Seekord otsustasin, et maratonirajale ma piinlema ei lähe, vaid teen kiire katse ühe ringi jooksus (8,44 km). Jutt käib Vana Aasta jooksust. Panin meid kirja teatemeeskonnana, ehk jah tuleb maraton, aga jagame distantsi viisakalt omavahel ära. Sai üsna kiiruga värvatud ABB Spordiklubi jooksutreeningutelt viis väledamat jalga ning nendest meeskond moodustatud. Kuna on hilissügis, siis külmetushaigus sai sel nädalal minustki jagu ning raskemad treeningud ja mõni võistlus tuli vahetada igava ja tüütavalt aeglase kerimise vastu statsionaarsel rattal. Igaks juhuks jätsin tänu nohule ja kurguvalule alates teisipäevast ka kaks plaanitud kergemat jooksutrenni ära (ei tahtnud õue minna). Kes teab, äkki oligi parem, et ennast hoidsin. Natuke raskemini läks meie teise vahetuse mehel Gert Kuuskmäel, kelle veidi tõsisem haigus lajatas paariks nädalaks antibiootikumide peale. Aga seal me lõpuks olime, talviselt vihmases (kaks kraadi) Rocca al Mares, viis tugevat meest täis tahet ning sportlikku raevu.
Kaasa võtsin kaks paari tosse. Kuna ilm oli pigem mitte-libe, kui libe, siis otsustasin tavalise asfalditossu kasuks. Kuna olin ennast ankrumeheks seadnud, siis kiiret polnud. Sain rahulikult ennast soojaks ajada ning kohe kui seadsin ennast Illot ootama, siis juba ta paistis, minut-kaks varem, kui oleks julgenud oodata. Nii nagu minu eelnevalt jooksnud tiimikaaslaste aegadest välja lugesin, sain ka endale üsna ruttu praktikas selgeks - tänane rada pole rekordite rada. Ka 37 minuti mees Kaur (10k peal) ei saanud ju 34 minuti piirist jagu. Kui rahulikuma maratonitempo peal varem aru ei saanud, siis tegelikkuses oli see rada pidevalt üles-alla vonklev ning jooksukiirus põrkas seetõttu 3:45 ja 4:25 vahel kilomeetri kohta olenevalt sellest, missuguses rajalõigus ma parajasti olin. Tunda oli ka jäiselt piitsutavat tuult vastu nägu peksmas.
Polnud miskit üllatust, et tegemist oli puhtalt soolojooksuga, ei kedagi kõrval motiveerimas, ega abistamas tuulemurdmisel. Keskendusin vaid kellale ning eesjooksjate väsinud maratoonarite selgade püüdmisele. Püüdsin ka hulgi teatemeeskondi, kuid tempode vahesi arvesse võttes olid neid enamik ilmselt ringiga maas, ehk mitte meie otsesed konkurendid. Enesetunne ja kell tegid mulle teise kilomeetri lõpuks selgeks, et mõistuse häält kuulates alla nelja minuti kilomeetreid kangutada pole täna mõtet. Üks veider asi, mis mul on tekkinud on see, kui varem segas kiiruse tõstmist ja hoidmist just lihasvastupidavus või lihasväsimus (läks täis, väsis ära), siis nüüd on limiteerijaks kops. Kevadel ega sügisel pole tervisekontrollis mul astmat tuvastatud, kui kõvemini pingutades on selline tunne, et õhk saab otsa (kergelt nagu lämbumistunne). Kui tempot alandan, siis läheb jälle normaalseks. Joe Friel ja Julian Goater soovitavad treeningutes oma limiteerijatega tegelda. Ehk ma siis peaks uurima, missuguste trennidega parandatakse seda hingetuksjooksmise probleemi.
Kui nüüd see lämbumisasi ning tõik, et keegi minu tempoga koos ei jooksnud välja arvata polnudki see võistlus teab mis üliraske. Teise kilomeetri peal kui tundsin, et vasak toss hoiab kuidagi lõdvalt meenus, et unustasin stardis paeltele topeltsõlmed peale panna. Kolmandaks oligi peal lahti - ignoreerisin. Paar korda hõigati tagant, et mul pael lahti, hõikasin vastu: "Sorry, pole aega"!, ning nii ma lõpuni tiksusin paelad taga lipendamas. Mindi must ka korra mööda, 1.5 km enne lõppu. Ma ei tea, kes see oli, aga TriSmile mütsiga, ehk võimalik, et keegi klubikaaslane, kellest ma ei tea midagi. Proovisin kaasa minna, pikalt ei saanud, see kopsu jura hakkas segama. Vähemalt kella järgi kangutasin ennast alla 35 minuti finišisse (34:50, ametlikule ajale lisandub ilmselt veel see, mis kulus meil Illoga kiibivahetuseks).
Pulsivöö oli mul peal ning kuigi miskeid rekordeid ei tulnud, sain analüüsimiseks vajalikke andmeid oma hetkeseisu kohta. Lõpetuseks aitähh tiimikaaslastele, kes tegid korralikud jooksud ning Annelile, kes viisis selle "mõnusa" ilmaga mind passida ja mu jopet kanda. Oma vahetusega tõstsin meid vaid ühe koha võrra, ehk need kümned kellest mööda sain polnudki konkurendid (ainult kaks olid). Kokku tuli meie ajaks 3:03:08, ehk mu kiireim maraton, mis sellest, et kamba peale tehtud. Võistkondlik koht 18 / 86.
Meie meeskond:
1. Ake Lang 35:34
2. Kaur Kuuskmäe 35:25 (bruto)
3. Gert Kuuskmäe 37:01 (bruto)
4. Illo Jõe 40:07 (bruto)
5. Janar Novitski 35:03 (bruto)
(kõikidel peale Ake on aja sees kiibi üleandmiseks kulutatud aeg)
(kõikidel peale Ake on aja sees kiibi üleandmiseks kulutatud aeg)
nägu ütleb, et sörkimisega täna ei piirdutud
tempo kõikus vastavalt rajaprofiilile, aga üldiselt jooksin ühtlaselt
