pühapäev, 19. juuni 2016

Lühinovell minu esimesest ultrakatsumusest

Etteruttavalt pean ütlema, et ultrajooksuks oli mu ettevalmistus üsna olematu. Näiteks nelja viimase nädala jooksev kilometraaž näitas mulle kõigest numbrit 138. Ehk siis inimesel, kes asja vähegi tõsiselt võtab võiks see number olla neli korda suurem. Asi ei ole minu puhul selles, et ma asju tõsiselt ei võtaks, pigem on asi selles, et oma selle aasta olulisemateks võistlusteks olin märkinud triatlonid, mida siin nüüd juulist alates riburadapidi tulema hakkab. Viimase nädala ettevalmistus oli selline, et pühapäeval võistlesin küla eest kaugushüppes, kuulitõukes ja 400 meetri jooksus (aeg 1:05) . Kolmapäeval sõitsin 27 kilomeetrit temposõitu. Eelmisest korrast parema aja (vaatamata väga tuulistele tingimustele) hinnaks oli see, et reedel olin kirjutasin oma Trainingpeaksi järgmise märke: "jalgade seisukord on selline, et raske uskuda, et ma homme ultrat pean jooksma."

Võitluse toimumise ajaks oli ilmataat välja valinud halvima ilma, mida viimase pooleteise kuu jooksul Eestimaal nähtud on. Kogu selle aja kostitas meid tugev tuul ning alati, kui tekkis lootus, et äkki selleks korraks vihmavalingud hakkavad lõppema asendus see väga ruttu uue tugeva sajuga. Hiljem lugesin internetist, et võistlus oli tänu liiga ohtlikuks muutunud rajatingimustele poole pealt katkestatud. Korralduse seisukohalt pole see juba ammu miski saladus, et Laulasmaa Ultra on täielik tipptase ning ma ei pidanud selles pettuma. Peale erinevate magusate ja soolaste näkside võisin ma joogipunktis valida vee, värska, energiajoogi, spordijoogi, mahlade (jõhvikas, tomat, apelsin) ja koola vahel. Rada meenutas ehk natuke seda Tallinn City Traili, mida veel üsna hiljuti joostud sai ja oli ka oma tõusumeetrite poolest (ametlikult vist 211m ringi kohta) üsna samalaadne. Ehk siis jooksutempot näiteks Tallinna Maratoniga üks ühele võrrelda oleks ikka väga kohatu.

Hommikuks oli kohale tulnud umbes 80 hullu, kelle jaoks maraton pole enam piisav distants, mida läbida. Tegelikult kui tavapärasest soolasem osavõtutasu ära ei hirmuta, siis edaspidi soovitan soojalt inimestel näiteks esimene maraton just sellel võistlusel teha (kui just kiiret aega taga ei aja). Seltskond on positiivne ja sõbralik, rajateenindus ja märgistus tasemel ning ka tempo on arvestades võistluse peamist eesmärki väga rahulik. Startisin plaaniga joosta keskmiselt alla kuue minuti kilomeetri kohta. Lõpliku distantsi pidid mu jalad siis otsustama. Ehk jooksen kuni läheb liiga valusaks, roomama ei kavatse hakata. Sisuliselt tähendas see tempo siis üsna eesotsas jooksmist. Üldjuhul inimesed, kes plaanivad kogu nominaaldistantsi (211km) läbida peaksid seda algkiirust liigseks kihutamiseks. Minul seda kohustust peal ei olnud, jooksin mõnuga. Jah, ultras kehtivad hoopis teised reeglid, kui maratoni või poole maratoni jooksus. Mis on seal siis teisiti? Joogi/söögipunktis jäädakse seisma, mitte ei tormata hooga läbi läkastades pool joogist endale peale. Raskemad tõusud kõnnitakse, mitte ei joosta üles. Vahepeal istutakse rahulikult maha, et supp või pasta omale kerre tõmmata. Riiete ja jalanõude vahetamine keset võistlust on pigem mõistlik tegevus kui mõttetu ajaraiskamine. Umbes teisest kilomeetrist alates sattusin kokku ühe samas tempos jooksva noormehega (Raido Tisler) kellega siis jäingi sisuliselt oma võistluse lõpuni koos kilomeetreid mõõtma. Sarnaselt mulle oli ka tema eesmärk joosta esimest korda rohkem kui maratoni distants ning oma tasemetelt olime me ka üsna sarnased. Jah tema isiklikud sooritused ca 1:25 poolmaratonis ja 3:10 maratonis olid veidi paremad kui minu omad. Ehk siis ühe korraliku "tööpäeva" jooksul sai maast kui ilmast lobisetud.

Rajast veel niipalju, et suures osas oli see nn. "back to back" ehk nägin enda ees ja taga olevaid jooksjaid. Iseenesest väga tore, sest 80 inimest oleks poolmaratonipikkuse ringi peale nii ära hajunud, et üksi jooksjatel oleks võinud ringikujulise raja puhul kohati üsna nukraks minna. Võimaldas see tõik siis minulgi tuttavaid Raini (mu endine füüsikaõpetaja) ja Ülo (töökaaslane, läbis oma esimese maratoni) ergutada ja neile patsu lüüa. Lisaks oli väga vahva kui üks tore naisterahvas tagasipöörde punktis meile ütles: "vau, nii kiired, ring ainult kahe tunniga, kohtume uuesti kahe tunni pärast," siis see lisas ainult indu ning vähemalt esimesel korral õnnestuski lubadusest kinni pidada.

Esimesed kaks ringi ehk maraton möödus ilma eriliste piinadeta ning vaatamata tõusudel kõndimisele, pissipeatustele ja joogipunktides rahulikult asjade ajamisele olime sellegi poolest pikemaks peatuseks kaheksa minuti jagu ajalist varu kogunud. Ehk siis maratoni ajaks ca neli tundi ja neli minutit. Tegime juba etteplaanitud suurema peatuse. Tadrikutäis borsisuppi ning väike riietumine, mina siiski vahetasin lõpuks ainult tossud kuna tol hetkel ma veel ei teadnud, kaua ma jaksan. Kolmas ring ei olnud enam nii lõbus. Algul loksus toit maos, hiljem avastasime, et paljud joostavad tõusud olid kõnnitavateks muutunud ning laskumised olid kuidagi kahtlaselt järsuks läinud. Ka asfalt oli palju kõvem kui varem. Peale sööki ja riidevahetust allesjäänud kolm minutit sai poole ringi peal otsa ning tagasiteel muutus juba defitsiidiks. 50 kilomeetri peal (sain sellest jagu viie tunniga) läks raskeks (paljud kohad hakkasid jalgades valutama) ning 60 kilomeetri peal lõpetasid jalad minuga üldse igasugu koostöö. Üldkehaline vastupidavus oli hea, aga jalad olid viimastel kuudel liiga vähe jooksukilomeetreid kogunud. Ütlesin Raidole, et ta jätkaks üksinda. Viimased kolm kilomeetrit selleks, et jalgu hoida tegin vaheldumisi kõnniga. Minu võistlus oli selleks hetkeks läbi. Tegelikult oli ka mõistus juba kergelt krussis, sest viimases joogipunktis said vabatahtlikud mu käitumise peale veidi naerda. Mina :"Tere, ee, ää, ma arvan, et ma olen number 86" (tegelikult olin 68). Küsimuse peale, mida ma juua soovin tuli minu hädine: "ma ei teaaa, ma ei suuda otsustada," mille peale mulle automaatselt mahl välja valati. Ilmselt on nad selliste hulludega harjunud. Finišis sain oma lõpetajamedali ja diplomi, ning panin nahka portsu kanafileed koos köögiviljadega. Lõpptulemus 6:31:16 ja 63.3 kilomeetrit tähendas minu jaoks järjekordset piiride laiendamist.

All mõned mälestused pildis.

tegelikult oli peale minu ja Raido meiega poolteist ringi veel kolmas
mees (kelle peanupp seal taga paistab)

juurikatel turnimine käib asja juurde

mulle meeldib hirmsasti süüa ja joosta, miks mitte teha seda
korralikult samal üritusel?