Tallinna Triatlon - ehk kuumus pole minu sõber

Ei kuulu ei kuumus, ega ka ujumine mu parimate sõprade hulka. Olümpiadistants võrreldes IM70.3 distantsiga, mida plaanin sellel aastal veel oma paar korda läbida sisaldab nimelt proportsionaalselt rohkem ujumist. 40 kilomeetri rattasõidu ja 10 kilomeetri jooksu kohta tuleb seal ju hämmastavalt pikk pooleteise kilomeetrine ujumisots teha. Näiteks IM70.3 distantsil saab vaid 400 meetrit pikema ujumise eest enam kui kaks korda rohkem ratast sõita ja joosta, ehk minu jaoks ikka oluliselt mugavam distants. Läksingi sinna Tallinna Triatlonile rohkem ühte korralikku trenni tegema ja kogemusi koguma ning lisaks ka muidugi see, et ABB järjekordselt toetas minu kui spordihullust harrastussportlase püüdeid oma tervist lõhkuda. Vähemalt Indrek Tustiti meelest neid asju, mis ma teen päris normaalsed inimesed ikka ei tee. Aga mis sa ikka teed, kui vanamehel kruvid logisevad.

Hommikul muidugi lajatas mulle kaalunäidik korraliku põntsu, see näitas 75.5 kg. Puhkus, maitsvad toidud ja joogid olid oma jälje jätnud. Ilmselt unustasin ennast peale Tartu Milli liiga pikalt taastuma.

Mis selle kuumusega peale selle juhtus, et lihtsalt kuum oli oli see, milles oli süüdi EMHI - noh need tegelased, kes ilma ennustavad. Kuna prognoosi järgi ootas meid ees ca 20 kraadi ja pilvine ilm, siis arvestasin rattal ühe joogipudeliga. Olukorral ei aidanud veel kaasa kuidasi see, et 21cc polnud arvestanud sellega, et kõik see 200 inimest tahab 40 minutit enne starti korraga oma stardimaterjale kätte saada ning tänu järjekordadele tuli seda stardiaega siis pool tunnikest edasi lükata - tore, ilm sai veelgi kuumemaks minna. Kahjuks seekord, erinevalt Tartu Millist, ei olnud mul igaks juhuks tagavara pudelit kaasas, mida oleks saanud enne vahetusalasse viimist ratta külge kruvida.

Ujumine

Kõigele vaatamata ja mulle üllatuseks oli sellel triatloni üks parimaid asju vesi. Mis vees hästi oli?

• Kuna tegemist oli merega, siis viimase aja kuumad ilmad ei suutnud seda supiks kütta ning küllap aitas ka maapoolt puhuv tuul, mis oli mere ääre kohta üllatavalt vaikne. Kohe mõnus oli oma päikesest ahjukuumas kalipsos sinna maha kükitada.
• Vaikne tuul: veepind oli umbes selline nagu ujuks järves ning vähekenegi merd meenutav laine oli vast ainult raja kaugeimas otsas. Ehk siis ilmselt oli see hea uudis ka rattadistantsile, niivõrd-kuivõrd.
• Ujudes oli mu ümber kogu aeg inimesi ning ma ei pidanud uhkes üksinduses ukerdama nii nagu eelmise aasta Triathlon Estonial - järelikult olen sellel spordialal ikkagi aastaga paremaks saanud. 
• Ümberringi oli tasuta Vytautase mineraalvesi. Ma olen küll lugenud, et väga ei tasu seda kaanida, aga noh mõned sõõmud ikka võtsin ja maitses.

