reede, 27. mai 2016

Esimene tõsisem Trail Run - Tln City Trail 21k

Vabandust, ma ei saanud varem kirjutada, kuna olin oma vana tervisehädaga (järjekordselt) kolm päeva "siruli." Käisin ka lõpuks uuringutel, nüüd on põhjus teada ning saan selle loodetavasti lähiajal välja ravida.

Kolmapäeval käisin Filtri etapil ratast sõitmas. Erinevalt eelmisest korrast õnnestus seekord (kuigi kohati napilt) sõpradest ja tuttavatest jagu saada. Neid oli mul rajal seekord koguni kaheksa hinge. Keskmine kiirus 13 kilomeetri peal oli 39,5 km/h. Küll see 40 keskmist ka loodetavasti veel sellel hooajal langeb.

Nüüd aga põhisündmuse juurde. Kuni laupäevani olid mu tõsisemad maastikujooksud tehtud Kõrvemaa Kevadjooksu või Tartu jooksumaratoni raames. Ehk nüüd Tallinn City Trailile tagasi vaadates polnud ma õiget maastikujooksu näinudki. Enne jooksu püstitasin omale kolm eesmärki või siis põhimõtet, mida joostes silmas pidada (tähtsuse järjekorras):
1. Mitte ennast vigastada
2. Proovida ära üks korralik maastikujooks ja saada sellest üks kasulik ja tugev treening.
3. Võtta asja rahulikult, eriti alguses. Koht ja aeg pole tähtsad.

Etteruttavalt öeldes, nii nagu alati läinud on, ei täitnud ma oma kolmandat eesmärki. Kui on võistlus, siis mina rahulikult võtta ei saa. Kuigi kardios oli varu, siis lihased karjusid juba 8 km enne lõppu korralikult appi. Kuna mul ei olnud aimugi kuidas parkimisega on, siis panin oma auto Selveri ette (tegelikult oleks saanud palju lähemale). Velodroomil olin oludega tutvumas ja stardimaterjale võtmas juba oma 50 minutit enne lähte andmist. Jalad ei olnud mul just parimas korras, sest tänu ajalise eesmärgi puudumisele tegin võistluse keset korralikku treeningnädalat. Peale Filtrit käisin veel ujumistrennis, neljapäeval punnitasin kangete jalgadega veel ühe tugeva FTP-d arendava rattatrenni. Ainult reedel trenni ei teinud. Lõhkusin hoovis puid. Vaadates seda puude hunnikut, siis on mul oma 40ks tunniks veel seda puude lõhkumiseks nimetatavat crosstrainingut, mis tegelikult ei ole triatloni jaoks üldse halb.

Võistlusalal hakkas esimese asjana silma müügitelk. Nagu rusikas silmaauku müüdi seal Icebugi kõrval La Sportiva maastikujalanõusi. Kuna ma olin maastikujalanõude osas natuke huvi pärast internetis maad kuulanud, siis ma sisuliselt ignoreerisin kogu IceBugi ning jalutasin otse La Sportiva mudelite juurde. Mõtlesin natuke (mul polnud mingit plaani täna jälle tosse osta) ning proovisin huvi pärast Heliost jalga (omapärane laineline tallamuster, vähem ekstreemne, kui nende teisel mudelil Bushidol). Kuigi nagu alati proovisin ka seekord niigi poehinnast soodsamat hinda veelgi allapoole kangutada (ei õnnestunud), oli peas juba tehing tehtud. Jutt läks ultrajooksu peale ning selgus, et tossude müüja (naisterahvas) oli Laulasmaa Ultrat varem korduvalt teinud ning soovitas seda võistlust mulle igati. Olekski pikemalt vestlema jäänud, kui aeg poleks nõudnud oma (vaja uuesti auto juurde minna jalanõusi vahetama ja asju ära panema).

