Kuidas mulle viimase koha eest medal anti

Seekord on jutt õnneks üsna lühike. Treener arvas, et ma võiks koos paari muu trennikaaslasega võistlema minna. Mõtlesin, et parem on proovida ja kaotada kui mitte üldse proovida. Olen ju ainult kuus kuud selle asjaga tegelenud. Toimus see vahva üritus Jüri ujulas, mis on muide väga hea puhas rahulik kodune koht, kus ma tavaliselt ujumist harjutamas käin, ehk koduväljaku eelis. Annelilt sain veel tema superägedad ja kallid võistlusprillid kaasa. Mu enda omad lähevad tavaliselt hüpates nina kohalt pooleks või tulevad lihtsalt eest ära. Anneli omadega oli lootus, et vähemalt seekord ei pea pimekana-krooli ujuma. Kohale jõudsin ca 25 minutit enne täiskasvanute etappide algust. Riietusruumis oli juba trennikaaslane Märt ees. Tuttavaid nägusi nähes läheb olek alati mõnusamaks ja osa närvipinget kaob seest ära. Õnneks Märt võistles veteranides, nii, et üks inimene vähem kellele kaotada.

Bassuruumi jõudes olid meie klubi naisvõistlejad ka juba kohale jõudnud. Kuna veidi oli aega, siis ujusin ennast vaikselt soojaks. Tegin ka mõned vettehüpped, ning Märdi ülestõstetud pöidlast sain aru, et pilt oli hea. Ise tundsin ka, et need ju üsna perfektsed. Treeneri poolt soovitatud plaan, mille järgi pidin ennast seadma oli nii, et esimesed 50 meetrit hoian ennast tagasi ning saltopöördeid ei tee (liiga suur võimalus ära käkkida). Olgu siis öeldud, et minu alaks oli 100 meetrit vabaujumist ning absoluutklassis oli mul ainult kaks konkurenti. Minu start oli juba kolmas või neljas nii, et närvi koguda eriti ei saanud.

Tulid mõned viled, sain enam-vähem aru kus ja mida ma tegema pean. Viiv enne hüpet kiikasin veel kõrvalrajal startiva Martini poole, kas ma hüppan ikka õigel ajal? Kuna tema hüppas, siis ma hüppasin ka ja plärts, pooleldi kõhukas. Ilmselt selle asemel, et ilusti hea nurgaga vette hüpata tahtsin ma vist kaugust hüpata, ehk kes jõuab õhus kaugemale enne vette jõudmist. Proovisin ennast sundida keskenduma, et hingaks korralikult sujuvalt vette, ujuks hea tehnikaga ning hoiaks vähe tagasi. Hingamisrütmist sain aru, et see hästi ei toimi sest väljahingamised olid kuidagi järsud ja katkendlikud. 50 meetri peal oli selge, et ikka alustasin liiga kiirelt ning pidin oma plaanist lülitada viimaseks pooleks üle nelja hingamisele loobuma. Ainult viimasel sirgel sain mõned tsüklid vahele jätta ja oligi järsku finiš.

Ujulas kohtasin veel endist füüsikaõpetajat, ultrajooksjate hulgas tuntud Rain Vellerinda, kes oli tulnud veteranidega rinda pistma. Kuigi koolist on ikka väga pikk aeg möödas, tundis ta mu ilmselt tänu mu eestlaste seas mitte nii tavapärasele perenimele ära. Sain teada, et teda on varsti ees ootamas 24-tunni jooks. Suht ulme, aga soovin talle selles edu. Samas võistlusrajal kohtume omavahel juba maikuus basseinitriatlonil.

