pühapäev, 20. detsember 2015

Mis seis on? Ehk sürrealistlik lahendus Vana Aasta jooksul

Kerisin siin oma postitusi. Avastasin, et enda kohta ei ole mul pikka aega ühtegi positiivset postitust olnud. Olen Annelit kiitnud, venda kiitnud, aga minu enda viimane normaalne võistlus pärineb alles augusti keskelt.

Täna oli suhteliselt hea jooksu ilm, läksin siis positiivsete mõtetega Aastalõpu maratonile, et oma sportlik teine poolaasta päästa. Viimased kaks nädalat tegin ainult kergeid jookse ning kogusin energiat. Kõik näitajad ennustasid väga head vormi. Oma viimasel 28km lindil tehtud tempotestil kaks nädalat tagasi olin täpselt sama pulsi juures 14 sekundit kilomeetri kohta kiirem kui eelmisel aastal. Ka rahulik jooks oli madala pulsi kohta üllataval hea kiirusega. Eks ma olin küll veidi kahtlev, kas ikka maratonidistantsi ilusti vastu pean. Otsustasin siiski proovida. Oli vaja teada, mis olukorras ma olen. Isegi kui olukord on halb, siis saan selle kohta vähemalt teada.

Isegi Anneli, kes oli parajalt üleväsinud otsustas ootamatult kaasa tulla plaaniga maratonidistants läbida. Rocca Al Mares autost väljudes kostitas meid kõva vihm. Otsustasin oma õhukese liibuva särgi veidi paksema vastu välja vahetada. Rahvast oli palju ning vaevu jõudsime oma registreerimis- ja WC järjekorrad ära oodata, kui oli vaja juba starti minna. Ilm oli selleks hetkeks vaikseks jäänud ning hakkasin oma särgivahetust kahetsema. Mul oli juba seistes piisavalt soe, ilmselt läheb praadimiseks. Igaks juhuks mainin veel ära, et maratoni formaat oli joosta viis 8,4 km pikkust ringi.

Algus läks vastu tuult kerge tõusuga. Liikusin umbes 4:25 kilomeetri kohta tempos. Teisest kilomeetrist veidi kiirendasin alla 4:15 peale, et proovida olukorda, kas kolme tunni piir alistada oleks reaalne. Peale neljandat kilomeetrit sain aru, et 4:15 on natuke liiga punnitamine ning tempo ei tundu enam kruiisimisena. Läksin turvalise 4:25 peale ning lihtsalt jälgisin, et ükski kilomeeter üle 4:30 ei langeks. Hakkasin vaikselt otsima inimesi, kellega koos joosta, aga täielik tühjus. Ilmselt ei alusta keegi 3:03 maratoni tempos, lähevad pigem kas kindlalt 3:15 peale või katsetavad alla kolme tunni jooksu. Magu kergelt valutas. Jooksin ühest tiimikast mööda. Uuris, mis tempos jooksen. Mäletan veel ennast rääkimas, et pulsi ja lihaste olukord on mul väga hea, aga kõht teeb muret ning kui midagi erilist ei juhtu, siis praegu liigun 3:03-3:05 tempos.  Ringi lõpus viskasin raja kõrvale oma mütsi ja kindad, mida juba pikemat aega olin käes kandnud. Veider, aga jooksen 20. detsembril ilma mütsi ja kinnasteta.

Teisel ringil umbes kümnendal kilomeetril tundsin, et kõht enam ei häiri ning enesetunne oli ka päris hea. Püüdsin mitu tiimi kinni (tiimid jooksid viis vahetust - iga üks ühe ringi), minust mööduti tollel ringil tiimi poolt vaid korra. Tuli kergelt allamäge lõik ning kell näitas esimest korda kilomeetri ajaks 4:10, Kõht ei seganud, enesetunne oli super. Teisest ringist mäletan veel niipalju, et nägin Kiili Gümnaasiumi tiimi tuttavat tütarlast, seda, et maratoonareid praktiliselt ei olnud. Tempo ja enesetunne olid head - kruiisisin. Vahepeal sadas alla padukas. Mulle see meeldis, vähemalt ei praadinud enam oma liibuvas termosärgis. Veel oli üks pika patsiga brünett minust suure osa teisest ringist eespool, algul umbes 100, pärast 50 meetri kaugusel. Arvasin, et küllap naiste esimene ning võtan vahe kolmandal ringil kinni, oleks kellegagi koos joosta. Ei olnudki, hoopis petlikult oranži vestiga tiimikas oli, kes ringi lõpus ennast välja vahetas. Kuigi ma seda siis ei teadnud, olin tol hetkel veel "naistest" esimene.

Kolmanda ringi alguses püüdsin veel tiime, kui miski hetk hakkasin aduma, et äkki täna ei olegi minu päev. Esiteks hakkas parema jala päkaalune kergelt valu tegema ning teiseks tundsin säärtes kerget ebamugavust. Võtsin ette plaani C - poolmaratoni jooksen alla 4:30/km tempos ning kui pärast seda lasen lõpuni ca 4:40-ga tuleb ikkagi päris Ok lõpuaeg. Poolmaratoni aja kohta sain niipalju aru, et ta veidi alla 1:33 tuli.

 Kolmanda ringi lõpupoole hakkas päka valu üsna väljakannatamatuks muutuma. Proovisin muuta tehnikat, et pigem täistallale maanduda. See ei tundunud jälle säärtele meeldivat. Oma õnneks või õnnetuseks jõudsin juba kolmanda ringi lõpuks Annelile ringiga järgi. Kuna mul oli nüüd võimalus talle teatada oma katkestamisest ja seega informeerimise mure, et mis must rajal sai lahenduse, siis viskasingi pillid kotti ning teatasin korraldajatele oma plaanist.

Emotsionaalselt väga raske otsus, aga viimased 17 km oleks olnud ilmselt kannatamiseks liga pikk maa. Kartsin, et lõhun oma paremas jalas midagi ära ning pigem võtan tänast võistlust korraliku tempotrennina ning lõpetan õigel ajal. Arvan kokkuvõttes, et tegin õige otsuse. Ei tea mis oleks juhtunud. Võib olla oleks ennast korralikult ära lõhkunud. Arvan, et ka kõige parema stsenaariumi puhul oleks ma oma isiklikku rekordit vaid viie minuti jagu parandanud, aga mis hinnaga? Kokkuvõttes jooksin ju 25,32 kilomeetrit ajaga (1:53:20 ), mida ei pea häbenema. Muide, kes Stamina lehelt tulemusi vaatavad, siis ma ei jooksnud neljandat ringi. Keegi ilmselt jalutas tund aega peale mu lõpetamist mu ära antud kiibiga väravast läbi.

Ootasin tunnikese veel Annelit. Siis jooksin talle neljanda ringi seltsiks ning ka tema oli selleks hetkeks "tehtud". Sama võistlus ning meie mõlema poolt elu esimene katkestamine. Me oleme hingesugulased ja teeme kõike koos. Hinges oli kurb, aga nüüd siin laua taga mõtlen, et oli jälle õige otsus. Jalad on terved ning saan järgmisel nädalal treenima hakata. Mul on ju 4 maratoni juba joostud, täiesti väljakannatatav isiklik rekord ning ma usun, et 2016 aastal korraldatakse mõni maraton ikka, kust ma osa võtta saan. Nüüd aga keskendun kolm kuud peamiselt ujumisele ning siis vaatan edasi. Juba ette võin öelda, et see ala on mul sellel aastal palju parem. Kui ma varem ei kirjuta, siis soovin kõikidele, kes mu blogi loevad häid jõule, lisaks head libisemist vees, võimsat rattajalga ning kergust jooksus 2016 aastal!

vähemalt ei jäänud see küsimus seekord kedagi kummitama

Väsinud Anneli jäi Clay Kuehl'i fotosilma ette









kolmapäev, 16. detsember 2015

Honolulu - esimene maraton teispool maakera läbi mu venna silmade

Pea paar kuud möödas sellest kui oma venda Kristjanit nägin. Tänu ühele traagilisele sündmusele on Kristjani pere mõnus kuuajane puhkusereis muutunud juba pooleteise kuu pikkuseks kannatuste ja ootuste rajaks. Nimelt tänu terviseprobleemile on Hans-Kristjan, keda olen oma blogis ka varem põgusalt kajastanud olnud sunnitud juba pikemat aega Honolulu haiglas veetma. Kes teab, kas nad sellel aastal kodumaa pinnale jõuavadki.

Selleks, et üksluiseks kujunenud argipäeva natuke vaheldust tuua otsustas Kristjan (või otsustas seda tema kaasa) ootamatult maratoni proovida. Kuna ta saatis ka mulle lühikese vahva jutu oma maratoni kogemusest, siis palusin võimalust seda oma blogis kajastada. Siit ta enam-vähem muutmata kujul tulebki.

Kristjani kirjutatud osa:
Mõtlesin, et nüüd, kui jalad jälle kandma on hakanud, võin natuke sellest maratoniasjast ka sulle kirjutada. Ei olnud plaanis mul seda sugugi teha, aga asjaolud langesid kokku: - olime maratoni ajal Honolulus, Markus ja Karl aitasid lapsi valvata ning Liina lihtsalt pani mind kirja. Ja millal veel tekib võimalus teha läbi Honolulu maraton - kes seda teab?

Olukorrast tulenevalt olin maratonile eelneva kuu jooksul teinud ainult ühe jooksu ja sellegi koos Marloniga (käru lükates). Treeningule seega rõhku pannud ei olnud ja vaimsed pinged on olnud päris suured. Veel kohutas mind kuuajase haiglaeluga tekkinud stabiilne unevõlg ja ebaregulaarne uni. Aga soov oli seda teha ikkagi Hansu nimel ja pühendada see talle tema kannatuste tähistamiseks.

Aga maratonist pisut. Õhtul enne maratoni otsustasin endale jooksutossud osta. Vanad olid läbi, rasked ja mõeldud maastikujooksuks. Võtsin maratoni expolt kõige odavamad tossud, mis enam-vähem olid (Asics NoosaFast vist kui ei eksi) ja jäin rahule. Ülikerged ja mul ei olnud enam mitte ühtegi villi ega vaevust labajalgadel.
Eelneval õhtul mõtlesin, et millist aega võiksin minna püüdma. Ei ole just palju tuttavaid, kes oleks esimese maratoni kohe alla 4 tunni jooksnud (või kes üldse on jooksnud). Lugesin infot maratoni kohta ja sain teada, et rekordeid siin ei joosta (liiga kuum ja mõned rasked tõusud). Aga kui kõrgeid sihte ei sea, siis ei tule ka saavutusi. Mõtlesin ise, et kui jooksen alla 4 tunni, annan endale hindeks 5, 4:00-4:15 - 4, 4:15-4:30 - 3 ja kõik sealt edasi oleks 2. Enesekindlust lisas pisut suve lõpus joostud krossijooks 6km keskmise ajaga 4:20/km.
Hommikul oli äratus kell 3. Sõin putru (enne olin eelmisel päeval 4 portsu pastat söönud) ja varsti viskas Maku mind starti (start oli planeeritud 5:00 ja kohal olin 40 mintsa varem). Rahvast oli palju (stardijoone ületas rohkem kui 22000 maratonihunti). Start oli küll jagatud eeldatava aja järgi tsoonidesse, aga hiljem tundus, et keegi nendest suurt kinni ei pidanud, sest mulle jäi ikka tohutult aeglaseid ette, kuigi sättisin ennast 3-4 tundi jooksjate grupi keskele.