Otsustasin, et Heliosed saavad kohe võistlusel tuleristsed. Tavaliselt tuimalt uute jalanõudega (eriti sellisel pikal distantsil) võistlemist ei soovitata. Aga mul on head jalad, mis naljalt ville ei saa ja küüsi ei kaota, olgu need uued tossud kuitahes sissetreenimata. Tagasi stardialas leidsin kohe tänu uutele ägedate ABB spordiklubi särkidele oma nö tiimikaaslased üles. Illo (teda teadsin ammu), Tarmo ja Dmitri (nende kahega sain siis tuttavaks). Sarnane riietus ühendab inimesi, purustab barjäärid ja loob ühtsustunde. Vestlesin veel paari "random" inimesega ning oligi aeg starti lennata.

Stardipauk käis ära ja kõik see patsahkam ca 50 esimest (mina nende hulgas) pani vales suunas ajama. Kuskilt eest hõigati, et teisele poole ja pöörasimegi siis ringi. Nüüd olid kiiremad mehed taga lõpus ja aeglasemad ees, ehk sai kohe möödumiseks "offroadi" tegema hakatud. Rada oli oma profiililt minu jaoks kindlasti raskeim, mida ma läbinud olen. Va mõned vahelõigud oli see valdavalt kitsas, ebatasane, läks enam-vähem igast järsakust, mis piirkonnas oi üles ja tuli neist ka järsult alla. Lisaks jooksime läbi kõik piirkondlikud vaatamisväärsused: teletorn, botaanikaaed, lasnamäe pank, sõjaväe bunker, rippsild, laudtee jne. Mitmeid kordi pidi ronimisel appi võtma käsi. Raja keerukust näitas ka tõsiasi, et mu aeglasemad jooksukilomeetrid tulid 5:50 kanti ning kiiremad 4:10 kanti. Minu kogenematust maastikujooksul ilmestas hästi see, kuidas ma laugetel lõikudel kohtades tõusin ja vahesi sisse jooksin ning samas tehnilisel osal kõike seda saavutatut kogenud orienteerujatele kaotasin.

Kuskil vast viiendaks kilomeetriks olid jõujooned paika loksunud nii, et ma enam kohti ei võitnud ega ka kaotanud. Jah mõni läks minust, mõnest teisest läksin ise mööda. Kuna mul meeldis meie tekkinud kolmese pundi ees joosta, siis panin ka korduvalt valesti nii, et mind tuli tagasi hõigata. Ehk siis jälle pundi kolmandaks, seniks kuni tuli jälle mõni laiem laugem osa. Viimast viite kilomeetrit oli ikka päris raske joosta ning juurdlesin palju selle üle, mis hetkel mu reielihased üles ütlevad. Õnneks kestsid ilusti lõpuni. Viimaseks kilomeetriks olin ühe ilmselt kogenuma maastikujooksjaga kahekesi jäänud ning "maanteejooksjana" tegin talle ca 30 sek vahe sisse, aga ees polnud enam kedagi kelle arvelt kohta parandada oleks suutnud.

Uuest tossust ka: La Sportiva Helios 2.0 oli sellel tehnilisel rajal hämmastavalt hea. Vaatamata lainelisele mustrile, mis mulle algul pidamise kohalt kahtlusi tekitas ei olnud tal absoluutselt mitte mingit libisemist. Lisaks oli ka pealne väga stabiilne ja koos õhukese 4mm langusega tallaga hoidis väga hästi mu hüppeliigest väänamisohust. Kuigi alguses arvasin, et pole vahet, mis tossuga joosta, siis sellisel väga ebatasasel järskude tõusude ja langustega rajal oli selline nö. pühendunud maastikujalats kindlasti parem valik.

Lõpukoht oli mul ajaga 1:46:08 183 inimese seas 33-s. Kuna oli esimene seda laadi kogemus ning ka konkurents oli päris tugev, siis ei oskagi oma sooritusest eriti midagi arvata. Aga ühte võin ma küll öelda: trennina oli see vägev. Mingites "uutes" reielihastes oli seda jooksu oma kolm päeva veel tunda.

paljajalu mees ka pildil, kellega ma igal maastikujooksu
rajal kokku saan
selles kolmikus jooksime palju
järjekordne üles turnimine







laupäev, 21. mai 2016

Kas pikamaajooksu treenija peaks arvestama lihaskiudude jaotusega?

