seda fotot pole vist vaja kommenteerida...
Minu esimene triatloniprojekt algas 2019 oktoobris. Kirilli sünnipäeval toimuma pidanud Otepää Ironman jäi kahjuks ära. Me ei lasknud ennast sellest morjendada ning korraldasime ise kohaliku triatloni. Oli kaks osalejat, kellest üks sai disklahvi kuna vigastuse tõttu jättis ujumises osalemata, kuid sellegipoolest lubasime tal rattasõidu ja jooksu kaasa teha juhul kui ta ei mõjuta millegi muu kui oma laserpilguga teise osaleja sooritust.
Pean kiitma oma õpilast, kes kõik treeningud korralikult kaasa tegi ning seetõttu igal alal oma võimekust väga oluliselt parandas. Ei ole kerge teha võistlust, kus kogu aja pead ise endale tempot tegema ning rajal ei ole mitte kedagi püüda. Viimasel alal tuli järjekordne poolmaratoni jooksu rekord. Seda kuuma ilma käes, kes enne oli rattal saadud haamer, lisaks käis meie ainsas joogipunktis iseteenindus, kus me seisime, neelasime geeli, jõime ja kastsime ennast voolikust. Nii päris mitu minutit võis sinna kuluda. Sellises olukorras olles saanud veel enne poole ratta pealt haamri polnud poolmaratoni aeg 1:52 üldse halb.
Kokku kulus kogu soorituse peale mõni minut üle 5:30. Kui võtta arvesse seda, et reaalselt ujus õpilane GPSi järgi üle kahe kilomeetri (arvestades väikest tiiki ja raja kuju, siis pakun et sellest numbrist reaalselt palju rohkem) ning seda, et peale rattal saadud haamri mõjutas meid tugev tuul ning vajadus arvestada kaasliiklejatega ning mitte panna enda elu ja tervist ohtu, siis on seal päris palju ruumi kärbeteks.
Uus katse peaks praeguste plaanide järgi tulema Tallinna võistluse raames viiendal septembril (kui ma nüüd kuupäevaga puusse ei pane). Liina ja Kirill, aitähh teile selle päeva eest, tegite ka mulle selle väga mõnusaks ja meeldejäävaks. Hetked, mille nimel elada...
must ja valge koer lähevad rattale
kuigi ma tõesti ei tahtnud, siis tänu sellele, et need
kohad, mis jooksjatel kipitama võivad hakata hakkasid ka mul
pidin mõned kilomeetrid enne lõppu särgist loobuma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar