kolmapäev, 30. märts 2016

Märtsikuu ülevaade - vigastused, soodavesi, Zwift ja muud toredad asjad

Avastasin, et ma ei ole oma kuu aega mitte midagi blogisse kirja pannud. Lihtsalt ei ole midagi sellist uut ja põrutavat olnud. Noh tegelikult mõned uued tuuled või avastamised ikka olid ja peaaegu kirjutasin mõne artikli, kuid siiski jäi kas liialt madala emotsionaalse "poweri" tõttu kirja panemata või tuli lihtsalt miskit muud tegemist vahele. Igal juhul otsustasin täna selle vea parandada ja vähemalt ühegi jutu Märtsi kohta kirja panna. Kõige erutavam avastus oli vast ZWIFT, aga kõigest nüüd järgemööda.

Vigastustest paranemine

Fatbike õnnetusest toibumine võttis mul kokku ca 2 nädalat. Ujuda sain sisuliselt kohe, ratast sõitsin vähem kui nädal hiljem (mõningate komplikatsioonidega), kuid jooksu sain nautida alles ca kahe nädala möödumisel. Jah tegin küll varem ka proovi - oli valus ja ebamugav. Selles mõttes on triatlon hea harrastus, et ainult jooksjana oleks treeningusõltlasele need kaks nädalat päris kurvad olnud. Veidi negatiivseks üllatuseks oli see, et kuigi ma ainult ujudes lootsin, et puhkan ennast väga hästi välja siis tegelikult nii ei läinud. Ilmselt vajas organism ikkagi palju energiat just paranemiseks. Nüüd tagantjärgi mõeldes oleksin võinud treenida üle päeva lihtsalt selleks, et vormi hoida.

Plantarfastsiit - noh sellel rindel ei ole esialgu mitte midagi muutunud. Tunnen seda ebamugavust või valu vahetevahel. Eriti just hommikuti või siis kui ma jooksen. Mõnikord vähem, teinekord rohkem, vahel juhtub nii, et ei tunnegi, et midagi valesti oleks. Kui joostes valus on, siis pigem esimestel kilomeetritel. Seejärel kaob valu ära ning uuesti annab vahest tunda peale 15 kilomeetri läbimist. Tellisin just Strassburi soki (ei tule linna nimest, vaid sarnase perekonnanimega inimesest, kes selle leiutas). Soki mõte on see, et kannakõõlus on magades pidevalt pinge all. Pinge all paranedes pidi olema tunduvalt väiksem võimalus, et poolvigast faciat (kannakõõlus ei ole päriselt kõõlus, vaid on natuke teistsugune sidekude) hommikul külmalt pingule tõmmates lõhkuma kukun. Umbes sama loogika, miks sõrmenukil olev haav paraneb halvasti. Esimesel ööl tegin selle vea, mida enamik uusi selle toote kasutajaid teevad, ehk panin jala liiga suure pinge alla. Ärkasin selle peale, et varbad olid tuimad, rebisin soki ära. Teisel ööl olin targem (vaatasin netist õige pinge järele) ning suutsin sellega terve öö magada. Kas ta aitab mul terveks saada või mitte? Uue hinnangu annan vast paari nädala pärast. Kui palju kilomeetreid on tänaseks jooksmata jäänud tänu jaanuari alguses liigsest pingutusest tekkinud vigastusele, seda ma ei tea ja ei julge spekuleerida. Samas loodan, et triatloni tulemustele on see ainult kasuks - sain rohkem rattale ja ujumisele keskenduda.

Probleem kõhus

Järgmise hoobi lajatas mulle märtsi teise nädala alguses kõhuvalu. Need rünnakud hakkasid mul juba ca aasta - poolteist tagasi ning siiani kui ma õigesti mäletan oli see neljas või viies kord. Esimest korda juhtus see vahetult peale kõhuviirust. Just sain normaalselt sööma hakata kui see käes oli. Tavaliselt kestab haripunkt kaks ööpäeva. Valu on keskel täpselt seal kus ribid lõppevad (kui vaadata ülevalt alla). Tuim valu, mis tavaliselt tekib peale söömist ning söömine ainult võimendab teda. Justkui miski näriks vaikselt kõhtu seestpoolt. Pigem on ta õhtupoole, nii et üheks kõrvalefektiks on magamata ööd. Tavaliselt kestab valu ca 6-8 tundi ning kaob öösel 3-4 ajal ära selleks, et järgmisel päeval uuesti kohal olla. Kolmandal päeval asendub valu tavaliselt sellega, et maos on lihtsalt raske olla, see oleks jutkui pinge all - kõht on täis, aga on suur näljatunne. Selline raskustunne, millega on muide väga ebamugav joosta kestab veel ca 3-4 päeva, alles siis muutun ma tagasi normaalseks.

Olen tähele pannud, et rünnakule eelnevalt olen ma tavaliselt kas söönud liiga palju, joonud mitu kohvi, söönud palju rasvast või raskestiseeditavat toitu või siis kõik need asjad korraga. Tihti annavad aimu uuest võimalikust rünnakust kõrvetised. 

