Ülemiste - väike maasikas jooksuhooaja lõpust

Tunnen, et hakkan vaikselt suuremas mahus jooksmisest tüdinema ja väsima ning vajan väiksemat resetti. Olen nüüdseks pika hooaja põhiliselt jooksule keskendudes treeninud. Keskmine nädala maht jääb 70 kilomeetri kanti, millele lisandub keskmiselt kolmel korral nädalas ÜKE-t ja jooksuharjutusi. Korra-paar olen ka 100 kilomeetri piiri ületanud, kuid see on olnud pigem erand, kui reegel. Mida ma enda kohta teada olen saanud (osasi neist olen kindlasti varem ka maininud)?
1. Ma ei ole jooksjaks loodud. Arvestades fokuseeritust, mahte jne on areng olnud väga visa tulema. Palju visam kui mitmetel "kerget kehatüüpi" hiljem alustanud jooksumeestel. Olen teinud isiklikke rekordeid siin ja seal, kuid sellel tasemel võiks areng olla veelgi kiirem. Peamiseks põhjuseks pean lihaste koostist. Mul on pikamaajooksja kohta liiga palju kiireid lihaskiude. Nad väsivad pikal distantsil kiiremini ning nõuavad rohkem energiat. Teooria paikapidavust tõestab peale suurema andekuse jalgrattal mu võime võrreldes teiste sama tasemega pikamaajooksjatega tugevamalt spurtida ning parem üldine sprindikiirus. Näiteks GPS-i järgi oli viimase Ülemiste jooksu (13.8 km) viimase 150 meetri aeg 21 sekundit. Samas, mis oleks magusam, kui teha hästi seda, milleks ma loodud ei ole?
2. Mu keha ei kannata väga suurt kilometraaži. Üle 100 km nädalas joostes treenin üle ning tekib pigem taandareng.
3. Kaks korda päevas treenimise asemel toimib mul paremini süsteem, kus teen ühe raske (isegi väga raske) treeningu kord kolme päeva jooksul. Teistel kordadel midagi väga kerget (40 min sörk). Üle päeva tugevalt treenida / võistelda ei kannata.

Ülemiste järve jooks

Põhjuseid minekuks oli mitu. Kõigepealt oli see hea võimalus Stamina tervisejooksu sarjas saada kirja kaks järelaitamisetappi. Kuna vahepeal plaan reisul käia, siis kuluvad need etapid marjaks ära. Meil tiimiga kindel plaan kõik osalused kirja saada ning peaauhinna loosimises osaleda. Teiseks teha üks korralik tempojooks laktaadilävel. Kolmandaks proovida ehk see isiklik rekord seal järveringil kiiremaks saada. Kui kunagi mõni lapselaps peaks küsima kui kiiresti ma ümber Ülemiste järve lippasin, saaks ehk korraliku "kaika" ette visata.

Stardis sättisin ennast Laura Maasiku selja taha. Esiteks pidasin teda naiste osas reaalseks võitjakandidaadiks ning oli ta ju Rapla Selveri jooksu viimasel kilomeetril, kus mul jalgade asemel kaikad all olid mööda lipanud. Pärast seda oli ta veel mitmeid rahvajookse võitnud. Algul nagu ikka rada on kitsas ning paras ukerdamine, et kellelgi jalgade peale ei astuks ja samal ajal suudaks lahtisi kive vältida. Tempo oli nii nelja minuti tuuri kilomeetri kohta.

teine kilomeeter - sel hetkel ma ei märganud, et Martin Sagaja

mul nii lähedal on. Kuskil võsavahel jooksid nad mul ilmselt 

natuke eest ära.

Peetris tekkis ruumi natuke rohkem ning ka arusaam, et Laura pole täna erilises hoos ning proovisin siis seetõttu mõne varem eest lastud jooksja kinni püüda. Eks see käiguvahetus tekitas mul ainsa reaalselt raske olukorra kogu jooksu käigus. Üheltpoolt olime alles neljandal kilomeetril, teisalt oli pulss üsna laes (179) ning kolmandaks läks must just mööda Ahto Tatter ühe naisterahvaga, kelle ta nagu hiljem selgus esikohale vadas. Viie kilomeetri joogipunktis oli mul natuke õnne. Toosama naisterahvas ei saanud jooki kätte ning tuli tagasi selleks, et uus tops haarata. Sellest kümnest sekundist mulle piisas, et hetkeks hinge tõmmata ning ennast neile taha haakida. Tempo oli mulle küll tol hetkel veidi konti murdev, kuid nii palju oli abi, et mind veeti nüüd järgmise grupini või õigemini paarini, kuhu ma hea meelega toppama jäin. Grupis oli üks vanem heas vormis meesterahvas, kelle tegi eriliseks võrkmaterjalist nabapluus. Selle kuumaga kindlasti hea mugav, kuid visuaalselt natuke pervo. Samas vana mees ning suva see välimus, peaasi, et mugav. Teise liikmena oli seal Martin Sagaja, keda ma polnud siiani ühelgi jooksuvõistlusel edestada suutnud. Jäime kolmekesi jooksma sel kurikuulsal pikal järveäärsel vastutuulelõigul. Martiniga lihtsalt tunnistasime üksteist, ei vahetanud sõnagi. Jooks oli pikk ja raske ning mõlemad teadsime, et siit on üks kena duell tulemas.

Martin Sagajaga ühte sammu. Siiani olid kõik meie mõõduvõtmised triatlonis

minu, kuid jooksus tema kasuks olnud

Tempo oli mugav, vahest isegi liiga mugav nii et langes vastutuules kohati 4:10-4:15 vahele kilomeetri kohta. Tuul jahutas mind ning pulss kukkus 173 tuuri. Martini hingamisest sain aru, et tal nii mugav ei olnud. Hakkasin vaikselt mõtlema koha peale, kus rünnata. Otsustasin, et teen oma käigu ca 500 meetrit enne metsa, kus vastutuult enam olla ei tohiks. Metsas on niikuinii igaüks iseenda eest ning tuulesjooksul pole mitte mingit efekti. Palju tast niisamagi seda efekti on? Rohkem selline psühholoogiline moment.

Lahendus tuli meie juuurde varem, kui oodata oskasime. Tagant tuli Scoutspataljoni särgiga härra, kellel grammivõrra kangem käik sees. Tõmbasin talle sappa, teised kaasa ei tulnud. Peale tempo muutus minu jaoks see, et tuuleefekt kadus koheselt, sest Scoutspataljoni-mees tõmbas nii raja vasakusse serva kui võimalik, et ma ta tagant jumala eest mingitki energiasäästu ei saaks. See mind ei häirinud, sest tuul oli keha juba piisavalt maha jahutanud. Viimased kolm kilomeetrit metsa suunas liikusime 3:55/km rütmis, pulss oli ühtlaselt 178-179. Kuna vahe mahajäänutega oli juba piisav ning varasemalt pole ma ennast eriliseks maastikujooksjaks pidanud, siis ei morjendanud see, kui kohe metsajooksu alguses kümnekonnameetrine vahe sisse tõmmati. Metsas joostes pole mõtet niikuinii väga seljas elada, sest siis ei näe kuhu astud ning võib kukkuda või jalga väänata. Pulss läks veidi üle 180, kuid rohkem vahe ei kasvanud. Järsku käis justkui klõps läbi - ma oskan maastikul joosta. Kõik need tunnid Pirital, Nõmmel, Jüris, Vaela terviserajal on mind aastaga muutnud. Järgmisel kahel kilomeetril, kus heina-, liiva-, juurikasegune rada liikus katkematult üles ja alla, vasakule ning paremale sain kätte kõik konkurendid, kelle seljad paistma hakkasid. Samuti sain scoutsimehest mööda. Olin justkui muutunud, nõrkusest oli saanud trump. Viimaseks kuuesajaks meetriks saime asfaldile. Scoutsimees jooksis mööda, kuid vahe ei kasvanud suuremaks kui 10 meetrit. 30-40 meetrit eespool liikus veel paar jooksjat finiši suunas. Nüüd on minu hetk. Gaas põhja - kõik need kolm konkurenti jäid pika ninaga. Jällegi, raevukad lõpuheitlused trennis kiireima spurdimehe tiitlile Illo, Gerdi, Kristjani vastu ei ole jooksnud mööda külge maha. Pole ime, et isegi vanameister Taivo Püi ei tahtnud meiega trennis viimastel meetritel võidu joosta.

siin on need metsakilomeetrid hästi näha. Väga kaunis, kuid sel hetkel pole

naudingutele kohta.