Lugesin hiljuti järjekordse jooksutreenimise raamatu läbi. Steve Magness: "The Science of Running" ehk eesti keeli jooksu teadus. Raamat iseenesest on üsna huvitav, kuid enne kui inimesed seda ostma jooksevad pean hoiatama, et ta on väga tugevalt teadusel põhinev, ehk kohati tehnilise ja keerulise keelekasutusega. Ehk inimesele, kellel pole aimugi jooksuanatoomiast, kehas toimuvatest füüsikalistest ja keemilistest protsessidest või ei oma väga head erialast (pean silmas just treeningut ja jooksu) orienteerumist inglise keeles võib ta natuke üle jõu käia.

Mitmed teemad olid minu jaoks juba varem loetud raamatustest läbi käinud. Lisatud oli uuemates uuringutes välja tulnud uusi avastusi ja nüansse. Kuigi suur osa sisulisest (teaduslikust) osast kattus väidetega Jack Daniels'i "Running Formula"-st, oli seal siiski mindud teemadega palju rohkem süvitsi ning lisatud neile uusi dimensioone, millega võiks või peaks treenijad ja treenerid arvestama. Ehk ühelt poolt oli selline lihtne asi nagu jooksu treenimine tehtud keerulisemaks, teisalt jälle lihtsamaks. Kui Jack Danielsi "Running Formula" ütleb pea igale jooksuhuviliselt täpselt ette (natuke peab ikka arvutama ka), kuidas nad peavad treenima, siis Steve Magness õpetab puude taga metsa nägema. Ta ei anna punkt-punktilt täpseid vastuseid, et mitu kilomeetrit, millal ja kui kiiresti, vaid pigem õpetab koostama just inimesele sobivat individuaalset kava. Siinkohal hoiatus: kes loodab selle ühe raamatuga heaks treeneriks saada, siis pigem võtke ette Danielsi raamat sest ühe korra lugemisega, ühe nurga alt, kohe kindlasti ei kinnistu piisavalt süsteemsust ja üksikteadmisi efektiivse treeningkava loomiseks täiesti nullist.

Nüüd asja juurde. Minu jaoks täiesti uudne lähenemine oli see, et pikamaajooksjad tuleks jagada kahte gruppi ning vastavalt sellele siis nende treenimisel kasutada natuke erinevat metoodikat. Laias laastus on need grupid kiire lihaskuiga ja aeglase lihaskiuga jooksjad. NB. jutt käib pikamaajooksjatest ning kohe kindlasti ei ole kiire lihaskiuga jooksjate puhul siinkohal mõeldud seda, et enam kui 50% nende lihaskiududest on nn. kiired lihaskiud. Pigem on see sättuvus ühte või teise gruppi mille puhul jooksjate lihaste anatoomiline eripära mõjutab nende jooksutulemusi, nõrki ja tugevaid külgi, taastumist erinevatest treeningutest ühes või teises suunas.

Kuidas ma tean, kumb ma olen? Steve Magness annab määramiseks neli erinevat meetodit. Ei hakka neist pikalt rääkima, aga minu jaoks kõlbas kaks kuna ülejäänud kaks vajavad määramiseks lisajõude, investeeringuid vms. Esimene ja lihtsaim meetod on isiklike rekordite võrdlemine eridistantsidel. Võtke näiteks SEE lehekülg ja lööge sisse oma keskmise distantsi (näiteks 10 või 21,1 km) isiklik rekord ja võrrelge, kas te peaksite olema kiiremad või aeglasemad pikamatel või lühematel distantsidel. Näiteks kui ma löön sisse oma poolmaratoni rekordi, siis ütleb kalkulaator mulle, et ma peaks maratoni jooksma oma praegusest rekordist mõnevõrra kiiremini. Kui ma löön sisse oma 10 km isikliku rekordi, siis ütleb kalkulaator, et ma peaksin maratoni veel kiiremini suutma joosta. Kui ma löön aga sisse oma maratoni rekordi, siis ei tohiks ma olla võimeline 5 ja 10 km aegu oma rekordite lähedale jooksma. Teine lihtne meetod on see, kas sa oled oma tulemustes parem pehmel maastikul või kõval pinnasel. Kiire lihaskiuga jooksjad jooksevad asfaldil kõrgemaid kohti kui samas konkurentsis pehmel maastikul. Lühidalt öeldes kaldun ma kiire lihaskiuga pikamaajooksjate gruppi. Kusjuures kui vaadata sooliselt, siis on naised pigem rohkem aeglaste lihaskiududega.

Refereerin siis lühidalt, mida ma ise ja teised pigem kiiremate lihaskiududega jooksjad peaks pikamaajooksu treeningutel edaspidi rohkem silmas pidama:
1. Pikad ja taastavad jooksud tuleks joosta veel aeglasemalt, et mitte aktiveerida kiireid lihaskiude.
2. Väiksem nädalakilometraaž - kiired lihaskiud vajavad rohkem puhkust.
3. Sprinditreeninguid väga minimaalselt, "response" nendele on niikuinii väga hea.
4. Vähem kiiruslikku vastupidavust ja laktaadi läve (ka neid tuleks joosta lävest kiiremini). Treeningefekt on parem kui joosta 5-10 km võistlustempos (minu puhul 15-20 sek/km kiiremini laktaadilävest.
5. Vajab väga palju nö. progressioon tööd, alustada alla läve ning progresseeruda enne võistlusi üle laktaadiläve jooksmisele.

pilt eilselt Tallinn City Traililt







esmaspäev, 16. mai 2016

Kamaluga agooniat - Viimsi jooksu pikendatud poolmaraton

Käisin Viimsi jooksul. Läksin teadlikult peale veidi väsinuna. Selleks, et ennast paremini tundma õppida. Ka sellepärast, et nii tihti võisteldes, kui pidada silmas arengut pikemas perioodis ei saagi kõike puhanult teha. Kui enne Sakut näitas Trainingpeaks hetkevormiks pea ideaalsed +18 vormipunkti, siis pühapäeval oli see number -6. Enesetunde kohta olin laupäeval märkinud, et jalgade seisund on tunduvalt kehven kui võistluseelsel päeval olema peaks. Olin ju neljapäeval ebaõnnestunult rattal FTP testi teinud. Natuke negatiivsemast küljest oli veel veidi kõrge kehakaal, 74,7 kg. Paar head asja oli ka. Esiteks pole ma enam kaua haige olnud ning teiseks on need paar kiirustreeningut, mis ma ujumiste ja rattasõitude vahele olen saanud teha vaikselt vormi paranemist näidanud. Paraku küll jooksu arengu seisukohalt jääb kilometraaži ilmselgelt väheks. Aga kuna ma sel aastal panustan triatlonile kui tervikule ning rattas ja jooksus näen rohkem paranemisvõimalusi, siis paraku nii on, et enam tihti jooksuradadele ei satu.


lastel oli seekord päris tore

Seekord oli natuke kurikuulsal Viimsi jooksul uus korraldaja, MyFitness, kes tegi seda asja tõesti väga hästi. Kõik stardid toimusid ajaliselt täpselt, WC-si oli piisavalt, rajal ei olnud eksimisohtu ning ka lasteprogramm oli väga hea (muidugi Tibu alias Venno Loosaar on tasemel). Nagu ka pealkirjas vihjatud, siis rada oli tavapärasest standarddistantsist pool kilomeetrit pikem, ehk 21,6. Läksin peale kindla plaaniga poolteist tundi alistada ning vaikselt (juba ei tea mitmendat korda) unistasin sellest, et saaks esimest korda jooksuga poodiumile. Stardis oli meid umbes sadakond (146).

