1. Sõidan hommikul Piritale.
2. Võtan venna bussi, panen sinna sisse täispuhutava laua, aeru, katusele veel ühe laua ja lisaks Hans-Kristjani.
3. Võtan Pirita Surfiklubist vesti ja sõidan kakumäe randa.
4. Aitan Hansul võistlused ära teha ning pärast võistluste lõppu teen kõik samad asjad tagurpidi.
Ehk siis start hommikul 10 kanti ning tagasi peaks kuskil viie-kuue vahel jõudma (reaalselt sain napilt enne õhtust trenni).
Oletan, et paljud, kes kasutavad sõna SUP ei tea, mida see tähendab. Lühend siis pikemalt: Stand-Up Paddle surf. Eesti keeles vist aerusurf.
Korra haarasin garaažist ühe lisaaeru näppu ja mõtlesin, et äkki sõidan ka ajaviiteks teise aeruga kuigi suuremat isu polnud. Kuidagi väsinud ja uimane olin. Ehk andis tooni ka eelmise päeva pikk Warhammeri võistlus, kus ma peale enda pidin ka Tristani käigud läbi mõtlema ning see joostud 26 kilomeetrit. Tahtsin aeru juba tagasi garaaži tõsta, kui Vana-Lily (Hansu vanaema) kommenteeris, et ega ta sul autos leiba ei küsi.
Kaks tundi hiljem olime Kakumäel, lauad mõlemad surfiklubi ees maas ning mõlemad loomulikult võistlustel kirjas. Mõtlesin, et mis ma seal neli-viis tundi ikka niisama passin. Teen selle pulli kogemuse mõttes kaasa. Olen ju igavesti hea võhmaga triatlonimees ja mis seal ikka nii erilist olla saab. Surfirahvast oli igat masti. Seltskond eriti suur polnud. Ka arusaadavatel põhjustel, sest selle ala harrastamine pole nii kerge kui jooks või rattasõit. Lauad on suured ja kallid, pagasnikusse ei pista ( va pumbatavad), on hooajaline ning koduvärava eest naljalt trenni alustada ei saa. Oli noori ja vanu, paksemaid ja peenemaid. Mõtlesin, et lastele, naistele ja kõhukamatele meestele teen ikka ära mõistmata, et tegu pole seekord ei jooksu- ega rattavõistlusega.
Kui soojendusringile läksime, siis tundsin jalgupidi masalas vees sumades, et nii külma vette küll kukkuda ei tahaks, võin ära uppuda. Hansu tabav kommentaar: "kui sa talvel jääauku hüppad, siis sa ju ära ei upu!" Seee mõte lõbustas mind ning tõmbas stressi maha. Tuult oli vähe, laineid oli rohkem. Tegelikult olin ma üldse esimest korda lauaga merel ning samas tabasin end mõttelt, et kui ma kogu selle pulli ära teen, siis sõidan täna rohkem, kui kogu elu jooksul üldse SUP-ga sõitnud olen.
Võistlustega läks nii, et kõigepealt oli kolm allatuult sprinti. Maa oli umbes nii lühike, et kui hoo sisse saan, siis olen juba finišis. Starti oodates lõi küljelaine mu otamatult kahel korral vette, ehk enne starti olin juba kergelt pahur ja värisesin külmast. Ka püksid olid veest päris rasked, sest ega ma ju vee peale minna plaaninud, ehk seljas tavapärane riietus, nagu läheks poodi. Esimeses sprindis jäin teiste taha kinni, kuna ei saanud ennast päris hästi juba tõusma hakanud tuule ja lainetega stardijoonele. Ei tahtnud inimestele selga ka sõita. Tugevama tõmbe peale käisin laua peal käpuli. Ajasin ennast uuesti püsti ning paarist lapsest sain lõpus mööda. Ok, mis valesti see uuesti, või siis mitte. Teise sprindi ajal lendasin kaks korda vette ja sain ujuda. Olin konkurentsitult viimane. Kirusin lauda, et miks ta koguaeg ümber läheb. Teadjam mees kõrvalt kommenteeris, et see peaks olema lainesurfi laud ning sellega ongi palju raskem. Vaatasingi, et minu oma on natuke väiksem kui näiteks minust 20-30 kg kergematel tüdrukutel ning istub ka sügavamalt vees. Lohutati mind sellega, et vähemalt saan väga hea trenni. Saan aru, eks ta oli ju mõeldud must vähemalt poole kergemale Hansule alternatiivseks võistluslauaks. Kolmandal korral sain ilusti stardijoonele kuniks 5 sekundit enne pasunat keeras üks blond tüdruk oma laua mulle risti ette. Kui ma lõpuks möödumisruumi sain olid enamik täiskasvanud juba kaugemal, kuid sõitsin ikkagi selle sõidu vast kõige kiiremini.
