Pikem tempojooks ja haigused

Haigusejuttu

Justnimelt haigus, ehk gripp oli see, mis mu teisipäeval pärast tempojooksu täiesti maha murdis. Kolm päeva parajat õudust: vaheldumisi külma- ja kuumahood, valud selja ja jalalihastes, suruv tunne rinnakorvis ning peavalu, mis ei peatunud hetkekski, isegi mitte palavikualandaja tagajärjel. Tavaliselt on nii, et kui Coldrexi sisse võtan, siis kolmeks tunniks on olek enam-vähem normaalne. Suudan mingil määral internetis surfata ja televiisorit vaadata. Seekord oli nii, et lihasvalud läksid väiksemaks, kuuma- ja külmahooge oli vähem, aga peavalu jäi. Enam vähem oli olukord talutav kui hoidsin silmad kinni ja ei liigutanud. Jalgpalli MM-i vaatasin nii, et lamasin silmad kinni diivanil, televiisor käis ning proovisin kommentaaridest aru saada, kes juhib. Tänaseks hakkab olukord normaliseeruma, on veel kerged nõrkusehood väike palavik ja spontaansed kõhuvalud, aga küllap saan lähiajal vaikselt jooksurdadele tagasi pöörduma hakata. Seekord võtan asja rahulikult, loodus andis just mõista kui ebameeldivaks võivad asjaolud kujuneda kui olla liiga ettevaatamatu.

Eks sai toona tulega mängitud küll. Muidugi juunikuu ilmas, kus kuu kõige kenam päev on täna (17 kraadi ja päike) on viirused varmad levima ning haigeid on lademetes. Hetkel olemegi kolmekesi haigena kodus: mina, mu poeg (meist kõige tervem) ja Anneli. Jaanilaupäev oli üsnagi vihmane. Käisin kolm korda muru niitmas. Päike paistab, kõik näib justkui normaalne. Saan niiduki käima ja 15 minutiga vihmavalin kraevahel. Nii oligi vaja teha kolm ringi, et saaks muru niidetud. Veidi peale niitmist siis valusa kurguga jooksma. Sain vaevu kilomeetri koduväravast eemale kui mind tabas ilmselt tolle päeva kõige tugevam paduvihm. Koju jõudsin justkui märg kalts. Ei tahtnud trenni pooleli jätta, kiirelt teised püksid ja särk selga ning lindile. Proovi pärast jooksin viimase kilomeetri paljajalu. Kõik tundus väga lahe välja arvatud avastus sellest, et mu parema keskmise varba alla oli tekkinud parajalt suur vill. See oli siis esimene vill üle poole aasta alates sellest kui käisin oma Brooksidega esimest korda puuvillase sokiga jooksmas. Üldiselt olen suutnud olla peaaegu täiesti villivaba. Peab kasutama korralikke sokke ning jalanõud peavad hästi istuma.

Pean nentima, et tavaliselt olen haiguste osas üsna hooletu olnud. Olen mitmeid kordi palavikuga taipoksi harrastanud ja ka jooksulindil jooksnud. Tulemusi on olnud seinast seina, tavaliselt olen järgmiseks päevaks täiesti terve olnud, aga on olnud ka üksikuid kordi kus mõtlematu trenni tormamine on mu nädalaks voodisse aheldanud. Päris õues ei ole palavikuga treenimas käinud. Haigena jooksmise puhul proovin siiski kinni pidada kaela reeglist, ehk kui sümptomid on ülevalpool kaela, siis võib joosta, kui aga allpool, siis treenida ei tohi. Ehk siis valusa kurgu, nohu ja peavaluga olen üsna palju kordi oma jooksutreeninguid teinud ning mitte kunagi ei ole sellise tegevuse pärast olukord halvemaks läinud.

Jooksujuttu

Mõtlesin, et tutvustan oma igapäevast treeningrada läbi teisipäevase tempojooksu. Kuigi jaanipäeval vaatamata eelnevatele külmetusilmingutele käisin veel tünnis ja tavalises saunas oli mul hommikuks kurguvalu kadunud. Ainus, mis andis jaanipäevast tunda oli kerge uimasus raskustunne kõhus. Tegin oma hommikuse 6 km sörgi (teen nad peaaegu alati ilma söömata, et keha õpiks toime tulema madala veresuhkru ning väheste toitainetega) ning kuigi eelmisest jooksust ei olnud veel nelja tundigi möödas tekkis lõuna paiku hea võimalus põhitrenni jaoks, seda nii ilma kui perekorralduse kohapealt.

