teisipäev, 4. detsember 2018

HWBTWTDWH

Hard Work Beats Talent When Talent Doesn't Work Hard, ehk maakeeli: "tugev töö võidab talenti, kui talent ei tööta tugevalt". Selline oli ühe mu viimastest ZWIFTI treeningutest nimetus.

Üks mõte, mida ma olen viimasel ajal tihti mõlgutanud. Mis oleks, kui 2019 teeks oma viimased triatlonivõistlused (for now) ja keskenduks jälle jooksmisele. Triatlonimees saab teha palju trenni, kanda ägedaid riideid, osta kalleid rattaid ning on igatpidi igalpool popp mees. Ta on justkui tugevuse, kiiruse ja vastupidavuse kehastus. Saavustussportlane, nagu ma olen, tahan alati kõike võimalikult hästi teha.

Mulle ei ole absoluutselt kahju tehtu pärast. Sain ju sel teel pea nullist, kus ei suutnud ühte basseiniotsagi ujuda sellisele tasemele, et enam niipalju vett ei karda ning poolteist kilomeetrit läbin vees vajadusel alla poole tunni. Pärast seda, kui paarkümmend aastat polnud rattaselga istunud sain mõne aastaga tasemele, kus suutsin sõita enamik eraldistardivõistlustel välja kiirused üle 41 km/h.

Kõige selle käigus kaotasin ma oma vabaduse. Ajalise vabaduse, finantsvabaduse jne. Muutusin asjade orjaks, kes aeg ajalt unistab sellest, et võiks olla veel korralik maanteeratas, eraldistardikas võiks ka olla vähemalt elektriliste käiguvahetajatega, integreeritud lenksu ja peidetud piduritega ning tal võiks olla peal powermeter. Noh ja korralike võistluste osalustasud - nendest olen ma korduvalt kirjutanud. Eriti ei raatsi - mul on peale enda ülalpidamisel veel kaks last. Ajaline vabadus? Noh, kolmes spordis hea olla on kohutavalt raske. Ma tahaks joosta, aga samas pole 3 päeva rattaga sõitnud. Mulle ei meeldi ujuda, aga kuna ma pole sel nädalal üldse ujunud, siis peaks kindlasti täna basseini minema jne. Pidevalt pean hooajal laveerima ja kombineerima oma perega, et läbi suure vaeva õnnestuks 15 treeningtundi nädala sees leida.

Mis oleks kui ma valiksin jälle vabaduse - kui tuleb tuju, siis tõmban tossud välja ja lendan. Ehk ei tunneks ma ennast ka rahvajooksudel nii "händicapiga," sest selleks, et ma saaks 10 jooksutundi täis pidin ma veel lisaks 30 tundi ujuma, ratast sõitma ja muud mambojambot tegema. Vot sellised mõttet siin pimedal sobusel teisipäeval. Aga HWBTWTDWH, see jääb mind sellegipoolest iseloomustama ükskõik, mida eales ma ette ei võtaks.

Peetri jooksu finiš - jooksin halva vormi pealt ja sain juba
 neljandal kilomeetril kerge haamri

Markole saalis tempot kerimas

esmaspäev, 19. november 2018

Eneseotsingute aeg - sügis 2018

Murran pika vaikuse. Hooaeg 2018 oli minu jaoks suhteliselt lühike ja kerge. Õnnestus see täpselt niipalju, kui ise tagant tõukasin. Kuigi Tristaniga on hästi lihtne, siis mu tütar Keira, kes on ka muidu palju aktiivsem ja impulsiivsem on sellises vanuseperioodis, kus ta vajab väga palju tähelepanu. Anneli on olnud selles osas väga tubli, nii et ma olen saanud kõik vajalikud treeningud ja võistlused tehtud, et püsida vormis ning näha ka tuleviku mõttes edasist arengut. Kaarel Variksaar ütles mulle tema kohta hiljuti saunas: " Anneli on sul väga tore ja elegantne naine. Kui ma näen, kuidas ta sind vaatab, siis ma tean, et ta armastab sind. Hoia teda hästi". Ka tööelus on olnud jätkuvalt põnevaid muutusi ja tegevusi, mis on võtnud oma osa. Sportimisele on jäänud aega ja ressurssi täpselt nii palju, kui annab võtta, ilma, et teistel rinnetel tagasilööke oleks või areng seisma jääks. Usun, et järgmiseks hooajaks on Keiraga juba kergem ning tänu uutele oskustele ja targale tegutsemisele talvel saan 2019 aastal lajatada eriliselt võimsa hooaja. Ka sel aastal oli väikeseid rekordeid. Väike tulemuste paranemine ratta eraldistardisõidus. Õnnestus parandada poolraudmehe distantsi isiklikku rekordit üle 15 minuti, ilusa 4:45 alla. Tegin esimese "offroad" triatloni koos korraliku tulemusega. Septembris ujusin basseinis esimest korda kilomeetri alla 19 minuti (18:59). Ehk sellised pisikesed sammukesed.

Alates oktoobri keskpaigast olen tundnud, et sõrmede vigastus enam mu elu ei sega (läks üle kolme kuu). Väike sõrm on natuke kõver ning mõnes üksikus asendis tunnen veel kerget ebamugavust või valu, kuid üldiselt tundub, et asjalood on kenad. Samuti on hästi enam-vähem kõige muuga. Ma ei tea, kas sellest, et mahud on väikesed või millestki muust, kuid kuskilt mitte midagi ei valuta või ebamugavust ei tekita. Gastriit on teine teema, see on stressi haigus ning tuleb ja läheb koos stressiga. Samas jätkuvalt õpin stressiga toimetulekut ning vaimusilmas näen aega, kus suudan selle täielikult seljatada.

Muud spordialad

Minu lühike epee karjäär on nüüd läbi. Kuigi ABB tõi Rae Valla mängudelt epees kindla võidu jäi minul karikas koju toomata. Kuna olime väljas vaid ühe tiimiga ning ma olin meie tiimi kolmas või neljas number, siis põhivõistlusele ei pääsenud. Samas on väga tore, et sain selles projektis osaleda ning täiesti uue vaate ühele spordialale, mida ma eriti ei tundnud.

Siiski osalesin iga-aastases poolkohustuslikus keeglis ja dartsis. Keeglis nagu ma alati vana rasva pealt ilma trennita viskan, ka seegi kord, natuke üle 100 silma. Dartsis keerasin korralikult käru - 107 punkti vaatamata sellele, et treeningul tuli 20 sarja keskmine 155. Aga nagu kolleegile ütlesin: "selleks, et halvimal päeval visata kindlalt 160+ oleks vaja teha mitte 400, vaid minimaalselt 10 000 treeningviset."



Jooksusektsiooni tagasitulek

Tõepoolest väikese võiduna ning tunnustuseks varem tehtud tööle õnnestus ABB jooksusektsioon taas avada.

Käesoleval talvisel treeningperioodil teeme koostööd Jooksupartneriga ning treeneriks Taivo Püi.
Treeningud on meil kahel korral nädalaks ning osalejate arv on siiani kõikunud seitsme ja viieteistkümne vahel. Tänaseni oleme treeninud teisipäeviti hallis ning pühapäeviti õue radasi trööbanud.




Triathlon Estonia läbi aegade edetabel

Lõpetuseks avastasin hiljuti, et selline edetabel on olemas.
Minu tulemused poolpikal distantsil on sellised:
Ujumine: 224/346
Ratas: 29/344
Jooks: 42/331
Kogu aeg: 37/330
Võistkondlik: 5/63

Eks ma kirjutan nüüd jälle, kui midagi on kirjutada.

esmaspäev, 3. september 2018

Kristjan - SUP Fin-Est ehk igaüks meist võib teha ajalugu

Kui mina olen kõiges, mis ma teen hirmus süsteemi ja plaanide mees, siis Kristjan on väljaspool tööd oma tegemistes pigem kaootiline. Oskab ta minust oluliselt paremini mäest nii suuskade kui lauaga alla lasta. Lisaks saab ta väga hästi hakkama lainesurfiga ning ka maastikurattaga keerulistesse kohtadesse sattudes ei kuku ennast kohe vigaseks.

Kui aga ta vette aidaukse peale istuma panna ning ka aer kätte susata, siis pole mul talle midagi vastu panna. Ühes me oleme siiski sarnased - otsime koguaeg tegevusi, millega endale ebamugavust, väsimust ja miks mitte valu tekitada. Üks selline katsumus sai Kristjanil eelmise nädala lõpus ka ette võetud. Kuna projekt oli väga omapärane ning ka huvitav, siis palusin tal selle minu jaoks kirja panna, et saaks jälle midagi põnevat sportlikku postitada. Kui mu blogi muuga ei löö, siis vähemalt järjepidevusega lajatab täiega, aga nüüd sõna päevakangelasele endale, ehk kõik see värk läbi kristjani silmade, kõrvade käte ja kesteab mille veel....

---------------------
Neljapäeva, 30.08. hommik. Istun kontoris laua taha ja avan arvuti. Millegi pärast on veel ees aknas ilmateenistuse tuuleinfo ja vajutan refresh nuppu ning mulle kuvatakse järgmise 48h tuuleinfo Soome Lahel. Oota – mida ma just nägin. Homme (31.08.) pakub ilmataat selle järgi ideaalse akna, et see “hullus”, mis peas juba asjade hulka, mis ei saa niikuinii kunagi tehtud, liigitatud sai, ära teha!
Saadan sõber Penny’le (üks väheseid, kellega olin julgenud seda mõtet jagada) sõnumi, et homme on vist õige päev. “Mhmm” tuleb vastu. “Kas läheme?”. “Läheme”, vastan, ise asjast vist päris hästi aru saamata…..

Aga kust kõik alguse sai? Vana-aasta õhtul on meil selline komme, et paneme alati pere ja sõprade ringis kirja eesmärgid tulevaseks aastaks. Kuna olin just tollel aastal saanud suhteliselt heaks sõbraks SUP laua sõiduga ja kasutanud seda ka regulaarse vahendina treeninguteks, panin kirja, et midagi ägedat võiks SUP lauaga teha. Mida? No näiteks Soomest-Eestisse või vastupidi võiks ära sõita, sai
veksel välja öeldud – ja sinna see jäi.