Mis ma siis veel ütlen? Seda, et 100 meetri ujumine on üsna 400 meetri jooksu sarnane, algul proovid hoida tagasi ja lõpus on kops korralikult koos. Kogemuste puudumise pärast tegin kolm viga. Vettehüpe oli natuke käkk (kuigi sellelt kaotasin ainult maksimaalselt sekundi). Algus oli, nagu mul tihti juhtub, veidi liiga kiire (400 meetri jooks ei ole sama, mis 100 meetri jooks). Ja viimasel 25 meetril oleks võinud endast ikkagi rohkem anda (ei olnud eriti väsinud). Ahh tulemus ka? Aeg 1:39:12 (isikliku rekordi parandus nelja ja poole sekundiga) ning kolmas koht kolmest. Nänni anti kah, diplom ja medal. Muide Anneli prillid olid super. Pean omale võistlemiste jaoks kah  sellised hankima. Muid stiile ujuti ka (mina seekord mitte) ning klubile tuli veel hõbe Märdile, kuld Liinale ja Meriliisile kolm medalit, millest vist kaks olid kullad.

Mõned mõtted enne hooaja saabumist

Oleksin pidanud juba ammu kirjutama, aga lihtsalt ei olnud emotsionaalset tõuget, mis oleks mind ajendanud seda tegema. Tavaliselt on selliseks kirjutama ajendajaks mõni võistlus, eriline läbimurre või midagi muud. Teemasi iseenesest on ju väga palju, millest kirjutada. Juhtus see, et olen nüüd teisipäevast alates 35-aastane, nii et osade võistluste arvestuses liikusin järgmisesse klassi.

Trenn? Kõik on läinud plaanipäraselt. Vigastusi ei ole, haiguspäevi ei ole olnud enam neli kuud. Aeroobne võimekus paraneb. Mitte küll üle ootuste kiiremini, ega ka aeglasemalt, vaid umbes-täpselt nii nagu ma ise olen arvanud, kuidas selle asjaga minna võiks. Natuke vähem kui kaks aastat tagasi kui hakkasin jooksutreeningutel oma pulssi mõõtma olin hädas sellega, et pulss tahtis tihti kiiremini kui 6 km/min kohta joostes üle 150 tõusta. Väga raske oli eriti inimeste nähes treenides sellist peaaegu  kõndi meenutavat sörki harrastada. Hetkel on ta 140 kandis kiirusega mõned sekundid üle 5 minuti kilomeetri peale ning ka neljaga algavad tempod pole baasaeroobses tsoonis harvad külalised. Vell tähtsam on see, et enam ei ole häbi.

Veel oli mul suur soov eelmise aasta lõpus seoses treeningmahtudega. Tahtsin keskmised nädala mahud sujuvalt üle 10 tunni saada. Jaanuar oli töökas kuu ning veebruaris treenisin rohkem kui ükski kuu varem oma elus. Viimastel nädalatel olen treeninud netoajas ca 11-12 tundi ning see peaks kuu-paari jooksul hakkama sujuvalt 20 tunnile lähenema. Jah sellega seoses on kaks olulist väljakutset. Kuidas seda korraldada nii, et poleks erilisi tagasilööke eraelus ning kuidas sellest kõigest taastuda. Mida ma olen siis omaltpoolt teinud? Magan kauem. Mind näeb vabal ajal harvemini arvuti taga. Ma ei tee kiireid jooksutrenne enam rohkem kui üks kord nädalas.

siin on hästi näha, kuidas juuni ja juuli suured mahud 

ei tundu uuemate kuude kõrval enam üldse prisked

Toit? Õnneks on mul naisega vedanud. Kuna ta on ka ise natuke spordifänn, siis on ta omale justkui missiooniks võtnud avastada ja katsetada uute retseptide ja toitudega, mis peaks olema veelgi tervislikumad ja suurendama sooritust. Ehk käiku oleme võtnud enamvähem kõik nn. "superfoodid", millest leiab artikleid erinevate spordiajakirjade ja raamatute vahel. Eks ma tulevikus proovin sellel teemal ka veidi rohkem peatuda ja mõnda retsepti ka jagada.

Kas varsti võistlusi ka tuleb?

