Mis seis on? Ehk sürrealistlik lahendus Vana Aasta jooksul

Kerisin siin oma postitusi. Avastasin, et enda kohta ei ole mul pikka aega ühtegi positiivset postitust olnud. Olen Annelit kiitnud, venda kiitnud, aga minu enda viimane normaalne võistlus pärineb alles augusti keskelt.

Täna oli suhteliselt hea jooksu ilm, läksin siis positiivsete mõtetega Aastalõpu maratonile, et oma sportlik teine poolaasta päästa. Viimased kaks nädalat tegin ainult kergeid jookse ning kogusin energiat. Kõik näitajad ennustasid väga head vormi. Oma viimasel 28km lindil tehtud tempotestil kaks nädalat tagasi olin täpselt sama pulsi juures 14 sekundit kilomeetri kohta kiirem kui eelmisel aastal. Ka rahulik jooks oli madala pulsi kohta üllataval hea kiirusega. Eks ma olin küll veidi kahtlev, kas ikka maratonidistantsi ilusti vastu pean. Otsustasin siiski proovida. Oli vaja teada, mis olukorras ma olen. Isegi kui olukord on halb, siis saan selle kohta vähemalt teada.

Isegi Anneli, kes oli parajalt üleväsinud otsustas ootamatult kaasa tulla plaaniga maratonidistants läbida. Rocca Al Mares autost väljudes kostitas meid kõva vihm. Otsustasin oma õhukese liibuva särgi veidi paksema vastu välja vahetada. Rahvast oli palju ning vaevu jõudsime oma registreerimis- ja WC järjekorrad ära oodata, kui oli vaja juba starti minna. Ilm oli selleks hetkeks vaikseks jäänud ning hakkasin oma särgivahetust kahetsema. Mul oli juba seistes piisavalt soe, ilmselt läheb praadimiseks. Igaks juhuks mainin veel ära, et maratoni formaat oli joosta viis 8,4 km pikkust ringi.

Algus läks vastu tuult kerge tõusuga. Liikusin umbes 4:25 kilomeetri kohta tempos. Teisest kilomeetrist veidi kiirendasin alla 4:15 peale, et proovida olukorda, kas kolme tunni piir alistada oleks reaalne. Peale neljandat kilomeetrit sain aru, et 4:15 on natuke liiga punnitamine ning tempo ei tundu enam kruiisimisena. Läksin turvalise 4:25 peale ning lihtsalt jälgisin, et ükski kilomeeter üle 4:30 ei langeks. Hakkasin vaikselt otsima inimesi, kellega koos joosta, aga täielik tühjus. Ilmselt ei alusta keegi 3:03 maratoni tempos, lähevad pigem kas kindlalt 3:15 peale või katsetavad alla kolme tunni jooksu. Magu kergelt valutas. Jooksin ühest tiimikast mööda. Uuris, mis tempos jooksen. Mäletan veel ennast rääkimas, et pulsi ja lihaste olukord on mul väga hea, aga kõht teeb muret ning kui midagi erilist ei juhtu, siis praegu liigun 3:03-3:05 tempos.  Ringi lõpus viskasin raja kõrvale oma mütsi ja kindad, mida juba pikemat aega olin käes kandnud. Veider, aga jooksen 20. detsembril ilma mütsi ja kinnasteta.

Teisel ringil umbes kümnendal kilomeetril tundsin, et kõht enam ei häiri ning enesetunne oli ka päris hea. Püüdsin mitu tiimi kinni (tiimid jooksid viis vahetust - iga üks ühe ringi), minust mööduti tollel ringil tiimi poolt vaid korra. Tuli kergelt allamäge lõik ning kell näitas esimest korda kilomeetri ajaks 4:10, Kõht ei seganud, enesetunne oli super. Teisest ringist mäletan veel niipalju, et nägin Kiili Gümnaasiumi tiimi tuttavat tütarlast, seda, et maratoonareid praktiliselt ei olnud. Tempo ja enesetunne olid head - kruiisisin. Vahepeal sadas alla padukas. Mulle see meeldis, vähemalt ei praadinud enam oma liibuvas termosärgis. Veel oli üks pika patsiga brünett minust suure osa teisest ringist eespool, algul umbes 100, pärast 50 meetri kaugusel. Arvasin, et küllap naiste esimene ning võtan vahe kolmandal ringil kinni, oleks kellegagi koos joosta. Ei olnudki, hoopis petlikult oranži vestiga tiimikas oli, kes ringi lõpus ennast välja vahetas. Kuigi ma seda siis ei teadnud, olin tol hetkel veel "naistest" esimene.

