Juuni alguses mõtlen: varsti algab puhkus. Saan puhata ning veelgi rohkem ja kvaliteetsemalt treenida, toituda jne. Ehk augusti alguseks olen nagu tippsportlane.
Tegelikkus! Puhkuse esimesel nädalal lähen perega kolmeks päevaks Lätti. Kuigi tossud on kaasa, sis meie Riia hotell asub sellises kohas, et eriti kuhugi jooksma minna pole. Pole ka väga aega ja ega tegelikult tahtnudki. Ilmselt tuleneb see keskkonnavahetusest. Äkki on hea, saan võistlusest ilusti välja puhata. Vähemalt liigume mõõdukalt ning toitumine on ka enam-vähem korras. Igal juhul nädala lõpuks olen tagasi ning reedel joksen juba kvaliteetsed 31 km pikka jooksu. Enestunne võttes arvesse treeningu raskusastet täitsa Ok. Siit on ju maratonini veel peenikesed 11 km. Edasi koliseb asi allamäge. Laupäevaõhtul on Marguse 50. Saan küll mõningase võitlemise tagajärjel poole ühest öösel minema ja tuttu, kuid kokteile on selleks ajaks keres juba paras ports.
Järgmisel hommikul liigun Varbla suunas - igaaastane laager koos vanade sõpradega. Kolm ööd ja päeva. Päeval proovime olla natuke asjalikumad, ehk mängime võrkpalli, käime burksiputkas, mängime Magic the Gatheringi jne, kuid õhtud mööduvad mõnusas seltskonnas sauna, tünni, õlle, džinni ja rummi saatel. Esimesel õhtul päris hulluks ei lähe ning pooleldi pohmasena suudan järgmisel lõunal vomax intervalle joosta. Neljanda intervalli keskel hakkan kõndima, kuid viiendal olen jälle jalul - ei liha ega kala. Rohkem Varblas endale tosse alla ei saa, See-eest on seltskond hea, kokteilid maitsvad ning liha läheb alla kõikvõimalikes variatsioonides ikka kilode viisi. Kolmapäeva õhtuks, kui ümmarguse ja kurnatuna tagasi jõuan otsustab tervis öelda: mina enam ei mängi! Kurk haige, pea valutab jne. Tahaks ennast kaaluda, kuid igal hommikul unustan kaalule minna. Et oleks võrdlusmoment, siis kaalun alati hommikul peale ärkamist. Enesetunne ja peegel ütlevad, et olen kahe nädalaga ümmargusemaks muutunud. Jätan haiguse tõttu jooksmata, kuid proovin teha erinevaid kodutöid. Reedel, päev enne Peetri jooksu jooksen haigena. Mõtlen: kas kõik või mitte midagi. Laupäeva hommikul tunnen kurgus veel kerget kriipimist, kuid muidu on täitsa hea. Tundub, et seekord sai immuunsüsteem pahalasest üsna kiiresti võitu.
Peetri jooks
Ilm on jooksuvõistluseks seekord parem. Temperatuuriks näitab auto sihverplaat 21 kraadi. Ilm on pilvine. Osad ütlevad, et ka niiske. Samas on ka keerutav tuul. Peetris on alati tuul. Ütlen eteruttavalt ära, et rada on tänavu raskem, kui eelmistel aastatel. Kust ma seda võtan? Võrdlesin käesoleva aasta tulemusi viimase viie aasta tulemustega ning nii meeste kui ka naiste esikolmikud on ca minuti aeglasemad. Asi ei ole selles, et konkurents on sel aastal nõrk. Näiteks meestest sai teise koha eelmise aasta võitja 50 sekundit aeglasema tulemusega kui eelmisel aastal. Naiste puhul tuleb vahe veelgi surem. Kaisa Kukk sai sel aastal naistest teise koha poolteist minutit aeglasema ajaga, kui tema kahe aasta tagune võidu aeg. Miks? Ilm oleks nagu okei. Pakun, et põhjus on selles, et joostakse kaks ringi ning seetõttu on rajal kurve rohkem, lisaks on mitmeid lõike, kus tuleb joosta kruusal või suisa kividel (käib usin teede remont).
Kuna kõik ilusamad jooksuriided on pesus või mustad, siis pean olema üleni kollane, nagu tibu. Mõtlen, et olen ümmargune tibu. Kustkohast mul nii palju kollaseid jooksuriided osta õnnestus? Sooja seekord teha ei saa, kuna pean 20 minutit peldiku järjekorras seisma. Kivi siinkohal korraldaja kapsaaeda. Seda enam on mul põhjust joosta nii nagu esiti plaanisin: esimene ring passiivselt ning teisel ringil tempot juurde kerida. Jõuan veidi WC sabas võimelda ning enne starti kolm kiirendust teha. Kobin stardialasse ning näen, kuidas Kaisa Kukk veel viimaseid kiirendusi teeb. Endal selline füüsiline vorm, nagu hakkaks kohe olümpiale sõitma.
Antakse start ning hakkan vaikselt tiksuma. Erinevalt tavapärasest seekord lausa piinlikult rahulikult. Must jooksevad mööda mitmed noored poisid ja ümmargused mehed. Või olid need hoopis ümmargused poisid ja noored mehed? Õnneks nad kilomeetri pärast väsivad. Lähen oma ühtlases rütmis ning vaikselt hakkan inimestest mööduma. Kolmandal kilomeetril jõuan järgi tugevale ratturile ja suusatajale Emeri Lepale. Hoian tempot, kuid enam see nii mugav ei tundu. Kuna jooksen ikkagi kiiremini kui enamik inimesi mu kõrval, siis on ilmselt hästi. Mingil hetkel jookseme läbi autosalongi. Kuna olek on zen ja mõtted on jooksmise peal, siis ei pane isegi tähele mis marki seal müüakse. Edasi tulevad kurvid, kruusad ja värgid ning nii see esimene ring läbi saab. Kerge enesetunde check ning otsustan, et tempot veel tõsta ei tohi. Mõtlen, et äkki viimased kolm kilomeetrit. Leian ühe härra, kes edeneb soodsalt ning otsustan tema tuulest abi saada. Pikal vastutuule lõigul vaatan kellalt, et 4.2 km on veel minna, kuid minu pingutuse aste on selline nagu juba oleks vunki juurde pannud. Mõtlen, et jään tema taha ning vaatan, mis saab. Püüame järgmist gruppi, mille peas paistab ka Jürgen Weber. Rajaprofiil muutub kergelt langevaks. Mõtlen, et kasutan oma suuremat gravitatsiooni ning lähen ise vastutuules vedama. Saame nad kätte. Mõtlen, kas hakkame jälle Jürgeniga pendeldama nagu Raplas. Jooksen neist mööda, lisaks möödun ka Anne-Ly Palmist, Kaia Lepikust (võidan teda täna vist elus esimest korda). Keegi kaasa ei tule. Joosta on veel kaks ja pool kilomeetrit. Kas pean vastu? Kuigi pikalt on ette näha, siis gruppe ei paista. On üksikud jooksjad pikkade vahedega. Kannatan ja loen meetreid. Vaatan kella vist nüüd juba iga kahesaja meetri tagant. No ei taha otsa lõppeda see piin. Vähehaaval püüan veel paar selga. Kuigi olen veteran tundub, et sprindikiirust on veel veidi alles - viimasel neljasajal meetril parandam oma positsiooni veel kahe võrra.
Ei kukugi pingutusest pikali. Võtan oma medali, erinevaid reklaame, banaani, joogi ja lähen oma raja kõrvale jäetud spordijoogipudelit ära tooma. Õnneks/kahjuks on keegi ta tuuri pannud - selle oleksin pidanud juba mitu kuud tagasi ära viskama. Niikuinii plaanisin lähimasse prügikasti poetada.
Kodus vaatan Strava faili. Hämmastavalt ühtlane jooks oli. Kui tavaliselt joostakse kiiremini esimene ja viimane kilomeeter ning keskel tempo langeb, siis suutsin seekord ka jooksu keskel hoogu säilitada.
tibu on autosalongi sattunud. Sain ka lõpuks teada, mis margid müügis.
kuvatõmmis Stravast. Ma jooksin viimase kilomeetri tugevalt, lihtsalt rada oligi reaalselt seal väga raske ja seetõttu võib Stravast vale mulje endale luua.