Mis aga nii mõnud ei olnud oli ujumise lõpp kui vesi alla vöö oli ja seda oli päris pikalt. Ei suutnud otsustada, mis ma nüüd tegema peaks. Kas delfiini hüppeid, millega saab küll päris kiiresti edasi, kuid ajab jubedalt pulssi üles või siis ikkagi püsti sumpama kasutades aega kalipso ülemise poole eemaldamiseks. Tegin mõned hüpped, kuid jätsin need trikid Aleksander Latini sugustele meestele, kelle kannad oma kümme minutit enne mind maapinda puudutanud olid. Ujumine lõppes ühe ägeda spordialaga, milleks on kuumas liivas kalipsojooks päike lõõmamas lagipähe.

pidu juba ammu käis kui ma lõpuks pärale

jõudsin

Ujumise aeg koos pika vahetusalaga 32:46 (ma polnud aeglane, vahetusala oligi füüsiliselt pikk).

Rattasõit

Vahetusala läks libedalt, ainult käis läbi kerge jõnks kui kuulsin kuidas mu rattaking klõpsuga klambrisse kinnitus sel hetkel kui oma päka sinna peale vajutasin. Olin ta ilmselt enne vahetusala hooletult kinnitanud ning üsna suure tõenäosusega oleks see eksimus võinud tähendada kas rattaõnnetust või seda, et pean oma kaotatud rattakingale tagasi järgi jooksma.

Rattasõit nagu ikka oli paras pimeduses kobamine, ei tea ju kunagi kui kaugel mu sõbrad-konkurendid on või kui kiiresti nad sõidavad. Igal juhul tänu kuumale ilmale ja vähesele joogile otsustasin asja rahulikult võtta. Seda enam, et ükskõik kuidas ma arvutasin, ei suutnud ma välja mõelda kuidas ma üldse saaks täna Kristeri või Kardoni võita. Ehk siis esimese ringi sõitsin nii nagu ei tahaks ennast enne Otepää Ironmani ära kurnata ning alates teisest panin natuke kiirust juurde. Ka vedelikuga olin ettevaatlik, et seda liiga ruttu sisse ei kaaniks ja pärast piinlema ei peaks. Ega rattal peale selle ühe, kes must möödus kingade jalgapaneku ajal rohkem ristiinimesi  minust mööda sõitnudki (Tiimid ei loe), millest ma siis oletasin, et ega ma vist halvasti sõida. Noh tegelt teravamad poisid olid kuskil kaugemal ees ja kui peas on teadmatus ning keegi tempot üles ei kruvi (ei tekita võistlusmomenti), siis võibki illusiooni kütkeisse unelema jääda. Reealsus on see, et kuskil kaugel, teises reaalsuses teevad teised mehetegusi samal ajal kui mina oma prügikasti kuningas olen.

aero :)

Rattasõidu aeg 1:06:36, pulss 162. Kristerist olin natuke kiirem, aga Kardon tegi hämmastava 3 minutit nobedama sõidu.

Jooks

Teise vahetusala tegin juba nagu proff, kiirelt ning mitmest konkurendist möödudes. Igasugune enda hoidmine lõppes kohe peale vahetusala kui must jooksis mööda silma järgi oma 10 kilo raskem meesterahvas. Nagu mismõttes? Tegelesin siis esimese ringi aktiivselt oma temperatuuriprobleemiga kallates igal võimalusel vett pähe ning ennast hoides samal ajal hoolitsedes selle eest, et see must mööda jooksnud härrasmees eest kuhugi ära ei kaoks. Tõesti hästi jooksis, aga kuskil kuuendal kilomeetril said füüsikaseadused maksma pandud ning lisaks oli olukord ka jooksurütmi ja kehatemperatuuriga selleks ajaks mul paremaks läinud.

Pole tema aasta? Vasariku sain juba teises vahetusalas kätte

Külma vee pähe valamine oli palju abiks

Kuigi siin olid asjad korras, siis teisel ringil

juhtus häbiväärne moment kus ma Tristanist

nagu tühjast kohast mööda jooksin, ilmselt

olin liiga "tsoonis," aga häbi on ikka

Siinkohal peab au andma Krister Haavile, kes must täna kiiremini jooksis ning kuna Kardon oli nii võimas rattal olnud, siis ma neid poisse Lillepi pargi radadel kahjuks ei kohanudki.

Jooksu aeg 44:51, pulss 171. Sorry, ma lihtsalt ei suuda kuuma ilmaga joosta, nõrk olen noh.

Äge, korraga nii otse kui ka profiilis

fotograaf Anneli tundis ära Kristeri ja tegi tast pilti. Finišeeris 2

ja pool minutit enne mind

Mis seal ikka kokkuvõtteks öelda. Raske oli, tegin oma ära, aga ei "perfoorminud." Kolmapäeval paugutan Kiili Filtril jalad punaseks ning juba tuleval laupäeval Ironmanil kui ilm mind soosib ja taastuda suudan proovin ennast pikemal ratta- ja jooksurajal korralikult tühjaks pigistada. Nii, et kes mind täna võitsid Krister, Kardon, Liks, olge valmis! Olen siin nüüd erinevaid mehi kiitnud, aga tegelikult oli tänase päeva vaieldamatu kangelane Alma Sarapuu, minust 7 aastat vanem, aga võistles must kõrgemas liigas nii, et arenguruumi on kõvasti.

Aeg Kokku: 2:24:59

Koht 66, 141 startija seas

parima fänni medal

PS: Kõik pildid tegi Anneli, kes on juba kogenud spordifotograaf :)

Tartu Mill Triatlon 2016 - päev, mil asjad loksusid paika

Eelmisel aastal oli just see sama Tartu Mill minu esimene päris triatlon. Sellel korral läksin kohale mõttega mulluseid vigu mitte korrata. Vahetusala juures trehvasin Kristeri ja Kardoniga, kes mõlemad miskipärast oletasid, et küllap ma nad sellel korral rajal ikka kinni püüan. Eelmisel aastal jäin neist ikka mõne minuti kaugusele.

Ujumine

Vesi oli külm, termomeeter näitas 17 kraadi, kuid natuke soojendusujumist tegi veekeskkonna talutavaks. Tegelikult on 17 kraadi kalipsos tunduvalt parem kui eelmise aasta pea 23 kraadi. Vähemalt keha ei kuumene üle. Oli ka ilma ujumisülikonnata võistlejaid, Krister nende hulgas, neid küll ei kadestanud. Ma ei suudaks mingil juhul nii pikka maad sellises jäävees ilma kalipsota läbi ujuda. Kristerilt sain veel enne starti soovituse ujuda võimalikult jõe keskel, vool pidi paremini kandma. 

Stardis seadsin ennast kuhugi võistlejaterivi keskele. Alguses nagu ikka juhtub kui pannakse 250 inimest väga väikesele alale vette ujuma oli palju kehakontakti, kuigi mulle tundub, et vähem kui eelmisel aastal. Umbes viis minutit peale starti oli mu ümber piisavalt ruumi, et sain hakata keskenduma tehnikale ja sellele, et pulss liiga kõrgeks ei läheks. Ujudes tundsin, et kalipso pole kiibi peal, ehk ilmselt võin nüüd vahetusalas kalipso paremalt jalalt eemaldamisega hätta jääda. Ehk siis alati tasub vaadata enne ujuma minekut, et kalipso alumine serv vähemalt osaliselt kataks ajavõtu kiibi ära. Teadsin seda, aga lihtsalt kui ujumisülikonna selga panin, siis unustasin ära. Ujumine tundus kuidagi lühem, ilmselt just sellepärast, et ma ei rapsinud paanikas ja seega ei väsitanud ennast ära. Aeg ja kogemused on triatloni arengus väga olulised. Ka sellel aastal ei saanud ilma intsidendita poiga. Mõnisada meetrit enne ujumise lõppu oli selline üsna kitsas Trismile poidest moodustatud värav. Millegipärast arvasin, et ma pean sealt kindlasti läbi ujuma. Tegelikult olid need pandud metallpoide märgistamiseks (et keegi neile otsa ei ujuks). Väravast sain küll läbi, aga kohe pärast seda sain korraliku obaduse metallpoiga ribidesse. Õnneks kalipso pehmendas hoopi ning järgmise minuti juurdlesin selle üle, kas võisin mingi tugevama vigastuse saada, mis mind nüüd rattal ja eriti jooksul segama hakkab.

Veest sain välja mõnusa enesetundega ning mikrofonist kostis ajaks hämmastavad 22 minutit, üle nelja minuti vähem kui eelmisel aastal. Allavoolu siis distants GPSi järgi 1750 meetrit, eelmisel aastal ca 1800. Võimalik, et vool oli sellel aastal veidi tugevam ning lisaks ka tõik, et sirgemini ujudes pidin vähem meetreid läbima. Kohe minu ees jooksis vahetusala poole Tanel Padar. Oleks ujumine basseinis olnud, siis oleks ta mind ilmselt minuti-pooleteisega edestanud. Igal juhul spurtisin tast kalipsos mööda ja rohkem teda rajal ei kohanud. Kalipso ülemine osa nagu plaanitud tuligi väga kergelt jooksu pealt maha, kuid selle kiibijalaga nagu ennist kartsin jäingi hätta . Ehk pidin ujumisülikonna eemaldamiseks maha istuma ning lõppeks veel kiibi maast üles korjama ja uuesti jalale kinnitama. Samas arvestades kogu seda jama oli see 1:35, mis mul kokku kulus ikka oluliselt kiiremini läbitud vahetusala kui enamikel kaasvõistlejatel. Kõlaritest kuulsin, et enne mind oli rattarajale läinud neljateistkümnendal kohal olnud naine.

Rattasõit

Rattasõit on tõenäoliselt mu lemmikala triatlonis. Esiteks olen ma selles üsna hea, teiseks ei pea seal ennast oimetuks rabelema ning kolmandaks on seal kõige rohkem actionit ja adrenaliini (kiirus, kurvid jne). Kohe rattaraja algul läks paugutamiseks, mis tähendas seda, et lasin hea meelega mööda mõned inimesed, kellest olin möödunud vahetusalas ainult selleks, et endal pulss korralikult alla saada ning need samad inimesed siis viie kilomeetri pärast uuesti kinni püüda. Ehk siis kuna rattal on päris palju nö tasuta kiirust, siis on palju efektiivsem see, kui spurdid läbi vahetusala ja sõidu alguses pulsi korda teed kui see, et muned "riideid ja jalanõusi vahetades" ja siis kohe ratta alguses paugutama kukud selleks, et kümne kilomeetri pärast totaalselt kinni olla. Pulss tegelikult oligi kohe kui peale rattakingade jalga saamist vaatasin 175 tuuris, ehk see tuli kuskile 160 kanti saada.

Umbes viis minutit peale rattasõidu algust olin saanud kätte ühtlase rütmi ning hakkasin oma positsiooni parandamise nimel vaikselt tööd nühkima. Mis ka üsna edukalt õnnestus, ehk kui ma tulen veest välja kuskil keskel, siis üsna loogiline, et mu ümber ongi valdavalt nõrgema tasemega sõitjad. Rattarada oli natuke muudetud, ehk seekord oli kogu sõidu pikkus täpselt 40 kilomeetrit eelmise aasta 42 asemel. Tuult oli, aga minumeelest puhus see pea kogu aja küljelt ning otse vastutuult rammima ei pidanud pikalt mitte kuskil. Tartu Milli rada ei ole kunagi väga kiire tänu järskudele kurvidele ja sellele, et ta läheb pidevalt kas üles või alla ning täiesti lauge ei ole ta eriti kuskil. Rattarajale olin võtnud väikese riski, ehk eelmise aasta kahe pudeli ja geeli asemel otsustasin, et nö reisin kergelt, ainult aeropudeliga (kõrrega pulkade vahel) kuna arvatavasti mu keha niikuinii niisuure pingutusega väga hästi vedelikku ei omasta ning defitsiiti lähen igal juhul. Pudelisse olin kallanud veel kaks High5 geeli, mis muide segunevad vees väga hästi ning kokku sisaldavad pea 200 kalorit.

Esimesi töö vilju rattal sain maitsta ringi lõpus kus tuleb see järsk (30 meetrit vertikaali) tõus. Nimelt tundsin juba kaugelt ära tema iseloomuliku punamusta kombe ja pika nokaga (taga) kiivri järgi enda ees tõusust püsti üles pedaaliva Jürgen Ligi. Ise proovisin kogu tõusu istudes võtta sest seda nö püsti raiudes kulutatud energiat läheks ilmselt jooksurajal vaja. Väga kerge see polnud, sest ma ei olnud käiguvahetajat reguleerides madalatele käikudele tähelepanu pööranud, ehk mu ratas lihtsalt ei vahetanud kõige madalamale käigule. See oli minu jaoks esimene kord kui ma Ligi triatlonis edestan (jah olen seda varem ainult duatlonis teinud), ehk ühtlasi ka indikaator, et Krister ja Kardon ei saa väga kaugel olla. Meie kolme puhul ongi väga huvitav see, et oleme väga võrdsete tasemetega ning "särame" erinevatel aladel. Kui mina olen tugevam rattal ja jooksus, siis Krister on ühtlaselt võrdne kõigis kolmes ning Kardon on tugev just ujumises ja rattasõidus.

Teine ring möödus täpselt samas tempos, mis esimene, muutus ainult enesetunne, ehk kolmekümnendast kilomeetrist alates hakkasin vaikselt juba jooksu ootama. Õnneks oli piisavalt inimesi, kellest mööduda ning see hoidis motivatsiooni üleval. Julgesin ka pulsi tõsta üle 165, ehk tegelikult on ikka väga raske tund aega järjest sõita üle 165 pulsiga ning väljaspool võistlusi ma küll ennast seda tegema ei suudaks motiveerida. Tartu suurest mäest tõustes noppisin veel mõned seljad ning neist pooled lasin jälle alla laskumisel mööda. proovisin enne jooksu pulsi alla saada ning jalgu lõdvestada. Niikuinii olin neist samadest tüüpidest juba vahetusalas või kilomeeter peale jooksu algust uuesti möödas. Muide esikohal sõitnud naise noppisin umbes kolm kilomeetrit enne vahetusalasse sisenemist.

Jooksmine

Teine vahetusala läks kiiresti ja plaanitult. Korra vaid tekkis hämming kui olin kiivri ära võtnud ja papud jalga tõmmanud, et kas ongi kõik? Oligi, ainult päikeseprillid viskasin veel peast. Jooksus oli taktika natuke sarnane rattasõidule, ehk esimese viie minutiga rahulik normaalne jooksurütm leida ning pärast seda alla 4:30/km kohta kiirust hoida. Rattalt maha tulles ongi alati see risk, et jooksu alustatakse liiga kiirelt ning reaalsus jõuab alles esimese kilomeetri lõpus kohale. Kui eelmisel aastal tõmbasin esimese kilomeetri 4:10 tempos, siis seekord olin palju targem. Huvitaval kombel tegid minu eelmise aasta vea kaks meesterahvast, kes peale mind vahetusalast välja tulid, mööda tuiskasid ning juba teisel kilomeetril silmnähtavalt aeglustusid.