Anneli, kes veel täna vigastuse küüsis tuli jalgrattaga kaasa ning tegi vehepeal telefoniga pilte. Üldiselt olen sunnitud enamuse ajast treenima üsna tasase maa peal. Kuigi künkaid peaaegu ei ole on suurem osa rajast tuultele avatud ning kohati võib see olla vägagi tugev. Kümne kilomeetri peale on umbes kahe-kolme meetri kõrgune järsum tõusunukk ning kaks lauget tõusu kõrguste vahega 7-9 meetrit ja pikkusega 200-300 m nii, et vägagi lauge. Mäe trenni siis kodu juures teha ei saa, küll aga saab seda soovi korral peaaegu alati vastutuult jooksmisega asendada. Teekattest on kaks kolmandikku kruusatee või siis midagi selle sarnast ning kolmandik on asfalt. Soovikorral saan teha nii, et peaaegu kogu trenn oleks asfaldil. Millegipärast ei taha seda võimalust väga palju kasutada.

Ilm oli hetkel kergelt päikeseline, temperatuuriks 13 kraadi. Midagi sellist, millega võiks tuule puudumisel rekordeid joosta. Plaaniks oli joosta kiiremas tempos (alla 4:20 /km) kolm 15 minutist lõiku. Otsustasin, et peale jaani ennast kohe tapma ei hakka ning seadsin sihiks kiiruse asemel hoopis pulsi (ehk ajan pulsi üles ja kiirus tuleb nagu tuleb). Kümme minutit sörki ning hakkas esimene intervall. (all homemade Kenyan dirt-road)

Enne intervalli algust lasin Annelil minna, pidime teineteist uuesti nägema kui ta mu enne lõppu jalgrattaga teisel ringil uuesti üles leiab. Peale selle nn Kenyan dirt-roadi lõppu ootab mind ees 4 kilomeetrit kruusateel, üsna tihti väga tolmaval jooksu üle lagedate põldude. Teeäärseks asustuseks vaid üks hobusekasvatus ja paar peaaegu hüljatud farmihoonet. Küll aga rõõmustab see teelõik igasugu Sierra-mehi (tänapäeval sõidavad nad rohkem Volvode, Mersude ja BMW-dega) ja muid oma võimete piire katsetavaid autojuhte. Ei pea nad paljuks ka teeäärsele jooksjale oma oskusi näidata ning ikka mida võimsam kruusa ja tolmupilv taga, seda uhkem. On ka üksikuid korralikke, arvan et mõned kohalikud elanikud, kes saavad aru, et iga jooksja ei pruugi olla WRC-rallitiimi mänedžer kohalikke talente värbamas. Tagasi jooksu juurde. Esimese intervalli lõpuks olin jõudnud umbes 5,5 km kaugusele kruusatee lõppu. Koos asfaltiga hakkas ka teine pikem tõus. Esimese intervalli keskmine kiirus 4:19 / km ning pulss 166 andsid mõista, et hea ettevalmistuse puhul on 40 minuti piir kümnes kilomeetris sisuliselt käes.

Ma kipun palju rääkima kümnest kilomeetrist ja neljakümnest minutist. Mis sellega siis on? Kui ma hakkasin eelmisel aastal jooksmist treenima, siis sai natuke selle üle juureldud, et mis hetkest saab niisama vahepeal sörkijast jooksja. Eks ta on rohkem selline spirituaalne asi, mida ei olegi väga mõistlik otseselt numbritega siduda. Samas olles ise numbri ja statistikainimene pidin ma enda jaoks piiri tõmbama. Otsustasin, et mind võib jooksjaks kutsuda kui olen alistanud 10 kilomeetri jooksus 40 minuti piiri. Üsna selline laest võetud number, aga 30 minutit oleks oma utoopilisuse pärast olnud lihtsalt liialt demotiveeriv. Nii, et täna olen veel "rekreatiivne sörkija," aga eks teatan valjust kui ma jooksjana uuesti sünnin.

Pärast pooleteiseminutist sörki hakkas teine lõik tõusu keskelt ning valla keskuse juures kurv paremale rõõmustas mind kohe mõõduka vastutuulega. Teine intervall oli sisuliselt kogu ulatuses otsetee küll asfaldil, aga vastutuules. Sealt ka tulemus keskmiseks kiiruseks 4:32 ja pulsiks 165, mis kõiki asjaolusi arvesse võttes samuti pole nii paha midagi.