Kokkuvõttes eesmärk täidetud paar minutit kiirema ajaga kui esiti lootsin. Oli hea ja põnev jooks. Kuna mu tempo oli üsna kõikuv (laugetel osadel 20 sek üles-alla), siis tagantjärgi mõeldes oleksin saanud ilmselt parema aja Tatteri-pundiga kohe kaasa minnes. Samas tulin ma ju siia rohkem lõbu, treenimise ning Stamina sarja lõpetamise eesmärgil.

Eks elus on ikka nii, et headest asjadest tuleb rõõmu tunda, sest need ei jää kunagi kestma. Järgmine päev tõi Keirale kaasa õnnetuse batuudil. Eelkõige õppetund vanematele, kahju ainult et vaevu kaheaastane tüdruk peab valu ja ebamugavust kannatama. Samas ta tugev ja aktiivne neiu ning juba kolmandal päeval pärast õnnetust laseb mööda põrandat käte abil ringi. Kõikidele lugejatele soovin jõudu mitte muretseda pisiasjade pärast, olla õnnelik selle üle, mis teil olemas on ning nautida iga ilusat hetke täiel rinnal, sest need ei pruugi enam korduda. Lisaks rattaga sõites kandke ikka kiivrit, sest käed ja jalad saab ära parandada, kuid pead mõnikord ei saa.

Müramised juulis - näoli mutta ja joostes ribadeks

Jälle on käes moment, kus mitmete tuttavate saavutused Tallinna raudmehevõistlustel kõik mu enda pingutused täielikult varjutavad. Tegelikult ei ole ka midagi erilist, millega hiilata. Mis ma siis teinud olen? Enam-vähem olen õppinud maastikurattaga toime tulema. Olen võtnud Nõmme tõuse, lugematul korral läbinud Järve "täpiringe" ning Raku Järve metsas peaaegu hiiglasuurest rästikust üle sõitnud. Korra võistlesin ka: triatlonis Kõrvemaal.

Kõrvemaal sain minimaalse vees treenimisega kirja ilmselt oma elu parima ujumise triatlonil. Ujumine oli pikem kui mullu ning oma 41. ujumise ajaga olin pea 400 osaleja seas kindlalt esimese 15% sees. Rattal sõitsin olles veel tol hetkel üsna kõrges mängus kuskil poole maa peal "ohtlikus" kohas kokku kaasvõistlejaga ning kukkusin pea ees mutta. Kui ennast püsti ajasin oli grupp juba kaugel ning ka paljud teised vahepeal must mööda sõitnud. Ülejäänud rajast enamuse sõitsin koos tippjooksja Karel Hussariga. Minul oli haamer ja ka temal polnud huvi eriti vedada (küllap ei tahtnud oma fantastilist 13 minuti jooksutulemust ära rikkuda). Selgelt olid jalad saanud sel aastal liiga vähe rattakilomeetreid. Iseenesest see tõik, et sõitsin ratast puhtalt jooksjaga samasse aega, ütleb nii mõndagi minu rattavormi või siis selle puudumise kohta. Kuigi olin peale teist vahetusala korralik pastel, siis tänu arvestatavale jooksubaasile sain kätte enamuse endast viimastel "ratta koomakilomeetritel" möödunuid ning lõpuks oli koht sama, mis mullu - 18-es. Selge see, et ilma fantastilise rattasõiduta Kõrvemaal tulemust ei tee. Kui järgmisel aastal pole taset, et 4-5 min kiiremini sõita, siis pole väga pointi kohale ronida.

Pärast Kõrvemaad treenisin ennast korralikult kooma. Mitu päeva läks aega enne kui normaalne enesetunne tagasi tuli. Vahepeal tuli väsinud peast Filtri tempojooksu viimane etapp ära kannatada. Mõtlesin, et suva - väsinud või mitte, küll ma ta taseme pealt ära jooksen. Ei olnud see nii lihtne midagi. Jooksu teine pool vastu tuult oli hirmus kannatamine eriti olukorras, kus minu taga startinud härra mind tagasipöördeks peaaegu kätte saanud oli. Eks ma siis kogu selle viimased kaks ja pool kilomeetrit tagasi vaadata ei julgenud. Kogu aja sisestasin omale, et isegi kui mul praegu vormi pole olen ma ühes asjas tugev - see on valu ja ebamugavuste kannatamine. Kui finišist läbi sain, siis alles adusin, et taga polnud enam kedagi paista. Tasuks kolmas koht võistluselt ning ka sama positsiooni tugevdamine üldarvestuses. Isiklikust rekordist jäin oma veerandminuti kaugusele. Kui nüüd just tähtede seisuga totaalselt metsa ei lähe, siis ei tohiks mu pronksist karikat keegi ohustada. Ainus võimalik stsenaarium, mis pähe tuleb on see, kui mu lähim konkurent sõidab Iklasse, sinna ei tule ühtegi tugevat jooksjat ning ta saab seal seetõttu esikoha punktid. See oleks muidugi puhas juriidika, "de facto" olen ma kolmas ning tee või tina, mina 5km jooksu pärast 400 km maha ei sõida.

Nüüd treenin tõsiselt Tallinna Maratoniks. Äkki õnnestub enne hooaja lõppu veel üks normaalne purakas ära teha. Madalatel pööretel on vaatamata plaanitust suuremale kaalule ökonoomsusnäitajad ilmselt siiani parimad, mis olnud. Paar pisivigastust teeb vahest liiga. Samas kõigest kolm nädalat - no peab vastu pidama, siis saab mõneks ajaks jalad seinale visata.

meeste esimene ots peale kuuendat etappi

kindlalt meeldib kõikidel vaadata viiekümnendat

fotot sellest, kuidas suvaline MAMIL jookseb :)

ainus foto kõrvemaa triatlonilt ja see ka ise tehtud -

ratsu vahetusalas (Specialized, mille kõrval punasega

kiiver) 

poistega Võsu rannas viite miinust nautimas

samad poisid sai ka Ironkids jooksule
veetud

loodan, et Anneli selle pildi
postitamise pärast ei pahanda

Lugu sellest, kuidas ma ootamatult SUP-i meistrikatele sattusin

Lugu algas sellest, kui vend mulle neljapäeva õhtul (vist) helistas ja uuris, kas mul pühapäevaks plaanid tehtud. Kahjuks ei olnud tol hetkel mitte midagi kirjas peale selle, et 18:30 tuli Vaelas jooksutreeningut juhendada. Kristjan ja tema abikaasa pidid minema Londonisse, ning Hans-Kristjan oli vaja saada SUP eestikatele U-13 kulda kindlustama. Pühapäevane ülesanne, mis mulle anti seisnes järgnevas:
1. Sõidan hommikul Piritale.
2. Võtan venna bussi, panen sinna sisse täispuhutava laua, aeru, katusele veel ühe laua ja lisaks Hans-Kristjani.
3. Võtan Pirita Surfiklubist vesti ja sõidan kakumäe randa.
4. Aitan Hansul võistlused ära teha ning pärast võistluste lõppu teen kõik samad asjad tagurpidi.
Ehk siis start hommikul 10 kanti ning tagasi peaks kuskil viie-kuue vahel jõudma (reaalselt sain napilt enne õhtust trenni).

Oletan, et paljud, kes kasutavad sõna SUP ei tea, mida see tähendab. Lühend siis pikemalt: Stand-Up Paddle surf. Eesti keeles vist aerusurf.

Korra haarasin garaažist ühe lisaaeru näppu ja mõtlesin, et äkki sõidan ka ajaviiteks teise aeruga kuigi suuremat isu polnud. Kuidagi väsinud ja uimane olin. Ehk andis tooni ka eelmise päeva pikk Warhammeri võistlus, kus ma peale enda pidin ka Tristani käigud läbi mõtlema ning see joostud 26 kilomeetrit. Tahtsin aeru juba tagasi garaaži tõsta, kui Vana-Lily (Hansu vanaema) kommenteeris, et ega ta sul autos leiba ei küsi.

Kaks tundi hiljem olime Kakumäel, lauad mõlemad surfiklubi ees maas ning mõlemad loomulikult võistlustel kirjas. Mõtlesin, et mis ma seal neli-viis tundi ikka niisama passin. Teen selle pulli kogemuse mõttes kaasa. Olen ju igavesti hea võhmaga triatlonimees ja mis seal ikka nii erilist olla saab. Surfirahvast oli igat masti. Seltskond eriti suur polnud. Ka arusaadavatel põhjustel, sest selle ala harrastamine pole nii kerge kui jooks või rattasõit. Lauad on suured ja kallid, pagasnikusse ei pista ( va pumbatavad), on hooajaline ning koduvärava eest naljalt trenni alustada ei saa. Oli noori ja vanu, paksemaid ja peenemaid. Mõtlesin, et lastele, naistele ja kõhukamatele meestele teen ikka ära mõistmata, et tegu pole seekord ei jooksu- ega rattavõistlusega.

Kui soojendusringile läksime, siis tundsin jalgupidi masalas vees sumades, et nii külma vette küll kukkuda ei tahaks, võin ära uppuda. Hansu tabav kommentaar: "kui sa talvel jääauku hüppad, siis sa ju ära ei upu!" Seee mõte lõbustas mind ning tõmbas stressi maha. Tuult oli vähe, laineid oli rohkem. Tegelikult olin ma üldse esimest korda lauaga merel ning samas tabasin end mõttelt, et kui ma kogu selle pulli ära teen, siis sõidan täna rohkem, kui kogu elu jooksul üldse SUP-ga sõitnud olen.

Võistlustega läks nii, et kõigepealt oli kolm allatuult sprinti. Maa oli umbes nii lühike, et kui hoo sisse saan, siis olen juba finišis. Starti oodates lõi küljelaine mu otamatult kahel korral vette, ehk enne starti olin juba kergelt pahur ja värisesin külmast. Ka püksid olid veest päris rasked, sest ega ma ju vee peale minna plaaninud, ehk seljas tavapärane riietus, nagu läheks poodi. Esimeses sprindis jäin teiste taha kinni, kuna ei saanud ennast päris hästi juba tõusma hakanud tuule ja lainetega stardijoonele. Ei tahtnud inimestele selga ka sõita. Tugevama tõmbe peale käisin laua peal käpuli. Ajasin ennast uuesti püsti ning paarist lapsest sain lõpus mööda. Ok, mis valesti see uuesti, või siis mitte. Teise sprindi ajal lendasin kaks korda vette ja sain ujuda. Olin konkurentsitult viimane. Kirusin lauda, et miks ta koguaeg ümber läheb. Teadjam mees kõrvalt kommenteeris, et see peaks olema lainesurfi laud ning sellega ongi palju raskem. Vaatasingi, et minu oma on natuke väiksem kui näiteks minust 20-30 kg kergematel tüdrukutel ning istub ka sügavamalt vees. Lohutati mind sellega, et vähemalt saan väga hea trenni. Saan aru, eks ta oli ju mõeldud must vähemalt poole kergemale Hansule alternatiivseks võistluslauaks. Kolmandal korral sain ilusti stardijoonele kuniks 5 sekundit enne pasunat keeras üks blond tüdruk oma laua mulle risti ette. Kui ma lõpuks möödumisruumi sain olid enamik täiskasvanud juba kaugemal, kuid sõitsin ikkagi selle sõidu vast kõige kiiremini.

Peale sprinti veest välja ning hambad plagisesid. Riided märjad ja soojendada pole kuskil. Mõtlesin juba pikast maast loobuda, kuniks sain soovituse kalipso rentida. Võtsin siis kõige õhema M-i ning ronisin sinna rinnuni sisse. Käed jätsin vabaks. Kohe hakkas soojem. Maraton oli väidetavalt 4-5 km kolmnurga kujuline ring. Kõigepealt vastu lainet, siis ühe küljega ning siis teise küljega. Kuna mul kogemused puudusid, siis läksin peale mõnusa rütmiga ennast säästes, küll hiljem saab vinti peale keerata. Parkisin ennast ca 15 m Hansu taha, kes oma vanuseklassi konkurentidega hoobist suure vahe sisse tõmbas. Hansu ees oli ainus harrastajate klassi naine, kelle puhul arvasin, et küllap ma ta pärast ikka kätte saan. Seal on täiskasvanutel kaks klassi, milles vahe seisneb selles, missuguse lauaga sõidetakse (pikk peen sportlaud vs tavapärasem surfilaud), profilaudadega sõitjaid oli oluliselt rohkem. Plaan oli nii, et sõuan esimese poini, siis panen uue käigu sisse ja tõusen ehk mõned kohad. Poseidon või Manannan Mac Lir (mina ei tea, kes Läänemerd parajasti valitseb) aga tahtis teisiti. Kohe peale pööret hakkas küljelaine mul lauda ümber viskama. Esimesel korral juhtus nii, et panin peaka vastulainet tõugates laua jalgadega allatuult. Oli tükk tegu et lauani ujuda, sest ta vana vigurvänt tahtis tuulega eest ära kihutada. See käis umbes nii, et kroolisin aeruni, heitsin selle laua suunas, siis uuesti aeruni ja nii oma 5 korda järjest Tarzani krooli enne kui laua kätte sain. Isegi kaater rallis teise poi juurest kiirelt kohale, et välja selgitada, ega ma ometi upu. Kui lauale peale sain oli pulss esimest korda päriselt laes ning Hans nüüd juba 100 meetrit ees. Proovisin siis uuesti ennast käima saada, aga varsti viskas laine mu jälle maha. Nüüd oli selge, et midagi siin paremaks ei lähe ning proovin rahulikult lõpuni sõita. Iga kukkumisega kaotasin lihtsalt nii palju aega. Kokku sadasin laualt oma 6 korda maha enne kui finisisse sain. Vähemalt lõpupoole olid nii head refleksid, et kui kukkuma hakkasin, siis üks käsi haaras juba langemise pealt lauda, et see minema ei saaks. Eks see laine pidi ikka salakaval olema, sest eespool olevat kiire laua poisid kamba peale kolmel korral laualt maha sadanud, nii et polnud ma päris ainuke ühti.

Kui võistluse algupoole kirusin lauda ja ennast, et ma ennast üldse kirja panin, siis pärast olin õnnelik, et kogu selle pulli kaasa tegin. Sain vahvaid kogemusi ja isegi medal riputati kaela. Kuna mulle tehtud töö eest palka ei makstud, siis tõstsin venna garaažist lohutuseks ta maastikuratta omale auto peale. Natuke rabelemist ja kolm minutit enne ametlikku jooksutrenni algust olin õiges kohas.

kui 5 sekundit peale sprindi starti juhtub nii

selline oli harrastajate esikolmik

Hans-Kristjan: missioon täidetud - EMV kuld kindlustatud enne viimast etappi

Natuke võistlemist ja mõni rekord

Filter Kiili

Tuleb meelde eelmise aasta suurim jooksufiasko just kevadiselt Kiili Filter tempojooksult. Sel aastal ratast ei sõitnud, ainult jooksin. Ilm ei olnud eriti soe, kuid oli väga tuuline. Startisin kuskilt keskelt. Kuna Janar Juhkovi ega Bert Tippit kuskil lähedal selja taga startimas ei olnud, siis sain järjekordselt terve tempojooksu nautida olukorda, kus ma ise inimestest möödusin. Algus läks allatuult, allamäge ning poole maa aeg 8:50 mind väga imestama ei pannudki. Kohe peale tagasipööret oli korralik tuulesein vastas. Arvasin, et see jooks on mul omadega p****s ning rohkem kella vaadata ei julgenud. Küll aga võitlesin raevukalt oma koha ja au nimel. Mingit rekordit enam ei lootnud. Üllatas see, kui värskete sammudega Erko Selde ja Urmas Põldre vastu silkasid. Pool kilomeetrit enne lõppu võtsin sihiks veel paar üsna kauguses olevat konkurenti kätte saada. Surusin meeletu jõuga vastu tuult ja kannatasin. Kuigi ei uskunud, sain nad mingi ime läbi kätte ja tuiskasin mööda. Kui finišikoridoris vähegi jalga alles on, siis kiirus polekuhugi kadunud. Teine ime vaatas vastu finišis kella pealt - 18:04, uus ametlik rekord (30 sekundit parandust) viie kilomeetri peal. Tasuks etapi kolmas koht Bert Tippi ja teise Janari järel, millega tõusin kogu sarja neljandaks. Ilmselt tuleks kuidagi see sarja kolmas koht kokkuvõttes välja võidelda. No teeme proovi vähemalt.

Filter Jüri

Läksin sinna kindla plaaniga viia 5 km rekord alla 18 minuti. Ilm oli üsna Ok, välja arvatud tugev tuul, mis puhus kord siit, kord sealt, aga midagi sellist, et mitu kilomeetrit järjest ühes suunas vastu, seda ei olnud. Jüri rada nagu ikka algul kallakuga allapoole ning üsna mugavalt sai esimene kilomeeter läbitud plaanipärase 3:30 taktis. Edasi, aga loodetud tempot alla 4:40 hoida ei suutnud. Eks ka rada oli kergelt üles ja alla ning tuul kord siit, kord sealt. Kuna jooksin suures osas koha peale, siis oli oluline alustada piisavalt kiirelt, et 30 sekundit hiljem startinud Urmas Põldre ei hellitaks lootust mind kinni püüda. Tagasipööre näitas, et kui ma nüüd täitsa ära ei kuku, siis peaks Urmast võitma küll. Võin vanduda, et nad olid selle paganama tagasipöörde vähemalt 10 meetrit kaugemale lohistanud. Eks tuli ka selle aasta esimene kord, kui mind rajal kinni püüti - sarja liider Bert Tippi, kes startis otse minu taga oli must esimese kilomeetri jooksul juba möödunud ning edasi oli hea tema vaikselt kaugenevat selga enamuse jooksust vaadata. Tore oli see, et meie kiiruste vahe ei olnud enam nii suur kui varem. Muidu oli ikka nii nagu tavaliselt, oma kümmekond eespool startinud selga sai alistatud. Kannatasin küll, aga ribadeks ei tõmmanud. Aeg: 18:21 oli praeguse vormi juures mittemidagiütlev, vähemalt parem kui eelmisel korral Jüris. Oluline ka see, et Urmasest sain oma paarikümne sekundiga jagu. Poodiumikohast lahutas mind seekord Asko Kuusalu, kes ennast vaikselt kolmandale kohale kahe Janari (teine oli Juhkov) vahele potsatas. Iseenesest oleks tore kui poodiumid valdavalt Janaritest koosneks.

Filter Aruküla

Oli kuum ja sain juba kolmandal kilomeetril "kangi". Nii palju suutsin kannatada, et olin neljas koht ja keegi põhikonkurentidest kolmandale üldkohale mind ei edestanud. Martin Sagaja, kes üldarvestuses ei konkureeri oli minust oma 40 sekundit eespool, kuid päev hiljem võtsin revanši. Põhjuseid ebaõnnestumiseks peale kuumuse oli veel kolm, aga nendest e räägi, kuna ei taha hädaldaja olla. Oluline on vaid tõdemus, et jooks on nagu puhas füüsika, siis on igale mõjule vastasmõju või siis vähemalt kõik jälgib teatud seaduspärasusi, iseenesest imesi ei juhtu.

Pirita õhtutriatlon

No see käis nüüd ootamatult. Vaatasin neljapäeva õhtul, et kuskohas ma oma stamina tervisejooksu etappi läbima pean. Avastasin, et kahe ja poole tunni pärast on hoopis triatlon, mis läheb samuti Stamina etapina kirja. Kiire kõne vend Kristjanile, kes seal Pirita kandis kohalik, et kas jõevees ilma kalipsota ujuda kannatab. Kuna pidi kannatama, siis hakkasin kiiruga triatloni asju kokku koguma. Esimese hooga ei tulnud meeldegi, mida seal kõike tarvius läheb. Sel aastal olin kokku vast 30 kilomeetrit ratast sõitnud (neist üldse elus 30 selle konkreetse rattaga) ning 2 km basseinis ja 100m eelmisel päeval järves.

Et lõbusam oleks pani Kristjan oma poja Hansu ka kirja. Sõitsime siis Hansuga oludega tutvumise eesmärgil korra rattaraja läbi. Mida ära märkida on see, et suur osa rajast oli kas liival või värskel multsal, veel jäid eredalt meelde järsk laskumine liivas ja nii järsk multsa tõus, kust mina oma rattaga üles ei saanud. Arvan, et kui oleks sellel rajal mõni päev varem pusida saanud, siis oleks ehk selle nipi kuidagi ära "kräkkinud". Tean, et paar meest said sellega siiski hakkama. Distantsid olid muidu 100m (reaalselt pigem 150m), 7,2 km ja 2,7 km.

Stardieelne vees ootamine ajas kergelt lõdisema. Tagant küsis pikemat kasvu mees, kui kiirelt kavatsen ujuda. Ütlesin, et rahulikult, nii 50 meetrit minutis, mille peale ta must mööda jalutas. Ujumine oli selline imelik, kord elasin ise teistel inimestel seljas, siis jällegi sain kõrval konna ujuvalt naisterahvalt oma kümme korda jalaga. Konnastiil tuleks triatlonil ära keelata, kuna selle ainus mõte saab olla võimalus kaasvõistlejatele virutada, sest kiirema ujumisega seda ei põhjenda. Eks ma saiin juba ujumise keskel aru, et vaatamata tehnikale, mis näeb muidu ilus välja liigutan ma ikka rohkem vett enda ümber kui iseennast edasi. Kuidas muidu see konnapull ära seletada. Välja sain jõest küll üsna värske, kuid alles 28ndana. Vahetusalasse joostes kuulsin kõlarist, et Hans-Kristjan Novitski on juba rattarajale läinud.

Koperdasin siis rattale ja hakkasin ettevaatlikult kaotatut tasa tegema. Kuna rada oli nii nagu oli ja mu viimased rattakoemused olid nullilähedased, siis ma tõesti hoidsin ennast tagasi. Esimesest liivamäest alla sõites lendas must üks suuremat kasvu mees kõvema ähkimise ja puhkimise saatel mööda. Sain seega õppetunni järgmisteks ringideks: selle mäe peal ei ole vaja pidurdada. Igal juhul tundus see meesterahvas tõsisemat mõõtu maastikurattur olevat, kes peale tehniliste kogemuste oli valmis kõik, mis ta sees oli rattarajale jätma - vähemalt nii tundus. Hüppasin siis talle tuulde ise mõeldes: kui ta tahab tõesti ennast ribadeks sõites mind ettotsa vedada, siis lasku aga käia, niikuinii lahendan jooksuga asja ära.

Kuna aga rada oli tõusuderohke ja härra juba mõnda aega piiri peal olnud, siis kolmandale ringile minnes tõusudel läksin oma teed. Üks härra sai mind veel kätte. Koos püüdsime ka naiste liidri kinni ning kolmekesi me sinna vahetusalasse lõpuks laskusime. Kuigi vahepeal vedasin, siis lasin lõpus tirri nende taga - niikuinii jääb kõik jooksu peale. Ma ei tea mitmendama ma sinna tulin, aga rattal oli muidu päeva kaheksas aeg.

