Ettevalmistus TriSmile ja Triathlon Estonia jaoks

Ma pole natuke aega enam midagi postitanud, mõtlesin, et peaks. Tartu Milli järgne kuus nädalat tähendab minu jaoks sisuliselt üleminekut kiirelt pikale. Olen ju osalenud üsna lühikestel võistlustel. Tartu Millil sain sellega ka vastu näppe - ei osanud olusi arvestada ja oma energiat ja kehatemperatuuri hoida. Kolme viimast olulist võistlust (TriSmile 111, Triathlon Estonia poolpikk ja Tallinna Maraton) peab eelkõige isoloomustama hea kestmine ja targalt (mitte enam kirega) võistlemine.

TriRadari lehelt leidsin sobiva kondikava . Olen püüdnud ja püüan seda enam-vähem järgida. Loomulikult arvestan kohalike oludega. Kui on vihm, siis jooksen või sõidan ujulasse, hea ilmaga eelistan rattasõitu. Avaveeujumist teen lihtsalt igal tekkinud võimalusel. Treeningute pikkused ja kiirused teen umbes sellised nagu lingitud treeningkavas. Üks oluline trennide eesmärk on olnud leida see kiirus (pulsivahemik), millega ma peaks suutma 100 km rattal tempot hoida. Olen aru saanud, et 150 lööki minutis on üsna turvaline, aga üle 155 seda kindlasti lasta ei tohi. Kiiremaid lõike üldjuhul rattaga ei tee, va Trismilele eelnev Filtri temposõidu võistlus. Jooksu treeningutega on mul sarnane asi - kiiresti ei jookse. Kuna arvan, et Triathlon Estonial ja Trismilel jooksus naljalt üle 4:20 / km tempot hoida ei suuda, siis ei ole mul ka selle perioodil kiiremaid jookse ette nähtud. Peamine fookus on just rattasõidul.

Veel treeningkava kohaldamisest: 17-19 juuli tegime sõprade ja sugulastega Saaremaal Triatloni laagrit. Osalejad: Mina, Anneli, vend Kristjan, venna naine Liina, sõber Elari, sõber Annely, Hendrik (15a sugulane). Eelpoole nimetatutest kõik ka TriSmilel osalejad, va. Liina. Kaasas olid ka lapsed. Välja kukkus laager nii:

L:
1. Sõit rattaga Karujärve Suurjooksule (68 km). Sõitsime tuulele vastu, olime hiljaks jäämas ja pressisime pedaalidele. Hendrik vajus 15km enne lõppu ära, lasime auto peale võtta. Minul läks veidi enne lõppu kruusateel kumm katki. Varukomplekt oli jäänud Hendrikuga olnud rattale (pärast selgus, et varusisekas oli ka katkine). Kuna olin teiste taga ja nad ei märganud, mis mul juhtus, siis võtsin kingad ära ja hakkasin ratas käekõrval edasi jalutama. Kui jalalabad olid valusaks kõnnitud helistasin Kristjanile, kes autoga mulle järgi tuli. Humorina selgus, et parkla oligi ümber nurga (ca 200m).
2. Naised ja Elari (protokolli väliselt) osalesid 10 km võistlusel. Naised jäid samuti hiljaks ning Liina, kes oli napilt starti jõudnud sai naistest 4. koha. Anneli, kes stardipaugu ajal veel põõsas keha kergendas oli veidi tagapool.
3. Elari ja Anneli jooksid Karujärve randa (4 km)
4. Ujumine Karujärves ca 1 km. Mina ja Kristjan olime kalipsodes, teised ujusid külma trotsides veidi vähem.
5. Saun ja tiigis ümber järve ujumine. Üks tiigi ring ca 140 m (mõõtsin).

P:
1. Hommikujooks mina ja Kristjan 6 km.
2. Naised ja Hendrik sõitsid ratastega Kuressaarde ca 40 km vastutuulega.
3. Mina ja Kristjan ratastega Kuressaare Asva (43 km). Paaris temposõit. Et mulle 40km isiklik rekord kindlustada, siis sõitsime teeotsast mööda. uus rekord 1:02:52.
4. Naised jooksid sadamast koju 7 km
5. Ujumine tiigis koos saunaga, mina Liina, Kristjan, ikka mitu ringi sai tehtud.

