Et järg käest päris ära ei läheks leian, et on mõistlik aeg jälle üks vahekokkuvõte teha. Nagu varem juba kirjutatud, siis kogu kevad ning suve algus möödusid rattatreeningu tähe all. Hakkasin tihemini eraldistardiratast laenutama ning asendiga harjuma. Tundus, et tase ei ole aastatega kukkunud. 100 km sõidud sain aeroobses ilma suure vaevata tehtud ning keskmised kiirused tulid enamuses 35 km/h kanti. Lõikude sõitmisel olid ees ikka pigem 4-ga hakkavad numbrid. Kahjuks võistlustel midagi realiseerida ei jõudnud, kuna hakkas asju juhtuma. Jah tegelesin natuke jooksu ja ujumisega ka, kuid see teine võimalus võeti seoses ujula sulgemisega juulis kah ära. Kuna ma andsin jätkuvalt jooksutreeninguid, siis olin ma sellega paaril korral nädalas ühte- või teistmoodi seotud. Kui kevad ja suve alguse jooksutrennid tähendasid minu jaoks harjutuste ettenäitamist ja raja ääres mölisemist, siis juunis hakkasin ise ka juba vaikselt kaasa töötama. Kõigest sellest nikerdamisest oli vähemalt niipalju kasu, et kui Kaarel triatloniklubist ka meie juurde jooksutrenni lõpuks jõudis (kusagil juulis) sain teada, et mu figuur oli vahepeal oluliselt paranenud. Ilmselt ei olnud tegemist enam selle veebruaris Bahamal tehtud pooleldi vaala pildiga, mis ma 20 juunil siia blogisse postitasin (minge vaadake terviseks).
Omavalitsuste suvemängud 2022
Juuni alguses kohtusime mõnusa seltskonnaga Käärikul, et maha pidada võistlused teiste valdade ja linnade kangemate spordimeeste ja naistega või siis minu puhul meessoost spordiveteranidega. Jah, ma ei võistelnud enam absoluudis, vaid üle 40 vanuses meeste seas. Kuna ma olin lahkes tujus ja tahtsin põnevust, siis otsustasin võtta asjast maksimumi, ehk panin ennast kirja nii rattakrossi, kui ka jooksualadele. Ega mu klubilised Ruslan ja Annikagi kitsimad polnud. Annika otsustas mõlemal päeval hommikust õhtuni staadionil istuda ning kõikvõimalikud tegevused kaasa teha alates jooksmisest kuni kaugushüppe ja kõikvõimalike esemete loopimiseni välja (ma isiklikult nägin teda kuuli ringis ja odaviskesektoris). Ruslan läks sama teed - võtta kergejõustikust maksimum.
Päev hakkas minu jaoks rattal. Formaat oli lihtne - sõita 3,4 km ringil tund aega ja siis veel üks tund lisaks. Enamus rajast oli mururada koos korralike tõusumeetritega. Sisuliselt kogu rada tundus, et oli üks ronimine või siis laskumine, sest tagasi ringi algusesse pidi ju kuidagi saama. Midagi tehnilist minu jaoks seal polnud. Ainsad, mis vajasid veidi keskendumist oli puude siksak, kus osad mehed ikaldusid ning kurviga lõppev mudalaskumine, kus oli vaja mõelda ainult seda, et mis hetkel ja kui palju ma pidurdan. Veel oli pikk laskumine, kus kiirused läksid 50 km/h tuuri, aga see oli natuke rohkem selline julgusproov. Sain aru, et mu ratta pidamine on hea ning kui ma ka kukun, siis lohisen mööda märga muru kuhugi heina sisse või võssa. Luude murdmiseks ei tohiks minna.
Kui soojendus tuli teha vihmaga, siis stardis lõi jälle leitsaku üles. Kohe läks hirmsaks andmiseks (sõitsime absoluudiga koos) ning pulss juba esimeste tõusudega üle 175-e. Niipalju siis targalt alustamisest. Võtsin veidi pöördeid maha ning platseerusin ühe Hawaii dressis ratturi taha (selleks ajaks olid kõik juba laiali rebitud - no polnud lihtsalt tuulessõidu rada). Niipalju sain ennast koguda, et mingil hetkel läksin ette ja ühe katkematu ca 15 min pingutusega tirisin meid kahele eessõitjale järgi. Sellega mu tähesära seal võistlusel sisuliselt kustus. Mõned ringid sõitsin kannatades nendega koos lastes pigem ennast vedada. Säravaimad momendid olid ehk pikkade laskumiste alustamine grupi neljandalt positsioonilt ning nende lõpetamine esimesel. Tõusudel pigem andsin kohti. Mis seal salata olin ilmselt ka seltskonnas suurima gravitatsiooniga. Ühel hetkel sai purakas otsa ning pidin poisid oma teed laskma (tegelikult polnud neist keegi mu otsene konkurent nii et siin polnud mingit vahet). Võistluse viimased 20 minutit kulmineerus paraja piinlemisega paduvihmas - vahepeal oli jälle sadama hakanud. Niipalju sai ennast kokku võetud, et üle ühe koha selles agoonias ei loovutanud konkurentidele. Lõppkoht oli vanuseklassi kuues, mis on tegelikult täitsa Ok. Siinkohal ütleks ma ikkagi seda, et teised veteranratturid on ikka kuradima tugevad, mitte mina ei ole nõrk, kuigi sel hetkel kui Josten Vaidem must tõusul ringiga mööda lendas mõtlesin vastupidist. Lisaks tõi see koht vallale olulisi punkte.
autorit kahjuks ei tea, kuid ilus selge foto Omavalitsuste suvemängude rattakrossist
Edasi viis seiklus ming peale mudaste riiete eemaldamist kergejõustikustaadionile 800 meetrit jooksma.
Kuna rattasõit kestis 1 tund ja 11 minutit ning keskmine pulss oli mul 176, siis võite ette kujutada, kuidas mu jalad ennast tundsid. Tegelikult ei tohiks ma nii pika aja peale sellist pulsinubrit üldse suuta välja anda. Muide sellist numbrit ei saanud ma hiljem kummaski jooksus kätte. Sõime, lobisesime Ruslaniga ning vahepeal vaatasin, kuidas ta kuuli loobib. Vihmane ilm jõudis ennast samuti järelejäänud nädalavahetuseks saunaks kruttida. Esimesel päeval ma ei vaadanud, aga teisel näitas staadioni termomeeter 28-t kraadi. Jooksust mäletan seda, et esimene ring liikusid jalad okeilt ning ringi ajaks tuli 1.08. Kolmandas kurvis sain haamri, lihtsalt jalad ei liikunud ja olid tinarasked. Kuna ma venisin teise ringi juba pooleteise minuti tuuri, siis tuli ajaks ca 2:35 ja koht vist tagantpoolt kolmas. Tegelikult peaks poodiumi ründamiseks olema suuteline minu klassis seda distantsi läbima alla 2:20.
Järgmisel päeval (pärast mõningaid õhtusi lemmikjooke - džinn toonikuga) ei läinud midagi paremaks. Mul olid tõsiselt raske kolme kilomeetri jooksul hoida tempot, mis oleks olnud alla 4 minuti kilomeetri kohta. Lõppresultaat jällegi tagantpoolt kolmas 12 minuti ja kahe sekundiga. Aeg, millest olen varem vähemalt minuti jagu kiirem olnud. Poodiumi ründamiseks oleks vajalik siin 10:30.
Kõigele vaatamata oli ka midagi head. Päeva naelaks ja hingekosutajaks sai mu õpilase Annika hõbemedalit vääriv 400 meetri jooks. Aitähh Annika, et mulle selle kauni hetke tõid! Samuti vajavad äramärkimist vahvad nabapluusid (umbsed ja väikesed numbrivestid, millega me jooksime olles kuuma tõttu enne eemaldanud nende alt oma maikad - jube kahju, et fotosi kuskilt ei saanud). Lisaks toredad hetked mõlemast jooksust, kuidas must jookseb mööda õllekõhuga meesterahvas, kelle puhul pealevaadates ei suudaks elusees uskuda, et ta mulle nüüd pähe teeb. Ehk siis kokkuvõttes läbisin jooksud puhtalt statistirollis. Vähemalt on mul nüüd järgmiseks aastaks selge, mida see vinge miniolümpia endast kujutab, ning mis tasemetel peab sõitma ja jooksma, et oleks võimalik vallale üldse punkte koguda. Nende teadmistega saan järgmiseks aastaks valmistada ette meie jooksjaid ja ka ise õigeid valikuid teha. Viimase asjana tahan tänada Kiili valla spordijuhti Kaupot, kes sellel vingel üritusel osalemise meile võimaldas.
Annika poodiumil vasakul
Tallinna Ironman 70.3 teade
Juuli teisest nädalast toimus mu plaanides korralik muutus. Hakkasin rattasõidu asemel jooksu treenima. Esiteks oli mul peale Käärikut "pepu haige", ehk nn "butthurt" ja see vajas "salvi". Tõesti, esinesin seal jooksus alla igasugust arvestust. Teiseks vigastasid ennast kaks teatejooksjat ning meil oli rattur Helen, kellele me ei olnud vaatamata lubadustele siiani võistkonda loonud / leidnud. Kolmandaks oli mul juba paras siiber eraldistardirattaga "asfaldi neelamisest". Mu mõistus mingil põhjusel ei taha tolereerida treeningblokke (mesotsükleid), mis kestavad üle nelja kuu.
Hakkasin jooksu nö. ehitama nullist. Maht, pikad jooksud, tempojooksud jne. Poolmaraton pole nali, kuhu lendad saiavormiga peale - ehk läheb õnneks. Veel ühte tõehetke poleks ma enam üle elanud. Kolme ja poole nädalaga õnnestus üllatavalt palju ära teha. Ironmanidega nagu ikka - eks nad on kallid. Kindel on see, et inimesele, kes tuleb esimest korda küla mastaabis võistlustelt jätavad nad kustumatu mulje. Ka mulle, kes ma juba kolmandat korda selles programmis rajal annab osalemine hingekosutust ja meelerahu. Vaela tiimi ratturi asemel olin ma nüüd jooksja oma kalli Anneli asemel Maidlatega tiimis "Naabrid hoos", ehk kogu meeskonna mõte jäi täpselt samaks - olime naabritega hoos.
Ironman tracker app oli fantastiline, lubas mul paralleelset jälgida kõikide tuttavate tiimide ja üksiküritajate võistlust ning samuti ennustas ta mulle paariminutise täpsusega, millal ma Marguselt kiibi saan. Jooksu rada oli muidugi omapärane. 21 kilomeetri sissse mahtus paar kilomeetrit kruusa, neli kilomeetrit vanalinna munakive ning paljude väiksemate kõrval neli pikka tõusu. 180 - kraadiseid pöördeid ei hakka ma parem üldse kokku lugema. Kui me paneme sinna juurde tempode vahest tekkinud vajaduse 21 kilomeetrit slaalomit joosta, siis saamegi kokku mitte just rekordit soosiva raja. Mis seal rajal oli? Supermelu, meelelahutus, karjuvad pealtvaatajad, linna- ja maastikuvaated, viimase peal joogipunktid, isegi Vaela Spordiseltsi kisakoor (Margus, Kati, Monika ja Ivo) oli raja strateegilises punktis kohad sisse võtnud. Kuidas mu jooks läks? Arvan, et hästi. Proovisin tabada pingutustastet, millega enam-vähem vastu pean. Kuigi rajaspetsiifikast lähtuvalt kõikusid mu kilomeetritempod hüppeliselt nelja ja 4:40 vahele pidasin pikemas perspektiivis vastu. Suurem väsimus tabas siis, kui 17 km oli läbitud. Siis tuli lihtsalt panna ning vaatamata sellele, et meeletut lõpuspurti ei tulnud ei tulnud ka mingit ärakukkumist. Pealegi on tore jälle vahelduseks võistelda kusagil, kus mitte keegi must mööda ei jooksnud. Ametlik aeg: 1:32:58, Garmini järgi 1:31:50 (rada oli ilmselt tegelikkuses pikem). Ma usun, et kõike arvesse võttes väga hästi. Ja kui ma ütlen teile, et mu jooksev aastane jooksukilometraaž nädala kohta on alla 20 kilomeetri, siis ütlete teie, et mul ikka räigelt vedas, et sellise aja sain.
ei ole higi - vesijahutus hoopis
Naabrid hoos. Kuna võtsin särgi oma vigastatud prouale, siis ei saanud seda
pilditegemiseks selga toppida. Või kui oleks seda teinud, siis oleks foto teema, mitte Naabrid
hoos vaid "härra nabapluus tembutab jälle"
Vaela Spordiseltsi tiim. Suured kummardused Helenile, kes osutus tõeliselt vingeks naiseks. Mõtle
kust sa alustasid ja kuhu sa tänaseks välja jõudsid - ja see on alles algus.
Mõningad analüüsid ka, ehk miinimumprogramm, mis tasemel peaks inimene olema, et Tallinna 70.3 raudmehel saada poodiumile ühes karmimas kategoorias - M40-45. Need ajad peaks olema võimeline tegema võistluse sees, ehk siis eraldi mõned protsendid veelgi kiiremini.
Ujumine: alla 34 minuti
Ratas: alla 2:18
Jooks: alla 1:25
Üks oluline fakt veel lõppu. Kiili vald võitis väikeste valdade arvestuses (esindasin) ning Rae vald võitis suurte valdade arvestuses (olen ka tihedalt seotud).