Teise vahetusala käkkisin ikka totaalselt ära, kord ei saanud kingi jalast, siis tosse jalga jne. Kui lõpuks jooksma sain, siis olid need kaks juba oma 50 meetrit eemal. Kohe andis tunda, et ei olnud ei ratast sõitnud ega kordagi rattalt jooksule minekut harjutanud - tekkis kergelt lämbuma ajav tunne. Eks ma lihtsalt pidin selle tunde ära kannatama ja jooksulihased ning rütmi tööle saama. Teiseks ringiks oli päris hea ning vaikselt hakkas ka selgas vastu tulema, seal hulgas see naiste võistluse võitja. Jões kohtutud pikast mehest sain ka mööda. Aeg-ajalt nägin endast paar minutit tagapool jooksvat Martin Sagajat, kes liikus kena jooksja sammuga. Arvasin, et küllap ta mind kätte ei saa, kuid lähemalt tuleb kindlasti. Ei tulnudki - seekord jooksin ise parema aja. Finišisse jõudsin üheksandana (jooksus oli seitsmes aeg). Arvan, et kui selleks võistluseks süsteemselt harjutada, siis suudaks oma tasemega igalt rattaringilt umbes minuti kärpida. Sellega saaks poodiumi lõppu. Et võita, siis oleks vaja veel üks minut ujumiselt ja jooksult kokku saada - see veidi keerulisem teema, sest ujumises olen ma jube andetu ning jooksu olen ma sellel aastal juba niigi palju ja tugevalt treeninud, et sinna on keeruline mingit pirukat juurde mõelda.

Aga nüüd vist kirjutamisest aitab, lähen teen vahepeal trenni, et oleks võimalik jälle mõnest positiivsest üllatusest kirjutada.

ABB klubikaaslane Marko Pihlakas uue isikliku rekordiga

Filter Jürist - 21:19

Hans-Kristjan Otepääl Zoot avaveeujumises teine - 

järjekindlus viib sihile!

Jüri staadionil 500m lõike kangutamas (Gert, Janar,
Taivo)

Paar nõuannet jooksjatele toitumiseks

Artikkel, mida ma nüüd kirjutada püüan sai alguse ühest vihmasest teisipäevasest treeningust, kus mult hakati uurima toitumise kohta. Provisin siis niipalju näpunäiteid anda, kui oskasin ning ühtlasi ka kõikvõimalikele erinevatele küsimustele vastata. Lõpuks sooviti, et ma paneks need põhilised mõtted ka kuhugi kirja. Mõtlesin, et miks ka mitte vahelduseks üks söögi- ja joogiteemaline artikkel siia blogisse tekitada. Teema on hästi lai, aga proovin alustuseks hästi lühidalt mõned põhiasjad kirja saada.

Eesmärk, vähendada rasvaprotsenti ning optimeerida lihasmassi (jooksjad, triatleedid jne.) paremate tulemuste saavutamise nimel.

Hommikusöök. Erinevad uuringud on tõestanud kahte asja. Esiteks on hommikuinimesed võrreldes õhtuinimestega paremas vormis, ehk ülekaalulisust esineb rohkem nende hulgas, kes lähevad hiljem magama ning on ka seetõttu hilisemad ärkajad. Seotud on see ilmselt meie bioloogiliste rütmidega, ehk melatoniini (unehormooni) tootmise aeg, mis algab õhtul kella üheksa kanti ning sellega, et vähemaganud inimene sööb päeva jooksul rohkem - unepuuduse kompenseerimisprotsess. Omal nahal järgi proovitud - loobusin hilisemast magamaminekust, kui hakkasin kiires tempos kaalus juurde võtma. Teiseks on paremas vormis inimesed, kes söövad tugeva hommikusöögi selle asemel, et kergelt näksida või söömine hilisemasse aega edasi lükata. Samuti mitmete teaduslike uuringutega tõestatud hüpotees.

Mida süüa? Pika ahelaga (madala glükogeemilise indeksiga) süsivesikuid, natuke kasulikke rasvu ja valke. Sobivad hästi pudrud (täistera kaerahelbed), täisterasai, köögiviljasalatid jne. Eelkõige toidud, mis ei tõsta järsult veresuhkru taset organismis. Aga miks mitte muna ja röstsai (soovitavalt täistera) moosiga - mitmete tippsportlaste tavaline hommikusöök.

Muud toidukorrad koos mõningate eranditega? Kuna mu keha eripäraks on üsna kiire rasvumine juhul, kui loobuda või oluliselt vähendada sporti või lasta toitumisel minna isevooluteed (söön, mida ja mille järele parajasti isu on), siis olen elu jooksul proovinud väga paljusi erinevaid lähenemisi (dieete). Kokkuvõttes tundub toimivat ainult üks - igapäevaste harjumuste järk-järguline muutmine. Kuna dieedipidamine tähendab pidevat kannatamist, siis ei ole võimalik seda pikaajaliselt hoida ning kõik vahepeal saavutatu kaob kibekiiresti. Ehk siis eelkõige võiks toitumine koosneda igapäevaste õigete valikute tegemisest.

Tüüpilises lõunapraes on ülekaalus mingi süsivesik (näiteks kartul) ning teine põhikomponent on mingi valk (sealiha lõik), sinna juurde võib siis tulla salat ja igasugu kastmed. Võib lisanduda veel piim/keefir või halvemal juhul limonaad/kali ning magustoit. Põhiküsimus on selles, kuidas me oma toidukorra taldriku (portsioni) kokku paneme. Portsioni kokkupanek saab alguse näljatundest. Kui näljatunne on väga suur, siis inimene kipub endale rohkem ette tõstma kui on mõistlik. Seetõttu ei soovita ma toidukordade vahele jätta pikemat aega, kui neli tundi. Kui nüüd prae kokkupanekust rääkida, siis esimene reegel on see, et üldjuhul on parem valik alati toit, mis on lähedasem sellele, kuidas ta looduses esineb (võimalikult vähe töödeldud). Hea seda mõtet kasutada, kui kahtled, kumba võtta - näiteks kotlett või filee.

Prae põhikomponent (suur süsivesik, tihti nimetatakse ka lihtsalt lisandiks), valikute eelistus võiks käia umbes sellises järjekorras (paremast valikust kehvema suunas): köögivili, tatar, quinoa, bataat, pruun riis, kartul, täistera pasta, valge riis, harilik pasta, kuskus, friikartul. Siin võib vaielda selle üle, kas mõni loetletud toiduainetest peaks olema üks-kaks positsiooni paremal või vasakul, aga seal on neid nüansse väga palju, alustades valmistamise viisit ning lõpetades konkreetse sordi või tüübiga. Peaasi, et peamine mõte kohale jõuab - tatar hea, friikartul halb jne.

üks näide ABB sööklast, kuidas täita taldrikut buffee lauas

Enne treeningut. Jooksmine on selline ala, mida lihtsalt ei ole hea täiskõhuga teha. Esiteks kui keha kulutab aktiivselt resursse seedetegevuseks on raske leida energiat kiireks jooksuks. Teiseks võib täis magu südame pahaks ajada või tekitada kiire vajaduse metsa alla kükitama minna. Seetõttu on mõistlik jätta sõõmingud vähemalt kahe tunni kaugusele treeningu algusest. ka siis tasub pidada piiri aeglaselt seedivate toitudega. Hoiduda eelkõige rasvasest lihast ning suurest hulgast kiudainetest. Ehk šašlõkk ja salat ei ole sobiv treeningueelseks toiduks, küll aga täitsa okei selleks, et peale treeninguid energiavarud taastada ja taastumisprotsessid käima tõmmata.

Treeningu ajal. Kui treenida 4 või vähem korda nädalas ning treeningu pikkus alla pooleteise tunni, siis piisab sellest, kui piirduda ainult veega. Paljudel juhtudel ei tule ka juua, kui treeningkeskkond on jahedam. Spordijooki soovitan taastumise kiirendamiseks ning vedelike ja elektrolüütide tasakaalu hoidmise parendamiseks kui treenida igapäevaselt, kuumas ilmas või pikkadel treeningutel (alates 1,5 tundi). Pikkadel jooksudel ja rattasõitudel on omal kohal ka batoonid (eelkõige rattal) ja geelid.

Pärast treeningut - parim aeg söömiseks. Kindlasti taastada vedelikuvarud ning peatada kataboolsed (lagundavad) protsessid andes 30 minuti jooksul kehale süsivesikuid ja valke. Peale tugevat trenni on ka ainus aeg, millal võib ilma süümepiinadeta natuke maiustada.