Kerime ajas pool aastat edasi ja algas uskumatult ilus Eesti suvi. Mina olin aga kimpus valude, põletike, ravimite ja igasuguse muu jamaga, mis kindlasti ei oleks lasknud midagi sellist ette võtta. Olin oma mõtet vaid pere ja paari sõbraga jaganud, aga halb enesetunne ei võimaldanud ka Eesti Meistrivõistluste etappidel selliseid esitlusi teha, mis oleks enesekindlust lisanud. Oli ka selline mõte, et panen lihtsalt üksi moonakotiga mõni hommik Soome poole plagama ja vaatan, kuidas tagasi jõuan, aga kuna sellist katsumust tahaks lõpetada ikka oma kodus, siis sai valitud marsruudiks tiba kindlam variant Porkkalast Piritale (oleks võinud ka Viimsi poolsaare tipus lõpetada ja 12km lühema maa läbida, aga see ei oleks olnud see). Suvi hakkas lõpule veerema, päevad lühenema ja ilmad tuulisemaks muutuma – tuul on aga SUP vaenlane. Ja seda siis kuni saatusliku päevani.

Kui olin Penny’le sõnumi ära saatnud tuli meelde, et kuidagi on vaja ju Soome saada. Ise sõidaks paadiga kuidagi sinna ära, aga tagasi? Õnneks on mul sõber Staffan, kes ainuüksi sellel suvel on paadiga sõitnud Eesti, Soome ja Rootsi rannikul üle 3500 meremiili. Helistasin talle. “Selline lugu ja teeks sellist asja – kas saad täna õhtul tulla Piritale ja teeme ära?” – “Oota, ma helistan sulle 10 min
pärast tagasi,” kõlas vastus. Ei läinud 5 min mööda, kui ta helitas tagasi: “if you are crazy enough to do it, then I am in!”. Saatsin Penny’le ja Staffanile sõnumid, et kohtume 18:00 Pirita jahisadamas ja andsin oma abikaasa Liinale oma plaanist teada.

Aega midagi ette valmistada, laadida vms teha ei olnud. Oli vaja pakkida, asjad paati tõsta ja kurss Soome poole võtta. Lahkusime sadamast ca 18:30 ja tiba enne kella 21:00 andsime otsad Porkkala sadamas. Ilma Staffani navigeerimisoskusteta ja paadisõidu kogemuseta oleks vist päris hätta jäänud – tüüp parkis ka laenatud, katkise roolisüsteemiga, paadi millimeetri täpsusega igale poole ära. Väike õlu kohalikus kõrtsis, kus kõrtsipidaja lubas juhul, kui ma selle asja ära teen, 10 tasuta õlut anda, pisut sööki ja proovisin magama jääda. Und aga ei kippunud tulema. Kell 1:30 tuli kriis – “miks ma seda teen?” “Äkki ei stardikski – oleks lihtsam kui poolel maal loobumine?” “Ma ei ole trenni teinud
piisavalt, ei saa hakkama.” Olid mõtted. Kõht keeras ja vähkresin veel natuke kois, kuni lõpuks uinusin.

5:15 oli äratus. Ilm oli tuulevaikne, meri peegelsile ja metsa tagant paistis tõusva päikese kuma – “läksime!,” eks näis kaugele jõuame. Ajasin Aini, Mia (Aini naine) ja Staffani üles, et oma lahkumisest teada anda. Edasi olin mina, laud, aer, pisut spordijooki, mõned geelid ja batoonid ja telefon (igaks juhuks) ning meri. Soome saarestik oma vaikuses ja looduse ilus koos tõusva päikesega oli lihtsalt imeline. Ca 7km ja olin viimastest saartest möödumas ning ees laiutas esmapilgul lõputu
tühjus. Üks hüljes pistis minust ca 10m eemal pea pinnale ja vaatas pead raputades minu poole. Võtsin kompassi ette ja raiusin tuimalt edasi. Sain kokku ligi 1,5 tundi sõita, kui ida poolt pressis peale udu ja koos sellega tekis idatuul. Ühtäkki olin paksus udus, millest isegi päikese jälge ei olnud näha. Sõitsin kompassi järgi edasi, kui äkki hakkasid lausa kusagilt väga lähedalt kostuma udupasunate viled ja laevamootorite kuminat. Olin udus jõundud laevateedele ja nähtavus oli hetkedel lausa 50m. Helistasin oma toetustiimile, kes olid just sadamast lahkumas. Üksi edasi minna oli liiga riskantne. Ühel hetkel tekkis äkiline ca 1m kõrgune lainetus ja nägin endast umbes 50m kauguselt möödumas Helsinki-Stockholm liini laeva – hea, et alla ei jäänud.



MarineTraffic.com ütles, et edasi peaks mõnda aega ohutu olema. Liikusin vaikselt paati oodates edasi, et kuuleksin ohtu kujutavat heli või tunnetaksin vee liikumist. Õnneks liiga kaua ei läinud ja liikusin paadi saatel nüüd tiba kiiremini, kuid endiselt tihedas udus edasi. Kui oli läbitud 1/3 teekonnast, võtsin korra reelingust kinni, et keha kergendada, üks banaan põske pista ja jälle edasi. 


Aeg-ajalt peatasin sõudmise ja istusin laual, et jalalabadele puhkust anda. Ning paar tundi hiljem kadus ka udu, kuid tuul jäi. Tegin keskmiselt 100 tõmmet paremalt ning 2 vasakut. Selline vahekord muutis katsumuse veelgi raskemaks. Horisondil paistsid esimesed märgid Eestist – Tallinna Madala tuletorn ja häguselt kaguses ka teletorni tipp. Lähemal olid kaubalaevad, mille teekondasid oli järgmiseks vaja ületada. See läks õnneks suhteliselt hõlpsasti ning lisaks sellele, et korra pidin pisut kiirendama, et lähenevast laevast kaugemale jõuda, ühtegi intsidenti ei olnud. Aeg ja tõmbed muudkui möödusid ja kui ei oleks olnud GPS,i mis näitab kaugust sihtkohast, tundus, justkui seisaksin paigal. Nähtavale olid ilmunud Tallinna tornid ja Aegna saare riba, aga need ei tulnud lähemale. Rassisin edasi. Peagi muutusid ees mööduvad Tallinn-Helsinki-Tallinn laevad üha suuremaks ja avastasin, et olin Tallinna Madala tuletornile lähedale jõudnud. Ka Aegna tundus käega katsutav, kuigi olin sellest veel 8 meremiili eemal. Poolteist tundi veel ja võiksin olla kuival maal, mõtlesin. Õnneks sai ka hoolimata tihedast liiklusest, viimane laevatee ohutult ületatud ja kui olin turvaliselt ca pool kilomeetrit Aegna saarest põhjas, saatsin paadi tänusõnadega Pirita poole teele ning jätkasin taas üksi. See oli suhteliselt emotsionaalne hetk, kuna ma teadsin, et olin vähemalt Soomest Eestisse ära tulnud, keha oli kurnatusest tühi, aga samas teadsin ka, et Pirital ootab mind Liina, äkki ka Marlon ja mõned sõbrad. Ka nemad, nagu paljudki teised, ootasid kedagi, kes oli Reede õhtul Soomest Eesti poole teel….


Aegna tagant välja jõudes oli aga siiani minu vastu pigem armulisel ilmataadil veel üks üllatus varuks. Idatuul tugevnes veelgi ja merele tekkis lainetus. Proovisin külg eest liikuda Viimsi Poolsaare taha varjule, aga kuna olin ka siiani pidanud tegema ainult paremalt tõmbeid, siis muutus see veelgi raskemaks. Enam ei olnud küsimus millal ma Piritale jõuan, vaid selles, kuidas ma jõuan. Kui minna oli veel alla 10km, siis muutus tunne paremaks, aga minek aina raskemaks, kuid edasi oli vaja kõigest hoolimata liikuda. Õnneks oli maismaa lähedal, aga tuule tõttu oleks ilmselt olnud lihtsam lasta sellel ennast katkestamise korral Pikakari randa kanda, kui Viimsi poolsaarel randuda. Miiduranna sadama juures nägin väikest punast kummipaati lähenemas, kus üks tuttav piss “issi!Issi” hüüdis. “Kas sa tahad paati tulla?” küsis Marlon ilmselt katsumuse raskusest aru samaata. “Ei poja – issi proovib ikka lõpuni tulla!”.Viimane geel sisse ja edasi. Kui oli minna veel 1,5km, tuli Liina SUP’iga vastu ja pisut enne randa Aivar koos oma purjelauakooli kasvandikega – see oli äge. Viimased meetrid läksid täiesti ise-enesest ja astusingi Pirita ranna pinnale. Marlon jooksis mind kallistama ning Liina tuli lilledega oma “Kalevipoega” tervitama. Tehtud! Kindlasti on sadu inimesi, kes võiksid selle katsumuse ära teha kiiremini, aga mina olin esimene! Aega kulus kokku 11h ja 5min. Kui ei oleks olnud udus paadi ootamist ja külgtuult, oleks isegi 9h olnud saavutatav, aga selline see meri kord on – ettearvamatu.



Numbritest:
Distants. Ca 65km – jah, Soome on tõesti nii lähedal
Tõmbeid: Paremalt poolt ca 30 500, vasakult ca 1600.
Samme: 50443 (jah, ka jalad teevad SUP peal tööd). 
Minu suured tänusõnad lähevad siinkohal:
Liinale, kes saatis mind Soome poole heade soovidega teele ja mind koju ootas
ning kes on alati mind kõiges innustanud ja minu kõrval olnud.
Minu poegadele, kes on mind tohutult inspireerinud ja annavad rasketel
hetketel motivatsiooni edasi minna.
Ain “Penny”’le, kes oli valmis kohe sõna otseses mõttes paati hüppama, seda
üritust jäädvustama ja andis mulle alla selle katsumuse jaoks parima laua
Staffan’ile, kes meid turvaliselt üle mere edasi ja tagasi viis
Sellele mehele, kes paati laenas
Pirita surfiklubi rahvale, kes mind vastu võtsid.
Hüljestele, kes te ikka aeg-ajalt oma mustad pead veest välja pistsite ja mind
tervitasite.
Miks ma seda tegin? Aga miks mitte! Keskeakriis väljendub kõigil meil erinevalt.

pühapäev, 26. august 2018

Triathlon Estonia 2018, ehk lugu sellest, kuidas ma alles viiendaks poolraudmehe distantsiks tempovaliku selgeks sain.

Intro

2018 kevadel oli plaan paigas - treenin Tallinna Maratoniks ning selleks, et ujumist ja rattasõitu mitte täitsa ära unustada teen mõned trennid ja võistlused jooksutreeningu kõrvalt. Alguses oligi treeningplaan üsna lihtne ning sain enam-vähem kõiki kolme ala harrastada. Tegelikult harrastasin peale jooksu veel rattasõitu ja natuke jõutreeningut. Ujuma sattusin parimal juhul paarikümneks minutiks korra nädalas, mõnikord ei käinud kuu aega jutti. Rattasõitu tuli natuke teha sest panin ennast kirja Filtri temposõidu karikasarja ning ei tahtnud protokolli mullusest kehvemaid aegasi saada. Esimene temposõit Jüris näitas, et talvel ei olnud ma rattasõidus kuhugi arenenud. Ehk suvaline kaootiline treenimine ja võistlemine edasi ei vii.