Start käis ja juba seisiski terve kari Jaapanlasi jalus (kusjuures neist paljud olid isegi 2:00 - 3:00 grupis) ja filmisid ilutulestikku. Kui lõpuks stardijoonelt üle sain oli juba üle 2 minuti stardipagust.

Eks ma olin ka arvutanud, et pean jooksma terve raja 5:40 tempos ja Garminist oli siin suur abi. Pärast esimest kilomeetrit tundus, et 4:00 jääb püüdmatuks, sest kaotust tuli juba palju. Pealegi piiksusid minu kella kilomeetrid enne ametlikke kilomeetrite märke (sest ilmselgelt ei saanud mina läbida teekonda kõige lühemat teed pidi). Pulssi olin planeerinud 156-160 kanti, aga sellega oleks tempo lootusetult aeglane olnud ja pidin kõrgemaga jooksma. Tunne oli samas OK 170+ pulsiga jookstes, aga oli hirm, et nii lõpuni vastu ei pea. Alates 3. kilomeetrist hakkasingi jooksma juba tempost paremini ja tagasi võtma alguses kaotatud sekundeid. Tempot päris tõena võtta ei saanud, kuna nagu mainisin, tuli 1km raja läbimiseks joosta pisut rohkem. 

Sealt edasi üritasin saada edumaad lõpu ees (kui tempo peaks raugema). Kuni 10 km oli OK, aga siis tulid esimesed tõusud. Ja sealt edasi oli põhimõtteliselt kogu rada ühes taktis. Hammaste ja kogu vaimuga hoida ennast tempos (oodates kogu aeg, millal ma seda enam ei jaksa). Ühel hetkel sain aru, et 4:00 on suhteline mõiste. Kas 4:00 kella gps järgi Maraton. 4:00 maraton puhast aega, või 4:00 ametliku kella järgi. Iga plaan järgnevast ambitsioonikam. Krt tahaks ikka kõige kõrgemat sihti saada. Nagu tempost näha, siis päris ära ei kukkunud. Väga raskeks läks umbes 5km enne lõppu, kui tuli jälle korralik mägi ära võtta (38m kõrguste vahet). Halvim km aeg tuli ikkagi 6:17, mis on väga OK.

Kui minna oli veel 1km, oli selge, et kõik eesmärgid saavad täidetud. Ametlik lõpuaeg tuli 3:56:01, distants Garmini järgi 42,85km, poolmaratoni aeg 1:52:53.

Jalad on nüüd juba taas enam-vähem, aga 4 tundi keskmist pulssi 176 ja maksimumi 189 oli ikka karm. Igas lehes kirjutati, et tingimused olid see aasta karmid  - palavus ja niiske õhk.
Loodan, et enam mul ei tule elus ette olukorda, kus oleks taas selline põhjus selliseks katsumuseks.

Lisaks Hans-Kristjanile tahaksin oma esimese maratoni pühendada oma kallile abikaasale Liinale, kes on mind jooksu juurde toonud, liikuma innustanud ning minu võimetesse minust enesest alati palju rohkem uskunud. Selle maratoni läbimisel oli 75% sinu osa ja heal juhul 25% minu.

Mahalo ja Aloha!

Kristjan

hipiliku olemisega peakangelane ise

Janar:
Ma olin Kristjani maratoni otsuse peale üsna üllatunud teades, et ta kavatseb seda teha sisuliselt ainult jalutuskäikude pealt. Kuskil poole võistuse pealt hakkasin Kristjani jooksu aegasi lives jälgima. Iga viie kilomeetri pealt oli ajavõtt. Peale 25ndat kilomeetrit hakkasin vaikselt ärakukkumist ootama. Tuli 30, 35 ja 40 kilomeeter ning vaheajad püsisid samas tempos kui valatud. Mäletan, et ise kustusin 2012 aastal Tallinna Maratonil ikka täielikult ära. Alla 4 tunni ajast sellise seisu pealt olin ikka tõsiselt üllatunud. Nüüd siis oleme mina ja mu vend ning meie mõlema naised maratonijooksu ära teinud. Huvitav palju veel selliseid on? Ilmselt rohkem kui kolmikutest rahvusvahelisel tasemel jooksjaid, aga ikkagi.


Veel mõned pildid päevakangelasest, aga nüüd juba
peale finišeerumist.

Kui neid pilte vaatan, siis ainult särgi pärast tasus seda teha :)



.

neljapäev, 24. september 2015

Sellest, kuidas FIRST ei ole ikka päris õige asi ning sügis on jooksu aeg

Peale vahele jäänud Tallinna Maratoni hakkasin jälle sörkima. Kuna tänu maratoni teiperile ja vigastustele olin plaanitust varem puhkama asunud (keskmiselt 5 tundi liigutamist nädalas kolme nädala jooksul), siis otsustasin oma puhkuse natuke varem ära katkestada. Kolme tunni piir maratonis on mul siiani alistamata. See sügis peab tulema jooksusügis.

Eelmisel korral kirjutasin sellest, kuidas ma olin omale valinud treeningkavaks FIRST (Furman Institute of Running and Scientific Training) meetodi. Panin oma kiirused Garmini süsteemis paika ning otsustasin siis prooviks esimese lõigutrenni ära teha. Kava nägi ette, et jooksen 3 korda 1600 meetrit kiirusega 3:34 minutit kilomeetri kohta. Tundus kahtlaselt ambitsioonikas, aga kui kava nii ütleb, siis peab nii tegema. Peale kahekilomeetrist soojendust läkski intervall käima. Kohe oli tunne, et selle tempoga pole ma mitte intervalltreeningut tegemas, vaid justkui kuskil 1500 meetri jooksus võidu ajamas, aga punnitasin. Veidi üle 600 meetri ning kell hakkas käel plärinaga märku andma - olin tempost maha jäänud. Proovisin, aga ei suutnud seda hoida, jalalihased olid liiga suures hapnikuvõlas. Kukkumine oli nii karm, et lõigu keskmine tuli 4:01 (hoidsin natuke varu teisteks intervallideks ka). Teine lõik läks täpselt samamoodi nagu esimene. Jälle 600 meetrit tempos ning lõpuks keskmine 3:59. Kolmandast lõigust ei taha rääkidagi.

Jah, ma ei teinud seda treeningut küll puhanult, aga vormiga, mida oleks olnud vaja ainuüksi treeningu läbimiseks oleks saanud vabalt omale uue 5 km rekordi joosta. Ma ju treenin selleks, et hästi võistelda, mitte vastupidi, rekordid joostakse ikka võistlustel. Rääkisin tööl asjast Kaarel Barinovile, kes on must pea paar minutit kiirem 10 km jooksus. Tema arvamus oli samuti, et ette antud intervallid on ebaloogiliselt kiired. Tema treener pole teda kunagi pannud nii pikki lõike nii kiirelt jooksma ning et sedasi jätkates saan ma omale varsti vigastuse. Pean nentima, et sisimas olin nõus. Kontrollisin igaks juhuks raamatust üle, ega ma midagi valesti pole arvutanud - ei, kõik korrektne. Pärast sellist kogemust sisuliselt "lendas FIRST treeningplaan aknast välja." Mis mõttes ma alustan uut treeningplaani anaeroobsete 1,6 km lõikudega? Võtsin uuesti raamatud ette. Siin on väga hea link tuntuimate treeningplaanide omavahelisele võrdlusele. Lugesin läbi esimest korda Hanson-Brooks meetodi (äkki leian midagi uut - ei leidnud), võtsin ette uuesti Jack Daniel's Running Formula. Hansoni meetod oli muidu Ok, aga isegi advanced plaan sisaldas minu jaoks liiga vähe jooksukilomeetreid. Olen läinud distantsiusku. Mu sisetunne ütleb, et umbes 100 km regulaarset jooksmist nädalas võiks tagada kolme tunni alistamise. Paljudel läheks kindlasti lihtsamini, aga ma olen jooksmises andetu ja pean rohkem tööd tegema. Danielsi Gold Elite plan'ist avastasin, et näiteks esimeses treeningus peaks ma jooksma 10 x 400 meetrit 3:41 tempos. See kõlas igal juhul palju mõistlikum kui FIRSTI kiiremad neli korda pikemad lõigud. Ehk siis üsna alguses köitis oma lihtsuse ja loogiliseusega just Gold Elite plan. Selline üleüldine pikamaajooksu kava, mis sobib kõikidel distantsidel võistlemiseks viiest kilomeetrist kuni maratonini.

Avastasin üsna hästi kirjutatud artikli, mis mu kahtlusi FIRST plaani osas veelgi suurendas, samal ajal tõstes enesekindlust plaanist loobumise osas. Ma ei hakka viidatud artikleid ümber jutustama, aga üldjuhul on asi lihtne. Treenides võistluseks, millest ma üle 99% läbin aeroobselt ei ole mõtet teha suurt hulka trenne anaeroobselt. Jah, kiirust teritada on vaja, aga piisavalt harva ja mõistlikult, et mitte ennast täielikult välja kurnata. Veel üks kurioosne näide FIRST kavast: 32 kilomeetrist pikk jooks tempoga 4:40 /km. Kui kaua ma sellisest treeningut taastun? Arvan, et üsna kaua, piisavalt kaua, et ta mõju ei saa lihtsalt parem olla kui sörkida 25 km rahulikult 5 minuti tempos ja homme jälle vormis olla. Ei ole erilist vahet kas treenida Hanson-Brooks, Danielsi, Keith Andersoni või Pfizingeri kavade järgi. Üldjuhul on nad kõik sarnaselt üles ehitatud ning pigem on asi selles, kellele, mis paremini sobib. Mõni areneb paremini palju aeglaselt joostes, teise keha panevad arenema just kiirustreeningud.

Lõplik valik osutus Danielsi maratoni 2Q meetodi kasuks (4-nädalased tsüklid). Nädalas on kaks kvaliteettreeningut, mis on pikemad ja kiiremad. Kuna ühe päeva teen jooksuvabaks, siis on minu ülesanne lihtsalt välja mõelda, kuidas ma muudel päevadel rahulikus tempos keskmiselt 15 km jooksen. Võin teha osad päevad kahes osas, 1-2 korral nädalas peaks lisaks veel jooksma lühikesi kiirendusi. Muide, kel meetodi vastu rohkem huvi ning viitsib väga põhjalikult süveneda ja arvutada, siis Daniel's Running Formula elektrooniline versioon on hetkel Amazonist saadaval vaid 10 dollari eest. Tänasest on mul käimas Garmin Connectis challenge 400 kilomeetrit 30 päevaga. Eks annan teada, kas sai tehtud ja kui palju ma selle kuuga paremaks muutusin.


kuna midagi uut pole, siis üks ilus foto kevadest

pühapäev, 13. september 2015

Anneli hurraa!!!

Täna ma käisin Tallinna Maratonil. Vahva võistlus oli, nagu alati. Massiliselt inimesi, kõik see melu jne. Kokku olin seal üle viie tunni. Kantseldasin lapsi, kandsin riideid ja geele, elasin kaasa jooksjatele ning kirsina tordil kaotasin oma 7-aastase vennapoja ära, kelle üks paar õnneks Estonia teatri eest leidis.