Kolmanda ringi alguses püüdsin veel tiime, kui miski hetk hakkasin aduma, et äkki täna ei olegi minu päev. Esiteks hakkas parema jala päkaalune kergelt valu tegema ning teiseks tundsin säärtes kerget ebamugavust. Võtsin ette plaani C - poolmaratoni jooksen alla 4:30/km tempos ning kui pärast seda lasen lõpuni ca 4:40-ga tuleb ikkagi päris Ok lõpuaeg. Poolmaratoni aja kohta sain niipalju aru, et ta veidi alla 1:33 tuli.

 Kolmanda ringi lõpupoole hakkas päka valu üsna väljakannatamatuks muutuma. Proovisin muuta tehnikat, et pigem täistallale maanduda. See ei tundunud jälle säärtele meeldivat. Oma õnneks või õnnetuseks jõudsin juba kolmanda ringi lõpuks Annelile ringiga järgi. Kuna mul oli nüüd võimalus talle teatada oma katkestamisest ja seega informeerimise mure, et mis must rajal sai lahenduse, siis viskasingi pillid kotti ning teatasin korraldajatele oma plaanist.

Emotsionaalselt väga raske otsus, aga viimased 17 km oleks olnud ilmselt kannatamiseks liga pikk maa. Kartsin, et lõhun oma paremas jalas midagi ära ning pigem võtan tänast võistlust korraliku tempotrennina ning lõpetan õigel ajal. Arvan kokkuvõttes, et tegin õige otsuse. Ei tea mis oleks juhtunud. Võib olla oleks ennast korralikult ära lõhkunud. Arvan, et ka kõige parema stsenaariumi puhul oleks ma oma isiklikku rekordit vaid viie minuti jagu parandanud, aga mis hinnaga? Kokkuvõttes jooksin ju 25,32 kilomeetrit ajaga (1:53:20 ), mida ei pea häbenema. Muide, kes Stamina lehelt tulemusi vaatavad, siis ma ei jooksnud neljandat ringi. Keegi ilmselt jalutas tund aega peale mu lõpetamist mu ära antud kiibiga väravast läbi.

Ootasin tunnikese veel Annelit. Siis jooksin talle neljanda ringi seltsiks ning ka tema oli selleks hetkeks "tehtud". Sama võistlus ning meie mõlema poolt elu esimene katkestamine. Me oleme hingesugulased ja teeme kõike koos. Hinges oli kurb, aga nüüd siin laua taga mõtlen, et oli jälle õige otsus. Jalad on terved ning saan järgmisel nädalal treenima hakata. Mul on ju 4 maratoni juba joostud, täiesti väljakannatatav isiklik rekord ning ma usun, et 2016 aastal korraldatakse mõni maraton ikka, kust ma osa võtta saan. Nüüd aga keskendun kolm kuud peamiselt ujumisele ning siis vaatan edasi. Juba ette võin öelda, et see ala on mul sellel aastal palju parem. Kui ma varem ei kirjuta, siis soovin kõikidele, kes mu blogi loevad häid jõule, lisaks head libisemist vees, võimsat rattajalga ning kergust jooksus 2016 aastal!

vähemalt ei jäänud see küsimus seekord kedagi kummitama

Väsinud Anneli jäi Clay Kuehl'i fotosilma ette

Honolulu - esimene maraton teispool maakera läbi mu venna silmade

Pea paar kuud möödas sellest kui oma venda Kristjanit nägin. Tänu ühele traagilisele sündmusele on Kristjani pere mõnus kuuajane puhkusereis muutunud juba pooleteise kuu pikkuseks kannatuste ja ootuste rajaks. Nimelt tänu terviseprobleemile on Hans-Kristjan, keda olen oma blogis ka varem põgusalt kajastanud olnud sunnitud juba pikemat aega Honolulu haiglas veetma. Kes teab, kas nad sellel aastal kodumaa pinnale jõuavadki.