Juuni lõpus sattusin juhuslikult Fortuna klubist Vladimiriga rääkima ning sealt loomuliku jätkuna paari treeningusse. Omale üllatuseks avastasin, et enam kui poole aasta pea olematu ujumisega on mu tase millegipärast praktiliselt samaks jäänud. Ehk peas hakkas küpsema mõte - mis siis kui? Reaalsusele silma vaadates jõudsin järeldusele, et mul on kergem oluliselt parandada poolraudmehe triatloni aega, kui maratonijooksu aega. Kui Triatlon Estonia korraldaja saatis vanadele käijatele kirja, kus võimalus registreerida esimese vooru hinnaga, siis oligi liisk langenud. Nüüd tuli leida võimalus ja energia jooksu programmi kõrvalt vajalikud ujumised ja rattasõidud ära teha.

Kerge otsustada - raske teha. Paari nädalaga olin ikka päris küpse. Sai selgeks, et korralikku maratoniprogrammi poolraudmehe jaoks vajalikke ujumisi ja sõite mitte kuidagi ära ei mahuta. Ujumisi kuidagi veel, aga rattasõite kindlasti mitte. Hakkasin treeningutel hätta jääma. Kord polnud mul tänu eelmise päeva rattatreeningule all piisavalt jalgu, et kannataks vajalikus tempos plaanitud jooksutrenni teha, teinekord tuli rattatrenn tänu eelmise päeva raskele jooksule sisuliselt pooleli jätta, sest jalad ei genereerinud vajalikke watte. Nii edasi minna ei saanud. Mõtlesin, et proovin ikkagi tabada kahte kärbest ühe hoobiga, seda aga läbi triatloni programmi.

Edasi treenisin juba nagu triatleet. Rattasõitude keskmised kiirused hakkasid kasvama. Viimasel Filtri sõidul tegin üksinda Kiili ebatasasel 25 km pikkusel rajal keskmiseks kiiruseks 41.8 km/h. Samuti hakkasid ujumise intervallid paranema.

Nüüd tagantjärgi võin öelda, et kõige suurema vea tegin siis kui hakkasin maastikurattaga sõitma. Kiirustasin ja sain palju viga. Veel peaaegu kuu hiljem on mul väike sõrm kõver ning selle kõrvalolev sõrm annab nuki juurest pidevalt valu. Peale Triatlon Estoniat uurin, kas meditsiiniliselt saan veel oma olukorda parandada. See oli ka see periood, kus oleksin pidanud tegema oma kõige pikemad rattasõidud. Paraku jäid need tegemata ning seda tegematajätmist sain ka võistlusel tunda.

Triathlon Estonia 2018

Ilmaga üldiselt vedas. Vesi ei olnud ei soe ega külm. Vihma otseselt ei sadanud, kuid vahepeal veidi tibas ning mis peamine - 20 kraadi ja pilvine ilm tagas selle, et ka jooksudistantsil oli võimalik ennast normaalselt tunda.

Ujumine

Ujumise alguses läks mul millegipärast hirmsaks rapsimiseks ning sain ka sahmaka vett omale kopsu, mida pidin konna tõmmates välja köhima. Igal juhul tempo oli selline, et kui ma arvasin, et nüüd olen ma juba ilgelt palju kannatanud, siis reaalsus oli see, et olime alles saare küljele jõudnud ning kell näitas viie minuti tuuri. Õppisin vaikselt tehtud veast ning lasin tõmbed pikemaks ja rahulikumaks. Ka pulss, mis oli 155 peale läinud enam ujudes nii kõrgele ei tõusnud. Illo küsis pärast ujumist, et mis nalja ma oma mütsiga tegin? Nägin küll, et kusagil peale kilomeetrit ujumist ujub mul üks sinimütsike kõrval, aga ei uskunud, et olukorras, kus ma olin nii palju pingutanud suudab Illo minuga samas tempos püsida. Aga jah, kui nüüd mõelda, siis sinise ujumismütsiga ujub meie triatlonitel kõige ambitsioonikamate hinnangute järgi üks protsent inimestest, nii et pidi ikka Illo olema. Enamus eelistab Tartu Milli erkrohelist või Otepää Ironmani punast, minul oli seekord nendest roheline variant. Aga mis nalja seal minu mütsiga siis sai? Tänu tavapäratult pikkadele juustele hakkas see mul ühel hetkel kuklasse kerima ning lõpuks tuli hoopistükkis ära. Korjasin ta veest üles ja mõtlesin mis ma temaga teen. Esimese hooga mõtlesin maha jätta, aga siis hakkas südametunnistus piinama, et mis ma ikka siin ilusat Eesti Järve reostan. Proovisin pähe tagasi tõmmata. saingi, aga kuna ta läks vett täis, siis algul oli mul peas selline parajalt koomiline balloon. Mõtlesin, et inimesed saavad ikka korralikult naerda kui sellisena ujumise finišisse purjetan. Õnneks, kui kätega vajutasin, siis voolas vesi külgedelt ilusti välja. Viimased 500 meetrit sain õige rütmi sisse ning ujusin esimest korda selles formaadis alla 40 minuti. Illo jäi lõpuga pool minutit maha, ehk siis 4,5 minutit kiirem, kui meie võistluseelne prognoos oli. Vannun juba teist või kolmandat korda, et Triathlon Estonia 1,9 km on tegelikult vähemalt 2 km pikk, sest mu GPS näitab alati vees reaalsusest lühemat maad. Seekord GPSil 1,98 km.
Aeg: 39:59
Pulss: 150

Ratas

Kuigi tänu sellele, et olin avavees vähe ujumistrenni teinud käis pea ilgelt ringi. Sellegipoolest sain väga kiire vahetusala tehtud. Napilt kiirema said ainult kaks poolproffi, kes olid lõpuprotokollis esimene ja teine. Ilge jama oli ainult see, kuidas rattakingad sõidupealt jalga saada olukorras, kus maapind kohe üldse ei taha silmade ees kõikumist ära lõpetada. Noh, kuidagi sain hakkama, aga järgmisel korral samas olukorras panen nad vahetusala kotti. Tuul oli pigem ebasoodne puhudes Keilast Saku suunas, meie õnneks aga mitte liiga tugev. 

Rattal oli mul toitumiseks ette nähtud üks joogipudel, kuhu segasin veega viis Torq-i õllemaitselist geeli ning kaks muud pudelit, kus ühes oli vesi ja teises hästi lahja spordijook. Plaan sõiduks oli ka tavapäratult konservatiivne, sõita esimene pool 152-löögise pulsi ümber ning teisel poolel tempot tõsta. Tahtsin, et esimest korda jääks mul energiat normaalse jooksu tegemiseks.

selline geelindus oli kaasas, kummastki äärest üks jäi kasutamata

Pea 10 kilomeetrit oli sõidetud, kui tõusul Saue sillale juhtus äpardus. Pillasin ikka veel niiskete sõrmede vahelt oma geeli pudeli. Panin ratta teepervele ja jooksin tagasi. Kiire arvutus näitas, et pigem kaotan praegu 1-2 minutit, kui hakkan poole rattasõidu pealt kooma kukkuma. Esimese 10 kilomeetri keskmiseks kiiruseks tuli kõigest 34 km/h. Pärnu maanteel, kus oli pigem küljetuul hakkasin vaikselt kaotatut tasa tegema. Ainus jama oli, et kui pool maad oli läbi ja mõtlesin, et nüüd hakkan vajutama, siis enesetunne ütles seda, et kui tahan veel ilusti joosta tasub olla pigem konservatiivne. See on siis selle tagajärg, et vaatamata ilusale FTP numbrile, mis lubab korralikult eradistarte sõita olid mul jäänud sellel aastal enamus pikemaid sõite tegemata. Vaid korra sõitsin 100 km. Samuti on aastane kilometraaž mul vähem kui 8000 km. Ehk eelmisel aastal tavapärane negatiivne split rattal jäi seekord tulemata. Sellise kilometraaži ja nii väheste pikkade sõitudega ei tee kuidagi nii, et sõidad 90 km 40+ km tunnikiirusega negatiivse splitiga ja jääb veel energiat jooksuks. Kuna tugev ei saanud arusaadavatel põhjustel täna olla, siis ma proovisin olla vähemalt tark.

Kuskil 65 kilomeetri kanti sõitsin Aarne Vasarikust mööda ning 80+ km kanti sõitsin uuesti Vasarikust mööda. Alles siis sain aru, et tal oli ikka hall, mitte valge ratas nagu sellel eelmisel "Vasarikul" või siis tema koopial. Aga selle viimase, ehk õige Vasariku ning veel ühe meesterahvaga, kelle üles korjasime sõitsimegi ilusti koos vahetusalasse. Viimasel viiel kilomeetril polnud pointi tugevalt panna, sest Paldiski poolt Keilasse oli jälle vahelduseks natuke taganttuult ning meie kolme lõplikud kohad tehakse niikuinii jooksurajal selgeks. Kuigi kardio osas oli ilgelt palju reservi, siis spetsiifilised rattalihased ei lubanud kiiremini sõita ning meie ennustused selles osas mitmendal kilomeetril ma Kardoni kätte saan läksid vett vedama. Reaalselt sai ta jooksma oma kolm minutit varem ning ka kogu ratta aeg tuli mulle lubamatult lähedane. No umbes selline vahe, mis meil eraldistardivõistlustel 10 kilomeetri kohta tuleb, ehk umbes 9 korda väiksem kui pidanuks. Siin ei olnud asi Kardonis, vaid minu võimetuses pikka eraldistarti sõita. Muidu oli rattarajal äge, minust mööda ei sõidetud, ise sõitsin paljudest. Kaamera filmis päris mitut minu möödasõitu (loodetavasti jõuab ka kuskile videosse). Nägin rajal ka Maria Jänese-t, kes oli täispikka sõitu tegema tulnud ning mitmel korral mulle võistluse jooksul rõõmsalt kaasa elas.
Aeg: 2:22:11, kiirus 38 km/h
Pulss: 153 (ainult)

kuigi rattaajaga eesotsas, olid ootused veelgi kõrgemad

Jooks

Nüüd jooksu juurde. Joosti kokku neli umbes 5,3 km pikka ringi. Kuigi mu vahetusala kiiruse skill oli ikka veel värske, sai see sellega ära nullitud, et ma ei saanud kohe pihta kuhu oma vahetusala kotti jätta. Jälle oli kodutöö tegemata, ehk jooksma saime sisuliselt kolmekesi koos. Õnneks mu veidike parem vedru ja kergem kaal lubasid vaikselt teistele jahimaadele imbuda. Jooksu alguse plaan oli ka konservatiivne, pulss alla 155. Kuna jooksu alguses oli alaselg parajalt kange ning muidu kehv olemine, siis ikka andis juurelda selle üle, et kuidas ma nüüd poolmaratoni jooksen. Jooksin nagu robot tegemata välja sellest, kas ma ise kellestki mööda jooksen või kas see, kes must möödub on mu otsene konkurent. Teadsin, et jooks tuleb pikk ja raske ning nii mõnigi tugev võib väga ootamatult rajal ära kukkuda.