Valus oli, hingel oli valus. Kohe alguses kui nägin kõiki neid inimesi soojendust tegemas, wc-järjekorras seismas, stardikoridoridesse pugemas täis eufooriat, ärevust, ootust. Siis oli veelkord valus, kui tuttavad küsisid miks ma ei osale või mis mu aeg oli. Kolmandat korda oli valus kui vaatasin protokolli. Mitmed inimesed, keda eelmisel aastal erinevatel jooksuvõistlustel olin võitnud jooksid täna alla kolme tunni või sinna väga lähedale.

Anneli ei uskunud lõpuni, et ta seda suudab. Oli ta ju sisuliselt tänu minu ajupesule ennast kirja pannud. Nii nagu omal ajal poolmaratonil ja triatlonil nii oli ta täna tänu mu libedale keelele ja teravale meelele maratonidistantsi stardis. Soovitasin Annelil võtta ennast 4;15 grupi sappa ning mitte mingil juhul esimesel ringil neist kiiremini joosta. Kuigi arvasin, et reaalsem oleks talle ehk 4:30 tempo, siis jättis talle 4:15 grupp piisavalt ärakukkumisruumi ka teiseks ringiks. Peale starti sõitsime Meriväljale tagasipöörde juurde. Seal midagi huvitavat veel vaadata ei olnud. Jooksid ju kõik vastavalt oma plaanile ning ka Anneli oli piinlikult tempomeistri taga peidus. Tegelikult nägin teda juba enne kui jooksjatest Pirita teel mööda sõitsin. Olen selle paari aastaga õppinud teda kuidagi eriti hästi jooksjate seast ära tundma. Peale viimase koha mehe nägemist ei läinudki kaua, kui juba olid esimesed Aafrika mehed uue ringiga 30 kilomeetri peale jõudnud.

Pärast üsna pikka ootamist jõudis 4:15 grupp ka kohale, aga Annelit nende seas ei olnud. Hüppasin kiirelt netti, et näha, kas ta ikka poolmaratoni ajavõtust läbi sai. Sai, ajaga 2:06, järelikult on see grupp oma plaanitavast ajast kiiremini jooksnud. palju ei olnudki vaja oodata kui Anneli rõõmsalt naeratus näol meile vastu jooksis. Ma näen tavaliselt selles etapis palju halvem välja. Edasi sõitsime siis kiiresti finišisse. 10 km jooks oli varsti algamas ning rahvast oli meeletult. Parkisime siis mina ja kaks last ennast Tõnismäe laskumise lõppu. Nagu ikka tundsin vaikselt muret - ega ta omale liiga ei teinud. Meie juurest oli veidi üle 100 meetri lõpuni. üks naine kukkus kokku, ajas ennast püsti, jalad ei kandnud ja kukkus jälle. Paar inimest läks ligi, varsti olid ka meedikud platsis ning patsient veeti kanderaamil minema. Ainult närused 100 meetrit. Nad oleks võinud ta selleks vahemaaks üles turgutada oleks inimene vähemalt medali kaela ja aja protokolli saanud. Anneli tuli ka, aga mitte kanderaamil ja kustunud pilguga, vaid rõõmus naeratus näol ja täiesti adekvaatne.

Aeg 4:30:33 ja koht 1434. Kuigi tal tempo teisel ringil langes tõstis ta isegi 10 võrra oma kohta. Isegi päeva ülejäänud pooles oli väga kõbus, jalutas lastega, koristas - üldse mitte selline koomakott nagu mina tavaliselt peale võistlust olen. Väga tubli! Ma usun, et tal oleks ultrajooksule annet, igiliikur nagu ta on. Ärge talle öelge, muidu teda kodus enam ei näegi, muudkui jookseb. Mida veel? Kuulume me nüüd ametlikult haruldasse klubisse kuhu kuuluvad ainult need, kus nii mees kui naine on maratoonarid.

Mis ma ise teen? Jalg ei valuta, varsti saan joosta. Hakkan vaikselt ehitama. Kui on hea pehme talv, siis äkki teen mõne pikema nii umbes 42 km või paarsada meetrit pikema võistluse. Ega muud pole, nüüd peab külvama hakkama, küll tuleb ka lõikuspäev. Ei tea millal, aga tuleb, kindlalt tuleb. Ehk back to basics, baby steps jne. Selle sügise jooksutreeningu metoodika või koolkond on FIRST (kes tahab googeldada). Vb mingi hetk kirjutan sellest, aga eks ma valisin kõikide tuntud koolkondade vahelt ning tundus kõige enam sobivat. Veel olid kaalukausil Pfizingeri Advanced Marathoning ning Danielsi Elite. Keith Andersoni, Hal Highdoni jne praakisin kohe välja. Aga praegu hoian madalat profiili, pean ennast järgmisele levelile töötama.

All mõned fotod päevakangelasest.







esmaspäev, 7. september 2015

Hooaja järsk lõpp pluss kokkuvõte

On pühapäev 6. september 2015. 15 kraadi sooja, päikesepaiste, kerge tuuleiil - ideaalne jooksuilm. Olen jalga tõmmanud oma ikka veel peaaegu uue väljanägemisega Glide Boost seitsmed selleks, et katsetada plaanitavat maratonitempot ja pulssi. Väänatud jalg annab osade liigutustega veel kergelt tunda, kuid jooksmist see ei sega. Esimesed kaks kilomeetrit jooksen soojenduseks ca 140 löögise pulsiga, siis tõstan kiiruse maratonitempo peale plaanides seda hoida 12 kilomeetrit, et siis veel kaks viimast lõpus rahulikult võtta. Jookusringi olen valinud spetsiaalselt tasasema ning kõikides ebatasasemates lõikudes jälgin hoolsalt maapinda. Tõstan kiiruse 4:35 min/km peale. Tundub mugav, kuid pulss on üllatuslikult kõrge - 158 lööki minutis. Peale esimest kiiremat kilomeetrit keha harjub ning kiirus tõuseb kuni jääb pidama 4:25 peale, pulss ei muutu. Tunnen ennast hästi, kui mõni harv nõrk valuaisting jalas välja arvata, siis justkui hõljuks maapinna kohal. Kõik tundub liiga ideaalne: kohisev mets, looduse lõhnad, üksikud linnuhäälsed hõiked. Langen vaikselt mõtetesse kui äkki: karjatus - minu enda suust! Jooks jääb pooleli, lonkan koju kurva tõdemusega - sellel aastal jääb Tallinna Maraton minu jaoks jooksjana ära. Kuigi ma väga tahan oma juubelijooksu (viies maraton, kolmekümne viiendal eluaastal) teha, siis peab ühel hetkel reaalsusega silmitsi seisma. Arvan, et sellest loobumine selle asemel, et nädala algul haige jalaga uuesti katsetama hakata on parim otsus, mille ma peale jooksmisega alustamist 2012 aastal vastu võtnud olen. Võistlushooaeg on selleks korraks läbi, ehk on aeg kokkuvõtteid teha.

vigane ja väsinud - see püss praegu enam pauku ei tee.
Foto Marathon100 lehelt.

Jooks

Hooaeg hakkas paljulubavalt. Kohe esimese hooga vaatamata mitte just kergele rajale ning ebasoodsale ilmale sai Nõmme maanteejooksul hoobilt täidetud 5 km eesmärk 18:59. Järgmisena jooksin kõrvemaal minu jaoks väga raskel maastikurajal korraliku aja ja tulemuse. Edasi mai alguses Viimsis, samuti ebatasasel rajal, tuulise ilmaga, 10 km, ajaga 39:06. Olin üsna kindel, et eesmärk 38:30 on vaid vormistamise küsimus. Uskusin, et tuleb väga hea hooaeg. Eksisin, edasi läks kõik allamäge. Rapla Selveri jooksu tulemuse rikkusid liiga ambitsioonikas algustempo ja väga tugev tuul. Sisuliselt kordasin Viimsis joostud rekordit. Sellel aastal ma enam hästi ei jooksnud, ka triatlonis. Kui kevadel suutsin triatlonis/duatlonis korraliku tempoga joosta, siis alates juunikuust venisin ka nendel võistlustel nagu tigu. Ma ei tea, mis oli juhtunud. Kokkuvõttes alates väga heast hooaja algusest, mis kestis vaid ühe kuu oli see edasi täielik pettumus. Kõik eesmärgid peale 5 km aja jäid täitmata.

Muud triatloni alad

Suuri eesmärke aastala algul ei seadnud. Tahtsin proovida ning lootsin, et jään ellu. Ei uppunudki ära ning ka tulemused tulid oodatust paremad. Soov oli lihtsalt läbida kolm duatloni/triatloni, tegin viis, millest osad veel päris korralike tulemustega. Läbimise asemel hoopis võistlesin. Sain isegi miniraudmeheks või plekkmeheks. Ma ei tea ka täpselt, kuidas Eestis neid tegelasi kutsutakse, kes ujuvad 1,9km, sõidavad rattaga 90 km ja jooksevad 21,1 km sinna otsa. Aasta suurim kordaminek oligi vast juba kevadel tehtud Kiili Duatlon. Seal suutsin võita neid, keda muidu triatlonis (tänu ujumisele) võita veel ei suuda ning neid, keda jooksurajal võitnud pole. Kõik tänu esimese hooaja kohta hämmastavalt hästi välja tulnud rattasõidule. Alates umbes 12. eluaastast (22 aastat) pole mul jalgratast olnud ning nüüd kohe esimesel hooajal konkureerisin ma kui võrdne võrdsega inimestega, kes on aastaid ratast sõitnud. Ma usun, et seal on peidus väga suur potentsiaal.

Kokkuvõttes

Lühidalt:
Ujumine: hinne 4. Vaatamata oma andetusele ning rasketele ja tihedatele jalgadele pigistasin välja selle, mis lootsin - ei rohkem ega vähem.
Ratas: hinne 5. Suur üllatus, palju palju parem kui ma lootsin.
Jooks: hinne 3. Üsna minimaalne areng, ilmselt läks palju auru teiste alade peale ära.

Toon veel minekirja tulemusega:
Võistlus                                                                  aeg                koht/osavõtjate arv
Aprill 4 - Nõmme maanteejooks 5km -                 19:00,              28/80
Aprill 26 - Kõrvemaa kevadjooks 16 km -          1:07:00,             68/885
Mai 3 - Kiili duatlon 5 - 26 - 2,5 -                       1:14:49,             20/75
Mai 9 - Viimsi jooks 10 km -                                 39:06,             12/154
Mai 24 Jüri Basseinitriatlon 0,3 - 15 - 3 -              42:40,             53/126
Juuni 7 - Rapla Selveri suurjooks 10 km -             39:07,             68/650
Juuli 4 - Tartu Mill Triatlon 1,5 - 40 - 10 -         2:33:15,             84/209
Juuli 31 - Smile run 5 km -                                    20:41,              11/38
August 2 - Trismile 111 1 - 100 - 10 -                4:13:46,           128/334 
August 16 - Triathlon Estonia 1,9 - 90 - 21,1 -   5:01:24,             21/64
August 22 - Külade teatejooks 3 + 3         11:52 ja 11:51
August 29 - Ülemiste Järve jooks 14 km -              59:04,           122/957
Filter TT kokku - 5 etappi.                                                             57/389

Ametlikult olen ma nüüd vigastuspuhkusel - pindluukõõlus (peroneal tendon) on väänamistega ära retsitud ja peab taastuma. Kavatsen kolm nädalat lebotada ja rasva koguda. Eks ma satun vahest ujumistrenni või lapse trennide ajal ujulasse. Kui on ilma tiksun ka rahulikult rattaga või lõpetan oma puude lõhkumise ja kuuri tassimise projekti ära. Uue treeningkavaga plaanin alustada Oktoobri algusest. Tuleval pühapäeval olen ma neljandat korda Tallinna Maratonil, aga seekord mitte sportlase, vaid kaasaelaja rollis. Läheb ju Anneli oma esimest maratoni jooksma.

Lõpuks veel mõned tänusõnad:

ABB-le, kes finantseeris enamust mu võistlustest.
Annelile, kes mu hullumeelse hobi välja kannatab ning kes võistlustel mu ainsa tiimi liikmena mulle alati lahkelt abis on.
Venna perele, kes mu tegemistele kaasa elab ja mind pidevalt erinevatele üritustele veab.
Emale ja isale, kes treeningute ja võistluste ajal tihti Tristanil silma peal hoiavad.
Vladimirile, kes mu ujuma pani ning teistele ujumisklubi liimetele, kes on lihtsalt lahedad ning pakuvad mulle motiveerivat konkurentsi.

Tristan ja härg

Vaprad naisorienteerujad Anneli, Anett, Liina

Juba kevadel: aasta ilmselt õnnestunuima võistluse finiš


laupäev, 29. august 2015

Mängime tervisega ehk muud augustikuu tegemised

Kevadel võistlusi lukku lüües sai korduvalt mõeldud, kas olen omale liiga suure ampsu kahmanud. Kolm pikka ja kurnavat võistlust kuue nädala jooksul (TriSmile 111, Triathlon Estonia ja Tallinna Maraton). Kas ja kui hästi ma sellest taastun? Mis on vigastuste, haiguste ja muude tagasilöökide ohud? Kui Trismilel käis rohkem enda proovile panemine, kas ma teatud pingutuse puhul kestan piisavalt kaua, siis Triathlon Estoniale sai mindud juba kindla plaaniga endast kõik anda.

Üks asi, mis on aasta-kahega muutunud on see, et mu lihased ja liigesed taastuvad pikast pingutusest väga kiirelt. Esimene päev peale poolpikka tegid põlvede välisküljed treppidest käies valu. Ilmselt väsinud jalgadel lihased enam nii hästi põlvi ei toesta ja tehnika laguneb - sealt see põlvevalu. Sellegipoolest sõitsin juba esimesel päeval rattaga 40 minutit - ma lihtsalt tahtsin ratast sõita. Keres oli kurnatus sees ning pulss üle 130 bpm tekitas iiveldust. Järgmisel päeval oli igasugune põlvevalu haihtunud ning läksin jälle rattale - seekord poolteist tundi ja enesetunne üsna hea. Juba kolmandal päeval oli võistlus - Filter TT viimane, Pirita etapp.

Kuigi enesetunne lubas paremat, siis ei kestnud ma seda 10 km sprinti valitud tempos päris lõpuni. Tõmbasin kohe algul pulsi 180 peale ning hakkasin ennast pikka lauget tõusu pidi 35 km/h üles vedama. Kuna ma arvasin, et alla tulen ca 50 km/h, siis see kiirus tundus väga hea. Kuigi Pirita rada on lühike, siis on ta oma tõusude ja kurvidega üsna tehniline. Näiteks kõige kiirema laskumise keskel peab pidurdama, ehk täielik raiskamine. Võib olla ei peaks, aga ma ei  oska lihtsalt nii hästi tehnilisi laskumisi veel võtta. Oli kuidas oli, aga peale tagasipööret oli selge, et ma pole piisavalt taastunud ning jalg oli pehme, lisaks osutus ca 180 bpm pulsi hoidmine võimatuks ülesandeks. Raskeima tõusu peal, mis tegelikult ei olnud üldse ei pikk ega ka raske tundsin, et olen täielikuks teoks muutunud. Kuigi paar eest startinud naist olin endast maha jätnud tõmbas motivatsiooni alla minu tagant tulnud mehe möödumine. Ei olnud küll päris õige mehepingutus, aga punnitasin lõpuni. Järgmisel päeval protokolli vaadates olin ausalt öeldes ülatunud nähes, et ma olin jälle oma sõpru edestanud.

Kokkuvõttes osalesin Filtril kuuest korrast viiel ning olin lõpuprotokollis täpselt Kardon Kõivi järel 57. kohal. Nii nagu kevadel prognoosisin läksin kogu sarja vältel paremaks ning sain järjest kõrgemaid punkte. Isegi raudmehe järgne kurnatus ei takistanud mul jälle paremini sõita. Okkana jäi hinge kriipima see, et kuigi olin paaril korral sellele üsna lähedal ei suutnud kordagi üle 40 km/h keskmist välja sõita. Igatpidi on mu esimene ratthooaeg olnud täis positiivseid üllatusi. Kui nüüd talvel motivatsiooni ja tervist jätkub, siis ehk suudan uueks kevadeks kuskilt maast veel 50 watti leida. Nii alguses ei tohiks see väga keeruline olla. Järgmisel aastal tahaks vähemalt pooltel kordadel üle 40 km/h keskmist panna.

Esimene hoop

Kuna kutsuti nädalavahetuseks teatevõistlusele, siis hakkasin mõtteid mõlgutama kuidas ma enne maratoni oma pikad jooksud joostud saan. Millegipärast ei tahtnud kohale jõuda, et alles oli see Triathlon Estonia ju sisuliselt kui supertugev pika jooksu trenn. Igal juhul juba neljapäeval läksin ja jooksin 29 kilomeetrit, millest viimased 12 tugeva pingutusena. Tugevalt, aga mitte kiiresti - jalgades ei olnud seda kiirust. Viimasel kahel kilomeetril olin täiesti seinas - tempo kukkus vastu tahtmist 5:30 peale. See trenn oleks pidanud olemata olema. Samal õhtul elasin kaasa Anneli sarnasele treeningule. 27. kilomeetri pealt oli ta täiesti kinni, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Sõimas mind ning lubas enam mitte kunagi joosta. Õhtu läks külmaks ning mul oli rattal Annelit ergutates tõsiselt külm. Päev hiljem kui hormoonid olid tasakaalus registreeris Anneli ennast Tallinna Maratoni täisdistantsile.

See päev hiljem oli mul hea olla, üllatavalt hea. Mõtlesin, et sõidan rattaga. Tund peale starti hakkas jube iiveldus, vaevu jõudsin koju. Kohutav letargia, süda paha ja palavikutunne (ilma palavikuta). Nüüd oli selge - olin täiega üle treeninud. Treenerit omades sellist asja ilmselt juhtunud ei oleks. Paar päeva põdesin ja Pühapäevaks olin juba üsna Ok.

Teine hoop

Juba traditsiooniline külade teatevõistlus. Mobiiliga ja feissbuukis suheldes tundus, et Väela-Mõisaküla oma teatetiimi seekord kokku ei saagi. Otsustasin siiski kohale sõita öeldes kodustele, et ilmselt olen juba poole tunni pärast kodus tagasi. Kuuest inimesest oli meid kohal kolm ja üks naine, kes tuli lihtsalt pealt vaatama. Pool naljaga esitasin korraldajale vihje, et me ei saa võistelda kui meil ei lubata inimesel mitut etappi teha. Minu üllatuseks korraldaja lubas. Kuna meil oli vaja üht naist, siis tegime oma fännile selgeks, kes oli ühtlasi ka Marguse abikaasa, et tal tuleb täna ratast sõita ja joosta. Kuna kellelgi kuuskanti sadula kõrguse muutmiseks ei olnud, siis laenasime suvaliselt pealtvaatajalt Margitile jalgratta. Mõtlesime, et teeme lihtsalt seikluse pärast läbi ning mingit normaalset kohta ei looda.

Naistel ehk meie mõistes Margitil oli vaja sõita rattaga maastikul üks 3,5 km ring ning joosta 2 kilomeetrist ringi, samuti maastikul. Saigi siis ühe korraliku duatloni teha. Meestel nagu kombeks siis vastavalt kaks ringi ratast ja kolm ringi jooksu. Ratturid olid meil olemas, jooksud võtsin ma mõlemad enda peale. Esimeselt kahelt etapilt tõi Margit meid vahetusse kuuendana. Kangru meeskond, mis suures osas koosnes tippsportlastest oli niikuinii kõigile püüdmatu, kuid teiste suhtes tegid nii Margus kui Andres tugevat sõitu ning tõstsid vaikselt meie kohta kõrgemale. Minu esimene jooksuvahetus oli kahe rattamehe vahel. Jooksin ühtlaselt tugevalt, aga piisavalt säästlikult et hoida ennast teiseks vahetuseks. Ega ma sellel kolmel ringil kedagi eriti ei näinud, jooksin mööda ainult ühest konkurendist, kes oli selleks hetkeks ringiga maas. 

Teist korda jooksma minnes oli juba natuke huvitavam. Margus oli meid tõstnud kolmandale kohale, sadakond meetrit teisest kohast maas. Veel oli teise koha noormehega koos juba viimasele ringile läinud Kangru ankrumees, raudmees Toomas Loho. Teise vahetuse esimese kilomeetri tegingi võistluse kiireima (ca 3:40), et mängida meile kindlalt teise koha kaardid kätte, edasi hoidsin silma järgi paarisaja meetrist vahet jälitajatega ning sain jala vähe lõdvemaks lasta. Mõlemad kolmekilomeetrised etapid tulid kokkuvõttes täpselt ühte auku 11:52 ja 11:51 ning oh üllatust meie pooleldi naljavõistkond pälvis seekord seitsme meeskonna hulgas teise koha.

meie vahva tiim, vasakult Margus, Margit, mina, Andres

Õhtuks olin jälle ületreenitushaigusega maas....

Kuigi ma olen olnud juba enam kui aasta toitumisega üsna naturalist, ehk peaaegu ei mingeid toidulisandeid (kõik proovin tavatoidust kätte saada), siis viimase aja tervisega seotud frustratsioon on mind lisandite teele vaikselt tagasi viima hakanud. Ostsin uue pudeli Mölleri kalaõli, vitamiinide ja mineraalide jaoks Dynamisani. Lisaks pärast mõningat guugeldamist otsustasin katsetada L-glutamiiniga. Teen kuuajalise kuuri, kui midagi ei muutu, siis hakkan põhjuseid mujalt otsima. Kaalusin ka tsinki lisandina, kuid leidsin, et mu igapäevamenüüs on seda niigi piisavalt palju. Neljanda asjana hakkasin peedimahla jooma.

Kaks päeva hiljem teisipäeva õhtuks sain ennast jälle sellisesse seisu, et julgesin kerges tempos joosta. Tegin kõhuvaluga 8 km 5:15 tempos.

Kolmapäeval tundsin ennast jälle veidi paremini ning tegin 10 km sama pulsiga 5:10 tempos. Kahjuks hakkas parema kanna sisekülg järgmisel päeval valutama ning neljapäeval ronisin toonuse hoidmiseks hoopis ratta selga. Tegin oma tavapärase 50 km ringi aeroobses tsoonis ning mulle üllatuseks oli kiirus jälle paranenud. Sellel hooajal sisuliselt keskmise kiiruse areng samal lõigul, samal pulsiga pea 3 km/h kiirem.

Ülemiste järve jooks

Laupäeval olin heade ootuste ja lootustega Ülemiste Järve jooksu stardis. Plaanisin joosta ca 56 minutiga, mis peaks olema anaeroobse läve ülemine ots. Stardikoha sain kuhugi rahvamasside taha. Esimene kilomeeter oli rohkem raja kõrval mätastel aeglasematest mööda jooksmine. Teiseks kilomeetriks hakkas olukord stabiliseeruma. Kilomeetri ajad olid 4:05 kanti ning tundsin, et minus on jõudu kiiremalt liikuda. Kiirendasin ja hakkasin paremalt rahvast mööduma kui äkki käis raksakas - olin oma vasaku jala välja väänanud. Toetada ei saanud, sain kohe aru, et seekord oli selline tugevam väänamine. Kohutavad vandesõnad, mille peale paar naist kohe selja taha vaatasin, vabandasin instinktiivselt. Läksin pool hüpeldes edasi, kõik see mass läks mööda. Pea genereeris meeletu kiirusega mõtteid. Kas katkestan? Aga mul pole ju mobiili kaasas, et kedagi järgi kutsuda. Äkki katkestan ja jalutan tagasi Ülemiste Keskusesse? Ei võistluse eest on makstud ja selle jooksu medalit mul pole. Otsustasin, et proovin ca kilomeetri, äkki saan ikka jooksma, ega ma mingi crybaby pole. Vähehaaval hakkaski jalg toetamist kannatama. Kohati andis ilmselt valu ja närvide pärast nõksuga põlvest järgi - justkui oleks miski kondinõrkus. Tempo muidugi kukkus sest õiget rütmi enam ei olnud. Samas peale kolmandat kilomeetrit sain omadega nii kaugele, et enam ei jooksnud ma otseselt longates kuigi valus oli ikka.

Viie kilomeetri peal vaatasin kella, veidi alla 21 minuti. Mõtlesin, et kui isegi 4:30-ga edasi kilomeetreid teen, siis pole väga hullu. Keegi tundis pealtvaatajatest mu veel Peetris ära, ei saanud kiiruga aru kes, aga hõikas mu nime. Edasi palju ei juhtunud, rohkem andsin kohti ära kui parandasin. 8km pealt hakkas valu uuesti tugevnema. Kuna piisavalt kaua oli joostud, siis ilmselt valuvaigistina toiminud adrenaliini mõju kadus. Enda hingamisest sain aru, et ma jooksen pooleldi mugavustsoonis. Mingist tõsisest võistlemisest ei saanud enam juttu olla, oli vaja lihtsalt lõpuni joosta.

Viimasest neljast kilomeetrist oli enamus metsas juurikate otsas üsna tehnilisel rajal, kus olin ekstra ettevaatlik. Veel üks vigastus ja mul jääb finišeerimata. Selles jooksus kandis eriti hästi see eelnevas postituses toodud mõte: "pain is temporary, glory lasts forever." Aga mis Glory? Oma soorituselt olin ma lootusetult hävimas. Kuna finiš oli asfaldil, siis sain jälle kiirendada. Mõtlesin, et vähemalt viimased 400 meetrit harjutan lõpuspurti. Isegi see tuli kergelt pooletoobine välja. Lõpuaeg 59:04 tõi mulle 121 koha ca 950 startinu hulgas. Ainuüksi naisi oli mu ees seekord tervelt 13.

selline tegelane siis, välimuse järgi tundub, et kõõlused rebenenud pole

Tunded on vastakad, üheltpoolt on häbi tulemuse pärast nii iseenda kui ka lugejate ees. Mis inimvõimete piiride kompamine? Sellise tulemusega? Vähemalt püüan olla enda suhtes objektiivselt kriitiline. Teisalt on natuke hea meel ja uhkus, üle 10 km pole ma sellises seisus varem jooksnud. Mis on teadmata on see kui palju ma reaalselt aega tänu vigastusele kaotasin. Kindlasti kaotasin, aga kui palju? Teoorias oleks pidanud järveäärseid sirgeid ka läbi valu suutma 4min/km suruda. Miks ma seda ei teinud? Nõrk, tahtejõuetu?

Üks on selge, sellest vigatusest paranemine võtab vähemalt nädala. Hea on kui ma Tln Maratonil seda enam ei tunne. Palju olulisi jookse jääb tegemata. Tallinna Maratonist ilmselt huvitavat ja heroilist lugu ei tule, otsustasin, et teen lihtsalt läbi - hea kui parandan veidike rekordit. Mis on mu jooksuga juhtunud? Kohe näitan kui halvasti lood on, toon täiesti suvalise näite. Eelmisel aastal võitsin ma sarnasel distantsil Kain Väljaotsa (40+ klassi mees), sellel aastal oli tema aeg Ülemiste jooksul alla 54 minuti koht 34-s. Omast arust olen ma kõva treenija. Endomondo ütleb samas, et kui mina olen sel aastal ca 1000 km jooksnud, siis Kainil on see number üle 2500, näiteks Anu Teppol on ka üle 2000. Kellega ma siin võistelda üritan? Olen ennast jooksjast jalgratturiks treeninud?

Lühidalt. annan oma jooksuvormile diagnoosi:
1. Üle võistelnud, kuigi maraton on kohe tulemas on minu hooaeg tegelikult juba läbi. See püss sellel aastan enam pauku ei tee, sorry.
2. Baaskilometraaž ei kannata kriitikat. Sellise jooksumahuga inimesed võiks maratonidest parem üldse eemale hoida.
3. Oma pikkuse kohta olen ma jätkuvalt jooksja kohta liiga raske. Vaadake esimese kümne mehe pilte kui ei usu.

Praegu tahaks pea liiva alla panna. Kuhugi ära kaduda. Paar tuhat kilomeetrit üksinda metsas joosta ja alles siis uuesti katsetama tulla.

Et vähegi meeleolu tõsta panen siia alla paar meenutust tõepoolest fantastilisest ja seiklusrikkast spordisuvest.

foto trismilelt, vasakus käes on müts ja prillid, 
parem tõmbab jooksu pealt kalipso lukku lahti
Autor: Jüri Suurkivi

Ilus pilt Anneli TriSmile finišist. PS: number 
täpselt sama, mis mul Filtri temposõidus
Autor: Jüri Suurkivi











pühapäev, 16. august 2015

Katkise kummi peal saab sõita küll, ehk lugu sellest, kuidas ma miniraudmeheks sain

Triathlon Estonia 2015 - viimane triatlonivõistlus sellel aastal. Distantsiks oli mul valitud IM70.3 ehk poolpikk raudmehe distants, mille formaadiks 1,9 km ujumist, 90 km rattasõitu ning kirsiks tordil 21,1 km joostes. Kui kevadel unistasin viiest ja poolest tunnist, siis nagu ikka süües kasvab isu ning tekkis väike soov juhul kui kõik ilusti peaks laabuma kohe hoobilt viie tunni piir alistada. Iseenesest on see paras jultumus, minna esimesel hooajal ilma igasuguse triatloni taustata IM70.3 distantsile ning soovida teha seda alla viie tunni. Et sotid õigesti selgeks teha, pidi kõrgem jõud loosse ise sekkuma, aga sellest ikka õiges järjekorras. Ja õige järjekord on nii, et kõigepealt hakkab asi ujumisega pihta.

Veel enne, kui ma oma mälestustega starti liigun veel üks asi eelmisest õhtust. Laotasin kõik võistlemiseks vajaliku lauale laiali (va jalgratas) ja tegin pilti. Avastasin, et ujumisprillid on puudu, tegin uue pildi, siis vaatasin, et kiiver on puudu - rohkem pullitada ei viitsinud ja jätsin nii nagu on.


Väga suur kogus vidinaid, aga midagi nagu maha ka jätta ei taha. Nimekiri siis selline ulmeliselt pikk:
* ajavõtukiip
* võistluse käepael
* number ratta ja jooksudistantsiks
* veel numbreid kiivrile ja rattale
*sadulakott
* varukumm
* CO2 ballon ja püstol
* kummiheeblid
* numbrivöö
* pulsivöö
* triatlonikell
* niidirull rattakingade kinnitamiseks
* 6 x geel
* spordijoogipulbrid (sidrun ja apelsin)
* pudelid, 2 x tava 1 x aerobar
* nokkmüts jooksuks
* jooksutossud
* sokid jooksuks
* libestusbalsam kalipso alla
* kombensioon, mida ma kannan kogu võistluse
* rattakingad
* kalipso
* ujumismüts
* ujumisprillid
* kiiver ja ratas (neid pildil pole)

Ujumine

Aga nüüd ajas edasi ja otse starti. Kuna rahvast oli vähe, siis oli ka omavahelist maadlust ujumise esimestel sadadel meetritel üsna vähe. Umbes 500 meetrit ujutud ja juhtus esimene äpardus, kalipso lukk läks lahti. Võimalik, et keegi tõmbas seda natuke alla ja lõpp tuli täitsa ise. Esimest korda sellises olukorras, mõtlesin, mis ma nüüd peaks tegema. Kaldale ujuma ja seda ise uuesti üles kangutama või järgmise poi juures purjelaua mehelt kinnitõmbamise abi paluma? Otsustasin, et esialgu ujun nii nagu on, vaatan, mis saab. Midagi hullu ei olnudki, lohutasin ennast mõttega, et kõik see sissevoolanud vesi jahutab mind mõnusalt. Kui saare tagant olin läbi ujunud ja kell näitas distantsiks 1 km, siis hakkasin vaikselt oma ujumise aega arvutama. Polnudki midagi katastroofilist - vähemalt minu vaatevinklist polnud. Kuigi enamus massist oli eest ära läinud, siis oli veel üks-kaks inimest mu läheduses, ehk hea tunne, järelikult pole ma lootusetult viimane. Üks parimaid asju on ujumisdistantsil see, kui hakkab veest väljumise värav paistma - oi, kus see annab energiat. Pidin sinna väravasse siis otse diagonaalis saabuma. Aga kui kohale jõudsin, siis vaatasin, et tulen otse. Ema, kes muide esimest korda elus mul triatloni vaatamas oli kommenteeris ka pärast, et ma olin mingi naljaka kaare sisse teinud, nagu tahaks teisele ringile minna. Eks ma olin selleks ajaks juba parajalt segane ka, sest nii pikka maad olin ma varem ainult ühe korra basseinis ujunud. Ei tõesti poleks tahtnud lõõgastuseks veel ühte otsa teha.

ratas T1 viimiseks valmis

otsustasime, et sel ajal kui mina ujun ehitab
tristan liivalossi 






 ujumise start antud




Ronisin veest välja, kell näitas veidi üle 42 minuti, ehk minut parem kui ma Annelile prognoosisin. Inimesed kommenteerisid mu ilmet, teised väsinud ja tõsiste nägudega, sellel siin nii rõõmus nägu. Aga mul oligi suu kõrvuni suurest õnnest, et sellest lõpmatust järvest viimaks välja sain. Vahetusala oli minu saabumisajaks juba üsna tühi - järelikult peab rattal kõvasti tööd tegema. T1 kotis oli mul suvaline poolik joogipudel sest kogu varustus oli ratta küljes, lihtsalt ei tahtnud, et kott minema lendaks. Ema vel äksi täis raja kõrvalt juhendas kus pool mu kott ripub. Ratta juures toppisin siis kalipso kotti ja hops ilusti rattale. Personal hüüab: "kus kiip on"? Vaatan: fakk mul polegi kiipi. Rattalt maha ja tagasi kotti sobrama. Vedas, et see vahetusala alguses polnud. Leian lõpuks selle kiibi kalipso seest üles ja panen uuesti jalale. Hea meel, et seda märgati, muidu oleks ilmselt kaputt olnud mul edasise võistlusega. Veidi kahju on ainult pea pooleteisest raisku läinud minutist - äkki jääb pärast kuskilt puudu.


