivad, siis saab alati timmida.

Teine oluline asi, mis ma õppisin on see, kui lihtne on üle snäkkida ning kui palju erinevad toiduained energiat sisaldavad. Makrosi jälgin ka, et oleks enam-vähem. Näide: hästi tervislik segu - pähklid ja rosinad. Kui lihtne on mööda minnes võta kausist peotäis ja see nahka panna. Kui oled teinud kolm korda nii päeva jooksul, siis on see 800 kalorit lisaenergiat. 800 kalorit märkamatult - see võib tähendada kuu jooksul kilo allavõtmise asemel kahe lisakilo lisamist puusadele. Jällegi teema, millest võiks väga pikalt heietada. Tänane kaal - 75.2 kg.

Kirill

Kirill on mu triatloni õpilane, kes oli kirjas Otepää Ironman 2020-l. Tegin talle nõustamist ja kavasi - nii pilootprojektina. Kirilli treenimine see on mu loetud teooria, isiklikud kogemused jne kokku. Selle vahega, et Kirilli treeningplaanist jätan ma välja kogu kasutu jura, mis ma ise aastatega enda peal läbi olen teinud. Ehk ei lase tal teha trenne, millest ei ole kasu või mille ainus tagajärg on kurnatus. Lisaks arvestan kõige muuga, mis treeninguid mõjutab (eraelu, vigastused jne). Oma pooliku Ironmani teeb ta ilmselt septembris Tallinnas, kuid juunis plaanime teha võistluse läbi virtuaalselt.

Jälle käpuli

Selle kevade "big thing" on minu jaoks maastikurattasõit. Ilmade paranedes olen seda ilmselt kõige rohkem teinud ja ka kõige rohkem nautinud. Kui peale põletavate lihastega kangutamise on vahepeal ka rõõmufaktor sees, siis ma ei imesta, et just see retsept hästi palju keskealisi mehi kaasa haarab. Vähem pauku põlvedele, mitmekülgsus ja mõnus liikumine looduses. Ei imesta, et just maastikurattamaratonid meil nii populaarsed on.

Praegune statistika ütleb, et umbes iga tuhande maastikuratta kilomeetri kohta tuleb mul üks kukkumine, mille tagajärjel olen vähemalt nädala rattapealt maas olnud. Kas see on normaalne? minumeelest on palju. Kas mu on halb õnn või peaksin olema mõnes kohas ettevaatlikum?

Eelmisel nädalal tegime venna tuttavate või õigemini ta tuttavate-tuttavatega ühe vahva matka. Esimese päeva kilometraaž 110, millest pea poole sõitsin paistes ja valutava parema käega. Põhjuseks Viru raba laudtee. Kõik on muidu tore ja oleks ka turvaline, kui raja servade tagant ei ulatuks mõlemal pool rada välja paksud teravate servadega liiprid. Ütlen kohe ära, et ma natuke kartsin neid või siis selles mõttes, et ma sõitsin laudteel mõeldes, et sinna liipritesse lennata ei tahaks. Ühesõnaga ei olnud päris enesekindel. Juba mõnda aega sõitnud, ei märganud ma vasakul liiga lähedal olevat peenikest mändi. Lenksuga sisse, ratas risti, servast maha ja peakas. Peopesaga maandusin liipri nurka, ülejäänud keha rullus neist eemale. Tulemuseks murdunud piduri link, murdunud meheau ning võimetus jätkata matka järgmisel päeval. Õnneks luud terved, aga sel nädalal maastikuratta trenni ei tee - valus on noh. Filteri sarja esimesest sõidust ikkagi loobuda ei kavatse.

Ratta vigastused vs minu omad. Osad paranevad ise,

teised tahavad raha.

Filter TT

Ikka käisin, kuidagi oli vaja ju esimesele koroonakriisijärgsele jõukatsumisele jõuda. Kuna päev enne võistlust käisin Narva Jõesuus sünnipäevapeol, siis läks õigeks ajaks kogu varustusega Kosele jõudmine nii, et veidi sooja ka teha jõuaks üsna napikalt. Kuigi rada oli mööda veel avamata maanteed, hästi sile ja lihtne, siis tuul keerutas tugevalt. Kord väänas ühelt, siis teiselt küljelt, siis puhus vastu. Pean vist sellisteks olukordadeks madalama esijooksu hankima, et saaks rohkem väntamisele keskenduda.

Üks oluline rattavormi indikaator minu jaoks on see, kas saad naistelt pähe. Tõesti seekord saingi, Marli Liis Mõttus (loodan, et kirjutasin nime õigesti) oli kiirem \\\parandus 14.06.2020 - vabandust, minupoolne eksitus, kontrollisin tulemused üle, ma ei ole kaotanud ühelegi naisele///. Lisaks jäi M40 esikolmik vähemalt minuti kaugusele. Minu keskmine kiirus seekord ametlikult 42 km/h, GPS-i järgi 42.3 km/h. Distants seekord 20 km.

Mõned päevad hiljem lõikasin sügavalt sõrme ning küsimus, kas Filtril jätkata või mitte oli minu jaoks "no-brainer." Kiip läheb esimesel võimalusel registratuuri tagasi.

selle foto tegin nädal hiljem kui sõitsin niite eemaldama