Peale esimest ringi oli Kardoniga vahe paar minutit (rajal on üks hea koht, kus inimesed üksteisele vastu jooksevad ning näed endast 5 minutit ette ja tahapoole). Peale teist ringi oli meie vahe ikka paar minutit. Teise ringi lõpupoole oli mul enesetunne tänu konservatiivsele tempole paranemise märke hakanud näitama. Ainus ehk negatiivne asi oli see, et kuna kõhus oli imelik, siis jätsin ära kümnendale kilomeetrile planeeritud geeli. Samas mõtlesin, et Kardoni püüdmist ei saa ma viimaseks ringiks jätta ning hakkasin vajutama. See vajutamine tähendas siis seda, et tõstsin pulsi 154 pealt 162-le ning tegelikkuses jooksin ikka samas tempos. Ehk siis mul ei tulnud seda tavapärast kolmanda ringi tempo ärakukkumist. Saingi Kardoni juba 14 kilomeetri peal kätte. Veel sain kätte Janno Metsapoole, kes 10 kilomeetrit varem must ilge kiirusega mööda kappas, kuid nüüd juba selgeid haamri märke välja näitas. Njaa, see distants on salakaval. Ega mulgi hakkas vaikselt võtmata jäetud geelist energiavõlg tekkima, aga parem energiavõlg, kui kõhuvalu või pasanteeria.

Viimase ringi alguseks oli kõht vähemalt niipalju korda läinud, et sain kohvi geeli sisse tõmmata ning tänu sellele paar kilomeetrit veel tempot hoida. Viimased kolm versta oli paras suremine, kus mulle isegi lõpumeetritel armu ei antud. Kuulsin tagant kappavaid samme - selge, keegi rallib veel finiši poole. Vastu tahtmist panin oma niigi kangetel jalgadel spurdikäigu sisse ning finisikoridori sisenesin turvalise vahega. Õnneks aitas see vahespurt tagada mulle koguaja napilt alla 4:45 - ehk eesmärk selleks aastaks täidetud.
Aeg: 1:39:14, tempo 4:42 / km
Pulss: 159

Tulemus kokku: 4:44:54
Koht üldarvestuses: 8

Usun, et kokkuvõttes selle materjali pealt, mis mul hetkel pakkuda oli läks üsna hästi. Ei lasknud ennast äpardustest muserdada. Suutsin teha rajal õigeid otsuseid tempovaliku osas vaatamata sellele, et ettevalmistus oli jäänud parajalt auklikuks. Just siit on näha, kuidas kogemus hakkab ka vaikselt minu kasuks tööle. Veel on mul hea meel selle üle, et M40 vanuseklassis tuli Kardon teiseks ning Vasarik tema järel kolmandaks. Tuttavatest oma debüüdi teinud Illo Jõe ületas meie mõlema ootusi läbides distantsi mõni sekund üle 5:20. Neli minutit enne Illot saabus finišisse teise tuttava debütandina Märt Kivila.

paar internetist leitud pilti finišeerimisest.

mõlemad Illoga võime tulemusega rahul olla

















kolmapäev, 8. august 2018

Miks ma ei osalenud Tallinna Ironmanil?

Kuna süümekad panid kirjutama, siis kirjutangi süümekatest.

Arutasin hiljuti oma küla tubli spordimehe ja triatleedi Margus Maidlaga seda teemat. Huvitaval kombel on õnnestunud Ironmani turundajatel luua inimestele, kes seekord sellest popist üritusest kõrvale jäid selline omapärane süümepiinu tekitav foon. Pärast neljandat augustit on mult korduvalt küsitud, et kas ma ikka osalesin ja kuidas mul läks. Kui ma püüan selgitada, et seekord ma kaasa ei teinud, siis tehakse suured silmad ja uuritakse, et mis mul siis juhtus? Nagu oleks mingi suuremat sorti õnnetuse või vigastuse küüsi sattunud või mingi hirmus tagasilöök eraelus. Kui ma selle ürituse maksumusest räägin (ca 600 EUR), siis justkui saadakse aru. Kõik muud selgitused, kuidas peale augusti alguse Ironmani on sisuliselt muu sportliku hooajaga lõpp ning kuidas lihtsalt seal osalemine eriti midagi mu treenitusele või kiirusele juurde ei anna läheb pigem kuulajal ühest kõrvast sisse ja tuleb teisest välja. Et kuidas siis mina ei käinud, kui kõik teised käisid?

Veel kohtan ma väga palju arusaama, kus kas maratoni või Ironmani läbimine on justkui mingi meeletu saavutus. Justkui midagi, mis on kordades raskem, kui sõita näiteks olümpiatriatlonil ratast  keskmise kiirusega üle 40 km/ h ja sinna peale joosta 10 kilomeetrit kiirusega 4 min / km kohta. Kui paljusi kõigutab, kui ma võtan omale julguse väita, et 80% laupäeval ajalimiidis finišeerujatest seda ei suuda? Sa kas oled Ironman või ei ole, nii lihtne see ongi. Inimestele meeldivad mustad ja valged lahendused.

Mida ma selle kõige peale ütlen. Jah, ma plaanin IM brändi võistlusel tulevikus ka ühe 140.6 läbi teha. Ma usun, et praeguse taseme juures suudaks ma seda juhul kui ei teki suuremaid tagasilööke alla 10 tunni. Praalimine praalimiseks, ise olen mõelnud, et ma tahaks selle suure asja ette võtta siis, kui ma tunnen, et minu sees on 9 tundi. Praegu seda kindlasti ei ole. Ehk kokkuvõttes ma arvan, et minu arengule mõjub pikemas perspektiivis täna paremini see, kui ma proovin esialgu oma pooldistantsi aega kiiremaks saada ning selle 600 Eurot investeerin pigem varustusse või treeningusse.

Esialgu on vaja aga täita ära järgmised verstapostid:
Võimekus ujuda IM distantsil alla 1:10
FTP rattal 380 W või siis umbes 5 W / kg
Võimekus joosta maraon eraldi alla kolme tunni

Kui kümne kuu jooksul hakkavad need "panged" üle ajama, siis vaatame edasi.

Koht, kus ma Telia triatloni teise koha mehe Aleksandr
Sepa eest ära kiirendasin

pühapäev, 5. august 2018

Jõmmu - teine koht Telia 4:18:4 triatlonil

Õnnestus mul siis Ironman Tallinna aftekal meeskondlikus võistluses kaasa teha. Kuna Kristjani tiim oli aktiivselt põhivõistlusel abiks, siis ei pidanud ma seekord osalemise eest midagi maksma. Hans-Kristjanist, kes on vahepeal 10-aastaseks saanud on paari aastaga päris tubli ujuja saanud. Mäletan nagu oleks see eile olnud, kuidas Trismile lastetriatloni 100 meetri ujumise lõpus üks väike poiss laseb vaheldumisi koera ja selili ujumist, ainult ühe eesmärgiga - mitte ära uppuda. Täna aga oli tal vaja tõsisemat rolli kanda - 400 meetrit täiskasvanute vastu 17-kraadises merevees.

Tiim JÕMMU koos peasponsoriga

Hans sai tiimidest üsna eesotsas veest välja, ootasin teda isegi veidi hiljem. Tiimid startisid koos üksikvõistlejatega. Ega ma hästi aru saanud, mitu tiimi enne mind rattale sai - vast mõned üksikud, sest kui ma kiibi sain, siis oli neid ikka enamus veel oma ujujat ootamas. Hansu ujumisjärgne kommentaar: "Muidu oli päris hea, ainult mingid paksud laiutasid ees." Üks oskus, mida Hansul arendada võiks olla see, kuidas jalgu kalipsost kiiremini kätte saada. Igal juhul olid kokkuvõttes mulle päris head kaardid kätte mängitud.

kellel tööpäev lõppeb, kellel algab

Rattarada oli minu jaoks maanteesõidu mõttes siiani õudsaim, mida ma sõitnud olen. Pidevad järsud kurvid, tagasipöörded, auklik tee, kahel korral tuli üle rongitee ning veel kahel korral üle trammitee sõita. Korduvalt pidin korraldajatega kommunikeeruma, et kuhu ma nüüd pöörama pean. Saan ka korraldajatest aru, eks kesklinnas ongi väga raske normaalset rattarada luua ning põhiaur läheb loomulikult eelneva päeva raudmehe võistlusele. Äkki oleks ma ise pidanud raja osas natuke kodutööd enne tegema? Kõigele lisaks sain ma aru, et ma olen kurvides pärast vigastusi palju ebakindlamaks muutunud - sinna läks kindlasti aega kaduma. Oli, kuidas oli, rattal liikusin ikka pidevalt ettepoole ning mind tagantpoolt segama ei tuldud. Kuna pulsivööd peal ei olnud, siis näitas kell randmel põnevuse mõttes jooksvat kiirust. Eks ta oli umbes nii, et kui tee läks mäest üles ja vastu tuult, siis oli kiirus 36 km/h, kui lihtsalt vastu tuult, siis 41, neutraalsetel sirgetel 44-46 ning soodsatel sirgetel õnnestus 50-st km/h jagu saada. Aga noh kõik see vurts läks jälle igasugu sinka-vonkades kaduma. Vahepeal hakkas jooks või mingi sodi vastu pidurit käima (pärast kontrollisin, ikka oli sirge) ning vahepeal kontrollisin, kas tagumine kumm veel ikka terve. Viimasest tagasipöördest panin ka täiega mööda. Kui sain aru, et mulle hõigati "tagasipööre", siis ei aidanud ka see, et tagaratas pidurdades täitsa blokis oli. Sellisesse lolli kohta sõitsin, et oma paarkümmend sekki kaotasin. Andrei Tserednik, kellest olin mõned minutid tagasi mööda läinud oli paraja vahega jälle ees. Pidin ikka korralikult agu andma, et vahetusalaks talle jälle kandadele jõuda. Rattas oli nii, et minust 30 sekki parema aja sai võidutiimist Marek Antoniak. Aleksandr Sepp individuaalist sai 1 sekund kiirema aja, ehk sisuliselt oli ta must kogu ratta alguses mõnikümmend sekki maas, mis siis selle paha tagasipöördeni vähehaaval kasvas ja siis pärast seda jälle teiseks vahetusalaks endiseks sai.

