Juuni lõpust juuli keskpaigani ühtlase tugeva treeningu lainel.

 Nii ootamatult, kui vasakusse jalga kuumalained tulid nad ühel päeval kadusid. Hakkasingi juba kartma, mis minuga toimub. Ilmselt oli mingi närvikahjustus ülepingutusest, mis vajas paranemiseks aega. Arvan, et tegin alaseljas millelegi liiga suure töötegemisega (palju raskuste tõstmisi).

Täidan lünki

Mõtlesin üle pika aja maratoni proovida ning miks mitte Tallinna maratoni rajal. Eesmärke ei taha esmakordselt seada. Kõige olulisem oleks ilma kõndimata lõpuni joosta (siiani pole õnnestunud). Juunis tegin ka oma tänavused esimesed jooksud üle 20 kilomeetri. Kuna alati on mind maratoni viimases kolmandikus krambid kimbutanud, siis nüüd proovin jõuda pikemate jooksudeni kui tavapäraselt (26-27 km) ning ühtlasi arendada pikkade jooksude lõpus tugevamat tempot. Peale juuni krossi otsustasin teha ca kuuajalise võistluspausi ning teha rohkem kvaliteettrenni ja tõsta mahtu.

Kaine Jaan

Esimest korda umbes üle 27 aasta kui olin Jaaniõhtul täiesti alkoholivaba. Läksin selle asemel järgmisel hommikul joksma. 25 km koos tugevama lõpuga (6 km 4:25 tempos). Raske oli, aga sain hakkama. Tempo võiks ka muidugi veits parem olla, aga kes teab. Äkki jõuame veel sinna.

Treening ja mahud

Jooksumaht mais oli madal 244 km ning juunis 290 km. Viimaste nädalate keskmine üle 80 km. Kuu alguses oli jooksu vähem, kuna käisin töölähetusel ja korra läks magu rikki. Enesetunne ütleb, et vorm on viimastel nädalatel paranenud. Lisaks on langenud kehakaal 76.4 kg peale ning ka visuaalselt on pilt parem kui kogu eelmise aasta jooksul üldse.

Trenni osas duubleid enam praktiliselt ei tee. Keskendun rohkem rasketele kvalittettrennidele. Hetkel tundub, et toimivad minu puhul paremini kui duublitega treeningtundide lakke ajamine. Jooksnud olen valdavalt varahommikuti algusega 6:30-7:00. Temperatuur on tunduvalt talutavam. Olen alati olnud rohkem seda tüüpi jooksja, kes kipub kergelt üle kuumenema. Alguses oli raske kohaneda kiirete lõikude jooksmisega kell 7 hommikul, kuid ajapikku on asjad paremaks läinud. Kergeid taastavaid jookse pigem pole. Taastun puhates, koduseid töid tehes või koertega jalutades. Siinkohal on hea meenutada mu endist treenerit Taivo Püi-d "sul pole mõtet lihtsalt mahu pärast joosta ja ennast ära väsitada, parem jookse vähem ja kvaliteetsemalt". Olen proovinud sellel hooajal nii käituda ning praegu ütleb enesetunne, et see lihtsalt toimibki minu puhul paremini.

Südasuve Challenge

Kuigi juuli temperatuur on olnud valdavalt jooksjale sobiv, siis nagu kiuste otsustas ilmavana teha nii, et võistluspäev sai olema väga päikeseline. Start oli lõunal. Selleks ajaks oli päike asfaldi korralikult kuumaks kütnud. Temperatuur oli 26-27 kraadi ning päike paistis lagipähe. Mõndades kohtades aitas jahutada kerge merebriis. Juba soojendusjooksu tehes sai selgeks, et siin tuleb igas punktis juua ja võimalusel endale midagi külmemat kraevahele kallata.

Võistlejaid oli kümne kilomeetri ditantsil vast kolmesaja tuuri. Rada, kuigi heade vaadetega, siis oma ülesehituselt kahjuks üsna igav - Surfiklubi eest kesklinna suunas Reidi teeni ja siis sama teed pidi tagasi.

Stardikorraldus mulle meeldis. Jooksjad lasti rajale kümne kaupa kümnesekundiste intervallidega. Paljudel võistlustel kipun ma tänu tihedatele stardikoridoridele kaasvõistlejate otsa koperdama. Sel korral sai kohe algusest oma asja teha. Võtsin koha sisse neljandas laines. Teadsin, et poodiumile ei konkureeri, seega ei pea kõiki põhikonkurente piidlema. Samas annab neljas laine mulle lisamotivatsiooni sellega, et saan ehk eesjooksjaid vaikselt kinni püüda. Alustasin rütmiga, mis tundus mulle suhteliselt kerge. Kuskil pooleteise kilomeetri pealt hakkas kahekilomeetrine tüütu nõukaaegsetest betoonplaatidest koosnev vähemalt kaks kilomeetrit kestev lõik. Kuigi tempo plaatide peal veidi rauges oli see piisav, et jätta seljataha veel viimasedki minu lainest startinud. Selleks momendiks olin püüdnud kinni ka teised varem startinud nõrgemad jooksusõbrad. Eks neid selgasi veel aeg-ajalt tuli, aga nüüd juba palju hõredamalt.

Enne tagasipööret hakkas kaugusest paistma esimesest lainest startinud naiste liider Anne-Ly Palm. Kuskil seitsmendal kilomeetril sain ta kätte, kuid kuskil selleks ajaks hakkas mu keha vaikselt üle kuumenema. Kergelt vastu puhunud meretuul oli asendunud leitsakuga, mis tundus mu ümber täiesti paigal püsivat. Olen seda vist korduvalt kirjutanud, et kui teistel on kuumuses raske joosta, siis mul on see tavaliselt suisa kohutav. Ime, et niigi kaugele olin ilma suurema piinata jõudnud. Mingil hetkel olid jalad juba parajad makaronid ja pea oli ennast vist juba kuhugi kosmoselainele lülitanud. Tõenäoliselt andis proua Palmile lisainnustust see, et ta mind uuesti kätte sai ja mööda läks. Kui mul oli üha halvem, siis tema keeras hoopis vinti peale. No pagan, naisi ikka täna võidan, mul peaks ju pool minutit hilisema startija edumaad veel alles olema. Sellest viimasest kahest kilomeetrist ma väga rääkida ei taha, no oli väga, väga ebamugav. Protokolli järgi oli mu aeg tol päeval kaheksas, mis on ju täitsa norm. Aeg 39 ja umbes pool minutit ei ole midagi, mille üle rõõmustada. Kui kedagi veel huvitab, et kui palju ma siis endalt kahe kilomeetri jooksul eest ära joosta lubasin, siis oli see neli sekundit. Ehk isegi kui on väga raske suudab inimene ennast kokku võttes ikka üsnagi kiirelt liigutada.

selline see betoontee - vaja jälgida suuremaid pragusi, et ninali ei käiks

või midagi välja ei väänaks