Käisin Kõrvemaal jooksmas ning tegin koormustesti

Kõrvemaa kevadjooks

Pühapäeval sai joostud. Kevadised numbrid näitasid, et arvatavasti ma isiklikku rekordit parandada ei suuda. Samas tahtsin kindlasti minna kahel põhjusel: esiteks, et säilitada oma esimese stardigrupi koht juhuks kui ma tahan järgmisel aastal uuesti tulla, teiseks, et saada lõplik vastus oma vormi hetkeseisu kohta. Lisaks veel väike põhjus et sain ABB töötajana (väike reklaam) järjekordselt tasuta osaleda.

Jalad olid küll, ma ei tea miks (olin ju mitu päeva mitte midagi teinud), natuke rasked, aga muidu oli enesetunne enam-vähem Ok. Isegi kui ma hommikul ennast niiväga hästi ei tunne, siis tavaliselt teeb stardieelne adrenaliin kõik korda ja tegigi, ehk väga kurta ei saanud. Mõtlesin, et kui eelmise aasta tulemusele üle minuti ei kaota, siis pole veel midagi hullu. Ilm oli Aprilli lõpu kohta külma võitu (6 kraadi), kuid jooksmiseks täiesti seeditav.

Esimestel kilomeetritel hoidsin teadlikult tagasi ning tänu sellele mindi must väga palju mööda. Mõtlesin, et ilmselt ei saa täna saja hulkagi, tol hetkel oletasin, et olen kuskil 150es. Peale teist kilomeetrit sain aru, et mulle see mäest üles-alla ketramine ei sobi ning arvatavasti on mul homme lihased korralikult haiged. Pole ju üldse ei küngastel ega millelgi muul peale asfaldi trenni teinud. Proovisin mõelda, kuidas ma saaks nii teha, et võimalikult vähe peaks lihaseid pingutama, ehk siis võimalikult lõtvade lihastega jooksmist. Mäkke silkasin nagu vurr hästi lühikeste tippivate sammudega (arvasin, et hoian nii energiat kokku) ning alla lasin vabakäiguga (kohati läks ikka päris kiireks).

Peale seda, kui olin neljanda või viienda kilomeetri kandis asuvast joogipunktist sõõmu spordijooki saanud lükkasin sisse teise käigu. Minek oli parem ning tundus ka üsna kerge (vähemalt talutav). Kerisin väga kiire kadentsiga (kogu jooksu keskmine 188 sammu minutis) nagu väike vurr ja sellisel maastikul toitis selline taktika jube hästi. Järgneva kaheksa kilomeetri jooksul püüdsin mitmeid gruppe (jätsin nad maha) ja üksikuid väsima hakanud kaasjooksjaid. Olin justkui vampiir, kes toitus selgade püüdmisest ning sai iga uue hingega üha võimsamaks. Poole maa pealt vaatasin kella ning olin täpselt eelmise aasta graafikus. 12 kilomeetri peal vaatasin, et eelmise aasta graafikust olin juba ees, jätkuks vaid lõpuni jõudu.

Kuid siis see juhtus - peale 13 kilomeetri posti olin järsku täiesti tühi. Kukkusid järsult nii kiirus kui ka tuju, kiirus oma 20-25 sekundit kilomeetri kohta, tuju veel rohkem. Nojah, selle piiripealse tempo puhul ei tea kunagi kauaks täpselt energiat jätkub, tavaliselt jätkub nii 13-15 kilomeetriks. Selgade püüdmine asendus eesmärgiga elusalt finišini jõuda. "Runner's high'st" sai "runner's low." Õnneks olid ümberkaudsed vastased ka natuke väsinud, nii et ma üle 10 koha kindlasti ei kaotanud, võrreldes oma vähemalt viiekümne kohaga, mille viimase kaheksa kilomeetri jooksul olin omale teeninud polnud see nii suur tagasilöök. Rada sai õnneks enne lõpliku katastroofi saabumist otsa.

Umbes 300 meetrit enne lõppu kuulsin veel hingeldamist kuklas, mõtlesin, et lasen vastase omale kõrvale ja näitan finišisirgel oma võimsat sprinti. Sprinti aga ei tulnud, jalad olid nii tühjad, andsin alla ja lasin lõdva sammuga lõpuni. Lõppaeg 1:07:34 (neto) oli 39 sekundit aeglasem kui eelmisel aastal. Kokkuvõttes midagi hullu ei ole arvestades seda, et mullu käisin vormis mais-juunis ära ja siis kukkusin täiesti põhja. Valhallasse saamiseks ei ole nii tähtis see, kui kiire või tugev ma olin, vaid see, kas ma võitlesin vapralt.  Kui sa ei suuda võita, siis anna vähemalt hea lahing. Pilte minust jooksmas seekord ei ole, sest kõikidel, mis Sportfotos leidub on mind ühe samasuguste riiete ja numbriga lubivalge näoga zombie  vastu vahetatud.

mina ootusärevus enne starti

kutid osalesid ka. Pange tähele Tristani tähendusrikast näoilmet

 selle kohta kui väga talle auhind meeldib

Muide õhtu lõppes tavapärase duatloniga. Kuigi kallas vihma tajtsid poisid ikkagi teha. Seekord osales ka väike (kolmeaastane) Marlon. Ka duatloni auhinnakotid olid seekord korralikud.

Koormustest

Nagu lubasin, siis tegin selle asja ära. Kuna neid blogisi on palju, mis koormustestidest üsna põhjalikult räägivad, siis ei hakka väga pikalt seda kogemust ümber jutustama. Ma tean, et see on mulle huvitav, aga teistele pole. Testisin ennast HealthTests-is, teenus oli väga professionaalne, kiidan. Lühidalt: süda, kops, veri jne on väga heas korras. Hetke rasvaprotsent 13,7 (natuke annaks vast parandada), vee sisaldus 61,5% (kõrge), organitevaheline rasv 4 (väga madal).

Väsitava osa tegin ratta peal, PWC150 ja 170 tulid ilusti üle "Excellenti" piiri. See on siis see, kui võimsalt ma 150 ja 170 südamelöögi juures minutis vändata suudan (oma kehakaalu kohta). 350 w peal tõusis pulss 179-ni (olgu öeldud, et 350 W on 60 pöörde peal oluliselt raskem teha kui 90-ga). Laktaadi läve sain kätte pulsiga 158 lööki minutis. Pulsi taastumine 179 pealt alla 140 minutiga ja siis ca kolme minutiga juba alla 100 - pidi olema kõva sõna.

Vanade probleemide pärast saadeti igaks juhuks gastroenteroloogi juurde lisauuringule.

Vähemalt olen terve ja võin julgelt treenida ja võistelda. Laboritestid on laboritestid, kokkuvõttes loevad ikkagi ainult kohad võistlustel.

Ei suuda võistelda, ei suuda treenida, ei suuda magada - ei suuda lõpetada.

Üsna sarnase pealkirjaga on üks populaarne triatloni raamat. Mina seda lugenud ei ole, samas see mõte sobib väga hästi allolevasse teemasse, mida (jälle?) lahata soovin. Eks see blogi ongi mul rohkem selline treenimise elutee, kus on nii valu kui võlu. Iseenesest väga isekas projekt. Saan tänu blogile tähelepanu (kes meist ei tahaks tähelepanu?) ning annab mulle parema võimaluse tulevikus soovi korral ajas tagasi vaadata, ennast paremini analüüsida ning motiveerida.

Rae valla MV ujumises

Eile toimusid Rae valla lahtised meistrivõistlused ujumises. Kui protokolli vaadata, siis need olid rohkem justkui Fortuna ujumisklubi sisevõistlused. Võistlus ise oli huvitavam, sest inimesi oli rohkem ja seetõttu vahed väiksemad. Pealegi on alati põnevam kui kogu aja on kõrvalraja mees justkui käeulatuses. Olin pooleldi haige, tundsin, et ujusin kehvasti. Hüpe nagu tavaks saanud ebaõnnestus. Kui pead pinnale kerkisid oli Karli kõrvalrajal vaatamata oma aeglasemale stardireageeringule juba pool keha ees. Kuna teadsin, et ta on pigem sprinter, siis mõtlesin, et hoian tagasi, küll ta mulle kahe viimase otsaga vastu tuleb. Prillid olid pooleldi eest, tõmme oli üheltpoolt kuidagi tühi, teisalt ei suutnud ka kadentsi üles kerida. Kaotasin esimese pöördega veel pool kehapikkust (ma peaaegu ei ulatunudki seinani kui pöörasin). Kui viimase sirgeni jõudsime oli Karli juba püüdmatu.

Tulemus: 1:32:69 tähistab küll isiklikku rekordit (eelmise aastaga parandus 6,5 sekundit, 6,5 protsenti). Samas arvan, et kõik mis sealt tuli, oli puhtalt tehnika arvelt. Arvan, et olin nõrgem, aga küllap tehnilisem. Minu nägemuse järgi ujusid teistest treeningkaaslastest oodatust paremini Karli, Kristjan ja Märt, Meriliis ujus umbes sinna auku, mida ma ootasin. Ise olin siis oodatust paar sekundit kehvem. No teisel aastal võiks objektiivselt olla areng ikka 10-15%.

Sellel aastal ma ei olnud küll päris viimane, kuid nagu ma ka treeningkaaslastele enne starti ütlesin on see ka enam-vähem ainuke kord aastas, kus ma enne võistluseid tunnen: "kuhu ma sattunud olen"? No ei ole minu ala, vähemalt mitte veel.

mehed olid seekord kõik ühte patta pandud

Veri

Pärast mitte nii head tulemust Sakus poolmaratonil kiirustasin veretesti andma. Mulle üllatuseks midagi erilist sealt välja ei tulnud. Toon välja siis mõned asjad, mis ei olnud täpselt normi piires.

1. Keskmisest väiksemad punaverelibled, kuid tavapärasest suurem hulk. See on ilmselt mu organismi eripära, suurem punaliblede hulk kompenseerib keskmisest väiksemat suurust. Sama asi tuli välja 5 ja 2 aastat tagasi tehtud testides. Arstid pole seda kunagi kommenteerinud.
2. Lümfotsüüdid üle normi. Jah, olen pidevalt keha põletikunäitajatega hädas. Pakun, et kogu viimase poolaasta jooksul oleks selle näidu mult verd võttes normist kõrgema saanud. Vähemalt nii räägib see, kuidas ma ennast viimasel aastal tundnud olen.
3. Ferritiin normi alampiiri lähedal, D-vitamiin madal. Hakkasin tarvitama nii raua kui D-vitamiini lisandeid. Arsti sõnul peakski Eestis D-vitamiini võtma pea aastaringselt (va päikeseline suvi).

Ehk siis üldiselt üsna hea verepilt ning sealt midagi erilist välja ei tulnud. Kartsin madalat hemoglobiini, aga see näitaja oli normis, ülemise piiri lähedal.

Tänu TrainingPeaksi kasutuselevõtule olen saanud salvestada erinevaid andmeid oma tervisliku seisundi ja võimekuse kohta. Kuna teisipäeval olin peale rasket (tegelikult üldse mitte nii rasket - jooks 3 x 1600 m laktaadilävi + 4 x 200 m kiirelt) trenni koomas, peaaegu oksendasin ja õhtuks olid põletikunäitajad laes (enesetunde järgi sest palavikku ei olnud), siis oligi põhjus ja aeg välja võtta viimase aja statistika.

Kahekümne päeva jooksul kaheteistkümnel olin märkinud oma tervislikuks seisuks kas kergelt haige (kerge iiveldus, kurguvalu) või lihtsalt haige (midagi raskemat). Samas trenne oli selle aja jooksul ära jätnud ainult kolmel-neljal korral. Kui ma spordiga mõni aasta tagasi taasalustasin, siis olin küll väsinud ja haigete lihastega, aga kere oli hea tervise juures. Siinkohal pean nentima: Indrek Tustitil oli õigus: keha peab lollustele vastu poolteist aastat.

Täna (võib olla juba liiga hilja) tunnistan: midagi peab ette võtma. 

Eesmärk: tervekssaamine.

Tegevused:

1. Taktikaline puhkus 2 nädalat. Sellel ja järgmisel nädalal väga madal treeningkoormus.

2. Koormustest järgmisel nädalal. Esimese hooga tuleks välistada südameprobleemid ja koormusastma. Siis tean edasi tegutseda.

3. Vähendasin keskmise ATP 12 tunni pealt 10 peale. Hästi lühidalt tähendab see seda, et treenin keskmiselt ca 2 tundi nädalas vähem.

4. Olen tähele pannud, et ujumistrennid on tänu oma intensiivsusele mulle üsna kirstunaelaks kujunenud, nende keskmine distants läheb 2400 pealt 1600 meetrile. 

5. Kuu aja pärast võtan välja haiguste statistika ja vaatan, kas midagi on paranenud.

6. Võistluste osas - enamik hooaja plaanist on juba ära makstud, seal ei tahaks midagi muuta. Samas võimalik, et mõni võistlus jääb ikkagi tegemata või vähendan plaanitud distantse.
7. Toitumise jälgimine. Kui kulutan vähem, siis tuleb ka vähem tarbida.

Kellel on kogemusi, ideid? Palun kirjutage kommentaaridesse. Kokkuvõttes võimalik, et mu tulemused sellel hooajal võrreldes eelnevaga ei parane. Jooksuvorm on praegu veidi kehvem kui eelmisel aastal samal ajal. Rattavormist saan ülevaate neljandal mail, kui toimub Filteri karikasarja esimene etapp. Ujumisvorm? Noh küllap olen veidi tehnilisem. Praegu tahaks saada lihtsalt terveks.

Parema jala seisukord

Veel üks teema, mille osas olen selgitusi võlgu. Kuna veel lõplikku lahendust pole, siis ei hakka eraldi artiklit kirjutama teemal: "kuidas ma vabanesin plantarfastsiidist," aga etteruttavalt võin öelda, et olukord on palju parem. Väga harva, kui üldse päeva jooksul mingitki märki endast annab. Pühapäeval jooksen Kõrvemaal kindlusega, et see vigastus mind vähemalt ei pidurda. Aga ühega pean küll nõus olema - plantarfastsiit on vastikult tüütu ja pikaajaline vigastus. Loodan, et saan kolme kuuga tervenemisele joone alla tõmmata. Üks arvatavasti väike tagasilöök siiski on. Garmini andmetel just kiires tempos joostes on mul parema jala pinnakontakt umbes 5% pikem kui vasakul. Oletan, et põhjust selles, et parema jala vigastuse all kannatanud pöid on veel nõrgem ning ei "tulista" piisalt teravalt. Eks proovin vähehaaval seda nõrkust parandama hakata.

Aasta siis oli 2015, esimene temposõit Tabasalus

Ajaefektiivsest treeningust - kes on Sami Inkinen?

Enamuse tekstist kirjutasin juba pea kuu aega tagasi valmis, lugesin läbi ja ei pidanud avaldamiskõlblikuks (liiga igavalt kirja pandud). Nii see siis mustandina vedelema jäigi. Täna jõudsin järeldusele, et patt oleks selline huvitavalt intrigeeriv vaatenurk treeningule avaldamata jätta.

Ühel õhtul omaette olles juurdlesin järjekordselt selle üle, miks ma kiiremini ei arene. Viimane tegevus, mida ma jooksu alal viimati praktiseerisin oli sisuliselt Steve Way kopeerimine (viimased 3-4 kuud). Tegin üsna palju mahtu Pfizingeri kava järgi. Võrreldes oma varasemate perioodidega tähendas see seda, et jooksin harvemini, aga palju kilomeetreid korraga (15 km ja rohkem). Isegi tempojooksud oli pikad. Kolm kuud on piisav aeg, et saada aru, kas miski asi minu peal töötab või mitte. Kuigi tunnen, et suudaks justkui kauem kannatada kui joooksen piisavalt aeglaselt ei ole ma grammigi kiiremaks muutunud. Üks põhjus võib olla näiteks selles, et 8 km-pikkune tempolõik on selleks, et seda kiirelt ja hea tehnikaga joosta lihtsalt liiga pikk. Ehk teen korduvalt sama asja, mida ma oskan väsinud lihaste peal. Kaloreid kulutab, vaimu treenib, aga arengut pole. Ka protsess ise on olnud ebamugav - pidev kehv enesetunne ja sellised nädala-paari tagant juhtuvad korralikud ülepingutuse- ja põletikunähud.