Selleks, et üksluiseks kujunenud argipäeva natuke vaheldust tuua otsustas Kristjan (või otsustas seda tema kaasa) ootamatult maratoni proovida. Kuna ta saatis ka mulle lühikese vahva jutu oma maratoni kogemusest, siis palusin võimalust seda oma blogis kajastada. Siit ta enam-vähem muutmata kujul tulebki.

Kristjani kirjutatud osa:

Mõtlesin, et nüüd, kui jalad jälle kandma on hakanud, võin natuke sellest maratoniasjast ka sulle kirjutada. Ei olnud plaanis mul seda sugugi teha, aga asjaolud langesid kokku: - olime maratoni ajal Honolulus, Markus ja Karl aitasid lapsi valvata ning Liina lihtsalt pani mind kirja. Ja millal veel tekib võimalus teha läbi Honolulu maraton - kes seda teab?

Olukorrast tulenevalt olin maratonile eelneva kuu jooksul teinud ainult ühe jooksu ja sellegi koos Marloniga (käru lükates). Treeningule seega rõhku pannud ei olnud ja vaimsed pinged on olnud päris suured. Veel kohutas mind kuuajase haiglaeluga tekkinud stabiilne unevõlg ja ebaregulaarne uni. Aga soov oli seda teha ikkagi Hansu nimel ja pühendada see talle tema kannatuste tähistamiseks.

Aga maratonist pisut. Õhtul enne maratoni otsustasin endale jooksutossud osta. Vanad olid läbi, rasked ja mõeldud maastikujooksuks. Võtsin maratoni expolt kõige odavamad tossud, mis enam-vähem olid (Asics NoosaFast vist kui ei eksi) ja jäin rahule. Ülikerged ja mul ei olnud enam mitte ühtegi villi ega vaevust labajalgadel.
Eelneval õhtul mõtlesin, et millist aega võiksin minna püüdma. Ei ole just palju tuttavaid, kes oleks esimese maratoni kohe alla 4 tunni jooksnud (või kes üldse on jooksnud). Lugesin infot maratoni kohta ja sain teada, et rekordeid siin ei joosta (liiga kuum ja mõned rasked tõusud). Aga kui kõrgeid sihte ei sea, siis ei tule ka saavutusi. Mõtlesin ise, et kui jooksen alla 4 tunni, annan endale hindeks 5, 4:00-4:15 - 4, 4:15-4:30 - 3 ja kõik sealt edasi oleks 2. Enesekindlust lisas pisut suve lõpus joostud krossijooks 6km keskmise ajaga 4:20/km.
Hommikul oli äratus kell 3. Sõin putru (enne olin eelmisel päeval 4 portsu pastat söönud) ja varsti viskas Maku mind starti (start oli planeeritud 5:00 ja kohal olin 40 mintsa varem). Rahvast oli palju (stardijoone ületas rohkem kui 22000 maratonihunti). Start oli küll jagatud eeldatava aja järgi tsoonidesse, aga hiljem tundus, et keegi nendest suurt kinni ei pidanud, sest mulle jäi ikka tohutult aeglaseid ette, kuigi sättisin ennast 3-4 tundi jooksjate grupi keskele.

Start käis ja juba seisiski terve kari Jaapanlasi jalus (kusjuures neist paljud olid isegi 2:00 - 3:00 grupis) ja filmisid ilutulestikku. Kui lõpuks stardijoonelt üle sain oli juba üle 2 minuti stardipagust.