Kui see nüüd sellel korral juhtus, siis pöördusin ka esimest korda perearsti poole. Huvitava kokkusattumusena on mu perearst Riina Raudsik ning Tuuli Jõesaare halvustav artikkel Raudsikust tuli välja just sel päeval kui arst ka mulle soodavett juua soovitas. Igal juhul keeras Riina mulle kokku kokteili, mis ca poole tunniga valu ära võttis. Probleem olevat mul kaksteistsõrmiksooles. Lasin igaks juhuks lisaks ka ühe retseptiravimi kirjutada. Aluselise ja soodavee tarbimisel ma pikemalt peatuda ei taha. Selle kohta on internetis väga palju materjali. Pealegi ei ole Raudsik isegi minu jaoks esimene inimene, kellelt ma analoogse teema kohta informatsiooni saan. Lihtsalt irooniliselt naljakas oli see Jõesaare artikkel rõhuasutusega: "issand, issand - koolitatud arst soovitab haigetel ennast soodaveega ravida." Enne kui "full trollmode" käima tõmmata oleks ta võinud vähemalt googeldada. Ja noh kui ta ei tea kuidas ja mida kirjutada otsingusse, siis on ju google translator ka alati olemas.

Minu jaoks on lõpliku otsuse tegemine lihtne. Kui teeb terveks, siis on seekord Raudsikul õigus, kui mitte, siis usaldan ennast tavameditsiini lõugade vahele. Need sammud, mis ma ette võtsin on kokkuvõttes väga lihtsad ja  tunduvad päris väikesed.

1. Suur klaas vett kohe hommikul ärgates. Vette segaud ca kolmandik tl söögisoodat ja kolmandik sidrunist (sidruni võib asendada õunaäädikaga). Nädalavahetusel tuleb segu suurem ja lahjem ning lisan ka näputosatäis jämesoola. Joon kogu päeva lõikes, ehk siis isetehtud Borjomi?
2. Vähem kohvi, vähem rasvast liha, vähem maiustusi (kõik happelist keskkonda loov).

Siiani (kolm sülitust üle õla) olen täiesti terve olnud. Isegi külmetushaigused, mis Tristanit ja Annelit laastamas käisid läksid must kaarega mööda.

kui leiad külmkapist lehtkapsa, siis saad kiirelt
väga tervisliku toidu valmistada. Variandid, mida lisada:
mandlipiim, seller, õun, pirn, banaan, kiivi, apelsin jne.
ja siis kõik blenderisse

maasikas, kiivi ja maitsestamata jogurt mandlijahust valmistatud
banaanipannkoogil

Zwift

Kes mu Endomondot jälgib on vast tähele pannud, et olen kahtlaselt palju hakanud sisetingimustes ratast sõitma. Nimelt avastasin, et Zwift toetab mu klassikalist rattapukki Tacx Blue Motion. Lihtsalt on vaja panna pukk kindlale raskusastmele. Lisaks on vajalik rattale kinnitatud Ant+ toetav kiirus- ja kadentsiandur. Proovi pärast installeerisin ta siis omale ära ning tulemus oli palju parem kui ma arvasin. Raskuastme, kadentsi ja kiiruse alusel arvutab Zwift välja "poweri" (võimsuse wattides). Hetkel toodetavad vatid siis kanduvad üle Zwift keskkonda ning olenevalt tõusu- või langusnurgast moodustub kiirus, seda kõike siis võttes arvesse mu Zwifti märgitud kehakaalu. Kusjuures olen tähele pannud, et Zwifti kiirused on väga sarnased sellele, mis ma reaalselt tuulevaikse ilmaga sama pulsiga välja sõidan. Tuult Zwiftis ei ole, nii et selle teguriga seal ei arvestata. Mõni võib mõelda, et miks mul keskmine kiirus Zwiftis väga madal on. Põhjus nimelt selles, et enamus Zwifti radadest on kohutavalt mägised, sellised, milliseid eestis ei leia. Ehk kui mitte spetsiaalselt valida "optionit," et tahan võimalikult laugel maal sõita, siis on tavaline, et 20 km distantsi peale tuleb üle 500 tõusumeetri. 

Mida veel Zwiftist? Inimesi on korraga peal palju. Samal ajal sõidavad minuga samadel teedel sajad jalgratturid kõikvõimalikest maailma eriotsadest. FTP põhiseid Treeningprogramme on väga palju. Ehk treenitakse poweri järgi. Tänane põlvkond on rohkem seda meelt, et rattatreeningu planeerimisel on power parim indikaator, parem kui on pulss ning kindlasti parem kui hetkekiirus. Mis on FTP? Tuleb ingliskeelsest terminist Functional Treshold Power ning kuna tõlge on kohmakas, siis sõnastan ainult selle mõtte. FTP on see, missuguset energiat vattides suudab puhanud inimene hoida ühtlaselt sõites tunni aja jooksul. välja sõidetud FTP on siis aluseks kõikidele Zwifti treeningprogrammidele, et energiasüsteeme treenitaks optimaalses koguses.