Jooksin ma üsna tuimalt, emotsioonitult hoides pingsalt ühtlast tempot, mitte vägisi inimesi püüdes. Peale esimest kilomeetrit sain aru, et optimaalne tempo tänaseks on umbes 4:20 kilomeetri kohta ning hoides tuimalt seda kiirust tähendas seda, et enamus selgasi tuli mulle varem või hiljem ise vastu ilma, et midagi väga muutma peaks. Jah, ei saa salata, oli ka paar välejalga. Joogipunktides jõin vähe ning rohkem kallasin jahutuseks endale vett peale. 173 pulsiga ja järelejäänud ajaga see vesi niikuinii neljalt rakkudesse ei jõua. Pigem võin juues maos olukorra hoopis kehvaks keerata.

Viiendaks jooksukilomeetriks kandis ühtlane töörügamine vilja ning sain kätte Kristeri, kes peale vaadates liikus edasi päris hästi. Hiljem sain teada, et ta oli sellest hetkest alates suutnud veel kiirendada ning pea kogu teise ringi mind vaateulatuses hoida. Protokollist lugesin välja, et tegelikult oli Kardon teinud hämmastava ujumise ca 17 minutiga ning Krister oli külma trotsides umbes minu aja kanti ujunud. Kuna tal ei olnud kalipsot, millega vahetusalas jamada, siis oli ta rattasõidu alguseks pea minutise vahe sisse teinud. Ratast olime me kõik sõitnud üsna võrdselt sealhulgas Kardonil oli meist parim rattaaeg ja minu oma isegi napilt-napilt kolmest aeglaseim.

Muide jooksin ilma sokkideta. Kahjuks ei ole hetkel veel maailma parim pikamaa võistlusjalats (Adios Boost 2) mõeldud triatloni jaoks, nii et teisel ringil hakkasin mõlema jala välisservas ville tundma. Ehk siis midagi pole teha, valu tuli lõpuni kanda. Seitsmenda kilomeetri kanti tundsin riietuse ja sinise nokkmütsi järgi Kardoni ära. Soovisin talle edu, teatasin, et Krister on umbes minuti kaugusel ning läksin oma teed. Kui kaheksa kilomeetrit oli joostud tundsin, et olen energiast täiesti tühi. Kiirus langes kilomeetriks 4:30 peale, siis aga tuli viimane kilomeeter ning see joostakse juba emotsioonist.

Aeg 02:15:53 tähendas, et parandasin oma eelmise aasta aega enam kui veerandtunniga. Ühtlasi võitsin esimest korda elus triatlonis Kristeri, Kardoni, Jürgen Ligi ning kõiki naisvõistlejaid, ehk põhjust rahuloluks oli rohkem kui küllaga. Edu tõi ilmselt külm kalkuleeritud strateegia ning plaani tuim täideviimine. Finišis soovisime üksteisele õnne, juhuslikult olid sattunud veel mu lõppu peale kalli Anneli ja Tristani nägema veel tuttavad Ares ja Jaanus. Edasi viis tee juba tuttavasse Hessburgerisse, kus tuli nahka panna megaburger koos suure kokakoolaga. 

Järgmine võistlus on kolme nädala pärast Tallinna Triatlon, kus ma endale väga ei panusta kuna ujumisel on olulisem osa kui teistel selle aasta võistlustel ning lisaks on veel tegemist kerge ratta- ja jooksurajaga. Peale selle toimub see ju ainult 6 päeva enne Otepää raudmeest ja väga küpseks ei tasu ennast võistelda. Võimalik, et teen kogu võistluse plaanitavas IM 70.3 tempos.

Mõned arvud:

Ujumine allavoolu 1750m - 21:58 - 154 koht

Ratas 40 km - 1:07:00 - 65 koht pulss 164

Jooks 10.2 km - 44:19 - 52 koht pulss 173

Kokkuvõttes 64. koht.

varustus paika, BMC särgis on Krister Haav

Tristan on hea koha ujujate vaatamiseks leidnud

papud ära, ehk teiseks vahetusalaks valmis

deja vu

pro team: vasakul meelelahutaja, paremal toitlustaja-, fotograaf-,

asjade tassija.