Naaberkülas pidin hakkama distantsi parajaks tegema, ehk tiirutasin siis selle sees ja ümbruses nii, et vähemalt kolm lisakilomeetrit ringile otsa tuleks. Kui oma poolteist kilomeetrit jäi veel kiires tempos joosta võisin metsavahele ehk koduteele keerata. (all: paar kilomeetrit on veel minna)

(all: kodune mets on suvel isegi päris ilus)

Metsalõik oli nauding. Energiat oli rohkem kui vaja ning oleks võinud vähemalt enesetunde järgi veel ühe samasuguse lõigu teha. Kolmanda intervalli numbriteks tulid 4:22 / km ja 169 BPM. Võrdluseks eelmise aasta juulis joostud poolmaratoni keskmine kiirus oli 4:44 min / km ja pulss 167 BPM. (all: õnnelikult finišis)

Ahjaa, mis sellest villist sai? Olin enne järgmist jooksu pikalt kahevahel, kas see katki teha ja tühjaks pigistada või jätta nii nagu on. Arvasin, et järgmise jooksu ajal plahvatab see iseenesest. Õnneks ei võtnud mitte midagi ette ning peale tossude jalgapanekut ja rajale asumist ei olnud peaaegu mitte midagi tunda. Näiteks sokkis mööda maja ringi tatsates andis see endast üsna korralikult märku. Ehk siis siit järeldus, et villiga võib vabalt joosta kui ei ole selle tegevuse juures sama ärritajat, mis esialgu selle villi tekitas. 19 kilomeetrit järgmisel päeval, vill ei plahvatanud, vaid paranes ise mu haigeksoleku ajal ära.

Hetkeseis ja plaanid

To the limits...

Kuu aega tagasi sai Anneliga väga intrigeeriva ning pöördelise asja peale käed löödud. Jookseme oma geneetilise piirini. Mida see peaks reaalselt tähendama? Treenime süstemaatiliselt ja tugevalt niikaua kuni näeme, et enam paremaks minna ei saa, siis vaatame edasi. Olen lugenud, et pikamaajooksja peaks saama oma geneetilise lae tugeva treeninguga kätte umbes 7 aastaga. Hetkel olen ma 34 ning teoreetiliselt oleks võimalik mul enda parimad tulemused joosta kuskil 39-41 aastasena. Juhul kui mul on piisavalt tahet ja tervist. Anneli on natuke noorem (naiste vanusest korralikud inimesed ei räägi) nii, et tal on selles osas väike edumaa.

Võin kohe öelda, et olen tekkinud situatsiooni pärast väga erutunud ning näen seda kokkulepet ning sellega kaasnevat justkui üht põnevat ja pikka reisi ning seiklust - minu elu seiklust. Samas on see ka väga huvitav katse - 34 aastane täiesti andetu vanamees otsustab hakata pikamaajooksjaks ning tahab näha kuhu tal on võimalik jõuda. Vähemalt mina ootan selle katse tulemust väga suure huviga.

Tänane seis

Süstemaatilise jooksutrenniga olen tegelenud alates maist 2013 ning seda siis võib olla vahelduva eduga umbes 9-10 kuud (talvel oli asi ikka vägagi sihitu). Samas enda jooksu sünnipäevaks pean ma 9. Septembrit 2012 mil ma läbisin oma elu esimese ametliku jooksuvõistluse - SEB Tallinna Maratoni. Toon siis tänase seisuga oma isiklikud rekordid:

• 3000 m -12:23 - 29. mai 2013 külade teatejooks Kangrus
• 5000 m - 20:58 - 16. september 2013 üksinda kodu lähedal
• 10 000 m - 40:42 - 1. juuni 2014 Rapla Selveri suurjooks
• poolmaraton - 1:39:42 - 21. juuli 2013 üksinda kodu lähedal pudelid vööl kõlkumas
• maraton - 3:48:30 - 8. september 2013 SEB Tallinna Maraton

(alloleval pildil on väike viga, peab olema 2014 vs 2013)

Aja peale olen ma siis käesoleval aastal jooksnud kahel korral. Mõlemal korral 10 km ning mõlemal korral ka isikliku rekordi teinud. Aastane areng 10km jooksus umbes 5 minutit. Uued rekordid ma arvan, et kõikidel loetud distantsidel on sellel aastal kindlasti tulekul, kui vaid tervis peab.

Annelist niipalju, et ta parandas aastaga oma maijooksu tulemust üle nelja minuti kuigi intervalltreeningutega alustas ta alles sellel kevadel.

Mõned eesmärgid selleks aastaks, pärast hea vaadata, mis välja tuli.

1. 10 km alla 40 minuti. See on üsna kerge eesmärk ning tuleb kindlasti ära.
2. 5 km alla 19 minuti. Raske öelda, ma pole eriti harjunud alla 3:50 / km jooksma.
3. poolmaraton alla 1:30. Üsna suur amps, aga usun, et teoreetiliselt peaks mingil hetkel jõudma küll nii, et jooksen 2 x 10 kilomeetrit järjest 42 minutiga.
4. maraton alla 3 tunni ja 15 minuti. Üsna utoopiline arvestades, et ma plaanin katsetada sellel aastal ainult ühe korra. Aga vaatame, mis saab. Lihtsalt kõik asjad peavad laabuma.

Ülevaade minu jooksujalanõudest

Täna rajale minnes on mul valida kolme laheda tossupaari vahel.

1. Adizero Adios Boost

See pildil vasakul. Kes vähegi joosuvõistlustel käinud on seda mudelit kindlasti näinud. Ülimalt universaalne pikamaa võistlusjalats, mis oma omadustelt sobib väga paljudele. Kuna oma eelmise võistlusjalatsi Adios 2 pidin pärast umbes 150 kilomeetri läbimist tema väiksuse pärast ära andma, nimelt ei tahtnud rohkem varbaküüsi loovutada, siis  sa seekord numbri võrra suuremad ostetud: UK 9,5. Üldse meeldib mul jalanõude suurusi esitada inglise numbrites - lihtsalt harjumus tänu aktiivsele netipoodide kasutamisele lähiminevikust. Tavaliselt suurusena UK 9 ütleb mulle palju rohkem kui näiteks 43 või 44.

Adios Boost on midagi sellist, mille jalga pannuna tunnen ma ennast kohe palju kiirema ja kergemana. Kuigi see on ilmselt natuke illusioon, kujutan ette, et sama pingutusega läbin ma selle tossuga iga kilomeetri viis sekundit kiiremini kui tavalise treeningjalanõuga. Pehmendusest rääkides on kruusateel (kus ma suurema osa oma treeningust jooksen) kivid päka all ilusti tunda kuid samas siiski piisavalt polsterdatud, et nendega mitte oma varbaluupeadele haiget teha. Tunnen, et maapinna kontakti ja vooderduse suhe on justkui täpselt ideaalne. Kokkuvõttes hetkel kindel esimene valik nii võistlusteks kui ka kiirustreeninguteks. Pole ime, et see mudel maailmas nii populaarne on.

2. Mizuno Wave Rider 17

Pildil kõige tagumine paar. Pärast Asicsis pettumist tänu nende hirmkallile mudelile Gel Kinsei 4 (kindlasti hea toss - mulle lihtsalt ei sobi) eelmisel suvel tundus Mizuno universaalne treeningu ja võistlusjalats Wave Rider 16 lausa õnnistus. Mullu juunis panin pooljuhuslikult Sportlandis 25% allahinnatud kauni kollase Mizuno tossu prooviks varba otsa ja mu süda oli võetud. Pikemalt mõtlemata tegin tossupaari enda omaks. Mizuno Wave Rider 16 oli sisuliselt minu esimene uue ajastu jalanõu, mille auklikuks jooksin. Tänu sellele mudelile hoian südames veel täna sooja kohta Mizuno jaoks. Aga Wave Rider 17 juurde, paberite järgi peaks ta olema oluliselt kergem kui 16 - aga ma ei tunne seda. Kui 16 oli üsna paindlik ja temaga oli selline mõnus lähedane maapinnakontakt, siis 17-ga seda ei ole. Veel häirib minu jaoks suur kanna ja päka kõrguse vahe: 14,1 mm. Joostes on tunne, et peale päkapuudet tuleb ootamatult vara kand järgi. Et Achillese kõõluse - säärelihaste energiasalvestus toimuks peaks justkui veel rohkem ettepoole nõjatuma või siis päkka spetsiaalselt veel teravamalt alla suunama (kes asja jagab saab aru, et see ei ole võimalik, ega ka loogiline). Küllap on aastaga mu harjumused, eelistused, soovid ja tehnika niipalju muutunud, et ta ei ole enam päris minu mudel.

Kui inimene, kes tahaks hakata jooksmisega tegelema peaks mult tossunõu küsima ilma, et teaks täpselt kuidas ta jookseb ja mis talle sobib, siis oleks Mizuno Wave Rider 17 vähemalt selles nimekirjas, mida kindlasti proovida soovitan.

3. Adidas Supernova Glide 6 Boost

Pildil parempoolne. Selline valik sai tehtud kui olin hädas parema päkaga. Veidi olen pärast seda oma tehnikat muutnud ja probleemist tänaseks üle saanud. Konditsiooniks oli toona minu enda antud diagnoosi järgi kas algav metatarsalgia või Morton's neuroma. Selline väga ebamugav tunne, justkui koguaeg oleks väike kivi päka all häärumas. Ise pean peamiseks tekkepõhjuseks liiga ekstreemset "forefoot striket" (päkale maandumist liiga terava nurga alt). Igal juhul otsisin treeninguks jalanõu, mis oleks esiteks väiksema kanna-päka suhtega ning omaks seejuures korralikumat päkapolsterdust. Tellisin sportsshoesi lehelt ilma proovimata number 9 paari ära ning ei pidanud pettuma.

Siinkohal olen Roman Fostiga nõus - tegemist on väga hea treeningjalatsiga. Jalg on hästi kaitstud ning mis mind eriti üllatas - minu standardite järgi suhteliselt raske jalanõuga (10,6 oz) saab joosta väga kiiresti. Ehk sobib väga hästi peale pikkade jooksude veel lõigutreeninguks ning paremate alternatiivide puudumisel ka ilmselt võistlusteks. Sellise talla paksuse kohta on tal väga hea maapinna tunnetus ning struktuur, mis lubab üllatavalt head pöiatööd. Midagi halba peaks vist ka mainima? Väänasin peale Rapla Selveri jooksu nendega metsas hüppeliigese välja.

4. Brooks Adrenaline ASR 10 GTX

Igavesti vägev nimi, justkui oleks tegemist miski superautoga.

Selles teemas oleks patt mainimata jätta minu ustavat talvist teenrit. Novembris oli selge, et jooksuga aktiivseks jätkamiseks vajan midagi sellist, mis oleks Eestimaa talves kuiv ja soe. Kuna pean maastikutossuga saama ka vajadusel asfaldil joosta, siis ei hakanudki toona puhtalt lume jaoks mõeldud ekstreemsema mustriga isendeid otsima.Pärast kümnete reviewde vaatamist otsustasin sellise suhteliselt kalli mudeli kasuks. Esimese jooksu tulemusel sain talla alla villid. Oli selline +5 temperatuuriga päikesepaisteline lörtsine päev. Puuvillases sokis hakkas jalg higistama, talla alla tekkisid sokivoldid ning tulemus oli ette teada. Edaspidi kandsin ainult sünteetiliselt materjalist sokke ning ühtegi villi pole üle seitsme kuu enda jalgade küljes kohanud.

Jalanõud on veekindlad ja väga soojad. Pärast kahte tundi vees ja soojas lumepudrus olid mu jalad täiesti kuivad. Libisemiskindlus on mitte küll super, aga siiski piisavalt hea. Tänu ilmselt tallatugevdusele ja Gore-Tex materjalile on jalanõu veidi raske, kuid käitub sellegipoolest pigem kui jooksujalanõu, mitte talve- või matkasaabas. Nendega peaks kindlasti järgmise talve jooksud ka joostud saama.

Lõpetuseks lühidalt Anneli valikutest ka. Jookseb ta juba mainitud mudelitega - Adios Boost ja Glide 6 Boost. Mitte nii, et tõmbab minu kobakad jalga ning lippab nagu Miki Hiir. Tal on ikka enda omad - rohkem tüdrukute värvides. Vähemalt Adios Boosti kiidab ta taevani.

Näidis nädala treeningust

Kuna treeningnädal on värskelt selja taga, siis on sobiv aeg sellest natuke kirjutada.

Miks ma hommikusöögi pildiga alustan? Selleks, et meelde tuletada - treening ei ole pelgalt tuim rassimine, vaid koosneb kolmest olulisest komponendist.

1. Toit - piisavalt kvaliteetseid süsivesikuid, valke ja kasulikke rasvu ning kindlasti rohkelt vedelikku. Kõik selleks, et tagada kiire taastumine.
2. Taastumine - uni. Jällegi väga oluline. Alustades uuesti korralikult treenimisega ma sisuliselt pikendasin oma keskmise uneaja 7-lt tunnilt 8-8,5-le ööpäevas. Uskuge mind, sellest on väga palju abi.
3. Stressor, ehk kolmas oluline komponent on treening. Igal treeningul peab olema kindel eesmärk. Kui trenn ei ole lihtsalt taastav või lõdvestav, siis ta peab kehas mingit tüüpi stressireaktsiooni esile kutsuma. Keha peab saama signaali, et nii nagu praegu on edasi minna ei saa, midagi peab muutuma. Kui kehale ei ütle, et ta peab muutuma, siis seda ta ei tee.

 Loomulikult treening peab olema, kuna vastasel juhul kaoks kahe esimese komponendi mõte arengu seisukohalt ära. Samas saab puuduliku toiduvaliku ja magamata öödega treeningefekti ikka väga oluliselt alla tõmmata.

Mis lugu selle pudruga siis on? Lugu on selline, et see on mu kõige tavalisem hommikusöök - täistera kaerahelbepuder valmistatud kookospiimaga. Vahelduse mõttes luban omale kõrvale kas võileiva või siis tükeldan pudru sisse mangot või banaani. Imemaitsev ning varustab mind pikaajaliselt vajaliku energiaga. Loodan, et mu naine viitsib seda mulle veel pikalt valmistada. Aga mitte toidust ei tahtnud ma praegu kirjutada (luban, et söögi juttu tuleb edaspidi päris palju).

Treeningkava osas mul hetkel midagi unikaalset käsil ei ole. Otsustasin, et kasutan Garmin Connecti kõige kangemat 16-nädalast maratoni kava. Kavasi teeb Garminile Fullpotential, mille loojaks on Keith Anderson. Selles mõttes huvitav tegelane, et 30 aastasena olles parajalt lodev ja ülekaaluline otsustas ta oma elu muuta. "Fast forward" edasi ning olles 41 aastat vana jooksis ta maratonis oma isiklikuks rekordiks 2:17:08. Üsna sarnane sellele, mida ma ise teha kavatsen - ehk mitte midagi originaalset. Noh igal juhul jalgratast ma leiutama ei hakka. Panen kaardid sellele, et valides tema plaani ennast väga ära ei lõhu ning parandan oluliselt oma tulemusi. Kas praegune kava on tänase seisuga parim lahendus? Kahtlen selles sügavalt. Küllap vastuse saab septembri teisel pühapäeval.

Mina jooksin sellest pildist kokku 93 kilomeetrit, ainult esmaspäeval tegi ühe seitsmese otsa mu naine Anneli, enne kui ta oma jalga vigastas. Täna on ta kahjuks jooksurajalt veel kõrval. Nädalasse sisenesin olles eelmise nädala kiiretest jooksudest parajalt väsinud, aga nii need trennid läksid:

• Esmaspäev - rahulik 10 km keskmine kiirus 5:18 / km. Peale seda 25 min jooksjale spetsiifilisi kere- ja jalalihaste jõuharjutusi.
• Teisipäev - Hommikul: taastav sörk 5 km. Õhtul: tempokross (piimhappe lävi) 3 x 12 minutit. Keskmine lõigu kiirus 4:27 / km. Kohutavalt tugev tuul, mis 2/3 rajast vastu puhus.
• Kolmapäev - rahulik 10 km keskmine kiirus 5:18 / km
• Neljapäev - Hommikul: taastav sörk 5,5 km. Õhtul: jooks tõusvas tempos tund aega. Keskmine kiirus 4:46/km. Kokku 13 km. Alustan sörgiga, keskosa jooksen maratoni tempos ning viimasel kolmandikul proovin tõsta kiiruse 10 km võistluskiiruse lähedale.
• Reede - kauaoodatud puhkus.
• Laupäev - Hommikul: taastav sörk 6 km. Õhtul: tempokross 3 x 10 min koos paarikümne minuti rahulikuma jooksuga. Keskmine lõigu kiirus tuli 4:27 / km. Jällegi nii tuult kui ka vihma.
• Pühapäev - pikk jooks 20,5km, keskmine kiirus 5:13, pulss 145. Parajalt märg, õnneks ei olnud eriti tuuline.

 Ilm oli selline nagu ta oli. Peaaegu kõik jooksud tuli teha vihmas või tuules või siis mõlemas korraga. Vähemalt temperatuur ei teinud liiga va. üks 10 km ots kus hakkas tänu läbiligunemisele ja tugevale tuulele külm ja lõpuks olid lihased ja liigesed ikka üsna kanged.

Millegipärast olen sattunud oma kavaga sellisesse kohta, kus tuleb üsna palju jooksust teha piimhappe lävel. Olen tähele pannud, et eesti keeles nimetatakse sellist jooksu tempokrossiks. Isiklikult eelmistaksin rohkem lühemaid ja kiiremaid 400 ja 800 meetriseid lõike. Loodetavasti neid praeguses treeningkavas ikka tuleb. Usun, et olulisemalt suuremat kilometraaži sama tihedate kiirustreeningutega ma nädalas ilma ületreeningu või vigastuseta veel praegu vastu ei peaks.

Kui Anneli saab terveks, siis jätkab ta minu kostatud kavaga. Talle kava koostades olen jälginud peamiselt Daniel's Running Formula põhimõtteid ning ta on mu esimene patsient või katseisik algaja treeneri jaoks :D Sellest treeningsüsteemist kavatsen kirjutada lähitulevikus eraldi.

Kellad ja pudelid, ehk varustuse juttu.

Mõtlesin, et räägin natuke varustusest, mida ma oma treeningutel kasutan. 2012. aastal hakkasin aega võtma kui kiiresti ma jooksen ja arvutis miskit dokumenti selle kohta pidama, et näha, kas ma saan paremaks või ei. Esimene mõõteriist oli mu Gymbossi taimer. Muideks jube hea asi soodsa hinnaga intervalltreeningu tegemiseks. Mõõtsin Maanteeameti lehel ära umbes 6 km pikkuse ringi oma kodu lähedal. Gymboss külge, stopperi funktsioon käima ja täie rauaga lippama. (pilt - Gymboss, jah mul on ka roosa)

Päriselt said mu jooksu treeningud (midagi sellist, mida saab nimetada millekski muuks kui suvaline sörk või spurt) alguse alles 2013 aasta kevadel. Märtsikuus otsustasin, et nüüd hakkan uueks maratoniks treenima ja vajan GPSiga kella, et oleks mingigi aimdus kui kiiresti ja kaugele ma jooksen. Pärast päevi internetist surfamist otsustasin Garmin Forerunner 310xt kasuks. Ta on küll jooksu GPSI kohta natuke suur (kuna ta on tegelikult mõeldud triatloni treeninguks), samas olid tal toona olemas kõik vahvad funktsioonid, mis teistelgi vägevamatel kelladel ning minu jaoks väga nauditavad asjad vibraalarm, taustavalgus ja 20 tundi kestev aku. Ostes innustas mind väga virtuaalse partneri kasutamise võimalus, mida ma siis siiani olen kasutanud ainult kahel korral. (pilt - minu siiani truu abitreener)

Sellest hetkest muutus väga palju. Nüüd, kus ma sain oma treeningutelt kohest tagasisidet, enda sooritusi analüüsida tekkis tõeline hasart. Tõsiasja, et jooksu ei tulegi nii treenida nagu varem arvasin (umbes 3 x nädalas ja igal korral kiiremini või kaugemale kui eelmisel korral) avastasin ma umbes paar kuud enne kella ostu kui ennast myasics lehele ära registreerisin. Garmini treeningplaanid olid aga täiesti uus maailm - pulsi järgi jooksud, intervalltreeningud, anaeroobsel läve punnitamised jne. Tõmbasin aga keskmise koormusega maratoni trenni kella sisse ja hakkasin "lõbutsema." Täna unistan juba uuest mudelist, Forerunner 620, mis on oluliselt väiksem ja teeb natuke rohkem kui praegune kell. Samas võtsin vastu kindla otsuse: ootan uue hooajani lootuses, et hinnad langevad. Kell mind ju paremaks jooksjaks ei tee.

Üks oluline osa treeningust, mis tavaliselt igal nädalal juhtub on pikk jooks rahulikus tempos. Ei ole päris nii, et pärast tundi on keel vestil ja otsin esimest kraavi või lompi kus ennast täis kaanida. Vedelik peab kaasas olema. Kogenematusest tegin algul vale ostu - üks umbes liitrine pudel küljel hüplemas (kes tahab võib selle mult võileiva hinna eest praktiliselt uues konditsioonis omale saada). Sain veast aru ja tänaseni on mul kasutusel Nathan Speed 4R.

Esiteks on mul võimalik rohkem jooki kaasa võtta. Teiseks on kaal ühtlaselt jaotunud ja kolmandaks näeb ta väga lahe välja. Tavaliselt võtan kaasa ainult vee, et oma keha harjutada minimaalsete ressurssidega. Mõnikord võtan spordijoogi (teen SIS-pulbrist) - kõhu harjutamiseks - et ta võistlustel ei ärrituks. Veel harvemini tuleb mõni geel kaasa, jällegi kõhu treenimise pärast üllatustega hakkamasaamiseks. Lühematel otsadel (kuni 80 minutit) on mul tavaliselt kaasas väike vöökott kuhu saab mahutada telefoni, WC-paberi, võtmed, pangakaardi, mis iganes vajalikud pisitarvikud.

Lähiajal plaanin kirjutada botastejuttu ka.

