Kevadised kangutamised, ehk kui reaalsuse haamer lajatab

Märtsi algus saabus spordi mõttes segasena. Ühes lauses kokkuvõetuna: jäin haigeks, sain terveks, treenisin üle ja jäin jälle haigeks. Ma polnud juba üle aasta klassikalises mõttes haige olnud, aga ilmselt kombinatsioonina koormusest, stressist, keeulistest ilmadest, viiruste aktiivsusest sai ta mind kätte. Tavalised külmetushaiguste vormid, ei midagi tapvat, kuid piisaval määral häirivad nii, et mu treeninglogi nägi välja nagu oleksin peale raskemat võistlust puhkusel viibinud.

Jooksu test vol2

Igal juhul 14. märtsil panime kergejõustikuhallis varbad joonele, et vaadata kui palju me ühe kuuga paremaks saanud oleme. Isegi kujutasin ette, et alla 15 minuti jooksmine (4k) kui pole just kukepea, siis vähese kangutamisega ikka ära teen. Jooks läks kohe alguses seanaha vedamiseks. Gert, kes on muidu ilgelt hea ja stabiilne vedur ei saanud oma kella tööle ning esimese ringi lõpuks olime 4 sekundit graafikust maas. Minu põhiline nõrkus on see, et ma suudan mingit kindlat piiri peal olevat tempot väga pikalt hoida, aga kui sellest 5 või 10% üle minna, siis kõrben väga ruttu. Gasellidel oli muidugi vaja see kaotatud aeg väga ruttu tagasi joosta ning ringid lennati järjest 42-43 sekundiga. Ise rippusin justkui kummipaelaga küljes. Kümne ringi (2 km) lõpus näitas kell küll toredat 7:26-te, kuid üheteistkümnenda ringi järel otsustasid piimhapet täis jalad, et nemad niimodi enam nõus ei ole ja kohe tekkis vahe sisse. Kaupo, Gert ja Kaur kütsid ees edasi. 200 meetri ringi peal mind küll uuesti kinni ei püütud, kuid tulemus oli 6 sekundit kehvem kui eelmisel korral. Gertile, kes lendas viimased 200m pea 30 sekundiga ei saanud isegi vanameister Kaupo vastu. Noh selle mehega lihtsalt ei ole mingit sanssi, kui jätta asi lõpumeetrite peale. Mis ma õppisin? Seda, et üks asi on unistused, aga lõpuks määrab soorituse reaalne seis.

Ratas

Need tervise värgid panid mulle põntsu ka rattal. Paaril korral pidin trenni pooleli jätma, kuna ei suutnud ZWIFT-i poolt ette antud numbreid täita. Tegin päästeplaani, ehk läksin treeningutes tagasi 95% peale FTP-st ning tõstan seda igal järgmisel nädalal, juhul kui treeningutel tundub, et asjad on normaalsed, ühe protsendipunkti võrra. Normaalne tähendab seda, et raske trenn on raske, aga pole totaalne koomakas. Hetkel olen tagasi 96% peal, mis on 310 W.

Jooksu pulsi test madalatel kiirustel.

Jah, jalad olid eelmise õhtu jõutreeningust kanged, aga usun, et see väga palju pulssi rahulikul jooksul ei mõjuta. Jooksin 14 km kolme erineva kiirusega.
1. 7km , 5:28 min/km, 136,4 BPM
2. 3km, 5:06 min/km, 142,3 BPM
3. 3km, 4:46 min/km, 148,7 BPM

paar fotot meie sisehooaja lõpetamisest. Ülemisel pildil ees treener

Kaupo, esimeses reas vasakult: Aleksei, Kaur, Anne, Deisy, Karmen,

Helen, Viktor, Illo. Tagareas mina, Tiit, Gert ja Alo.