Peale sprinti veest välja ning hambad plagisesid. Riided märjad ja soojendada pole kuskil. Mõtlesin juba pikast maast loobuda, kuniks sain soovituse kalipso rentida. Võtsin siis kõige õhema M-i ning ronisin sinna rinnuni sisse. Käed jätsin vabaks. Kohe hakkas soojem. Maraton oli väidetavalt 4-5 km kolmnurga kujuline ring. Kõigepealt vastu lainet, siis ühe küljega ning siis teise küljega. Kuna mul kogemused puudusid, siis läksin peale mõnusa rütmiga ennast säästes, küll hiljem saab vinti peale keerata. Parkisin ennast ca 15 m Hansu taha, kes oma vanuseklassi konkurentidega hoobist suure vahe sisse tõmbas. Hansu ees oli ainus harrastajate klassi naine, kelle puhul arvasin, et küllap ma ta pärast ikka kätte saan. Seal on täiskasvanutel kaks klassi, milles vahe seisneb selles, missuguse lauaga sõidetakse (pikk peen sportlaud vs tavapärasem surfilaud), profilaudadega sõitjaid oli oluliselt rohkem. Plaan oli nii, et sõuan esimese poini, siis panen uue käigu sisse ja tõusen ehk mõned kohad. Poseidon või Manannan Mac Lir (mina ei tea, kes Läänemerd parajasti valitseb) aga tahtis teisiti. Kohe peale pööret hakkas küljelaine mul lauda ümber viskama. Esimesel korral juhtus nii, et panin peaka vastulainet tõugates laua jalgadega allatuult. Oli tükk tegu et lauani ujuda, sest ta vana vigurvänt tahtis tuulega eest ära kihutada. See käis umbes nii, et kroolisin aeruni, heitsin selle laua suunas, siis uuesti aeruni ja nii oma 5 korda järjest Tarzani krooli enne kui laua kätte sain. Isegi kaater rallis teise poi juurest kiirelt kohale, et välja selgitada, ega ma ometi upu. Kui lauale peale sain oli pulss esimest korda päriselt laes ning Hans nüüd juba 100 meetrit ees. Proovisin siis uuesti ennast käima saada, aga varsti viskas laine mu jälle maha. Nüüd oli selge, et midagi siin paremaks ei lähe ning proovin rahulikult lõpuni sõita. Iga kukkumisega kaotasin lihtsalt nii palju aega. Kokku sadasin laualt oma 6 korda maha enne kui finisisse sain. Vähemalt lõpupoole olid nii head refleksid, et kui kukkuma hakkasin, siis üks käsi haaras juba langemise pealt lauda, et see minema ei saaks. Eks see laine pidi ikka salakaval olema, sest eespool olevat kiire laua poisid kamba peale kolmel korral laualt maha sadanud, nii et polnud ma päris ainuke ühti.
Kui võistluse algupoole kirusin lauda ja ennast, et ma ennast üldse kirja panin, siis pärast olin õnnelik, et kogu selle pulli kaasa tegin. Sain vahvaid kogemusi ja isegi medal riputati kaela. Kuna mulle tehtud töö eest palka ei makstud, siis tõstsin venna garaažist lohutuseks ta maastikuratta omale auto peale. Natuke rabelemist ja kolm minutit enne ametlikku jooksutrenni algust olin õiges kohas.
kui 5 sekundit peale sprindi starti juhtub nii
selline oli harrastajate esikolmik
Hans-Kristjan: missioon täidetud - EMV kuld kindlustatud enne viimast etappi