Joogid. Kui võistluse või treeningu ajal energiajoogi ning pingutusjärgse taastusjoogi tarbimine välja arvata, siis on mõistlik nii vähe kui võimalik kaloreid sisse juua. Joogiga on võimalik päevast kaloraaži oluliselt tõsta ilma, et kõht täituks. Pigem vastupidi, mitmed joogid hoopis suurendavad söögiisu. Parim jook on vesi või siis mineraalvesi. Muid pigem võimalikult palju vältida. Nende hulka, mida mitte juua kuuluvad mahlad, limonaadid, kõik alkohoolsed joogid, kaljad, piim (hapupiim on Ok), jogurtid jne. Vältima peaks ka "zero" jooke (suhkruasendajad) kuna nad tänu insuliine vallandumisele kehas tekitavad suure söögiisu. Samuti aeglustavad ainevahetust.

Kokkuvõte:
* Vara magama
* Korralik hommikusöök
* Toitu tehes või söögikohas valida põhitoiduna võimalikult looduslähedast. Koonerdada erinevate kastmetega ning ka lisanditena eelistada köögivilja, tatart, quinoad, bataati, keedukartulit jne.
* Peale trenni taastada vedelik, süsivesikud ja valgud.
* Joogiga kaloreid võimalikult vähe.

kolm ülemist fotot seotud Rae valla mängude lõpetamisega ABB-s. Minu osaletud

aladest meenuvad esimese hooga: teatejooks, rogain, darts, mälumäng, keegel, Peetri jooks...

raskeim Filtri 5km sel hooajal. kuumuses sain kolmandal

kilomeetril haamri

väike meenutus ABB suveolümpialt, kus pälvisin 2 medalit:

paari võit vett täis õhupalli viskes ning olümpiatiimi arvestuses

kolmas.

Vaikselt tõusuteele

Aprilli viimasel nädalavahetusel jooksime teadet. Meie tiim koosnes kahest perekonnast: mina Anneliga ning Margus ja Margit Maidla. Võistkondi oli kokku kuus. Jooksin viimast vahetust, ca 1500 meetrit Vaela-Mõisaküla imekaunil pehmel terviserajal. Lidusin enam-vähem nii hästi kui sain olukorras, kus eesolevaid konkurente näha ei ole. Lõpuks ikkagi hakkas teisel kohal platseeruv  naisterahvas paistma, kuid temast paarikümne meetri kaugusele jäämine oli mu lagi selles hetkes ja situatsioonis. Lohutuseks - esikolmiku tiimidest oli meie hulgas kõige enam "tugevama soo" esindajaid. 

töökaaslase väike poeg, kes mind ainult korra elus näinud,

otsustas mind kunstitunnis kujutada - olen meelitatud!

sain Annelilt ke.... - siiski pulga!

Filter tempojooks Jüri

Edasi ootas mind kolmapäevane Filtri tempojooks. Samal päeval ostsin omale uued tossud, mis ka kohe katsetuseks jalga läksid. Tollel esimese mai päeval oli parim diil, mida õnnestus leida ja välja kaubelda mõni Nike React Odyssey 2. React sobis kiiremaks jooksuks küll. Polnud siiski tüüpiline kerge 5km racer, pigem läheks maratonirajale, aga asja ajas ära küll. Tempojooks on siis selline formaat., kus jooksjad lastakse rajale ükshaaval iga 15 sekundi tagant. Ehk eesmärk on püüda ees lippavaid selgasi ja samal ajal endale mitte kedagi järgi lasta. Lihtsalt jooksed omas rütmis nii nagu oskad, sest ega seal mingit üksteise vedamise teemat niikuinii ei teki. 

Esimene, kelle kätte sain oli minu ees startinud Anneli ning kohe pärast seda alistus ka teine Annelist varem startinud naisterahvas. Peale vasakpööret Aaviku suunas paistis kaugses vast minutikese varem startinud eelmise aasta naise üldvõitja Klaarika Kuusk. Tean, et ta on vigastustega kimpus olnud ning seetõttu pidasin reaalseks ta enne finišit veel kinnigi püüda. Esimene kilomeeter kerge laskumise ning taganttuulega tuli mugavalt 3:36-ga. Teine enam nii mugav ei olnud ning peale tagasipööret oli lõbu asemel korralik võitlus iseendaga. Eks ma vaikselt neid inimesi noppisin ning vähem kui kilomeeter enne lõppu sain ikka Klaarikale ka kandadele. Puhkasin siis ta selja taga mõnisada meetrit kuni viimasel tõusul enne Aia tänavasse pööramist panin koomatõmbamise käigu sisse. Erilist pauku enam jalas ei olnud, aga ära ma selle värgi kannatasin.

Tasuks väike rekordiparandus üle 2 aasta sellel distantsil. Seekordne aeg 18:34 tähendas keskmiseks tempoks 4:42 / km. Polnud päris see, mille järele tulin, kuid selles vanuses ei tea kunagi missugune rekord on viimane, ehk tasub rõõmustada. Eks ma tegelt jooksin järjekordselt trenni pealt kergelt kangete reiepealsete ja säärtega. Kevadised võistlused on niikuinii poole kohaga trenni eest.

75.5 kg - pole nii suure massiga ammu rekordeid teinud

Vaela jooksugrupp

Testisime üle nelja nädala jooksjate võimeid. Jooksime 3 x ca 850m ringi. Võrdlesin eelmiste jooksude temposi ja pulsse. Kõikide puhul ootuspärane areng. Paaril treenitaval isegi üle ootuste hea. Tagasilööke, ega seisakuid ei olnud.

Vaela grupp selle aasta kuumima ilmaga ÜKE-tamas

Rapla Selveri suurjooks 10 km.

Kordasin eelmisel võistlusel tehtud trikki - ehk panin esimest korda järjekordselt jalga uued tossud. Paraku on nii, et sel kevadel on mu eelmise ja üleelmise hooaja ostud järjest lagunema hakanud. Murdub kas tallaalune plastikust "torsion struktuur", tekivad talda sügavad praod või kuluvad päkkade välisservad pool cm madalamaks. Seekordseks katsetuseks siis Nike Zoom Fly 2 - vetruva juba tuttava "react" tallaga kergemat tüüpi pikema maa võistlusjalanõu, millele vedruefekti võimendamiseks süsinikplaat sisse pandud.

Ilm oli jällegi jahe, kuigi tuuline - mulle meeldis. Esimesed neli kilomeetrit tiksusin grupis, kus olid ka naiste liidrid Kaisa Kukku ja Kaia Lepik. Kuigi vaikselt lootsin, et näen nende omavahelise heitluse ära, siis peale allatuult keerates läks neil omavahel tempotegemiseks ning oma rütmi säilitamise nimel sain endaga kokkuleppele, et lagunevas grupis ei pea ma iga hinnaga just esimestega kaasa minema. Sättisin ennast ühe härrasmehe (Harvis Mill) selja taha ning mõnda aega me kahekesi vaikselt tiksusime. Viie kilomeetri tähise juures vaatasin kella: 18:14 - mitteametlik isiklik rekord viiel kilomeetril. Pikamaa jooksu puhul on huvitav see, et üsna tihti tuleb pikema võistluse sees lühemate maade rekordeid. Ilmselt sellest, et ei minda kohe paugutama, vaid joostakse targemalt ja hea rütmiga.

Hea rütmiga jooks oli nüüd pärast poole maa läbimist muutunud rohkem selliseks südamega jooksuks. Kui joosta poole lühema maa peal isiklik rekord, siis on selge, et ega väga mingeid uusi käike enam organismi ei jää. Tempo kukkus meil väheke ning peale seitset kilomeetrit tekkis Harvisel järsult madalseis või oli see mingi taktikaline käik. Tundus, et rohkem ei tahtnud ta mind meetritki vedada. Läksin siis ette ja püüdsin olukorda säilitada niipalju kui väsinud organism lubas. Tuli ka võistluse aeglaseim kilomeeter: 3:53. Ei tea kas asi oli sokkidest või oli see sokkide ja uute sissejooksmata tossude koosmõju, aga mingisuguse hõõrdumise tagajärjel läksid mul päkad väga tuliseks. Nagu oleks jooksnud kuumadel sütel. Tempo langus tekitas olukorra, kus üks vana konkurent, Jaan Õun, kellest olin vahepeal mööda jooksnud sai mu uuesti kätte ja eks ma proovisin siis viimasel kahel kilomeetril tema kandadel kuidagi oma eluvaimu sees hoida.

