Ehitame ta korralikult üles

Nüüd üks päris blogiartikkel ka vahelduseks.

Vahepeal on mult paar korda küsitud, et kas ma blogi ikka pean. Nii ja naa. Üheltpoolt on raske uskuda, et enam väga imesi saab juhtuda. Vanus tuleb peale. Märtsis täitus 40 eluaastat. Olen saanud nende aastate jooksul teha korralikult asju, mida olen tahtnud teha. Olen saavutanud tulemusi, millest olen unistanud, kuid polnud kindel, et sinna jõuan. Üks oluline asi, mis ehk muutunud on ehk natuke edevus. Ei tunne, et pean nii palju jagama ja näitama. Piisab sellest, et paar lähimat inimest teab. Mul on niikuinii jooksugrupp ja üks triatloni individuaaltreenija - nad on piisavalt hästi kursis. Teisalt ei taha ma olla järjekordne elav näide sellest, mis tavaliselt blogidega juhtub. Alustatakse entusiasmiga, kuid siis tuleb vaikne ja kindel blogi surm, asi vajub ära. Kui alustasin kirjutamisega, siis lugesin mitmeid huvitavaid spordiblogisi. Kui paljud on neist täna aktiivsed? Mitte ükski. Kõige rutemini surid need, kus autor võttis eesmärgiks kirjutada midagi iga päev.

Koroona viiruse hirm tekitas mulle uusi võimalusi. Sain hakata kaks korda päevas treenima. Kui hakkan tööle hommikul seitsme ajal (pole janti lastega, mis aja ära kulutaks) ja pakin arvuti kokku õhtul nelja - viie vahel, siis jääb lõuna kanti 1-2 tundi, mida saan mõnusalt treenimiseks ära kasutada.

Hantlid

Veel üks asi, miks see kevad on teisiti. Hakkasin tõsisemalt üldkehalisi jõuharjutusi tegema. Kuna kaasan treeningutele ka Tristanit (nüüd juba 9 aastane) ning tema lemmiktrenn on just jõutrenn, siis olen pidanud seda tegema tihemini kui ühele triatlonimehele mõistlik on. No kui poiss tahab treenida, siis pole talle mõtet "ei!" öelda. Ehk siis vabade raskuste tõstmine, TRX, tasakaalulaud - need on sellel kevadel teemad olnud. Kui just paremini jooksma ei saa, siis rannavorm tuleb ehk ägedam. Ei saa elada 100% ainult enda eesmärkidele. Pealegi räägitakse, et mitmekülgne areng on inimesele parem.

My Fitnesspal

Kui varem on olnud tõsise jälgimise all trenn ja uni, siis üks oluline muutuja, mis sel aastal esimest korda rangele kontrollile allub on toitumine. Miks nii? Mul oli see kaalu jama ja tõsine hirm, kas hooajaks üldse saan mõistlikku võistluskaalu (et mahuks kalipso ja eraldistradi kombinesiooni sisse ikka ära). Muidu ikka jälgin, mida suhu panen, kas ikka on "sporditreenerite liidu" poolt heaks kiidetud? Loomulikult on mul teooria väga tugev, aga mitte kunagi varem ei ole ma viitsinud päriselt toiduaineid kaaluda ja jooksvat päevikut pidada selle kohta kui palju midagi suust sisse läheb. Ühesõnaga kolmest distsipliinist (trenn, uni, toitumine) kaks oli paigas, kolmas vajas timmimist. Viimase õlekõrrega haarasin MyFitnesspalist. Tegin premium konto (1 kuu tasuta) ning otsustasin, et kui kuu aega kasutamist näitab, et sellega on mul võimalik oma eesmärke saavutada, siis pikeneb leping automaatselt aasta võrra (45 EUR). Algkaal 79.1 kg. Esimestel päevadel hakkas kaal ilusti langema 100-200 grammi kaupa. Siis hakkas üles-alla põrkama ning kahe nädala pärast oli pks tagasi algkaalus. Mõtlesin, et viskan selle programmi kus kurat - kustutan ära ja panen konto kinni. Proovisin mõelda kainelt: mis ma olen teinud on see, et ma olen tegelikult peatanud oma kiire kaalutõusu. Kaks nädalat on lühike aeg. Mul on veel 2 nädalat tasuta premiumi, annan programmile veel veidi aega ennast tõestada. Jätkasin täpselt samamoodi, 2 nädalat hiljem kaalusin 2,5 kg vähem. Raha läks üle ning ma olin rahul. Samal ajal tõusid sujuvalt jõu ja kiirusnäitajad. Moraal - anna muutuste tekkeks aega, ära kiirusta, usu oma eesmärkidesse ja tegevustesse. Kui mõistliku aja jooksul ei ole tulemused sobivad, siis saab alati timmida.