Esimese sõidu järel pakkus Zwift mulle FTPks 213 watti. Kahtlaselt vähe, aga kuskilt peab alustama. Võtsin omale ette treeningprogrammi nimega Advanced FTP builder ning otsustasin selle läbida. Esimese kahe nädala kohta oli märge: "skip if you are fit," küsisin selle peale Annelilt, et mis ma peaks tegema. Sain vastuseks veidra pilgu. Ok, alustame siis kolmandast nädalast. Kuigi trennid ei tundunud eriti rasked, siis tundsin kuidas ma pidevalt tugevamaks saan. Kahe nädala pärast tegin uue testi - FTP 268 w. Noh, tavaliselt kui uus asi ette võtta, siis ongi algul areng väga kiire. Trennid muutusid hoobilt raskemaks ning uue testi kavatsen teha aprilli lõpupoole. Samas FTP-st natuke tähtsamaks peetakse FTP- ja kaalu suhet, ehk watti kilogrammi kohta. Minu puhul on hetkel see number 3,61 w/kg tunnis. Tulevikus on see siis hea indikaator, mida saab edaspidi arengu osas jälgima hakata.

Zwifti plussid
* Kui miinimumvarustus on olemas (jalgratas ja Zwifti toega tark pukk või siis toetatud klassikaline pukk koos ant+ kiirus- ja kadentsianduriga), on see arvatavasti huvitavam ja kindlasti soodsam trenn kui spinning.
* Professionaalide poolt just sulle sinu praegust võimekust arvesse võtvad treeningkavad.
* Võimalik sõita halva ilmaga.
* Kui lapsed ja koduloomad tagarattast eemale hoida, siis on vigastuse oht palju väiksem kui sõita õues.
* Sõites "unlockid" lahedamat varustust. Õues sõites võid remondiarveid "unlockida."

miinused:
* See pole 100% see, mida sa õues võistlustel teed (kurvid, tuul, ilmastik jne)

näide, mida Zwift treeningul kuvab (ei ole mina).
Lahe kui midagi sellist oleks jooksulindil

Muu treening

Kui olen terve, siis kipun ikka üle 10 tunni nädalas puhast treeningut tegema. Märtsis on siis osalt ka tänu tagasilöökidele saanud rohkem tähelepanu rattasõit ning jooks ja ujumine on umbes sama palju trenniaega saanud. Jooksuprogrammi olen lülitanud rohkem kiirustreeninguid ning vähehaaval on kehv vorm hakanud normaalsemaks muutuma. Eks vaikselt on abiks ka nüüd juba lahkunud lumi ja jää ning soojenev ilm. Viimased jooksud näitavad umbes sarnast vormi, mis mul eelmisel kevadel samal ajal oli. Kuigi pooleteise nädala pärast proovin oma poolmaratoni rekordit natuke parandada, siis 10 ja 5 km rekordite parandamiseks jääb hetkel veel kiiruslikust vormist puudu. Kella VO2max näitas eelmise aasta parimatel hetkedel 60. Hetkel on see 57. Arvan, et kui seier uuesti 60 peale läheb, siis olen valmis 10 km alla 39 minuti jooksma. Oleks ainult tervist.

Ujumise ja jalgrattasõidu kohapealt julgen uskuda, et olen tugevam kui olin eelmisel aastal. Suur osa on siin kindlasti tehnikal. Ei osanud ma ju eelmisel kevadel veel sõidupealt juua ja süüagi kui kiirus oli üle 10 km tunnis. Ja ujumine - see on puhtalt tehnikasport.

Kehakaal

Kaal on kahjuks natuke valus teema. Viimati näitas osuti 74.3. Jah minu pikkuse ja selle juures, mis peeglist vastu vaatab võiks justkui kõik ideaalne olla. Kuna ma oma ampluaalt olen pigem selline jooksev triatleet, siis võiks see optimaalne olla ikkagi pigem kuskil alumises kui ülemises servas. Ehk siis veidi alla 70 kilo. Ma lihtsalt kujutan ette kui palju paremini võiks ma joosta kui ma kaaluks näiteks 68 kilo.

Proovisin näiteks paar päeva kõik kalorid, mis ma söön kirja panna. Süsteem toimib, aga iga detail eraldi kirja panna ajab mu hulluks (lõunaprae juurde peaks kirjutama oma neli erinevat komponenti - peedisalat, kapsasalat, tatar, kanafilee vms). Lihtsalt jätan pigem asjad söömata, sest ei taha neid kirja panna. Seda süsteemi ei tahaks enam hästi kasutada. Kui kellelgi on ideid või mooduseid (isiklikke kogemusi) kuidas kehakaalu mõttes vormis olev inimene muuta tippvormis inimeseks, siis kirjutage mulle palun kommentaaridesse.

Viimase asjana veel seda, et olen nüüd 36-aastane. 33-aastasena otsustasin jooksmisega tegelema hakata ning 35-aastasena proovisin ära esimese triatloni. Mis tulevik toob? Loodan, et midagi sellist, mida tasub kirjutada ja on inspireeriv lugeda. Loodan, et olen alles alguses.

seda muret vist lähi ajal enam pole - küll ilus
märtsipäike, aga jube libe