õnnelik järvest saabuja, kusjuures takjapael oli mingi ime läbi kinni

 kõige pikema, samas põnevaima ala algus

Ratas

Kuna Trismilel jäi lõpus kütust üle, siis seekord otsustasin, et rattal hakkan täiega lajatama. Ja lajatasingi nii nagu keha kannatas. Pulssi seekord alla 155 ei lasknud ning jalgades oli kogu aeg sõidutunne (see tunne kui väntad nii kõvasti, et enam hea ei ole). Pärnumaanteel 20 km ringe tehes oli paras virrvarr - segamini olid tiimid, täispika tegijad ja poolpika sõitjad, peale selle olid nad erinevatel ringidel. Õnneks olid numbrid erinevat värvi, milledest siis eelkõige huvitasid mind sinised, ehk otsesed konkurendid. Ega sõidust palju rääkida polegi, lihtsalt üks tampimine pikkadel sirgetel - 10 km lükkas tuul tagant ja sai sõita pea 50 km/h, siis jälle oli vastu ja raske oli saada kiirust 30 km/h peale, siis oli jälle tagant ja kõik see jura kordus uuesti. Minu jaoks oli motiveeriv jällegi see, et minust mindi mööda väga vähe, ise läksin teistest väga palju. Veel lugesin numbritelt nimesi. 45 km peal sain kätte tuttava peretiimi naisratturi (Ühe Ema lapsed), kellele jagasin paar julgustavat sõna. Muidu tuttavaid nägusi eriti ei näinud. Kuna erinevatel võistlustel hakkavad vaikselt näod ja nimed kinnistuma, siis ca 60 km peal möödusin Ulf Rosenist, kelle kohta teadsin, et ta jookseb minust kindlasti paremini. Lihtsalt 30 kilomeetriga tuli vahe piisavalt suureks sõita.

sel ajal kui mina Pärnu maanteed mõõtsin osales Hans-Kristjan 
Keilas lastetriatlonil

Keilas olid rattaraja kõige jubedamad kohad. Teeremont ja siis võistlusega seotud ummikud. Kohati tuli ennast autode vahelt üsna kehva kvaliteediga teekattel mööda nikerdada. Eks muidugi üsna kõvasti juba ootasin ka seda rattavärgi lõppu. Kui võistled täie rauaga, mitte ei tee aeroobset siis ootadki kogu aeg. Vahepeal lugesin isegi kordamööda pedaaliringe, et aeg kiiremini läheks. Eks ma muidugi arvutasin seda ka, kas suudan sõita alla kahe ja poole tunni. Noh sellepärast, et ainult kõvad mehed suudavad alla kahe ja poole tunni 90 km sõita. Tundus, et olen napilt ajas. Keilast oli vaja veel 5 km edasi sõita ja siis tagasipööre teha. Tagasipöörde ajal tundsin, et ratas käitub veidralt. Suurematel kiirustel veel järsemaid pöördeid tehes on ta palju stabiilsem olnud. Korra tuli veel meelde, et alla 10 km sõita ja ma pole siiani oma kummi purunemise vastast palvet lugenud. Sõidan, tunnen, et esiratas teeb all tõk - tõk. Kuidagi raskem on vändata, vaatan alla ongi kumm lapik. Jälle, mida teha? 5 km on sõita ja mina kummi vahetada ei taha. Oleks mul all kallis karbonjooks, siis poleks hetkekski kahelnud. Aga mul on all rasked kuulikindlad rauad. Mõtlesin, et sõidan vaikselt edasi. Arvasin, et kuna ees on ainult sileda asfaldiga osa ja palju maad enam pole, siis 35 asemel 30 km tunnis sõites ma väga palju aega ei kaota. Üks mees, kellest enne tagasipööret mõõdusin läks uuesti mööda. Nägin veel ABB tiimist Martinit, õnneks piisavalt maas, et oleks võimalik Ake vastu jooksul kohta hoida. Ohh üllatust, aga kogu selle tühja kummi ajal rohkem inimesi enam mööda ei läinudki. Kirusin mõttes tugevat küljetuult, mis rattajooksu veel rohkem ebastabiilseks muutis. Kartsin, et viskab kummi maha ja teen suure kiiruse pealt kukerpalli asfaldile. Keilasse ma jõudsin ning pöörasin häsi vaikse hoo pealt tervisekeskuse suunas (ei mingeid riske). Esiratas vibas juba korralikult all ning kolksus ilmselt vastu kahvlit. Ei mingeid käigult kingade jalastvõtmisi või muid trikke, peaeesmärk oli saada rattaga elusalt vahetusalasse. Hingasin kergendatult - vähemalt täna ei saa rohkem varustus alt vedada. Mõnes olukorras on kuulikindel raud parem kui kerge süsinik - täna oli see päev. Ratta aeg oli 2:31:08 - aitähh kumm, ma ei saagi sinu pärast kõva mees olla.

ratas antud, kuskilt aia tagant juba ema hasartselt juhendab mu koti asukohta

viimast korda võistlustel jalga "oranžid raketid," mis on mind siiani
kõik triatlonid teenindanud ning hulga jooksurekordeid (sh 2 maratoni)
 jooksnud, ehk pension auga välja teenitud

Jooks

Eks see oli üks paras kannatamine. Aga nagu trendiks saanud, siis näitasin ikka rohkematele konkurentidele kandu, kui mulle näidati. Jalad olid mul rattal juba nii pastlaks sõidetud, nii et jooksu nautimine poleks kuidagi kõne alla tulnud. Lihtsalt peaasi, et jõuaks lõpuni joosta. Sisestasin endale, et kõndima ma siin täna küll ei hakka. Kilomeetrite ajad tiksusid veidi alla viie minuti, ehk midagi õudsat ei olnud. Esimese ringi tagasipöördele lähendes otsisin silmadega Kardon Kõivi, nägin teda alles peale tagasipööret - ehk enda jaoks väga vales kohas, Küsisin, kas teine ring? Oligi, järelikult peale etteaimatavalt oluliselt kiirema ujumise oli ta minust ka kiiremini sõitnud - vot tema on kõva mees! Mulle siis täna jooksus kindlalt püüdmatus kauguses. Nägin ka Aket - õnneks veel turvalises kauguses. Arvutasin, et kui ma päris ära ei kuku, siis peaks ABB tiimiga hakkama saama küll.

Vahepeal olid väikesed kõhuprobleemid, aga seekord õnneks WC-d ei vajanud. Lihtsalt jõin mingi aja ainult vett ja teisest jooksule plaanitud geelist võtsin igaks juhuks vaid kolmandiku. Viimased 7 km olid tõeliselt rasked. Püüdsin hoida tempot, jalad olid igaltpoolt valusad. Viisin mõtteid mujale, unistasin endale olulistest inimestest, kohtadest ja hetkedest. Veel kordasin omale mantrat: "pain is temporary - glory lasts forever," see aitas.

mina jooksen ühtpidi, teised teistpidi
pilt Enerviti lehelt: päris naljakas nägu, 
sain omale just uue passipildi

Nende igasuguste maratonide ja asjadega on õnneks nii, et aeg tiksub võistleja kasuks ning ühel hetkel saabub viimane ring ja viimane tagasipööre. Viimast poolteist kilomeetrit, kuigi kehal oli valus nautisin mõtetes. Ake ja Ulf ei saa mind täna enam kätte ning iga sinine number, kes mulle praegu vastu jookseb, teda olen ma täna juba võitnud. Ja olingi ühel hetkel lõpusirgel. Aeg oli napilt üle viie tunni tiksunud, tegin jälle lennukit ja finišis sõjamehepoosi. Lõppaeg 5:01:24, ehk katkine kumm, kadunud kiip ja avanenud kalipso said oma vandenõuga ilusti hakkama. Hea meel, et ma ise terveks jäin ning tegin ikka ühe kuradima kõva trenni. Rääkisin veel "Ühe ema lapsed" ja "ABB Spordiklubi" tiimiga. Ake oli ennast hingetuks joostes isiklikku rekordit 10 minutit parandanud. Koos startides poleks must temale täna enam vastast olnud.

taasühinenud

Kokku koos tiimidega esialgses protokollis oli mu koht: 31 pea 100 startija seas. Eks see lõppkoht peale tiimide eemaldamist veidi paraneb.












teisipäev, 4. august 2015

Trismile 2015 vol 3 ehk võitluspäev

Enne kui saabus kulminatsiooni päev, oli mul veel üks tegemine. Õhtuhämaruses veidi enne expo sulgemist astusin ma sealt läbi. Panin pool möödaminnes jalga ilusad kollased triatlonikingad Mavic Tri Helium ning hetkega oli toode mulle müüdud. Jalg istus sees nagu valatult, jalga panek ja eemaldamine käis ülilihtsalt ning kingad ise olid sulgkerged. Nüüd oli teine teema - hind oli vaja sobivaks saada. Veidi kauplemist ning jalutasin karbiga minema - kes ikka kaubaga Otepäält Tallinnasse tagasi sõita tahab? Seda enam, et käes oli sisuliselt viimane müügipäev. Natuke kruvimist - klotsid ühelt kingalt teisele. Tõin ratta välja, proovisin hotelli ees. Tundus, et saan lennult kingade jalgapaneku ja äravõtmisega hakkama küll.

Kuigi läksin varakult voodisse ei saanud ma tol ööl eriti und. Ausalt, ma ei olnud pooltki nii pabinas kui tavaliselt enne maratone või Tartu Milli. Pigem olin põnevil. Mul polnud hetkekski kahtlust selles, kas ma saan hakkama, aga und ikka ei tulnud. Äkki olin ma erutunud oma uutest ägedatest jalanõudest? Lõpuks mõtlesin, et savi - lesin niisama ja vahin lakke. Lihased saavad ikka puhata, palju ma võistlusel ikka oma aju vajan. Ühel hetkel ärkasin üles ning kella järgi sain aru, et olin maganud üle 4 tunni - enam kui piisav, et teha üks korralik sooritus. Tundsin ennast täiesti värskena. Lesisin veel poolteist tundi niisama ning kell kaheksa läksin hommikusöögile. Tristan, kes oli ka vahepeal ärganud otsustas tuppa jääda - talle hotelli toit ei maitse. Nokkis natuke banaani ja pähkleid. Ise võtsin korraliku kolme vilja pudru koos paari täistera moosisaiaga. Kõrvale kaks klaasi vett ja kohvi. Jah kohvi pole eriti hea enne võistlust, aga veel hullemad on kohvi võõrutusnähud - üks tassike hoiab need ilusti ära.