Eks ma olin ka arvutanud, et pean jooksma terve raja 5:40 tempos ja Garminist oli siin suur abi. Pärast esimest kilomeetrit tundus, et 4:00 jääb püüdmatuks, sest kaotust tuli juba palju. Pealegi piiksusid minu kella kilomeetrid enne ametlikke kilomeetrite märke (sest ilmselgelt ei saanud mina läbida teekonda kõige lühemat teed pidi). Pulssi olin planeerinud 156-160 kanti, aga sellega oleks tempo lootusetult aeglane olnud ja pidin kõrgemaga jooksma. Tunne oli samas OK 170+ pulsiga jookstes, aga oli hirm, et nii lõpuni vastu ei pea. Alates 3. kilomeetrist hakkasingi jooksma juba tempost paremini ja tagasi võtma alguses kaotatud sekundeid. Tempot päris tõena võtta ei saanud, kuna nagu mainisin, tuli 1km raja läbimiseks joosta pisut rohkem. 

Sealt edasi üritasin saada edumaad lõpu ees (kui tempo peaks raugema). Kuni 10 km oli OK, aga siis tulid esimesed tõusud. Ja sealt edasi oli põhimõtteliselt kogu rada ühes taktis. Hammaste ja kogu vaimuga hoida ennast tempos (oodates kogu aeg, millal ma seda enam ei jaksa). Ühel hetkel sain aru, et 4:00 on suhteline mõiste. Kas 4:00 kella gps järgi Maraton. 4:00 maraton puhast aega, või 4:00 ametliku kella järgi. Iga plaan järgnevast ambitsioonikam. Krt tahaks ikka kõige kõrgemat sihti saada. Nagu tempost näha, siis päris ära ei kukkunud. Väga raskeks läks umbes 5km enne lõppu, kui tuli jälle korralik mägi ära võtta (38m kõrguste vahet). Halvim km aeg tuli ikkagi 6:17, mis on väga OK.

Kui minna oli veel 1km, oli selge, et kõik eesmärgid saavad täidetud. Ametlik lõpuaeg tuli 3:56:01, distants Garmini järgi 42,85km, poolmaratoni aeg 1:52:53.

Jalad on nüüd juba taas enam-vähem, aga 4 tundi keskmist pulssi 176 ja maksimumi 189 oli ikka karm. Igas lehes kirjutati, et tingimused olid see aasta karmid  - palavus ja niiske õhk.
Loodan, et enam mul ei tule elus ette olukorda, kus oleks taas selline põhjus selliseks katsumuseks.

Lisaks Hans-Kristjanile tahaksin oma esimese maratoni pühendada oma kallile abikaasale Liinale, kes on mind jooksu juurde toonud, liikuma innustanud ning minu võimetesse minust enesest alati palju rohkem uskunud. Selle maratoni läbimisel oli 75% sinu osa ja heal juhul 25% minu.

Mahalo ja Aloha!

Kristjan

hipiliku olemisega peakangelane ise

Janar:

Ma olin Kristjani maratoni otsuse peale üsna üllatunud teades, et ta kavatseb seda teha sisuliselt ainult jalutuskäikude pealt. Kuskil poole võistuse pealt hakkasin Kristjani jooksu aegasi lives jälgima. Iga viie kilomeetri pealt oli ajavõtt. Peale 25ndat kilomeetrit hakkasin vaikselt ärakukkumist ootama. Tuli 30, 35 ja 40 kilomeeter ning vaheajad püsisid samas tempos kui valatud. Mäletan, et ise kustusin 2012 aastal Tallinna Maratonil ikka täielikult ära. Alla 4 tunni ajast sellise seisu pealt olin ikka tõsiselt üllatunud. Nüüd siis oleme mina ja mu vend ning meie mõlema naised maratonijooksu ära teinud. Huvitav palju veel selliseid on? Ilmselt rohkem kui kolmikutest rahvusvahelisel tasemel jooksjaid, aga ikkagi.

Veel mõned pildid päevakangelasest, aga nüüd juba

peale finišeerumist.

Kui neid pilte vaatan, siis ainult särgi pärast tasus seda teha :)

.