Teine oluline asi, mis ma õppisin on see, kui lihtne on üle snäkkida ning kui palju erinevad toiduained energiat sisaldavad. Makrosi jälgin ka, et oleks enam-vähem. Näide: hästi tervislik segu - pähklid ja rosinad. Kui lihtne on mööda minnes võta kausist peotäis ja see nahka panna. Kui oled teinud kolm korda nii päeva jooksul, siis on see 800 kalorit lisaenergiat. 800 kalorit märkamatult - see võib tähendada kuu jooksul kilo allavõtmise asemel kahe lisakilo lisamist puusadele. Jällegi teema, millest võiks väga pikalt heietada. Tänane kaal - 75.2 kg.

Kirill

Kirill on mu triatloni õpilane, kes oli kirjas Otepää Ironman 2020-l. Tegin talle nõustamist ja kavasi - nii pilootprojektina. Kirilli treenimine see on mu loetud teooria, isiklikud kogemused jne kokku. Selle vahega, et Kirilli treeningplaanist jätan ma välja kogu kasutu jura, mis ma ise aastatega enda peal läbi olen teinud. Ehk ei lase tal teha trenne, millest ei ole kasu või mille ainus tagajärg on kurnatus. Lisaks arvestan kõige muuga, mis treeninguid mõjutab (eraelu, vigastused jne). Oma pooliku Ironmani teeb ta ilmselt septembris Tallinnas, kuid juunis plaanime teha võistluse läbi virtuaalselt.

Jälle käpuli

Selle kevade "big thing" on minu jaoks maastikurattasõit. Ilmade paranedes olen seda ilmselt kõige rohkem teinud ja ka kõige rohkem nautinud. Kui peale põletavate lihastega kangutamise on vahepeal ka rõõmufaktor sees, siis ma ei imesta, et just see retsept hästi palju keskealisi mehi kaasa haarab. Vähem pauku põlvedele, mitmekülgsus ja mõnus liikumine looduses. Ei imesta, et just maastikurattamaratonid meil nii populaarsed on.

Praegune statistika ütleb, et umbes iga tuhande maastikuratta kilomeetri kohta tuleb mul üks kukkumine, mille tagajärjel olen vähemalt nädala rattapealt maas olnud. Kas see on normaalne? minumeelest on palju. Kas mu on halb õnn või peaksin olema mõnes kohas ettevaatlikum?

Eelmisel nädalal tegime venna tuttavate või õigemini ta tuttavate-tuttavatega ühe vahva matka. Esimese päeva kilometraaž 110, millest pea poole sõitsin paistes ja valutava parema käega. Põhjuseks Viru raba laudtee. Kõik on muidu tore ja oleks ka turvaline, kui raja servade tagant ei ulatuks mõlemal pool rada välja paksud teravate servadega liiprid. Ütlen kohe ära, et ma natuke kartsin neid või siis selles mõttes, et ma sõitsin laudteel mõeldes, et sinna liipritesse lennata ei tahaks. Ühesõnaga ei olnud päris enesekindel. Juba mõnda aega sõitnud, ei märganud ma vasakul liiga lähedal olevat peenikest mändi. Lenksuga sisse, ratas risti, servast maha ja peakas. Peopesaga maandusin liipri nurka, ülejäänud keha rullus neist eemale. Tulemuseks murdunud piduri link, murdunud meheau ning võimetus jätkata matka järgmisel päeval. Õnneks luud terved, aga sel nädalal maastikuratta trenni ei tee - valus on noh. Filteri sarja esimesest sõidust ikkagi loobuda ei kavatse.

Ratta vigastused vs minu omad. Osad paranevad ise,

teised tahavad raha.

Filter TT

Ikka käisin, kuidagi oli vaja ju esimesele koroonakriisijärgsele jõukatsumisele jõuda. Kuna päev enne võistlust käisin Narva Jõesuus sünnipäevapeol, siis läks õigeks ajaks kogu varustusega Kosele jõudmine nii, et veidi sooja ka teha jõuaks üsna napikalt. Kuigi rada oli mööda veel avamata maanteed, hästi sile ja lihtne, siis tuul keerutas tugevalt. Kord väänas ühelt, siis teiselt küljelt, siis puhus vastu. Pean vist sellisteks olukordadeks madalama esijooksu hankima, et saaks rohkem väntamisele keskenduda.

Üks oluline rattavormi indikaator minu jaoks on see, kas saad naistelt pähe. Tõesti seekord saingi, Marli Liis Mõttus (loodan, et kirjutasin nime õigesti) oli kiirem \\\parandus 14.06.2020 - vabandust, minupoolne eksitus, kontrollisin tulemused üle, ma ei ole kaotanud ühelegi naisele///. Lisaks jäi M40 esikolmik vähemalt minuti kaugusele. Minu keskmine kiirus seekord ametlikult 42 km/h, GPS-i järgi 42.3 km/h. Distants seekord 20 km.

Mõned päevad hiljem lõikasin sügavalt sõrme ning küsimus, kas Filtril jätkata või mitte oli minu jaoks "no-brainer." Kiip läheb esimesel võimalusel registratuuri tagasi.

selle foto tegin nädal hiljem kui sõitsin niite eemaldama