Natuke minust ja miks ma jooksen

Kuna ma olen viimasel ajal väga lahedaid blogisi lugenud, siis mõtlesin ka ise veidike kätt proovida ning mõned mõtted  ja kogemused kirja panna. Juurdlesin pikalt selle blogi kontseptsiooni üle ning otsustasin, et eelkõige kirjutan ma ikkagi oma kirest, milleks on viimased umbes 14 kuud jooks olnud. Kirjutan natuke ka muudest kirgedest ja asjadest, mis minu sees võnkeid tekitavad ehk siis võikski olla justkui elu blogi läbi jooksu.

Olen hetkel üsna värskelt 34 aastane, ehk päris pikalt siin juba ringi tatsanud, samas loodetavasti veel alles oma elu esimeses pooles. Ehk see teine pool tuleks võimalikult mõnusalt ja samas ka põnevalt mööda saata. Lisaks on mul veel elukaaslane ja kolmeaastane poeg.

Spordi ja treenimisega olen üsna pikalt elus kokku puutunud. Rohkem küll hilisemas ajas sest noorena olin ma veidi kidur ja sellepärast tuli vahest ka peksa saada. Kui enamus mu tuttavaid sai ühel hetkel täiskasvanuks ja loobus igasugu füüsilisest arendavast tegevusest peale puude lõhkumise ja põllukündmise, siis mina keeldun jonnakalt täiskasvanuks saamast. Aga spordist: 15-aastasena hakkasin poksima, samal ajal hakkas ka alkohol maitsma. Peale 18 poksida ei viitsinud, juua meeldis endiselt, meeldisid ka arvutimängud. 22-selt olin juba päris paks. Tänu heale sõbrale leidsin tee kickboxinguni, sealt Muay Thai ehk taipoksini, paari aasta pärast läksin laisaks, siis 28selt taasavastasin selle paariks aastaks, siis jälle paksuks kuni 31. eluaastani, millest alates olen ma suutnud ennast enam-vähem vormis hoida. Samas kui midagi olen teinud, siis üsna tõsiselt, ehk eelloetud tegevustes olen ikka korduvalt võistelnud ka (mitte küll alati väga edukalt).

Kui massist rääkida, siis vahvaimad numbrid, mida näinud olen on olnud veidi üle 88 kg ning viimati kui kaalule astusin, siis paistis sealt vastu 75.0 kg. Ehk jälle üks asi, millest on tore kirjutada. 75 kilo on nüüd muidugi pikamaajooksja kohta (minu pikkus 178cm) üsna raske, aga samas on väga tore kui on arenguruumi. Siin foto ka sellisest 85+kg tegelasest.

Igal juhul jah, tulin Taist tagasi, vaatasin oma pilte. Ilus loodus oli, mina eriti mitte. Oksele päris ei hakanud, hoopis hakkasin treenima ja targemini toituma. Väga palju oli abi selliselt lehest nagu www.bodyrock.tv. Suzanat, kelle videode järgi ennast toona kaltsuks higistasin pole seal enam ammu. Kokkuvõttes oli meetod väga tõhus ja suvel julgesin juba särgi ära võtta. (All fotol umbes 76 kg).

Samas pumpamine ja keksimine hakkas ära tüütama ning leidsin tee uuesti, nüüd juba üsna vanana tagasi taipoksi juurde. Kõik muutus 2012 augusti keskel kui tööandja saatis e-maili selle kohta, kas keegi soovib ennast veel sügisjooksu distantsidele kirja panna. Kiirelt siis www.jooks.ee lehele jooksu valima (olin ju taipoksi trennide vahele oma 6 km ringi regulaarselt sörkinud). Mõtlesin, et võiks ennast üllatada elus esimest korda 21 km läbimisega. Sügisjooksu lehel oli kirjas, et 42 km läbija saab lisaks medalile ka maratoni särgi. Mõeldud? - EI! Tehtud? - JAH! Panin ennast oma elu kõige esimesele jooksuvõistlusele kirja - Tallinna Maratoni täisdistantsile :D. Igal juhul kui internetis kirjas ei oleks, siis ise ka ei usuks, et ma finišisse jõudsin. Aga sinna ma vigaste jalgadega (vähemalt 10 korda krampe masserinuna) umbes 4 tundi ja 18 minutit peale starti jõudsin. (all fotol hea näide ühest korralikust enese petmisest - aga püksid on lahedad eks?)

Nädal aega pärast seda ma sisuliselt ei kõndinud ja vähemalt kuu aega ma ei jooksnud. Lihtsalt ei saanud. Alles hiljuti oma naise vigastuse kohta infot otsides sain teada, mis mul toona viga oli - peroneal tendinosis (http://www.aofas.org/footcaremd/conditions/ailments-of-the-ankle/Pages/Peroneal-Tendonitis.aspx).

Aga liisk oli langenud ....