Selleks, et üksluiseks kujunenud argipäeva natuke vaheldust tuua otsustas Kristjan (või otsustas seda tema kaasa) ootamatult maratoni proovida. Kuna ta saatis ka mulle lühikese vahva jutu oma maratoni kogemusest, siis palusin võimalust seda oma blogis kajastada. Siit ta enam-vähem muutmata kujul tulebki.
Kristjani kirjutatud osa:
Mõtlesin, et nüüd, kui jalad jälle kandma on hakanud, võin natuke sellest maratoniasjast ka sulle kirjutada. Ei olnud plaanis mul seda sugugi teha, aga asjaolud langesid kokku: - olime maratoni ajal Honolulus, Markus ja Karl aitasid lapsi valvata ning Liina lihtsalt pani mind kirja. Ja millal veel tekib võimalus teha läbi Honolulu maraton - kes seda teab?
Olukorrast tulenevalt olin maratonile eelneva kuu jooksul teinud ainult ühe jooksu ja sellegi koos Marloniga (käru lükates). Treeningule seega rõhku pannud ei olnud ja vaimsed pinged on olnud päris suured. Veel kohutas mind kuuajase haiglaeluga tekkinud stabiilne unevõlg ja ebaregulaarne uni. Aga soov oli seda teha ikkagi Hansu nimel ja pühendada see talle tema kannatuste tähistamiseks.
Aga maratonist pisut. Õhtul enne maratoni otsustasin endale jooksutossud osta. Vanad olid läbi, rasked ja mõeldud maastikujooksuks. Võtsin maratoni expolt kõige odavamad tossud, mis enam-vähem olid (Asics NoosaFast vist kui ei eksi) ja jäin rahule. Ülikerged ja mul ei olnud enam mitte ühtegi villi ega vaevust labajalgadel.
Eelneval õhtul mõtlesin, et millist aega võiksin minna püüdma. Ei ole just palju tuttavaid, kes oleks esimese maratoni kohe alla 4 tunni jooksnud (või kes üldse on jooksnud). Lugesin infot maratoni kohta ja sain teada, et rekordeid siin ei joosta (liiga kuum ja mõned rasked tõusud). Aga kui kõrgeid sihte ei sea, siis ei tule ka saavutusi. Mõtlesin ise, et kui jooksen alla 4 tunni, annan endale hindeks 5, 4:00-4:15 - 4, 4:15-4:30 - 3 ja kõik sealt edasi oleks 2. Enesekindlust lisas pisut suve lõpus joostud krossijooks 6km keskmise ajaga 4:20/km.
Hommikul oli äratus kell 3. Sõin putru (enne olin eelmisel päeval 4 portsu pastat söönud) ja varsti viskas Maku mind starti (start oli planeeritud 5:00 ja kohal olin 40 mintsa varem). Rahvast oli palju (stardijoone ületas rohkem kui 22000 maratonihunti). Start oli küll jagatud eeldatava aja järgi tsoonidesse, aga hiljem tundus, et keegi nendest suurt kinni ei pidanud, sest mulle jäi ikka tohutult aeglaseid ette, kuigi sättisin ennast 3-4 tundi jooksjate grupi keskele.
Start käis ja juba seisiski terve kari Jaapanlasi jalus (kusjuures neist paljud olid isegi 2:00 - 3:00 grupis) ja filmisid ilutulestikku. Kui lõpuks stardijoonelt üle sain oli juba üle 2 minuti stardipagust.
Eks ma olin ka arvutanud, et pean jooksma terve raja 5:40 tempos ja Garminist oli siin suur abi. Pärast esimest kilomeetrit tundus, et 4:00 jääb püüdmatuks, sest kaotust tuli juba palju. Pealegi piiksusid minu kella kilomeetrid enne ametlikke kilomeetrite märke (sest ilmselgelt ei saanud mina läbida teekonda kõige lühemat teed pidi). Pulssi olin planeerinud 156-160 kanti, aga sellega oleks tempo lootusetult aeglane olnud ja pidin kõrgemaga jooksma. Tunne oli samas OK 170+ pulsiga jookstes, aga oli hirm, et nii lõpuni vastu ei pea. Alates 3. kilomeetrist hakkasingi jooksma juba tempost paremini ja tagasi võtma alguses kaotatud sekundeid. Tempot päris tõena võtta ei saanud, kuna nagu mainisin, tuli 1km raja läbimiseks joosta pisut rohkem.
Sealt edasi üritasin saada edumaad lõpu ees (kui tempo peaks raugema). Kuni 10 km oli OK, aga siis tulid esimesed tõusud. Ja sealt edasi oli põhimõtteliselt kogu rada ühes taktis. Hammaste ja kogu vaimuga hoida ennast tempos (oodates kogu aeg, millal ma seda enam ei jaksa). Ühel hetkel sain aru, et 4:00 on suhteline mõiste. Kas 4:00 kella gps järgi Maraton. 4:00 maraton puhast aega, või 4:00 ametliku kella järgi. Iga plaan järgnevast ambitsioonikam. Krt tahaks ikka kõige kõrgemat sihti saada. Nagu tempost näha, siis päris ära ei kukkunud. Väga raskeks läks umbes 5km enne lõppu, kui tuli jälle korralik mägi ära võtta (38m kõrguste vahet). Halvim km aeg tuli ikkagi 6:17, mis on väga OK.
Kui minna oli veel 1km, oli selge, et kõik eesmärgid saavad täidetud. Ametlik lõpuaeg tuli 3:56:01, distants Garmini järgi 42,85km, poolmaratoni aeg 1:52:53.
Jalad on nüüd juba taas enam-vähem, aga 4 tundi keskmist pulssi 176 ja maksimumi 189 oli ikka karm. Igas lehes kirjutati, et tingimused olid see aasta karmid - palavus ja niiske õhk.
Loodan, et enam mul ei tule elus ette olukorda, kus oleks taas selline põhjus selliseks katsumuseks.
Lisaks Hans-Kristjanile tahaksin oma esimese maratoni pühendada oma kallile abikaasale Liinale, kes on mind jooksu juurde toonud, liikuma innustanud ning minu võimetesse minust enesest alati palju rohkem uskunud. Selle maratoni läbimisel oli 75% sinu osa ja heal juhul 25% minu.
Mahalo ja Aloha!
Kristjan
hipiliku olemisega peakangelane ise
Janar:
Ma olin Kristjani maratoni otsuse peale üsna üllatunud teades, et ta kavatseb seda teha sisuliselt ainult jalutuskäikude pealt. Kuskil poole võistuse pealt hakkasin Kristjani jooksu aegasi lives jälgima. Iga viie kilomeetri pealt oli ajavõtt. Peale 25ndat kilomeetrit hakkasin vaikselt ärakukkumist ootama. Tuli 30, 35 ja 40 kilomeeter ning vaheajad püsisid samas tempos kui valatud. Mäletan, et ise kustusin 2012 aastal Tallinna Maratonil ikka täielikult ära. Alla 4 tunni ajast sellise seisu pealt olin ikka tõsiselt üllatunud. Nüüd siis oleme mina ja mu vend ning meie mõlema naised maratonijooksu ära teinud. Huvitav palju veel selliseid on? Ilmselt rohkem kui kolmikutest rahvusvahelisel tasemel jooksjaid, aga ikkagi.
Kui neid pilte vaatan, siis ainult särgi pärast tasus seda teha :)
Veel mõned pildid päevakangelasest, aga nüüd juba
peale finišeerumist.
Kui neid pilte vaatan, siis ainult särgi pärast tasus seda teha :)
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar