ABB kevadised meistrivõistlused
31. märtsil jooksin sisehallis ABB meistrikatel 3 km. Aeg täpselt 11:00:00 (sajandiku täpsusega). Hea, et Illo käest pähe ei saanud (11:12). Illo muide võistles enne 200 meetril (aeg 36:00). Lisaks Kristjan, kes oli sügisel praktiliselt algaja, jõudnud mulle sellel distantsil 48 sekundi kaugusele. Treener Taivo jooksis nüüd juba ilma suurema rebestamiseta alla 10 minuti. 11:00 on küll arvatavasti mu 3 km ametlik rekord, kuigi ma ei imestaks kui olen seda juba varem mõnel korral 5 või 10 km jooksu sees teinud. Vähemalt viimast kilomeetrit olen 10 km jooksus paaril korral kiiremini jooksnud kui selle konkreetse võistluse keskmine tempo.Kuskil olen midagi valesti teinud. Tean, et alustasin eelmisel aastal oluliselt kõrgemalt tasemelt võrreldes Kristjani ja Illoga ning lisaks olen vähemalt 2 x rohkem jooksutrenni teinud (viimased nädalad 90 km kanti). Lisaks pidevad probleemid enesetundega. Toon näite viimasest nädalast. Peale ABB võistlust sörkisin õhtul rahulikult 10 km. 3 km võistlus pole ju nii pikk ja raske. Õhtul ja öösel peavalud, pidin tabletti võtma. Hommikuks jälle peavalud ning tööl tablett sisse. Terve päeva ebaproduktiivne, emotsioonitu, eemaolev tunne. Järgmisel päeval sörkisin jälle rahuliku kümneka, enesetunne paranes ja pea enam ei valutanud. Teisipäeval jooksin rahulikus tempos 18 km. Kuigi plaan oli teha kolmapäeval kerge hommikujooks jäi see kehva enesetunde tõttu ära. Jälle selline tunne nagu oleks udu sees ja tähelepanu hajub.
Peale tugevaid triatlonihooaegu pole just kõige paremad näitajad olukorras, kus ma pole enam väga ammu nädalas üle 10 tunni treeninud. Arvan, et kas on veres mingitest ainetest puudus või siis on midagi hormoonidega sassi läinud. Igal juhul on fakt see, et olen looma moodi trenni lõhkunud (nii, et halb hakkab), kuid areng on väga kesine. Siin ei ole muud varianti, kui pidurit tõmmata. Tahes tahtmata tuleb meelde Briti triatlonitreeneri Mark Kleanthous'e tähendusrikas sõnum: "selleks, et tõsta taset, tuleb vahepeal kaotada taset."
mõned pildid võistluselt, kelledest siis teine sinises maikas tegelane on Illo
ning musta Nike pluusiga on Kristjan. Annelilt ainsa naisena 3km distantsilt 14:24.
Rae Run kevadjooks
Vahepeal jäin haigeks, nö. haiguspuhkus aitas suuremast ülekoormusest taastuda. Käisin Hollandis sugulastel külas ning Nijmegenis õnnestus ka mõned tublimad trennid teha. 21. aprillil toimuvaks Rae Runiks hakkas enesetunne vaikselt jälle paranema. Sellel konkreetsel võistlusel samal rajal osalesin juba oma viiendat korda. Selle raja alistamine on mulle alati parajaks pähkliks kujunenud. 1-2 kilomeetrit jooksen kiirelt ja siis edasi liigun kannatades tahtejõu najal. Sel korral olin targem ja kohe võistlema ei kippunud. Valisin rahulikumat tüüpi tempo ning ei pidanud paljuks ka seda kui 600 meetri peal naiste liider must möödus. Istusime siis viiese grupiga tal kandadel kuni umbes kahe ja poole kilomeetri peal otsustasin, et nüüd on aeg hakata tööd tegema. Grupp läks katki ning kaasa tuli pundist ainult üks noor poiss - 13-aastane Risto Kalju (sellise vanusega selline pikamaajooksu tase - respect). Edasi oli jooks üsna sündmuste vaene. Mingil hetkel läks mööda Rait Mererand, kelle tempos natuke aega püsisin, kuid kuna läks liiga piinavaks, siis lasime tal minna. Kui korraks käis peast läbi, et laseks noorukil ennast lõpus võita, siis reaalsus oli selline, et ma olen juba 39 ning tal on neid häid tulemusi terve elu jagu ees, kui ta vähegi viitsib vaeva näha. Viimase 400 meetriga kangutasin mõnekümnemeetrise vahe sisse. Arg 22:29 tähendas mulle 10 sekundist rekordiparandust antud rajal. Ehk tundub, et töö hakkab vaikselt mingitki vilja kandma.