Kuna sissetulek ja väljaminek olid vahetusalas samast august, siis oli seal sees ikka korralik sinkavonkatamine. Mingi hetk arvasin, et mind meelega kiusatakse, aga küllap oli teistel ka nii. Välja sain vahetusalast nii, et Tserednik oli mõnikümmend meetrit ees ja Sepp sama palju taga. Tiimi konkurentidest ei teadnud eriti midagi, ainult seda hõigati, et olin jooksu alguses teisel kohal. Kuna sellist distantsi tehakse ikka täisjõuga, siis oli esimene kilomeeter ikka korralik ähh-puhh ja tahaks jalgu tagasi saada värk. Niipalju, et Tserednikust sain ette. Esimese kilomeetri aeg tuli 4:12, aga siis sain jalad tööle ja edasi läksin juba neljast minutist kiiremate kilomeetrite toel. Ega seal kedagi väga rohkem püüda ei olnud. Vajutasin, mis ma vajutasin, indiviiduaali esimest meest ja esimese tiimi jooksjat üles ei leidnud. Ainult Aleksandr Sepp sai mulle kandadele ja vedas ise kilomeetrikese kuni ma enne lõppu eest ära kiirendasin. Ehk jooksu ajad saime samamoodi nagu rattaajad omavahel samasse auku. Meeskondliku võistluse mõttes oli see jooksmine siis napilt teisena kiire aeg.

väike video finišist

Ajad ka:
Ujumine 400m: 8:22
Ratas 18km: 26:44
Jooks 4 km (tegelikult veidi lühem): 13:59
Koht: 2/24

Kristjan päev varem - Marko Alberti "isiklik eskort"

Marlon kogu võistluse aja sisuliselt finiši kõrval.
Sama asja tegi Tristan kodus.

Hans-Kristjan, Tristan ja Marlon

Tristan raskel 1500 m jooksul - pole talle seda jooksu
annet antud

Vaprad jooksu lõpetajad - Tristanil nägu
pingutusest punane


kolmapäev, 1. august 2018

Natuke puhkust maastikuratta seltsis ja Kõrvemaa tri

Mäletan oma tänavusest suvepuhkusest seda, et ilmad olid väga kuumad. Nii kuumad, et öösel oli raske und leida. Mäletan veel seda, et pidevalt tuli rannas või mõnes muus kuumas kohas istuda. Spordist, ei unune naljalt see, kuidas ma Kristjani maastikuratta enda kätte sain selleks, et huvi pärast Kõrvemaa triatlon ära proovida.

selline jalgratas oli

Trenni sain teha sellega vaid neljal korral:
1. Juurikas viskas külili ning kukkusin hammasratta otsa jala katki. Kolm päeva ei saanud ujuda, kuid sain joosta ja pukil sõita.
2. Sõitsin vähe, ei kukkunud.
3. Kumm läks katki, tänu sellele panin veidi üle 20 km/h pealt asfaldil külje maha. Kriipsud-kraapsud ning muud põrutused. Suurem mure vasaku käe kaks välimist sõrme. Sõrmeluus kas mõra või rebenenud kõõlus. Loodan, et esimene. Veel nädal hiljem ujun ja sõidan ratast valuga. 10 päeva peale vigastust on sõrmede kõverdamine jätkuvalt valulik.
4. Test enne Kõrvemaad, kas suudan selle käega sõita. Kukun paaril korral liiva või mulla sisse, mingeid kahjusi pole, tundub, et saan vast hakkama.

sellised triibud tegi hammasratas (kohe peale haava pesemist)
paistes sõrmed ja muud kahjustused jätsin pildistamata

Treeningu mõttes on mu puhkus tagasiminek. Tekivad probleemid treeningutest taastumisega, mille põhjuseks keha toimetulek vigastuste parandamise, liigse päikese ning kuumusest tingitud unetusega.

Kõigele vaatamata olen ma juulikuu viimasel nädalavahetusel Kõrvemaa Triatloni stardis. Järvevesi on soe ning seega kalipsod keelatud. Ujun soojenduseks esimese poini ning pärast veel mõned kiirendused otsa. Saan aru, et ametliku 350 meetri asemel tuleb meil ujuda mitte rohkem kui 300. Mingil põhjusel on korraldaja mu nime kuskilt välja skänninud ning liigutanud esimese grupi starti.

Ujumist alustan kuskilt keskelt ning väga ettevaatlikult. Oletan, et kui ma kellelegi kogemata oma vasaku käelabaga vastu pead virutan - siis läheb küll pilt eest ära. Ees on konnataja, kellest mööda ei mahu ning vigastuse pärast ei julge üle või läbi ka ujuma minna. Alles pärast teist poid tagasipööramise järel tekib nii palju ruumi et saan mõnedest konnatajataest ja muudest tegelastest mööda kiirendada. Sellel ajal ronivad esimesed mehed vist juba veest välja. Ujumise aeg oli mul 270 osaleja seal 84-s, ehk mitte midagi hullu. Vahetusalas nagu ikka spurdin mitmetest mööda. Kohapeal läheb mul aga tavapäratult palju aega. Panen sokid, rattakingad, kiivri, prillid, numbrivöö.

Rattarada läheb praktiliselt kogu ulatuses vastutuult. Koosneb ta igasugustest asjadest nagu kitsad tehnilised lõigud, sügav liiv, sügavad lohud ja augud, laiad kruusateed, liivased tõusud jne. Mitmed kohad on käivad oma tehnilisuse poolest mul ilmselgelt üle jõu. Eks annab tunda ka vigastus ning kahe valusa kukkumisega kaotatud enesekindlus. Kohe kui rajaolud muutuvad keeruliseks jõuavad mulle järgi kas mingid grupid või sõidavad mõned mehed mööda. Ise saan kõige paremini hakkama laiadel teedel gruppide või üksikute sõitjate vastutuult vedamisega.

see rattale minek on muidugi kergelt koomiline

Kuna ujumise järgselt olid vahed väikesed, siis oli rattaraja alguse kitsastel teedel ikka korralikult sebimist. Samapalju nagu jalgu, kasutasin oma suuvärki selleks, et koordineerida trajektoore nii, et kaassõitjatega kokku ei paneks. Ühel hetkel vist sõitsime natuke valesti, sest hops, järsku keerasid meie ette samad tüübid, kellest alles veidi aega tagasi mööda läksime. Margus Maidlale jõudsin järgi, aga kohe kui tuli sügav liiv oli ta must jälle ees. Vähemalt jäin püsti, sest oma kaks meest olid seal küll selleks hetkeks külili. Üldse oli liiva kuidagi palju ning trajektooride osas polnud ma ka just eriti helge pea. Ühel hetkel vaatan, et kogu grupp tee servas kõval pinnasel, mina aga ägisen liiva täis rööpas. Nii ma siis seal pusisin, kord Kibuvits peal ja noh, teate küll... Kui vähem kui pool maad oli sõidetud, olid inimesed ja grupid ja kõik muu juba nii laiali, et kogu ülejäänud maa vedasin ühte vanemat härrasmeest. Vahepeal lasin ta ka korraks ette, et lihastest natuke laktaati minema lasta. Üldiselt läkski viimased 12 kilomeetrit puhtalt eraldistardi taktis. Ainult, et seekord oli mul tavapärase eraldistardika asemel all põrkav ja hüppav maastikupüss. Rattasõidu koguajaks tuli täpselt 47 minutit, mis oli tolle päeva 19-s aeg. Sellise amatööri kohta polegi nii hull. Usun, et kui saaksin vastavates tingimustes 2 kuud harjutada, siis võiksin vabalt neli-viis minutit kokku hoida. Kuskilt kuulsin, et vahetusalasse jõudsin kahekümnendana.

Joosta oli seekord vaja vaid 4 kilomeetrit, aga millised kilomeetrid. Liivased künkad ning pea 30-kraadine kuumus. Kuskil kilomeetri pealt vaatan ringi, ees ega taga pole mitte kedagi. Tegelikult kogu raja mõtlesin, et millal keegi taganttulija mu kätte saab. Ei tulnudki kedagi, ainult mulle jäid paar kilomeetrit enne lõppu ette paar meesterahvast, kelle puhul tundus, et jooksuga nad elus eriti tegelenud vist polnud. Jooksu aeg 16:47 - päeva 29-s aeg ning kokkuvõttes sain kaheksateistkümnenda koha. Illo muide parandas oma eelmise aasta aega 12 minuti võrra. Kui ma suudaks sama teha, siis saaksin esikoha.


Nike Streak kummipaeltega püsib nagu valatult jalas, samas, et
nad sinna saada on omaette ooper

Vähemalt on ta nüüd korra elus tehtud. Ratas on vennale tagastatud ning maastikule sel aastal ilmselt enam ei roni. Kas kunagi selle asja uuesti ette võtan määrab ilmselt see, milliseks kujuneb tulevikus majanduslik seis. Rattad ei ole ju ulme kallid, aga õnneks meie poliitikud on selle eest hästi hoolitsenud, et jumala eest rahalist ressurssi hobidele ei jääks. Sellise positiivse noodiga lõpetangi...

Samal ajal kui maailma parimad ratturid Tour de Francel vänta keerutasid
tegid minusugused seitsme-etapilist online tuuri. Tour de Oz-il 12-s koht 644
lõpetaja seas. Kolmel korral võitsin oma sõidu, neljal esikolmikusse ei saanud.

esmaspäev, 30. juuli 2018

Aasta viimane eraldistart tuli Kiilis väikese rekordiga

Kiili TT 25 km - eraldistardihooaeg selleks korraks läbi

Tegin selle aasta viimase eraldistardi. Kuna tahtsin paremat pilti oma vormist või arengust, siis oli mul kokkuvõttes hea meel, et väga passiivselt otsides (ootan aktiivselt, et keegi mulle ise helistaks või kirjutaks) ma omale paarissõiduks kaaslast ei leidnud. Õige pildi tasemest saab ikka üksinda uhades. Kuigi ilm oli identne sellele, mis oli kaks kuud tagasi samal etapil suutsin sellel korral õige pingutuse astme leida ning mõningase kannatamisega ilusti lõpuni ära kesta. Tulemus tuli umbes pool minutit parem (uus isiklik sellel distantsil), kui maikuus kahepeale pingutades. Kuna puhus küljetuul, siis õnnestus kõik 5 km jupid alla seitsme ja poole minuti suruda ning ei tekkinud sellist tüüpilist ühtpidi kiire, teistpidi aeglane sõitu. Ilmselt on see mõne nädalane pukil tehtud programm mu töövõimet suurel pingutusel tõstnud. Kuna ei olnud tuju tol päeval joosta ning ka paari nädala pärast Maardusse ratast ja jooksu tegema minna, siis tõmbasin Filtri hooaja kokku ja andsin oma kiibi korraldajale tagasi. Vähemalt sain sulli, mille eest järgmisel päeval Andineeme Putkast pitasi ja jäätiseid osta.