E:
1. Jooks sadamasse ja tagasi 15km (mina, Liina, Anneli). Jooks paduvihmas ja mudas.

pagulased, ehk veiderdame tiigi saarel

ujumistrenn on täies hoos

rattabeib saabus Kuressaarde

 auhinnaline koht lastejooksul (nagu ka teistel)

Samal ajal kui naised on jooksus: Hans Kristjan, Tristan, Hendrik ja Marlon

peaaegu poodiumil - Liina

 Tristani vaieldamatud lemmikud olid linnus ja ammu laskmine

Muide Elaril ja Annelyl õnnestus kahjuks kõikidest minu tehtud fotodest välja jääda. TriSmilel nad nii kergelt ei pääse.

Kaks päeva pärast Saaremaa tuuri ootas mind ees järgmine katsumus. Seekord hoopis teisest vallast. Sai sõpradega Oiu jõe ääres aeg maha võetud. Kaks päeva ei mingit sporti, palju maiustusi ning lubasin ka meelemürke ligi. Eks näeb, kas ja kuidas see mulle mõjub. Eelmisel aastal tegin peale sarnast üritust ühe parima jooksuvõistluse.

viisakas pilt Oiult, vasakult mina, Laivo, Priit, Hardi, Ivo

kaamera taga on Ares 

Üks oluline asi mida tahan jagada, on see, et Anneli on tagasi. Tegelikult juba maikuust alates. Algas see jant juba enam kui aasta tagasi pindluukõõluse põletikuga ja läks edasi IT-bandiga (arvatavasti). Ei teagi kumb oli meist rohkem frustreeritud, kas Anneli kuna ta ei saanud enam joosta või mina, et mul hakkasid ideed otsa saama kuidas teda aidata. Aga täna on ta tagasi ja sama tugevana kui varem. Usun, et kui ta nüüd järjepidevalt harjutab võiks ta septembris Tallinna maratoni ette võtta. Poolmaratoni on ta juba läbi sörkinud, sealt pole enam palju edasi minna.

emalendur Anneli maandub peale

Karujärve jooksu

Kuidas võita Jürgen Ligi? Töökaaslased vaikselt aasivad selle teemaga, et ma kindlasti Ligist Trismilel jagu saaks. No ma ei tea. Eks ta ujub paar minutit kiiremini, on miljon korda rohkem kogenud. Minu kasuks räägib noorus (harjumatu on seda enda tugevusena välja tuua). Vähemalt üks lõbus väljakutse lisaks sõprade ja sugulastega rinna pistmisele, paberil peaks me päris võrdsed olema (hetkesaldo 1:1).

Tartu Mill triatlon - õpime poidega maadlema

Ei mingit aklimatiseerumist, 28 kraadi ja lauspäike. Suvi tuli Eestisse jälle ootamatult ning esimeste kuumade päevadega jõudis kätte ka Tartu Mill 2015 triatlon. Eelmisel õhtul infotunnis hoiatati, et kuna vee temperatuur on pea 22 kraadi, siis ilmselt keelatakse kalipsode kasutamine - oh õudust, ma sain selle mõttega vaevu 4-5 tundi magatud. Võistluspäeval tund enne starti tuli teade, et vee temperatuur emajões on 22,7 kraadi ning napilt-napilt lubatakse kalipsosi kasutada. Mulle küll kergendus, aga tegelikult kahe teraga mõõk.

Enne kui võistluse juurde asun pean ütlema, et TriSmile klubi võistlused hakkavad silma just kahe asjaga - kõrge hind ning veatu korraldus. Nii ka seekord - rada väga hästi tähistatud, sõidukitele suletud, materjalid, korraldus, ei mingit segadust - kõik perfektselt laitmatu. Kui tavaliselt tehakse esimene välitraitlon sprindidistantsina, siis ma alustasin kohe olümpiadistantsiga, ehk 1,5 km ujumist, 40 km ratast ja 10 km jooksu. Aeroobset baasi selleks peaks ju teoorias jaguma.

Ujumine

Bussid viisid meid ilusti ujumise starti. Nägin tuttavaid nägusi ning see rahustas. Ujumine toimus emajões allavoolu. Kuigi vesi tundus kesklinnast vaadates pruun ja räpane, siis kuigi läbipaistmatu oli ta täiesti Ok, ei mingit haisu vähemalt, aga nii läbipaistmatu, et kella näitu ma vees ei suutnud tuvastada. Et kuidagigi ennast jahutada hüppasin kohe vette ning püsisin seal sisuliselt ajani kui kamandati stardikoridori. Teades oma ujumisoskust (või oskamatust) võtsin targu koha eelviimases stardigrupis ning tuli välja, et need kellega kõrvuti sattusin ujusidki valdavalt samas tempos. Nii nagu mind oli hoiatatud, nii hakkaski vees kohe olelusvõitlus pihta - krabati jalast, sain teiste omadega pihta ning jagasin ka ise hoope paremale ja vasakule :D. Minu stardigrupi paketiga tulid kaasa ka ujumisetapi kirstunaelad, ehk need, kes vahepeal konna ujuvad. Need konnatajad on eriti pkeerulised, sest jalaga virutatakse ikka päris laia amplituudiga ja otse näo suunas. Möödumiseks on vaja ikka korralik kaar teha. Kui need pidevad kokkupõrged välja arvata alustasin rahulike krooli tõmmetega (õigemini on see üldse ainus stiil, mida ma oskan) paremalt hingates. Aeg ajalt tegin mõned hingetõmbed vasakule, et näha kaugel teine kallas on ning kas sealpool ka rahvast ikka on. Proovisin ujuda võimalikult jõe keskel, mis pärast GPSi vaadates selgus eriti välja ei tulnud. Ainuüksi kuumuse pärast mustas kalipsos ei julgenud ma kiiremaid liigutusi teha - äkki kuumenen üle ja saan südari. Lugesin vaikselt sildu ning ainus mõte oli, et ajutisest maabumissillast mööda ei põrutaks. Ühel hetkel veidi üle poole maa tõstan pea üles ja vaatan - kurat, ma lähen ju poist kohe-kohe valelt poolt mööda. Kiired tõmbed paremale ja hops, pea ja käed ühel pool poi nööre ning jalad teisel pool ning vool kannab mu poisse kinni. Nüüd läks korralikuks "wrestlinguks," poi hüppas ja rappus, aga ma võitsin ning 15 sekundi pärast olin jälle vaba ja triivisin edasi "kuiva maa" poole. Üldiselt oli see ujumine üsna nüri ja tundus lõpmatult pikk, midagi ju eriti ei näinud, ainult teisi musti kalipsosi kellega kokku põrkasin. Mütsid olid ka kõikidel korraldaja rohelised ning inimestel vahet teha oli raske. Tausta ka väga vaadata ei saanud, kõik kõikus ja ning prillides oli veidi vett.

Peale jalakäiate silda sain suuna võtta parema kalda poole ning hakata maabumissilda otsima. Milline kergendus, hakkasin juba oma vahetusala läbi mõtlema ning jalgratta saukohta meelde tuletama. Sild jõudis kätte ning otsustasin jalad põhja lükata - "PANG" - põhja ei olnudki ja vool tõmbas jalad silla alt läbi (sild ulatus ainult ca 40 cm vee alla ja edasi oli tühjus). Järjekordne olelusvõitlus enda lollusest. Venitasin ennast ikkagi kätega rampile. Väsimuse järgi oli tunne, et olen vist võistluse finišis, aga kaks ala oli veel ees. GPS näitas, et olin ujunud 1,8 km, küllap ma vingerdasin ka veidi. Trepist üles vahetusala poole jooksin nagu oleks raskes joobes. Pilt kõikus ees, oksendamise isu oli. Need kellel pea selge sörkisid must vahetusalas mööda. Tundsin ära oma venna endise naabri Ivo - ilmselt see suurem tüüp, kellega ujumisel korduvalt kokku põrkasime. Kalipso ülemise osa sain kergelt käigu pealt maha. Vahetusala läks üsna sujuvalt kuigi kulutasin veidi lisaaega sellele, et panin jalga sokid ja rattakingad (triatloni kingi mul veel polnud). Kui vahetusalasse jõudsin kuulsin veel, et üks Eesti esijooksja Leila Luik oli just rattale saanud. Küllap saan ta rattal veel korraks kätte. Ujumise aeg muide 26:03 ja vahetusala 2:08.