Rae run tulemused siin:
Rae valla mängude teatesprint
Kaks päeva hiljem ootas meid ees iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud ABB esindamine Rae Valla mängude teatesprindis. Pole küll minu ala, aga mis teha. Kirjutasin selle kohta raporti ABB siselehe jaoks järgmiselt.
Kuna
tegemist on traditsiooniliselt ühe Rae Valla mängude viimase võistlusega ning
ka meie organisatsiooni iseärasustest lähtuvalt oli ka sellel aastal korraliku
sprindimeeskonna kokkupanemine paras väljakutse. Enamik jooksjaid tuleb valida
juba võistelnute nimekirjast ning viimase jooksja saime seekord lukku alles
võistlusele eelneval päeval. Kuna meie pink oli lühike ja käed olid seotud,
siis oli ka mu esialgne prognoos tagasihoidlik: “lähme püüdma keskmisest veidi
kõrgemat kohta.”
Selle aasta
eripäraks oli see, et kolmas ja kuues vahetus olid viidud üllatavalt pikaks.
Proovisime siis kaardid laduda nii, et neid lõike jookseks rohkem
keskmaa-pikamaa tüüpi mehed. Kokku oli jookse viis, meie osalesime neist
teises. Naised tegid esimeses kahes vahetuses korraliku töö tuues pulga meeste
kätte esimesena. Edasi jäi meeste auasjaks seda kohta hoida. Mõningatele
viperustele vaatamata saime sellega ilusti hakkama ning nii see ABB-le
usaldatud pulk mõjuva eduga järgmiste ees finišisse ka jõudis. Peale kahte
jooksu ABB oma ajaga kindlalt esimene, kuid kiiremad tiimid olid veel
jooksmata. Kui esiti oli plaan peale sooritust koju minna, siis saades infot,
et ka peale kolmandat vooru on ABB esikohal tekkis sportlik huvi see pull
lõpuni vaadata – äkki saamegi poodiumile.
Ja nii see
juhtus. Vaatamata meie mitte nii suurepärastele väljavaadetele just sellel
võistlusel – ABB kolmas, siiani ilmselt läbi aegade parim koht ja aeg sellelt
konkreetselt võistluselt.
Siinkohal
tahan tänada ABB-d meie jooksusõprade järjepideva toetamise eest, sellest oli
kindlasti palju abi tulemuse saavutamiseks.
Meie
koosseis:
Marju
Paunel
Kea Karja
Janar
Novitski
Kristjan
Toodo
Leho Kriisa
Gert
Kuuskmäe
Nagu ma pidevalt oma lähisugulastele ütlen: "Mängime me kaarditega, mis diiler meile jagab. Meie asi on võimalikult hästi mängida sellega, mis meil käes on, selle asemel, et nuriseda kehvade kaardite üle." Arvan, et täna mängisime oma kaarte väga hästi.
medalist võib.
kuigi jooksin omast arust hästi, siis see vasakpoolne kutt oli ikkagi oma paar sekki kiirem
ABB siiani edukaim sprinditiim, vasakult: Marju, Janar, Kristjan, Kea, Gert ja Leho
Jälle treener
Olen nüüd uuesti juba kuu aega treeneriametis. Vaela-Mõisaküla kanti on meil tekkinud vahva grupp inimesi, kes tahavad koos treenida. Proovin omaltpoolt anda kõik, et neid spordi juures hoida, aidata areneda ning samal ajal mitte päris ära lõhkuda. Oleme nüüd kaks korda nädalas kolm nädalat treeninud ning esimesed viljad on juba näha. miski ei paku rohkem rõõmu kui pilt, kuidas minu all treenivate inimeste liigutused, vastupidavus ja kiirus paranevad.
Esimene treening Vaelas, kui ilm oli veel külm