Kombineeritud arvestuse kokkuvõttes neljast võistlusest kolmel, kus ma osalesin olin väikeses (tavaliselt 10-20 hinge) arvestuses esikohal ning korra ka hõbedamees. Ilmselt oleks ka Kiilis, kui oleks tahtnud joosta tubli resultaadi saanud, sest ratas tuli lihtsalt nii hästi välja. Kuna peale au ja kuulsuse kombineeritud arvestuses tänavu midagi muud ei jagata, siis piisas mulle pelgalt teadmisest, et tuli hästi välja, et selleks korraks erru minna.

Eraldistartidel 2018 olid mu keskmised kiirused järgnevad:
Jüri 1. 15 km - 40.3 km / h
Kiili 1. 25 km - 41.2 km / h (paaris)
Pirita 10 km - 42.7 km / h
Jüri 2. 13 km - 41.7 km / h
Kiili 2. 25 km - 41.8 km / h

Kergelt tõusvas joones võisteldud. Mõneti paremad tulemused kui mullu. Samas, kuna talvel ei teinud piisavalt korralikult tööd, siis pole kahjuks mingit suuremat arenguhüpet ette näidata.

Nüüd on mul pea neli nädalat aega selleks, et tekitada endale võimekus 90 kilomeetrit eraldistardis korralikult ära kesta. Nimelt panin ennast vahepeal Triatlon Estoniale kirja, et lõpuks see minimaalselt 5 tunni piir ikka ära alistada. Tugevaid rattatrenne olen teha saanud, aga piisavalt pikkadega on põud.

Nalini Kraken 2 plus - üle 10 000 km, jätkuvalt väga hea king

teisipäev, 26. juuni 2018

Kuidas ma esimest korda Kiss 100 kotti panin

Üks järjekordne võistlusraport. Erinevate inimestega vesteldes olen tähele pannud, et see onlines rattal treenimine ja võistlemine on veel üsna uus teema ning seal tehtud pingutusi justkui ei osata veel päris adekvaatselt hinnata. Võin omaltpoolt kinnitada, et treeningu ja pingutuse mõttes on tegemist vägagi päris asjaga. Olen ju ise elav näide sellest, kuidas ühe talvega on võimalik algaja saada ratta eraldistardis täiesti uuele levelile.

Oma olemuselt on Kiss 100 ZWIFTis pika traditsiooniga võidusõit, no oma paar aastat tuleb seda ajalugu ära. Alguses, kui sõitjate tase oli kehvem, siis vaadati seal osalejaid kui üksikuid hulle. Tol ajal ka mina ei kujutanud ette, et tahaks puki peal 100 kilomeetrit võidu ajada. Seda siis olukorras, kus mõte isegi sarnase distantsi pikkusest rahulikust veeremisest ajas turjakarvad püsti. Aga inimene kohaldub ja muutub treenitumaks ning see, mis algul tundub pea võimatu võib saada hiljem standardiks. Olin seda pikka sõitu paaril korral varem teinud. Midagi hullu pole olnud, aga võidule reaalselt lähedale saanud polnud ma mitte kunagi. Aga iga asi juhtub elus ühe korra ning on tore, kui see esimene kord ka ilusti kirja saab.

Kui jaanipäevajärgseks õhtupoolikuks oli pohmakas põetud, võtsin kätte ja paigutasin oma ratta virtuaalvõistluse stardikoridori. Kuna võistlesin ZWIFTis esimest korda maanteeratta peal (eraldistardikas oli Eesti Meistrivõistlusteks välja laenatud), siis ei osanud oma võimete kohta eriti midagi arvata. Ainus, mis ma teadsin oli see, et viimase nädala-paari jooksul olin ilmselt elu parimasse rattavormi tõusnud. Viimase laktaadiläve trenni põhjal sain aru, et maanteerattal on lihaste kasutus võrreldes eraldistardiga kuidagi harjumatult teistmoodi, samas jõudu nagu jagus. Kuigi Zwiftpoweri võistlusreitingute leht on tänu GDPRi jõustumisele juba nädalaid maas, oli stardis üllatavalt palju konkurente. Startisin ca kolmekümne A ja B kategooria vahelt. Pakun, et D-si ja C-si oli teises koridoris umbes samapalju, sest alates neljandast ringist hakkasime neid vaikselt ringiga noppima ning neid ikka muudkui tuli ja tuli. Võistluse sisuks oli 7 ringi London loopil (kokku 105 km), mille igat ringi iseloomustab tõus Box Hillile. See on umbes kolm kilomeetrit 5-6% tõusunurgaga ronimist. Meie ronisime seda keskmiselt kuue ja poole minutiga. Ülejäänud 12 kilomeetrit ühest ringist on siis laskumine või valdavalt lauge osa mõningate lühikeste põntsudega. Sisuliselt toimubki kogu reaalne võistlus Box Hilli tõusul ning ülejäänud osa sõidetakse grupis enam-vähem mõistlikus tempos.

siin on see reljeef ilusti näha. Meie liikusime vastu päeva, ehk siis eest
läbi paremale ning laugemat osa pidi üles.

Esimesed kilomeetrid künka alguseni nagu tavaks saanud sõitis grupp ilusti koos. Tõusul jälgisin, et esimene mees oleks enam-vähem löögiulatuses. Kuigi vajutasin üsna tugevalt (4,4-4,7 w/kg), siis oli näha et kellelgi ei olnud soovi nii pikal võistlusel üksi kohe alguses eest ära minna. Mäe harjal oli meid pelotonis alles täpselt 10 hinge ning sama pundiga sõitsime ka järgmised kaks ringi ilusti koos. Jõudsin vahepeal Annelile kiruda, et kuradi tugevad vastased, keegi ei jää maha. Neljanda ringi tõusu keskel läks järsku andmiseks. Pidin kohati 5-6 w/kg vahele suruma, et esimesed eest ära ei läheks. Grupp lagunes põhjalikult ning alla tulime juba kõigest neljakesi. Peale minu üks prantslane, austraallane ja britt. Kuna nimede peale mälu ei ole, siis meelde jäi ainult britt - A. Parsons. Alla veeredes mõtlesin, et kolme järgmist tõusu ma küll enam üle ei ela. Noh poolteist tundi rassimist oli juba all ja vaim hakkab väsima. Kui mäest alla jõudsime, siis kirjutas prantslane, et tal krambid, rohkem ei jaksa ning loobub. Vau, kus selline pisiasi andis energiat. Mõtlesin, et äkki ei ole ma ainuke, prantslane droppis ning teistel on äkki sama raske või isegi veel raskem, kui mul. Igal juhul olin ma nüüd esikolmikus. Vaatamata sellele, et ma järgmise ringi keskelt proovisin korra veel rünnata (no ei ole meeldiv, kui peale kahte tundi võistlust surud 175 pulsiga mäge) sõitsime "rõõmsalt" veel kaks ringi kolmekesi koos. Kuues mägi läks minu rõõmuks väga ühtlaselt, ilma kiiremate käikudeta - oli näha, et konkurendid mängisid kaarte viimase ringi peale. Sõidustiili ja avatari välimuste põhjal jõudsin järeldusele, et britt on ilmselt tugevam sprinter ning temast tasub enne finišit lahti saada. Austraallast pidasin heaks mägironijaks - kui ta mind tõusul ei dropi, siis on kaardid pigem minu kasuks. Neil hetkedel kindlasti kõik oletavad ja teevad vaikselt plaane, aga mitte keegi ei tea kui tugevad on konkurendid tegelikult. Vasak põlv hakkas ka juba valusaks minema - talle ilmselt ei meeldi need 400w ja suuremad võimsused, mida aeg ajalt tuli konkurentsis püsimiseks rakendada.

Viimasel tõusul nagu aimasin panigi austraallane kangema käigu sisse. Nägin üsna palju vaeva, et tal rattas kinni istuda ning samamoodi nägi Parsons minu ratta taga vaeva. Peale tõusu esimest kolmandikku aga hakkas britt vaikselt murduma. Algul tekis meie vahele sekundine, siis kahene, siis kolmene vahe ning järsku "blowup" - vahe hakkas järsult kasvama. Kuna ma ise kestsin veel, ma ei teagi miks, äkki jaanikul tarbitud süsivesikutest, siis tundus, et kogu etendus hakkab vägisi minu stsenaariumi järgi minema. Raske oli, aga kui tead, et see tõus on viimane (mis sellest, et pikk), siis tuleb kuskilt lisaenergia, mis annab tiivad. Kui viimane järsk nukk oli veel teha, lükkasin oma sprindikäigu (noh see enam-vähem viimane, mis veel jalgadesse jäänud oli) sisse ning hoobilt oli laskumisele minnes meie vaheks 4 sekundit minu kasuks. Kuna ma olin vähe suurema massiga, siis laskumisel lükkasin ainult nii palju, et ta mulle päris tuulde ei saaks. Lõpumaasikaks oli kaks ja pool kilomeetrit eraldistarti finišini. Nügisin seda vokki siis natuke üle 300 wati, et ehk kui ta mind isegi kätte saab on mul sprindiks natukenegi jalga. Kuna ma olin õnneks selles konkurentsis vingem eraldistardimees, siis ta mingil hetkel murdus ning väravast sain läbi sõita juba 20-sekundise eduga. Nii ta tuli - täitsa ootamatult, minu esimene virtuaalvõit KISS 100 sarjas. Kogu sõit kestis natuke üle kahe tunni ja 41 minuti ning tekitas korraliku kurnatuse ja peavalu. Aga nii saadakse loodetavasti tugevaks. Kogu võistluse normaliseeritud võimsuseks andis Strava 309 watti, mis on juba enam-vähem korralik number selliste kõikumistega võistluse jaoks.

Arvan, et ambitsioonikatel inimestel on vaja vahest võita. Võit muudab arusaamu, viib inimese täiesti uuele tasemele ning sütitab erilise tule. Tule, mis on valmis endast kõik andma, et kogeda seda tunnet üha uuesti ja uuesti.

Stravas asub see pingutus siin: https://www.strava.com/activities/1659532211/overview

vale ratas, vale koht, aga mees ning tunne jalgades on samad




neljapäev, 31. mai 2018

Vormi minemine ehk kolm võistlust jutti

Kogu see alljärgnev tegevus sai ette võetud vähem kui nädala jooksul.