ei uppunud ära

Ratas

Rataringe oli kaks ning tee viis meid Tartust välja Narva suunas. Peaeesmärk esimeseks kaheks kilomeetriks oli juua ja pea selgeks saada. Tuul oli tugev, sõit oli laias laastus nii, et 10 km allatuult, 10 km vastutuult ning siis sama asi uuesti. Tee läks valdavalt kas üles või alla. Sain ennast kogutud ning nagu tavaks saanud hakkasin massiliselt inimestest mööduma. Pulsivööd mul peal ei olnud ning ilmselt esimesel ringil hindasin ennast üle. Tänu kuumale olin kinnitanud rattale kaks joogipudelit esialgse ühe asemele. Oli ka kaks geeli kaelapidi torule nii teibitud, et kui geelist tõmmata, siis oli kinnitus lahti ja toode tarvitamiseks kohe valmis. Rattal jõin palju ning 40. kilomeetriks jagus kahest pudelist üsna napilt. Peale paari tiimi ratturi surelikud must ilmselt mööda ei läinud, jah lõpuprotokollis ei olnud ühtegi meest, kes oleks peale mind rattale saanud ja kokkuvõttes mind edestanud. Ratarada oli selline, et sain kogu oma kasseti läbi käidud. Mäest laskumisega ca 60 km/h said käigud otsa ning Tartus (Toomemäe?) tõusul pidin kõige madalama käiguga püsti raiuma. Linna lõpuosa oligi väga raske - kas rasked tõusud või siis tehnilised võimete piiripeal laskumised. Ühesõnaga noppisin vastaseid nii tõusudel kui laskumistel. 40 kilomeetri peale ei lugenud, aga võis olla 50-100 võistlejat (pigem 50). Rattasõit kuigi olin selle lõpus päris väsinud oli ka ainuke ala mida natukenegi nautisin. Tuul jahutas ja konkurentidest möödumine on alati motiveeriv tegevus.

Kuigi isiklik mulje oli teistsugune, siis tuul, mäed ja kuumus ja väsimus tegid nii, et tegelikult 1:15:29 oli GPSi poolt näidatud 42 kilomeetri jaoks ikkagi liiga aeglane. Ilmselt olidki tingimused natuke rasked ka teistele. Samas kui vaadata Kristerit ja Kardoni, kes ei oleks tohtinud must kiiremini sõita (pigem samasse auku), siis nende mõlema ajad olid ikkagi paar minutit kiiremad. Seda saab seletada ainult sellega, et veest tulles olin ma juba väsinum ja ülekuumenenum kui nemad. Jällegi: ujumine on triatloni jaoks kriitilise tähtsusega. T2 läks nagu alati T1-st tunduvalt kiiremini sest peale ratta ja kiivri ärapaneku ning kummipaeltega jooksukate jalgatõmbamise seal muud teha vaja pole. Ise ka ei uskunud, et juba valmis. Vaatasin veel vahetusala üle, kas ma tõesti midagi ei unusta.

Jooks

Mitte kunagi ei ole minu jaoks 10 kilomeetri läbimine nii raske tundunud. Juba esimesel kilomeetril sain aru, et olen tõsiselt ülekuumenenud ning kuigi lihased tundusid head, siis ainuüksi selleks, et pilt tasku ei läheks pean ennast tagasi hoidma. Lohutasid raja kõrval olevate vanemate naiste kommentaarid: "sellel on veel väga hea jooksusamm." Lihasmälu - tean, et mu jooksutehnika näeb tavaliselt hea välja :D Päike lõõmas lagipähe ning üksikute puude varjud andsid vähe lohutust. Rebisin rinnaesise luku lahti ning igas joogipunktis haarasin kaks vett (külmad - aitähh korraldajatele), millest enamuse kallasin omale pähe. Kerisin vaikselt,aga kerisin ja konkurentidest valdavalt mööda. Kui enne jooksu võis mu ees kümmekond naist olla, siis lõpuks jäi vaid kolm alles. Teistel kõigil oli ka väga raske. Isegi Leila Luik ei suutnud seekord alla 40 minuti joosta. Kuigi see kestis terve igaviku, siis nagu juhtub kõikide heade asjadega juhtub ka halbadega - nad saavad ühel hetkel otsa. Rääkides Leila Luigest, siis oleks ma suutnud ühe minutigi kiiremini joosta, siis oleks saanud temaga finišifotole, aga olin liiga tühi. Jooksu pikkuseks näitas GPS 10,25 km ja aeg 48:16 oleks tavaolukorras olnud paras õudus.

 ringi lõpus Tristanile patsu

Kokkuvõttes on mul on hea meel, et ta läbi sai. Kuldaväärt kogemus igal juhul. Kui TriSmile tuleb samasuguse ilmaga, siis loodan, et see pole enam mu esimene päev sellel aastal kuuma ilmaga õues. Kokkuvõttes 98.s koht ajaga 2:33:15. Eesti mõttes proffidest lahutab mind oma paarkümmend minutit (alla kahe tunni mehi ei olnud). Usun, et aastaga suudan ennast 10 minutit kiiremaks küll treenida. Finišikoridoris sain kaela ühe ilusaima medali mis mul on ning laheda spordisärgi. Korraldajatele võistluse eest hindeks 10 10st - jätkake samamoodi.

punane vaip on iga triatleedi jaoks

üks õndsamaid hetki.

 oleksin jätnud tubli vanahärra enda ette kui

minu seljatagant poleks spurditud

lõpus unistasin ainult ühest - suur kokakoola jääga

Mõned mõtted enne esimest suurt triatloni

Tartu Mill triatloni põhidistants saab olema minu esimeseks suureks triatloniks. Esimest korda on ujumine avavees ning distants arvestatava pikkusega (1500 m). Esimest korda panen võistlusel selga kalipso ning esimest korda  kangutan seda võimalikult kiirelt seljast ära.

Kõigepealt pean klaarima ära oma vana võla. Päev enne Jaanipidustusi käisin kaalu peal ära küll. Näitas 72.1 kg. Paranemine 1.3 kg, aga graafikust maas 0.6 kg. Järgmine kontrollpunkt saab olema 15. Juulil ning siis peab kaal olema juba alla 71 kilogrammi. Natuke ulmeline, aga ma proovin vähemalt sinna väga lähedale saada.

Meil on selline tore väike ujumisgrupp. Naised kauplesid treenerilt välja väikese ujumislaagri, mis sai viimasel nädalal ka tehtud. Osalus oli peaaegu 100% (välja arvatud mu enda elukaaslane, kes oli samal ajal teisel üritusel). Olime Viitna puhkekeskuses. Kuigi ilm ei olnud väga meie poolt oli seltskond tasemel ning kokkuvõttes igati mõnus üritus. Kui uuesti kutsutaks läheks iga kell tagasi. Algul arvasin, et ilmselt olen natuke rohkem treenitud ja vajan koormuse saamiseks lisajookse. Lõpuks juhtus nii, et pühapäevaks olin paras valutavate lihastega zombie ning ühtegi lisatreeningut omal käel teha vaja ei olnud. Treener arvestas kõikide vormi ja erivajadustega ning hoolitses selle eest, et iga laagerdaja ikka korralikult ära väsiks.

kalipso läheb selga ikka väga tihkelt,

taamal Kristiina, Liina ja Meriliis

Vee temperatuuri ei mõõtnud, aga ilmselt oli veidi alla 18 kraadi, ehk külm. Kuna käisin enamus kordi kalipsoga, siis minu jaoks oli külm ainult vettehüppamise moment ja sellele järgnevad mõned minutid. Pea ja see moment kui vesi kalipsosse voolab, muul ajal oli soe. Selle kohapealt müts maha paari kaaslaagerdaja ees, kes vaid ujumisriietes korraga kilomeetri ja rohkem tegid. Jooksud olid metsas kohati üsna keerulisel maastikul. Trennid läksid muidu nii:

Reede:
Matk 5 km, ujumine 600m

Laupäev:
Jooks 3 km + suplus
Jooks 6 km + ujumine 1 km
ÜKE 1 tund + ujumine 1,5 km

Pühapäev
Jooks 3 km + suplus
Jooks 9 km + ujumine 1 km

Ehk siis kahe päeva kohta 6 korda vees ning pean ütlema, et mu peamine eesmärk seoses selle laagriga, saada lahti hirmust avaveeujumise ees, sai edukalt täidetud. Viimasel päeval kuigi väsinuna ujusin vaimses mõttes täiesti muretult.

nagu päris

vasakult Meriliis, Vladimir (treener), Liina, Märt, Kristiina ja Riina

Esmaspäeval tegin omale liiga. Mitte trenni, vaid temperatuuriga. Tundus väga soe õhtu ja läksin pojaga jalutama. Mina jalutasin, tema sõitis rattaga. Isegi särgi jätsin koju. Tegelikult oli lagendikul tuule käes päris jahe ning kahe tunniga olin ma korralikult läbi külmunud. Kauplesin küll paaril korral Tristanit, et pöörame tagasi, aga tema tahtis mulle näidata oma viimase jalgrattamatka rekordit. Vähemalt rekordi nägime ära.

Pärast seda läksin Annelile rattaga tempot tegema. Sõitsime pea 2 tundi ja 50 kilomeetrit. Jälle hakkas külm sest ma ei olnud arvestanud sellega, et tema tempo on mu tavapärasest aeglasem. Keskmine pulss oli 112.

Tulemuse sain sellest toredast esmaspäevast kätte. Teist päeva järjest kerged külmavärinad, "põhi alt ära" ja "pea paks." Teisipäeval peale tööd ei teinud midagi, ei tahtnud nina isegi uksevahelt välja pista. Tavaliselt lähevad mul need külmetused mõne päevaga mööda. Loodan, et Tartu Mill seekord tervise pärast ei kannata. Ülejäänud nädala plaan on trennipuhkus ehk teha mitte midagi rasket:
K - kerge ujumine max tund (basseinis). Olin veel haige ja ujusin 1200 m rahulikult.
N - rattasõit umbes tund, tundsin ennast tervelt ja tegin sisse 10 km tempoproovi. Organism oli veel nõrk, test lubas mulle keskmist ratta kiirust 35,7 ehk ca 1:08 40 km aeg - sellega ma rahul pole ja proovin Tartus kiiremini.
R - puhkus
L - võistlus.

Paide Triatloni jätan ilmselt ära, ehk saan siis peaaegu kuu vabalt võtta. Lihtsalt tekkisid teised plaanid: "spordi"laager Saaremaal.

Strateegia? Ikka olemas. Kui mul õnnestub pulsimöödik kalipso ja kombe alla saada, siis on hästi, kui ei, siis teen rohkem tunde järgi. Ujudes plaanin alustada kuskil tagantpoolt ja äärest. Tahan elusana esimesse vahetusalasse jõuda. Peale esimest vahetust olen üsna taga, aga siis läheb põnevaks. Ilmselt keegi mööda enam ei lähe, ise plaanin terve ratta ja jooksu ajal päris palju konkurente seljataha jätta. 40 + 10 km jooksul saab seda möödumise asja ilmselt mitu (100+?) korda teha. Ratta esimese ringi tahaks teha ca 155 pulsiga, kui jõudu piisavalt, siis teisel ringil natuke juurde panna. Jooks on veidi tume maa, aga küll ma hakkama saan. Olen varem piisavalt väsinud jalgadel jooksnud.

Aga jah, kui kõik läheb nii nagu peab, siis Laupäeval kell 12:50 on mul Emajõe ääres kalipso seljas.
Ma ei karda, sest ma usun oma treeningusse ja kõik muu loksub juba ise paika.