enne starti heas tujus nagu alati (vasakul teise koha
saavutanud Martin Sagaja ja paremal punases särgis
minuga pikalt koos jooksnud Alari Lumberg)

Peale stardipauku pani osa rahvast päris kiirelt ajama. Paarist inimesest sain peale alguses tehtud staadioniringi mööda ning silma järgi lugesin, et olen kuuendal kohal. Kell näitas, et olen alustanud jälle veidi kiirelt, ehk alla nelja minuti tempos, hakkasin siis vaikselt seda korrigeerima ning vahe esimestega seetõttu hakkas ka kohe kärisema. Üllataval kombel ei läinudki kedagi must mööda. Peale teist kilomeetrit langes kiirus 4:15 peale ning ise mõtlesin, et selles staadiumis ta küll nii raske ei tohiks olla, aga kannatasin vaikselt edasi. Kolmandal kilomeetril jõudis üks musta nokkmütsiga, mustade pükste ja musta särgiga tegelane mulle järgi. Isegi kõrvaklapid ta peas olid mustad. Võtsin talle sappa ning kuni seitsmeda kilomeetrini liikusime üllatavalt hästi pea nelja minuti tempos. Millegipärast on mul alati kergem kellegi teise taga joosta kui üksi tuult murda. Peab tõdema, et ta jooksis ka üllatavalt ühtlaselt, et hakkasin pead murdma -  äkki on tema sisse miski metronoom peidetud või on ta tegelikult hoopis robot. Isegi kauge eesjooksja hakkas silma järgi meile lähemale tulema.

Sellist head kulgemist mulle kahjuks pikalt ei lubatud, sest järsku oli mu veduril plaks aku tühi. Ühesõnaga raputas käsi ja aeglustas järsult. Edasi pidin punnitama üksi. Sain aru, et sellest kuuendast kohast ma paremat välja ei punnita, kui just keegi ees täiesti lambist ära ei kustu. Kogemus ütleb, et selle distantsi ja taseme juures ei kustu. Proovisin enam vähem tempot hoida (loomulikult langes) samal ajal energiat säästes - raske ja üksildane oli. 10 km piiksu peale vaatasin, et olen alla 1.29 graafikus, siis aga tuli metsatee, lombid ja muda ning sinna mutta see graafik kaduski. Õnneks ei olnud teda küll väga pikalt (veidi üle kilomeetri), aga noh ma ei hakka jälle oodi selle kohta esitama, kuidas mulle meeldib asfaldil mitu korda rohkem kimada kui metsateel ukerdada. Metsatee sai ühel hetkel joogipunktiga lõpu ja nii sai lõpu ja mu üksiolek, sest tagant jõudis üks punases särgis mees mulle järgi. Vaatasin pärast protokollist, et oli Alari Lumberg.

Jäime siis kahekesi jooksma. Kuna meil mõlemal oli päris raske, siis sai ka väheke lobisetud. Sain teada, et see mees jooksis viimasel sügisjooksul pooliku 1:25 kanti, aga tänu vigastusele oli ta pikalt jooksust eemal olnud ja sai ainult viimase kuu korralikumalt treenida. Sellegipoolest oli ta mark aukartustäratavalt parem kui minu oma. Vahepeal nägime venda Kristjanit, kes oli rattaga meile vastu tulnud. Temalt saime teada, et oleme hoopis viies ja kuues. Viimased 7 kilomeetrit tuli joosta mere äärest, ehk siis ilusti vastu parajalt tugevat tuult. Kuna oli piisavalt nii kuuma kui tuult, siis loomulikult hakkasid mul rinnanibud kipitama. Joosta oli raske ja proovisin natuke tuulevarju leida, aga ei leidnud kuna tundus, et tuul hüppas kord üht, kord teistpidi diagonaalis ja mitte kuidagi ei suutnud eesjooksja keha seda varjata. Kristjanilt saime veel teada, et meie eesolev mees on ca minuti kaugusel ning meie taga on järgmie veidi üle poole minuti maas. Ehk arvasime, et kui me ühtlaselt jätkame, siis säilitame oma kohad ning viienda positsiooni teeme selgeks alles lõpus.