Kui 800 meetrit minna ning pööre tuttavale kruusale, siis ei olnud üldse enam jalgu all. Kuigi suutsin oma jooksva kilomeetri kiirust kuidagi alla 3:50 hoida kaotasin ikkagi kolm kohta taganttulijatele, kellel oli rohkem varu, kui mul ehk seekord sellist pikka vajutamist jalast ei tulnud. Järsku oli lõpusirge ning kuna mul hea sprindikiirus, siis päästsin vähemalt ühe koha päästa, muu patsahkam jäi kolme seki kaugusele. Tagantjärgi oleks ehk pidanud sprinti varem alustama, sest nii kutu ma ka polnud. Netoaeg 37:32 tähendab seda, et parandasin oma isiklikku rekordit 10 kilomeetri peal 32 sekundiga. Kuigi jooksu teine pool polnud eriti nauditav, tuleb ikkagi rõõmus olla. Kuskilt tuleks nüüd leida kuu-paariga natuke kiiruslikku vastupidavust, et jooksu teised pooled Kaisade ja värkidega ära kesta. Esimest korda olen ma justkui nii lähedal, samas aga veel nii kaugel. Ka Anneli võistles ning jooksis esimest korda ka ametlikult alla 50 minuti (48:59). Varem on ta seda trennis teinud. Aga aitab nüüd küll, varsti kirjutan ehk jälle...

see on kohahoidja eelmise aasta finišist kuniks saan mõne

uue foto

ABB sai rogainil neljanda koha. Ma olin domestique (tassisin kola

ja motiveerisin)

Selleks, et minna edasi, tuleb astuda vahel mõni samm tagasi

Enesele üllatuseks avastasin, et tulemas on juba kuues hooaeg mul blogi seltsis. Viimasel ajal ma palju ei kirjuta. Muutusi on vähe, midagi pöördelist ma vahepeal avastanud pole. Ehk pole nagu väga millestki kirjutada.

ABB kevadised meistrivõistlused

31. märtsil jooksin sisehallis ABB meistrikatel 3 km. Aeg täpselt 11:00:00 (sajandiku täpsusega). Hea, et Illo käest pähe ei saanud (11:12). Illo muide võistles enne 200 meetril (aeg 36:00). Lisaks Kristjan, kes oli sügisel praktiliselt algaja, jõudnud mulle sellel distantsil 48 sekundi kaugusele. Treener Taivo jooksis nüüd juba ilma suurema rebestamiseta alla 10 minuti. 11:00 on küll arvatavasti mu 3 km ametlik rekord, kuigi ma ei imestaks kui olen seda juba varem mõnel korral 5 või 10 km jooksu sees teinud. Vähemalt viimast kilomeetrit olen 10 km jooksus paaril korral kiiremini jooksnud kui selle konkreetse võistluse keskmine tempo.

Kuskil olen midagi valesti teinud. Tean, et alustasin eelmisel aastal oluliselt kõrgemalt tasemelt võrreldes Kristjani ja Illoga ning lisaks olen vähemalt 2 x rohkem jooksutrenni teinud (viimased nädalad 90 km kanti). Lisaks pidevad probleemid enesetundega. Toon näite viimasest nädalast. Peale ABB võistlust sörkisin õhtul rahulikult 10 km. 3 km võistlus pole ju nii pikk ja raske. Õhtul ja öösel peavalud, pidin tabletti võtma. Hommikuks jälle peavalud ning tööl tablett sisse. Terve päeva ebaproduktiivne, emotsioonitu, eemaolev tunne. Järgmisel päeval sörkisin jälle rahuliku kümneka, enesetunne paranes ja pea enam ei valutanud. Teisipäeval jooksin rahulikus tempos 18 km. Kuigi plaan oli teha kolmapäeval kerge hommikujooks jäi see kehva enesetunde tõttu ära. Jälle selline tunne nagu oleks udu sees ja tähelepanu hajub.

Peale tugevaid triatlonihooaegu pole just kõige paremad näitajad olukorras, kus ma pole enam väga ammu nädalas üle 10 tunni treeninud. Arvan, et kas on veres mingitest ainetest puudus või siis on midagi hormoonidega sassi läinud. Igal juhul on fakt see, et olen looma moodi trenni lõhkunud (nii, et halb hakkab), kuid areng on väga kesine. Siin ei ole muud varianti, kui pidurit tõmmata. Tahes tahtmata tuleb meelde Briti triatlonitreeneri Mark Kleanthous'e tähendusrikas sõnum: "selleks, et tõsta taset, tuleb vahepeal kaotada taset."

mõned pildid võistluselt, kelledest siis teine sinises maikas tegelane on Illo

ning musta Nike pluusiga on Kristjan. Annelilt ainsa naisena 3km distantsilt 14:24.

Rae Run kevadjooks

Vahepeal jäin haigeks, nö. haiguspuhkus aitas suuremast ülekoormusest taastuda. Käisin Hollandis sugulastel külas ning Nijmegenis õnnestus ka mõned tublimad trennid teha. 21. aprillil toimuvaks Rae Runiks hakkas enesetunne vaikselt jälle paranema. Sellel konkreetsel võistlusel samal rajal osalesin juba oma viiendat korda. Selle raja alistamine on mulle alati parajaks pähkliks kujunenud. 1-2 kilomeetrit jooksen kiirelt ja siis edasi liigun kannatades tahtejõu najal. Sel korral olin targem ja kohe võistlema ei kippunud. Valisin rahulikumat tüüpi tempo ning ei pidanud paljuks ka seda kui 600 meetri peal naiste liider must möödus. Istusime siis viiese grupiga tal kandadel kuni umbes kahe ja poole kilomeetri peal otsustasin, et nüüd on aeg hakata tööd tegema. Grupp läks katki ning kaasa tuli pundist ainult üks noor poiss - 13-aastane Risto Kalju (sellise vanusega selline pikamaajooksu tase - respect). Edasi oli jooks üsna sündmuste vaene. Mingil hetkel läks mööda Rait Mererand, kelle tempos natuke aega püsisin, kuid kuna läks liiga piinavaks, siis lasime tal minna. Kui korraks käis peast läbi, et laseks noorukil ennast lõpus võita, siis reaalsus oli selline, et ma olen juba 39 ning tal on neid häid tulemusi terve elu jagu ees, kui ta vähegi viitsib vaeva näha. Viimase 400 meetriga kangutasin mõnekümnemeetrise vahe sisse. Arg 22:29 tähendas mulle 10 sekundist rekordiparandust antud rajal. Ehk tundub, et töö hakkab vaikselt mingitki vilja kandma.

Rae run tulemused siin:

https://marathon100.com/tulemused/tulemused/jooks/rae-run-kevadjooks-2019-5-8-km?page=1

Rae valla mängude teatesprint

Kaks päeva hiljem ootas meid ees iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud ABB esindamine Rae Valla mängude teatesprindis. Pole küll minu ala, aga mis teha. Kirjutasin selle kohta raporti ABB siselehe jaoks järgmiselt.

Kuna tegemist on traditsiooniliselt ühe Rae Valla mängude viimase võistlusega ning ka meie organisatsiooni iseärasustest lähtuvalt oli ka sellel aastal korraliku sprindimeeskonna kokkupanemine paras väljakutse. Enamik jooksjaid tuleb valida juba võistelnute nimekirjast ning viimase jooksja saime seekord lukku alles võistlusele eelneval päeval. Kuna meie pink oli lühike ja käed olid seotud, siis oli ka mu esialgne prognoos tagasihoidlik: “lähme püüdma keskmisest veidi kõrgemat kohta.”