Nii vaikselt omaette mõtteid mõlgutades meenus järsku, et olin kuskil aasta tagasi mingist foorumist lugenud paarist raudmehe triatleedist, kes treenivad ca 10 tundi nädalas ning neil on väga head tulemused. Tol ajal tundus nonsenss, aga praegu? Hakkasin siis kiiruga googeldama.

Jõudsin sellise inimese peale nagu Sami Inkinen, mees kes võitnud mitmeid rahvusvahelisi Ironmani võistlusi ning tuli isegi 2011 aastal Havail amatöörides oma vanuseklassis maailmameistriks. Lugesin tema kohta läbi päris mitu artiklit. Ehk siis kokkuvõttes tipptasemel tulemustega raudmees, kelle pikimad treeningnädalad üldse jäävad 10-11 tunni vahele. Tavaline on 5-6 tundi.

Samas minumeelest veel paremini kui Sami Inkinen oma arhailises blogis seda tegi on minimalistliku raudmehetreeningu põhimõtted välja toonud triatlonitreener Robb Wolf. Refereerin siis tema peamisi kandvaid mõtteid kergelt iseenda võtmes.

1. Tee lühikesi ujumistrenne. Intensiivseid, hea tehnikaga. Kogu triatlonitreening annab sulle piisava võhma, et ujumise osa vastu pidada, kiirus on ja energiakulu on kinni tehnikas. Pikal rahulikul ujumisel ei ole mingit erilist efekti paremaks saamise osas. Tõesti, endine tipp ujumissprinter ujub ka pikka maad palju paremini, kui kesmine kogenud triatleet. Pikemat ujumist võiks teha korra nädalas, aga seda ka siis puhanult, intensiivsemalt ja hea tehnikaga.

2. Enamus rattatreeninguid peaks olema sisetingimustes. Tänapäevane tehnika võimaldab sisetingimustes treenida täpselt õigetes võimsusvahemikes ilma ühegi segava tegurita. Piisab kui teha välitingimustes ainult üks pikem rahulik sõit nädalas.

3. Sõida ratast üksi (soovitus triatleetidele, mitte peolotinisõitjatele). Triatlonivõistlustel sõidad niikuinii isolatsioonis. Rahulik grupis tiksumine ei anna triatlonipõhisele rattasõidule palju juurde. Selle aja saab treeningu mõttes midagi muud tehes palju paremini ära kasutada.

4. Ei pikkadele aeglastele jooksudele. Pikimad võiks olla 1.5 - 2 km, võiks sisaldada kiiremaid lõike. Taastumise mõttes on üle 2 tunni jooksud triatleedi treeningus kõige problemaatilisemad ning omavad kogu muule treeningkavale negatiivset mõju.

5. Tee jõutreeningut 1-2 korda nädalas. Tõestatud, et parandab jooksu ja rattasõidu tulemusi ning aitab ära hoida vigastusi. Jõutreening peab olema triatlonitreeningu oluline osa, mitte esimene asi, mis aja puudusel treeningkavast välja visatakse.

6. Taastumise olulisus. Ikka see sama jutt, et treening tekitab stimuluse ning tegelik areng toimub taastudes. Ise hakkasin taastumise ja vormi jälgimiseks hiljuti kasutama TrainingPeaksi. Hinnaguid veel anda ei julge.

7. Toitumisel on sooritusele väga oluline roll. Vajalikud ained õigestes kogustes.

varsti hakkab Filteri temposõit pihta. Illustratsiooniks foto eelmise 

aasta esimeselt vihmaselt Pirita etapilt

Mees, sa ära karda elu!

Laupäeval sai käesoleva aasta võistlushooaeg avatud, osalesin Saku kevadjooksul. Valida oli kolme distantsi vahel (10 km, poolmaraton ja maraton), milledest ma valisin kuldse kesktee, ehk pooliku. Tegelikult võistlesin poolmaratonil elus üldse esimest korda. Ilm oli päris hea, 9-10 kraadi sooja, päikeseline ning ka tuul ei olnud eriti tugev. Viimased ööd magasin hästi, ka lihased olid enam-vähem puhanud. Treeningute põhjal oli ette teada, et mu kiiruslik vorm ei ole eriti kiita, kuid mõistlik oli siiski teha väike katse, mis seisus ma hetkel olen. Lisaks tundus poolmaraton olevat ainuke distants, kus uskusin, et suudan vähemalt isiklikku rekordit parandada. Lootsin, et kui hästi läheb, siis suudan ehk pooleteise tunni piirist jagu saada.

Korraldus oli üldiselt hea, rada oli piisavalt tähistatud (vaatamata sellele, et mu ees jooksev naisterahvas tahtis paar korda valesti minna ei olnud mul endal hetkekski kahtlust, mis suunas jätkata). Kui nuriseda, siis ehk selle üle, et oli ainult üks WC naistele ja üks meestele. Õnneks mul endal seekord selles osas muret polnud, käisin pool tundi enne ära ja rohkem polnud vaja. Ehk ma siis ei tea tegelikult, kas enne starti inimestel WC osas mingit närveldamist üldse oli.

kui soojendusringilt saabusin olid teised juba stardis

ning vallavanem pidas kõnet

Rahvast oli ka täpselt parasjagu, mahtus ilusti soojendust tegema ning esimesel kilomeetril polnud muret ka sellega, et peaks jooksjate vahel hirmsasti slaalomit tegema. Algus tundus hästi kerge, paarisaja meetri pärast vaatasin kella pealt kiirust, nagu ikka kiire, tõmbasin veits pidurit. Alla nelja minuti kilomeetri kohta küpsetan ma ennast kindlasti ära. Üldse peaks ma õppima alguskilomeetritel ennast rohkem tagasi hoidma. Jooks ise oli üsna sündmustevaene. Vaatamata sellele, et arvasin, et ilmselt pean ma osalejate vähesuse tõttu enamus maad üksi jooksma leidsin omale ikkagi kaks kaaslast, kellega enamuse distantsist kulgesime. Rada ise koosnes justkui kolmes enam-vähem sama pikast etapist. Kõigepealt jooksime ca 7 km allatuult mööda väga lauget rada Tallinna poole, siis jooksime vastutuult tagasi ning lõpuks viimased 7 km mööda ja ümber Saku linna, osa mis oli üsnagi künklik. Ehk mida rohkem väsisin, seda raskemaks läks ka rada.

seekord oli selline punt: naiste võitja Klarika Kuusk ees ning minu tagant

paistab väike jupike Alvar Jõgevast, natuke kaugemal on Matthew 

Hyde

Pärast Sakusse tagasijõudmist (ca 15 km pealt) vahel lagunes meie punt ära, naisterahvas liikus natuke eest ära ja teine mees jäi omakorda minust maha. See olukord mind väga ei morjendanud, sest meeste osas polnud eespool ühtegi konkurenti näha. Ca kolm kilomeetrit enne lõppu nägin kurvis tagasi kiigates, et tagantpoolt tulnud Matthew Hyde on Alvar Jõgevast möödunud ja  jõudsalt lähemale jõudnud ning enne lõppu saab ta selle tempoga mind ilmselt kätte. Erinevate distantside segastart mulle mu positsioonist eriti täpset ülevaadet just ei andnud, kuid oletasin, et ju ma hetkel viiendal-kuuendal kohal olen. Kuna poodium oli niikuinii läinud, siis otsustasin, et positsiooni pärast ennast ribadeks ei jookse.

sama rong murrab tuult 15. kilomeetril

lasime tugevamal sool ees rohkem tööd teha

Rita on teinud aastaga korraliku arengu

Ennast tõsiselt kokkuvõttes oleksin ju võinud ca 1-2 km enne lõppu talle signaali anda, et mind püüa on mõttetu. Pool kilomeetrit enne finišit lasingi tal endast mööduda. Tegelikult olin finišis ikka üsna küpse. Kuigi alguses leidsin ennast meestearvestuses protokollist neljandalt kohalt tegi tuska, et ma ikka lõpus selle positsiooni pärast piisavalt ei võidelnud. Pärast korrektuure olin ikkagi õnneks lõppkokkuvõttes viies (ühel mehel oli kiip ilmselt lugemata jätnud), mis tähendas, et kolmas koht jäi niikuinii püüdmatu kahe minuti kaugusele. Aeg 1:30:34 polnud just see, mille üle rõõmust lakke hüpata, aga viimases kolmandikus oli ärakukkumine kahjuks liiga suur (ca poolteist minutit). Ainsal isiklikul tuttaval, kes võistles Rital (Alas-Järv) läks paremini - ta jooksis oma loodetud 50 minuti piiri 10 km distantsil ligi kahe ja poole minutiga üle.

Üks üllatav fakt minu kohta võistlusel oli see, et ma jooksin kogu raja keskmise pulsiga 174 lööki minutis. Seda oli üle 10 löögi rohkem, kui oleksin arvanud. Ehk siis pean oma laktaadiläve üle vaatama ja tsoonid uuesti paika panema.

keskmise kadentsi jaoks vaja rpm kahega korrutada

Kuigi nüüd peale väsitavat jooksu oleksin tahtnud puhata, siis ühiskond tahtis teisiti. Pärast katset ämma Telia neti ühendust korda saada pidin kiirustama oma venna poja Marloni kolme aasta sünnipäevale, mille aftekas lõppes  kell neli hommikul Vabankis. Muidugi mõistlik viis raskest poolmaratonist taastumiseks.

Mis selle pealkirjaga oligi? Noh kui ma õhtul 8-9 rampväsinuna proovisin klubitamisest kõrvale hiilida küsis Kristjan mu käest: "Kas sa tead Üllar Jörbergi laulu: "Mees, sa ära karda elu"!"? Ma teadsin küll seda laulu, ja selle hetkega olig mul otsus õhtu osas tehtud. Noh ja peale Jörbergi oli veel see, et kutsuja oli mu vend ning ma tõesti ei tahtnud, et nad peale juba lõpetatud viski peaks klubis nelja peale kogu broneeritud lauakrediidi lisaks endale sisse kaanima. Mingi hetk laulis Pearu Paulus ja enne magamaminekut oli mul kella järgi uuest päevast juba 8000 sammu tehtud.

Pühapäev tuli raske. 4 tundi und, peavalu ja kahjuks paistis veel päike, mis tähendas, et ma pidin õue oma uusi rattajookse esimest korda testima minema. Ja sellel hetkel kui sain aru, kui paganama väsinud ma olen, olin juba 25 kilomeetri kaugusel kodust ehk kogu tee tagasi tuli ka veel vändata. Aga kodus ka ei saanud puhata, siis pidin lastele duatlonit korraldama. See duatlon tähendas siis ka mulle korralikku edasi - tagasi jooksmist. Kõigepealt jooksin tähiseks, kust poisid jooksul peavad tagasi pöörama. Siis starti, et Tristan rattaga minema aidata (teised said õnneks ise hakkama), siis Tristanit tagasipöördele aitama ja lõpuks jälle viimase jooksuetapi tagasipöörde postiks. Ja siis, siis tahtsid nad seda uuesti teha.

kodukootud duatloni esikolmik: Hans-Kristjan, Revor ja Tristan

Kokkuvõttes, kui elu pakub võimalusi, siis tuleb need vastu võtta. Siis veel seda, et olge ise oma lastele eeskujuks. Ma vaatan siin Tristani, venna- ja õepoja järgi ning nende arvates on ilgelt lahe kui nad saavad triatloni või duatloni võistlust mängida ning see paneb nad jube hästi füüsiliselt liigutama. Tänapäeval on lastel pulss lakke saada vanemate jaoks juba väga suur väljakutse, nii et olgem ikka ise eeskujuks. Siis veel seda, et erinevalt sellest, mida foorumites kirjutatakse ei ole tegelikult 90mm esijooksu tuule käes raske valitseda.