Lühidalt müügiga läks hästi. Päevaga olid uued omanikud leidnud ratas, ketasjooks, veel üks paar aerojookse ning lisaks asjadest, mida ei kuulutanud triatloni kingad ja kiiver. Ketasjooksuga oli üks naljakas lugu. Anneli arvas, et see maksis vahemikus 50-100 Eurot. Kui kuulis, et müüsin 300 Euroga hakkas laginal naerma. "See oli nii kole, hea et maha müüsid. Kas selle mehe naine ka teab kui palju see maksis? Oot, kui palju sa ise selle eest maksid?" Sellised repliigid kõlasid, kui autosõidu ajal muuseas seda müüki mainisin.
Aga miks siis selline muutus? Eks ta oli vormistamise küsimus rohkem. Viimased vähemalt aasta aega on mind köitnud ainult kaks asja: maastikuratta sõit ning jooksuklubi, kus ma ise treener olen - no on fantastiline seltskond. Natuke saab sellest lugeda järgmisel lingil:
https://www.harjuelu.ee/vaela-spordiseltsis-peaaegu-et-tipptasemel/janar-novitski/ .No mõned faktivead on (esiteks ei hakka ma oma lõpetamata jäänud magistrikraadi kohe ära realiseerima ning peale topispalli on meie trennis palju muud toredat inventari), aga see on ajakirjandus. Üldjoontes ju väga positiivne ja lõbus artikkel. Käisime seltskonnaga ka hiljuti Saaremaal laagerdamas - oli raske nii peale kui lihastele, kuid kaasa sain suurel hulgal fantastilisi mälestusi.
Vaela jooksjad juuli 2020 Leisis
Maastikurattasõidule andis postiivse lisapaugu Anneli hilinenud 40-nenda juubeli kink. See sama punakas tegelane minu ees.
Tegelikult oli mul märtsis veel kindel plaan minna Tallinna Ironmanile. Kui see nüüd septembrisse liigutati, tõstsin minagi käed üles. Kõik muud alternatiivid olid lihtsalt ahvatlevamad. Aga kõige rohkem pika triatloni puhul tekitas minus jälestust mõte, et ma peaks nüüd enamik suvest paaril korral nädalas käima kalipsoga Trapis ringitamas. Aeg ajalt teha ujumist basseinis crosstraininguna on täitsa Ok, kuid suvel see avaveeasi juurde panna on minu jaoks lihtsalt liiga palju sebimist. Palju kergem on tossud jalga visata või rattale hüpata ning treening hakkab koduukse ees.
Oli veel üks väga oluline faktor - tervis ja taastumine. Selleks, et saada triatlonis tulemusi (eriti pikemas distantsis), mis mind rahuldaks, oleks olnud vaja üsna palju treenida. Selle aja ma leian, kuid iga kord kui tõstsin koormuse teatud tasemeni (kellele midagi ütleb, siis nädalane stress-score üle 1000), siis ei suutnud ma enam töö ja pere kõrvalt taastuda. Jäin haigeks või tekkisid tõsised ületreeningusümptomid (kohutav meeleolu ja enesetunne). Lõputu nõiaring - viin koormused üles, ravin või taastun ning siis uuesti otsast peale. Olen ju nüüd 40 aastat vana ning keha ei taastu nii nagu ideaalses maailmas võiks see olla.
Pidin keskenduma vähematele spordialadele või leppima kehvemate tulemustega. Mõte esimesest tundus meeldivam. Olen ju nüüd triatloniga aktiivselt tegelnud juba viis aastat. "Never say never", äkki mõne aasta pärast olen tagasi. Müüdud rattast jääb paar väga olulist faktilist mälestust. Esiteks oli ta mul kõige esimene peale lapsepõlve kokukat ning teiseks: alates 2017 aastast ei sõidetud mu rattast mööda mitte ühelgi eraldistardi või triatloni võistlusel (mõlemaid rohkem kui 10). Triatloni võistlusel selle mööndusega, et esimeste kilomeetrite möödujad sain alati kätte ja jätsin kaugele maha. Abiks oli kindlasti mu keskpärane ujumiskiirus, ei pidanud ju seetõttu kõige kõvemaid triatloni mehi rattarajal nägema. Vaadates tulevikule saan rohkem tegeleda sellega, mis mulle rohkem meeldib ning samal ajal jääb aega nii muudeks hobideks kui ka perele ja kodusteks asjadeks.
Anneli alustas teatejooksu kiirelt ja sai kerge haamri
teatejooksu lõpuspurt
rahulolev nägu pärast seda kui tuled esimesest vahetusest liidrina
viies koht: meie tiim Kiili valla mängude teatejooksus (kahjuks
ei õnnestunud kolmandat mees teida kes oleks meie naistest
kiirem)
TE 2018 - viimane triatlon Plasmaga, 90 km distantsi keskmisest kiirusest
üle 40 km/h lahutas vaid kaotatud geelipudel, millele pidin järgi jooksma.