Söök söödud läks hommik edasi hotellitoas varustuse valmispanekuks. Kui asjad jonksus, siis kompsud selga ning Kristjani bussi juurde viimaseid ettevalmistusi tegema. Rattale läks kaks standardpudelit ning kõrrega aerobari pudel. See viimane oli viga sest kahel korral sõitsime läbi toitlustuspunktist, kus oleks saanud pudeleid vahetada. Ehk ilmaasjata kandsin lisaraskust kaasas. Ma oleks saanud ilusti hakkama kombinatsiooniga kahest jooginõust. Pudelites oli vesi, lahja spordijook (Isostar - odav ja minu kohalikus poes sadaval) ning Coca Cola (hiljem räägin miks see ka vale oli). Pulgale teipisin neli geeli (viies läks jooksujalanõude sisse). Lisaks kinnitasin sadula taha rehvivahetuskomplekti - kasvõi selleks, et kui meist üks kolmest (peale minu Kristjan ja Elari) peaks kummi enne viimast ringi lõhkuma, siis saan selle anda ja inimene saab vähemalt lõpuni sõita. Rattal puhastasin ja õlitasin ketti ning kummidesse, kuna ilm oli neutraalne, läks veidi üle 8 bari rõhku. Elari oli vahepeal oma esikäikari trossi lõhkunud ning saatsime ta kiiruga remondipunkti, kus see fikseeriti suuremale hammasrattale - saab püsti mägedest üles raiumist harrastada.

Samal ajal kui meie varustust üle vaatasime mängisid lapsed bussis. Ei märganudki, et nad olid oma plätudest bussi trepile "lõksu" valmistanud. Nii kui ma sealt alla tulin, siis piraki! selili. Igaks juhuks kohe ennast järsult ei liigutanud. Vaikselt liigutasin kätt, siis jalga - sain aru, et luud ja liigesed on terved. Vaid alaselja olin parema puusa juurest ära põrutanud. Lootsin, et see mind võistlusel segama ei hakka. Vahepeal saime naised ka telefonitsi kätte, kes olid peale pea kümmet tundi orienteerumist meie suunas teel. Kohustuslikud vetsuringid ning kell oli sealmaal, et tuli kalipso selga tõmmata ja stardi poole sörkida. Tahtsin ennast enne algust ikka märjaks kasta. Naisi veel ei olnud ja lapsed jäid Ennuga. Ujusin soojenduseks ümber poi ning juba vilistati meid välja stardikoridori. Õnneks jõudis just Anneli tagasi ning sai mulle teele oma õnnemusi kaasa anda. Start oli eeldatava ujumisaja järgi tsoonidesse jagatud. Läksin siis 21 minuti tsooni. Elari ja Kristjan konservatiivsemalt 25 omasse. Meie vennaga olime kalipsos, Elari va pingviin oli alla 18 kraadiga vees kombes - respekt, mina nii ei suudaks.

Ujumine

Ujusime pühajärves nelinurgakujulist trajektoori. Kaks esimest otsa sirgelt otse üle järve ning kaks viimast piki kallast. Protsess ise oli tunduvalt sujuvam ja mõnusam kui Tartu Millil, kus sain palju rohkem hoope ja jalgada krabamist tunda. Ju andis tasane vesi ja laiem "rada" oma osa. Kuigi mitu korda üritasin, siis vähemalt alguses ma poid ei näinud. Sain aru, et olen kuskil massi keskel, nii et ei saanud palju valesti minna. Ühel hetkel hakkas ka poi paistma ning sain aru, et olin õnneks täpselt selle suunas ujunud. Ujuda proovisin pikkade rahulike tõmmetega. Peaasi, et ennast ära ei väsita. Kuigi esimese poi juures tekkis tropp, mis ei lubanud kroolida suruti mind tagantpoolt ilusti väikse kaarega sellest mööda. Teel panin tähele, et inimesed mu ümber ujusid kas sama kiirelt või vajusid vaikselt tahapoole - küllap mõned tegid oma võimetest veidi kiirema alguse. Edasi oli inimesi veidi hõredamalt, mis võimaldas ülejäänud poisi hästi näha ning tänu sellele üsna sirgjooneliselt liikuda. Viimane kurv tehtud ning hetkel kui käsi krahmas põhjaliiva ajasin ennast püsti. Enesetunne oli palju parem kui neli nädalat varem Emajõest välja tulles. Eks kogemus juba õpetab. Sisetunne ütles veel seda, et olen vahetusalas enne Kristjanit ja Elarit. Kalipso tuli ära hästi, number ja kiiver peale ning mõtlesin, kas tõesti ongi kõik - oligi.

Ratas

Rattaleronimise tegin igaks juhuks hoolikalt õpiku järgi, mitte lennates nagu WTS sarjas tehakse. Ei oleks tahtnud tänu rattakinga vastu maad lajatamisele siruli käies stiilipunkte kaotada. Hiljem kuulsin, et Kristjanil käis veest välja tulles pea nii kõvasti ringi, et kohe peale rattaleronimist sai põlvedega asfalti suudelda. Lisaks sai ta rattaraamist oma ribidele verevalumi. Peale kurvi paremale läks kallak allapoole ning sain 30 km/h veeredes ettevaatlikult jalad kingadesse libistada. Kuna rahvast oli tihedalt, siis 4-5 inimest pressis must mööda. Vahe tuli aga nii väike, et mäest üles ronides muutus seis jälle tagurpidi. Veel vaatasin enne märironimist pulssi - see näitas hirmutavad 164 lööki minutis. Mõttes jagasin ringid osadeks: Otepääle ronimine, ehk kõige raskem lõik; 9 km Otepääle järgnevat värskelt pinnatud teed (kah suhteliselt vastik osa) ja siis ülejäänu (normaalne asfalt). Esimene prioriteet oli pulss normaliseerida, ehk ma kohe algul võidu sõitma ei hakanud - oli selge, et 160+ pulsiga ma kaugele ei jõua. Kui sain pulsitakti normaalseks hakkasin konkurente noppima. Esimene ring oli pikem ning sisaldas kohe alguses mägist ja tehnilist ca 5 km lõiku, mille viljad olid ka kohe raja kõrval näha. Kraavis lebas kaks ratturit, kellest ühe juures askeldasid juba meedikud.

Rattarajal oli nii, et üksikvõistlejaid möödus must vaid käputäis. Pigem läksid mööda meeskondade ratturid, mis tegi südame omamoodi soojaks - järelikult olin hästi ujunud. Kuna sõitsin paljuski pulsi järgi, siis mitmete meestega kippus minema nii, et tõusudel läksid nad minust mööda ja laskumistel möödusin omakorda neist. Kuna aga minu energiajaotus oli optimaalsem, siis enamus jäi pikema maa peale ikkagi selja taha. Õigupoolest selliseid inimesi, kes must mõnel laskumisel oleks mööda saanud praktiliselt ei olnud. Ju siis mu aerodünaamiline asend ja mäest alla pedaalimine andsid oma osa. Järsud tõusud mulle niiväga ei meeldinud, kuid üks pikk natuke laugem kohe peale teist toitlustuspunkti mulle istus. Jäi mulje, et osad võistlejad hakkasid kohe algul liiga tugevalt ronima ning pika tõusu lõpus kui neil jalad kinni olid andsid väga palju tagasi. Esimese ringi lõpuosas leidsin autonaabri, Alma Sarapuu elukaaslase, kes mind kiitis juba ette hea soorituse eest (teadis, et olen esimest aastat rattal). Soovisime teineteisele edu ning läksin oma teed. Veel tekkis väike duell ühe lihaselisema suuremat kasvu mehega - mina möödusin laskumistel, tema tõusudel jälle tagasi ette. Selline omapärane kuid võrdne olukord tegi meile mõlemale nalja. Proovisin temaga rääkida, aga kahjuks ta ei saanud aru - ilmselt venelane või ukrainlane. Sellegipoolest vahetasime pilke ja muigeid. Pühajärvel vaatasin kella, ca tund ja 7 minutit olin olnud rattal. Hakkasin arvutama, mis ajaga peaks ma uuesti Otepääl olema, et tekiks lootus rattal kolme tunni piir murda. Mu duellipartneriga juhtus nii, et kuna ilmselt minu kaalutletud külm põhjamaine energijajaotus oli üle lõunamaisest temperamendist, siis pärast Mäe tänava tõusul korraks püsti tõusmist ma teda rohkem enam ei näinud.

armu ei anna

 Kristjan jäi samas kohas fotograafile kiiruse ületamisega vahele

Teisest ringist mul palju meeles ei ole. Ikka need kiired laskumised ja ettevaatlikumad tõusud. Noppisin vaikselt kohti, inimesi jäi hõredamaks. Isegi paar kerge õllekõhuga meest, kelle puhul ma imestasin esimesel kui nad must rattaga mööda said, need leidsin ka uuesti üles. Eks ta läks selle tähe all, et kuidas saada võimalikult väikese vaevaga võimalikult palju. Veel hakkas valutama alaselg. Ei saanudki aru, kas see kukkumine või lihtsalt lihased polnud harjunud. Võtsin siis selja säästmiseks tõusud lenksul ning lauged ja laskumised pulkadel. Proovisin mõnel laskumisel ennast torule kõhuli lasta - ei saanud sest ees olid geelid ning sain oma aerobari joogipudeli kõrrega hoobi vastu kõri. Uuesti Pühajärvele jõudes vaatasin kella 2:01 rattal näitas, et alla kolme tunni tuleb ilmselt ära. Nüüd oli vaja viimast korda Otepääle ronida ning see tegi südame soojaks. Rahvas elas kaasa ning lihtsalt show pärast pidin püsti ronides paarile konkurendile kohta kätte näitama - mõistliku seletust sellel ei olnud. Kolmandaks ringiks oli mul alles veel enamus colast, üks geel ja natuke vett, ehk jälle jätsin joogipunkti vahele.

viimasel ringil colat sisse ahmimas

Kolmandal ringil hakkas väsimus tunda andma. Otepääl adrekaga haihtunud seljavalu tuli ka tagasi. Hakkasin juba mõtlema, kas ikka alla kolme tunni saan. Psühholoogiliselt aitas see, et palju selgu tuli vastu - neist enamus vast ringiga mahajääjad, mõni võib olla lihtsalt kustunud. Sihva magasin maha ja juba arvasin, et ei jõuagi alla kolme tunni kohale kui järsku oli ees Otepää silt. Olin sõitnud 100 km, milles ca 1100 tõusumeetrit alla kolme tunni. Laugel laskumisel sudisin kingad jalast ära ning vahetusalas maandusin nagu proff hoo pealt. Kahjuks Tristan pissis sellel ajal ning Annelil jäi mu trikk nägemata - ta oleks kindlasti mu üle uhke olnud.

Jooks

Vahetusalas ootasid mind jooksukad ning nende sisse pistetud geel. Lisaks olid sokid, mille osas pidin siis rattal otsustama. Sokke ei pannud. Nüüd tuli välja teine ettevalmistusel tehtud viga - ma ei kontrollinud tossude sisu. Vasakus tossus oli kivi, mis hakkas kohe haiget tegema. Eks joosta nagu ikka oli raske, aga enamikel teistel oli veel raskem. Mõtlesin, et kui hoian pulsi 160 peal, siis saan ilusti ilma kõndimata finišisse. Tõuse kerisin justkui teosammul, mitmed konkurendid hakkasid tõusudel kõndima, ehk sai jälle mõnest mööda. Mõni teamikas läks kohe algul mööda, aaga mõnest neist sain ise omakorda pärast jälle uuesti jagu. Alustasid nad ju värsketel jalgadel, mina olin kohe väsinud. Rada oli poolteist kilomeetrit ühes suunas, siis tagasi võistluskeskusesse ning kolm ja pool kilomeetrit Otepää suunas ja siis jälle tagasi. Iseenesest oli see rada hästi äge ajamasin sest võimaldas näha inimesi, kes olid kuni ca 25 minutit ees ja sama palju aega selja taga. Veel pean mainima, et triatloni jooksu jaoks oli see veel kohutavalt mägine.