Sain märtsi alguses enam-vähem võistlusplaani suveks paika ning see peaks olema umbes selline:
Aprill 4 - Nõmme maanteejooks 5km ?
Aprill 26 - Kõrvemaa kevadjooks 16 km
Mai 3 - Kiili duatlon 5 - 26 - 2,5
Mai 6 - Filter TT Jüri 25km
Mai 10 - Tartu Jooksumaraton 23,4km?
Mai 20 - Filter TT Tabasalu 17km
Mai 24 - Jüri Basseinitriatlon 0,3 - 15 - 3
Juuni 3 - Filter TT Pirita 10 km
Juuni 7 - Rapla Selveri suurjooks 10 km ?
Juuni 17 - Filter TT Jüri 25 km
Juuni 27 - kõva mehe jooks ?
Juuli 4 - Tartu Mill Triatlon 1,5 - 40 - 10
Juuli 11 - Südasuve jooks Võsul 15 km?
Juuli 29 - Filter TT Tabasalu 17 km
Juuli 31 - Smile run 5 km
August 2 - Trismile 111 1 - 100 - 10
August 16 - Keila Ironman 70.3 1,9 - 90 - 21,1
August 19 - Filter TT Pirita 10 km
August 29 - Ülemiste Järve jooks 14 km
September 13 - SEB Tallinna Maraton 42,2 km

Ilma küsimärgita võistlused peaks olema kindlad ning neist suudab hoiab mind eemale ainult haigus või vigastus. Suuremale osale olen ma juba ka registreeritud. Need küsimärgiga on veel sellised, millel osalemine oleneb paarist erinevast faktorist. Kas ma jõuan? Kas sõber või tuttav, kes pidi minema ikka läheb jne. Nendele ma pikalt ette ennast kirja ei pane. Muidugi võib alati muudatusi tekkida ja ikka on tore "lambist" minna ja ennast üllatada. Samas pean nentima, et juba praegu on see nimekiri minu jaoks aukartust äratav.

Selleks, et mitte ennast juba kevadel "ära tappa" võtsin ette Joel Frieli raamatud "Your Best Triathlon" ja "Going Long" ning siis nende põhjal jagasin siis oma aasta erinevatesse tsüklitesse, millede ümber proovin oma treeningplaani koostada, samal ajal kõikvõimalikele üllatustele ja erisoovidele ruumi jättes. Kui kõik läheb nii nagu vaja peaks parim vorm saabuma juuli lõpus TriSmile kanti ning kui hästi läheb, siis kestma kuni SEB Tln Maratonini. Lool on muidugi väike konks: kevadistel ja varasuvistel võistlustel ei tohiks ma endast päris kõike rajale jätta. Kahjuks aga kipub mul võistlusolukorras igasugune ratsionaalsus potist alla minema ning pigem kipun ennast "sodiks" võistlema. Ehk siis A, B ja C võistluste asemel kipub välja tulema nii, et algul tuleb paar A-d ja siis edasi ainult B-d ja C-d.

Nagu plaanist näha on 2015 aastal on uuenduseks igasugune ujumise ja rattasõiduga seotud tegevus (duatlon, triatlon, temposõit). Ujumisega tegelen ma alates alles septembrist (enne põhimõtteliselt ei osanudki ujuda) ning rattaga polnud ma ka oma elus peaaegu üldse sõitnud enne eelmise aasta augustit. Lihtsalt ma pole kunagi olnud inimene, kellele meeldiks pedaalida. Võib olla on mul rattaga sama asi, mis ujumisega. Vanasti ei meeldinud ja nüüd meeldib ujuda. Paljude asjadega on nii, et ei meeldi ainult sellepärast, et ei oska. Samas mootor on mul hea ja erinevaid asju peab proovima. Kuna väga suur osa plaanitavast hoojast saab minu jaoks täiesti uus maailm olema, siis ootan ise ka neid seiklusi põnevusega. Põdeda pole mõtet. Eks pärast on vahva muljetada, mis juhtus.