vabaõhumuuseumi ees tuule ja väsimusega võitlemas

Umbes neli kilomeetrit enne lõppu kui oli väike mäest alla minek tegin katse rünnata. Tundus, et minu taha tekkis väike vahe. Käristasin seda veidi veel, läks raskeks ning pidin tempot veidi alla laskma. Arvasin, et ta püüab mu kohe uuesti kinni, aga ei, seda ei juhtunud. Mingi aja pärast avastasin et ei kuule enda taga enam samme. Kristjan, kes võttis iga natukese aja tagant vaheaegu tõstis mulle pöidlad üles, millest sain aru, et olin silmnähtava vahe sisse teinud. Edasi jooksin pool transis. Mäletan vaid seda, et vahe tagumisega Kristjani poolt mõõdetult oli 10 sek, 15 sek, 25 sek ning hetkel kui paar kilomeetrit enne lõppu oli see 31 sekundit, siis tundsin ennast kergemalt. Nüüd enam ei saanud keegi mu kohta ära võtta. Finišeerisin üksinduses ajaga 1:32:57, ehk poolmaratoni vaheaeg tuli jälle samasse auku, mis Sakus (1:30 ja 1:30 vahele). Igaks juhuks küsisin veel sekretariaadist üle, jah olingi viies, aga nagu Annelile ütlesin: "see on alles algus."


selle jooksu viis kiiremat






teisipäev, 10. mai 2016

27 kilomeetrit temposõitu Jüris


Kõigepealt väike nõuanne isetreenijatele: kui oled kergelt haige või tunned ennast halvasti, siis alati mõtle, mida sa soovitaksid teisele inimesele kui sa oleksid tema treener. Asi, mille vastu ma ise pidevalt eksinud olen. Kuna ma olen trennisõltlane siis just iseendale pole suutnud alati õigesti nõu anda. Tihti tekib selline "because I can" tegemine, mille mõju on pigem kahjulik või kasulik.

Praeguseks olen vähemalt niikaugele jõudnud oma asjadega, et treeningplaanid teen 1-2 nädalat ette ära ja neid vähemalt makrotasandil ei muuda. Samuti ei tee järgi ärajäänud treeninguid. Varem tegin puhtalt enesetunde ja tuju järgi, kui oli isu ujuda, siis ujusin, kui tahtsin joosta, siis läksin jooksma. Sama kaootiline nagu oli treening oli ka areng. Enesetunde ja treeningute järgi tundub, et liigun nüüd õiges suunas. Vähemalt viimasel nädalal-paaril on enesetunne ja areng väga hästi olnud etteennustatav. Ehk tekib väike lootus valestitreenimisest tekitatud kahju tagasi pöörata. Ma tean, et lugejaid huvitavad numbrid, kui palju keegi treenib jne. Ütlen ette ära, et kõik need inimeseed, kes arvavad, et ma treenin rämedalt palju, eksivad. Minu viimase nelja nädala jooksevsaldo on selline:
Ujumine: 5h, 20 min, 9600 meetrit
Ratas: 11h. 50 min, 342 km
Jooksmine: 8h, 18 min, 130 km
Jõutreening: 2h, 30 min.

Filter temposõit Jüri

Vahepeal käisin ikka võistlemas ka. Oli selline hooaja esimene tuleproov temposõidus. Kokkuvõttes on muidugi mul raske oma tulemust objektiivselt hinnata. Seda siis kahel põhjusel. Esiteks oli rada muudetud raskemaks, natuke pikem, lisandus üks järsk kurv ja kaks lamavat politseinikku, mida kõike pidi siis kahel korral läbima. Teine, ehk olulisem põhjus oli see, et tegemist oli paarissõiduga ning kui oma kohta eelmise aastaga võrrelda, siis on väga raske hinnata paarilise mõju tulemusele nii minu kui ka konkurentide seisukohalt. Võrdse või tugevama paarilisega saab kindlasti kiirema aja kui üksi pressides, samas nõrgem võib tulemust isegi veidi pärssida. Lisaks on rattasõidu puhul alati ilma faktor. Temperatuur oli küll ideaalilähedane, aga tuule tugevus ja nurk - noh seda on raske kommenteerida, igal juhul ta oli nagu alati sellel Jüri rajal, oli olemas ja segas.