Selle aasta eripäraks oli see, et kolmas ja kuues vahetus olid viidud üllatavalt pikaks. Proovisime siis kaardid laduda nii, et neid lõike jookseks rohkem keskmaa-pikamaa tüüpi mehed. Kokku oli jookse viis, meie osalesime neist teises. Naised tegid esimeses kahes vahetuses korraliku töö tuues pulga meeste kätte esimesena. Edasi jäi meeste auasjaks seda kohta hoida. Mõningatele viperustele vaatamata saime sellega ilusti hakkama ning nii see ABB-le usaldatud pulk mõjuva eduga järgmiste ees finišisse ka jõudis. Peale kahte jooksu ABB oma ajaga kindlalt esimene, kuid kiiremad tiimid olid veel jooksmata. Kui esiti oli plaan peale sooritust koju minna, siis saades infot, et ka peale kolmandat vooru on ABB esikohal tekkis sportlik huvi see pull lõpuni vaadata – äkki saamegi poodiumile.

Ja nii see juhtus. Vaatamata meie mitte nii suurepärastele väljavaadetele just sellel võistlusel – ABB kolmas, siiani ilmselt läbi aegade parim koht ja aeg sellelt konkreetselt võistluselt.

Siinkohal tahan tänada ABB-d meie jooksusõprade järjepideva toetamise eest, sellest oli kindlasti palju abi tulemuse saavutamiseks.

Meie koosseis:

Marju Paunel

Kea Karja

Janar Novitski

Kristjan Toodo

Leho Kriisa

Gert Kuuskmäe

Nagu ma pidevalt oma lähisugulastele ütlen: "Mängime me kaarditega, mis diiler meile jagab. Meie asi on võimalikult hästi mängida sellega, mis meil käes on, selle asemel, et nuriseda kehvade kaardite üle." Arvan, et täna mängisime oma kaarte väga hästi.

medalist võib.

kuigi jooksin omast arust hästi, siis see vasakpoolne kutt oli ikkagi oma paar sekki kiirem

ABB siiani edukaim sprinditiim, vasakult: Marju, Janar, Kristjan, Kea, Gert ja Leho

Jälle treener

Olen nüüd uuesti juba kuu aega treeneriametis. Vaela-Mõisaküla kanti on meil tekkinud vahva grupp inimesi, kes tahavad koos treenida. Proovin omaltpoolt anda kõik, et neid spordi juures hoida, aidata areneda ning samal ajal mitte päris ära lõhkuda. Oleme nüüd kaks korda nädalas kolm nädalat treeninud ning esimesed viljad on juba näha. miski ei paku rohkem rõõmu kui pilt, kuidas minu all treenivate inimeste liigutused, vastupidavus ja kiirus paranevad.

Esimene treening Vaelas, kui ilm oli veel külm

Tagasi juurte juurde..

Enne, kui asja kallale asun toon välja eelmisel aastal tehtud treeningute mahu. Lihtsalt selleks, et äkki on kellelgi huvi selle teemaga tutvuda.

Ajaliselt ja distantsiliselt tegin sporti ja võistlusi 2018 aastal järgmises mahus:
Ujumine - 51 tundi - 134 km
Ratas - 226 tundi - 7702 km
Jooks - 164 tundi - 1818 km
Jõutreening - 32 tundi
Muu treening - 9 tundi
Kokku: 482 tundi = nädalas 9 tundi ja 15 min

Lugu siis selline, et mõte, millest ma oma paar kuud tagasi kirjutasin hakkas vaikselt idanema ning ühel hetkel otsustasin, et kuna ma olen oma elu peremees peab midagi muutuma. Kui ma midagi teen, siis kindlasti tahan seda teha kirega.

Tänavu, mitte küll parimal ajal, aga talvel on olnud mu põhiliseks kireks jooksmine. Hakkasin jooksmise arvelt olulisel määral muid liigutamisi vähendama. Jooksin sulaga, jooksin viieteistkraadise külmaga, jooksin nii tuisu kui kiilasjääga, aga jooksin. Natuke torkas tervis põntse vahele ning 100 kilomeetri piirile nädalas lähedale ei ole veel jõudnud. Samas hakkas kehas justkui mingi vaikne muutus toimuma. Kuskilt justkui hakkas vabanema ressurssi jooksuks. Samm hakkas muutuma lõdvemaks ja tekkis justkui parem liigutuste tasakaal. Veebruari algul jooksin kilomeetri lõike Herne tn. saalis juba alla 3:40, aga siis läksin katki. Valu parema jalalaba välisküljel. Kartsin juba varem, et ühel hetkel need teravad kurvid mulle liiga teevad sest parem külg on mul pidevalt peale sisetrenni eriti kange. Jalalaba pole varem olnud. Sisuliselt läks nädal trennita ja seda kõige magusamal ajal.

ABB meistrivõistlused keskmaal ja sprindis

Juba detsembri lõpus sai otsustatud, et hakkame oma ABB jooksuklubiga sisevõistlusi korraldama. Esimese võistluse plaanisime kolmandale veebruarile. Kahjuks broneeriti mõlemad saalid ära ning pidime oma võistluse nädalakese edasi lükkama. Sellegipoolest kolmanda õhtul õnnestus vägev trenn teha. Paraku läksin ma katki. Esmaspäeval lonkasin, teisipäeval käisin trennis, kolmapäeval lonkasin ja enne pühapäeva tosse jalga ei pannud. Sümptomiteks valu jalalaba välisservas, eriti hommikul esimeste sammude puhul. Kui esiti kartsin väsimusmurdu, siis pärast seda, kui nädalaga on olukord oluliselt paremaks läinud võib oletada, et tegu oli lihtsalt väikese köölusepõletikuga.

Pühapäeval olin igaljuhul rajal. Kuna haigused olid suure osa mu konkurentidest maha murdnud, siis esialgu plaanitud 1500m distantsile jooksin lisaks ka 400m distantsi. Meid oli tõesti vähe. Seetõttu võtsin ABB tiitlid üsna kergelt. Väljaspool arvestust jooksid lisaks meie treener Taivo Püi ja Martin Sagaja. Esimese 200-meetrise ringi 1500m distantsil vedasin ise 37 sekundiga. Kui teise ringi alguses Martin ja Taivo möödusid, siis ma nendega kaasa ei läinud. Tegin oma jooksu ning minu rõõmuks vahe Alekseiga hakkas kärisema. Põhimõtteliselt mängiti esikolmik kätte esimese 600 meetriga. Edasi vahed ainult püsisid. Kuigi lootsin joosta alla viie minuti, siis oli seda üksi väga raske teha. Kilomeetri peal olin kaks sekundit graafikust maas (3:22) ning ülejäänud poole kilomeetri peal kaotasin aega veelgi.

400 meetri jooks käib Herne tänava staadionil nii, et esimene ring joostakse oma rajal ning teine ring kõik koos siserajal. Kui peale teist kurvi kokku keeriasime oli Martin mu ees. Võtsin riski enne kolmandat kurvi mööda pressida ning sealt õnnestus kolm sekundit edu sisse vajutada. Kuna kõik osalejad olid alles 1500 meetrit läbinud, siis olid ajad muidugi tagasihoidlikud (seetõttu lühendasime ka jooksude vahele plaanitud aega.

Meie tagasihoidlik protokoll...

1500 m
(1)Taivo Püi 4:45:03 *
(2) Martin Sagaja 5:00:96
1. (3) Janar Novitski 5:10:11
2. (4) Aleksei Haigonen 5:30:02
3. (5) Alo Suursild 6:30:85
4. (6) Tarmo Tamm 6:38:85
1. Gerly Alp 7:30:29 N
2. Kristiina Lepiku 7:48:78 N

400 m
1. Janar Novitski 1:03:70
2. Alo Suursild 1:05:79
(3) Martin Sagaja 1:06:75
3. Aleksei Haigonen 1:12:56
1. Kristiina Lepiku 1:16:15 N
2. Gerly Alp 1:22:77 N

400 m esimesest kurvist välja 

Inimesed, kes aitasid meie esimesel võistlusel teoks saada: vasakult:

Jako, Aleksei, Janar, Gerly, Alo, Kristiina, Taivo ja Martin. Pildilt

puudub Mart.

Ilus pilt ABB laste jõulupeolt

Veel midagi, mida meil Tristaniga teha meeldib