Elu läbi roosade prillide - võib edasi ujuda küll

Olen siin varem rääkinud sellest kui kerge on mul olnud rattasõidus areneda. Kiire areng on omamoodi risk. Aeroobne süsteem võimaldas mul välja sõita hämmastavalt kõrge numbri, kuid pärast seda on olnud väga raske hoida uuest FTP-st tulenevaid võimsusi. Treenin tavaliselt kerge väsimuse foonil, ehk ühelt poolt on olnud raske vaimu fokuseerida ning teisalt ei tule muud komponendid kehas (lihased, kõõlused, midagi muud?) ei tule nii kiirelt järgi. Arvan, et sellel tasemel võiks FTP-d tõsta mitte kiiremini kui 10w kahe nädala tagant. Lisaks hakkasin vaikselt harjutama BMX krossi. Kes ei tea, siis see on võidusõit "lasterattaga" väikeste küngaste otsas. Tegelikult on tegemist vägagi väsitava, intensiivse ja tehnilise spordiga. Miks mul seda vaja on? Rae valla mängudel pean oma tööandja meeskonda esindama, selline veider sport siis seekord. Iseenesest on tegemist väga lõbusa ajaviitega: jalad väsivad, higi lendab ning adrekas pidevalt laes. Igal korral võtan eesmärgiks teha midagi uut, midagi, mida eelmisel korral ei julgenud. Tegevuse suurimaks miinuseks on hind - Spoti külastus koos varustusega maksab inimesele umbes 18 EUR kord. Pilet kehtib 3 tundi ning kuna ma tavaliselt oma raha peale vihane pole, siis või arvata, et proovin seda aega täie raha eest kasutada. Treeningplaanis sellega väga ei arvestanud ning see "väike" lisandunud stress viis mind eelmise nädala lõpuks ületreeningu ning haiguseni. Mõned trennid pidin vahele jätma, kuid kolmapäeva õhtuks sain oma vana keha õnneks jälle tagasi.

väike puhkus

Kätte oli jõudnud iga-aastane proovikivi: Rae valla meistrvõistlused ujumises. Täpselt vastupidi rattateemaga võrreldes on mul läinud ujumisega. Suur hulk vaeva, kuid minimaalselt kasu. Üle-eelmisel aastal ujusin 100m vabalt 1:40 kanti, mullu 1:33 kanti ning sellel aastal lootsin, et äkki saan pooleteise minuti piirist jagu. Mingeid kohalootusi mul pole kunagi olnud. Tean, et pole suurem asi ujuja, kuid paraku on see triatlonis vajalik: justkui soolane toit, mis tuleb enne alla kugistada ning alles siis lubatakse magustoidu kallale. Ehk kokkuvõttes läksin ennast järjekordselt testima ning isiklikku rekordit parandama. Kutsusin ka oma kaasa ja poja tema isa võistlust vaatama. Kuna olen alati viimane olnud, siis mõtlesin, et õpetan oma pojale seda, kuidas tuleb kaotada: issi jääb viimaseks aga on ikka rõõmus. Nimelt on mu poeg üsna halb kaotaja. Kui eelmisel suvel lastele duatloni korraldasin, siis sõitis mu poeg müraki ühe külaelaniku aeda sisse ning pistis kõvasti pillima. Algul ehmatusest ja valust, kuid kõige rohkem nuttis ta sellepärast, et nüüd jääb ta ju viimaseks - ehk see ei mahtunud talle kuidagi pähe. Mõtlesin, et nüüd on hea võimalus teda natuke selles osas koolitada, on ju isad suured eeskujud,

Minu konkurentsis oli meid seekord tervel 11 mehepoega ning mind oli pandud esimesse, ehk kõige nõrgema koosseisuga ujumisse. Seekord oskasin jõuvarusi ilmselt üsna hästi jagada (ei olnud viimaseks otsaks koomas). Ka hüpe tuli välja sujuvalt. Hingasin üle nelja, tundus sellise kadentsi kohta optimaalne. Rohkem õhku sisse ahmida poleks aidanud, niikuinii poleks keha suutnud seda hulka ära kasutada. Enda üllatuseks puudutasin basseini serva oma satsist esimesena. Tristanil oli suu kõrvuni ning ta pole siiani päris täpselt aru saanud miks issi medalit ei saanud (teistes ujumistes ujuti ju kiiremini). Aga vat kus lops, polnudki esimest korda viimane ning aeg oli selline, mida poleks trennide põhjal kindlasti uskunud: 1:25:95. Ehk sünnipäeva kink jõudis päev varem kohale.

enne starti

 kuulsin oma aega

vasakpoolne tegelane oleks nagu ise oma rekordi ujunud

Olgu, kaotamist pojale seekord ei õpetanud, kuid loodan, et kasvatasin tema motivatsiooni ujumistrennides käia veelgi. Lõpetuseks tervitan kõiki trennikaaslasi, kes must paremad olid: Meriliisi, Märti, Antoni, Kristjanit ja Karli :)