Esimesel poolel hoidsin ennast teadlikult tagasi ja vaatasin, et pulss kindlasti üle 170 löögi minutis ei läheks. Äkki hoidsin ennast algul liiga palju tagasi sest peale iseenda ei suutnud ma kiiruga otsides kedagi teist leida, kes oleks teise poole rajast kiiremini sõitnud kui esimese. Kindlasti neid oli, aga väga vähe. Esimesed 6-7 km Seli ristini olid väga lihtsad. Sain mööda kahest eespool startinust. Puhus ka miski diagonaalis tagatuul, ehk kuni ristini hoidsin ilusti üle 40 km tunnis keskmist. Peale pööret läks rada raskemaks, tekkisid mõned väiksemad tõusud ja langused, tee ise oli krobelisem ja hüplikum ning lisaks puhus vastutuul. Proovisin jätkata mõistusega sõitmist. Olin vist enne starti liiga vähe joonud, sest kurk jubedasti kuivas, samas olin varem võistluse jaoks rattalt kõik pudelid maha keeranud.

Tagasipöörde võtsin rahulikult ja see andis võimaluse selja taha vaadata. Kohe taga oli ühesugustes skinsuitides väga pro välimusega tandem ning nende taga nägin Kardoni ja Arnet. Nende skinsuiti meestega polnud mul mingit kahtlust (ilmselt lähevad kohe mööda). Kardoni paar, keda ma stardikoridoris ei näinud oli ka ilmselgelt lähenenud ning arvatavasti ei ole mul üksinda nende paarile vastast (silma järgi võis vahe olla maksimaalselt 30 sekundit). Profivälimusega paar saigi mu paari kilomeetri pärast kätte. Ise möödusin veel paarist üksiksõitjast. Kuigi kiirus oli mul jälle hea, siis tehniliselt oli see lõik minu jaoks päris raske. Järsult metsa varjust välja saades või künka harjale jõudes tahtis vale nurga alt puhuv tuul pidevalt mu 90 millimeetrist esiratast enda kontrolli alla võtta. Ühes laskumisega kiires lauges kurvis pidin ühe käe aerobarilt maha võtma ainult selleks, et ma jõuaks lenksu õiges suunas hoida. Ilmselt vajan lihtsalt rohkem sõiduharjumust nende jooksudega külgtuules.

Üllataval kombel Kardoni ja co-d tagant ei tulnud ja ei tulnudki kuni lõpuni välja. Kuulsin alles järgmisel päeval, et üks oli neist teisel poolel üsna kustunud. Tagasi Jürri sõit oli selline tüütu pooleldi vastu- ja külgtuulega rügamine. Tüütud olid nii väsinud jalad kui ka see lenksuga maadlemine, et ratast kontrolli all hoida. Kohati unistasin sellest, kui keegi mind kasvõi minutikese veaks, et saaks pulsi korra 150 peale kukutada. Natuke enne lõppu nägin ka Krister Haavi üksinda vastu sõitmas. Viimaseks kaheks kilomeetriks lasin pulsi üle 170 ja võistlus oligi järsku läbi. Ise arvasin, et olin väga hea võistluse teinud. Õhtul netist esialgseid tulemusi vaadates oli pettumus. Lootsin kõrgemat kohta. Samas sõpradest võitsid mind ainult need, kes sõitsid paaris nii, et midagi hullu veel pole. Järgmine sõit saab olema juba varsti Kiili kodurajal - 13 km õudust üle 170-löögise pulsiga.


pole just keeruline mõista kumb foto tehti stardis,
kumb finišis