Keda ma siis nägin? Toomas Ellmanni, kes oli must vast kilomeetrikese ees, Alma Sarapuud naiste liidrina, Jürgen Ligi ja Raio Piiroja - liiga kaugel ees. Margus Maidlat nägin, mulle isegi üllatavalt lähedal. Ta oli muide suurema osa maast katkise tagatrossiga sõitnud ja seda tõusudel käsitsi tirinud. Kardon Kõivi oleks pidanud ka nägema, aga ju ei pannud tähele. Kristjani nägin - üllatavalt palju aega maas minust. Olingi juba muretsema hakanud, et äkki kukkus. Hiljem selgus, et peale kukkumist ratta alguses oli ta ca 60 km valudes sõitnud (vale sadul valel kõrgusel vale nurgaga). Jooksul tuli välja minu järjekordne traitloni viga. SIS geel ja cola tekitasid korraliku keemilise reaktsiooni mu kõhus, see hakkas valutama ja paisuma. Teine tagasipööre oli mäe otsas. Tõus aga ei tahtnud lõppeda. Hakkasingi vastutulijatelt uurima, kaugel see pööre siis on. Ei olnud kaugel. Peale pööret tundsin, et enam ei suuda, kõhus olev torm oli orkaaniks paisunud ning kimasin põõsasse ennast kergendama. Samal ajal kui ma reielihaseid kükkasendis treenisin läksid must mööda 4-5 härrat, kelle äsja tõusul taha olin jätnud. Õnneks oli järelejäänud 3 km piisavalt pikk maa, et see viga uuesti ära parandada. Samas enne finišit leidsid mu üles mõned inimesed, kes seda tegema poleks pidanud. Powerit oli kõvasti ja natuke spurtisin. Siis aga mõtlesin, et ei hakka viienda koha naist kiusama ja võtsin veits hoogu maha. Las naudib oma hetke. Vahet pole ju mis mu koht peale sajandat protokolis on, ega ma viimast korda võistle. Lõpukoridoris tegin lennukit, lõin inimestele patsu. Kuulsin selja tagant Anneli häält. Pöörasin ümber, lasin paar inimest veel mööda, haarasin Tristanil käest ning jooksime koos finišikaare alt läbi minu suurt järjekordset võitu iseenda üle tähistama.

Sain uue särgi ja medali ning banaanidest, õuntest, apelsinidest, saiakestest ja kurkidest saime Tristaniga mõlemad kõhud täis. Veel ootasion Kristjani finiši ära. Elarit kahjuks oodata ei saanud kuna finišialas hakkas liiga külm. Seekord meil kolmel omavahel suuremat heitlust kohtade jagamisel ei tulnud, kuid kõigi poolt selline distants korraliku ajaga läbi teha on korralik saavutus iseenesest. Mulle oli see peale kõva trenni veel järjekordne võimalus vajalikke kogemusi hankida. Kuna mul lihaste seis on täna väga hea ning asun uuesti treenimise juurde tagasi, siis küllap ei võtnud seekord endast maksimumi välja. Aga kust ma ikka teada saan, kus mu piir on, kui ei katseta?

 kus lõpeb mugavustsoon, algab elu - nende hetkede nimel tasub elada

Kokkuvõttes olin 4:13:46 ajaga 128-s. Alad eraldi:
Ujumine 1 km: 23:18 - 227s koht
Ratas 100 km: 2:58:57 - 120s koht
Jooks 48:47 - 119s koht.

Enda puhul olen kõige rohkem rahul ujumisega, jooks oli mitmel põhjusel pettumus. No kõige kõvemad spordialad olid mul konkurentsitult vahetusalad, nende mõlemaga mugavalt esisaja hulgas. Huvitav, kas sellist spordiala kuskil ei harrastata?

Kristjanil seekord tema halvim sooritus: 4:45:21, 248. koht
Elari oma esimesel triatlonil: 5:14:16, 299. koht

kellel rõõm, kellel valu

päev lõppes Põhjaka mõisas - minu ja venna pere saak Pühajärvelt

esmaspäev, 3. august 2015

Trismile 2015 vol 2.

Laupäev, esimene võistluspäev. Nagu ikka sadas vihma, kuid naiste ja Ennu (Hendrik) võistluseks lubas ilmajaam ka natuke päikest. Esimesena astus võistlustulle meie seltskonnast 11.1 lastetriatlonil Hans-Kristjan, kes oli ühtlasi ka võistluse noorim osaleja. Hans, kes oli üliõnnelik oma esimese triatlonikombe üle (kandis seda kohe kolm päeva jutti) tuiskas julgelt peale stardipauku vette ja kukkus teistest mööda kroolima. Poole maa pealt oli tal power otsas ja tuli kajaki küljes jõudu koguda. 100 meetrist ujumisest sai ta jagu eelviimasena ning pärast vahetusala (väikestel lastel läheb enese riietamisega meeletult aega) oli nii ees kui ka taga tühjus. Omamoodi huvitav vaatamisväärsus oli üks väike blond ca 9-10 aastane tüdruk hiiglaslikul ilmselt isalt laenatud mustal maanteerattal, mis oli silma järgi isegi minu jaoks liiga suur. Ma ei saa aru mis ime läbi ta sinna kõrgele sadulasse sai. Jalad käisid küll sirgeks, aga rattafinišisse ta jõudis ja isegi üllatavalt kiiresti. Hans-Kristjan oli vahepeal tehnilisel rattarajal leidnud viis kaasvõistlejat, kellest mööduda. Nii ta siis tagantpoolt kuuendana jooksurajale jõudis ja ka oma jooksukilomeetri lõpetas. Oma esimesed 6 Eurot sai ta spordiga teenitud (isalt 1 EUR iga võidetud vastase eest). Aeg 45:47, millest kilomeetri jooksu tegi ta alla kuue minuti ei ole üldse paha 7-aastase poisi kohta.

 kõige hullem on läbi, kuskil kaugel ripub
laua küljes veel viimane laps

rattale ja minema

võitlusvaim on neil veres - nutad, aga jooksed. Jalal näha
kukkumise märk.

Teine võistlus (33.3) oli mulle eriti erutav kuna oma esimest triatloni asus tegema mu kallis Anneli ning Elari elukaaslane Annely (igrekiga) - ehk tõotas tulla väga huvitav kuulsuste surmaheitlus. Peale nende oli stardis ka meie värske sugulane noor Hendrik. Kes võidab naistest? Kas Anneli on ehk nii võimas, et suudab isegi Hendrikust jagu saada? kihlveo kontorite telefonid olid punased. Ma ei tea, kes oli rohkem närvis, kas mina või Anneli. Igal juhul oli see Anneli ja Annely jaoks esimene triatlon ning Hendriku jaoks juba päris mitmes, ei teagi mitmes. Nädal varem avastasime huvitava tõsiasja, Nimelt mu tihkelt ümber käiv kalipso läheb ilusti Annelile selga ning näeb seal isegi üsna paras välja.

Pasun - kogu see mass lendas vette, mis muutus hetkega mäslevaks kätest ja jalgasest kubisevaks olelusvõitluseks. Vaatan ujumisest saabuvaid võistlejaid ning vau, vähem kui kuus minutit stardist ja Anneli juba jooksuga veest väljas. Teisi ei jõudnud vaadata, jooksin edasi, et näha kuidas tal vahetusala läheb. Kahtlaselt kaua sahmerdas - ei saanud vist kalipsot maha. Lõpuks sai rattaga joone suunas liikuma kui ta rajalt maha võeti - kiiver tagurpidi peas (juhtub ka parimatel). Anneli kommentaar oli loole selline, et kuulis hõiget: "kiiver tagurpidi," mida ta uhke näoga ignoreeris: "minul on kõik ilusti korras, ilmselt on see keegi teine." Kui teine kord öeldi juba kõvemini ja näidati näpuga tema peale, siis oli selge, et see oli just tema, mitte kujuteldav konkurent. Aga nalja peab ju saama. Poolteist minutit hiljem tuli juba Hendrik ning tänu Anneli uimerdamisele ei olnud rattale minnes nende vahe enam eriti suur. Kahe viimase triatleedi hulgas ilmus välja ka Annely. Ma ei saanud hästi aru, mida ta seal vahetusalas tegi - olin liiga kaugel, aga kuidagi kaua seal läks. Võib olla tegi uut make-upi sest rajal tehakse pilti. Või oli juba alla andnud? Või hajutas meie valvsust ja plaanis kohe peale vaateväljast kadumist raevukalt pedaale tallama hakata?

Edasi läks natuke aega ning siis sai hakata rattaringilt tulijaid ootama. Vaatasin, et tuttavatest Krister Haav saabus esikümne piirimail. Meie omadest maandus esimesena vahetusalas Hendrik. Teadsin juba ette, et Anneli nõrgim lüli on rattasõit. Kui meestel on nii, et neil juba sünnipäraselt kas on või ei ole rattajalga, siis naistel ei ole kellelgi. Tuleb seda suure tööga tekitada. Lugesin vaikselt minuteid. Kolm oli piir, kus ma arvasin, et Annelil enam sanssi Hendrikut püüda pole. Läks 5-6 ja maandus ka Anneli. Kuna omavahelises konkurentsis olid kohad jagatud, siis edasi siirdusin finišikoridori lähedale Hendrikust ja Annelist pilti tegema. Kokkuvõttes Annelilt väga tubli saavutus esimese Triatloni kohta. Aeg tal kokku: 1:33:54 andis talle veidi enam kui 240 osaleja seas 149. koha (naistest 42.). Eraldi alades oli tal nii: 300 m ujumine aeg 5:59, pos 102 / Ratas 30k 1:07:19, pos 156 / jooks 3k 16:18, pos 152. Anneli kommentaar asjale oli selline, et ujumine ei olnud nii hull kui ta arvas, kuid jooks peale ratast oli kohutav. Jah, olen avastanud, et vahet pole kui palju oled varem jooksmisega kokku puutunud, aga triatlonid panevad sind jooksu vihkama.

asju vahetusalasse viimas

Enne starti - külmavares Anneli ja väike Ennu, 
kes on vahepeal suureks Hendrikuks kasvanud

 kes keda - Anneli võitlemas rattarajal

 kaks õnnelikku - kes sai medali, kes emme

Anneli vägev spordipäev ei lõppenud veel triatloniga, see oli kõigest soojendus. Kohe kui kõht täis ja riided vahetatud läks neil Liinaga (Kristjani naine) edasi sõit Eesti teise otsa Pannjärvele öisele X-Dreamile. Njah - naistes on ikka kangust. Sai kokku lepitud, et meie homseks stardiks (11.00) tulevad nad tagasi lapsi hoidma. Meie aga siirdusime järjekordselt spaasse lastele lõbustust pakkuma - olid nad ju terve päeva jooksjaid ja jalgrattureid passinud.


paar hullu naist, ehk kohe algab uus võistlus