Mida ma Rae valla mängude orienteerumiselt õppisin?


Õppisin seda, et mõnikord tark võib võita lolli ja agarat. Võrdluses kahe ABB meeskonna vahel oli meie tiimis kindlasti rohkem jooksupotentsiaali, kuid peaaegu null orienteerumispotentsiaali. Aega oli meil poolteist tundi, et leida võimalikult palju punkte ning need siis ära registreerida. Kui algul oli plaan, et läheme kindlapeale ja hakkame korjama teede- ja majadeäärseid punkte, siis lõpuks lõpetasime ikka paksus metsas. Jüri kanti ma tunnen ning alguses läks päris hästi. Jah, mõne kohapeal oli lihtsalt kõrge aed ees, kust edasi ei saanud ja pidi ümber pöörama. Lõpupoole mõtlesime, et kas kõik või mitte midagi ning otsime mõne keerulisema punkti ka metsast üles. Probleemiks osutus meie mittemõistmatus, et mida kuradit need tingmärgid seal tähendavad. Kaardi peal seletust ei olnud. Pärast võistlust selgus, et olime oma punktile väga lähedal hetkel, mil otsustasime loobuda ning finiši suunas liikuda. Väike möödapanek kommunikatsioonis ja Lehol jäi viimane punkt registreerimata ning finišisse jõudsime 12 sekundit enne "tähtaega". Pooleteise tunniga 11,5 km läbitud, kuid tulemus oluliselt kehvem kui kilometraaž oleks võinud lubada. Enne võistlust öeldi, et linnulennult kõik punktid 14 km - me ei saanud pooligi. Järeldus - tarkus võidab orienteerumises ogarust ja agarust. Peale katkikriibitud nõgesepunnides jalgade saime kindlasti hunniku kogemust juurde. Samas seltskond oli väga positiivne ning tõsiselt motiveeritud. Selle üle on mul väga hea meel.

Kahe ABB tiimi ühispilt. Vasakult: Gert, Janar, Siim, Kristjan, Kadri-Anna, Leho, Anneli, Keiri, Gerly, Pille, Silver, Helen

Rapla selveri jooks 10 km?


Kuna ei ilm ega vorm rekordijooksu ei soosinud, siis otsustasin, et võtan asja ettevaatlikult. Samas mõtlesin, et nüüd kui alla 40 minuti ei peaks saama, siis tuleb vist küll tossud nurka visata. Viimane kaalumine oli kehakaalu numbriks 75.2 kg andnud - kolm kilo madalam kui talvel, kuid pea samapalju raskem kui mullu samal ajal, samas kohas. Korraldaja oli seekord lahke ning rinnanumber 77 tähendas seda, et sain üsna eesotsast startida. Pulsivöö pealepaneku mõte oli seekord selles, et peale tugeva trenni oli sellel võistlusel veel üks eesmärk: koguda minu kohta andmeid. Eelkõige huvitas laktaadiläve pulss. Olgu öeldud, et jooksuvõistlustel ei jälgi ma pulssi enam ammu, jooksen enesetunde järgi. Samas kasutan seda treeningute ja võistluste hindamiseks ning pikematel rattasõitudel.

Hakkasime siis stardist selle massiga sujuvalt liikuma. Kuna tuul oli tagant, ehk õhk lihtsalt seisis mu ümber, siis läks kohe väga kuumaks ja higiseks. Hoidsin alguses kellegi taha, kelle seljal oli kiri: "Viljar." Tundus, et ta teeb ühtlast tempot. Mingi hetk aga tuli tagant vähe kiirema tempoga üks väga pikk Jooksupartneri särgis meesterahvas (Kristjan Värton). Tema tempo polnud ka päris tappev ning läksin kaasa. Kuna keha hakkas üle kuumenema, siis alates kolmandast kilomeetrist oli paras kannatamine. Õnneks oli vahepeal joogipunkt, kus ma topsi omale pähe tühjendasin, sest juua polnud ju mõtet. Kuigi ma kannatasin, siis Värtoni tempo oli vähemalt nii hea, et keegi enam mööda meist ei jooksnud ning hoopis ise püüdsime vaikselt selgasi. Teiste hulgas jäi maha Merlyn Lükk, naisjooksja kes mind hiljuti Rae Runil ära kottis. Aga täna toimus võistlus "minu maailmas" (jalgade all kõva asfalt) ning lõpuks jäi meie vahele pea 3 ja pool minutit. Moodustasime viieliikmelise grupi. Hoidsin küll kahe pika mehe taga, et energiat säästa, kuid nendevahelt puhuv tuul jahutas niipalju keha maha, et kuuenda kilomeetri kanti hakkasin vaikselt mõtlema, et kus ma siis nüüd vehkat teen. Vanadest ABB konkurentidest seekord asja ei olnud. Jooks on aus ala, kuidas töö nõnda palk. Kuna ABB-lased olid enamus kevadest kilomeetrite kogumise asemel millegi muuga tegelenud, siis jooksis meist igaüks eraldi vastavalt oma hetketasemele ning omavahelist konkurentsi praktiliselt polnudki. Kuigi esiti oli idee jälle peale kaheksanda kilomeetri pööret (tuul keerab küljele) pressima hakata, siis enda õnnetuseks mõtlesin, et lähen veidi varem. Vajutasin siis kohe 20-30 meetrit vahet grupiga sisse. Tugev vastutuul hakkas täiega ahistama. Kahjuks olin kilomeetripostid sassi ajanud ning kui nägin, et kohe-kohe saabuva kaheksa asemel paistab hoopis seitset märkiv verstapost, siis enesetunde huvides lasin grupi vaikselt uuesti järgi. Vähemalt äratas mu vahespurt juba 4:05 kanti langenud tempoga liikuva grupi üles ning pudistas ka paar vahepeal külge haakinud väsinumat meest maha. Kui viimaseks kaheks kilomeetriks asendus vastutuul algul külje- ja hiljem taganttuulega kadus grupisjooksmise mõte ära ning sai uuesti vajutama hakatud. Värtoniga jätsime ülejäänud mehed maha, saime veel paar tükki kätte ning viimane kilomeeter tuli juba 3:35-ga. Isegi sellel muidu ebameeldival kruusalõigul olin seekord sõiduvees. Ilmselt sain oma "lae" mingi hetk kätte ning pidin enamus võistlust mind vedanud mehe nelisada meetrit enne finišit minema laskma. Kuskilt tagant tuli hirmsa spurdiga üks noormees, keda enne polnud näinud. Ise noppisin enne finišit veel ühe selja. Netoajaks tuli ilus ümmargune 38:59 ja kohaks 64. Ehk siis tulemus üsna täpselt selline nagu ise arvasin, et täna võiksin ma võimeline olla. Vähemalt suutsin targemini joosta ja lõpuosas tavapärasest tugevam olla. Kuna koht oli seekord parem ning aeg kehvem kui mullu, siis võtan omale julguse oletada, et küllap olidki tingimused raskemad. Hakkame siis kohe ka andmetega pommitama:
Keskmine pulss: 178, sellest tuletatuna laktaadilävepulss 174 lööki minutis.
Keskmine tempo: 3:54 min/km
Kiireim kilomeeter: kümnes, 3:35
Aeglaseim kilomeeter: kaheksas 4:07 (ootasin grupi järgi)
Kadents: 185 sammu minutis
Sammupikkus: 1,41 meetrit

Muid andmeid ei anna, läheb liiga diipiks, aga Garmin annab veel vähemalt 5-6 erinevat asja.


Filter Pirita - amazing s**t happens! 


Tavaliselt võistlused mul kas ebaõnnestuvad, jäävad loodetud eesmärkidele alla või siis saan enam-vähem hakkama sellega, milleks arvasin ennast võimeline olevat. Ainult väga harva suudan ennast üllatada ning välja tuleb midagi erilist. Jooksnud ennast Raplas korralikult kooma, oli mul vaja kolm päeva hiljem uuesti heas vormis olla.

Kuna Pirita rada koosneb kurvidest, tõusudest ja laskumistest, siis on mul võimalik pärast juba maeiteamitmendat korda võistlemist see enda peas väga hästi erinevateks juppideks ära liigendada. Jõu ja vastupidavuse reserv on mul üks, kuid jagades reservi targalt usun, et on võimalik erinevatel lõikudel päris mitu sekundit võita või kaotada. Treilerisse ronides (neile, kes ei tea, siis meie eraldistardivõistluste start antakse kõrgemalt nagu Tour de Francel ja muudel vahvatel suurvõistlustel) oli mul tunne, et see juba vähemalt 9 temposõitu kestnud järjepidevus, kus mitte keegi ei lähe must mööda saab lõpuks lõpu. Miks? Sest mu seljataha sättis ennast Eesti koondise värvides liibuvas kombes noormees. Isegi miski nimi oli seljale kirjutatud. Lihtsalt on nii, et kui su tagant stardib kalli rattaga rattur, kes ka oma välimuselt näeb sinust tunduvalt rohkem Tom Domoullini või Rohan Dennise moodi välja, siis hakkad igasugu asju mõtlema. Eks ma siis peale starti hakkasingi teda oma peas vaikselt "ootama."

Esimene lõik: laugest tõusust üles kuni vasakpöördeni. See on alati hästi lihtne osa. Jõudu ja värskust on palju ning ainus asi, mida jälgida tuleb on see, et üle ei paneks. Minu puhul siis seda, et pulss võiks olla selle lõigu lõpus alla 175.

Teine lõik: Alla Lükati sillale ja Ambrose mäest üles. Kuigi see vasak kurv Lükati silla poole vajab natuke pidurdamist, siis ei ole mõtet kohe pärast pööret tempot väga üles vajutada, sest kohe tuleb vähemalt minu jaoks, keeruline kurviga laskumine. Sild on kitsas ja kiirus tahab mind vastassuunavööndi suruda. Ausalt ma tahaks teada, kas keegi on sealt suurel kiirusel ilma kordagi pidurdamata üle ka sõitnud. Hea, kui ma saaks seda lõiku kuidagi eraldi harjutada. Tavaliikluses kui just hommikul kuue ajal peale ei lähe on see aga minu jaoks ohtlik ja kauge. Aga üldiselt tasub seal laskumisel natuke energiat koguda ja pulssi alla lasta, sest kohe tuleb raske koht. Ambrose mäest tasub jõuga üle suruda kuna see mägi nagu Põhja Eestis ikka on lühike ja kui tipust ülelükkamiseks veel mingit kiirust jagub, siis see on päris hea ajavõit. Kuigi mitte kõrge, siis tean omast käest (2015, 2016), et nõrga jalaga on nende küngaste võtmised ikka päris väsitavad.

Kolmas lõik: Ambrose mäest tagasipöördeni. Veel üks väike tõusupõndakas ning edasi üle kahe kilomeetri lauget laskumist. Tavaliselt on meretuul, mis seda lõiku üsna hästi neutraliseerib. Ehk sõidad mäest alla ning tuul puhub üsna tugevalt vastu. Mis tähendab, et tuleb lihtsalt tugevalt ja ühtlaselt sõita. Kui tuult on, siis tugevamini, ilma tuuleta saab veidi kergemalt võtta. Kokkuvõttes tasub natuke jõudu tagasitulekuks koguda. Ise tundsin, et olin need kaks eelnevat küngast ehk 5% liiga tugevalt vajutanud. Usun, et värskema jalaga oleks saanud paar kilomeetrit kõrgemat tunnikiirust hoida. Kell näitas, et liikusin umbes 44 km/h. Enne tagasipööret tasub vähe tirri lasta, sest kohe-kohe läheb jälle raskemaks.

Neljas lõik: Tagasipöördest Ambrose mäeni. Stabiilne ühtlane lauge tõus. Seekord puhus siis tuul tagant ning suutsin hoida üle 40 km/h. See on see osa, kus peab vähe pikemalt ja tugevamini pingutama. Ehk kui lõpuks jälle selle põhilise künka tippu saad, siis võiks pulss juba üsna lae lähedal olla. 

Viies Lõik: Lükati sillast üle, mäkke ning sealt alla finišisse. Tagasitulles saab sillale sõita korraliku kiirusega ilma, et peaks pidurdama. Lihtsalt pole sellist järsku kurvi. Peale silda tuleb teine kogu võistluse raske tõus. Midagi käkkisin ära, ehk sõitsin üles haigelt raske käiguga. Jalgratturite keeli peaks see olema 55/13, aga seda nägin alles pärast, kui sain aru, et mäest allatulekuks ei peagi nagu käiku vahetama. Pole ime, et see lõpp seal ülal nii meeletult raske tundus. Jõudsin vaid korra mõelda, et pärast tuleb ju veel joosta ka. Kui mägi võetud ja parempööre tehtud, siis see lõpuosa on nagu algus ainult selle vahega, et nüüd tuled vaikselt allapoole. Kiirus on tänu gravitatsioonile iseenesest üsna hea ning vaikselt loed meetreid ja kasutad ära selle vähese reservi, mis jalgadesse veel jäänud. Seda tavaliselt palju ei ole, sest äsja sai pulss oma maksimumi ning ATP pani reitest vehkat. Tulemusega jäin rahule. Aeg 14:03, mis on mõni sekund kiirem mõlemast eelmise aasta numbrist. Keskmine kiirus 42.7 km/h. Augustis pean 14-st minutist jagu saama.

Muide, juba tagasipöördel sain aru, et see kutt mind ikka kätte ei saa. Protokoll ütles, et oleks me vastupidises järjekorras startinud, siis oleks ma ise ta peaaegu kinni püüdnud. Siit uus vanasõna spordisõpradele: "Ära kunagi ülehinda oma vastast välimuse järgi."

jätkuvalt lemmikratturi Peter Sagani värvides (filtri ilusad
pildid on teinud Kristjan Kivistik)

Filtril peab ju tänavu jooksma ka

Lihased saavad Pirita rattasõidul isegi vaata, et rohkem vatti, kui Kiilis. Samas aga vaim, glükogeeni tase ja üleüldine olek on värskemad. Ega ma sellest jooksust väga midagi ei oodanud, sest kõik need samad suuremad tõusud, mis olid rattasõidul tuleb seal ära teha ning justnimelt see laugem pool rattarajast jääb jooksmata. Soojendus andis mõista, et kehaline seis on parem kui Kiilis ning Margusest saan ehk sellel korral jagu. Margus oli jälle nii kena ning oli nõus järjekordselt minu eest 15-sekundilise edumaaga minema kalpsama. 

Esimene kilomeeter on alati kerge ning olin üllatunud, et suutsin tõusunurgal hea enesetundega hoida alla 3:50 kilomeetrikiirust. Sundisin ennast mõistusele, et mitte niiväga kohe alguses üle pingutada. Sellegipoolest tundus, et eesjooksjale ei liigu ma kohe üldse lähemale. Samas nägin, et Margus jällegi omakorda sai üsna kergelt seekord enda ees startinud Klarika Kuuse kätte. Pärast vasakpööret juba tuttava Lükati silla poole lendas justkui kork pealt ning laskumisel imesin järgi ning sain Margusest mööda. Seljataga puhkehetke ei võtnud, lasin sama rütmiga edasi. Ambrose mägi frustreeris sellega, kui palju tempo ikka langes. Samas, kui nägin kohe peale mäge tagasipöördel, et olen siiani kulutanud jooksuks umbes 9 ja pool minutit hakkasin vaikselt usukuma, et teengi mägisel rajal selleaasta parima viieka. Tuli ainult korralikult fokuseerida ning mõte jooksu raskustest kuidagi eemale saada. Kui oled võistlemas teist korda päevas, siis on see ikka mentaalselt palju raskem kui näiteks 10 või 21 kilomeetrit jutti paugutada. Peale teist rasket tõusu oli jalg ikka väga pehme või oli pea pehme, mõlemad olid ikka väga pehmed. Lausa frustreeriv oli vaadata kui kerge sammuga Bert Tippi must mööda tippis. See on see mees, kes juba teist aastat järjest siiani kõik Filtri tempojooksud ära on võitnud. Mõnisada meetrit enne finišit kuulsin taga uusi samme. Tõusin päkkadele ja spurtisin need viimased paarsada meetrit, lihtsalt põhimõtte pärast.

Tubli jooksu eest mulle auhinnaks 31 osaleja seast kuues koht ajaga, mis jääb isiklikule rekordile alla vähem kui kümme sekundit: 18:58.

Ei tea, kas läksid Raplas jalad lahti või juhtus mingi muu ime, aga sellel rajal, sellises seisus poleks küll sihukest pauku oodanud.

järgi saite, aga mööda ei lase - kohe-kohe tuleb finiš

paar protokolli koondarvestusest nende kohta, kes on võtnud vaevaks
kaks ala jutti teha. Vaatamata väga heale tulemusele olin Pirital napilt
teine





neljapäev, 17. mai 2018

Mis juhtus Kiili Filtril

Olin eelmisest korrast Jüris veel näljane. Üks kahest pidi õnnestuma: sõidan isikliku rekordi või jooksen eelmisest korrast paremini. Veel parem kui õnnestuks mõlemad stsenaariumid. Ilm oli väga hea, vahest isegi liiga hea. Kuum temperatuur (ca 24 kraadi) ning pea olematu tuuleke. Oli teada, et tuleb kiire sõit. Kuna oli paarissõit, siis tegin üle pika aja vahelduseks koos kaaslasega, seekord Laivoga.

Arvestades häid tingimusi, siis pean ütlema, et veidi ebaõnnestusime. Alustasime liiga kiirelt. Arvan, et me mõlemad peaks paarissõitu selle kohapealt õppima - oleme liiga entusiastlikud ja tahame ees tööd teha. Esimene löök (tehniline viperus) tuli mulle 10 kilomeetri pealt. Üks aeropulk põrus rappuva Tuhala tee peal lahti, käis oma pesas ringi ja tahtis sealt välja ronida. Algul kartsin, et pean terve ülejäänu tee püstises asendis sõitma. Õnneks avastasin, et saan ka ühe käega ilusti tasakaalu hoitud ning kui pulka jõuga ülespoole kangutada, siis püsib see enam-vähem samas asendis. Aeg ajalt pidin teda muidugi tagasi lükkama. Kahjuks tähendas see seda, et ülejäänu 15 kilomeetrit pidin sõitma pinges käte ja õlgadega ning ennast võimalikult aerodünaamiliseks tegemise ja ülakeha lõdvestamise asemel tuli keskenduda sellele, et saaks enam-vähem korraliku tempoga lõpuni sõita nii et "ratas laiali ei laguneks." Laivo ülesanne oli must mitte-maha jääda ning teha tööd ees ainult siis, kui ta tõesti tunneb, et ta jõuab. Võib öelda, et sai oma missiooniga hakkama. Metsa varjulistes kohtades, kus tagasõitja varju näha ei olnud kiikasin aeg-ajalt seljataha, et näha kas ta on ikka alles - õnneks oli. Kui 3 kilomeetrit oli minna ning tundsin, et olen täitsa suremas võttis Laivo ohjad enda kätte ning tiris meid kilomeetrikese edasi, mille jooksul taastusin nii, et sain tugevalt lõpuni vajutada.

Lõppaeg 26:22 (41.2 km/h) tähendas isikliku rekordi parandamist veidi alla poole minuti. Samas arvestades seda, mis ajaga me tagasipöördeni sõitsime oleks sealt pidanud tulema kaks minutit kiirem aeg. Lihtsalt käkkisime liiga kiire esimese poolega oma võimalused ära. Arvan, et kui mul poleks olnud tehnilist probleemi ning me oleks esimese poole sõitnud 30 sek aeglasemalt, siis teise poole oleks vähemalt poolteist minutit kiirema saanud teha. Usun, et lõppkokkuvõttes õppisime mõlemad nii energia jaotamise kohta kui ka selle kohta, et poldid tasub enne sellist võidusõitu korralikult üle käia. Kui järgmisel korral on ilma ja ratas alt ei vea, siis arvan, et meie võimetes on vähemalt poolteist minutit varu. Oli hea trenn. Kell näitas, et taastumisaeg on 64 tundi. Mul tegelikult niipalju aega ei olnud - oli veidi üle tunni, et ennast jooksuks valmis seada.

Jooksuga läks kehvasti. Kuna sõit võttis korralikult läbi ja ilm oli kuum, siis juba sooja tehes sain aru, et ma täna lihtsalt ei jõua. Lõpuks ei jõudnudki eriti sooja teha (lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud) ning läksin niisama starti. Margus Maidla käest sain seekord kahe, Klaarika Kuuselt üheteist sekundiga pähe ning 5 kilomeetri ajaks fikseeriti mul 20:08. Njah: "s**t happens." Täna lihtsalt polnud minu  jooks, samas arvan, et trennina oli kasulik ikka.

ega mul siit enam lihtsate investeeringutega aeromaks minna ei anna,
sellise setupiga on tulemus juba rohkem mootori taga. Arvan, et Laivo peab
 oma seadistusega sama kiiruse hoidmiseks kuskilt lisa 30-40 watti leidma.

selle pildi järgi tundub nagu mu pea oleks vahepeal paisunud,
vähemalt on tore finišis ebaõnnestumine naeratusega vastu võtta